Monday, October 19, 2009

Ka NLKP võitis ülekaalukalt valimisi.

Pärast oodatud, kuid siiski masendavaid, valimistulemusi tuli pähe järgnev mõte: see olukord on mõnes mõttes sarnane sellega, mis nõukogude ajal valitses. Ka siis võitis valitsev partei peaaegu 100%-liselt raudse järjekindlusega kõik valimised. Jutud vabade valimiste puudumisest jne. võib kõrvale jätta, see mõjutas vaid vast 10% ulatuses tulemusi. Enamus inimesed hääletasid ikka nii, nagu ametlikud tulemused näitasid. Lõpuks muutus asi Eestimaal 50 aasta pärast ja Venemaal 70 aasta pärast. Nii et sama on loota ka Tallinnas.
See on demokraatia iseärasus, et tehakse tobedaid valikuid. Samas on meie suure naaberrahva masohhism hämmastav - isegi Stalini, kelle tegevuse saldoks loetakse üle 50 miljoni inimelu, surma järel nuteti. Miks peab selle kõige pärast kannatama aga eesti rahvas. Ma olen siin juba korduvalt kirjutanud, et paremerakonnad peaks tõsiselt peeglisse vaatama ja tõsisemalt tööd tegema. Tänasest päevast jääb meelde televisiooni reporteri märkus hr. Aaviksoo järeldusele, et tuleb tulemuste peale mõelda ja sellest oma jäeldused teha. Kas selline tulemus oli siis tõesti üllatus? Kui see parempoolsetele parteidele nii on, siis ma võin juba praegu öelda ka ära, mis Riigikogu valimistel juhtub - kui selle peale kohe ei mõelda, siis on see valimiste tulemus ju juba teada. Mis aga peale valimisi tuleb, see ei ole. Võib aga kindlalt väita, et see on tõsiseks kannatuseks kõigile Eestimaa elanikele.

Saturday, September 26, 2009

Kuidas USA uut lõksu ehitab

USA loob paljudele inimestele oma "majanduse stimuleerimise" poliitikaga uut lõksu tulevikus. Riik teeb kahte asja, et majandust turgutada: hoiab intresse madalal ja pumpab lisaraha turule.
Odavad intressid soodustavad tegema valesid investeeringuid: inimestele tundub praegu odavmüügist saadav kinnisvara odavana, selle eest laenu tagasimaksmine madala intressiga ei tundu probleemsena. Samas loobitakse riigi poolt raha turule - see viib paratamatult intressitaseme tõusuni. Minu arvates läheb ka EURIBOR kõrgemale eelmise sügise tipust, rääkimata USD intressidest.
Kui siis inimestel on vaja hakata maksma laenudelt suuremat intressi, siis ongi õnnetus käes. Enam-vähem sama kehtib ka ettevõtete puhul (madala intressiga tunduvad paljud investeeringud, mida normaalse intressiga ei kaalutakski, mõistlikud). Ka meie turul on mõtteid kinnisvara ostmisest ca 9% tootlusega. Selliste numbrite puhul peab laenukapitaliga finantseerimise osa väga väike olema - praeguste pankade marginaalide ja oodatava intressitaseme tõusuga läheb koguintress sellest tootlusest mingil hetkel mööda.
Kapitalismi viga on, et turg ei ole lõpuni ideaalne, sellest tekivadki lainetused. Mida vabam on turg, seda kiiremini ta tasakaaluseisundi saavutab. Kui valitsus hakkab tasakaalu ise reguleerima, siis tulevadki valed otsused ja ebaefektiivsus, mille eest rahval tulevikus maksta tuleb.

Saturday, September 19, 2009

Raketikaitse meie õuele

Täna kajas meedia USA otsusest loobuda raketikaitsest Tšehhi ja Poolasse. Meie meediast erinevalt rääkis Soome välisminister Stubb, et USA võib tuua laevadel paikneva raketikaitse Läänemerele.
See oleks päris huvitav samm ja tõstaks ka meie turvalisust. Süsteem lubaks lisaks lühema lennukaugusega rakettidele ka lennukeid alla lasta. Eks see Iraani mandritevaheliste rakettide teema vähe imelik olnudki, tore oleks, kui see praegune samm poleks vaid USA valitsuse välispoliitiline nõrkus, vaid ka midagi mõistlikku kaasa tooks.

Tuesday, September 15, 2009

Genotsiid oma rahva vastu

Juba pikemat aega vaevab mind noorte meelitamine poliitkäsutäitjateks. Gümnaasiumi lõpetamise vanuses noortel on üheks karjäärivariandiks karjääripoliitiku töö. Elukogemust ei ole vaja, haridust pole ka vaja (kui see väga häirib, võib kõrghariduse hiljem, lihtsamalt mõnest erakõrgkoolist, saada), vaja on vaid juhtidele allumist. Saab "sooja koha" mingis poliitikute poolt määratud ametis, milles tuleb esmatähtsalt vaid partei otsuseid ellu viia.
Sellel ei ole mingit seost sellega, kui noored poliitika vastu huvi tunnevad, oma maailmavaadet arendavad, väitlusoskust arendavad jne. Neid omadusi saab sageli arendada ka muu haridustee kõrvalt. Käsutäitjatelt neid omadusi ei oodata, pigem on isegi hea, kui neil inimestel pole karjääri osas alternatiive - siis on nad paremad käsutäitjad.
See probleem ei ole ainult rahvuse osas, vaid puudutab kõiki, kes siin elavad. Meie koguarv on liiga väike selleks, et niimoodi oma noori "raisata". Noored inimesed, sageli ka aktiivsemad, võiksid omandada hariduse, püüda teostada ennast erinevatel elualadel, kuid vahepeal tuleb keegi ja lükkab nad sellelt teelt kõrvale. Materiaalne heaolu ja kerge elu on kõigile inimestele küllalt ahvatlev, mitte kõik ei suuda sellele ahvatlusele vastu panna. Veel vähem on selleks võimelised noored, alles väljakujunemisjärgus isiksused.
Mul tekkis küsimus: "Huvitav, kui paljudel Tallinna soojadel kohtadel olevatest parteisõduritest on kasvõi kordki tulnud pähe kahtlus, et ei olda seotud mitte selle kõige õigema asjaga?" Ma arvan, et küllap on see osa küllaltki suur, kuid materiaalne elu piirab ära otsused, mida ollakse valmis tegema. Ega asjata ei olnud nõukogude ajal suurimad dissidendid katlakütjad. See ei olnud sellest, et katlakütjad oleks omanud rohkem eetikat või paremat arusaamist maailma asjadest. Pigem oli see ikka sellest, et ausal inimesel oli vähe võimalusi muud moodi elada. Meie praeguses ühiskonnas on muidugi võimalusi ka ausalt edukalt (sh. materiaalselt) ära elada, küsimus on vaid ahvatlustes. Sellised ahvatlused on mõnes osas küllalt sarnased narkootikumide tarbimisele (valida lõbusam, muretum tee), seega, vähemalt eetiliselt, võib noori sellisele teele kallutajaid võrrelda narkokaupmeestega. Kes valib selliseid inimesi, teeb seega võrreldavat tegu narkokauplemise toetamisega. Selline "matemaatiline" tuletuskäik viib lõpuks huvitavale tulemusele. See pole aga vast põhiline, põhiline on, et igaüks oma südametunnistuse (see vast enamusel inimestel siiski on) järgi valiks.

Tuesday, September 08, 2009

Rahvaga peab suhtlema

Juba pikemat aega olen mõelnud ja ka välja rääkinud ebaprofessionaalsusest Eesti poliitikas. Keegi on isegi välja öelnud, et poliitikuna on arvestavad vaid paar inimest, nende hulgas E. Savisaar. Eriti masendav on suhtlemine rahvaga parempoolsete (hr. Ubakivi vabandab, kuid kasutan siin blogis igapäevast kõnekeelt, mille puhul parempoolne on parempoolse majanduspoliitikaga erakond, mitte äärmuslik traditsionaal või rojalist) poliitikute poolt.
Eelpool mainitud hr. Savisaar ei pea raskeks rääkida venekeelsele meediale vene keeles - nii on isegi mugavam, saab rääkida sellele keelekeskkonnale täpselt seda, mida neile just rääkida on vaja. Ma ei usu iial, et meie nõukogude aja partei-karjääriga peaminister ei suuda ennast väljendada vene keeles. Sellega saavutaks lisaks psühholoogilisele lähedusele ka selle, et kaoksid ära tõlke ebatäpsused või tõlkija võimalus juttu mingi nurga alt näidata. Valehäbi on siin asjatu, eesti keele kaitse võiks siin presidendile jääda, kuidagi naljakas oli see "Pushkini keele" õppimise jutt.
Jätan kõrvale võõrkeele, tuleme eestlaste juurde tagasi. Meie peaministrist on paljudele (s.h. ka paljudele neile, kes veel hiljuti teda valimistel toetasid) tekkinud arvamus:
  • ta on ülbe, ei hooli rahvast (või rahva arvamusest)
  • ta ei saa aru ümbritsevast elust; siin tuuakse välja jutte meie majanduse edust olukorras, mil oli juba aru saada, et kogu maailmas asjad halvasti lähevad (kuigi siis polnud veel kellelegi selge, kui sügav kriis tuleb)
  • valitsus tegeleb kellegi huvide kaitsmisega, ajatakse taga mingit eurot, mille tulemusel rahvale on ainuke mõju vaid kõrgenevad hinnad
  • venelased leiavad, et ta on nende vaenlane (pronkssõduri pärast; tunnistan, et mõned sõnastused olid sellega seoses ka poliitikule sobimatud)
Neid seisukohti on veel. Lisaks inimestele, kes ka nii mõtlevad, on need väited nagu kondid poliitiliste vastaste "hammaste vahel", kes neid mõnuga "järavad".
Tegelikult ei ole neid väiteid raske ümber lükata: tuleb kujundada oma seisukohad, neid piisavalt esitada (selleks peaks ju võimul olevatel erakondadel võimalusi olema). Esmased punktid samas järjestuses võiks olla:
  • Rahvast tulebki rohkem hoolida. Me ei ela enam nõukogude süsteemis. Paratamatult ei ole valdav enamus ühiskonnast arusaamisvõimega poliitilistes ja majanduslikes (imestab, kui vähe tajuvad isegi spetsialistid selle üldistest liikumapanevatest jõududest) küsimustes. Ometigi panevad nemad paika Riigikogu enamuse. Rahvaga peab rohkem suhtlema ja asju seletama (milleks mingi asi just rahvale hea on. Nt. ma arvan, et meie tipp-poliitikud elavad küllalt hästi ka ilma eurota ära, vaja on näidata, kuidas see hea oleks just lihtsale inimesele läbi meie ettevõtete ja majanduse usaldusväärsuse), vajadusel kordama (siin tasuks meeles pidada kuulsat Goebbelsi väidet isegi vale tõeks muutumisest). Mitte mingil juhul ei tasu mõelda nii: "Ma teen õigeid asju, pole mõtet neid kellelegi seletada, nagunii aru ei saada". Nii on suur risk, et asjade tegemine jääb pooleli ning õigete asjade eest võtab loorberid keegi teine (tore muidugi, kui loorberid üldse tulevad).
  • Oma sõnavõttude kohta on hea öelda (seda peaks tulevikku silmas pidades igal juhul tegema), et see käib ametikoha juurde - teatud ametitel inimesed peavadki igas olukorras optimistina käituma, muidu on päris suur kahju. Samas ei ole meie riiki tabanud kriis kuidagi seotud meie valitsuse, Eesti Panga, ettevõtete või inimeste käitumisega. Enam-vähem samas ulatuses oleks see tulnud ka siis, kui kõik Eestis oleks astunud vaid kõige õigemaid samme. Samas tagantjäreletarkusega ei ole mõtet siin tegeleda, sest see on tõestatult see kõige täpsem tarkus.
  • Hea näitena on euro, mille puhul on asi totaalselt rahvale lahti rääkimata. Sõna võtavad igasugused "spetsialistid", kes erinevatel põhjustel ja erinevate teadmistega ajavad sageli päris jama.
  • Venelastega on omaette teema, ka neile peab asja lahti rääkima. Ja koht selleks ei ole ümarlaud riigi vastu tegutsevate aktivistidega, vaid vaja on rääkida rahvaga. Pronkssõduri osas peaks tooma välja, et see oli ka venelaste endi positsioonile Eestis kasulik. Tekkinud (ja tekitatavad) vastuolud riigi siseselt ja ka idanaabri poolt olid tekitamas suuri pingeid, nüüdseks on need selles osas maas.
Rahvusküsimuses oleme me mingis mõttes tupikteel (see poolsunduslik passide jagamine on äärmiselt naiivne ja kokkuvõttes ka ohtlik). Üheks äärmuseks on ka siin blogis välja toodud rahvuslaste ideed. Rahvuslastel on kindlasti õigus selles, et nii asi edasi minna ei saa, kuid kas tupikust saab läbi murda vaid nende lahendusvariantidega (need on päris rasked ning toovad ühel või teisel viisil kaasa kannatusi)? Minu arvamus on, et see ei ole nii.
Lähen tagasi algusesse: üldjoontes ka põhiseaduses olev riigi tegutsemise eesmärk on eesti rahvuse ja kultuuri säilimise ning rahvuse heaolu eest tegutsemine.
Selle tulemuseks oleks riik, mis hoolib oma kodanikest. Elukvaliteet püüaks läheneda Skandinaaviale jne.
Kui nüüd mõelda venekeelsetele elanikele, siis võiks nad jagada jämedalt kaheks:
  • Need kes on siia sattunud ajaloo rasketel hetkedel, praegu on neil siin töö, kinnisvara, tuttavad ning üleüldse on nad harjunud siin elama. Osadele neist võib olla raske Venemaa tagasitõmbumine globaalsel tasandil. Nende jaoks on elu siin paratamatus.
  • Need, kes valivad teadlikult elu väljaspool Venemaad. Siia alla kuuluvad kindlasti Eestis haridust omandavad (või omandanud) noored inimesed. Pole mõtet seletada, kui palju on võimalusi Venemaal erialase hariduse omandamisel (just erinevate erialade näol, mida eesti noored ei oska unistadagi). Nende jaoks on elu siin suures osas valik.
Lugedes eespoolt kirjeldust sellest riigist, mida eestlastele vaja on, siis venekeelsete teine grupp on kindlasti sellest väga huvitatud, ilmselt ka suur osa esimesest grupist. Meil ei tasu alahinnata, et keskmine venelane teab Venemaa elust asju, millest keskmine eestlane (veel enam lääne-eurooplane või ameeriklane) ei oska undki näha. Siit ka nende huvi elada tsiviliseeritumas ühiskonnas, kuigi oma tegevusega nad nagu kipuks kogu aeg sinna ida poole.
Kokkuvõttes on asi jälle kommunikatsioonis - meil on suures osas ühised huvid, need tuleb vaid lahti rääkida. Kui me jätame selle vaid ühe partei pärusmaaks, siis on meie riigi saatus ette määratud. Ei tohi unustada eelmiste valimiste tulemusi, mis vaid napilt reformi kasuks olid. Peale seda on lisandunud palju uusi kodanikke, samuti on reform juhtinud valitsust majanduskriisi ajal. See annab sada protsenti kindlust, et samasugust tulemust praeguses olukorras enam ei tuleks. Et see tulevikus tuleks, peab tõsiselt tööd tegema.
Eesti keeles ilmus hiljuti huvitav raamat, mille teema osaliselt ka eelpooltooduga seostub: Georgi Potšeptsov "Strateegiline sõda". See ei ole väga kergelt loetav (raamatus ei ole kirjas, kuid kui originaal on vene keeles, võiks selle lugemine isegi lihtsam olla), veel raskem on sealt mõtted välja refereerida - kui jõuan, siis teen seda ja panen ka siia lehele kirja. Selles raamatus (lk. 21) on toodud huvitav võrdlus Bush-seeniori ja Clintoni ning Blair'i ja Major'i vahel. Rahvas valib seda, kes nende arust saab aru riigi ees seisvatest probleemidest, samas saab aru ka rahva muredest. Negatiivne on: räägib kõrgilt, ei suhtle tavainimestega, liiga paindumatu. Kommentaarid on liigsed. Need on rahvale tekkinud kujundi jooned, mis ei pruugi täpselt kokku langeda tegelikkusega.

Statistika relvana

Eelmine nädal oli maailma majanduse "kriisist väljumisel" äraootav. Aktsiaturud tegid nädala esimesel poolel (1. septembril) läbi järsu kukkumise, edasi oli käive väike ja seis äraootav. Meedia kajas juttudest, et september on ajalooliselt halb kuu aktsiaturgude jaoks.
Seistes kuristiku serval (oleks ühepäevane langus aktsiaturgudel jätku leidnud, oleks asi kontrollimatuks muutunud, langus oleks võinud kesta mitu kuud ning lisaks aktsiaturgudele ka reaalmajandusele mõju avaldama hakata), oli paras aeg sekkuda Ühendriikide valitsusel. Riigi pank (kaks sõna) - pank, milles riigil küll ei ole suurt aktsiaomandust, kuid mille CEO on hetkel riigi rahandusminister, andis välja ennustusi, mille mõte oli lühidalt selline: "loll on see, kes kiirelt aktsiatesse ei panusta, tõus läheb kiiruga edasi".
Kuid mitte sellest ei taha ma kirjutada: reedel tuli välja järjekordne tööjõuturu raport. Ma arvan, et ma ei eksi, kui ma väidan, et pea pooled, kes selle sisu üle mõtlevad, seda ei usu, ometigi on see üks mõjukamaid numbreid, mis maailma majanduse otsuseid mõjutab. Täiesti süüdimatult avaldatakse raportis, et eelmiste kuude töökohtade vähenemine "vaadatakse ümber", suurendades seda üle 10%. Statistikas juhtub nii mõndagi, kuid selline asi on ääretult kahtlane. LHV-foorumis tõstis üks postitaja retoorilise küsimuse, et kas riik neid numbreid ka kunagi väiksemaks on täpsustanud. Kuuldavasti isegi on, kuid mitte viimasel ajal. Ma ei kujuta ette, kuidas täpselt USA-s need numbrid kokku aetakse, kuid Eestis peaks neid nägema kahest kohast: maksudeklaratsioonidest ja töötuks registreerimisest. Ilmselt on see süsteem ka USA-s piisavalt hea, nii et päris kümnetes protsentides eksimused ei peaks tekkima.
See näitab, et maailma seni veel suurim majandus kasutab majandusliku heaolu eest võitlemisel ka seda relva - vaieldamatult mõjutab see aktsiaturgu ja see omakorda tarbija optimismi/pessimismi. Risk on muidugi selles, et nagu meie rahva ütlus ütleb: "Tühi kott ei seisa püsti". See ütlus on küll muu asja kohta, kuid USA vasakpoolne valitsus võiks nende sõnade peale antud kontekstis mõelda.
Tulles tagasi Eesti juurde: Mis saaks siis, kui meie selle aasta eelarve puudujääk tuleb näiteks 3,1%. Tundub, et meie statistikud käivad selle numbri suurima rõõmuga välja, olles veendunud oma õilsuses. Mis sest, et see keskmisele eestimaalasele palju ebameeldivusi kaasa toob. Patriootlikkust pole siin üldse. Riigiametite ja muude asutuste poolt on heaks tavaks muutunud valitsusele (seega ka riigile ja rahvale) "ärategemine". Viimasest ajast on meeles Töötukassa, Haigekassa jm. Minu arvates ei peaks selles asjas küll nii aus olema. Tegelikult on see 3% eurotsooni nõue ju nagunii silmakirjalikkuse musternäide. Väike Eesti ei kujutaks euro usaldusväärsusele ka siis mingit ohtu, kui meil eelarve puudujääk 1000% oleks. Suured riigid küll, kuid seal käib rahapakkumise suurendamine täie hooga (väga huvitav on peale aasta lõppu käeoleva aasta numbreid näha). Isegi meie rahulik põhjanaaber laenab kuidas suudab.

Monday, August 24, 2009

Mure rahvuse pärast

23. augustil 2009. a. korraldas Jüri Liim Hirvepargis kõnekoosoleku 70 aasta möödumise puhul kurikuulsa MRP (Molotov-Ribbentropi Pakti) allakirjutamisest. Koosoleku korraldamiseks käis võidujooks erinevate poliitiliste jõudude vahel, Hirvepark on viimasel ajal populaarseks kohaks saanud (isegi vene "öövalvurid" pidasid seal oma ürituse). Vähemalt minule tundub, et läks hästi, et korraldamise Jüri Liim endale sai. Selle tulemusel ei olnud tegemist mingi partei propagandaüritusega enne lähenevaid valimisi, vaid küllalt tasakaalustatud üritusega, milles kõlas mitme erakonna esindajate hääl, edastatud sõnum oli väga talitsetud (nii palju, kui see sellistel teemadel olla saab). Erinevalt eelneval päeval toimunust esitleti esinejaid korrektselt enne esinemise algust, kui midagi kõrvadest mööda läks, siis oli see kuulaja viga.

Kui mina kohale jõudsin, olid kõned juba peale hakanud. Üks reformierakonna härrasmees rääkis (enda) raamatu baasil MRP-st. Kuigi teema on leierdatud ning olen seda kuulnud lisaks Eesti tegelastele ka idapoolsete valitsusmeelsete ja ka valitsusvastaste suust, oli esinemine huvitav ja tekitas huvi ka kõne all olnud raamatu vastu. Sellest saaks teada mitmeid uusi fakte ja kinnitusi või ümberlükkamisi oma eelnevatele arvamustele.
Koosolekul viidati mitmetele faktidele, mis näitavad, et Inglismaa ja USA arvestasid (ja võib-olla soovisid) sõjaga juba 35. ja 36. aastal. Räägiti ka Venemaa (Stalini) initsiatiivist MRP sõlmimisel. Viidati ka dokumentidele, mis näitavad Hitleri soovi sõda vältida. See on ka ühtepidi loogiline: ei olnud ju Saksamaa valitsejad lollid, et saada aru, mida sõda neile kaasa toob. Vene (ja ka lääne) meedias loodud pilt Hitlerist kui psühhopaadist, ei ole lõpuni tõsiselt võetav. Kui vaadata, palju arenes Saksamaa selle 5 aastaga (ja võrreldes Venemaaga ka ilma selliste ohvriteta), siis seda muutust juhtinud inimesed ei saanud päris lollid olla. Venemaa suur tung maailmarevolutsioonile juba 20-ndate aastate alguses on kõigile teada, saime seda isegi Eestis tunda. Inglismaa ja USA küünilisus on ka üpris loogiline, peaksime seda ka tulevikus iga hetk meeles pidama.

Jüri Liim luges ette viimase aja poliitmaastikku kõvasti shokeerinud Ülo Nugise sõnavõtu 20. Augusti Klubi kokkusaamisel. Sellest sõnavõtust on läbi meedia jõudnud vaid kära kahe sõna ümber: "väljasaatmine" ja "tuumarelvad". Selle sõnavõtu mõte oli aga natuke sügavam ja hoopis milleski muus. Kui meie ajakirjanikud toovad välja vaid sellised lõigud, siis tekib küsimus, millises koolis nad küll oma kõrghariduse saanud on. Häbi...
Minu arvamus on, et see sõnavõtt peaks netist saada olema ja igal eestlasel (või üldse Eestimaalasel) peaks olema võimalus seda lugeda. Eks siis igaüks ise otsustab, kas see on tühiasi ja ei vääri tema materiaalse elu kõrval üldse tähelepanu või hakkab seal esitatud teemade üle pead vaevama. Igatahes peaks seal toodud ohtude peale mõtlema valitsuse liikmed. On veel hästi meeles, kuidas alles hiljuti raporteeris kena blondiin valitsusest palju me Eesti passe oleme suutnud välja jagada. Selline naiivsus on naljakas, kahjuks selle taga oli enamus valitsust. Nugisele on ette heidetud kommunistlikku parteisse kuulumist, kuid hetkel on tema sõnum õigem, kui paljudel nn. "õigetel" meestel. Meie pass on olnud enamusele venelastest vaid võimalus paremini reisida, praeguseks ajaks seda eelist enam pole (kui muidugi mitte võrrelda Vene siseriikliku passiga - neil seal vist analoogne kord sellega, mis nõukogude ajal, mil juba välispassi saamine kerge ime oli). Passi taotlemisel ja lojaalsusel on mingi seos vaid murdosal selle taotlejatel. See nn. raske keeleeksam on üks suur nali. Eesti keeles info omandamise ja sellise keeleoskuse vahel puudub igasugune seos. Mulle tundub, et hoolimata mu vähesest keeleannist suudaksin ma peale paaritunnist tegelemist sellisel tasemel eksami teha igas Aafrika suguharu keeles.
Kokkuvõtteks. Inglise keeles on ütlus"don't shoot the messenger", ka meie peaksime sõnumi ära kuulama, hästi mõtlema ja siis oma sammud (ilmselt küll vähem radikaalsed) astuma.

Tarmo Kruusimäe (Kojamees) rääkis oma jutus pronksiööst. Ta tõi ühe võrdluse: politseile pronksiööl tänavakiviga vastu pead viskamise eest on karistuseks mitu korda väiksem trahv, kui talle rahulikul ajal autoaknast keskmise näpu näitamise eest. Kahjuks see on tegelikus elus nii olnud. Selle peale peaks mõtlema tõsiselt meie seadusandjad.
Kruusimäe tõi välja optimistina ka selle, et aprilliööde kahjud (mis on ca 3 korda väiksemad kui Harju tänava kruntide ostmiseks tehtud kulutused) ei ole rahaliselt nii suured sellise õppetunni eest. Küsimus on vaid, kas me oskame õppida. Kruusimäe oli väga talitsetud ja mõistliku jutuga (eriti kui arvestada, et nende sündmuste käigus tema elu kallale sõna otseses mõttes tungiti). Täna tekkis mul tunne, et temast võib tõsiselt võetav poliitik saada. Siiamaani on jäänud mulje, et tegemist on oma populaarsusega poliitikasse saanud mehega, kes teeb sageli asju ja ütleb asju, mida keegi muu ei tee. Täna tundus see kuidagi teistmoodi.

Mittepoliitikutest oli kõige radikaalsem Eesti Leegioni Sõprade Klubi esindaja. Ma ootasin/kartsin nende sõnumist teravamat teksti. Nende sõnum oli väga talitsetud. Kõlama jääv küsimus: kas eesti mehed saksa mundris ei võidelnud siis Eesti vabaduse eest?
Minu poolt võiks see küsimus olla selline: kas nad võitlesid Eesti või Saksamaa eest? Sellele vastamine peaks igaühe peas toimuma, selle järel saab ka oma suhtumist neisse kujundada.

Edasi tulid professionaalsed poliitikud, kes olid ühelt poolt raskesse olukorda seatud, sest räägitavate teemade ring oli selline, millest poliitikud meil hea meelega eemale hoiavad.

Mart Laar oli oma jutus väga osav, ebameeldivatest teemadest läks ta väga sujuvalt mööda. Tema jutust jäi aga kõlama ilus mõte: tema eesmärk poliitilises tegevuses on olnud vältida tulevikus MRP ja selle tagajärgede kordumist. Väga ilus eesmärk ja jõudu talle selles, isegi kui ta sellel teel teravamatel teemadel seisukohta välja öelda ei taha (ei saa).

Andres Herkel tõi kohale kõrge väliskülalise, kelle kõnet ta tõlkis. Göran Lindblad on Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee asepresident (parandused oodatud, kui ma millegis eksin). Jutt käis kommunistlike kuritegude hukkamõistmisest selle organisatsiooni poolt. Tema jutus oli väga julge väide: halb ei olnud mitte tulemus, mis ühe ideoloogia alusel välja tuli, vaid juba see ideoloogia on oma juurte tasandil halb.
Mina jagan seda mõtet täielikult. Kes ei usu, võib lugeda näiteks Lenini kogutud teoseid (isegi eesti keeles) ja asjas ise veenduda. Ikkagi, arvestades, eriti Euroopa ladinariikides, kommunistide suurt toetust, oli see väga julge väljaütlemine. Ma isegi ei tea täpselt (ja ei viitsi praegu ka otsida), kuidas see kõnealuses Euroopa Nõukogu dokumendis kirjas oli, kuid tunne on, et kuidagi pehmemalt.

Tunne Kelam tõi välja huvitava mõtte: kas nüüd, kus juba pea 20 aastat on EV olnud ja ka Vabadusesammas püsti, ei peaks sellised koosolekud Hirvepargist Vabaduse Väljakule välja pääsema. Olid need koosolekud ju ajalooliselt Hirvepargis ikka seepärast, et nõukogude võimu silma alt ära olla. Kelam lootis, et siis äkki jõuab sõnum ka rohkem nooremale põlvkonnale kohale. Nende rahvuslike kokkusaamiste puhul on mulle kogu aeg tundunud, et kui jätta kõrvale mõned idealistlikud noored, siis on põhiline osa rahvast minu juba mitte kõige väiksemast vanusest tunduvalt vanemad. Kas keskealistele ja noortele ei lähe siis üldse korda riigi ja rahvuse tulevik?

Ürituse lõpetasid oma esinemisega Erich Krieger ja Boris Lehtlaan. Kõlas palju rahvuslikku muusikat, millest vähemalt osa ma polnud enne kuulnud. Osa rahvast (kas äkki väliseestlased?) tundis seda muusikat rohkem. Tublid mehed, hea esinemine. Kuidagi tuli meelde meie tuntud "rahvusliku" grupi (kes laulab lahinguväljal kohtumisest) äraütlemine Tõnismäel esinemisest. Jüri Liim ütles, et need mehed ei mõelnud kahte korda, ega esitanud mingeid tingimusi, kui ta neid kutsus.

Koosoleku lõpus jagas Jüri Liim nn. Hirvepargi 23. augusti 2009 deklaratsiooni:


Nagu Nugisegi sõnumis on seal otsekoheselt probleeme välja öeldud, kuid kahjuks on need probleemid ka tegelikult olemas.

Tervikuna jäi tänasest koosolekust kuidagi soe tunne, inimesed valutavad südant oma maa ja rahva tuleviku pärast. Eilne koosolek oli kuidagi rohkem selline "populistlik ärategemine".

Hirvepargist Vabaduse platsile minnes nägin ma meeldiva üllatusena meie presidendi pandud pärga Vabadussambal.

Sunday, August 23, 2009

Rahvuslased ekslemas

22. augustil toimus Hirvepargis Tiit Madissoni ja teiste aktivistide poolt korraldatud kõnekoosolek, millega muu hulgas püüti saada toetajaid ka taasloodavale ERSP-le.
Rahvuslike vaadete esindatus Eestis on viimasel ajal küll väga nõrk olnud, seega selliste algatuste vastu oleks nagu huvi olemas, kuid teostus on kahjuks ebaprofessionaalne ja peletab õige rahvuslase eemale.
Sel koosolekul käis hr. Madisson välja ka põhjenduse, miks oma ideed avalikkuse ette toodi läbi natsionaalsotsialismi kajastava veebisaidi: väidetavalt ei suutnud nad läbi tungida mainstream-meediast ning teiseks peeti seda reklaamitrikiks. Koosolekul öeldi, et nüüd on lahti ka sait ERSP.ee, kuid nende ridade kirjutamise ajal see nii küll pole. Selline "reklaam" on küll negatiivne, kohapeal ütles üks endine ERSP-lane, et sellise tegevuse tulemusel pole enamus inimesi ka kohale tulnud, mis oli iseenesest ka väga õige.
Mure rahvuse pärast on küll väga tore, kuid selle väljendamine käis väga populistlikult. Kõiges oleks nagu süüdi valitsev valitsus, eriti Roman Ubakivi sõnade järgi peaks olema majanduspoliitika vasakpoolne. Seda seisukohta on too härrasmees käinud välja ka oma veebis olevates kirjutistes, koostööpartneritena nähakse Keskerakonda, Rahvaliitu ja Sotsiaaldemokraate. Seda joont ajas ta püüdlikult ka oma kõnes, kergelt arusaamatuks jäi (ja on seda ka veebi järgi), kas selliseid seisukohti jagavad ka muud aktivistid. Vaid mõte sellest, mida tooks kaasa eespool loetletud parteidega koos aetav vasakpoolne majanduspoliitika peaks peletama eemale iga tõeliselt oma rahvast hooliva inimese (igasugused "munitsipaal"-tegevused, raudtee jms. riigi omandusse surumine jne.). Majanduspoliitikast on siin blogis pikalt juttu, seega seda pole mõtet üle korrata. Mainin vaid, et kuigi rahvuslik majanduspoliitika peakski olema üldjoontes sotsiaalne (kultuuri, hariduse ja nõrgemate ühiskonna liikmete toetamine), ei tohiks see olla kunagi populistlik, regulatsioon peaks toimima maksimaalselt vabadel turusuhetel, kulutused peaks lähtuma tuludest, mitte valimiste lähedusest jne. "Rahvuslik Sõltumatus" peaks olema ka sõltumatus võlasuhetes, see kahjuks meie vasakpoolsemat majanduspoliitikat soovivate erakondade nägemusega kokku ei lähe.
Lisaks vasakpoolsusele jooksis läbi ka soov muuta valimiskorda, et siduda saadikut rohkem valijaga. Loosungina kena asi, kuid praktilise teostamise ideid ei oska keegi ilmselt isegi välja pakkuda.
Minu mõte valimiskorrast:
  • peab saama valida isikut
  • kui valituks osutunud isik temale osaks saanud kohale tööle ei lähe, siis temale antud hääled tühistatakse
  • ka muudel juhtudel peab kaaluma häälte ülekandmise mõttekust, valimisnimekirjade järjekorra prioriteeti saadud häältega võrreldes jne.
  • et siduda valituks osutunut erakonnaga võiks äkki mõelda skeemile, et erakonnast lahkunu kaotab ka oma valimistega saadud koha, kui see on tulnud erakonna valimisnimekirjas .
See uus liikumine vähemalt oma alguses küll usaldust ei tekita. Õigele rahvuslasele (kes seda tegelikult hinnata saab?) selline asi meeldida ei saa. Arendades "vandenõu teooriat" võib näha skeemi, millega praegused opositsioonierakonnad üritavad tõmmata valitsevatelt parteidelt ära rahvusluslikke valijaid. IRL on ju traditsiooniliselt massiparteidest nn. rahvuslik, reformi eelmine valimisvõit tuli ka oskuslikult rahvuslikele väärtustele mängides, hilisemaks selle hinnaks muidugi jällegi vene valija ärakukkumine.
Rahvuslased ootavad ikkagi endale esindajat!


Sunday, August 16, 2009

Äkki võiks tõesti eurost loobuda?

Viimasel nädalal on tulnud kaks rünnakut euro kasutuselevõtu iga hinna eest taotlemise vastu. Esimese tegi I. Neivelt ja teise J. Reiljan.
Lugupeetud hansapankuri (kahjuks praegune Swedpank on vaid vari Neivelti juhitud asutusega võrreldes ja karta on, et hullemaks läheb) avalduse puhul on tegemist kas segadusega või mingil põhjusel kellegi teise ideede enda suu läbi avaldamisega. See lõpuni mõistetamatu "ekspordi efektiivsus" sõltub ikka väga palju välisinvesteeringutest Eestisse ja välispartnerite usaldusest meie firmade (mille üks tegur on ka usaldus meie valuutasse) vastu. Neivelt väidab aga vastupidist. Siin ta muidugi eksib rängalt. Loomulikult on rida muid samme, mida riik peaks tegema, kuid kahjuks ei usu riigi võimekusse selle tegemisel (loodan, et eksin). Arengufond on hea sammu astunud, kuigi kergelt deklaratiivse ja pinnapealse, nende mõtete ellu jõudmine eeldaks aga tugevat poliitilist toetust ja suurt tööd - seega on väga ebausutav.
J. Reiljan loobib aga lihtsalt loosungeid ilma midagi analüüsimata ja paremat pakkumata (selleks võiks aga üks majandusprofessor just sobilik inimene olla). Selle üle ei imesta aga mina ega ilmselt ka ükski teine, kes J. Reiljani "tähelennu" ajal Tartus majandust õppinud on. Kes ei ole temaga isiklikult kokku puutunud saavad hinnata tema eelnevaid avaldusi riigi rahakulutuse kohta ja hinnata, mis oleks juhunud, kui nende järgi oleks talitatud.

Tulles aga tagasi raha juurde. Eurost loobumisel oleks üks intrigeeriv idee.

Praeguses olukorras, kus riigid on sõna otseses mõttes "raha turule loopinud", on populaarseks muutunud vahendite hoidmine kullas ja muudes väärismetallides (või investeerijate poolt muudes metallides ja loodusvarades). Investorile pakub sellist võimalust näiteks Goldmoney.
Aktsiainvestorid hoiavad oma vabu vahendeid näiteks kulla optsioonides, ETF-des jne. Selgelt on oma varades kulla osa tõstmas ka riigid (näiteks Hiina jm.). See lähenemine on praegu mitte nii aktiivne, kuna kriisist väljumine on teinud (ajutiselt) atraktiivseks muud varad, kuid peagi võib see muutuda.

Eelnevast tulenevalt idee: kui ka Eesti viiks oma valuuta füüsiliselt kaetuks kullaga. See võiks toimuda mingi samalaadse süsteemi alusel nagu näiteks eelpool nimetatud Goldmoney teeb.

Miks mitte tuua siis kullakange Estonia puiesteele ja toimetada nii nagu enne seitsmekümnendaid maailmas toimetati? Sellele on vastuseks usaldus Eesti krooni usaldatavuse kohta: keegi ei kahtle Eesti krooni mehhanismi toimimises, kaheldakse selles, kas meil on meelekindlust seda säilitada. Kartus on, et mingitel populistlikel kaalutlustel meie Riigikogu loobub riigi majanduse senisest alustalast. Vaadates parlamendi kooslust, on selleks ka alust. Seega euro üks eelis on tema sõltumatus meie poliitikutest (ehk meie enda lollusest).

Seega variant oleks ka mingi Goldmoney laadi füüsilise kulla hoiustamine, selle alusel raha (s.h. elektroonilise) väljastamine. Tore oleks, kui kindlate reeglite raames oleks sellel veel teisigi osalisi peale meie riigi. Ilmselt Ida-Euroopas võiks reaalset huvi ollagi, sest raskused euro saamisega on siin suuremadki kui Eestis. Sellest saaks mõnes mõttes see "maailmavaluuta", mida paljud riigid (eelkõige Hiina) on praeguses kriisis soovinud.

Mis oleks sellise lahenduse eelised?
  • Eesti saaks natuke lõdvema eelarvepoliitika praegusel raskel ajal. Sellega on kahjuks juba hilja, kuid abiks seegi.
  • PR-na oleks see julge sõnum. Ühte pidi öeldaks maailma suurtele, et nii USD kui EUR on probleemidega - see oleks ka tõde. Eesti saaks aga ka tuntust.
  • Kui kogu rahaline varandus oleks kullaga kaetud, siis see kasvaks koos kullaga, mis on levinud prognoos (kuidas saaks keegi olla vastu, kui tema panka pandud "kirsturaha" dollariväärtuses mõne aja jooksul näiteks kahekordistuks). Väärtuse kasvul on aga kahjuks ka vastaspool.
  • Sellise skeemi saaks sisse viia peaaegu kohe (juba järgmise aasta eelarvega oleks me käed vabamad), ei peaks täitma mingeid nõudeid.


Mis oleks miinused?
  • Kui Eesti vabaneks euroga kaasnevatest nõuetest, hakataks ilmselt lollusi tegema (jälle vajame kaitset endi eest).
  • Väga tugeva valuutaga (see oleks märgatavalt tugevam eurost) oleks väga oluline kõigi hindade paindlikkus. Seda just tööjõu osas - ma ei ole üldse kindel, et uus Töölepinguseadus, mis seda pidi nagu tagama, seda ikkagi tagab. Praeguse palkade alanemise tekitab ikkagi kriis ja tööpuudus.
  • Euro kasutuselevõtul võiks nagu riigipanga valuutareservid vabaneda, siis sellise lahenduse puhul jääks need kasutusse, tuleks vastavalt raha vahetusele kullaks vahetada.
  • Kui kullaga tagatud valuutad või kulla omamine valuutareservina levivad, muutub selles valuutas laenu võtmise reaalintress kalliks, mis pidurdab investeerimist. Majandus on kõige "lõdvemalt" arenenud ikka kerge inflatsiooniga valuutade puhul. Kuid äkki võiks laenud olla ka edaspidi europõhised?
Seda eelnevat peaks võtma ikka teoreetilise mõtisklusena. Ma pole nii naiivne, et loota, et eelneva jaoks vajaliku töö keegi Eestis suudaks ja viitsiks ära teha. Samuti oleks vaja saada taha ka rahva ja parlamendi toetus, mis eurol tundub enam-vähem juba olevat.

Ilmselt ikkagi turvalisem on meil olla samas paadis muu Euroopaga. See kaitseb meid oma lolluste eest. Igasuguse tuleviku puhul oleks meil valuuta sama hea või halb kui mujal Euroopas. Kõik muu sõltuks juba meie endi tööst.

Friday, July 17, 2009

Kas jumala poolt valitud rahvas?

Unustades hetkeks praegu käes oleva majanduskriisi, võib meenutada, kuidas veel hiljuti
tundus enamikule eestlastele, et meil läheb väga hästi, tulevik on helge ning koht jõukamate
Euroopa riikide seas tagatud.
Mille tõttu siis eestlastel nii hästi läks ning loodeti, et ka edasi läheb?
Kas ka meie rahvus on ühe teise rahvuse moodi välja valitud?
Nõukogude Liidust vabanesid enam-vähem samal ajal mitmed rahvad, osa neist on meiega sarnase religioosse ja kultuurilise taustaga. Mitmed naabrid on ka maailma mastaapidega võrreldes sama väikesed kui meie. Hariduse ülesehitus ja tase oli ilmselt NL-i lääneosas ja keskustes samal tasemel.
Kas meie edu tagasid 90-ndatel ja ka edaspidi Laari valitsuse poolt otsusekindlalt tehtud valusad reformid?
Loomulikult oli reformide tegemine väga oluline, sama oluline on vast ka see, et sõltumata valimiste tulemustest on meil suudetud säilitada liberaalne majanduskliima.

Vähemalt minu arust on meie suureks tugevuseks olnud kogemus kahe kultuuri piiril elamisest.
NL-s oli Eesti ainuke koht kus sai kapitalistliku Euroopa (Soome) televisiooni vaadata ja raadiot kuulata. Suurele osale elanikkonnast ei olnud selleks keelelisi barjääre. Seda isegi mitte-eestikeelse elanikkonna osas. Olukord on kõvasti muutunud, informatsiooni on palju rohkem ning kvaliteetsemalt võimalik saada inglise keeles. Internet on selles osas tulnud vana meedia asemele. Kui informatsioon liigub üle maailma juhtmeid pidi, siis äris on raskem: paljud tooted on ikkagi füüsilised, samuti on olulised personaalsed kontaktid. Kõige madalam lävi müüa tooteid või teha muud koostööd on meil Soome, nii jääb see ka tulevikus. Kui kõrge see lävi saab olema, sõltub meist endist.
Nii palju kui me ka teisiti tahaksime, on meil ikkagi vaja kedagi kogenumat arenenud riikidest, kes meid oma kogemustega nõustaks. Ka meie majanduse pärli Skype'i puhul tuli marketingi ja arenduse planeerimine Eestist väljapoolt.
Paljud Eesti ärimehed on Lääne-Euroopas käies kadedusega vaadanud, kui hea on oma koduturul tootmisele suur maht kätte saada ja selle toel juba välisturgudele minna. Eestis kahjuks see võimalik ei ole ja kunagi ei saa ka olema.

Selles valguses on masendav vaadata, kuidas "vabas" Euroopas on saadud tehtud see, mida
suurima venestamise ajal ei suudetud - see on Soome keele ja kultuuri meist ära lõikamine.
Uus põlvkond kasvab peale, nende jaoks on hõimumaa Soome nagu üks välismaa paljudest (muideks sama ka Venemaa). Noorema põlvkonna seast on raske leida kaadrit kes neid keeli oskaks ja kultuuri mõistaks. Teiste naabrite, Läti ja Rootsiga, on asi kogu aeg halb olnud, siin pole midagi imestada.

Meie valitsuste taust on sageli Lõuna-Eestist, sageli mitte-äriline. Seega pole väga ka imestada, miks sellest vist aru ei saada. Vähemalt midagi ette ei võeta. Mingid põhjendused autoriõigustest jms. tundub jama. Pigem tundub usutavam, et osad tahud on oma ärilisi huvisid aktiivselt kaitsnud, riik on aga passiivne olnud. Riik peaks midagi aktiivselt ette võtma, peab leidma ühise huvi soomlastega ning vajadusel kasvõi seadusi muutma, vajalikud kokkulepped sõlmima jne. Miinimumeesmärk peaks olema, et vähemalt vabalt leviv meedia peaks olema meie kahe riigi vahel vabalt ülekantav. Igasugused sisu tootjate nõudmised ei saa olla ülesed kahe riigi seadustest, seega igasugused sellised vastuväited on mitte päris tõsised. Loomulikult on kohalikul turul tegutsev meedia selle vastu, kuid muud huvid peaks nende huvidest olulisemad olema. Samas ei ole see mingi selline probleem, mis nende äri märgatavalt kahjustab.

Lootus on küll nõrk, kuid peab lootma, et Eesti valitsus selles osas mingeid samme ette võtab. Muidu jääb ajalukku valitsuse suurima teona meedia vallas Pervõj toetamine. See kanal on aga paljude arvates Baltikumis viimase paarikümne aasta jooksul suurim iseseisvuse vastu võitleja. Nende osas muidugi midagi teha ei suudeta, rahvustevahelise vaenu õhutamine jms. on vaid sõnakõlksud, need tegelased tegelevad sellega iga päev ilma igasuguste probleemideta.

Jumal ei anna meile niisama midagi, kui me ise oma töid ära ei tee.

Thursday, July 16, 2009

Müüge iraanlastele lennukeid

Vaadates uudiseid koledast lennukatastroofist, tekkis tunne, et miks inimesed peavad kannatama poliitika pärast ja oma eluga riskima.
Iraani suunas oleks läänel mõistlik sõbralikemaid samme astuda. Venemaa püüab seal oma positsioone tugevdada, seda tehakse sageli vaid maailma ja selle regiooni stabiilsuse hinnaga. Euroopale oleks kasulik, kui nüüd lõpuks allkirjastatud Nabucco'sse Iraani gaas voolaks. Eks Venemaa teeb kõik, et see nii ei läheks.
Lisaks majanduslikule (ja sellest tulenevale poliitilisele) huvile võiks USA-le väike lähenemine tuhandeid aastaid regiooni juhtriigiks olnud Iraaniga kasuks tulla ka muudes asjades. Raske on sõjaliselt Afghanistanis, ajalooliselt pole seal vist välisvõim võita suutnud. Kindlasti ei õnnestu see läänelikul demokraatlikul riigil. Viimasel ajal on läinud kuumemaks olukord juba Pakistanis. Küll ebatõenäoline, kuid võimalik, kontrolli minek selles riigis ektreemsema seltskonna kätte oleks päris hirmus - see riik pole palju väiksem rahvaarvult Venemaast, omades samas ka tuumarelva.
Seega lennukite müük Iraanile oleks päris hea zest. Vaevalt see tehnika Iraani lääne demokraatiale ohtlikumaks teeks. Samas kuluks majanduskriisi käes vaevlevale läänele naftaraha ära, abi lennukitööstusele oleks ka teretulnud. See väike samm oleks lihtsalt ilus proov, eks siis saab edasi vaadata, kuidas asjad kulgevad.

Thursday, June 25, 2009

Sümbolitest Vabadussamba valguses


Peale pühi on ajakirjanikud üles kerinud teema Vabadussamba risti sarnasusega sakslaste sümboolikaga. See, et seda kirjutavad vene ajakirjanikud, on arusaadav. See, et see on venelaste peas, on traagiline ning kahjuks ei ole ravitav ajaloolaste, vaid psühhiaatrite poolt (kui see muidugi üldse ravitav on). Selle eest, et kogu oma noorsoole on selline ajuloputus tehtud, peaks vastutama sellise ideooloogia pealesurujad.
Nukraks teeb, kui ka meie arhitektid endale selliseid väljendeid lubavad. K. Rõõmuse poolt Postimehes toodud võrdlused Potsatajaga ja natsisümboolikaga võiks küll olemata olla. Ei saa aktsepteerida selliseid võrdlusi mälestusmärgi puhul, mis on üles pandud inimestele, kes paljud ohverdasid oma tervise ja elu selle nimel, et meie selle üle diskuteerida saaksime. Kui need mehed poleks võidelnud, oleks eelpooltoodud härra nimekuju ilmselt praegu Konstantin Vesjolõi ning arhitekti asemel oleks ametiks mingi sõjatehase seinalehe toimetaja. Selle üle võiks mõelda.

Lisan siia mõned lingid, sest pikk jutt on s... jutt, igaüks võib ise vaadata ning mõelda, mis millega sarnane on.
See palju kära tekitanud Rüütlirist Wikipedia's:
Meie Vabadussammas Vabadusristi kujuga:

Venelastele meeldib ringi joosta Püha Georgi Ordeni lindikestega:

Kui siin sarnasusi otsida, siis kahe suure rahva vaheline sõprus kajastub neis päris hästi. Peab arvestama ajalisi erinevusi: Vene orden võeti kasutusele juba XIX sajandi alguses, seega on paratamatult natsisümboolika natuke "modernsem".

Mis puutub venelaste lemmikusse Georgi linti, siis tegelikult on nende mälus see ühe II MS aegse ordeni pealt. Juba siis oli ilmselt valitsejatel kasulik ennast seostada tsaariaegsete ohvitseridega ja võitlusega Venemaa eest.



Selle ordeni peal on tekst vabas tõlkes: "Me võitlesime õige asja eest, me võitsime", mis lihtsa vene mehe jaoks küll ka õige oli. Eestlase jaoks tähendas see võit aga ikkagi okupeerimist. Kui seda linti tänaval näha, siis see lint tähendab minu jaoks ikkagi meie okupeerimist viimases suures sõjas. Kahjuks pole osa meie riigist veel siiani õigusjärgsete kodanike kontrolli all, pole ka sõja lõppu tähistavat rahulepingut. Seega selle lindiga vehkija ütleb: "Meie vahel on sõda ja ma okupeerin osa teie riiki."
Jõudu rahulikuks jäämisel, sõnastame endile ringi ütluse sellelt ordenilt: "Meil on õigus, ükskord jääb võit ikkagi meile!"

Tuesday, June 23, 2009

Tarastatud vabadus

Eile õhtul kogunesid tuhanded eestlased ehituspiiretega piiratud osale Vabaduse Väljakust, et näha oma silmaga juba pea sajand oodatud Vabadussamba avamist.
Kohaletulnud ei kahetsenud, tunne oli ülev. Samba paljukritiseeritud välimus ei peaks olema arutelu teema. Minu jaoks oleks see sammas sama palju väärt ka siis, kui see oleks vaid üks kooritud männipalk. Oluline pole see, milline sammas on ehituslikult, olulised on need väärtused, mis samba taga on. Samas on Vabadussõja Võidusammas ehituslikult vaieldamatult ilus, võib-olla kurbade sündmuste mälestamiseks isegi liialt toretsev. Samas on ta nii huvitavalt tehtud, et sobib hästi XXI sajandisse - mis teha, kui seda sammast varem tehtud ei saadud. Saadi nüüd ja tehti tänapäevasena. Kriitikutest "kunstiinimesed" võiks peeglisse vaadata ja häbeneda.
Seda, et me lõpuni vabad veel pole, tuletas, lisaks Keskerakondlikule aiale, veel meelde usumeeste poolt samba pühitsemine. Paratamatult tekkis mul peas küsimus: huvitav, kumb kirik on rohkem eestlasi tapnud ning meie vabadust jalge alla tallanud - kas vene õigeusklik või katoliiklik? Kui kellelgi oli soov jumalat tänada, ja eilsel päeval oli selleks tõesti põhjust, oleks seda võinud kodus teha, nagu ka piibel vist soovitab, kuid eilsel üritusel olid usumehed lihtsalt kohatud.
Kõik see on muidugi pisiasi, oluline on, et üks asi on jälle tehtud.
Eestlased, hoidke sammast ja vabadust!

Sellega seoses tulevad meelde laulusõnad, küll teise sõjaga seoses:
"Eesti mehed, eesti naised, hoidke kõrgel tema au,
sest et Teie eest ta langes, kaitstes Eesti vabadust."

Monday, June 22, 2009

Laenuga majanduse stimuleerimine

Viimasel ajal on käidud välja ka raha liigse majandusse laenamise varjupool.
Selgelt tõstavad meeletud raha majandusse pumpamised raha pakkumist, laenu pakkumist jne. See ei saa jätta mõju avaldamata majanduse arengule, uued laenud peavad majandust tõstma.
Liigset raha majanduses on aga raske ohjata. See kipub inflatsiooni tekitama. Riigil on muidugi võimalik intressidega toimetada, kuid see viib intressitaseme üles. Intressitaseme viib üles ka riigi, kui suurima ja väikseima riskiga laenaja, suur võlgnevus. Siit järgmine samm on see, et suurem intressitase hakkab omakorda majanduse arengut pidurdama.
See probleem on päris tõsine, loota on, et USA valitsus saab oma tööga hakkama, muidu saab kogu maailmal halb olema. See aasta on aga US Treasury pikajaliste kohustuste yield ca 50% tõusnud.

Kes pettis tegelikult töötajaid?

Peale valitsusest lahkumist on sotside poolt süüdistatud valitsust tööturu osapoolte vahel tehtud kokkulepete rikkumises ja töötajate petmises. Sellega on rõõmsalt ühinenud ka kommunistlikud ametiühingud.
Asja puhul tekib üks küsimus: miks ikkagi võeti nii ebareaalne seadus esialgu vastu?
Ega keegi pole iga nõupidamislaua all olnud, kuid vägisi tundub, et selliste punktide seadusesse surumine oli sotside surve. Püüdes valitsust töövõimelisena hoida, läksid parempoolsed erakonnad sellega kaasa. Keskerakonna oht oli ja on piisavalt suur. Kuigi keskerakond võib öelda, et sööge ise oma keedetud supp - meie pole asjaga üldse seotud, on siiski kõige selle jama taga Keskerakonna liiga suur esindatus Riigikogus.
Kui eelpool toodu on tõsi, siis häbi-häbi sotsid.
Parempoolsetele aga: rahvaga peab rääkima, neile peab ütlema, kuidas asjad olid ja on, sest tegelikult jagatakse eelarves ju rahva raha.

Korruptsioonist kriminaalselt ja eetiliselt

Korruptsiooni osas on meil mugavalt muutunud tavaks asja hinnata kriminaalse nurga alt: võimaliku süüdlase puhul peaks koguma tõendusmaterjali, selle kohtule esitama, sealt süüdimõistva otsuse saama ja alles seejärel võiks nagu öelda, et keegi on korruptant. Paratamatult on see protsess raske - ega siis keegi korruptiivseid kokkuleppeid notariaalselt ei vormista. Kui mingi lüli siin välja ei vea, on kohtu otsus õigeks mõistev või ebamäärane, potentsiaalsel süüdlasel jääb õigust ülegi ning kui keegi teda on vahepeal korruptandiks nimetanud, on tal isegi õigus selle eest kohtus kahjutasu nõuda. Mis sest, et kogu aktiivne osa ühiskonnast tegelikult üldjoontes teab, kuidas asju aeti.
Kuidas see asi siis demokraatlikus ühiskonnas toimiks? Eetiliselt on korruptiivse loomuga iga tegevus, mille puhul otsustamine ei ole läbinähtav, otsused on imelikult subjektiivsed, kõigile isikutele ei ole tagatud võrdseid tingimusi jne. Kui mingi kord ei ole piisavalt üheselt mõistetav (näiteks mingi enampakkumise tingimused), siis seda asja võib juba korruptiivseks nimetada. Isegi juhul, kui tegelikult selle puhul keegi otsustajatest mingit materiaalset "premeerimist" ei saanudki. Aus ametnik peaks püüdlema sellises olukorras reeglite täpsustamise suunas, et vältida ka võimalikku varju heitmist tema enda tegevusele.
Demokraatlikes ühiskondades on poliitiku jaoks selge poliitiline enesetapp, kui ta eelpool toodud eetilise määratlusegi järgi kahtluse alla satub - tal puudub igasugune lootus tulevikus valijatelt hääli saada. Meie riigis tundub, et ta võiks saada isegi süüdi mõistetud riigi kõigi kohtute poolt, kuid valimised võiks ikkagi võita. Nii kaua, kui see meil nii on, ei saa me end kahjuks demokraatlikuks ühiskonnaks pidada.

Thursday, June 04, 2009

Vasakpoolsusest ja populismist majanduskriisis

Mõeldes sellele, millises rahahädas praegu Eesti sipleb, tuli pähe mőte: Mis oleks, kui eelmised Riigikogu valimised oleksid natuke teisiti läinud? Kõigil, kes viitsivad natuke mälus sobrada, peaks meeles olema, kuidas riigiteenistujatele 25 tuhat kuupalka lubati, või kuidas ''majandusteadlased'' veel paar aastat tagasi kõigi reservide kulutamist soovitasid. Ei viitsi nimesid ja fakte välja tooma hakata, las see olla nende südametunnistusel, kui seda üldse on. Selles valguses on masendav vaadata, kui paljud inimesed ametiühingute lolluse järgi jooksevad. Ametiühinguliidri teadusliku kommunismi õppimine eluloos peaks kόik enda eest ütlema. Kas tõesti on inimeste mälust kadunud 20 aasta tagused ajad. Kui ise ollakse nooremad, siis peaksid ju olema vanemad, sugulased või tuttavad.

Friday, May 22, 2009

Majanduse riiklik stimuleerimine

Nüüd on Eesti valitsemisest sotsid kõrval ja"poliitiliselt korrektne" majanduse riiklikust stimuleerimisest rääkida. Seda muidugi naljaga võttes.
Riigi osast on erinevates majandusteooriates erinevalt räägitud, kõik (ka Eesti) pahempoolsed poevad Keynes'i selja taha. See on aga minu arust vaieldamatult suurele majandusmõtlejale solvav. Ta võis küll mõnes osas vasakpoolsemate mõtetega olla, kuid kindlasti polnud ta rumal.
Majandusteooriad on üldiselt (mida vanemad, seda rohkem) lähtuvad ühest ideaalsest turust, väliskaubanduse vaatlemine on juba tõsisema taseme teema, kindlasti ei huvita maailma suurriikide majandusteoreeetikuid Eesti-suguse väikeriigi peale teooriaid arendada (USA jaoks on eksport ikka väga teistsuguse mõjuga kuiEestile). 
Oluline näitaja siseriikliku tarbimise (riikliku stimuleerimise) efektiivsuse määramiseks on ekspordi osa GDP-s. See näitaja määratleb, palju tulu tuleb välisriikidest. Peaks olema elementaarselt selge, et mida väiksem on see näitaja, seda suurem on siseriikliku tarbimise mõju majanduse arengule. 
Kahjuks on see number objektiivsetest asjaoludest tingituna Eesti jaoks suur, üks suuremaid maailmas. Kui USA-l on see alla 10%, siis Eesti puhul 40%-60%. See näitaja on mingitel põhjustel eri allikates erinev ning täiesti mõistetavalt praeguses majanduskriisis muutub eri kuudel päris palju.
Asja lihtsamaks tegemiseks: kui USA riik teeb mingeid investeeringuid, siis ca 90% jõuab sellest kohalikele ettevõtetele, Eesti puhul vaid ca 50%. Siia ongi "koer maetud". Eesti riik ei suuda parimagi tahtmise juures oma vahenditega stimuleerida Soome, Rootsi, Saksa jm. suuremate importööride majandusi. See arvutus on väga pinnapealne, tegelikult mõjutab lõplikku tulemust rahva soov (või hirmust tulenev vajadus) säästa jne., kuid asja olemus ja erinevate riikide erinevus sellest palju ei muutu.
Siit tulenevalt ei jää meiesugusel väikeriigil midagi muud üle, kui raskel ajal vaid säästa. Riigil pole mõtet asjatuid kulutusi teha. Kui on soov tuua lisastabiilsust ja -kindlust, siis selles vallas võiks riik vaid väga läbinähtavalt  garantiidega majandada (kahjuks ka selles vallas meie valitsus väga edukas pole olnud). Poleks näiteks eriti keeruline luua süsteem, mis krediteerimise (Rootsi pankade endi) probleemidest tingituna raskes olukorras olevat eluasemelaenu turgu natuke toetaks, tagaks lihtsale Eesti perele turvalisuse ning mõistliku ja ausa majandamise korral riigile tegelikult rahalisi kohustusi ei tooks.
Eesti ekspordi suure osatähtsuse osas ründaks paljud poliitilised vastased kohe Ansipit, kuigi tema mõju ei saa siin üle tähtsustada. Peaminister on küll sõna võtnud idale orienteeritud majandamise ja transiidile orienteerituse ohtlikkuse teemal - peab tunnistama, et kas tahtlikult või tahtmatult rääkis peaminister siis suuremat tõtt kui paljud majandusmehed siiamaani on aru saanud. Idale orienteerituse ohtlikkust näeme oma põhjanaabri pealt. Neil oli veel novembris arusaam, et globaalne kriis jätab nad puutumata. Nüüd on vist juba selgeks saamas, et see puudutab neid ka, ja tänu idanaabrile veel päris valusalt. Soome on vaieldamatult väga arenenud ekspordivõimeline maa, kuid paljudest transiidi vähenemisest, potentsiaalsest puidu kallinemisest jms. tekkinud probleemidest ülesaamine on ka neile raske, mõnedes piirkondades ka sotsiaalselt väga raske, probleem. Selles kontekstis on Eesti liikunud väga õiges suunas, me peame lihtsalt suuremate naabrite hädade lahenemise ära ootama ning siis edasi minema.
Imelik on, et lugedes ennast majandusteadlasteks nimetavate inimeste arvamusi, ei saada (või ei taheta saada) sellest aru. Ega siin midagi väga imestada polegi: ka neile meeldib odav populaarsus. Ka meie pikema staaziga nn. majandusteadlased olid veel alla 20-t aastat tagasi need, kes vaid hakkasid tõlkima kõige elementaarsemaid lääne majandusõpikuid eesti keelde. Oli muidugi ka neid, kes tegelesid nõukogude poliitilise majandusteadusega, kuid vähemalt need, kes praegu sõna võtavad, ei olnud siis ka selles vallas arvestatavad. Tõsisemad pol.-ök.-i spetsialistid olid siis juba sügavamal oma mõtetega, kui praegu paljud sõnavõtjad, kes (vähemalt mulle tundub nii) poliitilist tellimust täidavad.

Valitsuskoalitsiooni lagunemine

Juba nädal tagasi tahtsin arvamust avaldada sotside valitsuses olemise üle. Muud kiired tegemised olid pidevalt ees, nüüd pole enam seda probleemi olemas.
Probleem on muidugi mujal, Eesti jaoks on oluline kiirelt mitmed otsused vastu võtta, muidu on tagajärjed halvad ning mõjutavad meie  kõigi elu veel pikalt. Imestama paneb presidendi seisukoht, et on küll oluline tulud-kulud tasakaalu viia, kuid praegu võiks peaminister tagasi astuda. Peaks väga selge olema, et kui praegu on eelarve tasakaalu raske saavutada, siis mõned nädalad hiljem on see määratult raskem ( 3 nädalat hiljem "säästma" hakates oleks igas ajaühikus vaja säästa ca 10% rohkem). Kahjuks tüüpilise sotsina ei ole see oluline, olulisem on vist "ideekaaslaste" toetamine. Ei ole küll asja juriidikat uurinud, kuid selge on, et kõik "hall" peaks praegu olema tõlgendatud riigi stabiilsuse seisukohast lähtudes.
Nii et edu ja jõudu Ansipile. Kui ta sellest jamast veel ka riigi välja veab ja järgmise aasta eelarve normaalselt kokku saab, siis võib talle tänulik olla. Mehe minevik ei ole nii oluline, kui ta hetkel õige asja nimel rabeleb. Peaministri koht ei ole praeguses majanduskriisis mitte see kõige "soojem", kuigi vaieldamatult väljakutseid pakkuv.
Nüüd peab siis kiirelt kellegi ennast toetama leidma. Häid variante ei ole - minu arvates on mõned teised parteid ennast liiga määrinud, et rahvast esindada. Kuid parim variant tuleb leida. Peale eelmisi valimisi tundus, et sotsid olid kõige eetilisemaks vasakpoolseks partneriks, kuid praeguses raskes olukorras altvedamine (mitte Ansipi, vaid rahva) oli juba väga halb tegu. Oma rahva ja riigi saatusest ei peaks mingi valimisedu olulisem olema. Jääb vaid loota, et teisi parteisid ka hoolega kontrollitakse ning valitsusrahu nimel lollusi ei lasta teha. Oli ju peaminister nii maadevahetuse kui raudtee tagasiostu ajal sama - kuidas kuluks küll riigil praegu see Eesti Raudtee raha ära.

Thursday, May 14, 2009

Eesti riigil ei ole raha vaja!

Muljed ettevõtte maksukohuslaseks registreerimisel.
Enamus inimesi sellega kokku puutuma ei pea. See on selline kadalipp,  milles tuleb täita lehekülgi küsimustikku, millest isegi eestlane aru saada ei saa. Kogu selle asja juures tekib üks suur küsimus: miks seda elektrooniliselt ja lihtsamalt teha ei saa? Pea kõike võib meil teha ID-kaardiga, mingi ankeedi täitmist aga mitte. Lihtne oleks see elektrooniliselt täita, vajadusel saaks ametnik lisaküsimusi küsida. Kuidagi tobe on tänapäeval 3 korda käsitsi oma aadressi ja maili kirjutada. Tegelikult on meie riigis isikutel ka riiklikud mailiaadressid olemas.  Imelik, miks riik ise neid ei kasuta.
See kõik on ebameeldiv, kuid üleelatav. Samas on maksumaksjana nukram vaadata, kus teisest rahvusest ärimees tuleb ka sooviga ennast käibemaksukohuslaseks registreerida. Temale vastamine on pehmelt öeldes jäme. Küll leiab riigiametnik, et ta pole õpetaja jne. Tulemusena saadetakse potentsiaalne maksumaksja minema. Igaüks peab ise hindama, palju sellistest ärasaadetutest veel tagasi tulevad. Kui tegemist on jaekauplejaga, siis pole tal tagasi tulekuks tegelikult eriti põhjust. Kui arvata, et tagasi ei tule ca 10% firmadest (tundub, et see protsent on praktikas tegelikult suurem), siis see on meie hädas eelarvega riigile meeletu raha. Samas on meil ametnikke, kelle palka kokkuhoiutuhinas osa parteisid vähendada ei taha, kes ei saa aru, et nende töö ongi riigile raha vastu võtta.

Töötuskindlustus vs. kindlustus üldiselt.

Tänases saates "Foorum" võrdles sotsiaaldemokraat hr. Nestor töötuskindlustust maja kindlustamisega. Nende kahe asja vahel on ühist ainult sõna "kindlustus" ja tingimus, et heas olukorras tehakse kulutusi, mille vastu saadakse abi raskes olukorras. 
Maja või muu vara kindlustamine ei too endaga kaasa otseselt suuremat õnnetuse riski (kui just kindlustaja ise pole kindlustuspettur), töötuse vastu kindlustamine mitmete protsentide osas tulust on aga otsene riskitegur selle õnnetuse saabumiseks.
Poliitikud peavad endale kindlalt selgeks tegema, et keegi ei taha oma maja või muu vara kahjustamist, sõltumata kas see on kindlustatud või mitte. Samuti ei soovi ükski töötaja töötuks jäämist, sõltumata kui hea töötuskindlustus on. Seda vähemalt meie ühiskonnas. Arenenumates riikides on muidugi kindlustusega nii kaugele jõutud, et selline olukord võib töötajale isegi meeldiv olla. Meie selleni ei küündi, samas ilmselt ei peaks üritamagi.

Wednesday, May 06, 2009

Astmeline maksustamine

Viimastel päevadel on ülesse kerkinud jälle progresseeruva maksustamise idee. Selle juures on osavad vasakpoolsed poliitikud esitanud populistlikke arvutusi algkooli matemaatika tasemel palju peaks mingi tulutaseme juures keegi rohkem makse maksma. 
Seda matemaatikat tunduvad nad oskavat. Ega neilt rohkem teadmisi ei saa oodatagi, sest muidu poleks nad ju vasakpoolsed.
Imelik, et keegi pole käinud välja argumenti, palju selline tobe lahendus lisaks suuremale tööjõukulule ettevõtluskliimat kahjustab. Sellise maksustamisega on ettevõtjal alati risk, et mingil hetkel keegi esitab väite, et tegelikult ei olnud näiteks palgasaajaid mitte kaks, vaid hoopis üks. Kahjuks on kogu meie taasiseseisvuse aja jooksul tavaks olnud, et sellises olukorras peab ettevõtja tõestama, et ta "kaamel ei ole". Pole kuulda olnud, et kordki oleks siiamaani oma lolluste eest vastutanud ametnik. Parim, mida ettevõtja võib saavutada, on kohtus enda õiguse kaitsmine. See on aga täiesti õnne küsimus, arvestades meie kohtusüsteemi.
Sotsialistidel meeldib tuua eeskujuks Skandinaavia tavasid. Kahjuks on aga sealne eetika ja arusaam õiglusest hoopis teine kui meil. Selline võrdlus on tobe ja vastutustundetu.
Loota on, et parempoolsetel õnnestub siiski vasakpoolsete rünnakule vastu seista, sest muidu on paljudel ettevõtjatel tõesti lihtsam oma tegevust vähem tööjõumahukamaks pöörata. Jutud teadmistemahukast majandusest võib aga täiesti unustada.