Thursday, June 25, 2009

Sümbolitest Vabadussamba valguses


Peale pühi on ajakirjanikud üles kerinud teema Vabadussamba risti sarnasusega sakslaste sümboolikaga. See, et seda kirjutavad vene ajakirjanikud, on arusaadav. See, et see on venelaste peas, on traagiline ning kahjuks ei ole ravitav ajaloolaste, vaid psühhiaatrite poolt (kui see muidugi üldse ravitav on). Selle eest, et kogu oma noorsoole on selline ajuloputus tehtud, peaks vastutama sellise ideooloogia pealesurujad.
Nukraks teeb, kui ka meie arhitektid endale selliseid väljendeid lubavad. K. Rõõmuse poolt Postimehes toodud võrdlused Potsatajaga ja natsisümboolikaga võiks küll olemata olla. Ei saa aktsepteerida selliseid võrdlusi mälestusmärgi puhul, mis on üles pandud inimestele, kes paljud ohverdasid oma tervise ja elu selle nimel, et meie selle üle diskuteerida saaksime. Kui need mehed poleks võidelnud, oleks eelpooltoodud härra nimekuju ilmselt praegu Konstantin Vesjolõi ning arhitekti asemel oleks ametiks mingi sõjatehase seinalehe toimetaja. Selle üle võiks mõelda.

Lisan siia mõned lingid, sest pikk jutt on s... jutt, igaüks võib ise vaadata ning mõelda, mis millega sarnane on.
See palju kära tekitanud Rüütlirist Wikipedia's:
Meie Vabadussammas Vabadusristi kujuga:

Venelastele meeldib ringi joosta Püha Georgi Ordeni lindikestega:

Kui siin sarnasusi otsida, siis kahe suure rahva vaheline sõprus kajastub neis päris hästi. Peab arvestama ajalisi erinevusi: Vene orden võeti kasutusele juba XIX sajandi alguses, seega on paratamatult natsisümboolika natuke "modernsem".

Mis puutub venelaste lemmikusse Georgi linti, siis tegelikult on nende mälus see ühe II MS aegse ordeni pealt. Juba siis oli ilmselt valitsejatel kasulik ennast seostada tsaariaegsete ohvitseridega ja võitlusega Venemaa eest.



Selle ordeni peal on tekst vabas tõlkes: "Me võitlesime õige asja eest, me võitsime", mis lihtsa vene mehe jaoks küll ka õige oli. Eestlase jaoks tähendas see võit aga ikkagi okupeerimist. Kui seda linti tänaval näha, siis see lint tähendab minu jaoks ikkagi meie okupeerimist viimases suures sõjas. Kahjuks pole osa meie riigist veel siiani õigusjärgsete kodanike kontrolli all, pole ka sõja lõppu tähistavat rahulepingut. Seega selle lindiga vehkija ütleb: "Meie vahel on sõda ja ma okupeerin osa teie riiki."
Jõudu rahulikuks jäämisel, sõnastame endile ringi ütluse sellelt ordenilt: "Meil on õigus, ükskord jääb võit ikkagi meile!"

Tuesday, June 23, 2009

Tarastatud vabadus

Eile õhtul kogunesid tuhanded eestlased ehituspiiretega piiratud osale Vabaduse Väljakust, et näha oma silmaga juba pea sajand oodatud Vabadussamba avamist.
Kohaletulnud ei kahetsenud, tunne oli ülev. Samba paljukritiseeritud välimus ei peaks olema arutelu teema. Minu jaoks oleks see sammas sama palju väärt ka siis, kui see oleks vaid üks kooritud männipalk. Oluline pole see, milline sammas on ehituslikult, olulised on need väärtused, mis samba taga on. Samas on Vabadussõja Võidusammas ehituslikult vaieldamatult ilus, võib-olla kurbade sündmuste mälestamiseks isegi liialt toretsev. Samas on ta nii huvitavalt tehtud, et sobib hästi XXI sajandisse - mis teha, kui seda sammast varem tehtud ei saadud. Saadi nüüd ja tehti tänapäevasena. Kriitikutest "kunstiinimesed" võiks peeglisse vaadata ja häbeneda.
Seda, et me lõpuni vabad veel pole, tuletas, lisaks Keskerakondlikule aiale, veel meelde usumeeste poolt samba pühitsemine. Paratamatult tekkis mul peas küsimus: huvitav, kumb kirik on rohkem eestlasi tapnud ning meie vabadust jalge alla tallanud - kas vene õigeusklik või katoliiklik? Kui kellelgi oli soov jumalat tänada, ja eilsel päeval oli selleks tõesti põhjust, oleks seda võinud kodus teha, nagu ka piibel vist soovitab, kuid eilsel üritusel olid usumehed lihtsalt kohatud.
Kõik see on muidugi pisiasi, oluline on, et üks asi on jälle tehtud.
Eestlased, hoidke sammast ja vabadust!

Sellega seoses tulevad meelde laulusõnad, küll teise sõjaga seoses:
"Eesti mehed, eesti naised, hoidke kõrgel tema au,
sest et Teie eest ta langes, kaitstes Eesti vabadust."

Monday, June 22, 2009

Laenuga majanduse stimuleerimine

Viimasel ajal on käidud välja ka raha liigse majandusse laenamise varjupool.
Selgelt tõstavad meeletud raha majandusse pumpamised raha pakkumist, laenu pakkumist jne. See ei saa jätta mõju avaldamata majanduse arengule, uued laenud peavad majandust tõstma.
Liigset raha majanduses on aga raske ohjata. See kipub inflatsiooni tekitama. Riigil on muidugi võimalik intressidega toimetada, kuid see viib intressitaseme üles. Intressitaseme viib üles ka riigi, kui suurima ja väikseima riskiga laenaja, suur võlgnevus. Siit järgmine samm on see, et suurem intressitase hakkab omakorda majanduse arengut pidurdama.
See probleem on päris tõsine, loota on, et USA valitsus saab oma tööga hakkama, muidu saab kogu maailmal halb olema. See aasta on aga US Treasury pikajaliste kohustuste yield ca 50% tõusnud.

Kes pettis tegelikult töötajaid?

Peale valitsusest lahkumist on sotside poolt süüdistatud valitsust tööturu osapoolte vahel tehtud kokkulepete rikkumises ja töötajate petmises. Sellega on rõõmsalt ühinenud ka kommunistlikud ametiühingud.
Asja puhul tekib üks küsimus: miks ikkagi võeti nii ebareaalne seadus esialgu vastu?
Ega keegi pole iga nõupidamislaua all olnud, kuid vägisi tundub, et selliste punktide seadusesse surumine oli sotside surve. Püüdes valitsust töövõimelisena hoida, läksid parempoolsed erakonnad sellega kaasa. Keskerakonna oht oli ja on piisavalt suur. Kuigi keskerakond võib öelda, et sööge ise oma keedetud supp - meie pole asjaga üldse seotud, on siiski kõige selle jama taga Keskerakonna liiga suur esindatus Riigikogus.
Kui eelpool toodu on tõsi, siis häbi-häbi sotsid.
Parempoolsetele aga: rahvaga peab rääkima, neile peab ütlema, kuidas asjad olid ja on, sest tegelikult jagatakse eelarves ju rahva raha.

Korruptsioonist kriminaalselt ja eetiliselt

Korruptsiooni osas on meil mugavalt muutunud tavaks asja hinnata kriminaalse nurga alt: võimaliku süüdlase puhul peaks koguma tõendusmaterjali, selle kohtule esitama, sealt süüdimõistva otsuse saama ja alles seejärel võiks nagu öelda, et keegi on korruptant. Paratamatult on see protsess raske - ega siis keegi korruptiivseid kokkuleppeid notariaalselt ei vormista. Kui mingi lüli siin välja ei vea, on kohtu otsus õigeks mõistev või ebamäärane, potentsiaalsel süüdlasel jääb õigust ülegi ning kui keegi teda on vahepeal korruptandiks nimetanud, on tal isegi õigus selle eest kohtus kahjutasu nõuda. Mis sest, et kogu aktiivne osa ühiskonnast tegelikult üldjoontes teab, kuidas asju aeti.
Kuidas see asi siis demokraatlikus ühiskonnas toimiks? Eetiliselt on korruptiivse loomuga iga tegevus, mille puhul otsustamine ei ole läbinähtav, otsused on imelikult subjektiivsed, kõigile isikutele ei ole tagatud võrdseid tingimusi jne. Kui mingi kord ei ole piisavalt üheselt mõistetav (näiteks mingi enampakkumise tingimused), siis seda asja võib juba korruptiivseks nimetada. Isegi juhul, kui tegelikult selle puhul keegi otsustajatest mingit materiaalset "premeerimist" ei saanudki. Aus ametnik peaks püüdlema sellises olukorras reeglite täpsustamise suunas, et vältida ka võimalikku varju heitmist tema enda tegevusele.
Demokraatlikes ühiskondades on poliitiku jaoks selge poliitiline enesetapp, kui ta eelpool toodud eetilise määratlusegi järgi kahtluse alla satub - tal puudub igasugune lootus tulevikus valijatelt hääli saada. Meie riigis tundub, et ta võiks saada isegi süüdi mõistetud riigi kõigi kohtute poolt, kuid valimised võiks ikkagi võita. Nii kaua, kui see meil nii on, ei saa me end kahjuks demokraatlikuks ühiskonnaks pidada.

Thursday, June 04, 2009

Vasakpoolsusest ja populismist majanduskriisis

Mõeldes sellele, millises rahahädas praegu Eesti sipleb, tuli pähe mőte: Mis oleks, kui eelmised Riigikogu valimised oleksid natuke teisiti läinud? Kõigil, kes viitsivad natuke mälus sobrada, peaks meeles olema, kuidas riigiteenistujatele 25 tuhat kuupalka lubati, või kuidas ''majandusteadlased'' veel paar aastat tagasi kõigi reservide kulutamist soovitasid. Ei viitsi nimesid ja fakte välja tooma hakata, las see olla nende südametunnistusel, kui seda üldse on. Selles valguses on masendav vaadata, kui paljud inimesed ametiühingute lolluse järgi jooksevad. Ametiühinguliidri teadusliku kommunismi õppimine eluloos peaks kόik enda eest ütlema. Kas tõesti on inimeste mälust kadunud 20 aasta tagused ajad. Kui ise ollakse nooremad, siis peaksid ju olema vanemad, sugulased või tuttavad.