Saturday, September 26, 2009

Kuidas USA uut lõksu ehitab

USA loob paljudele inimestele oma "majanduse stimuleerimise" poliitikaga uut lõksu tulevikus. Riik teeb kahte asja, et majandust turgutada: hoiab intresse madalal ja pumpab lisaraha turule.
Odavad intressid soodustavad tegema valesid investeeringuid: inimestele tundub praegu odavmüügist saadav kinnisvara odavana, selle eest laenu tagasimaksmine madala intressiga ei tundu probleemsena. Samas loobitakse riigi poolt raha turule - see viib paratamatult intressitaseme tõusuni. Minu arvates läheb ka EURIBOR kõrgemale eelmise sügise tipust, rääkimata USD intressidest.
Kui siis inimestel on vaja hakata maksma laenudelt suuremat intressi, siis ongi õnnetus käes. Enam-vähem sama kehtib ka ettevõtete puhul (madala intressiga tunduvad paljud investeeringud, mida normaalse intressiga ei kaalutakski, mõistlikud). Ka meie turul on mõtteid kinnisvara ostmisest ca 9% tootlusega. Selliste numbrite puhul peab laenukapitaliga finantseerimise osa väga väike olema - praeguste pankade marginaalide ja oodatava intressitaseme tõusuga läheb koguintress sellest tootlusest mingil hetkel mööda.
Kapitalismi viga on, et turg ei ole lõpuni ideaalne, sellest tekivadki lainetused. Mida vabam on turg, seda kiiremini ta tasakaaluseisundi saavutab. Kui valitsus hakkab tasakaalu ise reguleerima, siis tulevadki valed otsused ja ebaefektiivsus, mille eest rahval tulevikus maksta tuleb.

Saturday, September 19, 2009

Raketikaitse meie õuele

Täna kajas meedia USA otsusest loobuda raketikaitsest Tšehhi ja Poolasse. Meie meediast erinevalt rääkis Soome välisminister Stubb, et USA võib tuua laevadel paikneva raketikaitse Läänemerele.
See oleks päris huvitav samm ja tõstaks ka meie turvalisust. Süsteem lubaks lisaks lühema lennukaugusega rakettidele ka lennukeid alla lasta. Eks see Iraani mandritevaheliste rakettide teema vähe imelik olnudki, tore oleks, kui see praegune samm poleks vaid USA valitsuse välispoliitiline nõrkus, vaid ka midagi mõistlikku kaasa tooks.

Tuesday, September 15, 2009

Genotsiid oma rahva vastu

Juba pikemat aega vaevab mind noorte meelitamine poliitkäsutäitjateks. Gümnaasiumi lõpetamise vanuses noortel on üheks karjäärivariandiks karjääripoliitiku töö. Elukogemust ei ole vaja, haridust pole ka vaja (kui see väga häirib, võib kõrghariduse hiljem, lihtsamalt mõnest erakõrgkoolist, saada), vaja on vaid juhtidele allumist. Saab "sooja koha" mingis poliitikute poolt määratud ametis, milles tuleb esmatähtsalt vaid partei otsuseid ellu viia.
Sellel ei ole mingit seost sellega, kui noored poliitika vastu huvi tunnevad, oma maailmavaadet arendavad, väitlusoskust arendavad jne. Neid omadusi saab sageli arendada ka muu haridustee kõrvalt. Käsutäitjatelt neid omadusi ei oodata, pigem on isegi hea, kui neil inimestel pole karjääri osas alternatiive - siis on nad paremad käsutäitjad.
See probleem ei ole ainult rahvuse osas, vaid puudutab kõiki, kes siin elavad. Meie koguarv on liiga väike selleks, et niimoodi oma noori "raisata". Noored inimesed, sageli ka aktiivsemad, võiksid omandada hariduse, püüda teostada ennast erinevatel elualadel, kuid vahepeal tuleb keegi ja lükkab nad sellelt teelt kõrvale. Materiaalne heaolu ja kerge elu on kõigile inimestele küllalt ahvatlev, mitte kõik ei suuda sellele ahvatlusele vastu panna. Veel vähem on selleks võimelised noored, alles väljakujunemisjärgus isiksused.
Mul tekkis küsimus: "Huvitav, kui paljudel Tallinna soojadel kohtadel olevatest parteisõduritest on kasvõi kordki tulnud pähe kahtlus, et ei olda seotud mitte selle kõige õigema asjaga?" Ma arvan, et küllap on see osa küllaltki suur, kuid materiaalne elu piirab ära otsused, mida ollakse valmis tegema. Ega asjata ei olnud nõukogude ajal suurimad dissidendid katlakütjad. See ei olnud sellest, et katlakütjad oleks omanud rohkem eetikat või paremat arusaamist maailma asjadest. Pigem oli see ikka sellest, et ausal inimesel oli vähe võimalusi muud moodi elada. Meie praeguses ühiskonnas on muidugi võimalusi ka ausalt edukalt (sh. materiaalselt) ära elada, küsimus on vaid ahvatlustes. Sellised ahvatlused on mõnes osas küllalt sarnased narkootikumide tarbimisele (valida lõbusam, muretum tee), seega, vähemalt eetiliselt, võib noori sellisele teele kallutajaid võrrelda narkokaupmeestega. Kes valib selliseid inimesi, teeb seega võrreldavat tegu narkokauplemise toetamisega. Selline "matemaatiline" tuletuskäik viib lõpuks huvitavale tulemusele. See pole aga vast põhiline, põhiline on, et igaüks oma südametunnistuse (see vast enamusel inimestel siiski on) järgi valiks.

Tuesday, September 08, 2009

Rahvaga peab suhtlema

Juba pikemat aega olen mõelnud ja ka välja rääkinud ebaprofessionaalsusest Eesti poliitikas. Keegi on isegi välja öelnud, et poliitikuna on arvestavad vaid paar inimest, nende hulgas E. Savisaar. Eriti masendav on suhtlemine rahvaga parempoolsete (hr. Ubakivi vabandab, kuid kasutan siin blogis igapäevast kõnekeelt, mille puhul parempoolne on parempoolse majanduspoliitikaga erakond, mitte äärmuslik traditsionaal või rojalist) poliitikute poolt.
Eelpool mainitud hr. Savisaar ei pea raskeks rääkida venekeelsele meediale vene keeles - nii on isegi mugavam, saab rääkida sellele keelekeskkonnale täpselt seda, mida neile just rääkida on vaja. Ma ei usu iial, et meie nõukogude aja partei-karjääriga peaminister ei suuda ennast väljendada vene keeles. Sellega saavutaks lisaks psühholoogilisele lähedusele ka selle, et kaoksid ära tõlke ebatäpsused või tõlkija võimalus juttu mingi nurga alt näidata. Valehäbi on siin asjatu, eesti keele kaitse võiks siin presidendile jääda, kuidagi naljakas oli see "Pushkini keele" õppimise jutt.
Jätan kõrvale võõrkeele, tuleme eestlaste juurde tagasi. Meie peaministrist on paljudele (s.h. ka paljudele neile, kes veel hiljuti teda valimistel toetasid) tekkinud arvamus:
  • ta on ülbe, ei hooli rahvast (või rahva arvamusest)
  • ta ei saa aru ümbritsevast elust; siin tuuakse välja jutte meie majanduse edust olukorras, mil oli juba aru saada, et kogu maailmas asjad halvasti lähevad (kuigi siis polnud veel kellelegi selge, kui sügav kriis tuleb)
  • valitsus tegeleb kellegi huvide kaitsmisega, ajatakse taga mingit eurot, mille tulemusel rahvale on ainuke mõju vaid kõrgenevad hinnad
  • venelased leiavad, et ta on nende vaenlane (pronkssõduri pärast; tunnistan, et mõned sõnastused olid sellega seoses ka poliitikule sobimatud)
Neid seisukohti on veel. Lisaks inimestele, kes ka nii mõtlevad, on need väited nagu kondid poliitiliste vastaste "hammaste vahel", kes neid mõnuga "järavad".
Tegelikult ei ole neid väiteid raske ümber lükata: tuleb kujundada oma seisukohad, neid piisavalt esitada (selleks peaks ju võimul olevatel erakondadel võimalusi olema). Esmased punktid samas järjestuses võiks olla:
  • Rahvast tulebki rohkem hoolida. Me ei ela enam nõukogude süsteemis. Paratamatult ei ole valdav enamus ühiskonnast arusaamisvõimega poliitilistes ja majanduslikes (imestab, kui vähe tajuvad isegi spetsialistid selle üldistest liikumapanevatest jõududest) küsimustes. Ometigi panevad nemad paika Riigikogu enamuse. Rahvaga peab rohkem suhtlema ja asju seletama (milleks mingi asi just rahvale hea on. Nt. ma arvan, et meie tipp-poliitikud elavad küllalt hästi ka ilma eurota ära, vaja on näidata, kuidas see hea oleks just lihtsale inimesele läbi meie ettevõtete ja majanduse usaldusväärsuse), vajadusel kordama (siin tasuks meeles pidada kuulsat Goebbelsi väidet isegi vale tõeks muutumisest). Mitte mingil juhul ei tasu mõelda nii: "Ma teen õigeid asju, pole mõtet neid kellelegi seletada, nagunii aru ei saada". Nii on suur risk, et asjade tegemine jääb pooleli ning õigete asjade eest võtab loorberid keegi teine (tore muidugi, kui loorberid üldse tulevad).
  • Oma sõnavõttude kohta on hea öelda (seda peaks tulevikku silmas pidades igal juhul tegema), et see käib ametikoha juurde - teatud ametitel inimesed peavadki igas olukorras optimistina käituma, muidu on päris suur kahju. Samas ei ole meie riiki tabanud kriis kuidagi seotud meie valitsuse, Eesti Panga, ettevõtete või inimeste käitumisega. Enam-vähem samas ulatuses oleks see tulnud ka siis, kui kõik Eestis oleks astunud vaid kõige õigemaid samme. Samas tagantjäreletarkusega ei ole mõtet siin tegeleda, sest see on tõestatult see kõige täpsem tarkus.
  • Hea näitena on euro, mille puhul on asi totaalselt rahvale lahti rääkimata. Sõna võtavad igasugused "spetsialistid", kes erinevatel põhjustel ja erinevate teadmistega ajavad sageli päris jama.
  • Venelastega on omaette teema, ka neile peab asja lahti rääkima. Ja koht selleks ei ole ümarlaud riigi vastu tegutsevate aktivistidega, vaid vaja on rääkida rahvaga. Pronkssõduri osas peaks tooma välja, et see oli ka venelaste endi positsioonile Eestis kasulik. Tekkinud (ja tekitatavad) vastuolud riigi siseselt ja ka idanaabri poolt olid tekitamas suuri pingeid, nüüdseks on need selles osas maas.
Rahvusküsimuses oleme me mingis mõttes tupikteel (see poolsunduslik passide jagamine on äärmiselt naiivne ja kokkuvõttes ka ohtlik). Üheks äärmuseks on ka siin blogis välja toodud rahvuslaste ideed. Rahvuslastel on kindlasti õigus selles, et nii asi edasi minna ei saa, kuid kas tupikust saab läbi murda vaid nende lahendusvariantidega (need on päris rasked ning toovad ühel või teisel viisil kaasa kannatusi)? Minu arvamus on, et see ei ole nii.
Lähen tagasi algusesse: üldjoontes ka põhiseaduses olev riigi tegutsemise eesmärk on eesti rahvuse ja kultuuri säilimise ning rahvuse heaolu eest tegutsemine.
Selle tulemuseks oleks riik, mis hoolib oma kodanikest. Elukvaliteet püüaks läheneda Skandinaaviale jne.
Kui nüüd mõelda venekeelsetele elanikele, siis võiks nad jagada jämedalt kaheks:
  • Need kes on siia sattunud ajaloo rasketel hetkedel, praegu on neil siin töö, kinnisvara, tuttavad ning üleüldse on nad harjunud siin elama. Osadele neist võib olla raske Venemaa tagasitõmbumine globaalsel tasandil. Nende jaoks on elu siin paratamatus.
  • Need, kes valivad teadlikult elu väljaspool Venemaad. Siia alla kuuluvad kindlasti Eestis haridust omandavad (või omandanud) noored inimesed. Pole mõtet seletada, kui palju on võimalusi Venemaal erialase hariduse omandamisel (just erinevate erialade näol, mida eesti noored ei oska unistadagi). Nende jaoks on elu siin suures osas valik.
Lugedes eespoolt kirjeldust sellest riigist, mida eestlastele vaja on, siis venekeelsete teine grupp on kindlasti sellest väga huvitatud, ilmselt ka suur osa esimesest grupist. Meil ei tasu alahinnata, et keskmine venelane teab Venemaa elust asju, millest keskmine eestlane (veel enam lääne-eurooplane või ameeriklane) ei oska undki näha. Siit ka nende huvi elada tsiviliseeritumas ühiskonnas, kuigi oma tegevusega nad nagu kipuks kogu aeg sinna ida poole.
Kokkuvõttes on asi jälle kommunikatsioonis - meil on suures osas ühised huvid, need tuleb vaid lahti rääkida. Kui me jätame selle vaid ühe partei pärusmaaks, siis on meie riigi saatus ette määratud. Ei tohi unustada eelmiste valimiste tulemusi, mis vaid napilt reformi kasuks olid. Peale seda on lisandunud palju uusi kodanikke, samuti on reform juhtinud valitsust majanduskriisi ajal. See annab sada protsenti kindlust, et samasugust tulemust praeguses olukorras enam ei tuleks. Et see tulevikus tuleks, peab tõsiselt tööd tegema.
Eesti keeles ilmus hiljuti huvitav raamat, mille teema osaliselt ka eelpooltooduga seostub: Georgi Potšeptsov "Strateegiline sõda". See ei ole väga kergelt loetav (raamatus ei ole kirjas, kuid kui originaal on vene keeles, võiks selle lugemine isegi lihtsam olla), veel raskem on sealt mõtted välja refereerida - kui jõuan, siis teen seda ja panen ka siia lehele kirja. Selles raamatus (lk. 21) on toodud huvitav võrdlus Bush-seeniori ja Clintoni ning Blair'i ja Major'i vahel. Rahvas valib seda, kes nende arust saab aru riigi ees seisvatest probleemidest, samas saab aru ka rahva muredest. Negatiivne on: räägib kõrgilt, ei suhtle tavainimestega, liiga paindumatu. Kommentaarid on liigsed. Need on rahvale tekkinud kujundi jooned, mis ei pruugi täpselt kokku langeda tegelikkusega.

Statistika relvana

Eelmine nädal oli maailma majanduse "kriisist väljumisel" äraootav. Aktsiaturud tegid nädala esimesel poolel (1. septembril) läbi järsu kukkumise, edasi oli käive väike ja seis äraootav. Meedia kajas juttudest, et september on ajalooliselt halb kuu aktsiaturgude jaoks.
Seistes kuristiku serval (oleks ühepäevane langus aktsiaturgudel jätku leidnud, oleks asi kontrollimatuks muutunud, langus oleks võinud kesta mitu kuud ning lisaks aktsiaturgudele ka reaalmajandusele mõju avaldama hakata), oli paras aeg sekkuda Ühendriikide valitsusel. Riigi pank (kaks sõna) - pank, milles riigil küll ei ole suurt aktsiaomandust, kuid mille CEO on hetkel riigi rahandusminister, andis välja ennustusi, mille mõte oli lühidalt selline: "loll on see, kes kiirelt aktsiatesse ei panusta, tõus läheb kiiruga edasi".
Kuid mitte sellest ei taha ma kirjutada: reedel tuli välja järjekordne tööjõuturu raport. Ma arvan, et ma ei eksi, kui ma väidan, et pea pooled, kes selle sisu üle mõtlevad, seda ei usu, ometigi on see üks mõjukamaid numbreid, mis maailma majanduse otsuseid mõjutab. Täiesti süüdimatult avaldatakse raportis, et eelmiste kuude töökohtade vähenemine "vaadatakse ümber", suurendades seda üle 10%. Statistikas juhtub nii mõndagi, kuid selline asi on ääretult kahtlane. LHV-foorumis tõstis üks postitaja retoorilise küsimuse, et kas riik neid numbreid ka kunagi väiksemaks on täpsustanud. Kuuldavasti isegi on, kuid mitte viimasel ajal. Ma ei kujuta ette, kuidas täpselt USA-s need numbrid kokku aetakse, kuid Eestis peaks neid nägema kahest kohast: maksudeklaratsioonidest ja töötuks registreerimisest. Ilmselt on see süsteem ka USA-s piisavalt hea, nii et päris kümnetes protsentides eksimused ei peaks tekkima.
See näitab, et maailma seni veel suurim majandus kasutab majandusliku heaolu eest võitlemisel ka seda relva - vaieldamatult mõjutab see aktsiaturgu ja see omakorda tarbija optimismi/pessimismi. Risk on muidugi selles, et nagu meie rahva ütlus ütleb: "Tühi kott ei seisa püsti". See ütlus on küll muu asja kohta, kuid USA vasakpoolne valitsus võiks nende sõnade peale antud kontekstis mõelda.
Tulles tagasi Eesti juurde: Mis saaks siis, kui meie selle aasta eelarve puudujääk tuleb näiteks 3,1%. Tundub, et meie statistikud käivad selle numbri suurima rõõmuga välja, olles veendunud oma õilsuses. Mis sest, et see keskmisele eestimaalasele palju ebameeldivusi kaasa toob. Patriootlikkust pole siin üldse. Riigiametite ja muude asutuste poolt on heaks tavaks muutunud valitsusele (seega ka riigile ja rahvale) "ärategemine". Viimasest ajast on meeles Töötukassa, Haigekassa jm. Minu arvates ei peaks selles asjas küll nii aus olema. Tegelikult on see 3% eurotsooni nõue ju nagunii silmakirjalikkuse musternäide. Väike Eesti ei kujutaks euro usaldusväärsusele ka siis mingit ohtu, kui meil eelarve puudujääk 1000% oleks. Suured riigid küll, kuid seal käib rahapakkumise suurendamine täie hooga (väga huvitav on peale aasta lõppu käeoleva aasta numbreid näha). Isegi meie rahulik põhjanaaber laenab kuidas suudab.