Sunday, December 26, 2010

Edgargate jõuluajal

Jõulude eel jõudis teravaks muutuda Savisaare kahtlustuse skandaal seoses Venemaalt raha küsimisega. Selles osas ei oskagi midagi lisada: ühelt poolt ei olnud neil kohtumistel "laua all", teiselt poolt pole Keskerakonna eetilisuse suhtes kunagi mingeid illusioone olnudki. Kui KAPO tõesti ise nii olulises asjas nii head tööd teeb, siis on see vaid meeldiv üllatus. Samas selles osas ilmselt fakte avaldada ei saa, nii et jääbki teadmata, palju ikkagi ja kuidas teada saadi, palju võis siin sõbralike luurete abi olla.
See skandaal toob aga välja kaks probleemi, mis meie poliitelus on, ning mis ainult Keskerakonnaga ei piirdu.

Esimene on inimeste (eriti noorte) muutumine karjääripoliitikuteks. See tähendab, et on hulk inimesi, kelle elu perspektiiv on peaaegu täielikult seotud talle antava kohaga erakonna valimisnimekirjas või peale valimisi võimule saades jagatavate "soojade" töökohtadega. Sellised inimesed on täielikus sõltuvuses erakonna juhtkonnast (või Keskerakonna puhul juhist), oodata nende poolt mingitki opositsiooni või oma ideesid on naiivne. Praegune kriis on selles osas ilmekas näide: suu julgesid natuke lahti teha vaid inimesed, kes tundsid endas kindlust ilma erakonnata elus läbi lüüa. Kahjuks on neid väga vähe.
Siin on raske midagi parandada. Ühelt poolt peaks valimisüsteemi muutma nii, et vaid isiku enda hääled loeksid. See muudaks olematuks parteinimekirja eelised. Ametikohtade jagamisega peale valimisi on raskem, sest paratamatult on uusi ametnikke vaja ja nende värbamise hindamine objektiivselt on võimatu. Radikaalselt võiks teatud ametikohtadele kandideerijatelt nõuda seaduse järgi kinnitust, et järgmistel kohalikel või üleriigilistel valimistel nad ei kandideeri. See võiks olla seadusesse kirjutatud piirang ja võiks rakenduda kõigile ametnikele, kelle palk on suurem kui keskmine palk riigis.

Teine suur probleem on erakondade sõltuvus rahast. On ju täiesti selge, et inimene või organisatsioon, mis on võlgade tõttu "vastu seina" surutud, ei saa olla usaldusväärne. Lootusetus olukorras inimene võib nõustuda asjadega, millega ta normaalses olukorras ei nõustuks.
Erakondade rahastamine "poliitiliste veendumuste" pärast on ju praktiliselt igal juhul täiesti selge huumor. Tegelikult pole vahet, kes raha annab, mingi soov on ikka seal taga. Paljud populistid, nende seas ERSP nime all tegutsema hakanud rahvuslased, on tõstnud üles riigieelarvest rahastamise lõpetamise. Samas on see ainus rahastamine, mis "midagi tagasi ei oota". See peaks olema tegelikult suurim lubatud rahastamise allikas. Riigikogus veel mitte olevatel erakondadel võiks lubada mingis mahus veel muid allikaid kuni mingi ajani enne valimisi. Summa võiks olla näiteks võrdne 5% riigi valimistel saadud häälte puhul saadavaga. Aeg võiks olla piiratud 2 aastani enne valimisi, millel nimekiri üles pannakse. Loomulikult oleks raha allikaks ka liikmemaksud, mis peaks olema kõigile liikmetele võrdsed (või võrdne osa maksustatavast tulust), liikmete annetused (mis tegelikult näeb rahapesu moodi välja) võiks keelatud olla.
Rahastamisega on otseselt seotud vajadus suurte rahade järgi: See on tingitud lausreklaamist - igal pool on näod mingi lühida hüüdlausega. Kelle isikuga palju rohkem ei seostu, võiks valimistel üldse mitte osaleda. Selline asi soosibki pinnapealset "tuttava näo" valimist.
Maailmas on piisavalt võimalusi ka tasuta oma mõtteid kirjutada, nagu näiteks siinnegi blogikeskkond. Loomulikult eeldab see lugeja teadlikku tegevust info hankimisel, kuid natuke peabki kodanik ise ka tegema. Valimisõigus ei ole vaid õigus, vaid ka kohustus.

Tuesday, December 07, 2010

Kuidas mahulõdvendus mõjub?

Juba mõnda aega on QE2 (quantitative easing) töös. Kuigi aktsiaturud ja toorained (sh. väärismetallid) on kihutanud hooga üles, siis võib väga tõenäoliselt ei ole kogu see lõdvenemine päris varade hindadesse jõudnud.
Kui lõdevendamine hooga hakkas, siis liikus USA dollar isegi euro suhtes ülespoole. Samal ajal oli suurte riikide juhtide kokkusaamine (kus USA presidendil oleks valuutakursi muutusel veel ebameeldivam viibida olnud), intsidendid Korea poolsaarel ja nagu tellitult kriis Iirimaa võlakirjades. See kõik lubaks luua vandenõuteooria, et see oli kasulik USA-le.
Kas need muud sündmused oli juhuslikud või mitte, igal juhul nad vähendasid dollari langust euro suhtes (pigem isegi vastupidi). Samas aga ei muuda see olematuks, et novembri keskpaigast on turule tulnud "õhust" esialgsete plaaanide kohaselt minimaalselt 80 mlrd dollarit. See summa ei saa oma mõju avaldamata jätta. See mõju on kindlasti tulemas. Kui laenuandmine vähegi kiireneb ja raha kordaja taas kasvama hakkab, siis tuleb raha turule mingi hetk päris palju juurde.
Täna jäi Bloomberg'is meelde arutelu Bernanke jutu kohta lisarahast ja võimalikust reguleerimisest kui inflatsioon kiirelt tõusma hakkkaks. Saatekülaliseks olev naisterahvas ütles õige mõtte: "Me kõik teame, et Fed võib võtta vajalikke samme inflatsiooni pidurdamiseks - teoreetiliselt võiks tõsta intressi isegi 15 minuti jooksul. Kuid millal enne on Fed midagi õigel ajal teinud?"
Teoorias ja matemaatilistes mudelites võib kõik võimalik olla, kuid kahjuks keskpangad ei suuda teooriat ligilähedaseltki praktikas ellu viia.
Lisaks on antud asjas üheks suureks kaalukeeleks ka USA riigi enda suur võgnevus ja ka eravõlgnevus. Võib vaid ette kujutada, mis juhtub, kui Fed ühel hetkel enam riigi võlakirju ei osta ja samas ka intressi kergitama hakkab.
Pigem on tõenäoline, et Fed peab veel võlakirju päris pikalt ostma, samas ka intressi mitte eriti tõstes. Kasumlikkuse üle ei pea eriti pead vaevama, sest Fed laenab välja sisuliselt nullkuluga raha, seega iga (ka väga väike) intress on neile kasumlik.