Saturday, December 24, 2011

Kuidas väljuda võlaspiraalist?

Nüüd on siis Euroopa liitunud nendega, kes kavatsevad võlaprobleemist väljuda rahatrüki abil. Iseenesest ei ole oluline, kas romaani riigid kavaldasid Saksamaa üle või oli see ühine plaan, milles saksa poliitikud saavad teha näo, et nad ei nõustunud EKP poolt raha trükkimisega ja selle riikidele laenamisega. Igal juhul on džinn pudelist välja lastud ja ta ei taha sinna kuidagi tagasi minna.

Lühiajaliselt on selline tegevus muidugi leevendus. Euroopa riigid ei suutnud mingeid reaalseid samme teha ei pankade (siis seal olevate hoiuste ja muude nõuete) turvamisel ega ka stabiilsusprogrammi (EFSF) rahade rakendamisel. Maksumaksjale ongi nii äkki vähemalt selle koha pealt parem, sest EFSF on garanteerinud vist ainult mõned kümned miljardid. Võib-olla on praegune suundumus osaliselt Euroopa probleemidelt mujale (kes on järgmine, kas Ühendkuningriigid?).

Raha pakkumise selline järsk tõstmine viib paigast ära tasakaalu raha pakkumise ja nõudmise vahel. Hakatakse tegema investeeringuid, mis normaalse majandusliku tasakaalu puhul pähegi ei tuleks. Röövitakse säästjaid, kuna nende säästude väärtus väheneb (see on mõnes mõttes isegi hea Eestile, kuna siin noore majandusena suured säästud puuduvad). Säästjate ebaõiglane kohtlemine viib säästmise vähenemiseni ja võimendatud tarbimiseni tarbimisühiskondades.

Kogu sellise rahatrüki juures tuli pähe küsimus, millal ja kuidas seda suunda muuta võiks? See on selline magus ja kerge tee, et poliitilist tahet sellelt kõrvale astumiseks on raske leida. Loogika ütleb, et nagu võlariigid hakkasid kokkuhoiu peale mõtlema alles siis, kui pankrot juba päris ukse taga oli, hakatakse raha trüki problemaatilisuse peale mõtlema siis, kui enam trükitud raha ei usaldata. Usaldamine ei ole stiilis "usalda - ei usalda". Küsimus on ikka pigem selles, et mida usaldatakse rohkem. Olukorras, kus kõik maailma juhtivad majandused on rahatrüki teel, ei ole alternatiivi. Usaldatakse ikka suurte majanduste rahasid. Väikesed ei saa selles protsessis kuidagi teistmoodi käituda. Tuletame meelde Šveitsi frangi suurt tõusu suvel, mis riigi eksporti tõsiselt halvas. Tulemuseks pidi ka Šveitsi keskpank ütlema, et vajadusel antakse lisaraha turule, et see ei läheks euro suhtes üle teatud taseme kallimaks. Ka Hiina, kuigi palju suurem majandus, on samas olukorras - kui nad oma valuutat juurde ei emiteeri, siis ei suuda nad midagi eksportida. Sellel on halvad sotsiaalsed tagajärjed.

Kust võiks siis tulla raha, mille väärtus säiliks?
Esimene variant on eraviisiliselt emiteeritud raha. Selle puhul tekib muidugi küsimus, et millega see raha seotakse, kuidas tekib selle raha vastu usaldus. Eraviisiliselt emiteeritud rahaga ei saa muidugi siduda osalise reserviga pangandust (selle reguleerimine eeldab riigi käes olevaid vahendeid), loomulikult üritavad riigid sellise konkureeriva (ja emiteerimistulu vähendava) süsteemi vastu igatpidi võidelda.
Teine variant oleks, kui mingid riigid või riikide ühendus looks sellise raha. Esimese mõttena tuleb pähe naftat eksportivate riikide (näiteks OPEC-i) raha, milles kokkulepitult naftat müüma hakataks. Selline variant oleks päris mõeldav. Ühelt poolt on neil riikidel huvi saada varsti lõppeva nafta eest tasuks midagi kindlamat kui USA dollareid. See, mida ostu eest saadakse pole aga esmaselt oluline - oluline on ikkagi, kuhu säästud panna. Kui need peab ikka dollariteks vahetama ja USA võlakirju ostma, siis pole ju mingit suurt vahet. Samas on nafta lõppemisel sellise raha kate kadumas. Lisaks on veel lähiajaloost näha, et kõiki, kes midagi sellist soovivad, kiputakse "demokraatia kaitseks" pommitama.

Võib-olla suudavad keskpangad raha pakkumist reguleerida?
Näiteks USA Föderaalreservi retoorika on olnud senimaani, et neil on võimalusi ja vahendeid raha pakkumise vähendamiseks. Jätame kõrvale nende võimaluste olemasolu ja oskuse neid õigel hetkel kasutada. Kujutame ette, et majandus hakkab suure likviidsuse olukorras kasvama kiiremini, panganduses tekib stabiilsus ja laenuandmine (sellega ka raha võimenduse kordaja ehk tegeliku rahamassi määraja) suureneb. Õpiku makromajanduses oleks see koht keskpangal endapoolset lisaraha turult tagasi võtta. Praktikas tekib aga sel momendil, mil majanduse tsükli seisust tulenevalt tavaliselt intress nagunii kerkib, üks suur takistus - riikide võlad. Riigid ei saa lubada intressi kasvu, sest siis ei suudaks nad enam oma võlgade intressi tasuda. Põhimõtteliselt on siis kaks variati:
* hoida intressi kunstlikult all, millega lastaks tekkida hüperinflatsioonil ja raha väärtuse langusel;
* lasta intressil tõusta ja lasta riigid pankrotti.
Kumbki neist variantidest ei ole vastuvõetav. Tõenäoline on, et tekib midagi sellist, nagu eelmise sajandi esimese poole hüperinflatsiooni järel.

Thursday, December 15, 2011

Bürokraatlik lähenemine

Eelmise nädala Euroopa riigijuhtide kohtumisel lepiti muu hulgas kokku pankade kapitaliseerimises. Iseenesest on see väga oluline küsimus - põhiline oht, mida turul nähakse, on see, et riikide võlakirjade väärtuste langedes võivad ka pangad hakata maksejõuetuks muutuma. Mis omakorda levib edasi teistele pankadele ja muudele finantsasutustele. See probleem on teada olnud juba eelmisel aastal, samas mingeid tõsiseid samme pole astutud. Võlakriisi lahendusvariantide sees on pankade kapitaliseerimisele pööratud tähelepanu ka Ausa Poliitika märtsis pakutud võlakriisi lahenduse mehhanismis.
Tundub, nagu oleks ka poliitikud jõudnud omadega sinnamaale, kus teised on juba ammu olnud. Kas ikka on?

Täna tuli mulle pähe mõte, et iseenesest lahendatakse nagu sama probleemi. Lahenduse teostus on aga bürokraadil ikkagi väga erinev "normaalselt mõtlevast" inimesest:
* Eurobürokraadid kirjutavad ette omakapitali nõuded, mida pangad peavad suurendama mingiks tähtajaks. Kui need on suurendamata, siis ähvardatakse riiklikult sekkuda ja jõuga pankasid kapitaliseerida. Pange tähele: ei ole oluline pankade maksevõime, samuti see, kas pankade võlakirjainvesteeringud on tehtud USA või Itaalia võlakirjadesse. Hindamine ja karistamine on pandud bürokraatidele.
* Ausa Poliitika skeemis on asi lihtsam: on paika pandud reeglid (kui olukord viitab panga likviidsusprobleemidele), mille puhul sekkub riik (stabiilsusfond), võtab üle panga omanduse (või osa sellest) ettemääratud reeglite järgi ja kapitaliseerib panga. Selle skeemiga ei määra tegutsevale ja likviidsele pangale ette ametnikud, mida peaks tegema. Otsuse tegemine on jäetud panga omanikele. Neile öeldaks, et "Te tegite vigu võlakirjadesse investeerimisel, teil on praegu aega veel asja parandada. Kui te seda ei suuda teha, siis kaotate te rahaliselt."
Kahe skeemi võrdlemisel on näha, et poliitikute kehtestatava puhul määravad ametnikud, kuidas peaks pankasid juhtima. Teise puhul jäetaks see kohustus pankade juhtidele, öeldes samas, et juba on tehtud vigu ja nüüd peab olema väga hoolikas, muidu läheb see pankade omanikele kalliks maksma. Kumb süsteem töötab paremini? Päris kindlalt turumajanduslik, milles pankade omanikud pankasid juhivad.

Vastu võib vaielda, et pankade juhid on väga palju vigu teinud ja miks me peaks uskuma, et nüüd neid vähem tehakse? Aga seepärast, et pankade omanikel on majanduslik huvi praegusest raskest olukorrast võimalikult väikeste kahjudega välja tulla. Ise küsiks vastu: kui pangad tegid halbu investeeringuid, siis kes neid, isegi seadusandlikult, sundis selliseid otsuseid tegema? Ikka poliitikud ja bürokraadid. Kes siis veel kirjutas regulatsioonidesse, et Kreeka ja Saksamaa võlal on ühesugune risk, ümmargune 0.
Asjal ei ole vaid metoodiline erinevus, mida võiks hea tahtmise puhul pidada "maitse asjaks".

Sellega on seotud ka makroökonoomiline sisu:
Paljud lõdva rahapoliitika (ehk rahatrüki) pooldajad seletavad pidevalt, et võlgade vähendamine praeguses majanduslikus madalseisus kokkuhoiu teel vähendab omakorda majanduskasvu. Sellega saab ainult nõustuda - kokkuhoidu oleks pidanud tegema siis, kui majandusel hästi läks. Aga mis siis jäi tegemata, tuleb nüüd ära teha.
Aga tagasi pankade juurde: kõigile pankadele ühetaoliselt suuremate kapitalinõuete kehtestamine vähendab laenu andmist. Kui raske on see majandusele, võiks küsida ka nende paljude Eesti ettevõtjate käest, kellel kriisi ajal ostjad iseenesest "ära ei kadunud", kuid pangad tahtsid vähendada laenusid, püüdsid lõpetada käibe- ja arvelduskrediite. Praegusel hetkel kirjutavad selliseid otsuseid ette Euroopa riigijuhid.

Friday, December 09, 2011

Euroopa lõhenemas

Euroopa tippkohtumiselt on info avaldatud. Esmane kokkulepe eelarvete piiramise osas on saavutatud euroriikide osas, selle jõustamine on pikem ja omaette küsimus. Igal juhul võib öelda, et tunneli otsast on valgus paistmas.
Turud on ka asja suhtes mõõdukalt positiivsed. Turgude mõõdukust tuleb hinnata selles kontekstis, kus nad tegutsevad - turul kauplejad on viimase mõne aasta jooksul harjunud sellega, et Fed külvab turud rahaga üle, mida siis vastavalt oskustele ja võimalustele üritatakse oma tasku panna. Igal juhul pole see keskmise inimese ja majanduse üldise arengu seisukohalt kasulik. Euroopa osas on samuti turgude lootus, et ECB maksaks kinni kõik kahjumid, mida investorid ja kauplejad on riikide võlakirjadega kaubeldes saanud.
Selle kokkusaamisega seoses tuli mulle aga pähe mõte, et praegu on algamas arengud, mis viivad peale euroala võlaprobleemi stabiliseerumist Euroopa teiste valuutade ja neid kasutavate riikide kriisini. Siin taga on lahknevus, mis on suudetud tekitada EL ja euroala vahel. Ühelt poolt on EL viinud liigse suveräänsuse kaotuseni, mis on ka üks väidetav Suurbritannia vastuseisu põhjus - Suurbritannia tahaks välistada teda nii valusalt puudutavate regulatsioonide tekitamise oma finantsteenuste suhtes. Siin on põhjuseks EL-u muutumine bürokraatlikuks struktuuriks, minnes laiali oma esmasest otstarbest: vaba turg erinevatele kaupadele ja rahale. See kirvena õhus rippuv pangandusmaks on järg sellele, mis üle 200 aasta tagasi Prantsusmaalt maailma laiali saadeti ja mille hinda võib arvestada 100 miljoni inimelu suurusjärku.
Teine, mitte nii üllas põhjus avaldamiseks, on see, et mitteeuromaad püüavad säilitada endale võimalust oma tegevust rahatrükiga finantseerida. See on naiivsus, mis tasub ennast kunagi kätte. Peale tähelepanu ärapöördumist euroalalt otsivad turud endale uut "ohvrit".
Lootust rahatrükiga järgmiste valimisteni oma elu kergendada on raske poliitikutel piirata. EL-i bürokraatia ja liimesriikide suveräänsuse piiramise osas aga saab ja peab samme astuma. EL on loodud mingi majandusliku eesmärgiga ja selleks vajalikku tegevust tuleb ka teha. EL ei ole loodud tuhandetele bürokraatidele mugavaks äraelamiseks, kuigi nad ise püüavad kogu oma jõuga tõestada bürokraatia vajadust. See on vale tee, mis ei too midagi head.

Mis sel nädalal Euroopas ikkagi juhtub?

Euroopa tippkohtumine on ikka veel käimas. Lõplikku informatsiooni peab ootama veel ilmselt vähemalt reede (tegelikult juba täna) õhtuni.
Täna tegi avalduse Euroopa Keskpanga (ECB) uus juht Draghi. Baasintresi vähendati küll veerandi protsendi võrra, kuid panga president ütles otse välja, et massiivset (ja valimatut) võlakirjade ostu ECB poolt ei tule, kuna see pole kooskõlas selle regulatsiooniga. Samal põjusel ei finantseeri keskpangad ka IMF-i, et see annaks laene hädas riikidele (see on üks välja pakutud JOKK-skeem ECB otsesest laenuandmise keelust möödahiilimiseks). Iseenesest on need otsused ja väljaütlemised väga õiged, kuigi nad oleks võinud juba üle aasta tagasi tulla.
Küsimus on, et miks nii konkreetne avaldus tuli praegusel murrangulisel hetkel? Börsid kukkusid täna mitu protsenti.
Mõeldes võimalike põhjuste üle, tuleb pähe kaks mõtet:

* ECB-s on jõutud arusaamisele, et olemasoleva õigusliku raamistiku raames ei saa nende võlakirjade ostu võitlus turgudega olla edukas ja tõmbutakse tagasi. Küsimus jääb ikkagi, et miks seda nii otseselt pidi tunnistama just täna? Kui see nii on, siis on Euroopas ikka täiesti peata olek ja ees suured vapustused;

* Teine, mulle esmapilgul kuidagi loogilisem variant on see, et Draghi töötab kokku suurriikide juhtidega, eeskätt Merkeliga. Üldiselt on oma lühikese ametisoleku aja jooksul Draghi jätnud mulje, et ta tegutseb mõistlikumalt kui Trichet. Kõhklus on samas ikka üleval tema koduriigi tõttu, kuid kuidagi tundub, et ta on lähemal Saksamaale.
Mida siis see kokkutöötamine endast kujutab? Tänaseni lootis meedia, turud ja ilmselt ka Äpu-riikide juhid, et tuleb see paljureklaamitud "Big Bazooka", mis kõik probleemid nagu käega pühib. ECB kontrollimatut rahatrükki on promonud ka mitmed meie kohalikud targad. Rahatrükk USA stiilis ei olekski isegi mingi väga suur õnnetus (mina ei usu, et see inflatsiooni nii väga mõjutaks - kõlan juba nagu Bernanke), kuid sellel asjal on üks väga suur AGA. See on nimelt see, et kui USA-s raha trükitakse, siis läheb see kogutud väärtus (mis iseenesest on nagu kogutud "nähtamatu" maks) ühe riigi kulutuste katteks. Kuidas see oleks aga Euroopas? Maksu kogutaks kogu Euroopas, kuid kogutud maks antaks osade riikide kasutada? See ei kõla hästi ja sellele loodetavasti toetust kunagi taha ei saada. Mina pole tänase päevani näinud ühtegi ettepanekut, kuidas seda probleemi praktikas lahendada. Alati on võimalik mingi valem välja mõelda, mis oleks enam-vähem õiglane ja tagaks pikemas perspektiivis kontrolli ka raha hulga üle (imselt ca 10 minutiga kirjutaks mingid reeglid ka ise kokku), kuid Euroopas ei suudeta rakendada isegi palju lihtsamaid reeglistikke. Seega selle peale loota pole mõtet.
Mida siis võib-olla tahtis Merkel? Asi on lihtne: Euroopa riikide juhtidel tuli ära lõigata lootus, et asja saab veel venitada ja "keegi teine" tuleb ja lahendab nende probleemid. See on nagu ämber külma vett, mis paljud peaks reaalsusele lähemale tooma.

Kui nüüd riigijuhid tulevad mõistusele, kas siis saab kõik korda?
Igasugune, ka kõige mõistlikum tegevus saab eelarvete mõttes tulemust anda alles 2013. aastal (ka see on väga optimistlik). See hakkaks puuduva raha osas mõju avaldama alles siis. Olles realist, tuleb arvestada, et mingi uus mehhanism ei saa käivituda hetkega, antakse ikka ka mingi üleminekuaeg. Seega isegi kõige optimistlikuma stsenaariumi järgi jääks olemasolev võlasumma, millel pole katet (minu hinnangul ca 2 triljonit), lisaks järgmise paari aasta ülekulutused. See on vaja ikkagi kuidagi finantseerida.
Siit tuleb järgmine mõte: kunagi hakkab ECB ikkagi raha trükkima. Enne seda peavad riigid jõustama eelarve kontrolli kokkulepped, siis hakatakse äkki mõtlema rahatrüki reeglite peale.
See kõik on lootusetult hiljaks jäänud ja on praegu noa teral käimine. Tõenäosus sellelt noa teralt maha kukkuda ja ennast lõigata on väga suur. Tegelikult oleks pidanud vajalike samme astuma juba üle aasta tagasi, siis oleksid ka turud rahulikumad püsinud. Samas, ilmselt polnud siis võimalik saada neile sammudele Euroopa riikide toetust taha.

Wednesday, November 30, 2011

Kas riigipankade valuutaswap on vaid positiivse mõjuga

Täna, börsipäeva alguses tuli uudis, et paljud maailma keskpangad aitavad ECB-l pankadele likviidsust juurde anda. Turud võtsid uudise vastu väga positiivselt: indeksid olid juba avamiseks ca 3% üleval, sulguti üle 4%.
Kas selline dollaripõhine krediit aitab pankasid? Loomulikult läheb raha odavamaks neile pankadele, kes vajavad dollaripõhist finantseerimist. Samas enamus välja antud laenudest on europõhine. Olles lõpuni korrektne, ei tohiks pangad dollariga finantseerida eurodes väljalaenatavat raha. Eurodes likviidsus peaks olema pankadele ka väga kergelt saadaval. Samas laenu hinna alla surumine võib luua olukorda, kus Euroopa pankadel on liiga palju dollaripõhiseid kohustusi. Mingil hetkel võib see tunduda mitte nii ohtlik, kuid kui Euroopa peaks ikkagi hakkama raha juurde trükkima ja sellega euro kurssi alla viiks, oleks jälle probleem üleval. Mõistlikult võttes ei tohiks seda ohtu olla, pangad peaks ju natuke oma tegevuses mõtlema, kuid sama asi oli ju ka Euroopa riikide võlakirjadega, mille puhul oli ammu selge, et need olid riskised, ometi on pankade jaoks seda riski üleval ülearu,
Reutersi jutt valuutaswapi kohta.

Ei saa öelda, et hoiatanud oleks vaid mõned üksikud inimesed nagu Schiff - need jutud kõlasid europarlamendis

Friday, November 25, 2011

3 vabariiklaste kava maksusüteemi muutmiseks

3 Republican Plans For Your Taxes - Investopedia.com
Meil on osad poliitilised jõud juba pikka aega kisanud, et maksusüsteem peaks olema progresseeruv. Ühe põhjendusena tuuakse, et see on nii paljudes maailma arenenud riikides, nagu näiteks Skandinaavias ja USA-s. Skandinaavia suunalt on tulnud palju signaale, milles avaldatakse arvamust, et see süsteem ei ole neile hea. Käimasolevatel USA presidendi eelvalimistel on mitmed vabariiklaste kandidaadid tulnud välja plaaniga maksusüsteemi lihtsustada, kuni föderaalse käibemaksu kehtestamiseni. See artikkel on selles teemas üks katvamaid, mis mulle pihku sattunud.

Thursday, November 10, 2011

Prantsuse võlakirjad liiguvad juba korrelatsioonis probleemriikidega

Viimasel ajal on maailma finantsturud kaubelnud skeemi risk-on päev / risk-off päev järgi. See tähendab, et vastavalt uudistele liigub raha kas riskisematesse varadesse (aktsiad, toorained, probleemsete riikide võlakirjad jne.) või turvalisematesse varadesse (eelkõige USA, Saksamaa ja muude tugevate riikide võlakirjad). Siit on hästi näha, milliseid varasid peab turg riskiseks. Viimaste päevade puhul ei ole kõige suurem indikaator Itaalia võlakirjade tootlus, vaid Prantsusmaa võlakirja täielik ühte patta minek Itaalia, Hispaania ja muude selliste riikidega. Samas täielik vastassuunas liikumine Saksamaa ja USA võlakirjadele.
Ei maksa hiljem hakata jälle rääkima, et see oli üllatus, mida ei saanud ette näha. Jutt on siis Prantsusmaa võimalikest probleemidest.


- Posted using BlogPress from my iPhone

Wednesday, November 09, 2011

Peaministri tagasiastumine tasub triljonites võlgasid

Just sellise tobeda lausega võib kokku võtta tänase turu reaktsiooni Berlusconi tõenäolise tagasiastumise kohta. Nagu see aitaks leida sadu miljardeid eurosid, mida on põletavalt vaja, või leida uue poliitilise jõu, mis suudaks tegelikult kokku hoidma hakata.
Tegelik olukord on sellest optimistlikust miraažist hoopis erinev:
* Itaalia vajab veel sel aastal saja miljardi suurusjärku uut raha,
* Itaalia on optimistlikult kasutanud oma kulutusteks suhteliselt lühiajalist raha, millest tulenevalt on tal vajadus järgmise aasta jooksul refinantseerida sadu miljardeid eurosid. See lühiajalise raha kasutamine on arusaadav, kuna intressid on sellel palju odavamad. Samas olukorras, mil tagasimakse allikad on ebaselged, on see eriti vastutustundetu.
* Et Itaalia saaks mingitki (matemaatilist) võimalust omada pääsemiseks, peaks alustama suurt erastamist, muutma põhimõtteliselt pensionisüsteemi jne. Selge on see, et ükski poliitiline jõud seda teha ei taha ega suuda.
* Euroopas üritatakse EFSF-i 440 miljardist eurost pigistada välja suuremat ajutist mõju turgudele. Mida suurem saab olema rakendatava mehhanismi võimendus, seda kindlam on maksumaksja raha kaotamine ja seda lühiajalisem on meetmete mõju. Sellest elementaarsest teadmisest ei taha poliitikud aru saada. Ma ei saa aru, mida nad loodavad. Kas nii, nagu kuulus nobelist, tulnukate peatset rünnakut maale või maailmalõppu järgmise aasta lõpus? Nende kurvastuseks peab ütlema, et kuigi tulnukate kohta mul info puudub, siis need skeemid järgmise aasta lõpuni (mille kohta igasuguseid maailmalõpu kuupäevi levitatakse) küll stabiilsust ei taga.
Ammu on möödunud viimane aeg võtta kasutusele ainumõeldavad baasstabiilsust tagavad lahendused ja leppida sellega, et EL-i riikide juhtkonnad teevad seda, mis on nende karjäärile kasulikum ja see omakorda tuleneb sellest, mida rahvale suudetakse müüa. Ja kindlasti ei ole see pragusel hetkel ülejäägis (ehk siis võlga vähendav) eelarve. Mehhanismid peavad olema sellised, mis on rakendatavad ilma kõigi riikide nõusolekuta - kui keegi on vastu, siis ta jääb stabiilsuse mehhanismist lihtsalt eemale.
Mida siis teha:
* peaks looma mingi TARP-i (USA pankade päästmise mehhanismiga sarnase) süsteemi. Tegelikult oleks selleks sobinud EFSF, kui oleks õigel ajal sellele mõeldud. Praegu on ilmselt võimalik uue süsteemi loomisega EFSF-st sellisel kujul loobuda, kui saadakse uue lahenduse taha piisav poliitiline toetus.
* Uus struktuur kaasaks raha kas riikidelt või alternatiivina (kui selles kokkuleppele jõutaks) Euroopa Keskpangalt (EKP-lt) (ajutine lisaemissioon). EKP poolt lisaraha emiteerimine on makromajanduslikult ja õigluse seisukohalt õigem, sest see vähendaks majanduse kokkutõmbumist rahaturu kokkutõmbumise tõttu. See oleks selles mõttes majandusele stimuleeriv. Kui oleks tagatud selle vahendi sihipärane kasutamine, siis oleks see parem ka sotsiaalselt raskemas majanduslikus olevate inimeste olukorda arvestades, mis kaudselt aitaks jällegi majandust stabiliseerida.
* Lepitaks kokku matemaatilised reeglid, mille järgi käiks finantsasutuste stabiliseerimine. Põhimõte oleks, et raskustes finantsasutustele antaks laenu või garantii, mille eest saadaks lisatagatiseks osalus samas finantsasutuses eelisaktsiate näol. Mehhanismi rakendamine oleks paika pandud matemaatiliste reeglitega, mitte ei oleks ametnike otsustada.
* TARP-mehhanismiga liitumine oleks riikidele vabatahtlik (tegelikult muud moodi ei saagi see riikide puhul olla). Liitumise puhul peaks riik panema oma osa ühisesse rahakotti, samuti võtma siseriiklikult vastu mehhanismi tööks vajaliku siseriikliku seaduste paketi. Liitumise tagaks tingimus, et aidataks vaid liitunud riikide finantsasutusi.
* Kas samas struktuuris või eraldi juriidilises kehas peaks võtma kasutusele eurovõlakirjad. Nende osas on levitatud arvamust, et see soosiks ülelaenamist. Ma ei jaga seda arvamust, kõik sõltub kokku lepitud tingimustest. Kiirelt öeldud tingimused võiks äkki olla:
- kümne euroala usaldusväärsema riigi võlakirjade tootluse keskmise alusel arvutataks välja baasintress.
- laenu antaks intressiga baasintress +3% esimese 5% SKT ulatuses. Järgmise 5% SKT osas oleks intress juba 1% kallim ja nii edasi. Selline laen ei kutsu eriti laenama, kuid aitaks vältida paanikat, et riik ei suuda oma kohustusi täita. Selles olukorras muutuks oma võlakoorma vähendamine juba riigi huviks, mis tegelikult seda ju ainult teha saabki. Igasugused jutud "troikast" jms. on tobedad, sest tegelikult on see vaid jutt ja surve avaldamine. Tegelik surve tuleb aga valitsejatele valija poolt.
- Et vältida olukorda, milles riik loobub lihtsalt oma võla maksmisest, peaks stabiliseerivad riigid kokku leppima, et juhul ,kui laenu ei tagastata, siis kehtestavad võlausaldajad riigid võlgniku suhtes täieliku majandusblokaadi. Et vältida juriidilisi vaidlusi, peaks sellega nõustuma ka laenu võttev riik.

Need sammud võivad tunduda küll äärmuslikud ja raskesti teostatavad, kuid tegelikult palju muid võimalusi enam jäänud pole. Nende kokkulepete plussiks on see, et neid saab sõlmida ilma konsensuseta - iga riik teab, kas tahab liituda või mitte, teades samas, et mitteliitumine on suur risk. Poliitikud peavad lõpuks endale teadvustama, et praeguseks hetkeks on kulutatud triljoneid raha, mida pole olemas. Samas jätkatakse sellist kulutamist ka nähtavas tulevikus. Nii ei ole võimalik enam jätkuda. Euroopa poliitikud peavad aru saama, et ei mängita liivakastis, vaid juhitakse maailma suurimat majandust.
Toodud ideedele ei ole eriti alternatiive. Välja on toodud ideed, et EKP võiks hakata USA Föderaalreservi moel raha juurde trükkima. Sel on aga üks oluline puudus: sellega me kinnistaksime euroala lagunemiseni mehhanismi, milles osa ülekulutajaid elab teiste arvel. Kusjuures euroalast hakkaks lahkuma esmalt tervema rahandusega riigid.

Toodud ideedel on veel see eelis, et nendes on küllalt suure tõenäolisusega tagatud investeeritud raha tagasisaamine ja veel kasumigagi - see võimaldaks kaasata ka maailma muid riike, mis praeguse EFSF-i toetamise on välja naernud.

Wednesday, November 02, 2011

Arutelu CDS-de rakendumise teemal

Artikkel selle kohta, kuidas pangad (põhilised CDS-de väljaandjad) on seni lootnud CDS-de rakendumist vältida. Kreeka referendumi järel võib see aga raskeks osutuda.


- Posted using BlogPress from my iPhone

Thursday, September 22, 2011

Elevant portselanipoes

Tänane päev oli USA turgudel suurem kukkumine, kui juba pikka aega on olnud. Eile õhtul tuli Fed välja oma uue kavaga majandust elavdada. Kuidagi jääb tunne, et sellised päevad näitavad kõigile, kel silmad lahti on, hästi kätte, miks riigi poolt on mõistlik võimalikult vähe majandusse sekkuda - võib ju plaane teha, kuidas asi peaks nagu paranema, samas ei suudeta kompleksetes süsteemides kõike kunagi õigesti prognoosida. Tulemus on siis selline nagu täna turgudel: kukkusid lisaks aktsiatele ka toorained, väärtmetallid jm. Tõusid vaid kvaliteetsed võlakirjad - samas seda poleks vaja, vaba raha on olemas ülearu. Seda ei osata, julgeta, taheta investeerida praegusesse majandusse.
Õhtul jõuti meedias välja arusaamisele, et Fed'i samm muuta kunstlikult eri perioodide intressitasemeid lõikab juba niigi räsitud pangandust: Fed tahab tõsta lühiajalisi intressimäärasid pikaajaliste arvel, samas pangad esimesega seotult võtavad laenu ja teisega seotult annavad. Kui lisada siia veel pidevalt lisanduvad piirangud pankade tegevusel, populistlikud kohtuasjad nende vastu jne., siis pole ime, et börsid kukuvad.
Järeldus saab siit ainult üks - kui kellelgi on võimalus genereerida tühjast triljoneid, siis peaks tal olema ka mõistust seda enamusel juhtudel mitte teha.

Tuesday, September 20, 2011

Soome panga ülevaade maailma majandusolukorrast

Soome Pank on kirjutanud küllaltki pika analüüsi maailmamajanduse hetkeolukorast.
EKP poolt võlakirjade ostmist vaadatakse raha hulga ja inflatsiooni seisukohast. Aga keskpanga raha säilimise seisukohast mitte - eriti tark ei ole ka võrdlus USA ja Jaapaniga, riigid, mille võlakirju ostetakse, on ikka natuke erinevad.
OpenEurope Kreeka maksujõuetuks muutumise mõju analüüs Euroopa Keskpangale. Seal lubatakse selle kahju osaks Eestile 0,12-0,17 miljardit eurot.

Friday, September 16, 2011

Viskame aga võlgades majandusse raha juurde

Täna tuli uudis, et keskpangad viskavad turule pankade kätte suure koguse dollareid. Loomulikult tõi selline samm lühiajaliselt kaasa turgude tõusud. Tüüpiliselt sellistele tegevustele, ei ole kerge leida infot, kes neid laene tagab. Ei ole ju eriti tõenäoline, et muud, kui Euroopa, keskpangad riski finantseerida pankasid, mille bilanssides on palju katteta võlakirju, enda peale võtavad. Eks see selgub kunagi hiljem. Kindel aga on, et kuna kahju on juba tehtud ja seda ei soovita kuidagi maha kirjutada, siis "loobitakse ahju" järjest rohkem maksumaksja raha. Eks see tuleb kas otsese tagasimaksena või inflatsiooni teel lihtsatel inimestel kinni maksta. Küsimus on muidugi EKP tegutsemise juriidikas: kui neil on keelatud raha tühjast juurde trükkida, kuidas siis on garanteerimisega. Kuidagi sarnane on see selle jutuga, mida meie finantsgeeniused alles hiljuti rääkisid: me ei anna ju raha, vaid ainult garantii.
Sellise tegevuse toetajad (sageli need, kel on mingid osalused selles samad tobedas finantseerimisskeeemis või kes on börsidel panustanud sellise turu tõusu peale) ütlevad nüüd, et väga tore, lõpuks käituvad keskpangad resoluutselt, nii stabiliseeritakse turge. Tegelikult selline tegevus probleemi põhjuseid ei paranda, vaid süvendab neid. Täna oli artikkel FT-s väidab, et Jürgen Starki lahkumise põhjuseks ECB-st sai seesama operatsioon. Selles asjas osalemine on ilmselt vastuvõetamatu kõigile, kes soovivad, et raha mingitki väärtust omaks.
Ei kujutagi ette, millal lõpuks tõsise võlgnevuse vähendamiseni jõutakse. Liiga palju on juhtivatel positsioonidel inimesi, kelle jaoks ei ole määravaks parem tulemus rahvale. Sellise kontrollimatu tobeduse puhul tundub, et näiteks Saksamaal tekib päris tõenäoliselt soov latiinode ja muude lõunamaalaste valuutast kaugeneda.
Täna kirjutati ka artikkel USA hüpoteekide refinantseerimise probleemidest. Selleks on võimalik saada raha viimase aja kõige odavama intressiga, valitsus loodab, et see lahendab kinnisvarakriisi. Ometi refinantseerimist ei toimu soovitud määral. Milles siis asi? Probleem on selles, et kinnisvara hindade kukkumisest tingituna on võimalike laenajate omavahendid nii väikesed, et laenu ei suudeta võtta. Selle ebaterve olukorra säilitamise nimel on kõvasti pingutanud riik ise.

Veel:
Martin Wolf'i artikkel FT-s
Süüdistus sakslastele, et üritatakse eurot hukatusse saata

Saturday, September 03, 2011

Björn Wahlroos: Vaadin sijoittaja­vastuuta; -   Talouselämä

 Investeerimisega tegelevate inimeste jaoks on asi küllaltki selge. Miks poliitikud ei suuda nii palju mõelda?

Björn Wahlroos: Vaadin sijoittaja­vastuuta - Talouselämä

Wednesday, August 17, 2011

Eurobondidest

Andrew Lilico intervjuu Bloombergis eurobondide teemal.
Esimese asjana toob ta välja, et kui lõunalauas makstaks alati ühiselt ja võrdselt, siis viiks see õige ruttu raiskamiseni. Sama asi on ka siin - kui osa riike on vastutustundlikud, siis ühiste võlakirjade puhul saaksid ka vastutustundetud sama odavat laenu, ilma, et turg neid nende vastutustundetuse eest suurema intressiga karistaks.
Loomulikult on võimalik paberil välja mõelda mehhanisme, mis peaks nagu tagama, et toimitaks kehtestatud reeglite järgi, kuid tegelikkuses pole suudetud tööle panna isegi Maastrichti kriteeriume - ja seda mitte ainult vastutustundetu Lõuna-Euroopa vaid ka euroala suurriikide poolt. Täiesti selge on, et ei saa luua mingit skeemi, mis nagu peaks töötama, kuid mis sõltub ametnikest.
Eurobondid oleks muidugi üks väheseid variante, kuidas praeguseks juba täiesti käest ära olukorda päästa. Need peaks olema kindlasti ajutise iseloomuga. Väga täpselt peaks olema määratletud, kuidas nad aeguvad, neid ei peaks peale esmaselt kokku lepitut uuendama. Mingi variant oleks teha nad lühema tähtajaga ja leppida võlgnikega kokku, et nende uuendamine toimub vaid kokku lepitud tingimuste täitmisel. Näiteks 10-aastased võlakirjad oleks esmalt 2 aastat, siis 2 aastat ja edasi 1 aasta kaupa. Sellega saaks kontrollida kokku lepitud nõuete täitmist. Peale esialgset tähtaega (mis koosneks siis osalistest tähtaegadest) ei peaks enam uusi võlakirju välja andma ja selle projekti lõpetama. Kui lisaks esilgsele finantseeringule tahab riik-võlgnik lisalaenu, siis seda peaks hakkama küsima turult. Samuti peaks eurobondide eest saadavat laenu osaliselt hakkama asendama turult saadud laenuga.

Peter Schiff Paul Krugmani vastu

Enamuse poliitikute ja nende poolt toetatud majandusteadlaste eesmärgiks on saavutada numbriline majandustõus, isegi selle hinnaga, et sellest inimestele mingit tulu ei sünni, vaid kogu toodetav produkt raisatakse ära.
Peter Schiff raadios:

Wednesday, August 10, 2011

Põhjused ja seosed

Iga poliitik ja majandusteadlane peaks mõtlema järgnevale:

Kas meil on vaja tarbimist selleks, et majandus kasvaks või heal järjel majandust selleks, et tarbida?

Tuesday, August 09, 2011

Fed'i avaldus

Parafraseerides Fed'i: "Me oleme valmis pikema aja vältel takistama turumajanduse toimimist."
Oma kommentaar:
- "Küürakat parandab ainult haud."
- "Rahvas väärib oma valitsejaid."
- "Apteegist mõistust osta ei saa."



- Posted using BlogPress from my iPhone

Föderaalreserv jäi magama

Eilses postituses kirjutasin, et võlareitingu alandamine muudab USA võlakirjad äkki vähem atraktiivsemaks ning leevendab seega võlakriisi Euroopas ja muudab USA aktsiaturud rohkem atraktiivsemaks. Tänase päeva järgi ei tundu investorite usaldus võlakirjade vastu küll kaduvat. Kõige muu hind langeb, kuid võlakirjade hind kerkis tunduvalt.
Mida siis oleks Fed teha saanud? Kuidagi tundub, et mõeldakse vaid sellele, et suurendada raha hulka. Kusagilt võetakse, et raha pakkumise suurenemine loob töökohti ja tõstab majandust. Tegelikkus näitab aga vastupidist.
Paar nädalat tagasi sattus ajaliselt kokku kaks sündmust:
- Itaalia võlakriisi ägenemine;
- USA võlalae tõstmise kokkuleppe sõlmimine.
Nende mõlema tulemusel tõusis USA võlakirjade hind. Esiteks otsis Itaaliast põgenev raha turvalist kohta ja selleks sobis nii suurtele summadele vaid USA võlakirjade turg. Teiseks said investorid võlalae kokkuleppe sõlmimisest kindlust ja hakkasid ostma võlakirju. Selle tulemusel tekkis vaevalises olukorras oleva aktsiaturu kõrvale kiire tõus võlakirjade turul. See tõus oli nii järsk, et kutsus pea kõiki kasumit haarama. See omakorda seadis suve alla aktsiaturu ning lisas survet ka Euroopa vaevlevatele võlakirjaturgudele.
Miks siis võlakirjad on kallimaks muutunud viimaste kuude ajal? USA riik ei ole saanud uusi võlakirju võlalae tõttu turule pakkuda, samas Fed on ikkagi võlakirju ostnud. See on võlakirjade hinda põhjendamatult kõrgeks tõstnud ja sellega ebastabiilsust tekitanud.
Tekib küsimus, kas USA Föderaalreserv ei saa tõesti aru, mis toimub? Raske vastata, Võib-olla jäi neile majanduse õppimisest tõesti meelde ainult see, et lisaraha stimuleerib majandust ja madal intress soodustab investeerimist. Lähtudes isegi sellest, et soovitakse raha pakkumist üleval ja intresse all hoida, võiks olla seatud mingi siht. Kui antud olukorras tegelikud numbrid liikusid soovitud suunas liiga palju, oleks olnud mõistlik võlakirju turule tagasi müüa. Seda enam, et neid oleks saanud müüa hinnaga, mis oli kõrgem, kui hind, millega need mõni kuu tagasi osteti. Tegelikult peaks ju aru saama, et tootlus, mis läheneb nullile ja raha hulk, mis kipub igasugust vajadust ületama, ei ole enam kasuks mitte millelegi.
Homme teeb Bernanke avalduse.
Homme tuleb Fedi avaldus. Kui sõnum (ja tegevus), mis tuleb, on selline, et kuna liikumine majanduses ja aktsiaturgudel ei ole rahuldav, siis paiskame turule uue koguse raha, siis kipub asi minema "vihma käest räästa alla". Mõistlik oleks lausa öelda, et Fedi jaoks on soovitav võlakirjade intressitase mingis vahemikus - kui see on allpool, siis müüakse võlakirju, kui üle, siis ostetakse. Sellega oleks tagatud väiksem inflatsiooniline surve raha hulga kasvust ja saavutatakse vajalik stabiilsus ja usalduse taastumine turgu.

Sunday, August 07, 2011

Kas USA võlareitingu langetamine leevendab võlakriisi?

Börsinädala lõpu järel rabas maailma oodatud USA võlareitingu langetamine S&P poolt. Esmapilgul tundub, et see on kuristiku äärel võnkuvale maailmamajandusele viimane tõuge kuristikku. Kuid see võib olla ka teistpidi.
Rahaturg ei ole juba ammu see majandusõpikust tuntud turg, millel nõudmine ja pakkumine paljude osaliste poolt määravad raha hinna, kus majanduskriisis väheneb nõudlus rahale ja seetõttu ka intress, kus peale majanduskriisi tõstab suurenev nõudlus investeeringute järgi raha hinda jne. Rahaturu suunda annavad meeletult suured riikide võlapaberite mahud, mis teiselt poolt on kaetud riigipankade poolt välja antud katteta rahaga. Raha hulk, mis on kujutlematult suur, otsib kohta, kus mingitki tulu teenida. See turg tundub olevat laenaja turg, s.t. raha pakkumine ületab mahtusid, kuhu seda vähegi normaalselt investeerida saab. Laenu antakse ka riikidele, millele laenamine ei ole terve mõistuse seisukohalt üldsegi mõistlik tegevus. Vastavalt uudistele liigub meeletu hulk raha ühe riigi võlakirjadest teise. Kui selle käigus ka lühiajaliselt tundub ühe riigi võlakirjade pealt saavutatav tootlus olema suurem ja risk väiksem, siis sinna liigub raha ka muudelt varadelt, paigal seisvalt väärtpaberiturult jne. Juba ammu ei saa riikide võlakirju pidada riskivabaks investeeringuks ja tootlust sellelt riskivabaks tootluseks - otsitakse lihtsalt väiksema riskiga kohta.
Võtame võlakirjade turu viimase paari nädala jooksul. Esmalt tõusis üles Lõuna-Euroopa suuremate riikide võlaprobleem, nende võlakirjad odavnesid natuke. See probleem ei jõudnud veel kuhugi areneda, kui muutus tõenäoliseks oht, et USA ei suuda tõsta oma võlalage enne tähtaega - see hoidis USA võlakirju kallinemast. Kui siis USA saavutas kokkuleppe, et võlalage tõstetakse, tõusis kohe uuesti üles Itaalia. Neid asju ei saa vaadelda lahus enam-vähem samaaegsete sündmustena. Peab pidama meeles, et need võlakirjad on alternatiivsed investeerimisobjektid. Paljalt sellest, et Itaalia võlakirjad tunduvad riskised, ei piisa, paljud investorid otsivad asenduseks teist investeerimisobjekti. Arvestades Itaalia võlakirjade suurt kogust, pole nendest väljuvale rahale palju alternatiive - USA võlakirjad sobivad selleks hästi. Kui siis USA võlakirjad on tõusmas, liigub raha sinna. Ja sel hetkel ei ole siin mingit seost valitsuste ega laenuandjate tegemisega. Lisaks ühest võlakirjast teise liikumisega toimub raha liikumine ka aktsiaturgudel ja toorainetes.
Mis moodi puutub sellesse siis USA võlareiting? USA võlareitingu langetamine alandab kindlasti USA võlakirjade hindu (kui palju, selgub hiljem, ega rahal pole ka turvalisemat pelgupaika kui USA võlakirjad). See leevendab kindlasti teiste suurte võlglaste olukorda. Samuti leevendab see müügisurvet aktsiaturul, mis omakorda on enamusele inimestele ja ettevõtetele nähtav majanduse indikaator, mis mõjutab nende tarbimist ja investeerimist.
Kuidas siis olukord võiks paraneda? Ühelt poolt on kindlasti vajalik USA riigi võlataseme vähenemine, kuid nagu eelnevast näha, on see Fed'i lõdva rahapoliitika olukorras väga ohtlik. Võib isegi öelda, et USA riigi poolt laenu võtmine on teatud stabiilsuseks vajalik (praegu pole võlalae tõttu seda mingi aeg toimunud ja ka see on moonutanud võlakirjade turgu). Kui USA vähendab laenamist, siis peaks samal ajal vähemalt vastavalt vähendama oma pakutava raha hulka ka Fed.
Üldiselt võib öelda, et muude väärtpaberitega võrreldes proportsionaalselt suured riigi võlakirjade mahud destabiliseerivad finantsturge. Meeleheitlikud riigipankade poolt majanduse elavdamise lootuses turule paisatud rahahulgad moonutavad turumajanduse toimimist. Riigi poolt oma investeeringutega majanduse madalseisus majanduse elavdamisest, nagu seda Keynes soovitas, ollakse jõutud juba väga kaugele. Valitsused kulutavad nii palju kui suudavad raha hankida, ainuke mõte on järgmistel valimistel rohkem hääli saada, mureks vaid see, et äkki ei õnnestu mingi hetk enam turult laenu saada. Riigipangad paiskavad turule meeletuid koguseid katteta raha, lootes sellega majandust elavdada. Kui see ei tööta, siis ei mõelda selle peale, miks see ei töötanud, vaid lisatakse rahahulka. See majanduse töötamise alus, et investeerimiseks peavad olema säästud, mille väljalaenamiselt peaks ka tulu saama, on kadunud. Valitsused puhuvad vaid mulli, muudavad säästjate vara väärtusetuks.

Saturday, July 09, 2011

Võlakriis - kas läänemaailma lõplik langus?

Varsti saab mööda 3 aastat 2008-nda aasta septembri maailmamajanduse krahhist. Enne seda olid erinevad näitajad ennustanud tulevat juba ligikaudu aasta aega.
Mis oli siis selle põhjuseks? Läänemaailmas oli enne seda juba pikka aega valdavaks võlgu elamine, poliitikud tekitasid oma populaarsuse toetuseks mulli USA kinnisvaraturul. Ebastabiilsust aitas tekitada ka igasuguste tuletisväärtpaberite kasutamine. Need paberid võisid olla tulenevad igasugustest kokkulepetest. Nende mahtudest puudus kontroll järelvalveametkondadel. Neid ei registreeritud kusagil. Algselt oli teada, et palju kinnisvaralaenudest on ümberkujundatud võlaväärtpaberiteks. Nende riskisusest oli palju juttu. Tegelikku riski mahtu ei osanud siis keegi hinnata. Alles nüüd on välja tulnud, et osa võlgu, mida edasi müüdi, ei olnud isegi korralikult vormistatud. Lisaks kinnisvaralaenude väärtpaberitele oli 2008. a. kriisis juba oluline koht CDS-del (Credit Default Swap'idel - mida võib nimetada võlakindlustuse väärtpaberiteks). Need oleks ilma riigi vaheletulekuta saanud saatuslikuks kindlustushiiule AIG, mis kindlustas nende abil kinnisvaralaenusid. Kuna CDS-de turg oli ja on ka praegu reguleerimata, siis põhimõtteliselt said kõik, kel oli piisavalt raha, kes arvasid, et mingi sündmus ei toimu, müüa selle sündmuse vastu CDS-e. Kui siis oli valehinnang (nagu AIG puhul), siis oli krahh lähedal.
Mis on praeguseks muutunud?
USA-s on kinnisvaraturg hindade poolest küll veel põhjas (tagasi seal all, kus ta enne juba korra käis), kuid mingis mahus on toimunud halbade laenude lõpetamisi ja üldse laenude refinantseerimisi (seda suures osas tänu riigi poolt pakutavale odavale võimalusele). Mingi võrdlus, mida hiljuti nägin, tõi välja, et USA (mitte siis ainult riigi, vaid kogu) võlgnevus on vähehenud rohkem, kui mujal - siin toodi põhjusena kinnisvaralaenude sundlõpetamisi. Kinnisvara puhul ongi tasakaalu tekkimiseks vajalik aeg: kui paraneks tööhõive, siis tekiks vähehaaval uut nõudlust kinnisvara järele. Seda küll enam mitte 2007.a. hindadega (seda hoolimata raha juurdetrükist), kuid ikkagi.
Seega USA-s on eralaenude osas mingi liikumine isegi positiivses suunas. Samas on eralenude mahud kasvanud Euroopas, eriti meie Skandinaavia naabrite juures, kus isegi kriisi ajal oli kinnisvarabuum. Pangad mõtlesid, et 10t kroonise ruutmetri tagatishinnaga Eestis laenu andmine on riskine, samas kodus 70t kroonise tagatisega mitte. Tõde pole nendeni äkki siiamaani veel jõudnud.
Eravõlgnevusest kriitilisem on riikide võlgnevus. Paljud riigid püüdsid kriisi mõjusid leevendada suurelt ja ebaefektiivselt maksumaksja raha vasakule ja paremale loopides. Seda põhjendati Keynes'i nimega. Ma arvan, et Keynes ei osanud uneski näha, milline olukord praeguseks maailmas võlgade osas on. Riikide võlgnevusest on ülevaatlik tabel Wikipedias. Seda tabelit juhib ülekaalukalt Jaapan, mille kohta meie rahandusminister peale maavärinat ütles, et neil on raha küll. Tegelikult jaapanlastel ongi, sest väga suure osa laenust on riik saanud siseriigist ja kuna see on odav, siis pole see hetkel nii kriitiline kui paljudel Euroopa maadel. Selles tabelis tasub tähele panna Prantsusmaa, Ühendkuningriigi ja Saksamaa võlgnevust - neil kõigil on üle Maastrichti kriteeriumina lubatud 60%-i. See number mõeldi kunagi välja ideena, et see on veel jätkusuutlik. Seega vähemalt kunagi euro loomisel valitsenud arusaama järgi pole need Euroopa suurriigid enam jätkusuutlikus võla suurusjärgus.
Praegu toimuvas Euroopa lõunaalade laenukriisis on ka need võlgades suurriigid uljalt lisakohustusi võtmas (Prantsusmaa ja Saksamaa ainuüksi ESM-i raames sadu miljadeid eurosid). Siin võib ainul mõelda, miks poliitikud selliseid oma rahvale kahjulikke ja panku päästvaid otsuseid teevad - sest erinevalt tavalisest liigkulutusest ja võlgu elamisest pole selline tegevus ka rahva hulgas populaarne.
Euroopa osas on üldse kuidagi irooniline näiteks Euroopa Keskpanga (EKP) juhtimine. Osalt saatuse tahtel oli siis, kui üleval oli Kreeka kriis, millest läbi Kreeka pankade omanduse olid riski all Prantsusmaa pankade varad, EKP juhiks prantslane, nüüd on lepitud tema vahetus uueks ametiajaks itaallasega. Samas samal ajal on ülesse kerkimas Itaalia võlakriis. Jättes kõrvale isegi mingid ebaeetilised (ja ka mitteseaduslikud) võimalused, on ju selge, et inimesel, kes on mingis riigis (isegi suures) ühel kitsal tegevusalal karjääri teinud, on raske teha oma paljusid tuttavaid valusalt puudutavaid karme otsuseid. Võib-olla selle pärast ongi EKP praeguseks suure hulga Kreeka võlakirjade otsas, mille väärtust tuleb mingil ajal alla hinnata ja siis panga kapitali maksumaksja arvelt tõsta. Siin ei saa ka rääkida, et asja ei osatud ette näha. Sakslane Weber oli sellise tegevuse vastu päris teravalt. Kuid nüüdseks on ta surutud keskpanga süsteemist erapangandusse, millest tema isiklikul ilmselt rahaliselt ei kaota, kuid Euroopa maksumaksjad küll.
Millest siis demokraatlikus Euroopas sellised probleemid? Kui Afghanistani presidendi perekond teeb mingeid imelikke tehinguid ja suudab panku pankroti äärele saata, siis Euroopas peaks see olema ju võimatu. Probleem ongi demokraatias endas. Demokraatia tähendabki enamuse võimu. See, millest enamus aru saab ja mida tähtsaks peab, määrabki poliitika. Kui keegi saaks võimule ja teeks mõislikke rahanduslikke otsuseid (näiteks liigkulutamise suhtes), siis suure tõenaösusega teda enam tagasi ei valitaks. Siin on mõnes mõttes küll erandiks Eesti viimased valimised.
Kuid meil on selgunud uus tõsiasi: valitsus, mis lihtsa raamatupidamisliku tulude kärpimisega sai väga hästi hakkama, ei suuda enam täita euroriigi valitsuse funktsiooni. Ei tea, kas tegemist on oskuste või tahtmise puudumisega, kuid meie rahva jaoks on see väga halb. Vägisi tuleb meelde reegel organisatsiooniteooriast: igaüks tõuseb organisatsioonis oma ebakompetentsuse tasemeni. See tähendab siis, et tõustakse (meie väikeriigi ministri saamist euroriigi ministriks võib ka ju tõusuna vaadelda) organisatsiooonis seni, kuni oma tööga hästi hakkama saadakse. Õnnetuseks lõpuks ollakse juba sel tasemel, mille tööga enam hakkama ei saada.
Tagasi demokraatia juurde. On ju kõigile teada, et praegustes ühiskondades võidavad valimisi need, kes lubavad rahvale midagi lihtsat ja kättesaadavat. Samas need, kes lubavad riigi finantside korrastamist, mis tagaks turvalise ja jätkuva ühiskonna arengu, ei suuda seda kommunikeerida rahvale. Seda isegi praegusel ajal, mil internet ja muu kommunikatsioon on kõigile kättesaadav. Samas on aga vähegi mõeldes selge, et selline populistlik riikide juhtimine ei saa kaua jätkuda. Mis oleks siis parem? Siin ongi probleemiks see, mille kohta on tuntud ütlemine: demokraatial on küll palju puudusi, kuid keegi pole seni ka midagi paremat välja mõelda suutnud. Viimastel aastatel tundub küll, et näiteks Hiina suudab olla üle populismist - kas nende otsused annavad ka pikemas perspektiivis häid tulemusi, on näha. Kuid igal juhul tundub, et otsuseid tehakse püüuga head tulemust saavutada, mitte populismi teha. Väga teravalt väljendab oma suhtumist euroopalikku tarbimisühiskonda ka islami kultuur.
Mis on siis väljapääs?
Kas demokraatia on suremas?
Mis oleks alternatiiv?
Hetkel tundub küll, et kui rahvas oma teadlikkust ja sellest tulenevalt ka nõudlikkust ruttu ei suurenda, on lood demokraatlike riikidega halvad. Loomulikult võib abiks olla ka südametunnistusega indiviidide esilekerkimine demokraatia sees, kes oma karjääri ja populaarsuse hinnaga teevad õigeid otsuseid, kuid ainult selle peale vast loota ei saa, kuna inimloomus on kord juba teistsugune.
Alternatiivide osas ei oska isegi midagi välja mõelda, sest olemasolevad, mis populismiga paremini hakkama saavad, on muude suurte puudustega. Äkki inimene ei olegi veel oma arengus nii kaugele jõudnud, et isegi praeguse heaolu tasemega jätkusuutlikult elada?

Tuesday, June 28, 2011

Poliitikud püüavad sisendada, et asi on peaaegu korras

Täna paisati meediasse mitmeid uudiseid, mille eesmärk oli jätta muljet, et Kreeka kriitilise olukorraga ollakse lahenduse poole liikumas. Eks ühelt poolt püüti rahustada väga närvilisi turge, teiselt poolt on see väike eeltöötlus enne otsustavaid hääletusi Kreeka parlamendis.
Püütakse leida erinevaid lahendusi: püütakse pool võlakirjadest vahetada 30-aastaste vastu jne. Aktiivne on Prantsusmaa. Kuigi prantsuse pankadel on laenatud Kreekasse vähem raha, kui saksa pankadel, on neil Kreekas osalusi, mille kaotamine on päris lähedal. Juba mitmeid päevi on üleval uudised, et kreeklased võtavad pankadest hoiuseid välja. Reitinguagentuurid on juba ka hoiatanud selle olukorra puhul.
Axel Weber kritiseeris olukorra lahendamist,öeldes, et tegeletakse vaid hetke likviidsusega, üldine võlgnevus ei leia lahendust. Ta ütles, et lahendus oleks, kui tagataks kõiki Kreeka võlgnevusi. See lahendus tundub päris meeletu, sest kes suudaks tagada järgmiste riikide võlgnevusi? Aga äkki on olukord tõesti nii halb - tema ju lahkus EKP-st vaidluse tõttu, kas peaks ostma halbu võlakirju. Tark oleks olnud teda kuulata ja mitte osta neid võlakirju. Ilmselt on tal muidugi olukorrast päris hea ettekujutus. Minu hinnangul tagamise teed ei saa minna, sest seda tagajat ei ole olemas, kes suudaks kõigi võlgades riikide võlgu tagada. Ka Euroopa suurriigid on päris suurtes võlgades. Kui poliitikud lepivad kokku, et abiprogrammidesse pandud raha ei loeta Maastrichti kriteeriumite täitmise all, siis ometigi ei vähenda see riikide võlgnevust. Lisavõlgnevus on hetkel see viimane asi, mida riigid peaksid endale lubama.
Kreekas on asi ka päris pingeline. Usaldushääletusel sai PM vajalikust 151-st häälest rohkem vaid 4 - 155. Samas on 2 parlamendi saadikut öelnud välja, et nemad säästumeetmete poolt ei hääleta. Seega jääb varuks veel 2. Seega pole hääletus veel kindlasti läbi läinud. Mulle on tekkinud mõte, et selle hääletuse ebaõnnestumine oleks ka Eestile abiks, kuna siinsed Riigikogu saadikud nagunii ei julge midagi oma riigi heaks teha. Kui laenude andmisega edasi minnakse, siis veetakse ka Eesti võlgnevusse. Ei tea, mis paneks meie valitsuse juhtidele pähe, et võlgnevust ei mõõdeta Maastrichti kriteeriumite täitmise järgi, vaid ikka eurodes - iga euro, mis on lubatud tagasi maksta, tuleb ka maksta, sõltumata, mida riigipead omavahel kriteeriumite osas kokku lepivad.
Suur määramatus on CDS - võla kindlustuse väärtpaberid, mille mahtu ei tea vist keegi täpselt. Mõnes kohas kirjutatakse, et neid on alla 10 mlrd dollari, mõnes kohas, et USA pangad andisd neid välja 30 mlrd $ eest, seda riski ise küll kusagil maandades. Igal juhul on see risk kusagil üleval. Fakt on, et selles osas võib tulla üllatusi. Samuti kohtuvaidlusi, kas oli defaulti olukord või mitte (nii nagu poliitikud asja ajada püüavad).
Mida siis peaks tegema? Eks loomulikult keskpankuritel ja suurriikide juhtidel on rohkem infot, kuid asja saab vaadata terve mõistuse poole pealt. Kui olukord tundub nii halb, et Euroopa ja maailm elavad raskelt üle praeguse süsteemi kokkukukkumise, siis mis paneb poliitikuid uskuma, et pannes sinna kontrollimatult raha juurde, muutub olukord paremaks ja võimalik krahh kergemaks? Kas keegi suudab uskuda, et näiteks Kreeka teeb ülejäägiga eelarve (alles see hakkaks laenujääki vähendama)? See peakski olema hetke seisukoht, et olukord tuleb lahendada, sellest tulenevad raskused tuleb üle elada. Stabiilsust peaks tagama mingi TARP-laadse programmiga. Vajadusel võiks EKP selle tarbeks lisaraha emiteerida. Kui tingimused on karmid, siis siin ei tohiks raha kaotada. Väga vale on hetkel selline mõtlemine: kuna Kreekas on olukord raske ja sealsed pangad vajavad lisalikviidsust, siis anname sinna raha Kreeka võlakirjade tagatisel. Igasugune pankade toetamine peaks eeldama, et enne, kui sinna laenu juurde antakse, kaotavad oma vara seal aktsionärid.
Praeguses olukorras peaks olema üle isiklikest ja sõprade huvidest - loomulikult on EKP presidendil tuttavaid teiste prantsuse pankurite seas. Sealt tuleneb ka raskus neile ebameeldivaid otsuseid teha jne. Sama ka poliitikute vahel - raske on pärast seda, kui koos veini juuakse ja lobisetakse, teiste suhtes jäigal seisukohal olla. Kuid kes need poliitikud tööle võttis?
Äkki oleks olnud põhjendatud Trichet juba 2008 ämbri järel välja vahetada?

Saturday, June 11, 2011

Päris hea ülevaade Itaalia hetkeolukorrast ja selle kujunemisest

"The Economist" on avaldanud päris ülevaatliku loo Itaalia hetkeolukorrast, pikaajalisest ajaloost selle taga.
Erineva arengu probleemid on peaaegu igas riigis, nagu ka kogu Euroopas - seega selliste asjade peale mõtlemine ei sega kedagi.

Tuesday, May 24, 2011

Ameerika maksusüsteem

Täna oli huvitav päev - isegi mitu õhtust Bloomberg'i külalist rääkis, et USA peaks võtma kasutusele käibemaksul baseeruva maksusüsteemi. Põhjendus on, et ettevõtete tulumaks on juba niigi suur ja seda enam suurendada ei saa.
On muidugi võimalus, et saatekülalised said füüsiliselt kokku, arutasid asja ja see teema tõusis üles. Kuid ikkagi tähelepandav meelemuutus avalikkusele edastavas informatsioonis. Üksikuid avaldusi sel teemal on muidugi ka enne olnud, näiteks Roubini ca pool aastat tagasi. Eks nii hakkab see asi vähehaaval pihta. Kindlasti läheb olukord esmalt veel halvemaks, siis jõutakse alles selliste nende poliitikute jaoks ebameeldivate otsuste juurde.
Hetkel on võlakirjade osas tootluse langus - riik uut võlga juurde ei võta ja Fed ostab võlakirju, samas on valuuta carry-trade selles faasis, et peab raha USA-sse tagasi tooma. Seda peab kuhugi paigutama ja selleks varaks tundub hetkel sobivat USA riigi võlakiri. Seda ka olukorra pärast, mil muud varad ei ole viimastel nädalatel väga tugevad olnud. Kaua see kestab, ei oska hinnata. Eks millalgi tuleb aeg, mil raha valitsuse võlakirjadest teistesse varadesse läheb, siis lõppeb muude varade hindade korrektsioon ja võlakirjade tootlus läheb ülespoole (kui muidugi FED jõuliselt ei sekku).

Sunday, May 01, 2011

Maailm võlgades

Uudised erinevatest suurte võlgade käes maadlevatest riikidest on juba igapäevane asi. Meid puudutab kõige lähemalt Euroopa. Poliitikud kinnitavad, et kõik on kontrolli all, teeme valmis suure Stabiiluse Mehhanismi ja kõik on korras. Samas pole nad isegi teoreetiliselt välja toonud arvutusi, mis näitaksid plaani, kuidas võlgades riigid hädast välja tuleksid. Vägisi jääb mulje, et tegemist on vaid pettusega, mllega päästa enda valimissponsoreid ja loodetavasti saada hea valimistulemus veel ka järgmistel valimistel. Seejärel tulgu aga kasvõi veeuputus. Vastukaaluks poliitikute juttudele on paljude analüütikute jutud, mis ühelt poolt räägivad, et võlgades riigid ei tee piisavalt, et oma võlgnevust vähendada, teiselt poolt on küllaltki lihtne näha, et isegi kui neis riikides algaks kohe meeletu säästmine, pole krahhi võimalik ära hoida. Tahaks siin öelda, et säästmine ei ole mitte oma puudujäägi vähendamine, vaid eelarvete ülejääk, mis võimaldaks võlataset vähendama hakata. Erinevalt poliitikutest, kes ei suuda oma valedele mingeid numbreid taha panna, on küllaltki kerge näidata, millises õnnetuses on suure võlakoormaga riigid (tegelikult ka ettevõtted ja inimesed - seega ruttu kokku hoidma) juba nähtavas tulevikus.
Euroopas on jutuks Kreeka, Iirima, Portugali ja Hispaania probleemid. Kreeka 10-aastaste riigi võlakirjade tootlus on hetkel üle 15%, Portugalil pea10%, Iirimaal üle 10%, Hispaanial 5,3%, Itaalial 4,7%. Sellise intressiga ei tahaks keegi eriti suuremat laenu võtta. Portugal ongi juba, hoolimata suurest poliitilisest vastuseisust, teiste Euroopa riikide poole pöördunud abi paludes. See on mõnes mõttes ajalugu, kuigi Euroopa abilaenu saamine ei muuda ühtegi neist riikidest veel säästlikuks ega lahenda probleemi, vaid lükkab selle lihtsalt edasi.
Kogu maailm hoiab mõnes mõttes hinge kinni ja ootab, millal murdub Hispaania. Eriti pole küsimus, kas see juhtub, vaid millal. Hispaania on aga juba võrreldes eelmiste hädalistega nii suur, et tema päästmine on juba suurem probleem. Selleks ajaks loodabki Euroopa, et kõik on appi tulemas, ka pisike Eesti. Mis aga juhtub siis, kui tekivad probleemida mõnel suurel Europpa riigil, mille õlul praegu päästmine on. Selge ju on, et lisalaenude jagamine võlglastele muudab rahaturge vähema pakkumise ja seeläbi suurema intressi suunas - mis omakorda loob probleeme ka praegu veel aitajateks olevatele riikidele endile. Märtsi lõpus tuli maailma juhtiva investeerimispanga Goldman Sachsi Varahalduse juht välja väitega, et tegelikult on Pranstusmaal asjad veel halvemad kui Hispaanias. Jutt selle kohta. Kui ka Prantsusmaa peaks kukkuma (ja mida rohkem praeguse skeemiga teisi päästetakse, seda rutem see juhtub), siis kes jääb teisi päästma? Kas Saksamaa üksi? See kõlab väga tobedalt ja ebausutavalt. Selle peale peaks poliitikud, kes ka meil läbimõtlematut Stabiilsuse Mehhanismi peale suruvad, ruttu mõtlema, muidu on hilja.
Niipalju siis Euroopa olukorrast. Mis aga toimub maailma suurima majandusega? Tooksin mõned numbrid, mille võimalikust toomisest eespool kirjutasin. USA riiklik võlg on lähenemas 14,5 triljonile dollarile. Eelarve tulud sel aastal on aga ca 2,2 triljonit dollarit. USA 10-aastaste riigvõlakirjade tootlus on aga ajalooliselt olnud ka ca 14%, seda siis, kui raha juurdetrükk polnud sugugi nii suur kui praegu. Võib pidada pea loodusseaduseks (nagu gravitatsioongi - st. et ülesvisatud kivi ei lenda Kuu peale, vaid kukub alla tagasi), et käesoleva laine hari ei saa mitte madalam olema. Selgelt on USA-le laenamises pettunud ka suuremad väliskrediteerijad Hiina, Jaapan, India jm.
Mida tähendaks aga intress 14% USA praeguse võlakoormuse juures? See tähendaks, et pea 2 triljonit dollarit aastas kuluks vaid intressi maksmisele. Seda ilma ühegi riigile vajaliku muu kulutuseta. See on aga üle 90% riigi kõigist tuludest (2,2 triljonit dollarit). See ei ole ju mõeldav variant. USA on küll maailmas ainulaadses olukorras, sest tema võib ainsana sisuliselt juurde trükkida raha, mida laenata. Probleemiks võib kujuneda vaid see, et ei juurdetrükitavat, ega juba praegu ringluses olevat raha ei taha ühel hetkel enam keegi vastu võtta.
Mis oleks siis lahendus? Võlgades riigid peavad hakkama säästma, s.t. vähem kulutama, kui on nende tulud. Kui sellega ei tegeleta kiiresti, on tulemas suured vapustused. Õhtumaad kaotavad oma positsiooni maailmas. USA-l ei ole tegelikult muud võimalust, kui minna meiega sarnasele maksustamisprintsiibile - tarbimise maksustamisele tulu asemel (maailma majanduse kasvamine tarbimise arvelt pole teiselt poolt piiratud ressursside tõttu nagunii jätkusuutlik praeguse Maa rahvaarvu juures). See ei ole aga vähemalt praegu poliitiliselt mõeldav. Kui seda aga piisavalt ruttu ei tehta, siis kaob maailmast vanade impeeriumite kombel ka praegune superimpeerium USA.

Monday, March 21, 2011

Hakka või uskuma nõukogudeaegseid jutte USA imperialismist

Sageli on otsused, mida tehakse kas poliitikas või majanduspoliitikas küllatki ebaratsionaalsed - püüa neid siis lahti ratsionaliseerida nii või naa. Ka praegusel hetkel toimuv Liibüa ründamine kuulub selle alla. Kuidagi ei suuda uskuda, et selles aktiivselt osalevad pooled ei saa aru, kuhu see viib. Tundub, et maailmas on veel muid huvitatuid pooli kui suurte riikide rahvad. Alles viimasel nädalal viitasin ühe oma tuttavaga kirjavahetuses järgnevale filmile. See võib tunduda küll paljus vandenõuteooriana, kuid kui vaadata, mis tegelikult, ja kuidas, toimub, siis tuleb soov filmis toodud väidetesse uskuda. Film ise väidab, et lähtutakse faktidest. Kui kellelgi on isu ja aega võib püüda neid kontrollida või ümber lükata - see kõik peaks olema avalikest (ka interneti) allikatest kontrollitav.
The Money Masters, See on 1 osa 22-st., ka muud on samast vaadatavad.


Fõderaalreservi tegutsemise kohta on ka teine film (1 osa 5-st). Võib-olla see on kergelt lihtsustatud käsitlus, kuid tundub, et paljud faktid on õiged - igatahes on neid paljudes kohtades korratud.


Riigi võlgnevusest tuleneb ka paljude suur kasu sõdadest. Kolmas osa sellest räägib sõdade puhkemisest (provotseerimisest):


Huvitav on väljatoodud fakt, et hitlerlaste suur finantseerija oli noorema Bushi vanaisa juhitud USA pank. Uuemal ajal oli nende pere tihedalt seotud Bin Ladeni perekonnaga.
Peale 9/11 rünnakuid: Bushi sõnad Homeland Security väljakuulutamisel peaaegu samad, mis Hitleril Gestapo vajaduse põhjendamisel.

Monday, March 07, 2011

Rahvas toetab ikkagi parempoolsust

Valimiste peamiseks, minu jaoks julgustavaks, tulemuseks on see, et parempoolse majandusvaatega erakonnad said Riigikogus 56 kohta eelmise Riigikogu 50 vastu (minu "kõhutundel" baseeruv arvamus on, et Eesti riigile ja rahvale oli parempoolsete vähemuse hinnaks majanduskriisis miljardeid kroone, kunagi peaks selle ka läbi arvutama, see oleks huvitav materjal).
See on küll vaid mõni koht rohkem, kuid eelmine kord oli neil vähemus, nüüd ikkagi mõnekohase varuga enamus. See annab lootust arvata, et Eesti keskmine valija saab ikkagi aru, mis rahvale kasulik ja hea on. Ei saa muidugi unustada, et Edgar Savisaar pani seekord sellele tulemusele ka oma õla alla.
Ilmselt rahvale on ikkagi juba kohale jõudnud, et majanduskriisist tulime me suhteliselt hästi läbi. See kriisi mõju pole laiadele rahvahulkadele veel kaugeltki möödas, loota on, et hiljem positiivne suhtumine majanduskriisiga hakkamasaamisesse veel suureneb.

Kui võtta üksikuid erakondi, siis numbriliselt kõige parema tõusu tegid sotsid. Enne Mikseri koha peale asumist oli veel kahtlusi, et nad on Riigikogusse sissesaamise piiri peal. Nüüd hüpati sellest latist suure varuga üle. Siin on kindlasti põhiline teene Mikseril, kes on selgelt noor, terav ja taibukas poliitik. Minu jaoks on tal aga üks suur viga: ta on sots. See aga on minu arust tänapäeval andestamatu, tugeva juhiga (veel küll väheste kogemustega, kuid pea need ei tule) sotsialistlik erakond on küllatki ohtlik riigi (ja eelkõige rahva heaolu) jaoks. Tuleb loota vaid sellele, et nad oma edukuse oreooliga suudavad nõrgendada Savisaart - teadupärast vene kultuuris nõrku ja kaotajaid ei armastata.

Parempoolsete erakondade omavahelises positsioonis suurt midagi ei muutunud, kuigi IRL sai natuke rohkem kohti lisaks kui Reform. Veel natuke enne valimisi käisid IRL-i juhid välja, et nad loodavad valimisi võita. Ma ütlesin juba siis, et võimalus selleks lasti käest eelmisel sügisel - see oli siis, kui tõsteti üles elektrihinnas olev taastuva energia kompensatsiooni osa, kuid jäädi vait, kui koalitsiooni juhtiv jõud "peale käratas". Selliseid võimalusi ajalugu eriti tihti ei paku. Oleks võinud ju mingi isiku rolliks teha tõe väljaütlemise ja Reformi ründamise (lapsesuu a la Gräzin või Riisalu), kui asi oleks õnnestunud, oleks kõik OK, muidu oleks võinud öelda, et "läks see mees natuke liiga hoogu, sorry", Riigikogu koha oleks võinud anda nimekirjaga ikka. Siis valiti taltsa koalitsioonipartneri roll ja sellele ka valimise tulemused vastasid. Tegelikult oleks peale Savisaare skandaali olnud võimalik rünnata Reformi päris agressiivselt ja selle eest ka toetust saada.
Minu arust on koalitsiooni võtmiseks kaks põhjust (arvestades, et erakondade vaated on päris lähedad ja suuri vastuolusi sellelt pinnalt ei teki):
  • koalitsiooni võetakse partner, kes on nö. "mugav" - kes allub ja ei tekita suuri probleeme;
  • koalitsiooni võetakse partner, kes oleks opositsioonis väga ebamugav, kuid koalitsioonis rohkem "seotud suuga". Arvestades, et IRL ja Reform on oma vaadetelt väga lähedased, siis opositsioonis olev aktiivne IRL oleks Reformile äärmiselt ebameeldiv. Kui vasakpoolne opositsioon on selles mõttes "ohutu", et rääkigu nad, mis räägivad, kuid parempoolsuses veendunud valija neid ikkagi ei vali, siis parempoolne opositsioonierakond oleks juba märgatavalt ohtlikum.
Kahjuks (vähemalt minu arvates) valis IRL esimese variandi. Sellega jätavad nad täitmata osa lootusi, mida nende valijad on neile pannud. Sellise lähenemisega jäädaksegi alati tahaplaanile, muu arvamine on enesepettus.

Nüüd polegi midagi muud, kui oodata koalitsiooniläbirääkimisi. Minu isiklik lootus (minu arvates rahvale väga kasulik) oleks Laarile välisministri portfell. Veel kaks nädalat tagasi ei olnud ta selle üle valmis veel spekuleerimagi. Muus osas võiks valitsus samaks jääda.

Sunday, March 06, 2011

Gaasiäri Vene moodi

Sattus ette venekeelne Forbes, milles huvitav artikkel ka Venemaa riigisisese gaasiäri kohta. Kui riikidevahelisest gaasiärist ja Nord Stream'ist on meil palju juttu, siis riigisisene gaasimajandus on neil ikka uskumatu küll - vähemalt nende inimeste jaoks, kellel nõukogude korraga isiklik kogemus puudub ja vabaturu majanduses elanud on.
Lühidalt siis:
Venemaal on gaasi ostmiseks 4 võimalust:
  1. Limiteeritud gaas, mis on odav, kui mille maht on piiratud.
  2. Üleliimidiline gaas, kallis.
  3. Gaasi lisakogused, mis on küll limiteeritud gaasi hinnaga, kuid mille eest tuleb maksta vahendajatele.
  4. Sõltumatute tootjate gaas vahendajate kaudu.
See kolmas ostu võimalus viitab ju otseselt varastamisele riikliku gaasimonopoli (seega siis riigi ja rahva) käest. Tundub loogiline, et selliste tegelaste järgi peaksid jahti kõik need kuulsad ja jõulised kolmetähelised organisatsioonid. Tegelikult see vist nii pole (vähemalt artiklist jääb selline mulje), probleem tekkis hoopis sellest, et vahendusfirmadest võeti raha makse maksmata välja, firma likvideeriti jne. Probleem on ka Gazprom'il endal, sest kuna Venemaal on ettevõtte tulumaks, siis igasugused sellised kasumi vähendamised on seaduslikuse piiri peal.
Kui mingil hetkel juba on tekkinud tunne, et Venemaal on ka äkki võimalik majanduse normaalne arenemine, siis sellised "tõehetked" näitavad ikka selgelt, kus liigutakse. Selle muutmine on aga meeletult raske, paljastest loosungitest ei piisa.

Sunday, February 20, 2011

Õhtu Laari kohvikus vol 2

Täna (laupäeval) oli juba teine minu poolt nähtud esinemine Neeme Kuninga poolt.
Esimene esinemine tundus veel kergelt toores poliitiku jaoks: ühelt poolt mure olukorra pärast kultuuris, mis on osaliselt ka hr. Kuninga poliitikasse taastulemise põhjuseks, teiselt poolt selge nägemuse puudumine, kuidas seda lahendada. Üles tõstetud probleemid: ERSO skandaal, Tallinna Kultuuripealinna projekti juhtimine ja idee tuua Tallinna külalisteatreid Euroopast - on kõik, jättes kõrvale ebaaususe ja korratuse nende juhtimises, rahalised probleemid. Samas hr. Kuningas sattus oma jutus nagu majandust ja kultuuri vastandama. Lahendust ta ei toonud, öeldes, et see peaks olema selle ala inimeste lahendada.
Tegelikult on asi aga väga lihtne: riik peab looma tingimused majanduse arenguks, sealt kogutakse eelrarvesse raha, mis tuleb poliitikute poolt korrektselt jagada, s.h. ka kultuurile, edasi on kultuur juba kultuuriinimeste teha.
Igasugused vastandamised raha vs. vaim, majandus vs. kultuur jne. on kahjulikud, olles mõnes mõttes sarnased vastandamistele ettevõtjad vs. töölised, eestlased vs. venelased jne. See on lõppkokkuvõttes meie rahvale kahjulik.
Tänane hr. Kuninga teema oli kehakeel ja sellega seonduv. See oli teema, milles ta on tõeline proff. Kes seda ei kuulnud, jäi paljust ilma. Ta rääkis paljust väga elementaarsest, millest aga näiteks mina polnud enne midagi kuulnud, ega mille peale ka mõelnud: näiteks lavale (esinemisele) tulemise suund ja sealt lahkumine, selle psühholoogia.
Hr. Kuningas ütles, et ta ei pretendeerigi rahandus- ja majandusvaldkonnas midagi ära tegema. Arutasin pärast seda esinemist kaaskuulajaga neid tarkusi, mida jagati ja seda, kuidas IRL-i professionaalsed poliitikud neid oskavad. Tekkis selline mõte, et IRL-le oleks kõige kasulikum, kui neid (ja ilmselt veel paljusid) tarkusi peaksid mõttega õppima erakonna professionaalsed poliitikud. Tegelikult oleks kõige õnnetum, kui just poliitikasse tulnud inimene lükataks näiteks kultuuriministri toolile - selline kiusatus võiks ju nii IRL-l kui reformil tulla, et päästa eelmine minister raskest olukorrast. Loodame, et inimene saab teha seda, milles ta tõeline proff on ja ei pea poliitilisse musta pesu pesemisse sukelduma.
Teine esineja oli Tarmo Kruusimäe, kelle teemaks oli multikultuursus. Ei ole raske näha, miks selline tuleohtlik teema on tema peale lükatud - endine pungimees võib välja öelda seda, mida paljud "vanad" poliitikud endale võimalikuks ei pea. Olen selle teema peale palju mõelnud, natuke ka kirjutanud, seega palju uut ei tulnud. Mina ise pole enne suurt tähelepanu pööranud mõistete "rahvusvähemus" ja "vähemusrahvus" erinevusele. See on siis nii: rahvusvähemused on meil mulgid, setud jne., vähemusrahvad siis teised rahvused, kes Eestis elavad.
Omalt poolt hakkaks kinni mõistest "multikultuursus", mida ka teised IRL-i liikmed kasutavad. See oleks siis ju tõlkes nagu "mitmekultuursus", mis tähendab palju kultuure. See nähtus, mis kultuuride erinevusi pahaks peab, püüdes ühtse kultuuri poole (või viies selle poole) võiks olla äkki pigem "unikultuursus" või nii, nagu see tavaliselt on päris ausalt öelduna, "kultuuritus".
Kitsas ringis julgeti välja öelda, et abielu peaks olema määratletud, kui ühe mehe ja kuni mitme naise kooselu. See on tegelikult meie kultuuris nii olnud - ega ma täpselt ju minevikku ise näinud ei ole, kuid siin saab toetuda näiteks Läti Hendrikule.
Muidu on tore, et IRL positsioneerib end konservatiivsena, erinevalt teistest juhtivatest erakondadest. Püüdsin täna ennast ka sellel skaalal positsioneerida: tundub, et olen pigem selline vahepealne - iseenesest ei ole oluline, kas tegemist on konservatiivsete või väga uuenduslike ideedega, pigem püüan olla selle poolt, mis antud hetkel on "õigem" ja vajalikum.
Kuna Tarmo Kruusimäe pidi õhtuks muutuma Kojameheks, siis ta lahkus kiirelt ja viimaseks, mitteametlikuks, esinejaks jäi JJ Illend.
Ühe asjaga jäin täiesti nõusse: erinevad kultuurid saavad olla elujõulised vaid, kui nad eksisteerivad eri kohtades, mitte ei püüta neid omavahel vägisi segada. See hävitab tegelikult kõik.
Võrdlus oli Hiina-poolsest püüust oma positsiooni läbi pehmete väärtuste (või siis pigem pehmelt, ilma jõuta) saavutada, võrrelduna siin juutidega. See võrdlus on tegelikult väga kohane, sest sarnaselt juutidega elavad ka hiinlased laiali teistes riikides, olles äris ja kaubanduses olulised tegijad. Siin tuli välja intressi teenimise taunimine, millega ma nõus pole. See on küll enamuses religioonides keelatud ühel või teisel kujul, kuid minu isikliku arvamuse järgi on sellest loobumine analoogne püüule minna tagasi naturaalmajandusse või kaotada raha. Iseenesest ei ole ma kunagi lõpuni aru saanud näiteks islami-võlakirjadest jne. Niimooodi ringiga asja tehes on see keerulisem, oluline on samas ju ikka mõte, mitte vorm.
Tõusvale Hiinale lähedal olemise toetuseks toodi välja ugrilaste algne pärinemine Hiina põhjaaladelt. Selle asja täpne määratlemine ei ole ilmselt nii lihtne, kuid ka mina ise "olen siiralt seda usku", et me oleme hiinlastele lähedamad kui indoeurooplased, seega peaks meil olema natuke kergem neid ka mõista.
Tulles tagasi "vene küsimuse" juurde, tuli välja väide, et ainukesed püsivalt tegutsevad õigeusu kloostrid on Kuremäel ja Petseris, mis peaks kinnitama meie panust vene kultuuri säilimisse.
Meie riigis rahvuste-vaheliste pingete maandamiseks soovitatav "jõuga" võõrrahvuste lahustamine ei ole minu arust väga teostatav ja mõttekas. Siin saab abiks olla vaid aeg ja selgitustöö - sest tegelikult ei ole ju see, mida erinevad rahvused soovivad, erinev. Erinev on see vaid osade poliitiliste jõudude, mis sellest "toituvad", käsitluses.
Õhtu lõpus sai kuulatud Kulo kontserti Veski kõrtsis, millel nüüd juba Kojamees üles astus. Ühelt poolt polnud ma seda muusikat "elusalt" varem kuulnud, tuli see viga parandada - iial ju ei tea, millal Kojamees veel tõsisemalt poliitikasse sukeldub ja sellisel kujul enam lavale ei tule. Mootorratturid, kes seal oma pidu pidasid, pidasid meid konkreetselt seaduse salasilmadeks - meedias nende kuritegelikeks jõududeks tembeldamine ja politsei "silma peal hoidmise" jutud on ilmselt ka neile endile püsivat mõju avaldanud.
Lõpuks ka Kojamehe stiilinäide:

Need, kelle ringkonnas Kojamees (Tarmo Kruusimäe) kandideerib, peaksid tema poolt hääletamist tõsiselt kaaluma. Kindlasti on ta mees, kellel on süda õige koha peal - ja see polegi meie poliitikamaastikul nii levinud nähtus. Poliitikuna pole ta kindlasti enam see punkar, vaid küps poliitik - kui ta ilmub esinemisele ülikonnas, siis ei ole ei välimusest ega jutust kusagilt tunda, et ta endine punkar on.

Wednesday, February 09, 2011

Sotsiaalkindlustus on Ponzi skeem

Peter Schiff on alustanud veebiraadioga. Endale omasel stiilil ründab ta võlgu elamist. Antud juhul siis töötavatelt sotsiaalkindlustusse raha võtmist, mille puhul on selge, et seda hiljem ei suudeta neile tagasi anda.
Eks jämedalt võttes on sama probleem kõigis vananevates ja võlgu elavates ühiskondades.

Friday, February 04, 2011

Õhtu Laari kohvikus

Viimasel ajal on kuidagi kahtlused tekkinud IRL-i suhtes - kuidagi liiga populistlik tundub nende asi minu jaoks. Tundub, et Keskerakonnalt on natuke isegi liiga agaralt õpitud. Põhjuseks osalt see ja ka see, et eelmiste valimiste eel Laari kohvikusse ei jõudnud, saigi sammud sinnapoole seatud. Eks oma silm (ja kõrv) ole kuningas.
Neil on seal kavas pea igal õhtul erinevate poliitikute esinemine ja ka filmide näitamine. Nagu veebist selgub, on sellenimelisi kohtasid palju, samas näeb ka kava. Sai käidud siis kesklinnas, Mosaiigi kohvikus.
Tänane esimene esineja oli Juhan Parts. Teemaks majanduse elavdamine, ettevõtluspoliitika, tugimeetmed. Ega palju midagi uut kuulda polnud, enamus on meediat vähegi jälginule juba kuuldud ja tuttav. Uue teemana kõlas läbi soov noortele ettevõtluse õpetamist koolides tõsisemalt sisse viia. Samas ka ettevõtjana olemise üldist mainet noorte seas (ja üldse ühiskonnas) tõsta. Väga teretulnud nähtus, sest kuidagi häiriv on ka internetimeedias pidevalt läbi jooksev klassivihast (ilmselt suures osas jäänuk nõukogude aja veenmistööst ja osaliselt ka euroopaliku sotsialismi mõju) läbiimbunud suhtumine ettevõtjatesse. Kuidagi ei suudeta meil veel mõista, et ilma ettevõtjateta ei oleks riigil maksutulusid ja töölistel tööd. Jõudu IRL-le sel teel.
Teiseks oli kavas film "Leitnant Julius Kuperjanovi rääkimata lugu". Faktide osas küllaltki huvitav film, enne ei teadnudki nii palju tema eluloost. Praegusel hetkel oli kuidagi võõrastav, et inimese, kes elas ja suri meie riigi eest, eluloo rääkimise taustaks oli Vennaskonna muusika. See on praegusel hetkel kuidagi solvav. Arvestades, et film tehti 2008. aastal, on see võib-olla mõistetav, kuid nagu üks kohalolnu ütles: "imelik oli selle filmi muusikavalik ikkagi - näiteks soomusrongide jutu saateks oli naaberrahva suure rohelise krokodilli lugu rongidest".
Viimaseks esinejaks oli Tarmo Kruusimäe. Tema rääkis oma tegevusest noorsootöö osas. See oli täiesti teema, millest pole meediast ise midagi kuulnud. Kuidagi tundus, et ta peab pidevalt "tuuleveskitega võitlema", mitmel hetkel oli soov vahele küsida, et mis erakonnast siis haridusminister on. Hea tunne jäi, et vähemalt keegi püüab vaeva näha isamaalise kasvatustöö osas. Liiga palju on igal pool juttu, et siit riigist peaks "jalga laskma" jne. See, osalt teatud poliitiliste jõudude vastutustundetu populaarsuse tagaajamine on kindlasti ka mõju avaldanud. Tore, kui keegi ka erakondadevälise noorsootöö osas vaeva näeb, püüdes neile tegevusvõimalusi pakkuda ja ka paljudest asjadest maailmas aru saada aitab. Liiga palju on meie poliitikute seas lähenemist, et noored on vaid materjal, millest saab kergelt sõnakuuleliku parteisõduri vormida. Olen suhtumisest sellesse ka siin kirjutanud.
Tegelikult on need õhtud küllalt huvitavad, näeb lähemalt, mida poliitikud endast kujutavad ja annab enne valimisi seisukohta kujundada. Kahju vaid, et isamaalise erakonna üritusel nii vähe rahvast oli. Kuidagi tundub, et kergem ja muretum meelelahutus konkurendi juures meeldib meie rahvale rohkem. Kahju. Selliseid asju tasub kuulata ja nendele teemadele mõelda.

Thursday, February 03, 2011

Millist majanduspoliitikat Eestile on vaja?

Kriisi ajal on pidevalt üleval opositsiooni süüdistused valitsuse aadressil, et see midagi ei tee, samas valitsus kiidab ennast, et tehakse kõike hästi.
Mis on siis see, mida riik tegelikult tegema peaks (reisisaatjatest rääkimine pole ilmselt mitte kõige targem tegevus)? Meie riigis pole keegi süüdistajatest välja käinud, mida siis tegema peaks, hea on ju loopida üldsõnalisi süüdistusi. Samas kindlasti ei ole valitsus suutnud ka kõike päris ideaalselt teha, mis oleks võimalik olnud.
Milline võiks siis majanduspoliitika olla?

Eesti majanduspoliitika valimisel peab arvestama riigi iseärasustega:
- riigi väiksus
- geograafiline asukoht
- ajalugu: peame arvestama sellega, kust tuleme, selle mõju on veel ka praegu oluline


Jõukuse tõusuks on kaks allikat:
- toota (ja loomulikult ka müüa) võimalikult palju
- teenida säästudelt


Väga palju on kirjutatud (ka muidu küllalt mõistlike inimeste poolt), et heaoluks ei ole vaja suurt koguprodukti. Selline tõlgendus (a la vanaema on parem, kui palgaline lapsehoidja; kodusöök on parem kui restoranis jne. muud väited, mis iseenesest on küll õiged) on küll hea ajakirjanduse skandaalitaotluses või kirjutaja originaalitsevas vastandumises üldlevinud seisukohtadele, kuid ilmselt naturaalmajandusse ei soovi keegi tõsiselt tagasi minna, soovitakse tooteid ja teenuseid maailmaturult jne. Seega eesmärgiks peab olema rahvusliku koguprodukti tõstmine - selle arvelt saab osta tooteid ja teenuseid maalimaturult, katta sotsiaalsfääri, tervishoiu, kultuuri, kaitse jm. kulusid.

Tootmine

Majandusteoorias on toodete ja teenuste võimalik hulk ja nõudlus neile liiga seotud hinnaga, tänapäevases rahvusvahelises majanduses see päris nii ei ole. Eesti-suguse väikeriigi jaoks on turu maht sisuliselt piiramata. Me ei pea tootma kõiki tooteid vaid püüdma suure lisandväärtusega (bränditud, tehniliselt keerukate jne.) toodete ja teenuste poole. “Odavaid” tooteid on mõistlik sisse osta.

Et toota võimalikult palju on vaja:
  • paindlikkus palkades ja muus töösuhtes
    Seda saavutatakse tänapäeva arenenud majandustes inflatsiooni abil, mis on elanike suhtes üks alatumaid makse, ja samas, mille mõjutamine ühisraha piires on piiratud. Samas pikemas perspektiivis ei saa see olla ühisraha riikide piires väga erinev (meil ei ole nii suurt geograafilist eraldatust; on küll väike turg, kuid selle mõju on ikka teatud piirini, mis on pöördvõrdeline majandusliku aktiivsusega ja meie jõukuse tasemega).
  • tööjõu võime luua lisandväärtust:
    - haritus ja võimekus
    - haridus- ja ümberõppesüsteem
  • lihtne ja efektiivne maksusüsteem - selgelt tuleb taotleda maksustamise ja sotsiaalse toetamise lahusust. Maksudega ei tohi minna sotsiaalse toetamise teele, selleks on sotsiaaltoetused. Maksunduses on vaid mõned põhikriteeriumid:
- oluline on maksu kogumise ja aruandluse koostamise kulude suhe kogutud maksudesse. Ei tohi minna teed, milles kulud nii ettevõttes kui maksu kogujas lähenevad maksuna saadud tulule (ilmekas negatiivne näide on müügimaks ühes omavalitsuses). Sama kuluefektiivsus on oluline näiteks sotsiaalrahade jagamisel: ka siin saab arvutada osa, mis moodustub jagamise tegevusele kulutatud raha tegelikult jagatud ja abivajajateni jõudvast summast (seda suhet võiks lausa regulaarselt jälgida).
- arvestada tuleb maksude motiveeriva mõjuga - mitte mingil juhul ei tohi lasta tekkida olukordi, milles maksud motiveerivad vähem tulu teenima või veel hullem takistavad seda.
Ilmekas näide on praegu kehtiv osalise tööajaga töötaja palga miinimumpalga pealt maksustamine - tahaks päris kuulda, kuidas sellise asja vastuvõtmist põhjendavad Riigikogu liikmed, kes selle poolt hääletasid (kiusatus oleks lausa öelda, et sellised inimesed ei peaks kunagi Riigikogusse kuuluma). See skeem välistab paljud osalist tööaega nõudvad tegevused väikeettevõtluses.
- Maksuregulatsioon peab olema lihtne ja ühene. Ei tohi loota meie veel nõukogudeaegse suhtumisega maksuameti tõlgendustele. Kohtu poolt seaduse tõlgendus peaks olema ka ikka erandjuht, mis viitab seaduse koostaja nõrgale tööle.
Siin näiteks: progresseeruva tulumaksuga on tööl kaks töötajat, MA väidab, et tegelikult on tööl vaid üks, teeb ettekirjutuse lisamaksude saamiseks, arestib kontod jne. Ettevõtja peab kohtus tõestama, et ta “kaamel ei ole”. Paljas see näide peaks olema piisav põhjus, miks progresseeruvat maksu meil isegi kaaluma ei peaks.

Kokkuvõtteks maksude osas:
- Eesti on õigel teel tarbimisele suunatud maksustamisega
- Selles suunas tuleb edasi liikuda, sest õige pea tulevad ka muud meie järgi - seistes saadakse meid kätte.
- Tarbimismaksude tõusuga peaks katma palgamaksude ülempiiride ja vähendamiste mõju riigi tuludele. Mingi osa sellest peaks minema sotsiaalkulutusteks - ühiskonna vananedes pole nagunii kauaks enam muid võimalusi.

Riiklik abi:
- põhiliselt riigi ja tootjate tutvustamine:
* riiklikud delegatsioonid koos ärimeestega
* messid
* toetus äri ajamisel (majandusesindused, teabetöö meie ettevõtjatele välisriikide kohta ja vastupidi jms.)

Riikliku iga kulutuse puhul tuleb kaaluda, kas erainvestor seda efektiivsemalt ei tee (ilmselt näiteks messidel osalemine, majandusesindused jms on riigi poolt efektiivsemalt võimalikud).

Teine võimalik argument: ilma riigita seda tegevust ei toimuks üldse:
- siin põhiliselt koolitus (milles ka oleks vajalik tihe koostöö eraettevõtlusega)
- ka muud investeeringud, mille tegemine erainvestorite poolt aega võtab (praegu näiteks vedelgaasi terminal, tuumaelektrijaam, Euroopasse viiv raudtee jne.)


Säästudelt teenimine

Väga oluline osa normaalsest majandusest on säästmine ja selle pealt teenimine. Riik ei tohi muid probleeme lahendada inflatsiooni abil (nagu USA 2008. aasta majanduskriisis). Sellega “karistatakse” säästvaid kodanikke, mis hiljem maksab negatiivselt kätte (ja kelle vähesus ongi üks põhiline kriisi põhjus). Kui säästud inflatsiooni tõttu vähenevad, siis soodustab see üle võimete võlgu elamist: põhimõtteliselt võib mõelda nii, et kui ühel hetkel poleks suurtes võlgades oleval riigil enam väliskaubandust, peaks riik ikkagi rahaliselt välja andma intressi, mis võib olla päris suur. Kindlasti oleks vastupidine variant meeldivam: lisaks kaubavahetuse plussile tuleks riiki tulu ka riigist välja investeeritu arvel.

Praegu teenib suur osa meie ettevõtlust ja vara välismaalastele: on siin välisomanduses olev edukas ettevõte, välismaa pensionäridele läbi fondi kuuluv ärihoone (büroo, ladu või kaubanduskeskus, millest õhtul oste tehakse jne.). Tegelikult peaks püüdma vastupidise suunas.

Säästude olemasolu looks aluse ka kohalike uute perspektiivikate projektide käivitamisele. Hetkel on selles osas põhilised riigi fondid, mille tegevus kõrvalseisjale sageli väga küsitav tundub. Sealt raha saamine (nagu ka eurorahade) on muutunud eraldi “majandusharuks”. Ka siin on eraettevõtjad ilmselt efektiivsemad.

Säästude paigutamisel on suureks miinuseks meie investeeringute haldajate väga nõrk tase ja kriisi ajal saadud väga halb maine (meediast jäi mulje, et lausa iga kohaliku võlakirjaga oli probleeme). Siin oleks äkki koht riigi aktiivseks tegutsemiseks: riik ei pea mitte rahasid paigutama, vaid looma turvalise keskkonna selle toimimiseks. Elanikul peab olema võimalus oma sääste paigutada kohalikule turule mõistliku riskiga. Mõistlik oleks siin äritegevuslik, mitte struktuurne (investeeringute haldajate vastutustundetus, suure turutegija soov oma suurena tunduvat laenuriski erainvestorite peale panna, oma sõprade mittemõistlike äripojektide ja/või mittemõistlik finantseerimine jne.).
Parandust toob vaid aeg. Riik saab siin aidata regulatsiooni osas; ka suurte palkade väiksema maksustamise osas.

Välismaal teenivate säästude arvelt teenimine on väikesele riigile väga atraktiivne. See on iseenesest ka palju lihtsam kui teenimine ekspordilt, samas meie jaoks ei ole ees sisuliselt ka mahulisi piiranguid.

Loomulkult on parem, kui säästud lähevad investeeringuteks Eestis, kuid esimese sammuna on oluline säästude olemasolu, küll nad siis leiavad tee ka efektiivsemasse kohta (ehk välismaal teeniv raha tuleb koju, kui siin riski/tasu tase atraktiivseks muutub).

Riigi poolne majanduse stimuleerimine.

Kriisi ajal sai populaarseks rääkida riigipoolsest majanduse stimuleerimisest: selliste juttudega püüti põhjendada USA ja muude riikide valitsuste sekkumist majandusse. Igal võimalusel põhjendati seda Keynes’i nimega. Paljud “targad” ka Eestis rääkisid, kuidas riigipoolsete investeeringute kordaja (multiplier, ehk arv, mitu korda suurem on tegelikult majanduses toimuv nõudluse tõus võrreldes riigi poolt tehtavate kulutustega) on 4-6.
Võttes siis kätte Keynes’i põhiteose “General Theory of Employment, Interest And Money”. Keynes räägib siin Kahn’i uurimistöödest, tuues välja sellised numbrid: kui riigi väliskaubandus on ca 20%, kui töötud teenivad ca 50% töötavatest samadest inimestest tööl, siis oleks kordaja vaid 2-3. Keynes räägib samas ka, et selliste toimingute mõju on Suurbritannias palju väiksem kui USA-s.
Mis on siis Eesti olukord: väliskaubanduse osa on (küll eri allikates ja eri aegades kõikuv) pigem 60-70%; töötute tuluga on asi raskem. Minu oma kogemus, teiste töölisi otsivate ettevõtjate jutud ja ka veebis kirjutatud kommentaarid näitavad, et nn. töötutel on küllaltki paljudel muu sissetulek. Sellest ka soovimatus legaalsele tööle minna. Mõnus on ju mustalt teenida, saada riigi käest toetusi jne. Kuigi kindlasti on ka töötuid, kelle sissetulek töötuks jäämisega kindlasti vähenes ja pigem lausa kadus, siis keskmisena tundub, et see suhe ei pruugi olla Eestis nii suur. Arvestama peab ju ka seda, et suurem osa töötuks jäänutest ei ole kõige konkurentsivõimelisem tööjõud ja normaalses (mittebuumivas) majanduses eriti suurepalgalist tööd nagunii ei saaks.
Siit tuleneb väide, et see kordaja Eestis ei ole palju suurem 1-st. Kui võrrelda seda ebaefektiivsusega riigi poolt tehtavate investeeringute puhul võrreldes erainvesteeringutega, siis ilmselt on mõistlikum see raha maksudena korjamata jätta ja lasta teha investeeringuid erainvestoritel. (Samas ei maksa unustada, et kordaja on sama ka siis, kui investeeringu teeb erainvestor - vahe on vaid selles, et riik ei saa siin öelda, millal investeeringut teha.)

Keynes’i päris keeruliselt kirjeldatud raamatut kuluks muidugi majandusepoliitikat tegevatel inimestel lugeda. See ei ole kaugeltki kergelt loetav ilukirjandus, vaid peab pingsalt mõtet jälgima. Põhiväide on temal, erinevalt enne teda levinud turgu ideaalseks pidavatest teooriatest, et turg võib saavutada tasakaalu koos töötusega. S.t. palk ei ole allapoole paindlik, ega muutu vastavaks nõudlusega, seega tekib tasakaal turul, milles on ka tööpuudus. Sellele kõigele aitab kaasa ametiühingute tegevus jne. Meie riigis toimunud väike töösuhete paindlikumaks muutmine on selles suhtes kasuks ja aitab turul tasakaalu saavutada. Loomulikult ei ole meil töösuhted lõpuni paindlikud ja mingi jäikus on siin ikkagi sees. Seega riigil on selles suunas tööd veel küll. See muutub järjest olulisemaks, kui meie palgatase kõrgemaks läheb.

Mida peaks siis Eesti tegema majanduskriisis?
Selge on, et majanduse elavdamine elavdamise pärast ei oma meie väikeses majanduses suurt mõtet. Tuleb “rehepaplikult” oodata ja vaadata pealt teiste riikide kulutusi, mis viivad kokkuvõttes ka meie tootmist ülesse.
Loomulikult on majanduse kriisiaegadel mõtekas teha riiklikke investeeringuid (infrastruktuuri jms.), kuna need on siis lihtsalt odavamad ja loomulikult aitavad leevendada majanduslanguse lööki. Kindlasti ei saa seda teha laenude arvelt, vaid “headel aegadel” kogutud reservidest. Samas on meie noore majanduse puhul reservide korjamine raske, sest kõik kulub ära ka “headel aegadel”.
Jättes kõrvale demokraatliku ebakindluse, oleks kindlasti mõistlik panna paika mingi matemaatiline valem, palju tõusva majandusega peaks riigieelarvest üle reservi jääma, palju mingi languse puhul reserve kulutada. Praktikas on selle saavutamine ilmselt pea võimatu, seega on kindlam hoida jäigemat joont mitte minna eelarvega miinusesse.

Saturday, January 15, 2011

Kõrge lisandväärtusega majandus

Meie meedias on palju kirjutatud, viimasel ajal on jälle seoses valimistega aktiviseerunud, jutt kõrge lisandväärtusega majanduse poole suundumisest. Kuidagi jääb mulje, et kui palgamaksud pealt ära piirata, natuke toetusraha vasakule-paremale pilduda, siis ongi TEHTUD!!!
Kas natuke liiga lihtne ei tundu? Kuidas keegi teine selle peale ei tule?
Äkki ikka asi ei ole päris nii pinnapealne. Kes on vähegi suhelnud kasvõi meie põhjanaabri ettevõtetega, on tajunud isegi lihtsate oskustööliste (isegi mitte inseneride, vaid inimeste, kes on ca meistrite, töödejuhatajate, päris töömeeste vms. tasemel) professionaalsust. Meil on isegi suurest tööpuudusest hoolimata raske leida isegi sekretäri, kelle nõuded on päris elementaarsed: elementaarne kirja- ja arvutioskus, lahtine maailmavaade. Hiljuti suhtlesin ühe Kesk-Euroopa väikefirma kesk- ja alama taseme töötajatega. Kuidagi halb tunne jäi, kui võrdlesin neid meie sama taseme töötajatega.
Äkki selles ongi meie alles areneva majanduse tase. Kui mõnes suuremas majanduses on mingi kvaliteediga töötajate suhe ca 10-20%, siis Eestis jääb samast protsendist väheks, sest lihtsalt ei jätku absoluutarvus inimesi, et projekte käivitada. Väga lihtne on aru saada, et väiksemal riigil peab samale tasemele jõudmiseks olema tööjõu keskmine kvaliteet parem. Selle saavutamiseks on vaja aega ja sihikindlat liikumist.
Kust siis pihta hakata? Ikka juba koolist. Kuidagi selline mulje on jäänud, et meil on haridus kuidagi teisejärguline: isegi valitsuste moodustamisel on muude ministrikohtade osas konkureerimine, see ministrikoht on vaja lihtsalt täita. Ega see koht poliitiliselt väga riskine ka pole, sest kui näiteks sotsiaal-või rahandusminister midagi unarusse jätavad, siis on rahulolematuid kohe palju. Hariduses ei paista kohe suurt midagi välja. Kuid samas on just see koht, millest tulevik kõige rohkem sõltub.
Juba koolis peaks suutma viia inimesteni, et teatud baasoskused on inimese enda elujärje osas olulised. Mingi kindla eriala spetsialistiks saamine on järgmine tase, kuid see on juba järgmine samm. Peaks kujundama hoiakut, et sellistest lihtsatest asjadest sõltub inimese enda elujärg.
Kogu riigi ulatuses peaks sisendama kuvandit, et töökus, nutikus, ettevõtlikkus jne. on meie omadused. Seda mitte ühe rahvuse raames, vaid kõigi siin põhjamaal elavate osas. See sisendamine, et me oleme sellised, töötab paremini, kui soovitus nii- või naasugune olla. Natuke on selline lähenemine sarnane sellega, mis oli 30-ndatel. Ka siin Eestis. Kui me ei suuda levitada arusaama, et töökus, oskused, edasipüüdlikkus, võime ilma abita hakkama saada jne. on meie omadused, ei suuda meie majandus ka kuidagi arenenumatele järele jõuda.
Mida siis riik saaks teha, et lisaks nendele hoiakute kujundamisele aidata ettevõtlusel rahvusvahelisemaks ja konkurentsivõimelisemaks areneda?
Keskharidusega peaks kiirelt tagama, et lõppeksid igasugused imelikud korruptiivse maiguga tegevused - et baasprogramm oleks objektiivselt kehtestatud riigi poolt, mitte et see kujuneks välja vastavalt mõne ametniku suvale (või tema sõprade huvidele). Vanemas vanuses peaks süvaõppe osas olema paindlikkus, et tekiksid jälle traditsioonid tugevate koolide osas ja ei oleks põhjust karta, et need mõne võrdsustamist soosiva reformiga kaoksid.
Kõrghariduse osas peaks riik julgelt finantseerima riikliku tellimusena erialasid, mille puhul ei ole karta liigset tööjõu kogust - tegelikult teatud aladel on mingi kriitiline mass aluseks, et suured rahvusvahelised ettevõtted siia üldse midagi tegema tuleksid. Hea näide on IT-haridus, mille mahu osas on selle ala ettevõtted juba ammu nurisenud. See ona ka hea ala, sest siin pole karta spetsialistide üleküllust - kui on teatud hulk spetsialiste, siis tuleb siia rahvusvahelisi firmasid, tehakse kohapeal projekte, mille tulemit müüakse välja ja nii edasi. Paljude muude alade puhul on mahu planeerimine raskem, kuid igal juhul on parem, kui see on suurem kui väiksem. Selline tegevus on olulisem kui populistlik "tasuta kõrgharidus". Oluline on, et vajalike alasid õpetataks ka riigi poolt tagatuna - kes suudab, saab õppida neid tasuta, kes mitte, see tasuliselt. Kas siis parem oleks see, et need kes tasuta õppele ei pääseks, ei saaks üldse õppida?
Kõrghariduses on küllalt oluline ka ettevõtluse ja kõrgkoolide sidemete kiirem ja sügavam loomine. Meil on selles osas arglikke katseid tehtud, kuid need on tehnoloogilistest aladest kõrvale jäänud. Äkki omaks mõtet teha selliste asjade peale majandus- ja haridusministeeriumi ühine töörühm, mis püüaks seda tegevust edendada, vajadusel koostaks vajalikku seadusandlust, analüüsiks ja põhjendaks võib-olla ka vajalikke investeeringuid kõrgkoolidesse, sest selgelt nende baas ei ole meil veel nii tugev, samas ka ettevõtted ei ole nii tugevad, et neid investeeringuid kanda. Selles alas pingutused tasuvad ennast kindlasti: arendatakse uusi tehnoloogiaid, üliõpilased ja ülikoolide töötajad saavad tegeleda teisel tasemel probleemidega, millega tegelemine muidu eeldaks välismaal töötamist või õppimist.
Riik peaks arendama info edastamise süsteemi nii seest väljapoole kui ka sissepoole. Kui keegi tahab teha äri välismaal, siis peaks saama kergelt baas-juriidilist abi, informatsiooni jne. Samuti, kui keegi välisfirmadest soovib midagi Eestis teha, siis meie välisesinduste "püha kohus" peaks olema nende igakülgne aitamine.
Siia alla peaks kuuluma ka regulaarne riiklikult koordineeritud messidel käimine, mis aitab tutvustada meie riiki ja aitaks ettevõtetel kontakte ja kogemusi saada.
Järjest rohkem tundub, et ka välistööjõu osas peaks riik aktiivselt soosiv olema. Ei ole raske panna paika kriteeriume, mis välistaks selle kasutamise migreerumiseks EL-i. Kui meil tegutseval ettevõttel on vaja head spetsialisti, siis riik peaks selles osas aktiivselt toetav olema, sest meie väikeses majanduses võib üks hea spetsialist luua võimaluse mitmete hästitasuvate töökohtade loomiseks kohapeal. Sellesse teemasse haakub ka maksustamise nihutamine rohkem tarbimisele suunatuks - see muudaks Eesti töö kohana atraktiivsemaks.
Üks teema, mis eelmise kümnendi jooksul on kadunud tähelepanu alt, on meie lähedane suhe oma põhjanaabrist sugulasrahvaga. Kuidagi ei saada aru, et see lähedane suhe, kerge teineteisemõistmine, lõi eelduse meie kiireks majanduslikuks hüppeks Venemaa alt pääsemisel. Ka praegu kuluks see ära rahvusvaheliseks majanduseks saamisel - ära kuluks kogemused, mahueffekt meie väikesele riigile lisaks jm. Riiklikult peab kuidagi leidma lahendusi (ka mittetraditsionaalseid) sugulasrahvaste kultuuri takistusteta ülekandmiseks. Naljakas on, et venekeelsena tuleb meile kogu maailma info kohale, pole mingeid probleem autoriõigustega ega muus. Samas soomekeelsena on siin probleemid ees. Me oleme nagunii selles osas kaotanud pea ühe põlvkonna. Me ei jää selleks, kes me oleme, kui me ei tea oma sugulasi. Meil ei ole veel alust pidada ennast nii arenenuks, et me naabreid ei vaja. Küsimus, kas endast hooliv rahvus üldse oma juuri niimoodi unustada kunagi tohikski. Me ei saa öelda, et me oleme lõplikult vaba, kui me ei saa oma sugulasrahva-keelset televisioonigi vaadata.
Paljast jutust, et me tahame suunduda kõrgema lisandväärtusega majanduse poole, ei piisa enam. See on elementaarne teadmine, vaid päris tobud leiavad, et majandust ja ühiskonda arendab edasi astmeline maksustamine või midagi muud sellist. Teadmine, mida me tahame, on üks asi, sinna rutem jõudmine jälle teine. Isevoolu teed arenenuks riigiks saada võtab väga kaua aega. Karta on ka, et maailma majanduslik (ja ka tehnoloogiline) raskuskese kaugeneb õige ruttu meist. Kui me ettevõtted ei saa kiirelt tugevaks, on neil raske meist kaugenevas globaalses majanduses osaleda.
Sõltumata poliitilistest eelistustest peaks võtma eesmärgiks Reformierakonna poolt välja pakutud 5 rikkama riigi sekka jõudmise. Ajast ei ole mõtet rääkida, kuid mida rutem sinna jõutakse, seda parem. Kes selliste asjade üle naerab ja ilgub, ei armasta oma riiki ja rahvast.