Monday, March 21, 2011

Hakka või uskuma nõukogudeaegseid jutte USA imperialismist

Sageli on otsused, mida tehakse kas poliitikas või majanduspoliitikas küllatki ebaratsionaalsed - püüa neid siis lahti ratsionaliseerida nii või naa. Ka praegusel hetkel toimuv Liibüa ründamine kuulub selle alla. Kuidagi ei suuda uskuda, et selles aktiivselt osalevad pooled ei saa aru, kuhu see viib. Tundub, et maailmas on veel muid huvitatuid pooli kui suurte riikide rahvad. Alles viimasel nädalal viitasin ühe oma tuttavaga kirjavahetuses järgnevale filmile. See võib tunduda küll paljus vandenõuteooriana, kuid kui vaadata, mis tegelikult, ja kuidas, toimub, siis tuleb soov filmis toodud väidetesse uskuda. Film ise väidab, et lähtutakse faktidest. Kui kellelgi on isu ja aega võib püüda neid kontrollida või ümber lükata - see kõik peaks olema avalikest (ka interneti) allikatest kontrollitav.
The Money Masters, See on 1 osa 22-st., ka muud on samast vaadatavad.


Fõderaalreservi tegutsemise kohta on ka teine film (1 osa 5-st). Võib-olla see on kergelt lihtsustatud käsitlus, kuid tundub, et paljud faktid on õiged - igatahes on neid paljudes kohtades korratud.


Riigi võlgnevusest tuleneb ka paljude suur kasu sõdadest. Kolmas osa sellest räägib sõdade puhkemisest (provotseerimisest):


Huvitav on väljatoodud fakt, et hitlerlaste suur finantseerija oli noorema Bushi vanaisa juhitud USA pank. Uuemal ajal oli nende pere tihedalt seotud Bin Ladeni perekonnaga.
Peale 9/11 rünnakuid: Bushi sõnad Homeland Security väljakuulutamisel peaaegu samad, mis Hitleril Gestapo vajaduse põhjendamisel.

Monday, March 07, 2011

Rahvas toetab ikkagi parempoolsust

Valimiste peamiseks, minu jaoks julgustavaks, tulemuseks on see, et parempoolse majandusvaatega erakonnad said Riigikogus 56 kohta eelmise Riigikogu 50 vastu (minu "kõhutundel" baseeruv arvamus on, et Eesti riigile ja rahvale oli parempoolsete vähemuse hinnaks majanduskriisis miljardeid kroone, kunagi peaks selle ka läbi arvutama, see oleks huvitav materjal).
See on küll vaid mõni koht rohkem, kuid eelmine kord oli neil vähemus, nüüd ikkagi mõnekohase varuga enamus. See annab lootust arvata, et Eesti keskmine valija saab ikkagi aru, mis rahvale kasulik ja hea on. Ei saa muidugi unustada, et Edgar Savisaar pani seekord sellele tulemusele ka oma õla alla.
Ilmselt rahvale on ikkagi juba kohale jõudnud, et majanduskriisist tulime me suhteliselt hästi läbi. See kriisi mõju pole laiadele rahvahulkadele veel kaugeltki möödas, loota on, et hiljem positiivne suhtumine majanduskriisiga hakkamasaamisesse veel suureneb.

Kui võtta üksikuid erakondi, siis numbriliselt kõige parema tõusu tegid sotsid. Enne Mikseri koha peale asumist oli veel kahtlusi, et nad on Riigikogusse sissesaamise piiri peal. Nüüd hüpati sellest latist suure varuga üle. Siin on kindlasti põhiline teene Mikseril, kes on selgelt noor, terav ja taibukas poliitik. Minu jaoks on tal aga üks suur viga: ta on sots. See aga on minu arust tänapäeval andestamatu, tugeva juhiga (veel küll väheste kogemustega, kuid pea need ei tule) sotsialistlik erakond on küllatki ohtlik riigi (ja eelkõige rahva heaolu) jaoks. Tuleb loota vaid sellele, et nad oma edukuse oreooliga suudavad nõrgendada Savisaart - teadupärast vene kultuuris nõrku ja kaotajaid ei armastata.

Parempoolsete erakondade omavahelises positsioonis suurt midagi ei muutunud, kuigi IRL sai natuke rohkem kohti lisaks kui Reform. Veel natuke enne valimisi käisid IRL-i juhid välja, et nad loodavad valimisi võita. Ma ütlesin juba siis, et võimalus selleks lasti käest eelmisel sügisel - see oli siis, kui tõsteti üles elektrihinnas olev taastuva energia kompensatsiooni osa, kuid jäädi vait, kui koalitsiooni juhtiv jõud "peale käratas". Selliseid võimalusi ajalugu eriti tihti ei paku. Oleks võinud ju mingi isiku rolliks teha tõe väljaütlemise ja Reformi ründamise (lapsesuu a la Gräzin või Riisalu), kui asi oleks õnnestunud, oleks kõik OK, muidu oleks võinud öelda, et "läks see mees natuke liiga hoogu, sorry", Riigikogu koha oleks võinud anda nimekirjaga ikka. Siis valiti taltsa koalitsioonipartneri roll ja sellele ka valimise tulemused vastasid. Tegelikult oleks peale Savisaare skandaali olnud võimalik rünnata Reformi päris agressiivselt ja selle eest ka toetust saada.
Minu arust on koalitsiooni võtmiseks kaks põhjust (arvestades, et erakondade vaated on päris lähedad ja suuri vastuolusi sellelt pinnalt ei teki):
  • koalitsiooni võetakse partner, kes on nö. "mugav" - kes allub ja ei tekita suuri probleeme;
  • koalitsiooni võetakse partner, kes oleks opositsioonis väga ebamugav, kuid koalitsioonis rohkem "seotud suuga". Arvestades, et IRL ja Reform on oma vaadetelt väga lähedased, siis opositsioonis olev aktiivne IRL oleks Reformile äärmiselt ebameeldiv. Kui vasakpoolne opositsioon on selles mõttes "ohutu", et rääkigu nad, mis räägivad, kuid parempoolsuses veendunud valija neid ikkagi ei vali, siis parempoolne opositsioonierakond oleks juba märgatavalt ohtlikum.
Kahjuks (vähemalt minu arvates) valis IRL esimese variandi. Sellega jätavad nad täitmata osa lootusi, mida nende valijad on neile pannud. Sellise lähenemisega jäädaksegi alati tahaplaanile, muu arvamine on enesepettus.

Nüüd polegi midagi muud, kui oodata koalitsiooniläbirääkimisi. Minu isiklik lootus (minu arvates rahvale väga kasulik) oleks Laarile välisministri portfell. Veel kaks nädalat tagasi ei olnud ta selle üle valmis veel spekuleerimagi. Muus osas võiks valitsus samaks jääda.

Sunday, March 06, 2011

Gaasiäri Vene moodi

Sattus ette venekeelne Forbes, milles huvitav artikkel ka Venemaa riigisisese gaasiäri kohta. Kui riikidevahelisest gaasiärist ja Nord Stream'ist on meil palju juttu, siis riigisisene gaasimajandus on neil ikka uskumatu küll - vähemalt nende inimeste jaoks, kellel nõukogude korraga isiklik kogemus puudub ja vabaturu majanduses elanud on.
Lühidalt siis:
Venemaal on gaasi ostmiseks 4 võimalust:
  1. Limiteeritud gaas, mis on odav, kui mille maht on piiratud.
  2. Üleliimidiline gaas, kallis.
  3. Gaasi lisakogused, mis on küll limiteeritud gaasi hinnaga, kuid mille eest tuleb maksta vahendajatele.
  4. Sõltumatute tootjate gaas vahendajate kaudu.
See kolmas ostu võimalus viitab ju otseselt varastamisele riikliku gaasimonopoli (seega siis riigi ja rahva) käest. Tundub loogiline, et selliste tegelaste järgi peaksid jahti kõik need kuulsad ja jõulised kolmetähelised organisatsioonid. Tegelikult see vist nii pole (vähemalt artiklist jääb selline mulje), probleem tekkis hoopis sellest, et vahendusfirmadest võeti raha makse maksmata välja, firma likvideeriti jne. Probleem on ka Gazprom'il endal, sest kuna Venemaal on ettevõtte tulumaks, siis igasugused sellised kasumi vähendamised on seaduslikuse piiri peal.
Kui mingil hetkel juba on tekkinud tunne, et Venemaal on ka äkki võimalik majanduse normaalne arenemine, siis sellised "tõehetked" näitavad ikka selgelt, kus liigutakse. Selle muutmine on aga meeletult raske, paljastest loosungitest ei piisa.