Tuesday, June 28, 2011

Poliitikud püüavad sisendada, et asi on peaaegu korras

Täna paisati meediasse mitmeid uudiseid, mille eesmärk oli jätta muljet, et Kreeka kriitilise olukorraga ollakse lahenduse poole liikumas. Eks ühelt poolt püüti rahustada väga närvilisi turge, teiselt poolt on see väike eeltöötlus enne otsustavaid hääletusi Kreeka parlamendis.
Püütakse leida erinevaid lahendusi: püütakse pool võlakirjadest vahetada 30-aastaste vastu jne. Aktiivne on Prantsusmaa. Kuigi prantsuse pankadel on laenatud Kreekasse vähem raha, kui saksa pankadel, on neil Kreekas osalusi, mille kaotamine on päris lähedal. Juba mitmeid päevi on üleval uudised, et kreeklased võtavad pankadest hoiuseid välja. Reitinguagentuurid on juba ka hoiatanud selle olukorra puhul.
Axel Weber kritiseeris olukorra lahendamist,öeldes, et tegeletakse vaid hetke likviidsusega, üldine võlgnevus ei leia lahendust. Ta ütles, et lahendus oleks, kui tagataks kõiki Kreeka võlgnevusi. See lahendus tundub päris meeletu, sest kes suudaks tagada järgmiste riikide võlgnevusi? Aga äkki on olukord tõesti nii halb - tema ju lahkus EKP-st vaidluse tõttu, kas peaks ostma halbu võlakirju. Tark oleks olnud teda kuulata ja mitte osta neid võlakirju. Ilmselt on tal muidugi olukorrast päris hea ettekujutus. Minu hinnangul tagamise teed ei saa minna, sest seda tagajat ei ole olemas, kes suudaks kõigi võlgades riikide võlgu tagada. Ka Euroopa suurriigid on päris suurtes võlgades. Kui poliitikud lepivad kokku, et abiprogrammidesse pandud raha ei loeta Maastrichti kriteeriumite täitmise all, siis ometigi ei vähenda see riikide võlgnevust. Lisavõlgnevus on hetkel see viimane asi, mida riigid peaksid endale lubama.
Kreekas on asi ka päris pingeline. Usaldushääletusel sai PM vajalikust 151-st häälest rohkem vaid 4 - 155. Samas on 2 parlamendi saadikut öelnud välja, et nemad säästumeetmete poolt ei hääleta. Seega jääb varuks veel 2. Seega pole hääletus veel kindlasti läbi läinud. Mulle on tekkinud mõte, et selle hääletuse ebaõnnestumine oleks ka Eestile abiks, kuna siinsed Riigikogu saadikud nagunii ei julge midagi oma riigi heaks teha. Kui laenude andmisega edasi minnakse, siis veetakse ka Eesti võlgnevusse. Ei tea, mis paneks meie valitsuse juhtidele pähe, et võlgnevust ei mõõdeta Maastrichti kriteeriumite täitmise järgi, vaid ikka eurodes - iga euro, mis on lubatud tagasi maksta, tuleb ka maksta, sõltumata, mida riigipead omavahel kriteeriumite osas kokku lepivad.
Suur määramatus on CDS - võla kindlustuse väärtpaberid, mille mahtu ei tea vist keegi täpselt. Mõnes kohas kirjutatakse, et neid on alla 10 mlrd dollari, mõnes kohas, et USA pangad andisd neid välja 30 mlrd $ eest, seda riski ise küll kusagil maandades. Igal juhul on see risk kusagil üleval. Fakt on, et selles osas võib tulla üllatusi. Samuti kohtuvaidlusi, kas oli defaulti olukord või mitte (nii nagu poliitikud asja ajada püüavad).
Mida siis peaks tegema? Eks loomulikult keskpankuritel ja suurriikide juhtidel on rohkem infot, kuid asja saab vaadata terve mõistuse poole pealt. Kui olukord tundub nii halb, et Euroopa ja maailm elavad raskelt üle praeguse süsteemi kokkukukkumise, siis mis paneb poliitikuid uskuma, et pannes sinna kontrollimatult raha juurde, muutub olukord paremaks ja võimalik krahh kergemaks? Kas keegi suudab uskuda, et näiteks Kreeka teeb ülejäägiga eelarve (alles see hakkaks laenujääki vähendama)? See peakski olema hetke seisukoht, et olukord tuleb lahendada, sellest tulenevad raskused tuleb üle elada. Stabiilsust peaks tagama mingi TARP-laadse programmiga. Vajadusel võiks EKP selle tarbeks lisaraha emiteerida. Kui tingimused on karmid, siis siin ei tohiks raha kaotada. Väga vale on hetkel selline mõtlemine: kuna Kreekas on olukord raske ja sealsed pangad vajavad lisalikviidsust, siis anname sinna raha Kreeka võlakirjade tagatisel. Igasugune pankade toetamine peaks eeldama, et enne, kui sinna laenu juurde antakse, kaotavad oma vara seal aktsionärid.
Praeguses olukorras peaks olema üle isiklikest ja sõprade huvidest - loomulikult on EKP presidendil tuttavaid teiste prantsuse pankurite seas. Sealt tuleneb ka raskus neile ebameeldivaid otsuseid teha jne. Sama ka poliitikute vahel - raske on pärast seda, kui koos veini juuakse ja lobisetakse, teiste suhtes jäigal seisukohal olla. Kuid kes need poliitikud tööle võttis?
Äkki oleks olnud põhjendatud Trichet juba 2008 ämbri järel välja vahetada?

Saturday, June 11, 2011

Päris hea ülevaade Itaalia hetkeolukorrast ja selle kujunemisest

"The Economist" on avaldanud päris ülevaatliku loo Itaalia hetkeolukorrast, pikaajalisest ajaloost selle taga.
Erineva arengu probleemid on peaaegu igas riigis, nagu ka kogu Euroopas - seega selliste asjade peale mõtlemine ei sega kedagi.