Saturday, July 09, 2011

Võlakriis - kas läänemaailma lõplik langus?

Varsti saab mööda 3 aastat 2008-nda aasta septembri maailmamajanduse krahhist. Enne seda olid erinevad näitajad ennustanud tulevat juba ligikaudu aasta aega.
Mis oli siis selle põhjuseks? Läänemaailmas oli enne seda juba pikka aega valdavaks võlgu elamine, poliitikud tekitasid oma populaarsuse toetuseks mulli USA kinnisvaraturul. Ebastabiilsust aitas tekitada ka igasuguste tuletisväärtpaberite kasutamine. Need paberid võisid olla tulenevad igasugustest kokkulepetest. Nende mahtudest puudus kontroll järelvalveametkondadel. Neid ei registreeritud kusagil. Algselt oli teada, et palju kinnisvaralaenudest on ümberkujundatud võlaväärtpaberiteks. Nende riskisusest oli palju juttu. Tegelikku riski mahtu ei osanud siis keegi hinnata. Alles nüüd on välja tulnud, et osa võlgu, mida edasi müüdi, ei olnud isegi korralikult vormistatud. Lisaks kinnisvaralaenude väärtpaberitele oli 2008. a. kriisis juba oluline koht CDS-del (Credit Default Swap'idel - mida võib nimetada võlakindlustuse väärtpaberiteks). Need oleks ilma riigi vaheletulekuta saanud saatuslikuks kindlustushiiule AIG, mis kindlustas nende abil kinnisvaralaenusid. Kuna CDS-de turg oli ja on ka praegu reguleerimata, siis põhimõtteliselt said kõik, kel oli piisavalt raha, kes arvasid, et mingi sündmus ei toimu, müüa selle sündmuse vastu CDS-e. Kui siis oli valehinnang (nagu AIG puhul), siis oli krahh lähedal.
Mis on praeguseks muutunud?
USA-s on kinnisvaraturg hindade poolest küll veel põhjas (tagasi seal all, kus ta enne juba korra käis), kuid mingis mahus on toimunud halbade laenude lõpetamisi ja üldse laenude refinantseerimisi (seda suures osas tänu riigi poolt pakutavale odavale võimalusele). Mingi võrdlus, mida hiljuti nägin, tõi välja, et USA (mitte siis ainult riigi, vaid kogu) võlgnevus on vähehenud rohkem, kui mujal - siin toodi põhjusena kinnisvaralaenude sundlõpetamisi. Kinnisvara puhul ongi tasakaalu tekkimiseks vajalik aeg: kui paraneks tööhõive, siis tekiks vähehaaval uut nõudlust kinnisvara järele. Seda küll enam mitte 2007.a. hindadega (seda hoolimata raha juurdetrükist), kuid ikkagi.
Seega USA-s on eralaenude osas mingi liikumine isegi positiivses suunas. Samas on eralenude mahud kasvanud Euroopas, eriti meie Skandinaavia naabrite juures, kus isegi kriisi ajal oli kinnisvarabuum. Pangad mõtlesid, et 10t kroonise ruutmetri tagatishinnaga Eestis laenu andmine on riskine, samas kodus 70t kroonise tagatisega mitte. Tõde pole nendeni äkki siiamaani veel jõudnud.
Eravõlgnevusest kriitilisem on riikide võlgnevus. Paljud riigid püüdsid kriisi mõjusid leevendada suurelt ja ebaefektiivselt maksumaksja raha vasakule ja paremale loopides. Seda põhjendati Keynes'i nimega. Ma arvan, et Keynes ei osanud uneski näha, milline olukord praeguseks maailmas võlgade osas on. Riikide võlgnevusest on ülevaatlik tabel Wikipedias. Seda tabelit juhib ülekaalukalt Jaapan, mille kohta meie rahandusminister peale maavärinat ütles, et neil on raha küll. Tegelikult jaapanlastel ongi, sest väga suure osa laenust on riik saanud siseriigist ja kuna see on odav, siis pole see hetkel nii kriitiline kui paljudel Euroopa maadel. Selles tabelis tasub tähele panna Prantsusmaa, Ühendkuningriigi ja Saksamaa võlgnevust - neil kõigil on üle Maastrichti kriteeriumina lubatud 60%-i. See number mõeldi kunagi välja ideena, et see on veel jätkusuutlik. Seega vähemalt kunagi euro loomisel valitsenud arusaama järgi pole need Euroopa suurriigid enam jätkusuutlikus võla suurusjärgus.
Praegu toimuvas Euroopa lõunaalade laenukriisis on ka need võlgades suurriigid uljalt lisakohustusi võtmas (Prantsusmaa ja Saksamaa ainuüksi ESM-i raames sadu miljadeid eurosid). Siin võib ainul mõelda, miks poliitikud selliseid oma rahvale kahjulikke ja panku päästvaid otsuseid teevad - sest erinevalt tavalisest liigkulutusest ja võlgu elamisest pole selline tegevus ka rahva hulgas populaarne.
Euroopa osas on üldse kuidagi irooniline näiteks Euroopa Keskpanga (EKP) juhtimine. Osalt saatuse tahtel oli siis, kui üleval oli Kreeka kriis, millest läbi Kreeka pankade omanduse olid riski all Prantsusmaa pankade varad, EKP juhiks prantslane, nüüd on lepitud tema vahetus uueks ametiajaks itaallasega. Samas samal ajal on ülesse kerkimas Itaalia võlakriis. Jättes kõrvale isegi mingid ebaeetilised (ja ka mitteseaduslikud) võimalused, on ju selge, et inimesel, kes on mingis riigis (isegi suures) ühel kitsal tegevusalal karjääri teinud, on raske teha oma paljusid tuttavaid valusalt puudutavaid karme otsuseid. Võib-olla selle pärast ongi EKP praeguseks suure hulga Kreeka võlakirjade otsas, mille väärtust tuleb mingil ajal alla hinnata ja siis panga kapitali maksumaksja arvelt tõsta. Siin ei saa ka rääkida, et asja ei osatud ette näha. Sakslane Weber oli sellise tegevuse vastu päris teravalt. Kuid nüüdseks on ta surutud keskpanga süsteemist erapangandusse, millest tema isiklikul ilmselt rahaliselt ei kaota, kuid Euroopa maksumaksjad küll.
Millest siis demokraatlikus Euroopas sellised probleemid? Kui Afghanistani presidendi perekond teeb mingeid imelikke tehinguid ja suudab panku pankroti äärele saata, siis Euroopas peaks see olema ju võimatu. Probleem ongi demokraatias endas. Demokraatia tähendabki enamuse võimu. See, millest enamus aru saab ja mida tähtsaks peab, määrabki poliitika. Kui keegi saaks võimule ja teeks mõislikke rahanduslikke otsuseid (näiteks liigkulutamise suhtes), siis suure tõenaösusega teda enam tagasi ei valitaks. Siin on mõnes mõttes küll erandiks Eesti viimased valimised.
Kuid meil on selgunud uus tõsiasi: valitsus, mis lihtsa raamatupidamisliku tulude kärpimisega sai väga hästi hakkama, ei suuda enam täita euroriigi valitsuse funktsiooni. Ei tea, kas tegemist on oskuste või tahtmise puudumisega, kuid meie rahva jaoks on see väga halb. Vägisi tuleb meelde reegel organisatsiooniteooriast: igaüks tõuseb organisatsioonis oma ebakompetentsuse tasemeni. See tähendab siis, et tõustakse (meie väikeriigi ministri saamist euroriigi ministriks võib ka ju tõusuna vaadelda) organisatsiooonis seni, kuni oma tööga hästi hakkama saadakse. Õnnetuseks lõpuks ollakse juba sel tasemel, mille tööga enam hakkama ei saada.
Tagasi demokraatia juurde. On ju kõigile teada, et praegustes ühiskondades võidavad valimisi need, kes lubavad rahvale midagi lihtsat ja kättesaadavat. Samas need, kes lubavad riigi finantside korrastamist, mis tagaks turvalise ja jätkuva ühiskonna arengu, ei suuda seda kommunikeerida rahvale. Seda isegi praegusel ajal, mil internet ja muu kommunikatsioon on kõigile kättesaadav. Samas on aga vähegi mõeldes selge, et selline populistlik riikide juhtimine ei saa kaua jätkuda. Mis oleks siis parem? Siin ongi probleemiks see, mille kohta on tuntud ütlemine: demokraatial on küll palju puudusi, kuid keegi pole seni ka midagi paremat välja mõelda suutnud. Viimastel aastatel tundub küll, et näiteks Hiina suudab olla üle populismist - kas nende otsused annavad ka pikemas perspektiivis häid tulemusi, on näha. Kuid igal juhul tundub, et otsuseid tehakse püüuga head tulemust saavutada, mitte populismi teha. Väga teravalt väljendab oma suhtumist euroopalikku tarbimisühiskonda ka islami kultuur.
Mis on siis väljapääs?
Kas demokraatia on suremas?
Mis oleks alternatiiv?
Hetkel tundub küll, et kui rahvas oma teadlikkust ja sellest tulenevalt ka nõudlikkust ruttu ei suurenda, on lood demokraatlike riikidega halvad. Loomulikult võib abiks olla ka südametunnistusega indiviidide esilekerkimine demokraatia sees, kes oma karjääri ja populaarsuse hinnaga teevad õigeid otsuseid, kuid ainult selle peale vast loota ei saa, kuna inimloomus on kord juba teistsugune.
Alternatiivide osas ei oska isegi midagi välja mõelda, sest olemasolevad, mis populismiga paremini hakkama saavad, on muude suurte puudustega. Äkki inimene ei olegi veel oma arengus nii kaugele jõudnud, et isegi praeguse heaolu tasemega jätkusuutlikult elada?