Wednesday, November 30, 2011

Kas riigipankade valuutaswap on vaid positiivse mõjuga

Täna, börsipäeva alguses tuli uudis, et paljud maailma keskpangad aitavad ECB-l pankadele likviidsust juurde anda. Turud võtsid uudise vastu väga positiivselt: indeksid olid juba avamiseks ca 3% üleval, sulguti üle 4%.
Kas selline dollaripõhine krediit aitab pankasid? Loomulikult läheb raha odavamaks neile pankadele, kes vajavad dollaripõhist finantseerimist. Samas enamus välja antud laenudest on europõhine. Olles lõpuni korrektne, ei tohiks pangad dollariga finantseerida eurodes väljalaenatavat raha. Eurodes likviidsus peaks olema pankadele ka väga kergelt saadaval. Samas laenu hinna alla surumine võib luua olukorda, kus Euroopa pankadel on liiga palju dollaripõhiseid kohustusi. Mingil hetkel võib see tunduda mitte nii ohtlik, kuid kui Euroopa peaks ikkagi hakkama raha juurde trükkima ja sellega euro kurssi alla viiks, oleks jälle probleem üleval. Mõistlikult võttes ei tohiks seda ohtu olla, pangad peaks ju natuke oma tegevuses mõtlema, kuid sama asi oli ju ka Euroopa riikide võlakirjadega, mille puhul oli ammu selge, et need olid riskised, ometi on pankade jaoks seda riski üleval ülearu,
Reutersi jutt valuutaswapi kohta.

Ei saa öelda, et hoiatanud oleks vaid mõned üksikud inimesed nagu Schiff - need jutud kõlasid europarlamendis

Friday, November 25, 2011

3 vabariiklaste kava maksusüteemi muutmiseks

3 Republican Plans For Your Taxes - Investopedia.com
Meil on osad poliitilised jõud juba pikka aega kisanud, et maksusüsteem peaks olema progresseeruv. Ühe põhjendusena tuuakse, et see on nii paljudes maailma arenenud riikides, nagu näiteks Skandinaavias ja USA-s. Skandinaavia suunalt on tulnud palju signaale, milles avaldatakse arvamust, et see süsteem ei ole neile hea. Käimasolevatel USA presidendi eelvalimistel on mitmed vabariiklaste kandidaadid tulnud välja plaaniga maksusüsteemi lihtsustada, kuni föderaalse käibemaksu kehtestamiseni. See artikkel on selles teemas üks katvamaid, mis mulle pihku sattunud.

Thursday, November 10, 2011

Prantsuse võlakirjad liiguvad juba korrelatsioonis probleemriikidega

Viimasel ajal on maailma finantsturud kaubelnud skeemi risk-on päev / risk-off päev järgi. See tähendab, et vastavalt uudistele liigub raha kas riskisematesse varadesse (aktsiad, toorained, probleemsete riikide võlakirjad jne.) või turvalisematesse varadesse (eelkõige USA, Saksamaa ja muude tugevate riikide võlakirjad). Siit on hästi näha, milliseid varasid peab turg riskiseks. Viimaste päevade puhul ei ole kõige suurem indikaator Itaalia võlakirjade tootlus, vaid Prantsusmaa võlakirja täielik ühte patta minek Itaalia, Hispaania ja muude selliste riikidega. Samas täielik vastassuunas liikumine Saksamaa ja USA võlakirjadele.
Ei maksa hiljem hakata jälle rääkima, et see oli üllatus, mida ei saanud ette näha. Jutt on siis Prantsusmaa võimalikest probleemidest.


- Posted using BlogPress from my iPhone

Wednesday, November 09, 2011

Peaministri tagasiastumine tasub triljonites võlgasid

Just sellise tobeda lausega võib kokku võtta tänase turu reaktsiooni Berlusconi tõenäolise tagasiastumise kohta. Nagu see aitaks leida sadu miljardeid eurosid, mida on põletavalt vaja, või leida uue poliitilise jõu, mis suudaks tegelikult kokku hoidma hakata.
Tegelik olukord on sellest optimistlikust miraažist hoopis erinev:
* Itaalia vajab veel sel aastal saja miljardi suurusjärku uut raha,
* Itaalia on optimistlikult kasutanud oma kulutusteks suhteliselt lühiajalist raha, millest tulenevalt on tal vajadus järgmise aasta jooksul refinantseerida sadu miljardeid eurosid. See lühiajalise raha kasutamine on arusaadav, kuna intressid on sellel palju odavamad. Samas olukorras, mil tagasimakse allikad on ebaselged, on see eriti vastutustundetu.
* Et Itaalia saaks mingitki (matemaatilist) võimalust omada pääsemiseks, peaks alustama suurt erastamist, muutma põhimõtteliselt pensionisüsteemi jne. Selge on see, et ükski poliitiline jõud seda teha ei taha ega suuda.
* Euroopas üritatakse EFSF-i 440 miljardist eurost pigistada välja suuremat ajutist mõju turgudele. Mida suurem saab olema rakendatava mehhanismi võimendus, seda kindlam on maksumaksja raha kaotamine ja seda lühiajalisem on meetmete mõju. Sellest elementaarsest teadmisest ei taha poliitikud aru saada. Ma ei saa aru, mida nad loodavad. Kas nii, nagu kuulus nobelist, tulnukate peatset rünnakut maale või maailmalõppu järgmise aasta lõpus? Nende kurvastuseks peab ütlema, et kuigi tulnukate kohta mul info puudub, siis need skeemid järgmise aasta lõpuni (mille kohta igasuguseid maailmalõpu kuupäevi levitatakse) küll stabiilsust ei taga.
Ammu on möödunud viimane aeg võtta kasutusele ainumõeldavad baasstabiilsust tagavad lahendused ja leppida sellega, et EL-i riikide juhtkonnad teevad seda, mis on nende karjäärile kasulikum ja see omakorda tuleneb sellest, mida rahvale suudetakse müüa. Ja kindlasti ei ole see pragusel hetkel ülejäägis (ehk siis võlga vähendav) eelarve. Mehhanismid peavad olema sellised, mis on rakendatavad ilma kõigi riikide nõusolekuta - kui keegi on vastu, siis ta jääb stabiilsuse mehhanismist lihtsalt eemale.
Mida siis teha:
* peaks looma mingi TARP-i (USA pankade päästmise mehhanismiga sarnase) süsteemi. Tegelikult oleks selleks sobinud EFSF, kui oleks õigel ajal sellele mõeldud. Praegu on ilmselt võimalik uue süsteemi loomisega EFSF-st sellisel kujul loobuda, kui saadakse uue lahenduse taha piisav poliitiline toetus.
* Uus struktuur kaasaks raha kas riikidelt või alternatiivina (kui selles kokkuleppele jõutaks) Euroopa Keskpangalt (EKP-lt) (ajutine lisaemissioon). EKP poolt lisaraha emiteerimine on makromajanduslikult ja õigluse seisukohalt õigem, sest see vähendaks majanduse kokkutõmbumist rahaturu kokkutõmbumise tõttu. See oleks selles mõttes majandusele stimuleeriv. Kui oleks tagatud selle vahendi sihipärane kasutamine, siis oleks see parem ka sotsiaalselt raskemas majanduslikus olevate inimeste olukorda arvestades, mis kaudselt aitaks jällegi majandust stabiliseerida.
* Lepitaks kokku matemaatilised reeglid, mille järgi käiks finantsasutuste stabiliseerimine. Põhimõte oleks, et raskustes finantsasutustele antaks laenu või garantii, mille eest saadaks lisatagatiseks osalus samas finantsasutuses eelisaktsiate näol. Mehhanismi rakendamine oleks paika pandud matemaatiliste reeglitega, mitte ei oleks ametnike otsustada.
* TARP-mehhanismiga liitumine oleks riikidele vabatahtlik (tegelikult muud moodi ei saagi see riikide puhul olla). Liitumise puhul peaks riik panema oma osa ühisesse rahakotti, samuti võtma siseriiklikult vastu mehhanismi tööks vajaliku siseriikliku seaduste paketi. Liitumise tagaks tingimus, et aidataks vaid liitunud riikide finantsasutusi.
* Kas samas struktuuris või eraldi juriidilises kehas peaks võtma kasutusele eurovõlakirjad. Nende osas on levitatud arvamust, et see soosiks ülelaenamist. Ma ei jaga seda arvamust, kõik sõltub kokku lepitud tingimustest. Kiirelt öeldud tingimused võiks äkki olla:
- kümne euroala usaldusväärsema riigi võlakirjade tootluse keskmise alusel arvutataks välja baasintress.
- laenu antaks intressiga baasintress +3% esimese 5% SKT ulatuses. Järgmise 5% SKT osas oleks intress juba 1% kallim ja nii edasi. Selline laen ei kutsu eriti laenama, kuid aitaks vältida paanikat, et riik ei suuda oma kohustusi täita. Selles olukorras muutuks oma võlakoorma vähendamine juba riigi huviks, mis tegelikult seda ju ainult teha saabki. Igasugused jutud "troikast" jms. on tobedad, sest tegelikult on see vaid jutt ja surve avaldamine. Tegelik surve tuleb aga valitsejatele valija poolt.
- Et vältida olukorda, milles riik loobub lihtsalt oma võla maksmisest, peaks stabiliseerivad riigid kokku leppima, et juhul ,kui laenu ei tagastata, siis kehtestavad võlausaldajad riigid võlgniku suhtes täieliku majandusblokaadi. Et vältida juriidilisi vaidlusi, peaks sellega nõustuma ka laenu võttev riik.

Need sammud võivad tunduda küll äärmuslikud ja raskesti teostatavad, kuid tegelikult palju muid võimalusi enam jäänud pole. Nende kokkulepete plussiks on see, et neid saab sõlmida ilma konsensuseta - iga riik teab, kas tahab liituda või mitte, teades samas, et mitteliitumine on suur risk. Poliitikud peavad lõpuks endale teadvustama, et praeguseks hetkeks on kulutatud triljoneid raha, mida pole olemas. Samas jätkatakse sellist kulutamist ka nähtavas tulevikus. Nii ei ole võimalik enam jätkuda. Euroopa poliitikud peavad aru saama, et ei mängita liivakastis, vaid juhitakse maailma suurimat majandust.
Toodud ideedele ei ole eriti alternatiive. Välja on toodud ideed, et EKP võiks hakata USA Föderaalreservi moel raha juurde trükkima. Sel on aga üks oluline puudus: sellega me kinnistaksime euroala lagunemiseni mehhanismi, milles osa ülekulutajaid elab teiste arvel. Kusjuures euroalast hakkaks lahkuma esmalt tervema rahandusega riigid.

Toodud ideedel on veel see eelis, et nendes on küllalt suure tõenäolisusega tagatud investeeritud raha tagasisaamine ja veel kasumigagi - see võimaldaks kaasata ka maailma muid riike, mis praeguse EFSF-i toetamise on välja naernud.

Wednesday, November 02, 2011

Arutelu CDS-de rakendumise teemal

Artikkel selle kohta, kuidas pangad (põhilised CDS-de väljaandjad) on seni lootnud CDS-de rakendumist vältida. Kreeka referendumi järel võib see aga raskeks osutuda.


- Posted using BlogPress from my iPhone