Wednesday, February 01, 2012

CDS-d Kreeka puhul

Kreeka võlakriisis on üheks olulisemaks teemaks CDS-d. Need on väärtpaberid, mis peaksid igaüks mingile summale pakkuma kindlustust selleks puhuks, kui võlakirjade väljaandja oma kohustusi ei täida.
Euroopa poliitikud on teinud kõik neist oleneva, et sündmusi ei deklareeritaks nn. default'iks, mis tähendaks, et CDS-d kuuluksid väljamaksmisele. Sel oleks suur mõju paljudele suurtele pankadele. Selle otsuse teeb organisatsioon nimega ISDA. See asi kõlaks veel normaalselt, kui ISDA liikmeteks ei oleks suurimad pangad. Need samad pangad on andnud välja (müünud) meeletu koguse CDS-e, saades selle eest raha. Nüüd sõltub nende enda otsusest, kas see kindlustus ka välja makstakse.
Normaalses maailmas tõlgendataks selliseid tegevusi pettusena ja vastutavad isikud veedaksid päris pika aja trellide taga. Nüüd on aga valitsused nende toetajateks.






Aga poliitikud teevad seda ju selleks, et tagada stabiilsus ja rahva heaolu?
Kogu Euroopa (ja mitte ainult) ühiskonna tegutsemise aluseks juba antiikajast on olnud põhimõte, et lepinguid tuleb täita. Kui neid põhimõtteid hakatakse muutma, siis sel on üleüldiselt prognoosimatud tagajärjed.
Jättes kõrvale muu ühiskonna tegevused, mõtleme võlakirjade peale.
Üks oluline faktor, miks investeeritakse võlapaberitesse ja neid peetakse riskivabaks, on see, et neile saab osta peale riskikindlustuse. Kui seda ei saaks, siis paljud investorid võlakirjadesse ei investeeriks. Nüüd siis tahetakse tõestada praktikas, et eurovõlakirjadesse investeerimisel see kindlustus ei tööta.
Siit tõusetub küsimus: miks peaks tulevikus keegi mõistlik investor ostma euroala võlakirju, kui on loodud pretsedent, et valitsuste aktiivsel toetusel jäävad need tagasi maksmata ja samas ei maksta välja ka kindlustust?