Wednesday, December 26, 2012

"Võlakuristik"

Pühad hakkavad läbi saama ja on viimased päevad ajani, mil maailma suurim majandus "võlakuristikku" ähvardab langeda. Mis siis on see "võlakuristik"?
Juba I Maailmasõja ajal, mida USA omalt poolt rahastas rahatrükiga, võeti kasutusele süsteem, et USA Kongress annab valitsusele ette piiri, mis summani riik tohib võlga võtta (nn. debt ceiling). Seda summat siis aeg-ajalt tõstetakse (kuna riik teeb küllaltki suure osa oma kulutustest laenu arvel). 2011. a. augustis oli eelmine selline hetk, mil pidi võla ülempiiri tõstma. Probleem oli siis sama nagu praegu - president ja Esindajatekoja enamus on eri parteidest. Ka siis ei saadud algul kokkuleppele, USA kaotas isegi oma AAA reitingu. Lõpuks tehti kiiruga kompromiss, mis siis 2012. a. lõpuni on lubanud neil elada. Kuna kokkulepe oli siis ajutine ja aega leiti olevat, siis kirjutati kokkulepe sellisena, et see oleks sunniks mõlemale poolele enne 2012. a. lõppu uue kokkuleppe leidmiseks - kui vahepeal midagi muud kokku ei lepita, siis tühistuvad mitmed pikalt kehtinud maksusoodustused ja mitmed kulutused jäävad tegemata.
Miks siis kokkulepe praegu vajalik on, eelarvet tasakaalustada on ju nagunii vaja?
Vajadus eelarvet tasakaalustada pole laiale massile USA-s veel kohale jõudnud. Seal riigis on seni olnud tõesti nii nagu sotsialistid Euroopas presenteerivad - valitsuse jagatavat raha on piiranud seal seni tõesti vaid Kongress. Nimelt on seni olnud võimalik pea piiramatult võlga võtta (tegelikult on see nii veel ka praegusel hetkel).
Seega praegu oodatava kokkuleppe sisu peaks muutma eelnevalt jämeda ja järsema kokku lepitud eelarve tasakaalustamise paindlikumaks ja rohkem läbimõeldumaks (mille sisu siis püütakse kokku leppida). Igal juhul on sellise kokkuhoiu mõju USA majanduse oodatavale kasvule mõõdetav protsentides.
Kas siis üldse on võimalik leida kokkuleppeid, mis oleksid valutuks lahenduseks? 
Minu arust ei ole. Võlgadega on selline probleem (nagu ka Euroopas), et kui need hakkavad probleemiks muutuma, siis on üldiselt need halvad teod juba ammu ära tehtud. Minevikku teadupärast muuta ei saa. Jääb vaid üle otsida halbade lahenduste seast see kõige vähem halb.
Lihtsustatult võib öelda, et eelnevate aastakümnetega on tarbitud seda, mida siis veel ei toodetud - seega tulevikus on vaja nii palju rohkem toota kui on võimalik tarbida. Sellest ei taha võlgu elamise propageerijad aru saada. USA president ei taha ka aru saada sellest, et praeguses juba küllaltki raskes finantsseisus ei ole kasulik võtta riigile meeletult suuri lisakohustusi tervishoiu vallas.
Mulle hakkas silma üks kommentaar veebis, mis meile peaks tuttavat olukorda kirjeldama:
Romeycare wiped out over 900 options in Mass and the same will happen nationally, in time. We will end up with National Health Care, one plan fits all, that will kill insurers and cost us serious new taxes to support the impossible bureaucracy!!! And we will have allocated care!!! Stand in line and hope the care in available before you die!!! Too bad Presidents and congressman will not have to do the same!!!

Friday, December 21, 2012

Võlgnevusest ja miks valitsuste naiivsed lootused ei täitu


Pikk, kuid asjalik, esitlus võlgade teemal. Poliitikud võiks öelda, et emotsionaalne, kuid tegelikult mitte - just kuivad numbrid ja loogika.

In his fourth appearance at AmeriCatalyst, J. Kyle Bass, founder and principle of Hayman Capital Management, takes the stage with a compelling keynote address offering candid views on the state of crippled sovereigns and the global economy, the state of the U.S. economy and sovereign debt, the bottom of the U.S. housing market, and his favored investment opportunities today.


Friday, December 07, 2012

The Truth About The "Fiscal Cliff" (How You're Getting Screwed By Washin...

Tuesday, December 04, 2012

Võlalagi ja võlakuristik

Seoses USA ees seisva võlalae (debt ceiling) saabumisega ja selle järel ohustava finantskuristikuga (fiscal cliff) tulevad meediat kuulates pähe imelikud mõtted. Meedia jutu järgi on need mingid segavad tehnilised faktorid, mida poliitikutel tuleb kõrvaldada ja siis edukalt edasi minna. Tegevuse edukus on mõõdetav selle piiri nihutamisega.
Kas see aga nii on? Ja kui täpselt?
Võlalagi on juba hästi ammu (I Maailmasõja ajal) paika pandud mehhanism, millega antakse valitsusele ette piir, kui palju tohib võlga võtta. Seda numbrit on lugematu arv kordi tõstetud ja ka USA riigivõlg on kasvanud hoomamatu numbrini. Sageli (kui parlament ja president on ühel meelel), on selle numbri tõstmine lihtsamalt läinud, kuid eelmise aasta augustis käis tõsine vaidlus, ei saadud õigeaegselt kokkuleppele, suured reitingufirmad alandasid ka USA reitingut ning lõpuks tehti kompromisskokkulepe, millega tõsteti piiri mingi suuruse jagu, eesmärgiga peatselt uus kokkulepe teha. Lisaks lepiti kokku, et automaatselt rakenduvad ka eelarve seisu parandavad meetmed, kui kokkulepet ei tule. Arvestades muidugi, et USA eelarvesse tuleb päris oluline osa võla võtmisest, siis on olukorras, mil uut laenu ei saa võtta, raskendatud kogu valitsussektori töö (investeeringud ja osa igapäevatööst võib seiskuda).
Ka viimastel valimistel jäi kehtima olukord, kus presidenti ei toeta parlamendi enamus. Enne loodeti, et valimistel ei teki sellist võimu jagamist - siis oleks valitsev partei oma äranägemise järgi edasi majandada saanud. Ühelt poolt on praegune olukord hea, sest sunnib tuleviku peale mõtlema ja mingeid samme astuma, et võlgnevus enam nii kiiresti ei kasvaks, probleem on aga selles, et president ei taha eriti kulutusi vähendada (eriti oma mahukate sotsialistlike projektide osas), vabariiklased ei ole nõus aga kuidagi maksude mahtusid tõstma. Need kaks soovi ei saa aga kuidagi koos rakenduda. Viimase nädala lõpul tulidki ütlemised, et optimistlikult alustatud läbirääkimised pole kuhugi viinud.
Kui aga kokkuleppele ei jõutagi? Siis on tulemas 2 valusat tagasilööki: riigi kulutusi peab piirama mahus, mille mõju on SKT-le protsentides (mitte kümnendikes), samuti tähendab see seda, et võlausaldajad hakkavad kartma oma raha tagasisaamise pärast (kuna seda on seni tagasi makstud uut laenu võttes - tegelikult uue laenuga vana asendamine ei suurenda laenusummat, mujalt tuleb maksta vaid intresse).
Tegelikult on olukord ju veel hea - hetkel on olukorra lahendus kahe valitsuspartei käes, kui aga võlgnevus veel kasvab, võib tekkida olukord, kus suurenevat võlgnevust ei soovi enam finantseerida võlausaldajad. Siis hakkavad USA riigivõlakirjad ja dollar (kui Fed neid võlakirju jätkuvalt ostab) hoogsalt langema. Nagu me oleme näinud juba Lõuna-Euroopas. Ja sel hetkel ei muuda oma poliitikute kokkulepped enam midagi.

Võla jätkuva suurendamise ja uue võlaga vana võla maksmise kohta, Föderaalreservi tegevuse ning selle muutumise kohta ajas on inglise keele oskajatele hea jutt Peter Schiffilt: