Tuesday, December 03, 2013

Riik ingelinvestorina või riskikapitalistina

Täna on algamas mõne tunni pärast arutelu "Start-up või Rehepapp?" See on juba kolmas suures osas sarnase esinejate-kuulajate seltskonnaga üritus sel teemal.
"Rehepapluse" puhul ei oska midagi muud öeldagi, kui vaid seda, et mulle kõlab "serial enterpreneur" kuidagi sarnaselt sõnaga "serial killer". Ja küsimus: kui Gates, Jobs, Page, Brin ja muud oleks iga aasta järel midagi uut aretama hakanud, siis oleks tänapäevane maailm kuidagi teistsugune olnud.
Teine teema on kriteeriumid, mis peaks olema paika pandud ja mille alusel ametnikud peaksid oma otsuseid tegema. Julgen väita, et vähemalt sügavalt läbimõeldult neid Eestis hetkel veel pole. Sel teemal on nendel teemadel toimunud esinemistel juba palju asjalikku räägitud.

Mul on peas olnud see teema makrotasandi mõttena. Mõtetele on andnud alust enda kogemus nende teemadega igapäevases elus.
Lähteülesanne: riigis on mingi kogus häid ideid, nende teostamiseks võimelisi inimesi, kapitali, mis oleks vajalik nende ideede teostamiseks ja suures maailmas konkurentsivõimeliseks muutmiseks. Kui siia lisada teatud kogus maksumaksja raha (nii teenuse finantseeringuna kui lisafinantseeringuna), siis peaks olema eesmärgiks sellest maksimaalse tulemuse (rahva rikkuse, maksutulu jne.) saavutamine.
Poliitiliselt on asi lihtne: poliitik käib välja loosungi: "Andsime X summa raha uute ettevõtete toetuseks. Oleme väga ettevõtlussõbralik, loome uusi töökohti. Valige meid!"
Alustava ettevõtja poolt on asi samuti küllaltki selge - lisaraha tähendab, et on vaja kaasata turult vähem raha, samas saab sellele pakkuda ka vähem tootlust.
Kui võtta aga selliste projektide finantseerimise turgu tervikuna, siis tähendab võimalus pakkuda erainvestoritele sama riski puhul vähem tootlust (kuna riik teatavasti normaalset tulu ei oota). Küsimus on veel, kas risk riigi osaluse puhul väheneb või suureneb. Kui riik oleks range erainvestorina nõudlik projekti ettevalmistuse osas, pakuks maksumaksja raha eest õpetust, kuidas seda paremini teha jne., siis võiks öelda, et projektid muutuksid konkurentsivõimelistemaks ja tõenäosus nende eduks suureneks. Praktika on aga risti vastupidine. Olen ise näinud, kuidas riigiametnikud pakuvad variante kehtestatud piirangutest möödahiilimiseks, kuidas käiakse välja, et tootlus ei saa investorile suurem olla, kuna riik suuremat tootlust ei oota.
Tootluse osas on lääne "aabitsatarkus", et esmase finantseeringu puhul peab ettevõtja tegema valiku, kas ta tahab projekti käivitamise ajal suuremat palka või tahab säilitada endale suuremat osalust projektis. Lausa naerdakse nende ettevõtjate üle, kes esmase palga nimel on loobumas tulevikus suurt tulu lubavast projektist suuremast osalusest. Eestis on kahjuks olukord, kus ettevõtja saab riigi "lõdvale" rahale toetudes mõlemat - alates algusest suurt palka ja veel ka kontrolliva osaluse.
Olukord, mille puhul tootlus algul, kui projekt ei ole veel suuteline toodet (teenust) pakkuma on väiksem, kui selles faasis, kus on vaja lisafinantseeringut vaid mastaabi (reklaami ja investeeringute toel) saavutamiseks, on majanduslikult mõtlevale inimesele tobe. Iga investeerimisega tegeleva inimese jaoks on selge, et moonutamata turul on risk ja tulu omavahel võrdelises seoses.
Selle kunstlikult madalaks viidud tootluse ja projektide nõrga ettevalmistuse tõttu on tekkinud olukord, kus ka riik ei saa finantseerida uusi projekte, kuna nõutavat kaasfinantseerimist erainvestorite poolt ei suudeta leida. Väga tõenäoline on, et selle peale mõeldakse (nägemata oma möödalaskmisi) ja erainvestorite osaluse nõuet (mis peaks nagu kindlustama projekti suurema elujõulisuse) leevendatakse. Samas on jutt turul raha puudumise osas ebapädev - ka veel vaeses Eestis on mitmeid investoreid, kes soovivad investeerida sobivatesse projektidesse päris suuri summasid.
Pika jutu kokkuvõte on: tegevus, mis peaks aitama ettevõtlusel areneda, on vähemalt ühe külje pealt vaadatuna seda tegevust takistav. Kui vaadelda häid ideid ja nende võimekaid teostajaid väga väärtusliku piiratud ressursina, siis saab ka öelda, et riik raiskab neid rahast väärtuslikemaid ressursse oma saamatusega.
Kas suurem on negatiivne pool turu moonutamisena või abi mõnedele ettevõtetele vabamalt areneda, see on raske küsimus, millele ei ole nii kerge üheselt vastata.


Sunday, November 24, 2013

Milton Friedman - The Great Depression Myth

Kas võlgade kustutamine päästab maailma?

Käisin täna kuulamas, kuidas ühel rahakonverentsil analüütikud arutasid maailmas jätkusuutmatuks muutunud üleüldist suurt võlgnevuse taset. Arvamused olid sarnased suure võlakoorma kohta, et selle tagasimaksmine on matemaatiliselt võimatu. Lahenduseks oleks suure osa võlgade “maha kirjutamine”. Minul tuli aga pähe viimasel ajal järjest rohkem "kummitav" mõttekäik, mida püüan lahti kirjutada.

Kui analüütikute jutt on kõik õige, siis selles probleemis sisaldub veel üks asi, mis muudab valeks väite, et liigne võlg ei ole probleem, kuna alati ollakse kellelegi võlgu - kokku on seega tegemist 0-summaga ja kogu võla mahakirjutamisel jääb järele ilma võlgadeta väärtusi tootev majandus. Võla jääk ei ole ainukene probleem, probleeme on loodud ka selle tekkimisel moonutatud rahaturu olukorras.

Asja mõista aitav näide:
Paljud inimesed teavad, et tuumaplahvatuse mõju all lakkab suurem osa elektroonikat töötamast. Ja seda sõltumata sellest, millise targa ülesehitusega see elektroonika on ja miline tarkvara seal peal töötab. Põhjus on lihtne - tugev elektromagnetkiirgus ei lase elektroonikas elektrilistel signaalidel normaalselt liikuda ja oma tööd teha.

Analoogne on olukord ka majanduses. Kui vaadelda plaanimajandust, siis seal teeb “keegi targem” otsused kuhu majanduses ressursid suunata, kus ja kui palju midagi toota. Meie põlvkond nägi Nõukogude Liidu haleda näite najal, kuhu selline asi välja viib.
Turumajanduse kohta öeldakse, et seal teeb turg otsused, mis on õigemad ja lubavad majandusel efektiivsemalt toimida. Samas - otsuseid ei saa teha umbisikuline turg, vaid ikka inimesed. Ja informatsiooni valikute tegemiseks saadakse raha abil. Mõeldakse, mis on kallim ja mis on odavam, kus on võimalik rohkem teenida jne.  Sellesama raha abil, mida praegusel ajal mõned omavad liiga palju ja mõned võlgnevad liiga palju - ehk kogu juurdetrükitud massi abil. Siin pole raske näha, et kunstlikult loodud rahamassi suurenemine, mis loomisel siseneb eri majandusharudesse erinevalt, jõuab erinevate inimesteni erineva ajaga jne., moonutab turgu ja sealt tulevaid signaale. Ehk tegelikult luuakse kontrollimatu rahatrükiga sama olukord, nagu elektroonikas tuumaplahvatuse ajal - otsustamist juhtivad signaalid ei liigu enam normaalselt. Ja selle tulemusena on isegi peale kõigi laenude tühistamist vähem võimekas majandus, kui oleks võinud olla normaalse turu toimimise abil arenenud: investeeringud on suunatud vähem tootvatesse majandusharudesse, inimesed on omandanud vale hariduse, nad tomivad valedes majandusharudes ning seadused, lepingud jms. (aga samuti inimeste arusaamad jne.) vastavad mingile ulmelisele mittereaalsele olukorrale. Selle tulemusel võib küll kõik laenud “maha kirjutada”, kuid see ei taasta majanduse võimekust, vaid loob alles eelduse selle arenguks. See kõik on maailmal veel ees.

Sunday, November 17, 2013

Classical Liberalism vs. Socialism vs. Conservatism (Leonard Liggio)

Hea esitlus riigirahanduse ja maksustamise ajaloost. Klassikalistest liberaalidest ja konservatiividest kuni sotsialistideni välja.

Saturday, October 19, 2013

The Biggest Scam In The History Of Mankind - Hidden Secrets of Money Epi...

Hiina ja USD

Mõtteid Hiina käitumise kohta USD suhtes:
http://www.businessinsider.com/9-signs-that-china-is-making-a-move-against-the-us-dollar-2013-10

Loogika ütleb, et kuni Hiinale on oluline USA tarbija (siis olulisem kui sisetarbimine), on kasulik kallim dollar. Sisetarbimise tõusu puhul pole see enam nii kriitiline (tooraineid saab odavamalt odavama dollari puhul). Küsimus on sel juhul muidugi ka palkade paindlikkuse osas. Näeme.

Monday, July 01, 2013

Intressitõusu mõju komertspankade ja Fed'i kasumile

Zerohedge's on huvitav jutt mai lõpust toimunud intressihüppe mõjust pankade kasumile.
Väide: I kvartali kasumist ca 40mlrd$ võttis see ära ca 25mlrd$.

Wednesday, January 09, 2013

Inflatsioon, deflatsioon ja väärismetallid.

Detsembri keskel oli väike arutelu mõne inimesega kulla ja muude väärismetallide hinna muutumisest käesolevas majandusolukorras. Selge on see, et rahatrükk viib pikas perspektiivis püsiva väärtusega varade (siis ka väärismetallide) hinnad üles. Lühemas perspektiivis pole see asi aga nii ühene. Üldiselt kipub majanduses (ja eriti turgudel) olema asi alati mitte nii selgelt must-valge.
Täna tuli CNBS's uudis, kus tuntud hävinguennustaja Marc Faber räägib neil teemadel. See oli üks asi, mis mulle kirjutamata juttu meelde tuletas.
Samas detsembri keskel (14. dets) tulid välja CPI numbrid nii USA kui Euroopa jaoks. Selliseid näitajaid on hea vaadata Forexfactory lehel. Iga uudise taga on nupud, millega saab avada näitaja täpsema seletuse ja ka pikemaajalise graafiku. USA puhul näeme, et suuremat hinna langust pole olnud peale kriisi aktiivseid kuid. Selle sügise eelnevate kuude suuremad numbrid on küllaltki seletatavad presidendivalimiste eelse positiivsete uudiste ülespuhumisega (või mõnede arvates lausa valede tööjõuandmete avaldamisega). Ka Euroopa puhul võib hea tahtmise korral lugeda, et käimas on kumer muhk, millest on käes juba langev osa.
Aga juurde trükitud triljonid?
Üldsõnaline (üldine) seletus võiks olla selline, et peale raha- ja krediiditurule nii suure mulli sisselaskmist on turule loomulik toiming tagasitõmbumine. See väljendub põhiliselt krediidi vähenemisena. Krediiditurud on oma mahult keskpanga bilanssidest üle suurusjärgu suuremad, seega keskpanga bilansi suurenemine ei muuda üldises pildis suurt midagi - see vaid püüab tegutseda turu vastu ja pikendab turu kohanemise aega. Deflatsiooni "religiooni" olevad inimesed peavad üleval ka veebisaiti, kus on sellest päris palju infot. Minu mälu järgi ütles üks seal kirjutav mees, et"deflatsiooni all ei peaks mõistma mitte niivõrd hindade alanemist kui krediidi vähenemist".
Vaatan natuke maailma suurimat majandust, ilmselt on väikese ajalise nihkega protsessid ka mujal samad. USA infoks on hea St. Louise Föderaalpanga infokogum FRED.
Majandusteooriat õppinud teavad, et keskpangaga on seotud vaid sularaha ja pankade keskpangas olev raha (erinevad reservid) - seda võib pidada kõige väiksemaks rahakogumitest, mille suurust otseselt ka keskpank mõjutada saab. Edasised rahakogumid on suuremad ja nad on suuremad erinevate majandustoimingute tõttu, mis loovad raha.
Lihtsaim näide osalise reserviga pangandusest: Kui kohustuslik reserv on 10%, siis pank võib temale toodud rahast välja laenata 90%. Kui keskpank annab 100 ühikut raha, siis kui klient viib selle panka, võib pank välja laenata sellest 90 ühikut. Kui see 90 viiakse uuesti (teise) panka, siis võib välja laenata uuesti 81. Seega vaid 2 laenutehinguga saab 100-st ühikust 271 ühikut raha.
Raha kogumitest on ülevaatlik jutt Wikipedias, Euroopa Keskpank annab oma lehel statistikat ja tema poolt kasutatavate mõistete seletused. Huvitav graafik on valitsusekriitilisel lehel Shadowstats - kui kuni 2008 aasta kriisini tõusid rohkem M3 ja M2, siis nüüd on rohkem tõusma hakanud M1. See on muidugi tingitud Fed'i poolt raha turule paiskamisest - raha ringlus ja kasutamine ei liigu selleha kaasa.
FRED'i all on ka M2 ringluskiiruse graafik. Siit on näha, et M2 ringluskiirus (GDP jagatud M2-ga) on ajaloolises põhjas. See tähendab, et nii suurt rahahulka ei ole majandustegevuseks vaja. Omal ajal majandusõpikuid lugedes jäi meelde, et raha ringluskiirus kasvab ajas juba tulenevalt tehnoloogia edenemisest. USA-s see vähemalt nii pole olnud.
Eelmise pika jutu kokkuvõte: kogu rahahulk ei kasva keskpanga rahatrükiga samas tempos, samas liigne raha kipub seisma ja ei osale majanduses. Krediidi kasv on väga otseselt seostud majnduse kindlusega - kui usutakse, et majandus areneb ja riskid vähenevad, siis toimub krediidi kiirem kasv.
Kui kardetakse erinevaid riske (sh. poliitilisi), siis tõmmatakse krediiti tagasi.
Tulles tagasi kulla juurde, siis tema nõudmist ja pakkumist mõjutavad muude hulgas järgmised tegurid (hõbeda puhul lisandub kasvava majanduse korral kasvav tööstusliku tarbimise kasv ja vastupidi):

  • Kriisi süvenedes kipuvad suuremad hoidjad (riigid, kommertspangad) kulda müüma, et vabastada likviidsust probleemidega võitlemiseks. Kui olukord rahuneb, siis püütakse oma positsioone taastada.
  • Oluline mõjur on nende metallide futuuride hoidmise tagatismäärade muutmine. Näiteks 2011. a. kevade hõbeda kukkumine pea $50 pealt pea $32 peale toimus suuresti tagatismäärade muutmise tagajärjel. Tagatismäärasid muudavad nende futuuridega kauplevad börsid, sageli seavad maaklerid oma klientidele neist nõuetest veel rangemad nõuded. Kui tagatismäärade muutmine mõjub nii karmilt, siis võib vaid arvata, kui suure võimendusega võetakse positsioone olukorras, kus tagatis on suurusjärgu jagu väiksem kui võetav positsioon.
    Vandenõuteoreetikud on ka väitnud, et enne määrade muutmist on "informeeritumad" (mõned suurpangad) võtnud turul vastupidisemaid positsioone ja sellega sisuliselt väikespekulantide raha oma tasku pannud.
  • Eelnevast tulenevalt on ka palju trendi jälgijaid, kes püüavad trendi suunas positsioonis olla (kuna kogu eelnevalt kirjutatud infot pole analüütiliselt nagunii võimalik omada). Need spekulandid võimendavad oma tegevusega tekkinud trende.
Eespool ütlesin, et mul tuli ühe põhjusena meelde sellest teemast kirjutada CNBC  artikli tõttu. Teine põhjus oli ka - tänane turu seis. Kogu eelneva sügise jooksul olen ma öelnud vestlustes kulla hinna tõusmisest, et see tuleb, kuid pikemas perspektiivis. Lühiajalist langust on prognoosinud ka nimekaima lainekeskuse Elliott Wave'i  analüütikud, minu arust pole nad sellest loobunud tänaseni. Mina isiklikult vähemalt lühiajaliselt prognoosin kulla hinna tõusu.
Kulla ETF-i graafik:
























Graafiku peal on kahe joonega RSI divergence (RSI tõuseb kui hind langeb) ja MACD divergence. Need mõlemad signaalid lubavad hinna tõusu. Kahe peale kokku on tõenäosus küllaltki suur. Raskem on mõelda, kui kaugele hind võiks kerkida. Mingi lainete lugemisega tundub mulle võimalik, et detsembri teises pooles algas 3-laineline korrektsioon, mille 3. laine ongi praegu algamas. See ei tähenda veel pikemaajalist tõusu. Praeguses olukorras ongi küllaltki tõenäoline krediidi kokkutõmbumise ajal veel võimalik hinnasurve kulla hinnale. Samas on pikemaajaliselt tulemas hinna tõus, nii et ka algul lühikesena tunduvate tõusudega võiks kaasa sõita, sest kunagi ei tea, kui pikaks algul lühikesena tunduv "sõit" võib minna.