Sunday, October 11, 2015

Islamist

Viimasel ajal on paljud inimesed öelnud välja (kirjutanud) kriitilisi arvamusi islami kultuuris toimuva suhtes. Põhiliselt on kriitika all nende suhtumine (uskmatutesse) naistesse, šariaat jne.

Üks asi on selge: sealsetes ühiskondades on normaalseks asjad, mis meie piirkonnas pole (enam ammu). Asi pole üldse selles, mis on õige või mis vale - osa maailma on lihtsalt harjunud elama teistsuguses ühiskonnas. Siit tulenevalt peaks need "heatahtlikud", kes soovivad neist ühiskondadest tuua siia suurt hulka inimesi, olema valmis ühiskonna (ja selles aktsepteeritud käitumise) muutumiseks.
Läheneda asjale nii, et seal on ühed inimesed julmad, kes teisi rõhuvad ning rõhutud on "leebed inglid", on eriliselt naiivne. Inimestel on kultuuriliselt sees normaalseks peetavad käitumisviisid, mis loomulikult muutuvad, sõltuvalt sellest, kas see inimene on oma käitumises vaba või on ta kuidagi rõhutud. Sama kehtib ka selle kohta, kui inimene satub teise, mitte tavalisse, kooslusesse - ühiskondliku olendina kohaneb ta loomulikult mingil määral sealsete normidega. Selle ulatus on sõltuvuses sellest, kui kõrgelt see inimene hindab seda teistsugust keskkonda (üks variant siis tema arvates kõrgem/parem kooslus, teine "uskmatute" keskkond).
Eelnevast tulenevalt näen ma suurt probleemi, kui meie ühiskonda tuleb seltskond, kes meid, kui "mitte jumala rahvast", peab isegi orjadeks mittesobivaks - mingit normide, tavade vms. ülevõtmist ei tasu loota.

Kas kristlus on siis selgelt parem kui islam?

Meie ühiskonnas elavatel inimestel on selgelt kergem elada tänapäevases kristlikus ühiskonnas. Kui lugeda isegi nende, kes on elanud edukalt islamimaades, jutte, siis saab nende positiivse jutu kokku võtta lihtsalt: "isegi minu, kristlikust maailmast tulnu, jaoks , oli kõik OK, vaid mõningad veidrused".  Tasub tähele panna, et elu võimalikkust (mugavust) hinnatakse seejuures tänapäevases kristlikus maailmas tavaks oleva elukorraldusega.
Aga usud iseenesest? Eespool kasutan ma pidevalt sõnaühendit "tänapäevases kristlikus". See on selles mõttes õige täiendus, et ka kristlikus maailmas on olnud muud ajad: kus natuke teistmoodi uskumine oli piisavaks põhjuseks, et inimesi piinata või julmalt tappa. Veel mõned sajad aastad tagasi sai tuleriidale, kui julgesid kinnitada, et Maa käib ümber Päikese. Läti Hendrik tundis uhkust, kui siin "uskmatuid" lapsi, naisi ja vanureid tapeti.

Kas usk peab kohanema inimeste soovidega?
Eelmise Rooma Paavsti puhul oli jutuks, et ta on liiga kinni traditsioonilistes väärtustes. Ja seda oma kiriku sees. Olen ise küll selle jaoks väline inimene, kuid minu arust ongi religioon üks stabiilsete väärtuste süsteem, mis ei saa (ei tohi) iga moesuunaga kaasa joosta.
Selles osas tuleb hinnata islami väärtuste püsimist. Isegi salafistide äärmuse puhul.
Tuleb hinnata, kui inimestel on oma väärtused, mida väliste mõjutuste mõjul ei rutata muutma. Kui neid reegleid kiputakse aga teistele (jõuga) peale suruma, siis pole asi enam sama. Siin on sarnased kõik julma ainujumala kuvandiga usud - ja probleem tuleb juba sellest. Näiteks budistlik lähenemine on palju heatahtlikum teiste religioonide suhtes.

Lõpuks tahaks veel rõhutada, et kogu eelmise jutu puhul ei ole oluline nahavärv, inimese etniline kuuluvus (näiteks araablane) jne. Asjad lihtsalt on nii eri ühiskondades.