Mõtted majandusest ja poliitikast

CDS-d Kreeka puhul

2012-02-01T01:56:00.002+02:00

Kreeka võlakriisis on üheks olulisemaks teemaks CDS-d. Need on väärtpaberid, mis peaksid igaüks mingile summale pakkuma kindlustust selleks puhuks, kui võlakirjade väljaandja oma kohustusi ei täida.
Euroopa poliitikud on teinud kõik neist oleneva, et sündmusi ei deklareeritaks nn. default'iks, mis tähendaks, et CDS-d kuuluksid väljamaksmisele. Sel oleks suur mõju paljudele suurtele pankadele. Selle otsuse teeb organisatsioon nimega ISDA. See asi kõlaks veel normaalselt, kui ISDA liikmeteks ei oleks suurimad pangad. Need samad pangad on andnud välja (müünud) meeletu koguse CDS-e, saades selle eest raha. Nüüd sõltub nende enda otsusest, kas see kindlustus ka välja makstakse.
Normaalses maailmas tõlgendataks selliseid tegevusi pettusena ja vastutavad isikud veedaksid päris pika aja trellide taga. Nüüd on aga valitsused nende toetajateks.

Aga poliitikud teevad seda ju selleks, et tagada stabiilsus ja rahva heaolu?
Kogu Euroopa (ja mitte ainult) ühiskonna tegutsemise aluseks juba antiikajast on olnud põhimõte, et lepinguid tuleb täita. Kui neid põhimõtteid hakatakse muutma, siis sel on üleüldiselt prognoosimatud tagajärjed.
Jättes kõrvale muu ühiskonna tegevused, mõtleme võlakirjade peale.
Üks oluline faktor, miks investeeritakse võlapaberitesse ja neid peetakse riskivabaks, on see, et neile saab osta peale riskikindlustuse. Kui seda ei saaks, siis paljud investorid võlakirjadesse ei investeeriks. Nüüd siis tahetakse tõestada praktikas, et eurovõlakirjadesse investeerimisel see kindlustus ei tööta.
Siit tõusetub küsimus: miks peaks tulevikus keegi mõistlik investor ostma euroala võlakirju, kui on loodud pretsedent, et valitsuste aktiivsel toetusel jäävad need tagasi maksmata ja samas ei maksta välja ka kindlustust?

Fed oli 2006. aastal teadlik elamuehituse aeglustumisest

2012-01-12T20:50:00.000+02:00

FT avaldas jutu, milles vanade protokollide põhjal tuuakse välja, et Fed oli juba 2006. aastal teadlik elamuturu jahenemisest ja sellest, et sellel tegutsevad ettevõtted vähendavad tõõjõudu. Sellest hoolimata peeti kinnivara laenude turgu tugevaks.
Kokkuvõttes ei suudetud midagi ära teha, et tulevat krahhi ära hoida. See on järjekordne tõestus, et majanduse stimuleerimine ja pidurdamine teadlikut ei ole kunagi õnnestunud ning mõistlik oleks seda võimalikult vähe teha - turg on vabalt tegutsedes selles osas efektiivsem.

Kuidas väljuda võlaspiraalist?

2011-12-24T23:07:00.000+02:00

Nüüd on siis Euroopa liitunud nendega, kes kavatsevad võlaprobleemist väljuda rahatrüki abil. Iseenesest ei ole oluline, kas romaani riigid kavaldasid Saksamaa üle või oli see ühine plaan, milles saksa poliitikud saavad teha näo, et nad ei nõustunud EKP poolt raha trükkimisega ja selle riikidele laenamisega. Igal juhul on džinn pudelist välja lastud ja ta ei taha sinna kuidagi tagasi minna.

Lühiajaliselt on selline tegevus muidugi leevendus. Euroopa riigid ei suutnud mingeid reaalseid samme teha ei pankade (siis seal olevate hoiuste ja muude nõuete) turvamisel ega ka stabiilsusprogrammi (EFSF) rahade rakendamisel. Maksumaksjale ongi nii äkki vähemalt selle koha pealt parem, sest EFSF on garanteerinud vist ainult mõned kümned miljardid. Võib-olla on praegune suundumus osaliselt Euroopa probleemidelt mujale (kes on järgmine, kas Ühendkuningriigid?).

Raha pakkumise selline järsk tõstmine viib paigast ära tasakaalu raha pakkumise ja nõudmise vahel. Hakatakse tegema investeeringuid, mis normaalse majandusliku tasakaalu puhul pähegi ei tuleks. Röövitakse säästjaid, kuna nende säästude väärtus väheneb (see on mõnes mõttes isegi hea Eestile, kuna siin noore majandusena suured säästud puuduvad). Säästjate ebaõiglane kohtlemine viib säästmise vähenemiseni ja võimendatud tarbimiseni tarbimisühiskondades.

Kogu sellise rahatrüki juures tuli pähe küsimus, millal ja kuidas seda suunda muuta võiks? See on selline magus ja kerge tee, et poliitilist tahet sellelt kõrvale astumiseks on raske leida. Loogika ütleb, et nagu võlariigid hakkasid kokkuhoiu peale mõtlema alles siis, kui pankrot juba päris ukse taga oli, hakatakse raha trüki problemaatilisuse peale mõtlema siis, kui enam trükitud raha ei usaldata. Usaldamine ei ole stiilis "usalda - ei usalda". Küsimus on ikka pigem selles, et mida usaldatakse rohkem. Olukorras, kus kõik maailma juhtivad majandused on rahatrüki teel, ei ole alternatiivi. Usaldatakse ikka suurte majanduste rahasid. Väikesed ei saa selles protsessis kuidagi teistmoodi käituda. Tuletame meelde Šveitsi frangi suurt tõusu suvel, mis riigi eksporti tõsiselt halvas. Tulemuseks pidi ka Šveitsi keskpank ütlema, et vajadusel antakse lisaraha turule, et see ei läheks euro suhtes üle teatud taseme kallimaks. Ka Hiina, kuigi palju suurem majandus, on samas olukorras - kui nad oma valuutat juurde ei emiteeri, siis ei suuda nad midagi eksportida. Sellel on halvad sotsiaalsed tagajärjed.

Kust võiks siis tulla raha, mille väärtus säiliks?
Esimene variant on eraviisiliselt emiteeritud raha. Selle puhul tekib muidugi küsimus, et millega see raha seotakse, kuidas tekib selle raha vastu usaldus. Eraviisiliselt emiteeritud rahaga ei saa muidugi siduda osalise reserviga pangandust (selle reguleerimine eeldab riigi käes olevaid vahendeid), loomulikult üritavad riigid sellise konkureeriva (ja emiteerimistulu vähendava) süsteemi vastu igatpidi võidelda.
Teine variant oleks, kui mingid riigid või riikide ühendus looks sellise raha. Esimese mõttena tuleb pähe naftat eksportivate riikide (näiteks OPEC-i) raha, milles kokkulepitult naftat müüma hakataks. Selline variant oleks päris mõeldav. Ühelt poolt on neil riikidel huvi saada varsti lõppeva nafta eest tasuks midagi kindlamat kui USA dollareid. See, mida ostu eest saadakse pole aga esmaselt oluline - oluline on ikkagi, kuhu säästud panna. Kui need peab ikka dollariteks vahetama ja USA võlakirju ostma, siis pole ju mingit suurt vahet. Samas on nafta lõppemisel sellise raha kate kadumas. Lisaks on veel lähiajaloost näha, et kõiki, kes midagi sellist soovivad, kiputakse "demokraatia kaitseks" pommitama.

Võib-olla suudavad keskpangad raha pakkumist reguleerida?
Näiteks USA Föderaalreservi retoorika on olnud senimaani, et neil on võimalusi ja vahendeid raha pakkumise vähendamiseks. Jätame kõrvale nende võimaluste olemasolu ja oskuse neid õigel hetkel kasutada. Kujutame ette, et majandus hakkab suure likviidsuse olukorras kasvama kiiremini, panganduses tekib stabiilsus ja laenuandmine (sellega ka raha võimenduse kordaja ehk tegeliku rahamassi määraja) suureneb. Õpiku makromajanduses oleks see koht keskpangal endapoolset lisaraha turult tagasi võtta. Praktikas tekib aga sel momendil, mil majanduse tsükli seisust tulenevalt tavaliselt intress nagunii kerkib, üks suur takistus - riikide võlad. Riigid ei saa lubada intressi kasvu, sest siis ei suudaks nad enam oma võlgade intressi tasuda. Põhimõtteliselt on siis kaks variati:
* hoida intressi kunstlikult all, millega lastaks tekkida hüperinflatsioonil ja raha väärtuse langusel;
* lasta intressil tõusta ja lasta riigid pankrotti.
Kumbki neist variantidest ei ole vastuvõetav. Tõenäoline on, et tekib midagi sellist, nagu eelmise sajandi esimese poole hüperinflatsiooni järel.

Bürokraatlik lähenemine

2011-12-15T13:44:00.002+02:00

Eelmise nädala Euroopa riigijuhtide kohtumisel lepiti muu hulgas kokku pankade kapitaliseerimises. Iseenesest on see väga oluline küsimus - põhiline oht, mida turul nähakse, on see, et riikide võlakirjade väärtuste langedes võivad ka pangad hakata maksejõuetuks muutuma. Mis omakorda levib edasi teistele pankadele ja muudele finantsasutustele. See probleem on teada olnud juba eelmisel aastal, samas mingeid tõsiseid samme pole astutud. Võlakriisi lahendusvariantide sees on pankade kapitaliseerimisele pööratud tähelepanu ka Ausa Poliitika märtsis pakutud võlakriisi lahenduse mehhanismis.
Tundub, nagu oleks ka poliitikud jõudnud omadega sinnamaale, kus teised on juba ammu olnud. Kas ikka on?

Täna tuli mulle pähe mõte, et iseenesest lahendatakse nagu sama probleemi. Lahenduse teostus on aga bürokraadil ikkagi väga erinev "normaalselt mõtlevast" inimesest:
* Eurobürokraadid kirjutavad ette omakapitali nõuded, mida pangad peavad suurendama mingiks tähtajaks. Kui need on suurendamata, siis ähvardatakse riiklikult sekkuda ja jõuga pankasid kapitaliseerida. Pange tähele: ei ole oluline pankade maksevõime, samuti see, kas pankade võlakirjainvesteeringud on tehtud USA või Itaalia võlakirjadesse. Hindamine ja karistamine on pandud bürokraatidele.
* Ausa Poliitika skeemis on asi lihtsam: on paika pandud reeglid (kui olukord viitab panga likviidsusprobleemidele), mille puhul sekkub riik (stabiilsusfond), võtab üle panga omanduse (või osa sellest) ettemääratud reeglite järgi ja kapitaliseerib panga. Selle skeemiga ei määra tegutsevale ja likviidsele pangale ette ametnikud, mida peaks tegema. Otsuse tegemine on jäetud panga omanikele. Neile öeldaks, et "Te tegite vigu võlakirjadesse investeerimisel, teil on praegu aega veel asja parandada. Kui te seda ei suuda teha, siis kaotate te rahaliselt."
Kahe skeemi võrdlemisel on näha, et poliitikute kehtestatava puhul määravad ametnikud, kuidas peaks pankasid juhtima. Teise puhul jäetaks see kohustus pankade juhtidele, öeldes samas, et juba on tehtud vigu ja nüüd peab olema väga hoolikas, muidu läheb see pankade omanikele kalliks maksma. Kumb süsteem töötab paremini? Päris kindlalt turumajanduslik, milles pankade omanikud pankasid juhivad.

Vastu võib vaielda, et pankade juhid on väga palju vigu teinud ja miks me peaks uskuma, et nüüd neid vähem tehakse? Aga seepärast, et pankade omanikel on majanduslik huvi praegusest raskest olukorrast võimalikult väikeste kahjudega välja tulla. Ise küsiks vastu: kui pangad tegid halbu investeeringuid, siis kes neid, isegi seadusandlikult, sundis selliseid otsuseid tegema? Ikka poliitikud ja bürokraadid. Kes siis veel kirjutas regulatsioonidesse, et Kreeka ja Saksamaa võlal on ühesugune risk, ümmargune 0.
Asjal ei ole vaid metoodiline erinevus, mida võiks hea tahtmise puhul pidada "maitse asjaks".

Sellega on seotud ka makroökonoomiline sisu:
Paljud lõdva rahapoliitika (ehk rahatrüki) pooldajad seletavad pidevalt, et võlgade vähendamine praeguses majanduslikus madalseisus kokkuhoiu teel vähendab omakorda majanduskasvu. Sellega saab ainult nõustuda - kokkuhoidu oleks pidanud tegema siis, kui majandusel hästi läks. Aga mis siis jäi tegemata, tuleb nüüd ära teha.
Aga tagasi pankade juurde: kõigile pankadele ühetaoliselt suuremate kapitalinõuete kehtestamine vähendab laenu andmist. Kui raske on see majandusele, võiks küsida ka nende paljude Eesti ettevõtjate käest, kellel kriisi ajal ostjad iseenesest "ära ei kadunud", kuid pangad tahtsid vähendada laenusid, püüdsid lõpetada käibe- ja arvelduskrediite. Praegusel hetkel kirjutavad selliseid otsuseid ette Euroopa riigijuhid.

Euroopa lõhenemas

2011-12-09T11:20:00.001+02:00

Euroopa tippkohtumiselt on info avaldatud. Esmane kokkulepe eelarvete piiramise osas on saavutatud euroriikide osas, selle jõustamine on pikem ja omaette küsimus. Igal juhul võib öelda, et tunneli otsast on valgus paistmas.
Turud on ka asja suhtes mõõdukalt positiivsed. Turgude mõõdukust tuleb hinnata selles kontekstis, kus nad tegutsevad - turul kauplejad on viimase mõne aasta jooksul harjunud sellega, et Fed külvab turud rahaga üle, mida siis vastavalt oskustele ja võimalustele üritatakse oma tasku panna. Igal juhul pole see keskmise inimese ja majanduse üldise arengu seisukohalt kasulik. Euroopa osas on samuti turgude lootus, et ECB maksaks kinni kõik kahjumid, mida investorid ja kauplejad on riikide võlakirjadega kaubeldes saanud.
Selle kokkusaamisega seoses tuli mulle aga pähe mõte, et praegu on algamas arengud, mis viivad peale euroala võlaprobleemi stabiliseerumist Euroopa teiste valuutade ja neid kasutavate riikide kriisini. Siin taga on lahknevus, mis on suudetud tekitada EL ja euroala vahel. Ühelt poolt on EL viinud liigse suveräänsuse kaotuseni, mis on ka üks väidetav Suurbritannia vastuseisu põhjus - Suurbritannia tahaks välistada teda nii valusalt puudutavate regulatsioonide tekitamise oma finantsteenuste suhtes. Siin on põhjuseks EL-u muutumine bürokraatlikuks struktuuriks, minnes laiali oma esmasest otstarbest: vaba turg erinevatele kaupadele ja rahale. See kirvena õhus rippuv pangandusmaks on järg sellele, mis üle 200 aasta tagasi Prantsusmaalt maailma laiali saadeti ja mille hinda võib arvestada 100 miljoni inimelu suurusjärku.
Teine, mitte nii üllas põhjus avaldamiseks, on see, et mitteeuromaad püüavad säilitada endale võimalust oma tegevust rahatrükiga finantseerida. See on naiivsus, mis tasub ennast kunagi kätte. Peale tähelepanu ärapöördumist euroalalt otsivad turud endale uut "ohvrit".
Lootust rahatrükiga järgmiste valimisteni oma elu kergendada on raske poliitikutel piirata. EL-i bürokraatia ja liimesriikide suveräänsuse piiramise osas aga saab ja peab samme astuma. EL on loodud mingi majandusliku eesmärgiga ja selleks vajalikku tegevust tuleb ka teha. EL ei ole loodud tuhandetele bürokraatidele mugavaks äraelamiseks, kuigi nad ise püüavad kogu oma jõuga tõestada bürokraatia vajadust. See on vale tee, mis ei too midagi head.

Mis sel nädalal Euroopas ikkagi juhtub?

2011-12-09T04:56:00.002+02:00

Euroopa tippkohtumine on ikka veel käimas. Lõplikku informatsiooni peab ootama veel ilmselt vähemalt reede (tegelikult juba täna) õhtuni.
Täna tegi avalduse Euroopa Keskpanga (ECB) uus juht Draghi. Baasintresi vähendati küll veerandi protsendi võrra, kuid panga president ütles otse välja, et massiivset (ja valimatut) võlakirjade ostu ECB poolt ei tule, kuna see pole kooskõlas selle regulatsiooniga. Samal põjusel ei finantseeri keskpangad ka IMF-i, et see annaks laene hädas riikidele (see on üks välja pakutud JOKK-skeem ECB otsesest laenuandmise keelust möödahiilimiseks). Iseenesest on need otsused ja väljaütlemised väga õiged, kuigi nad oleks võinud juba üle aasta tagasi tulla.
Küsimus on, et miks nii konkreetne avaldus tuli praegusel murrangulisel hetkel? Börsid kukkusid täna mitu protsenti.
Mõeldes võimalike põhjuste üle, tuleb pähe kaks mõtet:

* ECB-s on jõutud arusaamisele, et olemasoleva õigusliku raamistiku raames ei saa nende võlakirjade ostu võitlus turgudega olla edukas ja tõmbutakse tagasi. Küsimus jääb ikkagi, et miks seda nii otseselt pidi tunnistama just täna? Kui see nii on, siis on Euroopas ikka täiesti peata olek ja ees suured vapustused;

* Teine, mulle esmapilgul kuidagi loogilisem variant on see, et Draghi töötab kokku suurriikide juhtidega, eeskätt Merkeliga. Üldiselt on oma lühikese ametisoleku aja jooksul Draghi jätnud mulje, et ta tegutseb mõistlikumalt kui Trichet. Kõhklus on samas ikka üleval tema koduriigi tõttu, kuid kuidagi tundub, et ta on lähemal Saksamaale.
Mida siis see kokkutöötamine endast kujutab? Tänaseni lootis meedia, turud ja ilmselt ka Äpu-riikide juhid, et tuleb see paljureklaamitud "Big Bazooka", mis kõik probleemid nagu käega pühib. ECB kontrollimatut rahatrükki on promonud ka mitmed meie kohalikud targad. Rahatrükk USA stiilis ei olekski isegi mingi väga suur õnnetus (mina ei usu, et see inflatsiooni nii väga mõjutaks - kõlan juba nagu Bernanke), kuid sellel asjal on üks väga suur AGA. See on nimelt see, et kui USA-s raha trükitakse, siis läheb see kogutud väärtus (mis iseenesest on nagu kogutud "nähtamatu" maks) ühe riigi kulutuste katteks. Kuidas see oleks aga Euroopas? Maksu kogutaks kogu Euroopas, kuid kogutud maks antaks osade riikide kasutada? See ei kõla hästi ja sellele loodetavasti toetust kunagi taha ei saada. Mina pole tänase päevani näinud ühtegi ettepanekut, kuidas seda probleemi praktikas lahendada. Alati on võimalik mingi valem välja mõelda, mis oleks enam-vähem õiglane ja tagaks pikemas perspektiivis kontrolli ka raha hulga üle (imselt ca 10 minutiga kirjutaks mingid reeglid ka ise kokku), kuid Euroopas ei suudeta rakendada isegi palju lihtsamaid reeglistikke. Seega selle peale loota pole mõtet.
Mida siis võib-olla tahtis Merkel? Asi on lihtne: Euroopa riikide juhtidel tuli ära lõigata lootus, et asja saab veel venitada ja "keegi teine" tuleb ja lahendab nende probleemid. See on nagu ämber külma vett, mis paljud peaks reaalsusele lähemale tooma.

Kui nüüd riigijuhid tulevad mõistusele, kas siis saab kõik korda?
Igasugune, ka kõige mõistlikum tegevus saab eelarvete mõttes tulemust anda alles 2013. aastal (ka see on väga optimistlik). See hakkaks puuduva raha osas mõju avaldama alles siis. Olles realist, tuleb arvestada, et mingi uus mehhanism ei saa käivituda hetkega, antakse ikka ka mingi üleminekuaeg. Seega isegi kõige optimistlikuma stsenaariumi järgi jääks olemasolev võlasumma, millel pole katet (minu hinnangul ca 2 triljonit), lisaks järgmise paari aasta ülekulutused. See on vaja ikkagi kuidagi finantseerida.
Siit tuleb järgmine mõte: kunagi hakkab ECB ikkagi raha trükkima. Enne seda peavad riigid jõustama eelarve kontrolli kokkulepped, siis hakatakse äkki mõtlema rahatrüki reeglite peale.
See kõik on lootusetult hiljaks jäänud ja on praegu noa teral käimine. Tõenäosus sellelt noa teralt maha kukkuda ja ennast lõigata on väga suur. Tegelikult oleks pidanud vajalike samme astuma juba üle aasta tagasi, siis oleksid ka turud rahulikumad püsinud. Samas, ilmselt polnud siis võimalik saada neile sammudele Euroopa riikide toetust taha.

Kas riigipankade valuutaswap on vaid positiivse mõjuga

2011-11-30T23:59:00.000+02:00

Täna, börsipäeva alguses tuli uudis, et paljud maailma keskpangad aitavad ECB-l pankadele likviidsust juurde anda. Turud võtsid uudise vastu väga positiivselt: indeksid olid juba avamiseks ca 3% üleval, sulguti üle 4%.
Kas selline dollaripõhine krediit aitab pankasid? Loomulikult läheb raha odavamaks neile pankadele, kes vajavad dollaripõhist finantseerimist. Samas enamus välja antud laenudest on europõhine. Olles lõpuni korrektne, ei tohiks pangad dollariga finantseerida eurodes väljalaenatavat raha. Eurodes likviidsus peaks olema pankadele ka väga kergelt saadaval. Samas laenu hinna alla surumine võib luua olukorda, kus Euroopa pankadel on liiga palju dollaripõhiseid kohustusi. Mingil hetkel võib see tunduda mitte nii ohtlik, kuid kui Euroopa peaks ikkagi hakkama raha juurde trükkima ja sellega euro kurssi alla viiks, oleks jälle probleem üleval. Mõistlikult võttes ei tohiks seda ohtu olla, pangad peaks ju natuke oma tegevuses mõtlema, kuid sama asi oli ju ka Euroopa riikide võlakirjadega, mille puhul oli ammu selge, et need olid riskised, ometi on pankade jaoks seda riski üleval ülearu,
Reutersi jutt valuutaswapi kohta.

Ei saa öelda, et hoiatanud oleks vaid mõned üksikud inimesed nagu Schiff - need jutud kõlasid europarlamendis

2011-11-30T19:25:00.000+02:00

3 vabariiklaste kava maksusüteemi muutmiseks

2011-11-25T18:22:00.000+02:00

3 Republican Plans For Your Taxes - Investopedia.com
Meil on osad poliitilised jõud juba pikka aega kisanud, et maksusüsteem peaks olema progresseeruv. Ühe põhjendusena tuuakse, et see on nii paljudes maailma arenenud riikides, nagu näiteks Skandinaavias ja USA-s. Skandinaavia suunalt on tulnud palju signaale, milles avaldatakse arvamust, et see süsteem ei ole neile hea. Käimasolevatel USA presidendi eelvalimistel on mitmed vabariiklaste kandidaadid tulnud välja plaaniga maksusüsteemi lihtsustada, kuni föderaalse käibemaksu kehtestamiseni. See artikkel on selles teemas üks katvamaid, mis mulle pihku sattunud.

Prantsuse võlakirjad liiguvad juba korrelatsioonis probleemriikidega

2011-11-10T06:33:00.001+02:00

Viimasel ajal on maailma finantsturud kaubelnud skeemi risk-on päev / risk-off päev järgi. See tähendab, et vastavalt uudistele liigub raha kas riskisematesse varadesse (aktsiad, toorained, probleemsete riikide võlakirjad jne.) või turvalisematesse varadesse (eelkõige USA, Saksamaa ja muude tugevate riikide võlakirjad). Siit on hästi näha, milliseid varasid peab turg riskiseks. Viimaste päevade puhul ei ole kõige suurem indikaator Itaalia võlakirjade tootlus, vaid Prantsusmaa võlakirja täielik ühte patta minek Itaalia, Hispaania ja muude selliste riikidega. Samas täielik vastassuunas liikumine Saksamaa ja USA võlakirjadele.
Ei maksa hiljem hakata jälle rääkima, et see oli üllatus, mida ei saanud ette näha. Jutt on siis Prantsusmaa võimalikest probleemidest.

- Posted using BlogPress from my iPhone

Peaministri tagasiastumine tasub triljonites võlgasid

2011-11-09T05:26:00.003+02:00

Just sellise tobeda lausega võib kokku võtta tänase turu reaktsiooni Berlusconi tõenäolise tagasiastumise kohta. Nagu see aitaks leida sadu miljardeid eurosid, mida on põletavalt vaja, või leida uue poliitilise jõu, mis suudaks tegelikult kokku hoidma hakata.
Tegelik olukord on sellest optimistlikust miraažist hoopis erinev:
* Itaalia vajab veel sel aastal saja miljardi suurusjärku uut raha,
* Itaalia on optimistlikult kasutanud oma kulutusteks suhteliselt lühiajalist raha, millest tulenevalt on tal vajadus järgmise aasta jooksul refinantseerida sadu miljardeid eurosid. See lühiajalise raha kasutamine on arusaadav, kuna intressid on sellel palju odavamad. Samas olukorras, mil tagasimakse allikad on ebaselged, on see eriti vastutustundetu.
* Et Itaalia saaks mingitki (matemaatilist) võimalust omada pääsemiseks, peaks alustama suurt erastamist, muutma põhimõtteliselt pensionisüsteemi jne. Selge on see, et ükski poliitiline jõud seda teha ei taha ega suuda.
* Euroopas üritatakse EFSF-i 440 miljardist eurost pigistada välja suuremat ajutist mõju turgudele. Mida suurem saab olema rakendatava mehhanismi võimendus, seda kindlam on maksumaksja raha kaotamine ja seda lühiajalisem on meetmete mõju. Sellest elementaarsest teadmisest ei taha poliitikud aru saada. Ma ei saa aru, mida nad loodavad. Kas nii, nagu kuulus nobelist, tulnukate peatset rünnakut maale või maailmalõppu järgmise aasta lõpus? Nende kurvastuseks peab ütlema, et kuigi tulnukate kohta mul info puudub, siis need skeemid järgmise aasta lõpuni (mille kohta igasuguseid maailmalõpu kuupäevi levitatakse) küll stabiilsust ei taga.
Ammu on möödunud viimane aeg võtta kasutusele ainumõeldavad baasstabiilsust tagavad lahendused ja leppida sellega, et EL-i riikide juhtkonnad teevad seda, mis on nende karjäärile kasulikum ja see omakorda tuleneb sellest, mida rahvale suudetakse müüa. Ja kindlasti ei ole see pragusel hetkel ülejäägis (ehk siis võlga vähendav) eelarve. Mehhanismid peavad olema sellised, mis on rakendatavad ilma kõigi riikide nõusolekuta - kui keegi on vastu, siis ta jääb stabiilsuse mehhanismist lihtsalt eemale.
Mida siis teha:
* peaks looma mingi TARP-i (USA pankade päästmise mehhanismiga sarnase) süsteemi. Tegelikult oleks selleks sobinud EFSF, kui oleks õigel ajal sellele mõeldud. Praegu on ilmselt võimalik uue süsteemi loomisega EFSF-st sellisel kujul loobuda, kui saadakse uue lahenduse taha piisav poliitiline toetus.
* Uus struktuur kaasaks raha kas riikidelt või alternatiivina (kui selles kokkuleppele jõutaks) Euroopa Keskpangalt (EKP-lt) (ajutine lisaemissioon). EKP poolt lisaraha emiteerimine on makromajanduslikult ja õigluse seisukohalt õigem, sest see vähendaks majanduse kokkutõmbumist rahaturu kokkutõmbumise tõttu. See oleks selles mõttes majandusele stimuleeriv. Kui oleks tagatud selle vahendi sihipärane kasutamine, siis oleks see parem ka sotsiaalselt raskemas majanduslikus olevate inimeste olukorda arvestades, mis kaudselt aitaks jällegi majandust stabiliseerida.
* Lepitaks kokku matemaatilised reeglid, mille järgi käiks finantsasutuste stabiliseerimine. Põhimõte oleks, et raskustes finantsasutustele antaks laenu või garantii, mille eest saadaks lisatagatiseks osalus samas finantsasutuses eelisaktsiate näol. Mehhanismi rakendamine oleks paika pandud matemaatiliste reeglitega, mitte ei oleks ametnike otsustada.
* TARP-mehhanismiga liitumine oleks riikidele vabatahtlik (tegelikult muud moodi ei saagi see riikide puhul olla). Liitumise puhul peaks riik panema oma osa ühisesse rahakotti, samuti võtma siseriiklikult vastu mehhanismi tööks vajaliku siseriikliku seaduste paketi. Liitumise tagaks tingimus, et aidataks vaid liitunud riikide finantsasutusi.
* Kas samas struktuuris või eraldi juriidilises kehas peaks võtma kasutusele eurovõlakirjad. Nende osas on levitatud arvamust, et see soosiks ülelaenamist. Ma ei jaga seda arvamust, kõik sõltub kokku lepitud tingimustest. Kiirelt öeldud tingimused võiks äkki olla:
- kümne euroala usaldusväärsema riigi võlakirjade tootluse keskmise alusel arvutataks välja baasintress.
- laenu antaks intressiga baasintress +3% esimese 5% SKT ulatuses. Järgmise 5% SKT osas oleks intress juba 1% kallim ja nii edasi. Selline laen ei kutsu eriti laenama, kuid aitaks vältida paanikat, et riik ei suuda oma kohustusi täita. Selles olukorras muutuks oma võlakoorma vähendamine juba riigi huviks, mis tegelikult seda ju ainult teha saabki. Igasugused jutud "troikast" jms. on tobedad, sest tegelikult on see vaid jutt ja surve avaldamine. Tegelik surve tuleb aga valitsejatele valija poolt.
- Et vältida olukorda, milles riik loobub lihtsalt oma võla maksmisest, peaks stabiliseerivad riigid kokku leppima, et juhul ,kui laenu ei tagastata, siis kehtestavad võlausaldajad riigid võlgniku suhtes täieliku majandusblokaadi. Et vältida juriidilisi vaidlusi, peaks sellega nõustuma ka laenu võttev riik.

Need sammud võivad tunduda küll äärmuslikud ja raskesti teostatavad, kuid tegelikult palju muid võimalusi enam jäänud pole. Nende kokkulepete plussiks on see, et neid saab sõlmida ilma konsensuseta - iga riik teab, kas tahab liituda või mitte, teades samas, et mitteliitumine on suur risk. Poliitikud peavad lõpuks endale teadvustama, et praeguseks hetkeks on kulutatud triljoneid raha, mida pole olemas. Samas jätkatakse sellist kulutamist ka nähtavas tulevikus. Nii ei ole võimalik enam jätkuda. Euroopa poliitikud peavad aru saama, et ei mängita liivakastis, vaid juhitakse maailma suurimat majandust.
Toodud ideedele ei ole eriti alternatiive. Välja on toodud ideed, et EKP võiks hakata USA Föderaalreservi moel raha juurde trükkima. Sel on aga üks oluline puudus: sellega me kinnistaksime euroala lagunemiseni mehhanismi, milles osa ülekulutajaid elab teiste arvel. Kusjuures euroalast hakkaks lahkuma esmalt tervema rahandusega riigid.

Toodud ideedel on veel see eelis, et nendes on küllalt suure tõenäolisusega tagatud investeeritud raha tagasisaamine ja veel kasumigagi - see võimaldaks kaasata ka maailma muid riike, mis praeguse EFSF-i toetamise on välja naernud.

Arutelu CDS-de rakendumise teemal

2011-11-02T20:23:00.002+02:00

Artikkel selle kohta, kuidas pangad (põhilised CDS-de väljaandjad) on seni lootnud CDS-de rakendumist vältida. Kreeka referendumi järel võib see aga raskeks osutuda.

- Posted using BlogPress from my iPhone

Schiffi vanad jutud, mis tunduvad ka hetkel veel aktuaalsed olema

2011-10-20T02:35:00.002+03:00

Elevant portselanipoes

2011-09-22T23:38:00.017+03:00

Tänane päev oli USA turgudel suurem kukkumine, kui juba pikka aega on olnud. Eile õhtul tuli Fed välja oma uue kavaga majandust elavdada. Kuidagi jääb tunne, et sellised päevad näitavad kõigile, kel silmad lahti on, hästi kätte, miks riigi poolt on mõistlik võimalikult vähe majandusse sekkuda - võib ju plaane teha, kuidas asi peaks nagu paranema, samas ei suudeta kompleksetes süsteemides kõike kunagi õigesti prognoosida. Tulemus on siis selline nagu täna turgudel: kukkusid lisaks aktsiatele ka toorained, väärtmetallid jm. Tõusid vaid kvaliteetsed võlakirjad - samas seda poleks vaja, vaba raha on olemas ülearu. Seda ei osata, julgeta, taheta investeerida praegusesse majandusse.
Õhtul jõuti meedias välja arusaamisele, et Fed'i samm muuta kunstlikult eri perioodide intressitasemeid lõikab juba niigi räsitud pangandust: Fed tahab tõsta lühiajalisi intressimäärasid pikaajaliste arvel, samas pangad esimesega seotult võtavad laenu ja teisega seotult annavad. Kui lisada siia veel pidevalt lisanduvad piirangud pankade tegevusel, populistlikud kohtuasjad nende vastu jne., siis pole ime, et börsid kukuvad.
Järeldus saab siit ainult üks - kui kellelgi on võimalus genereerida tühjast triljoneid, siis peaks tal olema ka mõistust seda enamusel juhtudel mitte teha.

Soome panga ülevaade maailma majandusolukorrast

2011-09-20T15:31:00.004+03:00

Soome Pank on kirjutanud küllaltki pika analüüsi maailmamajanduse hetkeolukorast.
EKP poolt võlakirjade ostmist vaadatakse raha hulga ja inflatsiooni seisukohast. Aga keskpanga raha säilimise seisukohast mitte - eriti tark ei ole ka võrdlus USA ja Jaapaniga, riigid, mille võlakirju ostetakse, on ikka natuke erinevad.
OpenEurope Kreeka maksujõuetuks muutumise mõju analüüs Euroopa Keskpangale. Seal lubatakse selle kahju osaks Eestile 0,12-0,17 miljardit eurot.

Viskame aga võlgades majandusse raha juurde

2011-09-16T05:54:00.001+03:00

Täna tuli uudis, et keskpangad viskavad turule pankade kätte suure koguse dollareid. Loomulikult tõi selline samm lühiajaliselt kaasa turgude tõusud. Tüüpiliselt sellistele tegevustele, ei ole kerge leida infot, kes neid laene tagab. Ei ole ju eriti tõenäoline, et muud, kui Euroopa, keskpangad riski finantseerida pankasid, mille bilanssides on palju katteta võlakirju, enda peale võtavad. Eks see selgub kunagi hiljem. Kindel aga on, et kuna kahju on juba tehtud ja seda ei soovita kuidagi maha kirjutada, siis "loobitakse ahju" järjest rohkem maksumaksja raha. Eks see tuleb kas otsese tagasimaksena või inflatsiooni teel lihtsatel inimestel kinni maksta. Küsimus on muidugi EKP tegutsemise juriidikas: kui neil on keelatud raha tühjast juurde trükkida, kuidas siis on garanteerimisega. Kuidagi sarnane on see selle jutuga, mida meie finantsgeeniused alles hiljuti rääkisid: me ei anna ju raha, vaid ainult garantii.
Sellise tegevuse toetajad (sageli need, kel on mingid osalused selles samad tobedas finantseerimisskeeemis või kes on börsidel panustanud sellise turu tõusu peale) ütlevad nüüd, et väga tore, lõpuks käituvad keskpangad resoluutselt, nii stabiliseeritakse turge. Tegelikult selline tegevus probleemi põhjuseid ei paranda, vaid süvendab neid. Täna oli artikkel FT-s väidab, et Jürgen Starki lahkumise põhjuseks ECB-st sai seesama operatsioon. Selles asjas osalemine on ilmselt vastuvõetamatu kõigile, kes soovivad, et raha mingitki väärtust omaks.
Ei kujutagi ette, millal lõpuks tõsise võlgnevuse vähendamiseni jõutakse. Liiga palju on juhtivatel positsioonidel inimesi, kelle jaoks ei ole määravaks parem tulemus rahvale. Sellise kontrollimatu tobeduse puhul tundub, et näiteks Saksamaal tekib päris tõenäoliselt soov latiinode ja muude lõunamaalaste valuutast kaugeneda.
Täna kirjutati ka artikkel USA hüpoteekide refinantseerimise probleemidest. Selleks on võimalik saada raha viimase aja kõige odavama intressiga, valitsus loodab, et see lahendab kinnisvarakriisi. Ometi refinantseerimist ei toimu soovitud määral. Milles siis asi? Probleem on selles, et kinnisvara hindade kukkumisest tingituna on võimalike laenajate omavahendid nii väikesed, et laenu ei suudeta võtta. Selle ebaterve olukorra säilitamise nimel on kõvasti pingutanud riik ise.

Veel:
Martin Wolf'i artikkel FT-s
Süüdistus sakslastele, et üritatakse eurot hukatusse saata

Björn Wahlroos: Vaadin sijoittajavastuuta; - Talouselämä

2011-09-03T15:32:00.002+03:00

Investeerimisega tegelevate inimeste jaoks on asi küllaltki selge. Miks poliitikud ei suuda nii palju mõelda?

Björn Wahlroos: Vaadin sijoittajavastuuta - Talouselämä

Eurobondidest

2011-08-17T04:28:00.003+03:00

Andrew Lilico intervjuu Bloombergis eurobondide teemal.
Esimese asjana toob ta välja, et kui lõunalauas makstaks alati ühiselt ja võrdselt, siis viiks see õige ruttu raiskamiseni. Sama asi on ka siin - kui osa riike on vastutustundlikud, siis ühiste võlakirjade puhul saaksid ka vastutustundetud sama odavat laenu, ilma, et turg neid nende vastutustundetuse eest suurema intressiga karistaks.
Loomulikult on võimalik paberil välja mõelda mehhanisme, mis peaks nagu tagama, et toimitaks kehtestatud reeglite järgi, kuid tegelikkuses pole suudetud tööle panna isegi Maastrichti kriteeriume - ja seda mitte ainult vastutustundetu Lõuna-Euroopa vaid ka euroala suurriikide poolt. Täiesti selge on, et ei saa luua mingit skeemi, mis nagu peaks töötama, kuid mis sõltub ametnikest.
Eurobondid oleks muidugi üks väheseid variante, kuidas praeguseks juba täiesti käest ära olukorda päästa. Need peaks olema kindlasti ajutise iseloomuga. Väga täpselt peaks olema määratletud, kuidas nad aeguvad, neid ei peaks peale esmaselt kokku lepitut uuendama. Mingi variant oleks teha nad lühema tähtajaga ja leppida võlgnikega kokku, et nende uuendamine toimub vaid kokku lepitud tingimuste täitmisel. Näiteks 10-aastased võlakirjad oleks esmalt 2 aastat, siis 2 aastat ja edasi 1 aasta kaupa. Sellega saaks kontrollida kokku lepitud nõuete täitmist. Peale esialgset tähtaega (mis koosneks siis osalistest tähtaegadest) ei peaks enam uusi võlakirju välja andma ja selle projekti lõpetama. Kui lisaks esilgsele finantseeringule tahab riik-võlgnik lisalaenu, siis seda peaks hakkama küsima turult. Samuti peaks eurobondide eest saadavat laenu osaliselt hakkama asendama turult saadud laenuga.

Peter Schiff Paul Krugmani vastu

2011-08-17T04:15:00.000+03:00

Enamuse poliitikute ja nende poolt toetatud majandusteadlaste eesmärgiks on saavutada numbriline majandustõus, isegi selle hinnaga, et sellest inimestele mingit tulu ei sünni, vaid kogu toodetav produkt raisatakse ära.
Peter Schiff raadios:

Põhjused ja seosed

2011-08-10T15:55:00.000+03:00

Iga poliitik ja majandusteadlane peaks mõtlema järgnevale:

Kas meil on vaja tarbimist selleks, et majandus kasvaks või heal järjel majandust selleks, et tarbida?

Fed'i avaldus

2011-08-09T21:37:00.000+03:00

Parafraseerides Fed'i: "Me oleme valmis pikema aja vältel takistama turumajanduse toimimist."
Oma kommentaar:
- "Küürakat parandab ainult haud."
- "Rahvas väärib oma valitsejaid."
- "Apteegist mõistust osta ei saa."

- Posted using BlogPress from my iPhone

Föderaalreserv jäi magama

2011-08-09T02:02:00.003+03:00

Eilses postituses kirjutasin, et võlareitingu alandamine muudab USA võlakirjad äkki vähem atraktiivsemaks ning leevendab seega võlakriisi Euroopas ja muudab USA aktsiaturud rohkem atraktiivsemaks. Tänase päeva järgi ei tundu investorite usaldus võlakirjade vastu küll kaduvat. Kõige muu hind langeb, kuid võlakirjade hind kerkis tunduvalt.
Mida siis oleks Fed teha saanud? Kuidagi tundub, et mõeldakse vaid sellele, et suurendada raha hulka. Kusagilt võetakse, et raha pakkumise suurenemine loob töökohti ja tõstab majandust. Tegelikkus näitab aga vastupidist.
Paar nädalat tagasi sattus ajaliselt kokku kaks sündmust:
- Itaalia võlakriisi ägenemine;
- USA võlalae tõstmise kokkuleppe sõlmimine.
Nende mõlema tulemusel tõusis USA võlakirjade hind. Esiteks otsis Itaaliast põgenev raha turvalist kohta ja selleks sobis nii suurtele summadele vaid USA võlakirjade turg. Teiseks said investorid võlalae kokkuleppe sõlmimisest kindlust ja hakkasid ostma võlakirju. Selle tulemusel tekkis vaevalises olukorras oleva aktsiaturu kõrvale kiire tõus võlakirjade turul. See tõus oli nii järsk, et kutsus pea kõiki kasumit haarama. See omakorda seadis suve alla aktsiaturu ning lisas survet ka Euroopa vaevlevatele võlakirjaturgudele.
Miks siis võlakirjad on kallimaks muutunud viimaste kuude ajal? USA riik ei ole saanud uusi võlakirju võlalae tõttu turule pakkuda, samas Fed on ikkagi võlakirju ostnud. See on võlakirjade hinda põhjendamatult kõrgeks tõstnud ja sellega ebastabiilsust tekitanud.
Tekib küsimus, kas USA Föderaalreserv ei saa tõesti aru, mis toimub? Raske vastata, Võib-olla jäi neile majanduse õppimisest tõesti meelde ainult see, et lisaraha stimuleerib majandust ja madal intress soodustab investeerimist. Lähtudes isegi sellest, et soovitakse raha pakkumist üleval ja intresse all hoida, võiks olla seatud mingi siht. Kui antud olukorras tegelikud numbrid liikusid soovitud suunas liiga palju, oleks olnud mõistlik võlakirju turule tagasi müüa. Seda enam, et neid oleks saanud müüa hinnaga, mis oli kõrgem, kui hind, millega need mõni kuu tagasi osteti. Tegelikult peaks ju aru saama, et tootlus, mis läheneb nullile ja raha hulk, mis kipub igasugust vajadust ületama, ei ole enam kasuks mitte millelegi.
Homme teeb Bernanke avalduse.
Homme tuleb Fedi avaldus. Kui sõnum (ja tegevus), mis tuleb, on selline, et kuna liikumine majanduses ja aktsiaturgudel ei ole rahuldav, siis paiskame turule uue koguse raha, siis kipub asi minema "vihma käest räästa alla". Mõistlik oleks lausa öelda, et Fedi jaoks on soovitav võlakirjade intressitase mingis vahemikus - kui see on allpool, siis müüakse võlakirju, kui üle, siis ostetakse. Sellega oleks tagatud väiksem inflatsiooniline surve raha hulga kasvust ja saavutatakse vajalik stabiilsus ja usalduse taastumine turgu.

Kas USA võlareitingu langetamine leevendab võlakriisi?

2011-08-07T02:02:00.002+03:00

Börsinädala lõpu järel rabas maailma oodatud USA võlareitingu langetamine S&P poolt. Esmapilgul tundub, et see on kuristiku äärel võnkuvale maailmamajandusele viimane tõuge kuristikku. Kuid see võib olla ka teistpidi.
Rahaturg ei ole juba ammu see majandusõpikust tuntud turg, millel nõudmine ja pakkumine paljude osaliste poolt määravad raha hinna, kus majanduskriisis väheneb nõudlus rahale ja seetõttu ka intress, kus peale majanduskriisi tõstab suurenev nõudlus investeeringute järgi raha hinda jne. Rahaturu suunda annavad meeletult suured riikide võlapaberite mahud, mis teiselt poolt on kaetud riigipankade poolt välja antud katteta rahaga. Raha hulk, mis on kujutlematult suur, otsib kohta, kus mingitki tulu teenida. See turg tundub olevat laenaja turg, s.t. raha pakkumine ületab mahtusid, kuhu seda vähegi normaalselt investeerida saab. Laenu antakse ka riikidele, millele laenamine ei ole terve mõistuse seisukohalt üldsegi mõistlik tegevus. Vastavalt uudistele liigub meeletu hulk raha ühe riigi võlakirjadest teise. Kui selle käigus ka lühiajaliselt tundub ühe riigi võlakirjade pealt saavutatav tootlus olema suurem ja risk väiksem, siis sinna liigub raha ka muudelt varadelt, paigal seisvalt väärtpaberiturult jne. Juba ammu ei saa riikide võlakirju pidada riskivabaks investeeringuks ja tootlust sellelt riskivabaks tootluseks - otsitakse lihtsalt väiksema riskiga kohta.
Võtame võlakirjade turu viimase paari nädala jooksul. Esmalt tõusis üles Lõuna-Euroopa suuremate riikide võlaprobleem, nende võlakirjad odavnesid natuke. See probleem ei jõudnud veel kuhugi areneda, kui muutus tõenäoliseks oht, et USA ei suuda tõsta oma võlalage enne tähtaega - see hoidis USA võlakirju kallinemast. Kui siis USA saavutas kokkuleppe, et võlalage tõstetakse, tõusis kohe uuesti üles Itaalia. Neid asju ei saa vaadelda lahus enam-vähem samaaegsete sündmustena. Peab pidama meeles, et need võlakirjad on alternatiivsed investeerimisobjektid. Paljalt sellest, et Itaalia võlakirjad tunduvad riskised, ei piisa, paljud investorid otsivad asenduseks teist investeerimisobjekti. Arvestades Itaalia võlakirjade suurt kogust, pole nendest väljuvale rahale palju alternatiive - USA võlakirjad sobivad selleks hästi. Kui siis USA võlakirjad on tõusmas, liigub raha sinna. Ja sel hetkel ei ole siin mingit seost valitsuste ega laenuandjate tegemisega. Lisaks ühest võlakirjast teise liikumisega toimub raha liikumine ka aktsiaturgudel ja toorainetes.
Mis moodi puutub sellesse siis USA võlareiting? USA võlareitingu langetamine alandab kindlasti USA võlakirjade hindu (kui palju, selgub hiljem, ega rahal pole ka turvalisemat pelgupaika kui USA võlakirjad). See leevendab kindlasti teiste suurte võlglaste olukorda. Samuti leevendab see müügisurvet aktsiaturul, mis omakorda on enamusele inimestele ja ettevõtetele nähtav majanduse indikaator, mis mõjutab nende tarbimist ja investeerimist.
Kuidas siis olukord võiks paraneda? Ühelt poolt on kindlasti vajalik USA riigi võlataseme vähenemine, kuid nagu eelnevast näha, on see Fed'i lõdva rahapoliitika olukorras väga ohtlik. Võib isegi öelda, et USA riigi poolt laenu võtmine on teatud stabiilsuseks vajalik (praegu pole võlalae tõttu seda mingi aeg toimunud ja ka see on moonutanud võlakirjade turgu). Kui USA vähendab laenamist, siis peaks samal ajal vähemalt vastavalt vähendama oma pakutava raha hulka ka Fed.
Üldiselt võib öelda, et muude väärtpaberitega võrreldes proportsionaalselt suured riigi võlakirjade mahud destabiliseerivad finantsturge. Meeleheitlikud riigipankade poolt majanduse elavdamise lootuses turule paisatud rahahulgad moonutavad turumajanduse toimimist. Riigi poolt oma investeeringutega majanduse madalseisus majanduse elavdamisest, nagu seda Keynes soovitas, ollakse jõutud juba väga kaugele. Valitsused kulutavad nii palju kui suudavad raha hankida, ainuke mõte on järgmistel valimistel rohkem hääli saada, mureks vaid see, et äkki ei õnnestu mingi hetk enam turult laenu saada. Riigipangad paiskavad turule meeletuid koguseid katteta raha, lootes sellega majandust elavdada. Kui see ei tööta, siis ei mõelda selle peale, miks see ei töötanud, vaid lisatakse rahahulka. See majanduse töötamise alus, et investeerimiseks peavad olema säästud, mille väljalaenamiselt peaks ka tulu saama, on kadunud. Valitsused puhuvad vaid mulli, muudavad säästjate vara väärtusetuks.

Võlakriis - kas läänemaailma lõplik langus?

2011-07-09T15:56:00.002+03:00

Varsti saab mööda 3 aastat 2008-nda aasta septembri maailmamajanduse krahhist. Enne seda olid erinevad näitajad ennustanud tulevat juba ligikaudu aasta aega.
Mis oli siis selle põhjuseks? Läänemaailmas oli enne seda juba pikka aega valdavaks võlgu elamine, poliitikud tekitasid oma populaarsuse toetuseks mulli USA kinnisvaraturul. Ebastabiilsust aitas tekitada ka igasuguste tuletisväärtpaberite kasutamine. Need paberid võisid olla tulenevad igasugustest kokkulepetest. Nende mahtudest puudus kontroll järelvalveametkondadel. Neid ei registreeritud kusagil. Algselt oli teada, et palju kinnisvaralaenudest on ümberkujundatud võlaväärtpaberiteks. Nende riskisusest oli palju juttu. Tegelikku riski mahtu ei osanud siis keegi hinnata. Alles nüüd on välja tulnud, et osa võlgu, mida edasi müüdi, ei olnud isegi korralikult vormistatud. Lisaks kinnisvaralaenude väärtpaberitele oli 2008. a. kriisis juba oluline koht CDS-del (Credit Default Swap'idel - mida võib nimetada võlakindlustuse väärtpaberiteks). Need oleks ilma riigi vaheletulekuta saanud saatuslikuks kindlustushiiule AIG, mis kindlustas nende abil kinnisvaralaenusid. Kuna CDS-de turg oli ja on ka praegu reguleerimata, siis põhimõtteliselt said kõik, kel oli piisavalt raha, kes arvasid, et mingi sündmus ei toimu, müüa selle sündmuse vastu CDS-e. Kui siis oli valehinnang (nagu AIG puhul), siis oli krahh lähedal.
Mis on praeguseks muutunud?
USA-s on kinnisvaraturg hindade poolest küll veel põhjas (tagasi seal all, kus ta enne juba korra käis), kuid mingis mahus on toimunud halbade laenude lõpetamisi ja üldse laenude refinantseerimisi (seda suures osas tänu riigi poolt pakutavale odavale võimalusele). Mingi võrdlus, mida hiljuti nägin, tõi välja, et USA (mitte siis ainult riigi, vaid kogu) võlgnevus on vähehenud rohkem, kui mujal - siin toodi põhjusena kinnisvaralaenude sundlõpetamisi. Kinnisvara puhul ongi tasakaalu tekkimiseks vajalik aeg: kui paraneks tööhõive, siis tekiks vähehaaval uut nõudlust kinnisvara järele. Seda küll enam mitte 2007.a. hindadega (seda hoolimata raha juurdetrükist), kuid ikkagi.
Seega USA-s on eralaenude osas mingi liikumine isegi positiivses suunas. Samas on eralenude mahud kasvanud Euroopas, eriti meie Skandinaavia naabrite juures, kus isegi kriisi ajal oli kinnisvarabuum. Pangad mõtlesid, et 10t kroonise ruutmetri tagatishinnaga Eestis laenu andmine on riskine, samas kodus 70t kroonise tagatisega mitte. Tõde pole nendeni äkki siiamaani veel jõudnud.
Eravõlgnevusest kriitilisem on riikide võlgnevus. Paljud riigid püüdsid kriisi mõjusid leevendada suurelt ja ebaefektiivselt maksumaksja raha vasakule ja paremale loopides. Seda põhjendati Keynes'i nimega. Ma arvan, et Keynes ei osanud uneski näha, milline olukord praeguseks maailmas võlgade osas on. Riikide võlgnevusest on ülevaatlik tabel Wikipedias. Seda tabelit juhib ülekaalukalt Jaapan, mille kohta meie rahandusminister peale maavärinat ütles, et neil on raha küll. Tegelikult jaapanlastel ongi, sest väga suure osa laenust on riik saanud siseriigist ja kuna see on odav, siis pole see hetkel nii kriitiline kui paljudel Euroopa maadel. Selles tabelis tasub tähele panna Prantsusmaa, Ühendkuningriigi ja Saksamaa võlgnevust - neil kõigil on üle Maastrichti kriteeriumina lubatud 60%-i. See number mõeldi kunagi välja ideena, et see on veel jätkusuutlik. Seega vähemalt kunagi euro loomisel valitsenud arusaama järgi pole need Euroopa suurriigid enam jätkusuutlikus võla suurusjärgus.
Praegu toimuvas Euroopa lõunaalade laenukriisis on ka need võlgades suurriigid uljalt lisakohustusi võtmas (Prantsusmaa ja Saksamaa ainuüksi ESM-i raames sadu miljadeid eurosid). Siin võib ainul mõelda, miks poliitikud selliseid oma rahvale kahjulikke ja panku päästvaid otsuseid teevad - sest erinevalt tavalisest liigkulutusest ja võlgu elamisest pole selline tegevus ka rahva hulgas populaarne.
Euroopa osas on üldse kuidagi irooniline näiteks Euroopa Keskpanga (EKP) juhtimine. Osalt saatuse tahtel oli siis, kui üleval oli Kreeka kriis, millest läbi Kreeka pankade omanduse olid riski all Prantsusmaa pankade varad, EKP juhiks prantslane, nüüd on lepitud tema vahetus uueks ametiajaks itaallasega. Samas samal ajal on ülesse kerkimas Itaalia võlakriis. Jättes kõrvale isegi mingid ebaeetilised (ja ka mitteseaduslikud) võimalused, on ju selge, et inimesel, kes on mingis riigis (isegi suures) ühel kitsal tegevusalal karjääri teinud, on raske teha oma paljusid tuttavaid valusalt puudutavaid karme otsuseid. Võib-olla selle pärast ongi EKP praeguseks suure hulga Kreeka võlakirjade otsas, mille väärtust tuleb mingil ajal alla hinnata ja siis panga kapitali maksumaksja arvelt tõsta. Siin ei saa ka rääkida, et asja ei osatud ette näha. Sakslane Weber oli sellise tegevuse vastu päris teravalt. Kuid nüüdseks on ta surutud keskpanga süsteemist erapangandusse, millest tema isiklikul ilmselt rahaliselt ei kaota, kuid Euroopa maksumaksjad küll.
Millest siis demokraatlikus Euroopas sellised probleemid? Kui Afghanistani presidendi perekond teeb mingeid imelikke tehinguid ja suudab panku pankroti äärele saata, siis Euroopas peaks see olema ju võimatu. Probleem ongi demokraatias endas. Demokraatia tähendabki enamuse võimu. See, millest enamus aru saab ja mida tähtsaks peab, määrabki poliitika. Kui keegi saaks võimule ja teeks mõislikke rahanduslikke otsuseid (näiteks liigkulutamise suhtes), siis suure tõenaösusega teda enam tagasi ei valitaks. Siin on mõnes mõttes küll erandiks Eesti viimased valimised.
Kuid meil on selgunud uus tõsiasi: valitsus, mis lihtsa raamatupidamisliku tulude kärpimisega sai väga hästi hakkama, ei suuda enam täita euroriigi valitsuse funktsiooni. Ei tea, kas tegemist on oskuste või tahtmise puudumisega, kuid meie rahva jaoks on see väga halb. Vägisi tuleb meelde reegel organisatsiooniteooriast: igaüks tõuseb organisatsioonis oma ebakompetentsuse tasemeni. See tähendab siis, et tõustakse (meie väikeriigi ministri saamist euroriigi ministriks võib ka ju tõusuna vaadelda) organisatsiooonis seni, kuni oma tööga hästi hakkama saadakse. Õnnetuseks lõpuks ollakse juba sel tasemel, mille tööga enam hakkama ei saada.
Tagasi demokraatia juurde. On ju kõigile teada, et praegustes ühiskondades võidavad valimisi need, kes lubavad rahvale midagi lihtsat ja kättesaadavat. Samas need, kes lubavad riigi finantside korrastamist, mis tagaks turvalise ja jätkuva ühiskonna arengu, ei suuda seda kommunikeerida rahvale. Seda isegi praegusel ajal, mil internet ja muu kommunikatsioon on kõigile kättesaadav. Samas on aga vähegi mõeldes selge, et selline populistlik riikide juhtimine ei saa kaua jätkuda. Mis oleks siis parem? Siin ongi probleemiks see, mille kohta on tuntud ütlemine: demokraatial on küll palju puudusi, kuid keegi pole seni ka midagi paremat välja mõelda suutnud. Viimastel aastatel tundub küll, et näiteks Hiina suudab olla üle populismist - kas nende otsused annavad ka pikemas perspektiivis häid tulemusi, on näha. Kuid igal juhul tundub, et otsuseid tehakse püüuga head tulemust saavutada, mitte populismi teha. Väga teravalt väljendab oma suhtumist euroopalikku tarbimisühiskonda ka islami kultuur.
Mis on siis väljapääs?
Kas demokraatia on suremas?
Mis oleks alternatiiv?
Hetkel tundub küll, et kui rahvas oma teadlikkust ja sellest tulenevalt ka nõudlikkust ruttu ei suurenda, on lood demokraatlike riikidega halvad. Loomulikult võib abiks olla ka südametunnistusega indiviidide esilekerkimine demokraatia sees, kes oma karjääri ja populaarsuse hinnaga teevad õigeid otsuseid, kuid ainult selle peale vast loota ei saa, kuna inimloomus on kord juba teistsugune.
Alternatiivide osas ei oska isegi midagi välja mõelda, sest olemasolevad, mis populismiga paremini hakkama saavad, on muude suurte puudustega. Äkki inimene ei olegi veel oma arengus nii kaugele jõudnud, et isegi praeguse heaolu tasemega jätkusuutlikult elada?

Poliitikud püüavad sisendada, et asi on peaaegu korras

2011-06-28T04:52:00.001+03:00

Täna paisati meediasse mitmeid uudiseid, mille eesmärk oli jätta muljet, et Kreeka kriitilise olukorraga ollakse lahenduse poole liikumas. Eks ühelt poolt püüti rahustada väga närvilisi turge, teiselt poolt on see väike eeltöötlus enne otsustavaid hääletusi Kreeka parlamendis.
Püütakse leida erinevaid lahendusi: püütakse pool võlakirjadest vahetada 30-aastaste vastu jne. Aktiivne on Prantsusmaa. Kuigi prantsuse pankadel on laenatud Kreekasse vähem raha, kui saksa pankadel, on neil Kreekas osalusi, mille kaotamine on päris lähedal. Juba mitmeid päevi on üleval uudised, et kreeklased võtavad pankadest hoiuseid välja. Reitinguagentuurid on juba ka hoiatanud selle olukorra puhul.
Axel Weber kritiseeris olukorra lahendamist,öeldes, et tegeletakse vaid hetke likviidsusega, üldine võlgnevus ei leia lahendust. Ta ütles, et lahendus oleks, kui tagataks kõiki Kreeka võlgnevusi. See lahendus tundub päris meeletu, sest kes suudaks tagada järgmiste riikide võlgnevusi? Aga äkki on olukord tõesti nii halb - tema ju lahkus EKP-st vaidluse tõttu, kas peaks ostma halbu võlakirju. Tark oleks olnud teda kuulata ja mitte osta neid võlakirju. Ilmselt on tal muidugi olukorrast päris hea ettekujutus. Minu hinnangul tagamise teed ei saa minna, sest seda tagajat ei ole olemas, kes suudaks kõigi võlgades riikide võlgu tagada. Ka Euroopa suurriigid on päris suurtes võlgades. Kui poliitikud lepivad kokku, et abiprogrammidesse pandud raha ei loeta Maastrichti kriteeriumite täitmise all, siis ometigi ei vähenda see riikide võlgnevust. Lisavõlgnevus on hetkel see viimane asi, mida riigid peaksid endale lubama.
Kreekas on asi ka päris pingeline. Usaldushääletusel sai PM vajalikust 151-st häälest rohkem vaid 4 - 155. Samas on 2 parlamendi saadikut öelnud välja, et nemad säästumeetmete poolt ei hääleta. Seega jääb varuks veel 2. Seega pole hääletus veel kindlasti läbi läinud. Mulle on tekkinud mõte, et selle hääletuse ebaõnnestumine oleks ka Eestile abiks, kuna siinsed Riigikogu saadikud nagunii ei julge midagi oma riigi heaks teha. Kui laenude andmisega edasi minnakse, siis veetakse ka Eesti võlgnevusse. Ei tea, mis paneks meie valitsuse juhtidele pähe, et võlgnevust ei mõõdeta Maastrichti kriteeriumite täitmise järgi, vaid ikka eurodes - iga euro, mis on lubatud tagasi maksta, tuleb ka maksta, sõltumata, mida riigipead omavahel kriteeriumite osas kokku lepivad.
Suur määramatus on CDS - võla kindlustuse väärtpaberid, mille mahtu ei tea vist keegi täpselt. Mõnes kohas kirjutatakse, et neid on alla 10 mlrd dollari, mõnes kohas, et USA pangad andisd neid välja 30 mlrd $ eest, seda riski ise küll kusagil maandades. Igal juhul on see risk kusagil üleval. Fakt on, et selles osas võib tulla üllatusi. Samuti kohtuvaidlusi, kas oli defaulti olukord või mitte (nii nagu poliitikud asja ajada püüavad).
Mida siis peaks tegema? Eks loomulikult keskpankuritel ja suurriikide juhtidel on rohkem infot, kuid asja saab vaadata terve mõistuse poole pealt. Kui olukord tundub nii halb, et Euroopa ja maailm elavad raskelt üle praeguse süsteemi kokkukukkumise, siis mis paneb poliitikuid uskuma, et pannes sinna kontrollimatult raha juurde, muutub olukord paremaks ja võimalik krahh kergemaks? Kas keegi suudab uskuda, et näiteks Kreeka teeb ülejäägiga eelarve (alles see hakkaks laenujääki vähendama)? See peakski olema hetke seisukoht, et olukord tuleb lahendada, sellest tulenevad raskused tuleb üle elada. Stabiilsust peaks tagama mingi TARP-laadse programmiga. Vajadusel võiks EKP selle tarbeks lisaraha emiteerida. Kui tingimused on karmid, siis siin ei tohiks raha kaotada. Väga vale on hetkel selline mõtlemine: kuna Kreekas on olukord raske ja sealsed pangad vajavad lisalikviidsust, siis anname sinna raha Kreeka võlakirjade tagatisel. Igasugune pankade toetamine peaks eeldama, et enne, kui sinna laenu juurde antakse, kaotavad oma vara seal aktsionärid.
Praeguses olukorras peaks olema üle isiklikest ja sõprade huvidest - loomulikult on EKP presidendil tuttavaid teiste prantsuse pankurite seas. Sealt tuleneb ka raskus neile ebameeldivaid otsuseid teha jne. Sama ka poliitikute vahel - raske on pärast seda, kui koos veini juuakse ja lobisetakse, teiste suhtes jäigal seisukohal olla. Kuid kes need poliitikud tööle võttis?
Äkki oleks olnud põhjendatud Trichet juba 2008 ämbri järel välja vahetada?

Päris hea ülevaade Itaalia hetkeolukorrast ja selle kujunemisest

2011-06-11T14:54:00.004+03:00

"The Economist" on avaldanud päris ülevaatliku loo Itaalia hetkeolukorrast, pikaajalisest ajaloost selle taga.
Erineva arengu probleemid on peaaegu igas riigis, nagu ka kogu Euroopas - seega selliste asjade peale mõtlemine ei sega kedagi.

Ameerika maksusüsteem

2011-05-24T01:21:00.005+03:00

Täna oli huvitav päev - isegi mitu õhtust Bloomberg'i külalist rääkis, et USA peaks võtma kasutusele käibemaksul baseeruva maksusüsteemi. Põhjendus on, et ettevõtete tulumaks on juba niigi suur ja seda enam suurendada ei saa.
On muidugi võimalus, et saatekülalised said füüsiliselt kokku, arutasid asja ja see teema tõusis üles. Kuid ikkagi tähelepandav meelemuutus avalikkusele edastavas informatsioonis. Üksikuid avaldusi sel teemal on muidugi ka enne olnud, näiteks Roubini ca pool aastat tagasi. Eks nii hakkab see asi vähehaaval pihta. Kindlasti läheb olukord esmalt veel halvemaks, siis jõutakse alles selliste nende poliitikute jaoks ebameeldivate otsuste juurde.
Hetkel on võlakirjade osas tootluse langus - riik uut võlga juurde ei võta ja Fed ostab võlakirju, samas on valuuta carry-trade selles faasis, et peab raha USA-sse tagasi tooma. Seda peab kuhugi paigutama ja selleks varaks tundub hetkel sobivat USA riigi võlakiri. Seda ka olukorra pärast, mil muud varad ei ole viimastel nädalatel väga tugevad olnud. Kaua see kestab, ei oska hinnata. Eks millalgi tuleb aeg, mil raha valitsuse võlakirjadest teistesse varadesse läheb, siis lõppeb muude varade hindade korrektsioon ja võlakirjade tootlus läheb ülespoole (kui muidugi FED jõuliselt ei sekku).

Maailm võlgades

2011-05-01T02:47:00.007+03:00

Uudised erinevatest suurte võlgade käes maadlevatest riikidest on juba igapäevane asi. Meid puudutab kõige lähemalt Euroopa. Poliitikud kinnitavad, et kõik on kontrolli all, teeme valmis suure Stabiiluse Mehhanismi ja kõik on korras. Samas pole nad isegi teoreetiliselt välja toonud arvutusi, mis näitaksid plaani, kuidas võlgades riigid hädast välja tuleksid. Vägisi jääb mulje, et tegemist on vaid pettusega, mllega päästa enda valimissponsoreid ja loodetavasti saada hea valimistulemus veel ka järgmistel valimistel. Seejärel tulgu aga kasvõi veeuputus. Vastukaaluks poliitikute juttudele on paljude analüütikute jutud, mis ühelt poolt räägivad, et võlgades riigid ei tee piisavalt, et oma võlgnevust vähendada, teiselt poolt on küllaltki lihtne näha, et isegi kui neis riikides algaks kohe meeletu säästmine, pole krahhi võimalik ära hoida. Tahaks siin öelda, et säästmine ei ole mitte oma puudujäägi vähendamine, vaid eelarvete ülejääk, mis võimaldaks võlataset vähendama hakata. Erinevalt poliitikutest, kes ei suuda oma valedele mingeid numbreid taha panna, on küllaltki kerge näidata, millises õnnetuses on suure võlakoormaga riigid (tegelikult ka ettevõtted ja inimesed - seega ruttu kokku hoidma) juba nähtavas tulevikus.
Euroopas on jutuks Kreeka, Iirima, Portugali ja Hispaania probleemid. Kreeka 10-aastaste riigi võlakirjade tootlus on hetkel üle 15%, Portugalil pea10%, Iirimaal üle 10%, Hispaanial 5,3%, Itaalial 4,7%. Sellise intressiga ei tahaks keegi eriti suuremat laenu võtta. Portugal ongi juba, hoolimata suurest poliitilisest vastuseisust, teiste Euroopa riikide poole pöördunud abi paludes. See on mõnes mõttes ajalugu, kuigi Euroopa abilaenu saamine ei muuda ühtegi neist riikidest veel säästlikuks ega lahenda probleemi, vaid lükkab selle lihtsalt edasi.
Kogu maailm hoiab mõnes mõttes hinge kinni ja ootab, millal murdub Hispaania. Eriti pole küsimus, kas see juhtub, vaid millal. Hispaania on aga juba võrreldes eelmiste hädalistega nii suur, et tema päästmine on juba suurem probleem. Selleks ajaks loodabki Euroopa, et kõik on appi tulemas, ka pisike Eesti. Mis aga juhtub siis, kui tekivad probleemida mõnel suurel Europpa riigil, mille õlul praegu päästmine on. Selge ju on, et lisalaenude jagamine võlglastele muudab rahaturge vähema pakkumise ja seeläbi suurema intressi suunas - mis omakorda loob probleeme ka praegu veel aitajateks olevatele riikidele endile. Märtsi lõpus tuli maailma juhtiva investeerimispanga Goldman Sachsi Varahalduse juht välja väitega, et tegelikult on Pranstusmaal asjad veel halvemad kui Hispaanias. Jutt selle kohta. Kui ka Prantsusmaa peaks kukkuma (ja mida rohkem praeguse skeemiga teisi päästetakse, seda rutem see juhtub), siis kes jääb teisi päästma? Kas Saksamaa üksi? See kõlab väga tobedalt ja ebausutavalt. Selle peale peaks poliitikud, kes ka meil läbimõtlematut Stabiilsuse Mehhanismi peale suruvad, ruttu mõtlema, muidu on hilja.
Niipalju siis Euroopa olukorrast. Mis aga toimub maailma suurima majandusega? Tooksin mõned numbrid, mille võimalikust toomisest eespool kirjutasin. USA riiklik võlg on lähenemas 14,5 triljonile dollarile. Eelarve tulud sel aastal on aga ca 2,2 triljonit dollarit. USA 10-aastaste riigvõlakirjade tootlus on aga ajalooliselt olnud ka ca 14%, seda siis, kui raha juurdetrükk polnud sugugi nii suur kui praegu. Võib pidada pea loodusseaduseks (nagu gravitatsioongi - st. et ülesvisatud kivi ei lenda Kuu peale, vaid kukub alla tagasi), et käesoleva laine hari ei saa mitte madalam olema. Selgelt on USA-le laenamises pettunud ka suuremad väliskrediteerijad Hiina, Jaapan, India jm.
Mida tähendaks aga intress 14% USA praeguse võlakoormuse juures? See tähendaks, et pea 2 triljonit dollarit aastas kuluks vaid intressi maksmisele. Seda ilma ühegi riigile vajaliku muu kulutuseta. See on aga üle 90% riigi kõigist tuludest (2,2 triljonit dollarit). See ei ole ju mõeldav variant. USA on küll maailmas ainulaadses olukorras, sest tema võib ainsana sisuliselt juurde trükkida raha, mida laenata. Probleemiks võib kujuneda vaid see, et ei juurdetrükitavat, ega juba praegu ringluses olevat raha ei taha ühel hetkel enam keegi vastu võtta.
Mis oleks siis lahendus? Võlgades riigid peavad hakkama säästma, s.t. vähem kulutama, kui on nende tulud. Kui sellega ei tegeleta kiiresti, on tulemas suured vapustused. Õhtumaad kaotavad oma positsiooni maailmas. USA-l ei ole tegelikult muud võimalust, kui minna meiega sarnasele maksustamisprintsiibile - tarbimise maksustamisele tulu asemel (maailma majanduse kasvamine tarbimise arvelt pole teiselt poolt piiratud ressursside tõttu nagunii jätkusuutlik praeguse Maa rahvaarvu juures). See ei ole aga vähemalt praegu poliitiliselt mõeldav. Kui seda aga piisavalt ruttu ei tehta, siis kaob maailmast vanade impeeriumite kombel ka praegune superimpeerium USA.

Hakka või uskuma nõukogudeaegseid jutte USA imperialismist

2011-03-21T01:01:00.009+02:00

Sageli on otsused, mida tehakse kas poliitikas või majanduspoliitikas küllatki ebaratsionaalsed - püüa neid siis lahti ratsionaliseerida nii või naa. Ka praegusel hetkel toimuv Liibüa ründamine kuulub selle alla. Kuidagi ei suuda uskuda, et selles aktiivselt osalevad pooled ei saa aru, kuhu see viib. Tundub, et maailmas on veel muid huvitatuid pooli kui suurte riikide rahvad. Alles viimasel nädalal viitasin ühe oma tuttavaga kirjavahetuses järgnevale filmile. See võib tunduda küll paljus vandenõuteooriana, kuid kui vaadata, mis tegelikult, ja kuidas, toimub, siis tuleb soov filmis toodud väidetesse uskuda. Film ise väidab, et lähtutakse faktidest. Kui kellelgi on isu ja aega võib püüda neid kontrollida või ümber lükata - see kõik peaks olema avalikest (ka interneti) allikatest kontrollitav.

The Money Masters, See on 1 osa 22-st., ka muud on samast vaadatavad.

Fõderaalreservi tegutsemise kohta on ka teine film (1 osa 5-st). Võib-olla see on kergelt lihtsustatud käsitlus, kuid tundub, et paljud faktid on õiged - igatahes on neid paljudes kohtades korratud.

Riigi võlgnevusest tuleneb ka paljude suur kasu sõdadest. Kolmas osa sellest räägib sõdade puhkemisest (provotseerimisest):

Huvitav on väljatoodud fakt, et hitlerlaste suur finantseerija oli noorema Bushi vanaisa juhitud USA pank. Uuemal ajal oli nende pere tihedalt seotud Bin Ladeni perekonnaga.
Peale 9/11 rünnakuid: Bushi sõnad Homeland Security väljakuulutamisel peaaegu samad, mis Hitleril Gestapo vajaduse põhjendamisel.

Rahvas toetab ikkagi parempoolsust

2011-03-07T00:39:00.007+02:00

Valimiste peamiseks, minu jaoks julgustavaks, tulemuseks on see, et parempoolse majandusvaatega erakonnad said Riigikogus 56 kohta eelmise Riigikogu 50 vastu (minu "kõhutundel" baseeruv arvamus on, et Eesti riigile ja rahvale oli parempoolsete vähemuse hinnaks majanduskriisis miljardeid kroone, kunagi peaks selle ka läbi arvutama, see oleks huvitav materjal).
See on küll vaid mõni koht rohkem, kuid eelmine kord oli neil vähemus, nüüd ikkagi mõnekohase varuga enamus. See annab lootust arvata, et Eesti keskmine valija saab ikkagi aru, mis rahvale kasulik ja hea on. Ei saa muidugi unustada, et Edgar Savisaar pani seekord sellele tulemusele ka oma õla alla.
Ilmselt rahvale on ikkagi juba kohale jõudnud, et majanduskriisist tulime me suhteliselt hästi läbi. See kriisi mõju pole laiadele rahvahulkadele veel kaugeltki möödas, loota on, et hiljem positiivne suhtumine majanduskriisiga hakkamasaamisesse veel suureneb.

Kui võtta üksikuid erakondi, siis numbriliselt kõige parema tõusu tegid sotsid. Enne Mikseri koha peale asumist oli veel kahtlusi, et nad on Riigikogusse sissesaamise piiri peal. Nüüd hüpati sellest latist suure varuga üle. Siin on kindlasti põhiline teene Mikseril, kes on selgelt noor, terav ja taibukas poliitik. Minu jaoks on tal aga üks suur viga: ta on sots. See aga on minu arust tänapäeval andestamatu, tugeva juhiga (veel küll väheste kogemustega, kuid pea need ei tule) sotsialistlik erakond on küllatki ohtlik riigi (ja eelkõige rahva heaolu) jaoks. Tuleb loota vaid sellele, et nad oma edukuse oreooliga suudavad nõrgendada Savisaart - teadupärast vene kultuuris nõrku ja kaotajaid ei armastata.

Parempoolsete erakondade omavahelises positsioonis suurt midagi ei muutunud, kuigi IRL sai natuke rohkem kohti lisaks kui Reform. Veel natuke enne valimisi käisid IRL-i juhid välja, et nad loodavad valimisi võita. Ma ütlesin juba siis, et võimalus selleks lasti käest eelmisel sügisel - see oli siis, kui tõsteti üles elektrihinnas olev taastuva energia kompensatsiooni osa, kuid jäädi vait, kui koalitsiooni juhtiv jõud "peale käratas". Selliseid võimalusi ajalugu eriti tihti ei paku. Oleks võinud ju mingi isiku rolliks teha tõe väljaütlemise ja Reformi ründamise (lapsesuu a la Gräzin või Riisalu), kui asi oleks õnnestunud, oleks kõik OK, muidu oleks võinud öelda, et "läks see mees natuke liiga hoogu, sorry", Riigikogu koha oleks võinud anda nimekirjaga ikka. Siis valiti taltsa koalitsioonipartneri roll ja sellele ka valimise tulemused vastasid. Tegelikult oleks peale Savisaare skandaali olnud võimalik rünnata Reformi päris agressiivselt ja selle eest ka toetust saada.
Minu arust on koalitsiooni võtmiseks kaks põhjust (arvestades, et erakondade vaated on päris lähedad ja suuri vastuolusi sellelt pinnalt ei teki):

koalitsiooni võetakse partner, kes on nö. "mugav" - kes allub ja ei tekita suuri probleeme;
koalitsiooni võetakse partner, kes oleks opositsioonis väga ebamugav, kuid koalitsioonis rohkem "seotud suuga". Arvestades, et IRL ja Reform on oma vaadetelt väga lähedased, siis opositsioonis olev aktiivne IRL oleks Reformile äärmiselt ebameeldiv. Kui vasakpoolne opositsioon on selles mõttes "ohutu", et rääkigu nad, mis räägivad, kuid parempoolsuses veendunud valija neid ikkagi ei vali, siis parempoolne opositsioonierakond oleks juba märgatavalt ohtlikum.

Kahjuks (vähemalt minu arvates) valis IRL esimese variandi. Sellega jätavad nad täitmata osa lootusi, mida nende valijad on neile pannud. Sellise lähenemisega jäädaksegi alati tahaplaanile, muu arvamine on enesepettus.

Nüüd polegi midagi muud, kui oodata koalitsiooniläbirääkimisi. Minu isiklik lootus (minu arvates rahvale väga kasulik) oleks Laarile välisministri portfell. Veel kaks nädalat tagasi ei olnud ta selle üle valmis veel spekuleerimagi. Muus osas võiks valitsus samaks jääda.

Gaasiäri Vene moodi

2011-03-06T00:50:00.003+02:00

Sattus ette venekeelne Forbes, milles huvitav artikkel ka Venemaa riigisisese gaasiäri kohta. Kui riikidevahelisest gaasiärist ja Nord Stream'ist on meil palju juttu, siis riigisisene gaasimajandus on neil ikka uskumatu küll - vähemalt nende inimeste jaoks, kellel nõukogude korraga isiklik kogemus puudub ja vabaturu majanduses elanud on.

Lühidalt siis:

Venemaal on gaasi ostmiseks 4 võimalust:

Limiteeritud gaas, mis on odav, kui mille maht on piiratud.
Üleliimidiline gaas, kallis.
Gaasi lisakogused, mis on küll limiteeritud gaasi hinnaga, kuid mille eest tuleb maksta vahendajatele.
Sõltumatute tootjate gaas vahendajate kaudu.

See kolmas ostu võimalus viitab ju otseselt varastamisele riikliku gaasimonopoli (seega siis riigi ja rahva) käest. Tundub loogiline, et selliste tegelaste järgi peaksid jahti kõik need kuulsad ja jõulised kolmetähelised organisatsioonid. Tegelikult see vist nii pole (vähemalt artiklist jääb selline mulje), probleem tekkis hoopis sellest, et vahendusfirmadest võeti raha makse maksmata välja, firma likvideeriti jne. Probleem on ka Gazprom'il endal, sest kuna Venemaal on ettevõtte tulumaks, siis igasugused sellised kasumi vähendamised on seaduslikuse piiri peal.

Kui mingil hetkel juba on tekkinud tunne, et Venemaal on ka äkki võimalik majanduse normaalne arenemine, siis sellised "tõehetked" näitavad ikka selgelt, kus liigutakse. Selle muutmine on aga meeletult raske, paljastest loosungitest ei piisa.

Õhtu Laari kohvikus vol 2

2011-02-20T03:11:00.013+02:00

Täna (laupäeval) oli juba teine minu poolt nähtud esinemine Neeme Kuninga poolt.
Esimene esinemine tundus veel kergelt toores poliitiku jaoks: ühelt poolt mure olukorra pärast kultuuris, mis on osaliselt ka hr. Kuninga poliitikasse taastulemise põhjuseks, teiselt poolt selge nägemuse puudumine, kuidas seda lahendada. Üles tõstetud probleemid: ERSO skandaal, Tallinna Kultuuripealinna projekti juhtimine ja idee tuua Tallinna külalisteatreid Euroopast - on kõik, jättes kõrvale ebaaususe ja korratuse nende juhtimises, rahalised probleemid. Samas hr. Kuningas sattus oma jutus nagu majandust ja kultuuri vastandama. Lahendust ta ei toonud, öeldes, et see peaks olema selle ala inimeste lahendada.
Tegelikult on asi aga väga lihtne: riik peab looma tingimused majanduse arenguks, sealt kogutakse eelrarvesse raha, mis tuleb poliitikute poolt korrektselt jagada, s.h. ka kultuurile, edasi on kultuur juba kultuuriinimeste teha.
Igasugused vastandamised raha vs. vaim, majandus vs. kultuur jne. on kahjulikud, olles mõnes mõttes sarnased vastandamistele ettevõtjad vs. töölised, eestlased vs. venelased jne. See on lõppkokkuvõttes meie rahvale kahjulik.
Tänane hr. Kuninga teema oli kehakeel ja sellega seonduv. See oli teema, milles ta on tõeline proff. Kes seda ei kuulnud, jäi paljust ilma. Ta rääkis paljust väga elementaarsest, millest aga näiteks mina polnud enne midagi kuulnud, ega mille peale ka mõelnud: näiteks lavale (esinemisele) tulemise suund ja sealt lahkumine, selle psühholoogia.
Hr. Kuningas ütles, et ta ei pretendeerigi rahandus- ja majandusvaldkonnas midagi ära tegema. Arutasin pärast seda esinemist kaaskuulajaga neid tarkusi, mida jagati ja seda, kuidas IRL-i professionaalsed poliitikud neid oskavad. Tekkis selline mõte, et IRL-le oleks kõige kasulikum, kui neid (ja ilmselt veel paljusid) tarkusi peaksid mõttega õppima erakonna professionaalsed poliitikud. Tegelikult oleks kõige õnnetum, kui just poliitikasse tulnud inimene lükataks näiteks kultuuriministri toolile - selline kiusatus võiks ju nii IRL-l kui reformil tulla, et päästa eelmine minister raskest olukorrast. Loodame, et inimene saab teha seda, milles ta tõeline proff on ja ei pea poliitilisse musta pesu pesemisse sukelduma.
Teine esineja oli Tarmo Kruusimäe, kelle teemaks oli multikultuursus. Ei ole raske näha, miks selline tuleohtlik teema on tema peale lükatud - endine pungimees võib välja öelda seda, mida paljud "vanad" poliitikud endale võimalikuks ei pea. Olen selle teema peale palju mõelnud, natuke ka kirjutanud, seega palju uut ei tulnud. Mina ise pole enne suurt tähelepanu pööranud mõistete "rahvusvähemus" ja "vähemusrahvus" erinevusele. See on siis nii: rahvusvähemused on meil mulgid, setud jne., vähemusrahvad siis teised rahvused, kes Eestis elavad.
Omalt poolt hakkaks kinni mõistest "multikultuursus", mida ka teised IRL-i liikmed kasutavad. See oleks siis ju tõlkes nagu "mitmekultuursus", mis tähendab palju kultuure. See nähtus, mis kultuuride erinevusi pahaks peab, püüdes ühtse kultuuri poole (või viies selle poole) võiks olla äkki pigem "unikultuursus" või nii, nagu see tavaliselt on päris ausalt öelduna, "kultuuritus".
Kitsas ringis julgeti välja öelda, et abielu peaks olema määratletud, kui ühe mehe ja kuni mitme naise kooselu. See on tegelikult meie kultuuris nii olnud - ega ma täpselt ju minevikku ise näinud ei ole, kuid siin saab toetuda näiteks Läti Hendrikule.
Muidu on tore, et IRL positsioneerib end konservatiivsena, erinevalt teistest juhtivatest erakondadest. Püüdsin täna ennast ka sellel skaalal positsioneerida: tundub, et olen pigem selline vahepealne - iseenesest ei ole oluline, kas tegemist on konservatiivsete või väga uuenduslike ideedega, pigem püüan olla selle poolt, mis antud hetkel on "õigem" ja vajalikum.
Kuna Tarmo Kruusimäe pidi õhtuks muutuma Kojameheks, siis ta lahkus kiirelt ja viimaseks, mitteametlikuks, esinejaks jäi JJ Illend.
Ühe asjaga jäin täiesti nõusse: erinevad kultuurid saavad olla elujõulised vaid, kui nad eksisteerivad eri kohtades, mitte ei püüta neid omavahel vägisi segada. See hävitab tegelikult kõik.
Võrdlus oli Hiina-poolsest püüust oma positsiooni läbi pehmete väärtuste (või siis pigem pehmelt, ilma jõuta) saavutada, võrrelduna siin juutidega. See võrdlus on tegelikult väga kohane, sest sarnaselt juutidega elavad ka hiinlased laiali teistes riikides, olles äris ja kaubanduses olulised tegijad. Siin tuli välja intressi teenimise taunimine, millega ma nõus pole. See on küll enamuses religioonides keelatud ühel või teisel kujul, kuid minu isikliku arvamuse järgi on sellest loobumine analoogne püüule minna tagasi naturaalmajandusse või kaotada raha. Iseenesest ei ole ma kunagi lõpuni aru saanud näiteks islami-võlakirjadest jne. Niimooodi ringiga asja tehes on see keerulisem, oluline on samas ju ikka mõte, mitte vorm.
Tõusvale Hiinale lähedal olemise toetuseks toodi välja ugrilaste algne pärinemine Hiina põhjaaladelt. Selle asja täpne määratlemine ei ole ilmselt nii lihtne, kuid ka mina ise "olen siiralt seda usku", et me oleme hiinlastele lähedamad kui indoeurooplased, seega peaks meil olema natuke kergem neid ka mõista.
Tulles tagasi "vene küsimuse" juurde, tuli välja väide, et ainukesed püsivalt tegutsevad õigeusu kloostrid on Kuremäel ja Petseris, mis peaks kinnitama meie panust vene kultuuri säilimisse.
Meie riigis rahvuste-vaheliste pingete maandamiseks soovitatav "jõuga" võõrrahvuste lahustamine ei ole minu arust väga teostatav ja mõttekas. Siin saab abiks olla vaid aeg ja selgitustöö - sest tegelikult ei ole ju see, mida erinevad rahvused soovivad, erinev. Erinev on see vaid osade poliitiliste jõudude, mis sellest "toituvad", käsitluses.
Õhtu lõpus sai kuulatud Kulo kontserti Veski kõrtsis, millel nüüd juba Kojamees üles astus. Ühelt poolt polnud ma seda muusikat "elusalt" varem kuulnud, tuli see viga parandada - iial ju ei tea, millal Kojamees veel tõsisemalt poliitikasse sukeldub ja sellisel kujul enam lavale ei tule. Mootorratturid, kes seal oma pidu pidasid, pidasid meid konkreetselt seaduse salasilmadeks - meedias nende kuritegelikeks jõududeks tembeldamine ja politsei "silma peal hoidmise" jutud on ilmselt ka neile endile püsivat mõju avaldanud.
Lõpuks ka Kojamehe stiilinäide:

Need, kelle ringkonnas Kojamees (Tarmo Kruusimäe) kandideerib, peaksid tema poolt hääletamist tõsiselt kaaluma. Kindlasti on ta mees, kellel on süda õige koha peal - ja see polegi meie poliitikamaastikul nii levinud nähtus. Poliitikuna pole ta kindlasti enam see punkar, vaid küps poliitik - kui ta ilmub esinemisele ülikonnas, siis ei ole ei välimusest ega jutust kusagilt tunda, et ta endine punkar on.

Sotsiaalkindlustus on Ponzi skeem

2011-02-09T02:54:00.002+02:00

Peter Schiff on alustanud veebiraadioga. Endale omasel stiilil ründab ta võlgu elamist. Antud juhul siis töötavatelt sotsiaalkindlustusse raha võtmist, mille puhul on selge, et seda hiljem ei suudeta neile tagasi anda.
Eks jämedalt võttes on sama probleem kõigis vananevates ja võlgu elavates ühiskondades.

Õhtu Laari kohvikus

2011-02-04T02:36:00.006+02:00

Viimasel ajal on kuidagi kahtlused tekkinud IRL-i suhtes - kuidagi liiga populistlik tundub nende asi minu jaoks. Tundub, et Keskerakonnalt on natuke isegi liiga agaralt õpitud. Põhjuseks osalt see ja ka see, et eelmiste valimiste eel Laari kohvikusse ei jõudnud, saigi sammud sinnapoole seatud. Eks oma silm (ja kõrv) ole kuningas.

Neil on seal kavas pea igal õhtul erinevate poliitikute esinemine ja ka filmide näitamine. Nagu veebist selgub, on sellenimelisi kohtasid palju, samas näeb ka kava. Sai käidud siis kesklinnas, Mosaiigi kohvikus.

Tänane esimene esineja oli Juhan Parts. Teemaks majanduse elavdamine, ettevõtluspoliitika, tugimeetmed. Ega palju midagi uut kuulda polnud, enamus on meediat vähegi jälginule juba kuuldud ja tuttav. Uue teemana kõlas läbi soov noortele ettevõtluse õpetamist koolides tõsisemalt sisse viia. Samas ka ettevõtjana olemise üldist mainet noorte seas (ja üldse ühiskonnas) tõsta. Väga teretulnud nähtus, sest kuidagi häiriv on ka internetimeedias pidevalt läbi jooksev klassivihast (ilmselt suures osas jäänuk nõukogude aja veenmistööst ja osaliselt ka euroopaliku sotsialismi mõju) läbiimbunud suhtumine ettevõtjatesse. Kuidagi ei suudeta meil veel mõista, et ilma ettevõtjateta ei oleks riigil maksutulusid ja töölistel tööd. Jõudu IRL-le sel teel.

Teiseks oli kavas film "Leitnant Julius Kuperjanovi rääkimata lugu". Faktide osas küllaltki huvitav film, enne ei teadnudki nii palju tema eluloost. Praegusel hetkel oli kuidagi võõrastav, et inimese, kes elas ja suri meie riigi eest, eluloo rääkimise taustaks oli Vennaskonna muusika. See on praegusel hetkel kuidagi solvav. Arvestades, et film tehti 2008. aastal, on see võib-olla mõistetav, kuid nagu üks kohalolnu ütles: "imelik oli selle filmi muusikavalik ikkagi - näiteks soomusrongide jutu saateks oli naaberrahva suure rohelise krokodilli lugu rongidest".

Viimaseks esinejaks oli Tarmo Kruusimäe. Tema rääkis oma tegevusest noorsootöö osas. See oli täiesti teema, millest pole meediast ise midagi kuulnud. Kuidagi tundus, et ta peab pidevalt "tuuleveskitega võitlema", mitmel hetkel oli soov vahele küsida, et mis erakonnast siis haridusminister on. Hea tunne jäi, et vähemalt keegi püüab vaeva näha isamaalise kasvatustöö osas. Liiga palju on igal pool juttu, et siit riigist peaks "jalga laskma" jne. See, osalt teatud poliitiliste jõudude vastutustundetu populaarsuse tagaajamine on kindlasti ka mõju avaldanud. Tore, kui keegi ka erakondadevälise noorsootöö osas vaeva näeb, püüdes neile tegevusvõimalusi pakkuda ja ka paljudest asjadest maailmas aru saada aitab. Liiga palju on meie poliitikute seas lähenemist, et noored on vaid materjal, millest saab kergelt sõnakuuleliku parteisõduri vormida. Olen suhtumisest sellesse ka siin kirjutanud.

Tegelikult on need õhtud küllalt huvitavad, näeb lähemalt, mida poliitikud endast kujutavad ja annab enne valimisi seisukohta kujundada. Kahju vaid, et isamaalise erakonna üritusel nii vähe rahvast oli. Kuidagi tundub, et kergem ja muretum meelelahutus konkurendi juures meeldib meie rahvale rohkem. Kahju. Selliseid asju tasub kuulata ja nendele teemadele mõelda.

Millist majanduspoliitikat Eestile on vaja?

2011-02-03T02:28:00.004+02:00

Kriisi ajal on pidevalt üleval opositsiooni süüdistused valitsuse aadressil, et see midagi ei tee, samas valitsus kiidab ennast, et tehakse kõike hästi.
Mis on siis see, mida riik tegelikult tegema peaks (reisisaatjatest rääkimine pole ilmselt mitte kõige targem tegevus)? Meie riigis pole keegi süüdistajatest välja käinud, mida siis tegema peaks, hea on ju loopida üldsõnalisi süüdistusi. Samas kindlasti ei ole valitsus suutnud ka kõike päris ideaalselt teha, mis oleks võimalik olnud.
Milline võiks siis majanduspoliitika olla?

Eesti majanduspoliitika valimisel peab arvestama riigi iseärasustega:
- riigi väiksus
- geograafiline asukoht
- ajalugu: peame arvestama sellega, kust tuleme, selle mõju on veel ka praegu oluline

Jõukuse tõusuks on kaks allikat:
- toota (ja loomulikult ka müüa) võimalikult palju
- teenida säästudelt

Väga palju on kirjutatud (ka muidu küllalt mõistlike inimeste poolt), et heaoluks ei ole vaja suurt koguprodukti. Selline tõlgendus (a la vanaema on parem, kui palgaline lapsehoidja; kodusöök on parem kui restoranis jne. muud väited, mis iseenesest on küll õiged) on küll hea ajakirjanduse skandaalitaotluses või kirjutaja originaalitsevas vastandumises üldlevinud seisukohtadele, kuid ilmselt naturaalmajandusse ei soovi keegi tõsiselt tagasi minna, soovitakse tooteid ja teenuseid maailmaturult jne. Seega eesmärgiks peab olema rahvusliku koguprodukti tõstmine - selle arvelt saab osta tooteid ja teenuseid maalimaturult, katta sotsiaalsfääri, tervishoiu, kultuuri, kaitse jm. kulusid.

Tootmine

Majandusteoorias on toodete ja teenuste võimalik hulk ja nõudlus neile liiga seotud hinnaga, tänapäevases rahvusvahelises majanduses see päris nii ei ole. Eesti-suguse väikeriigi jaoks on turu maht sisuliselt piiramata. Me ei pea tootma kõiki tooteid vaid püüdma suure lisandväärtusega (bränditud, tehniliselt keerukate jne.) toodete ja teenuste poole. “Odavaid” tooteid on mõistlik sisse osta.

Et toota võimalikult palju on vaja:

paindlikkus palkades ja muus töösuhtes
Seda saavutatakse tänapäeva arenenud majandustes inflatsiooni abil, mis on elanike suhtes üks alatumaid makse, ja samas, mille mõjutamine ühisraha piires on piiratud. Samas pikemas perspektiivis ei saa see olla ühisraha riikide piires väga erinev (meil ei ole nii suurt geograafilist eraldatust; on küll väike turg, kuid selle mõju on ikka teatud piirini, mis on pöördvõrdeline majandusliku aktiivsusega ja meie jõukuse tasemega).
tööjõu võime luua lisandväärtust:
- haritus ja võimekus
- haridus- ja ümberõppesüsteem
lihtne ja efektiivne maksusüsteem - selgelt tuleb taotleda maksustamise ja sotsiaalse toetamise lahusust. Maksudega ei tohi minna sotsiaalse toetamise teele, selleks on sotsiaaltoetused. Maksunduses on vaid mõned põhikriteeriumid:

- oluline on maksu kogumise ja aruandluse koostamise kulude suhe kogutud maksudesse. Ei tohi minna teed, milles kulud nii ettevõttes kui maksu kogujas lähenevad maksuna saadud tulule (ilmekas negatiivne näide on müügimaks ühes omavalitsuses). Sama kuluefektiivsus on oluline näiteks sotsiaalrahade jagamisel: ka siin saab arvutada osa, mis moodustub jagamise tegevusele kulutatud raha tegelikult jagatud ja abivajajateni jõudvast summast (seda suhet võiks lausa regulaarselt jälgida).

- arvestada tuleb maksude motiveeriva mõjuga - mitte mingil juhul ei tohi lasta tekkida olukordi, milles maksud motiveerivad vähem tulu teenima või veel hullem takistavad seda.

Ilmekas näide on praegu kehtiv osalise tööajaga töötaja palga miinimumpalga pealt maksustamine - tahaks päris kuulda, kuidas sellise asja vastuvõtmist põhjendavad Riigikogu liikmed, kes selle poolt hääletasid (kiusatus oleks lausa öelda, et sellised inimesed ei peaks kunagi Riigikogusse kuuluma). See skeem välistab paljud osalist tööaega nõudvad tegevused väikeettevõtluses.

- Maksuregulatsioon peab olema lihtne ja ühene. Ei tohi loota meie veel nõukogudeaegse suhtumisega maksuameti tõlgendustele. Kohtu poolt seaduse tõlgendus peaks olema ka ikka erandjuht, mis viitab seaduse koostaja nõrgale tööle.

Siin näiteks: progresseeruva tulumaksuga on tööl kaks töötajat, MA väidab, et tegelikult on tööl vaid üks, teeb ettekirjutuse lisamaksude saamiseks, arestib kontod jne. Ettevõtja peab kohtus tõestama, et ta “kaamel ei ole”. Paljas see näide peaks olema piisav põhjus, miks progresseeruvat maksu meil isegi kaaluma ei peaks.

Kokkuvõtteks maksude osas:
- Eesti on õigel teel tarbimisele suunatud maksustamisega
- Selles suunas tuleb edasi liikuda, sest õige pea tulevad ka muud meie järgi - seistes saadakse meid kätte.
- Tarbimismaksude tõusuga peaks katma palgamaksude ülempiiride ja vähendamiste mõju riigi tuludele. Mingi osa sellest peaks minema sotsiaalkulutusteks - ühiskonna vananedes pole nagunii kauaks enam muid võimalusi.

Riiklik abi:
- põhiliselt riigi ja tootjate tutvustamine:
* riiklikud delegatsioonid koos ärimeestega
* messid
* toetus äri ajamisel (majandusesindused, teabetöö meie ettevõtjatele välisriikide kohta ja vastupidi jms.)

Riikliku iga kulutuse puhul tuleb kaaluda, kas erainvestor seda efektiivsemalt ei tee (ilmselt näiteks messidel osalemine, majandusesindused jms on riigi poolt efektiivsemalt võimalikud).

Teine võimalik argument: ilma riigita seda tegevust ei toimuks üldse:
- siin põhiliselt koolitus (milles ka oleks vajalik tihe koostöö eraettevõtlusega)
- ka muud investeeringud, mille tegemine erainvestorite poolt aega võtab (praegu näiteks vedelgaasi terminal, tuumaelektrijaam, Euroopasse viiv raudtee jne.)

Säästudelt teenimine

Väga oluline osa normaalsest majandusest on säästmine ja selle pealt teenimine. Riik ei tohi muid probleeme lahendada inflatsiooni abil (nagu USA 2008. aasta majanduskriisis). Sellega “karistatakse” säästvaid kodanikke, mis hiljem maksab negatiivselt kätte (ja kelle vähesus ongi üks põhiline kriisi põhjus). Kui säästud inflatsiooni tõttu vähenevad, siis soodustab see üle võimete võlgu elamist: põhimõtteliselt võib mõelda nii, et kui ühel hetkel poleks suurtes võlgades oleval riigil enam väliskaubandust, peaks riik ikkagi rahaliselt välja andma intressi, mis võib olla päris suur. Kindlasti oleks vastupidine variant meeldivam: lisaks kaubavahetuse plussile tuleks riiki tulu ka riigist välja investeeritu arvel.

Praegu teenib suur osa meie ettevõtlust ja vara välismaalastele: on siin välisomanduses olev edukas ettevõte, välismaa pensionäridele läbi fondi kuuluv ärihoone (büroo, ladu või kaubanduskeskus, millest õhtul oste tehakse jne.). Tegelikult peaks püüdma vastupidise suunas.

Säästude olemasolu looks aluse ka kohalike uute perspektiivikate projektide käivitamisele. Hetkel on selles osas põhilised riigi fondid, mille tegevus kõrvalseisjale sageli väga küsitav tundub. Sealt raha saamine (nagu ka eurorahade) on muutunud eraldi “majandusharuks”. Ka siin on eraettevõtjad ilmselt efektiivsemad.

Säästude paigutamisel on suureks miinuseks meie investeeringute haldajate väga nõrk tase ja kriisi ajal saadud väga halb maine (meediast jäi mulje, et lausa iga kohaliku võlakirjaga oli probleeme). Siin oleks äkki koht riigi aktiivseks tegutsemiseks: riik ei pea mitte rahasid paigutama, vaid looma turvalise keskkonna selle toimimiseks. Elanikul peab olema võimalus oma sääste paigutada kohalikule turule mõistliku riskiga. Mõistlik oleks siin äritegevuslik, mitte struktuurne (investeeringute haldajate vastutustundetus, suure turutegija soov oma suurena tunduvat laenuriski erainvestorite peale panna, oma sõprade mittemõistlike äripojektide ja/või mittemõistlik finantseerimine jne.).
Parandust toob vaid aeg. Riik saab siin aidata regulatsiooni osas; ka suurte palkade väiksema maksustamise osas.

Välismaal teenivate säästude arvelt teenimine on väikesele riigile väga atraktiivne. See on iseenesest ka palju lihtsam kui teenimine ekspordilt, samas meie jaoks ei ole ees sisuliselt ka mahulisi piiranguid.

Loomulkult on parem, kui säästud lähevad investeeringuteks Eestis, kuid esimese sammuna on oluline säästude olemasolu, küll nad siis leiavad tee ka efektiivsemasse kohta (ehk välismaal teeniv raha tuleb koju, kui siin riski/tasu tase atraktiivseks muutub).

Riigi poolne majanduse stimuleerimine.

Kriisi ajal sai populaarseks rääkida riigipoolsest majanduse stimuleerimisest: selliste juttudega püüti põhjendada USA ja muude riikide valitsuste sekkumist majandusse. Igal võimalusel põhjendati seda Keynes’i nimega. Paljud “targad” ka Eestis rääkisid, kuidas riigipoolsete investeeringute kordaja (multiplier, ehk arv, mitu korda suurem on tegelikult majanduses toimuv nõudluse tõus võrreldes riigi poolt tehtavate kulutustega) on 4-6.
Võttes siis kätte Keynes’i põhiteose “General Theory of Employment, Interest And Money”. Keynes räägib siin Kahn’i uurimistöödest, tuues välja sellised numbrid: kui riigi väliskaubandus on ca 20%, kui töötud teenivad ca 50% töötavatest samadest inimestest tööl, siis oleks kordaja vaid 2-3. Keynes räägib samas ka, et selliste toimingute mõju on Suurbritannias palju väiksem kui USA-s.
Mis on siis Eesti olukord: väliskaubanduse osa on (küll eri allikates ja eri aegades kõikuv) pigem 60-70%; töötute tuluga on asi raskem. Minu oma kogemus, teiste töölisi otsivate ettevõtjate jutud ja ka veebis kirjutatud kommentaarid näitavad, et nn. töötutel on küllaltki paljudel muu sissetulek. Sellest ka soovimatus legaalsele tööle minna. Mõnus on ju mustalt teenida, saada riigi käest toetusi jne. Kuigi kindlasti on ka töötuid, kelle sissetulek töötuks jäämisega kindlasti vähenes ja pigem lausa kadus, siis keskmisena tundub, et see suhe ei pruugi olla Eestis nii suur. Arvestama peab ju ka seda, et suurem osa töötuks jäänutest ei ole kõige konkurentsivõimelisem tööjõud ja normaalses (mittebuumivas) majanduses eriti suurepalgalist tööd nagunii ei saaks.
Siit tuleneb väide, et see kordaja Eestis ei ole palju suurem 1-st. Kui võrrelda seda ebaefektiivsusega riigi poolt tehtavate investeeringute puhul võrreldes erainvesteeringutega, siis ilmselt on mõistlikum see raha maksudena korjamata jätta ja lasta teha investeeringuid erainvestoritel. (Samas ei maksa unustada, et kordaja on sama ka siis, kui investeeringu teeb erainvestor - vahe on vaid selles, et riik ei saa siin öelda, millal investeeringut teha.)

Keynes’i päris keeruliselt kirjeldatud raamatut kuluks muidugi majandusepoliitikat tegevatel inimestel lugeda. See ei ole kaugeltki kergelt loetav ilukirjandus, vaid peab pingsalt mõtet jälgima. Põhiväide on temal, erinevalt enne teda levinud turgu ideaalseks pidavatest teooriatest, et turg võib saavutada tasakaalu koos töötusega. S.t. palk ei ole allapoole paindlik, ega muutu vastavaks nõudlusega, seega tekib tasakaal turul, milles on ka tööpuudus. Sellele kõigele aitab kaasa ametiühingute tegevus jne. Meie riigis toimunud väike töösuhete paindlikumaks muutmine on selles suhtes kasuks ja aitab turul tasakaalu saavutada. Loomulikult ei ole meil töösuhted lõpuni paindlikud ja mingi jäikus on siin ikkagi sees. Seega riigil on selles suunas tööd veel küll. See muutub järjest olulisemaks, kui meie palgatase kõrgemaks läheb.

Mida peaks siis Eesti tegema majanduskriisis?
Selge on, et majanduse elavdamine elavdamise pärast ei oma meie väikeses majanduses suurt mõtet. Tuleb “rehepaplikult” oodata ja vaadata pealt teiste riikide kulutusi, mis viivad kokkuvõttes ka meie tootmist ülesse.
Loomulikult on majanduse kriisiaegadel mõtekas teha riiklikke investeeringuid (infrastruktuuri jms.), kuna need on siis lihtsalt odavamad ja loomulikult aitavad leevendada majanduslanguse lööki. Kindlasti ei saa seda teha laenude arvelt, vaid “headel aegadel” kogutud reservidest. Samas on meie noore majanduse puhul reservide korjamine raske, sest kõik kulub ära ka “headel aegadel”.
Jättes kõrvale demokraatliku ebakindluse, oleks kindlasti mõistlik panna paika mingi matemaatiline valem, palju tõusva majandusega peaks riigieelarvest üle reservi jääma, palju mingi languse puhul reserve kulutada. Praktikas on selle saavutamine ilmselt pea võimatu, seega on kindlam hoida jäigemat joont mitte minna eelarvega miinusesse.

Kõrge lisandväärtusega majandus

2011-01-15T15:49:00.013+02:00

Meie meedias on palju kirjutatud, viimasel ajal on jälle seoses valimistega aktiviseerunud, jutt kõrge lisandväärtusega majanduse poole suundumisest. Kuidagi jääb mulje, et kui palgamaksud pealt ära piirata, natuke toetusraha vasakule-paremale pilduda, siis ongi TEHTUD!!!
Kas natuke liiga lihtne ei tundu? Kuidas keegi teine selle peale ei tule?
Äkki ikka asi ei ole päris nii pinnapealne. Kes on vähegi suhelnud kasvõi meie põhjanaabri ettevõtetega, on tajunud isegi lihtsate oskustööliste (isegi mitte inseneride, vaid inimeste, kes on ca meistrite, töödejuhatajate, päris töömeeste vms. tasemel) professionaalsust. Meil on isegi suurest tööpuudusest hoolimata raske leida isegi sekretäri, kelle nõuded on päris elementaarsed: elementaarne kirja- ja arvutioskus, lahtine maailmavaade. Hiljuti suhtlesin ühe Kesk-Euroopa väikefirma kesk- ja alama taseme töötajatega. Kuidagi halb tunne jäi, kui võrdlesin neid meie sama taseme töötajatega.
Äkki selles ongi meie alles areneva majanduse tase. Kui mõnes suuremas majanduses on mingi kvaliteediga töötajate suhe ca 10-20%, siis Eestis jääb samast protsendist väheks, sest lihtsalt ei jätku absoluutarvus inimesi, et projekte käivitada. Väga lihtne on aru saada, et väiksemal riigil peab samale tasemele jõudmiseks olema tööjõu keskmine kvaliteet parem. Selle saavutamiseks on vaja aega ja sihikindlat liikumist.
Kust siis pihta hakata? Ikka juba koolist. Kuidagi selline mulje on jäänud, et meil on haridus kuidagi teisejärguline: isegi valitsuste moodustamisel on muude ministrikohtade osas konkureerimine, see ministrikoht on vaja lihtsalt täita. Ega see koht poliitiliselt väga riskine ka pole, sest kui näiteks sotsiaal-või rahandusminister midagi unarusse jätavad, siis on rahulolematuid kohe palju. Hariduses ei paista kohe suurt midagi välja. Kuid samas on just see koht, millest tulevik kõige rohkem sõltub.
Juba koolis peaks suutma viia inimesteni, et teatud baasoskused on inimese enda elujärje osas olulised. Mingi kindla eriala spetsialistiks saamine on järgmine tase, kuid see on juba järgmine samm. Peaks kujundama hoiakut, et sellistest lihtsatest asjadest sõltub inimese enda elujärg.
Kogu riigi ulatuses peaks sisendama kuvandit, et töökus, nutikus, ettevõtlikkus jne. on meie omadused. Seda mitte ühe rahvuse raames, vaid kõigi siin põhjamaal elavate osas. See sisendamine, et me oleme sellised, töötab paremini, kui soovitus nii- või naasugune olla. Natuke on selline lähenemine sarnane sellega, mis oli 30-ndatel. Ka siin Eestis. Kui me ei suuda levitada arusaama, et töökus, oskused, edasipüüdlikkus, võime ilma abita hakkama saada jne. on meie omadused, ei suuda meie majandus ka kuidagi arenenumatele järele jõuda.
Mida siis riik saaks teha, et lisaks nendele hoiakute kujundamisele aidata ettevõtlusel rahvusvahelisemaks ja konkurentsivõimelisemaks areneda?
Keskharidusega peaks kiirelt tagama, et lõppeksid igasugused imelikud korruptiivse maiguga tegevused - et baasprogramm oleks objektiivselt kehtestatud riigi poolt, mitte et see kujuneks välja vastavalt mõne ametniku suvale (või tema sõprade huvidele). Vanemas vanuses peaks süvaõppe osas olema paindlikkus, et tekiksid jälle traditsioonid tugevate koolide osas ja ei oleks põhjust karta, et need mõne võrdsustamist soosiva reformiga kaoksid.
Kõrghariduse osas peaks riik julgelt finantseerima riikliku tellimusena erialasid, mille puhul ei ole karta liigset tööjõu kogust - tegelikult teatud aladel on mingi kriitiline mass aluseks, et suured rahvusvahelised ettevõtted siia üldse midagi tegema tuleksid. Hea näide on IT-haridus, mille mahu osas on selle ala ettevõtted juba ammu nurisenud. See ona ka hea ala, sest siin pole karta spetsialistide üleküllust - kui on teatud hulk spetsialiste, siis tuleb siia rahvusvahelisi firmasid, tehakse kohapeal projekte, mille tulemit müüakse välja ja nii edasi. Paljude muude alade puhul on mahu planeerimine raskem, kuid igal juhul on parem, kui see on suurem kui väiksem. Selline tegevus on olulisem kui populistlik "tasuta kõrgharidus". Oluline on, et vajalike alasid õpetataks ka riigi poolt tagatuna - kes suudab, saab õppida neid tasuta, kes mitte, see tasuliselt. Kas siis parem oleks see, et need kes tasuta õppele ei pääseks, ei saaks üldse õppida?
Kõrghariduses on küllalt oluline ka ettevõtluse ja kõrgkoolide sidemete kiirem ja sügavam loomine. Meil on selles osas arglikke katseid tehtud, kuid need on tehnoloogilistest aladest kõrvale jäänud. Äkki omaks mõtet teha selliste asjade peale majandus- ja haridusministeeriumi ühine töörühm, mis püüaks seda tegevust edendada, vajadusel koostaks vajalikku seadusandlust, analüüsiks ja põhjendaks võib-olla ka vajalikke investeeringuid kõrgkoolidesse, sest selgelt nende baas ei ole meil veel nii tugev, samas ka ettevõtted ei ole nii tugevad, et neid investeeringuid kanda. Selles alas pingutused tasuvad ennast kindlasti: arendatakse uusi tehnoloogiaid, üliõpilased ja ülikoolide töötajad saavad tegeleda teisel tasemel probleemidega, millega tegelemine muidu eeldaks välismaal töötamist või õppimist.
Riik peaks arendama info edastamise süsteemi nii seest väljapoole kui ka sissepoole. Kui keegi tahab teha äri välismaal, siis peaks saama kergelt baas-juriidilist abi, informatsiooni jne. Samuti, kui keegi välisfirmadest soovib midagi Eestis teha, siis meie välisesinduste "püha kohus" peaks olema nende igakülgne aitamine.
Siia alla peaks kuuluma ka regulaarne riiklikult koordineeritud messidel käimine, mis aitab tutvustada meie riiki ja aitaks ettevõtetel kontakte ja kogemusi saada.
Järjest rohkem tundub, et ka välistööjõu osas peaks riik aktiivselt soosiv olema. Ei ole raske panna paika kriteeriume, mis välistaks selle kasutamise migreerumiseks EL-i. Kui meil tegutseval ettevõttel on vaja head spetsialisti, siis riik peaks selles osas aktiivselt toetav olema, sest meie väikeses majanduses võib üks hea spetsialist luua võimaluse mitmete hästitasuvate töökohtade loomiseks kohapeal. Sellesse teemasse haakub ka maksustamise nihutamine rohkem tarbimisele suunatuks - see muudaks Eesti töö kohana atraktiivsemaks.
Üks teema, mis eelmise kümnendi jooksul on kadunud tähelepanu alt, on meie lähedane suhe oma põhjanaabrist sugulasrahvaga. Kuidagi ei saada aru, et see lähedane suhe, kerge teineteisemõistmine, lõi eelduse meie kiireks majanduslikuks hüppeks Venemaa alt pääsemisel. Ka praegu kuluks see ära rahvusvaheliseks majanduseks saamisel - ära kuluks kogemused, mahueffekt meie väikesele riigile lisaks jm. Riiklikult peab kuidagi leidma lahendusi (ka mittetraditsionaalseid) sugulasrahvaste kultuuri takistusteta ülekandmiseks. Naljakas on, et venekeelsena tuleb meile kogu maailma info kohale, pole mingeid probleem autoriõigustega ega muus. Samas soomekeelsena on siin probleemid ees. Me oleme nagunii selles osas kaotanud pea ühe põlvkonna. Me ei jää selleks, kes me oleme, kui me ei tea oma sugulasi. Meil ei ole veel alust pidada ennast nii arenenuks, et me naabreid ei vaja. Küsimus, kas endast hooliv rahvus üldse oma juuri niimoodi unustada kunagi tohikski. Me ei saa öelda, et me oleme lõplikult vaba, kui me ei saa oma sugulasrahva-keelset televisioonigi vaadata.
Paljast jutust, et me tahame suunduda kõrgema lisandväärtusega majanduse poole, ei piisa enam. See on elementaarne teadmine, vaid päris tobud leiavad, et majandust ja ühiskonda arendab edasi astmeline maksustamine või midagi muud sellist. Teadmine, mida me tahame, on üks asi, sinna rutem jõudmine jälle teine. Isevoolu teed arenenuks riigiks saada võtab väga kaua aega. Karta on ka, et maailma majanduslik (ja ka tehnoloogiline) raskuskese kaugeneb õige ruttu meist. Kui me ettevõtted ei saa kiirelt tugevaks, on neil raske meist kaugenevas globaalses majanduses osaleda.
Sõltumata poliitilistest eelistustest peaks võtma eesmärgiks Reformierakonna poolt välja pakutud 5 rikkama riigi sekka jõudmise. Ajast ei ole mõtet rääkida, kuid mida rutem sinna jõutakse, seda parem. Kes selliste asjade üle naerab ja ilgub, ei armasta oma riiki ja rahvast.

Rahulolematu kodanik

2011-01-14T23:19:00.008+02:00

Tänasel päeval tuli lausa kaks uudist, mis Eesti poliitikute vastu protesti tekitab: lausa kahe erakonna, mida üldse valimisvääriliseks pean.
Hommikune sõnum raadios, milles meie peaminister ütles, et demokraatias peabki olema valmis Keskerakonnaga koostööd tegema. Leheartiklis on rõhk pehmendavatel ütlustel. Parafraseerides: Venemaa enamlastega ja Saksamaa natsionaalsotsialistidega pidigi koostööd tegema, et sellega pinged tänavalt parlamentaarsesse vaidlusesse kanaliseerida. Kõik me teame, et kummagi juhu hind oli pärast kümnetes miljonites inimeludes. Eestis küll nii palju elanikke polegi, kuid ka sadade tuhandete kaotamine on meile väga valus. Selge on ka see, et see pole mingi sügav demokraatiaarmastus, vaid demagoogia tähelepanu kõrvalejuhtimiseks koostöölt Keskerakonnaga (reformil veskikivina Tartus).
Võib ju öelda, et mõne inimese viga ei saa teistele süüks panna, kuid: loomulikult ei ole ühe inimese teod põhjuseks teiste süüdistamiseks, kuid see, et need inimesed seda hukka ei mõista ja selle võimatusel erakonnast ei lahku, näitab iseenesest nende eetilisust.
IRL-i päeva uudis on koostöö prantslastega elektrijaama asjus (uudistes pidulikult suurim majandustehing). Kas nii me tänamegi Mistrali müügi eest? Kui Ida-Euroopa väikeriigid koos võtaks vastu avalduse, et see ei ole OK, ei ostaks Prantsusmaalt kaupu ja võib-olla saadaks ka saadikud välja, siis jõuaks maailma sõnum, et selline tegevus ei ole OK. Meie valisime teise tee ja see ei ole tee, mis on Eesti riigi püsimajäämise koha pealt õige.
Euroopa on viimasel ajal teinud pidevalt kahte viga: üks on võlgu "jõukalt" elamine ja teine Venemaa liigne usaldamine. Esimeses asjas õpetab neid kriis, teises ilmselt mitte keegi, sest võimaliku kahju peavad kinni maksma teised. Tegelikult oleks Prantsusmaale ja Suurbritanniale õiglane juba II MS ajal olnud vähemalt pooleks aastaks Vene okupatsiooni alla jäämine, siis oleks asjadele (nii sõja ajal tehtutele, kui praegustele) praegu natuke teise pilguga vaadatud.
Elektrijaama deal'is on teine aspekt selline suurelt põlevkivi põletamisele orienteerumine. Loomulikult on tore praegu elektri müügist Skandinaaviasse raha teenida, kuid kas need rahanumbrid ei tundu mõnekümne aasta pärast naeruväärselt väikesed. Kuidagi väga tundub, et ettevõtjate (isegi riigiettevõtjate) huvid jooksevad üle riigimehelikest ja rahvuslikest.

USA-l saab raha otsa

2011-01-07T04:18:00.003+02:00

Tänase päeva seisuga prognoositakse, et USA riik muutub maksujõuetuks selle aasta märtsi lõpuks. Probleem pole mitte Fed'i võimes raha trükkida, kuid on kehtestatud piir maksimaalsele võlgnevusele, mis selleks ajaks täis saab.
Ega seaduseandja poolt selle piiri muutmine pole raske, kuid seal on enamuses vabariiklased, kes ilmselt laenu suurendamisega demokraatlike laristavate programmide jätkudes ei nõustu.
Võla kasvu peatamisega seoses on imelik küsimus: millal pöördub USA käibemaksupõhise maksustamise poole. See oleks huvitav ka meid silmas pidadeks, sest võtaks vasakpoolsete tulumaksulembuselt ühe toetuse, mida avalikkusele serveerida, alt.

Kuidas kinnisvarabuumiga raha teenida

2011-01-07T03:33:00.003+02:00

Järgnev jutukene kuidas odavalt kinnisvarabuumi ajal rikkaks saada. Tore lugu, kui see ei oleks võimalik ka meie kodumaal.
Elab vabaabielupaar (see annab vajalikud erinevad perekonnanimed), naise vanematele on tagastatud küllaltki atraktiivses kohas pealinna lähedal talukoht, mees omab maareformi ja kinnisvarabuumi ajal õitsvat maamõõdufirmat. Sellest kipub aga väheks jääma, ootamatult kätte sattunud suurt maatükki ei raatsi lihtsalt maha müüa, vaid kinnisvarabuumi kasutades peaks maa väärtustama (nii ju kogu aeg ajakirjanduses majandusele soovitatakse).
Kõik oleks nagu lihtne, kuid ometigi on mõned probleemid: sõiduteid pole nõukogude ajal püüdnud keegi ehitada tulevast ehitusbuumi silmas pidades, muid kommunikatsioone ei peetud nõukogude ajal tööliste suvilapiirkonnas üldse eriti vajalikuks. Kuid ega see eriti ettevõtlikke kinnisvaraarendajaid heiduta - nagu jumala abiga on naaberkrundile nõukogude ajal valminud suur puhkekeskus, mille juurde toovad nii teed, kui millega on ühendatud ka enamus kommunikatsioone. Nüüd oleks vaja kõik see oma kinnisvaraprojekti jaoks ära kasutada. Enne projekti käivitamist on vaja teha detailplaneering ja on selge, et ükskõik kui hooletu naaberkrundi omanik selliste plaanidega ei nõustu. Kuid ka siin on abi lähedal: puhkekeskusel on rentnik, kellega pole raske sõprust sobitada. Küsimus on aga tema volitustes anda vajalikke kooskõlastusi. Selleks on lihtne lahendus: detailplaneeringu koostab mehe firma, kes kinnitab kohalikule omavalitsusele, et puhkekeskuse rentnikul on kõik õigused omanikku esindada, naiivne vald usaldusväärse maamõõtja sõna usubki ja naisele kuuluva maa detailplaneering võetaksegi vastu. Ehitus võib alata.
Kõik võib-olla lõppekski ilusalt, kui puhkekeskuse uusi omanikke ei häiriks mängivate laste vahelt läbi kihutavad autod, pidev soov naaberkrundil prügi ladustada ja kogu krunti mingi kommunikatsiooni vedamiseks üles kaevata.

Edgargate jõuluajal

2010-12-26T22:59:00.007+02:00

Jõulude eel jõudis teravaks muutuda Savisaare kahtlustuse skandaal seoses Venemaalt raha küsimisega. Selles osas ei oskagi midagi lisada: ühelt poolt ei olnud neil kohtumistel "laua all", teiselt poolt pole Keskerakonna eetilisuse suhtes kunagi mingeid illusioone olnudki. Kui KAPO tõesti ise nii olulises asjas nii head tööd teeb, siis on see vaid meeldiv üllatus. Samas selles osas ilmselt fakte avaldada ei saa, nii et jääbki teadmata, palju ikkagi ja kuidas teada saadi, palju võis siin sõbralike luurete abi olla.
See skandaal toob aga välja kaks probleemi, mis meie poliitelus on, ning mis ainult Keskerakonnaga ei piirdu.

Esimene on inimeste (eriti noorte) muutumine karjääripoliitikuteks. See tähendab, et on hulk inimesi, kelle elu perspektiiv on peaaegu täielikult seotud talle antava kohaga erakonna valimisnimekirjas või peale valimisi võimule saades jagatavate "soojade" töökohtadega. Sellised inimesed on täielikus sõltuvuses erakonna juhtkonnast (või Keskerakonna puhul juhist), oodata nende poolt mingitki opositsiooni või oma ideesid on naiivne. Praegune kriis on selles osas ilmekas näide: suu julgesid natuke lahti teha vaid inimesed, kes tundsid endas kindlust ilma erakonnata elus läbi lüüa. Kahjuks on neid väga vähe.
Siin on raske midagi parandada. Ühelt poolt peaks valimisüsteemi muutma nii, et vaid isiku enda hääled loeksid. See muudaks olematuks parteinimekirja eelised. Ametikohtade jagamisega peale valimisi on raskem, sest paratamatult on uusi ametnikke vaja ja nende värbamise hindamine objektiivselt on võimatu. Radikaalselt võiks teatud ametikohtadele kandideerijatelt nõuda seaduse järgi kinnitust, et järgmistel kohalikel või üleriigilistel valimistel nad ei kandideeri. See võiks olla seadusesse kirjutatud piirang ja võiks rakenduda kõigile ametnikele, kelle palk on suurem kui keskmine palk riigis.

Teine suur probleem on erakondade sõltuvus rahast. On ju täiesti selge, et inimene või organisatsioon, mis on võlgade tõttu "vastu seina" surutud, ei saa olla usaldusväärne. Lootusetus olukorras inimene võib nõustuda asjadega, millega ta normaalses olukorras ei nõustuks.
Erakondade rahastamine "poliitiliste veendumuste" pärast on ju praktiliselt igal juhul täiesti selge huumor. Tegelikult pole vahet, kes raha annab, mingi soov on ikka seal taga. Paljud populistid, nende seas ERSP nime all tegutsema hakanud rahvuslased, on tõstnud üles riigieelarvest rahastamise lõpetamise. Samas on see ainus rahastamine, mis "midagi tagasi ei oota". See peaks olema tegelikult suurim lubatud rahastamise allikas. Riigikogus veel mitte olevatel erakondadel võiks lubada mingis mahus veel muid allikaid kuni mingi ajani enne valimisi. Summa võiks olla näiteks võrdne 5% riigi valimistel saadud häälte puhul saadavaga. Aeg võiks olla piiratud 2 aastani enne valimisi, millel nimekiri üles pannakse. Loomulikult oleks raha allikaks ka liikmemaksud, mis peaks olema kõigile liikmetele võrdsed (või võrdne osa maksustatavast tulust), liikmete annetused (mis tegelikult näeb rahapesu moodi välja) võiks keelatud olla.
Rahastamisega on otseselt seotud vajadus suurte rahade järgi: See on tingitud lausreklaamist - igal pool on näod mingi lühida hüüdlausega. Kelle isikuga palju rohkem ei seostu, võiks valimistel üldse mitte osaleda. Selline asi soosibki pinnapealset "tuttava näo" valimist.
Maailmas on piisavalt võimalusi ka tasuta oma mõtteid kirjutada, nagu näiteks siinnegi blogikeskkond. Loomulikult eeldab see lugeja teadlikku tegevust info hankimisel, kuid natuke peabki kodanik ise ka tegema. Valimisõigus ei ole vaid õigus, vaid ka kohustus.

Kuidas mahulõdvendus mõjub?

2010-12-07T02:41:00.002+02:00

Juba mõnda aega on QE2 (quantitative easing) töös. Kuigi aktsiaturud ja toorained (sh. väärismetallid) on kihutanud hooga üles, siis võib väga tõenäoliselt ei ole kogu see lõdvenemine päris varade hindadesse jõudnud.
Kui lõdevendamine hooga hakkas, siis liikus USA dollar isegi euro suhtes ülespoole. Samal ajal oli suurte riikide juhtide kokkusaamine (kus USA presidendil oleks valuutakursi muutusel veel ebameeldivam viibida olnud), intsidendid Korea poolsaarel ja nagu tellitult kriis Iirimaa võlakirjades. See kõik lubaks luua vandenõuteooria, et see oli kasulik USA-le.
Kas need muud sündmused oli juhuslikud või mitte, igal juhul nad vähendasid dollari langust euro suhtes (pigem isegi vastupidi). Samas aga ei muuda see olematuks, et novembri keskpaigast on turule tulnud "õhust" esialgsete plaaanide kohaselt minimaalselt 80 mlrd dollarit. See summa ei saa oma mõju avaldamata jätta. See mõju on kindlasti tulemas. Kui laenuandmine vähegi kiireneb ja raha kordaja taas kasvama hakkab, siis tuleb raha turule mingi hetk päris palju juurde.
Täna jäi Bloomberg'is meelde arutelu Bernanke jutu kohta lisarahast ja võimalikust reguleerimisest kui inflatsioon kiirelt tõusma hakkkaks. Saatekülaliseks olev naisterahvas ütles õige mõtte: "Me kõik teame, et Fed võib võtta vajalikke samme inflatsiooni pidurdamiseks - teoreetiliselt võiks tõsta intressi isegi 15 minuti jooksul. Kuid millal enne on Fed midagi õigel ajal teinud?"
Teoorias ja matemaatilistes mudelites võib kõik võimalik olla, kuid kahjuks keskpangad ei suuda teooriat ligilähedaseltki praktikas ellu viia.
Lisaks on antud asjas üheks suureks kaalukeeleks ka USA riigi enda suur võgnevus ja ka eravõlgnevus. Võib vaid ette kujutada, mis juhtub, kui Fed ühel hetkel enam riigi võlakirju ei osta ja samas ka intressi kergitama hakkab.
Pigem on tõenäoline, et Fed peab veel võlakirju päris pikalt ostma, samas ka intressi mitte eriti tõstes. Kasumlikkuse üle ei pea eriti pead vaevama, sest Fed laenab välja sisuliselt nullkuluga raha, seega iga (ka väga väike) intress on neile kasumlik.

Kas parim september?

2010-10-03T20:31:00.003+03:00

USA aktsiaturud tegid nominaalväärtuses suurima tõusu septembris 71 aasta jooksul. Kas aktsiaturud tõusevad tõesti nii palju.
Kuulake ja vaadake Peter Schiff'i:

Populism surub hävingusse.

2010-06-23T04:50:00.011+03:00

Mulle sattus Yahoo all ette arvamuslugu, milles pole küll midagi väga uut välja toodud, kuid on arutletud selle üle, kuidas USA presidendi populismist tingitud käitumine võib maailma päris suurde hävingusse saata.
Võrdlust on alustatud BP naftakatastroofist ja USA presidendi käitumisest sellega seoses. Sellel juhul pole lähtutud sellest, et tegu on õnnetusega, mis oleks võinud põhimõtteliselt juhtuda iga seal tegutseva firmaga, vaid on kasutatud ära selle firma briti tausta ja puhutud üles patriootlike ameeriklaste viha selle vastu. Enamus erialaseid arvamuste avaldajaid on väitnud, et suur süü selles katastroofis ei ole mitte ainult BP-l, vaid ka nõrgas USA riigipoolses järelvalves sellise ohtliku tegevuse üle.
Nüüd tagasi ees ootava hävingu juurde. Praeguses kriisis on enamatel juhtudel süüdistatud tuletisinstrumente finantsturul. See on olnud ääretult mugav, sest tegu on umbisikulise süüdlasega, mille kaela on kerge kõike ajada. Nii hea on süüdlaseks pidada väärtpabereid, mis ei saa ju ennast kaitsta jne. Isikute vastu suunatud süüdistused vajaksid tunduvalt suuremat oma seisukoha kaitsmist.
USA president on juba pikalt "sõitnud selle seljas", et kauplemise selliste asjadega peaks ära reguleerima. Hetkel võib toimuda selliste tehingute tegemine suvalise kabineti laua taga ja kellelgi ei ole ülevaadet, millega ja kui suures ulatuses kaubeldakse. Nende instrumentide mahtu hinnatakse 700 triljonile dollarile, mis on ääretult suur summa. Siia alla läheb kõik alates väärtpaberiteks muudetud kinnisvaralaenudest kuni Kreeka riigi laenudeni. Need on paindlikud vahendid, mis võimaldavad luua skeeme, millega saab laenu anda alla normaalset intressitaset (kinnisvaralaenude puhul) või siis näidata, et võetud laen ei olegi laen, vaid hoopis midagi muud (Kreeka puhul).
See, et selline tegevus vajaks reguleerimist, on täiesti õige. Paljud analüütikud arvavad, et kui see on korrektselt reguleeritud, võib selle äri maht isegi kasvada. Mis iseenesest on hea, sest võinaldab turul paremini tasakaalu saavutada.
Kartus on aga seotus sellega, et populismist tingituna võib see seadusandlus väga toorelt välja tulla. Kui selle tulemusel väheneb nende varade väärtus aga näiteks vaid 10%, siis oleks tegemist USA 5 aasta siseproduktiga, mis tooks kaasa väga suure vapustuse finantsturgudel. See summa oleks ka üle 5 korra New Yorgi aktsiabörsi kõigi ettevõtete hinnast (summaarsest turukapitalisatsioonist).
Loota on, et see on vaid ohustsenaariumi kirjeldus, kuid mõtlematuid populistlikke samme tehes, nagu juba paar aastat kombeks on olnud, pole see sugugi täiesti võimatu.

NATO mängib naiivset

2010-03-13T02:29:00.005+02:00

Huvitav, kas Rasmussen pole tõesti kusagilt kuulnud versiooni, et Taani, Norra ja Soome ründamise tingis kunagine kokkulepe venelaste ja prantslaste osalusel. Kui ta seda ei tea, peaks ta rohkem lugema - 15. oktoobri kolmikpaktist ei ole juttu mitte ainult "pahas" eestikeelses ajakirjanduses vaid ka rahvusvahelises internetis. Kui ta seda teab ja ikkagi prantslasi laevatehingus kaitseb, siis ei hooli ta mitte ainult meiesugusest väikeriigist, vaid ka oma kodumaast.
Tegelikult peab Eesti arvestama, et Lääne-Euroopa on meid müümas paljalt ühe linna sotsiaalse heaolu nimel, kui ohud on suuremad, siis on see veel tõenäolisem.
Prantsusmaa toetab Venemaa laevaehitust ühte või teist viisi tehnoloogia näol. Lisaks on kavas veel toetada raketitööstust, mida USA on juba pikemat aega teinud.
Kui naiivne peab olema, et toetada ja arendada tööstust, mille põhiline tekke-eesmärk ja praegune arengueesmärk on toota rakette, millega tuumalõhkepäid nende samade prantslaste ja ameeriklaste pähe lasta? Ühelt poolt see nagu meid otseselt ei mõjutagi - see tehnika polekski nagu eriti otstarbekas meie vastu kasutamiseks. Küll aga muudab see tasakaalu maailmas, mis on kokkuvõttes kahjulik ka meile.
Kui Venemaa võtab üks hetk vastu otsuse müüa seda tehnoloogiat ka Iraanile, kelle vastu USA poliitilise kontakti otsimise asemel võitleb? Kas siis saadakse aru, et ise on seda projekti sponsoreeritud.
Lääne inimeste naiivsus on ikka piiritu - nad ei suuda endast natukenegi kaugemale näha, ega püüa mõista Aasia rahvaste eripära. Nende arust oleme me kõik ühesugused. Nende hinnang lähtub aga täielikult pinnast: me käime kõik kahel jalal ja näema rohkem või vähem ühte moodi välja. Ütleks aga, et samamoodi näevad ka inimahvid välja - nende kätte ju vähemalt hetkel kõrgtehnoloogilist relvastust ei usaldata. Inimesed on aga tunduvalt keerukamad olevused kui inimahvid - neil on oma usundid, rahvuslik kultuur, ajalugu jne. Selle kõige osas ei ole muu maailm absoluutselt sama Lääne-Euroopa kultuuriga. Vähemalt mitme rahva osas peetakse ennast Lääne-Euroopa (seega ka USA) kultuurist paremaks, vanemaks, arenenumaks jne. Sageli ei ole see alusetu arvamus. Paljudes kohtades oli juba kõrgelt arenenud teadus, kirjakunst jms. juba siis, kui praegustest Lääne-Euroopa rahvustest veel mitte midagi olemas polnud. Seda kõike peaks püüdma mõista, sest koloniaalaeg on suures osas läbi ning juba majanduslikult, pea ka sõjaliselt, on muud rahvad tugevat positsiooni saavutamas.

Tööjõuturu kartellid

2010-03-13T01:26:00.004+02:00

Euroopa on langenud streikide kätte - majanduse madalseis on teinud töötajate elu raskemaks ja on teinud kergemaks neid selliste tegevuste poole kallutada.
Karjääri-"tööliste esindajad" on leidnud hea momendi oma positsioone parandada.
Lõuna-Euroopas on seletatud töölistele, et nemad ei pea kellegi teise eest majanduse languse vilju taluma, meie põhjanaabri juures on leitud "sobiv" aeg oma positsiooni läbirääkimistel parandada.
Soome sadamate seiskumise puhul ei oska eestlasena isegi öelda, kas olla rahul või mitte. Ühelt poolt võib mõelda, et "las lollid lõbutsevad, selle tulemusel läheb vähemalt mingil määral Eesti sadamatel paremini". Teiselt poolt võib vaid muretseda meie sugulasrahva ja suure kaubanduspartneri majanduse hävitamise pärast - see ei jäta oma mõju avaldamata ka meile.
Kui alkoholi-, kütuse-, ehitus- või mõnel muul turul turul valitsevat positsiooni omavad tegijad omavahel kokkuleppeid teevad, võib selle eest karistusseadustiku paragrahvi alla sattuda. Kui tööjõuturul midagi sellist tehakse, siis nimetatakse seda tööliste solidaarsuseks ja kaitstakse seadusega.
Kui töötajat töölepingu tingimused ei rahulda, võidakse streikida ja uusi tingimusi nõuda. Kuidas oleks, kui analoogses olukorras võiks kokku tulla ka tööandjad ja leppida kokku näiteks palga vähendamises, soodustuste kaotamises või millegis muus sarnases. See oleks ju analoogne sellega, mis töölistele lubatud on.
Selle peale tulevad vasakpoolsed välja oma vana lauluga "tööjõuturu nõrgemast poolest" jne. See jutt on aga täielik nali igale inimesele, kes viimaste aastate jooksul natukenegi tööjõu värbamisega on püüdnud tegeleda. Isegi praeguse kriisi ja tööjõupuuduse tipphetkel on pea võimatu leida töötajaid paljudele "ebameeldivatele" töödele.
Selle nõrgema ja tugevama poolega on selgelt nii, et kui majandusel paremini läheb, siis on töövõtja selgelt tugevam. Kui majandusel halvemini läheb, siis on tööandjal rohkem võimalusi läbi rääkida. Ühelt poolt ongi see hea, sest see viib tööjõu kulu turu hinna tasemele. Mida vabam ja paindlikum on tööjõu turg, seda edukam on kokkuvõttes majandus. Seda ei taha paljud tunnistada, süüdistades vaba turu pooldajaid ultraparempoolsuses. Samas kuidagi vastik on, et samad organisatsioonid, mis nõukogude ajal nõukogude võimule kuuletumise eest tuusikuid ja autoostulubi jagasid, on nüüd ennast tööliste eest võitlejateks tituleerinud. Minu arust oli ametiühingute tegevus nõukogude ajal genotsiidile väga ilmne kaasaaitamine - see peaks aga aegumatu kuritegu olema. Nüüd on sama seltskond või nende järglased endale mõnusama elu nimel ohvriks toomas kogu rahva heaolu. Õnneks see meie riigis päris nii tugevaks liikumiseks veel kujuneneud ei ole.
Loogiline oleks, et töötaja ja töövõtja vaheline leping oleks ülimuslik. Kui see ühele poolele ei meeldi, peaks olema sellest võrdne väljatuleku võimalus. Kui üks pool leiab, et tal on võimalus leida endale parem töötaja või tööandja, siis selleks peaks tal vastavalt lepingule ka võimalus olema. See viiks tööjõu hinna õiglaseks - keegi ei peaks liiga vähe teenima ega liiga palju maksma. Mitte mingit õigust ei tohiks kellelgi (antud juhul siis riigil) olla öelda ühele poolele, näiteks tööandjale, et kuigi töötaja vastavalt lepingule oma kohustust ei täida (s.t. streigib ja ei tööta), on tal õigus ja töölepingut lõpetada ei tohi. See loob võimaluse väljapressimiseks ja toob tervikuna kahju kogu ühiskonnale (Soome näitel siis on sadamatööliste tegevus viinud mitmete majandusharude seiskumiseni ja sealsete inimeste sissetuleku vähenemiseni või päris kadumiseni).
Õigus kokku leppida ja kohustus lepinguid täita on suures osas kapitalismi alus. Kui see vähehaaval kaob, siis kaob ka selle süsteemi elujõud.

Stimulus'e aastapäev.

2010-02-18T17:52:00.006+02:00

Peter Schiff võtab sõna stiimulprogrammi nn. aastapäeva puhul. Tegelikult toob ta välja, et selle lolluse autorlust ei saa kõike Obama'le anda - see asi hakkas tegelikult juba ca aasta aega varem pihta.
Imeteldav on, kuidas mees suudab lihtsalt, sageli naiivsevõitu lihtsalt, tuua välja selle, mis on tegelikult väga elementaarne, kuid enamus maailma ei suuda või ei taha sellest aru saada. Viimasel ajal on nii meil kui mujal meedias valitsevaks suhtumine: riik peab midagi ära tegema majanduskriisi tõrjumiseks. Eestis on selle ilmekaks näiteks eilne Tarandi avaldus, milles loeb keskerakonna tegevust paremaks kui paremerakondade mittetegevust. See tegelikult näitab, et selle jutu rääkija ei saa asjadest ikka üldse aru. Kurb on, kui selliseid inimesi valitakse, sest lõpuks on kaotajaks ikka rahvas. Eestis toimuv tegevus ei mõjuta samas maailma (sh. ka Eesti) väljumist majanduskriisist, kuid kahjuks on selllised imelikud arusaamised levinud üle maailma. Rahvas ei pea mõistma majanduse toimimist, kuid persoonid, keda valitakse, peaks omama elementaarset haritust.

Ma ei taha Schiff'i juttu ümber jutustada, kes saab keelest aru, võib kuulata originaali - kindlasti on see kasulik.

Kreeka-suguste riikide päästmisest

2010-02-15T16:47:00.004+02:00

Selle aasta alguse suureks teemaks on vastutustundetute Lõuna-Euroopa riikide päästmine. 15. veebruari LHV börsipäeva teema all on link, milles räägitakse, kuidas lõunamaalased teisi eurooplasi derivatiividega petsid. See kõlab järsult, kuid kokku lepitud ühistest mängureeglitest selline möödahiilimine seda ju ongi. Puhtalt juriidiliselt võib ju väita, et mingi kahju tuleb valuutakursside muutusest, kuid kui selle taga on tegelikult laen, mida ühiselt kokku lepitud mängureeglite järgi ei peaks olema, siis pole asi ilus.
Küsimus on euro usaldatavuses. Paljud lihtsad inimesed, kel on veel juhtumisi midagi meie praeguse valitsuse vastu, on kogu sellest jamast saanud toetust ütlusele, et eurot pole meile vaja.
Kergelt arusaamatu on, mismoodi peaks mõne võlglase võimalik suutmatus oma võlgadega hakkama saada mõjutama valuuta usaldatavust. Tooks natuke kauge paralleeli meie (või mõne teise riigi) eluasemevõlglaste koha pealt: kui nende laenud on seotud euroga, siis peaks nende maksmisprobleem mõjutama euro usaldatavust, kui laenud oleks seotud dollariga, siis selle usaldatavust. Ilmselt see päris nii ei ole.
Laenu teenindamisega hättajäämine on ikkagi laenuvõtja mure ja vähendab tema usaldatavust (ehk, rääkides riikidest, teeb talle edaspidise laenamise kallimaks). Üldsegi pole oluline, mis valuutas laen võetud on, see võiks olla võetud väga hästi ka kullas või mõnes muus väärtuses.
Kus on aga oht ühisvaluutale? Oht on selles, kui peaks hakatama seletamatutel põhjustel ja seletamatul viisil teiste võlgu kinni maksma. See viib ühte või teist viisi rahapakkumise tõusule ja seetõttu valuuta väärtuse langusele. Lisaks otsesele kahjule tekiksid sellega ka teiste riikide seas ootused, et häda korral päästetakse nad ära. Seetõttu hakataks populistlike valitsuste poolt kontrollimatult laenama. Selline oht on teatud valitsuste puhul (sõltuvalt valimistulemustest) ka Eestil tulevikus küllaltki reaalne.
Mida oleks õige teha? Eurot peaks hoidma konservatiivselt eraldi sellistest kriisidest. Raha hulgaga ei tohiks ei majandus- ega võlakriisides mängida. Eurotsooni riikide vahel oleks kohane kokkuleppe korras trahvide nõudmine riikidelt, mis ei täida kokku lepitud nõudeid. Kui ei taheta kohe trahvide teele minna, siis võiks nõudeid eiranud riikidele mitte jagada ühisvaluuta käibelelaskmisest tekkivat tulu (Kas see tuleks siis kunagi kõik Eestile??!!).

Riikide osa majanduskriisis

2010-01-24T01:00:00.036+02:00

Kui pole eraldi toodud välja teisiti, siis siin postituses mõtlen ma riigi all USA-d, riigipanga all Föderaalreservi jne. Õnneks pole suur osa sellest kriitikast kohane Eesti riigi aadressil.

Kapitalistlikul majandusel on kombeks "lainetada". Seda teadsid juba vanad kommunistid ning sellest loeti välja oma ideede õigsust ja loodeti kapitalism kõrvale suruda. Nõukogude ajal oli olemas matemaatika, milles tehti nii liiduvabariikide kui ka majandusharude (maatriks)mudeleid, mis vähemalt teoreetiliselt oleks nagu pidanud sotsialismi kapitalismist mööda viima. Kuhu see välja jõudis, teavad kõik.

Majandus, olles ühiskonna peegeldus, on oma olemuselt väga keeruline süsteem: igat näitajat mõjutab kümneid teisi tegureid, mida igatüht omakorda jälle kümned teised tegurid. Kui mõni tegelane, kes meedia toel presidendiks sai või hea karjeristina riigipanka juhib, arvab, et suudab seda kõike mõista, siis ta eksib (kuidas USA-s majanduslikku mõtlemist ohjes hoitakse, on kirjas siin blogis). Asi pole isegi terviku mõistmises, vaid selle soovimises: pigem võetakse oma populaarsuse huvides üks asi kontekstist välja ja hakatakse sellega võitlema. Tuleb vägisi meelde Venemaal toimunud võitlus kulakutega, mille tulemusel kümned miljonid nälga surid või Hiinas toimunud võitlus varblastega. Kuidagi sarnane on Obama praegune võitlus pankadega. Tegelikult on juba valijad ka saanud suurtes joontes Obama ebakompetentsusest aru: kusagil toodi välja, et vähemalt viimaste presidentide seas on Obama populaarsus peale aastast võimu kõige väiksem.

Mõned seosed siis, mida kas teadlikult on arvesse võtmata jäetud (nagu eespool juttu, on need seosed tegelikult mitte nii lihtsad, vaid tunduvalt keerulisemad) või naiivsuses pole aru saadud.

USA valitsus püüdis igati turgu mõjutada ja kriisi (selles kontekstis siis varade hindade langust) vältida. Selles kontekstis on kohane küsimus: millest üldse kriisid tekivad? Vastus: turg ei ole 100% efektiivne ja sellest tekib lainetamine nii ülespoole kui alla tasakaalu. Mida rohkem on turul reguleerimist ja jäikust, seda ebaefektiivsem on turg. Näiteks riiklik poliitika suurendada kinnisvara ehitamist, hoida intresse liiga all (või mõni hetk ka liiga üleval).
Lainetus iseenesest püüdis tekkinud kinnisvara üleküllust likvideerida, kuid riik astus vahele. Seega on hetkel palju kinnisvara, mis praeguste hindadega ei ole kellelegi vajalik. Kui hindu alla lasta ei taheta, siis peaks märgatava osa sellest lihtsalt buldooseritega maha sõitma, nagu hr. Buffett soovitas. Sellise asja puhul tekib ainult kaks küsimust: kelle majast peaks alustama ning kuidas saab vara hävitamine tervikuna keskmise inimese reaalset jõukust parandada?
Kinnisvara hinna allalaskmisel on USA-s ka üks takistus, mida sotsid ka meile importida püüdsid. Kuna laen on tagatud vaid kinnisvaraga, siis kinnisvara hinna langusel on võlgnikul kasulik laen üles öelda ja uus elamine endale osta. Kui oleks taga ka isiklik kohustus, nagu Eestis, annaks välja mõelda lahendusi, mille puhul võiks kinnisvara hinnad nõudmise-pakkumise tasemele lasta ja uuesti normaalselt arenema hakata.

Intresse hoiti liiga all, samas puhuti nii sellega kui valedega ülesse aktsiaturgu. Selles on küll naiivne lootus, et aktsiturgude tõus tõstab üldist optimismi ja seega toob vast tarbija turule ostma.
See on nii vaid kaugelt: lähedalt paistab inimestele kas oma töökohtade või tuttavate kaudu välja ka asja teine pool (raskused eluasemeturul, raskused investeeringutega töökohas jne.). Madal intress ei soosi kuidagi laenu andmist. Riik hoiab oma kahe kinnisvarafirmaga kunstlikult all (tasemel, millega antud olukorras ilma riigi abita pankrotti mindaks) selle haru intresse. Pankade ja muude investeerijate jaoks on mõtekam, kui raha reaalmajandusse panna, panna see aktsiaturule. Kui aktsiaturg tundub riskine, siis aitab carry-trade. Selle abil saab suhteliselt riskivabalt suurte summadega ka märgatavat kasumit teenida. Mis aga puudu jääb - raha ei lähe majandusse. Miks peaks siis aktsiad kallimad olema, kui investeeringuid ettevõtete arengusse ja inimeste tarbimisse ei tehta?
Madalal intressil on ka teine varjupool: suurem osa neist, kel õnnestub madala intressiga investeerida kas tootmisesse või kinnisvarasse, ei arvesta täpselt probleeme, mis tekivad intressitaseme tõusmisel. Tegelikult ei arvesta neid probleeme piisava tõsidusega vist isegi riigid oma võlgade pealt ise.

Intressitasemega on lood üldse imelikud. Ühelt poolt on see üks väheseid mõjutusvahendeid, millega riik majandust reguleerida saab. Samas on küsitav, kas seda väga vaja ongi. Minu arust peaks sellega mitte (või siis väga vähe) mängima. Teisel arvamusel olevad isikud väidavad muidugi kohe vastu, et sellega silutakse majanduse lainetust. Kui see isegi teoreetiliselt võimalik on, siis praktikas pole see küll õnnestunud: USA kriisi põhjuseks on ilmselt liiga madalatest intressidest tekkinud "mull"; Euroopas ohjas kalli intressiga inflatsiooni Trichet veel hetkel, mil eurotsoon juba 2 kvartalit languses oli. Inflatsioon aga sõltus tegelikult väga vähe eurost, ikka rohkem arenevatest riikidest. Kalli intressi tulemusel saadi aga palju ettevõtteid (või nende tootmist) Euroopast minema ja kriis veel sügavam, kui see muidu oleks tulnud.
Trichet' kaitsjad ütlevad, et tal ei olnud veel piisavat infot ja see tuli liiga hilja. Sellele oleks lihtne vastus: kui auto klaas on nii jääs, et sealt midagi läbi ei paista, siis pole vaja seda juhtima (sõitma) hakata, et pärast kellelegi otsasõitu hakata jääs klaasi süüdlaseks tegema. Sama ka intresside juhtimisega: kui ikka infot ei ole (sel pooleteist aasta tagusel juhul vähemalt Eesti meedias oli seda infot juba küll; samuti näitas seda aktsiaturgude jm. statistika kogu maailmas), et seda vähegi adekvaatselt teha, siis oleks parem see turgude hooleks jätta. Sellised juhud tõestavad, et turud on mõnest "tarkpeast" targemad, isegi kui nad natuke lainetavad.

Võngete reguleerimise osas on igal inimesel kogemusi kiikumisest. On lihtne aru saada, et kui tahad kiike pidurdada, siis pead liikuma võnkumisele vastu. Kui aga hilineda natuke, siis lükatakse hoogu hoopis juurde. Kiige peal on normaalsel inimesel abiks tasakaalumeel, mis annab küllalt adekvaatse info, mida peab tegema. Majanduses on aga täpse ja õigeaegse info saamine palju keerulisem.

Pankadega võitlus kõlab oma seletustes ilusasti, nagu sotside ideed üldiselt kõlavadki. Kes oleks siis vastu vabadusele, võrdsusele ja vendlusele? Või ehk paremale tervishoiule, paremale haridusele ja suuremale palgale või pensionile. Kahjuks aga tee, mida mööda selleni minna tahetakse, sinnapoole ei vii, vaid vastupidi. Kui rikkust on piisavalt, siis jätkub seda ümberjagamiseks mõneks ajaks (näiteks Rootsi), kui rikkust pole veel jõutud koguda, on oht jäädagi vaesusesse.

Tagasi pankade juurde. Väide: tagatud hoiustena saavad pangad ressurssi, mida need vereimejad siis atsiaturule investeerivad. Kõlab nagu väga veenvalt. Tegelikult kirjutasin ma juba eespool, miks raha aktsiaturule nii suures osas siirdus. Ühte pidi on ju riik kõik teinud, et aktsiaturg nii kiiresti tõuseks - miks siis nüüd oma "liitlastele" populismituhinas nuga selga lüüa tahetakse? Teiselt poolt: kui pangad ei tohi ise raha väärtpaberitesse panustada, siis mis saab nende tütarfirmadest, välja antud laenudest jne. Selle kõige jaoks saab kirjutada hirmus keerulised reeglid, mille jälgimist ja millest möödahiilimist hakkavad juhtima paljud inimesed pankades, kontrollima hakkab palju inimesi keskpangas jne. Kuidas need asjatut tööd tegevad inimesed suurendavad kellegi jõukust? Samas on kontrolliga juba ette teada, et see ei saa piisavalt tugev olema. Seda peaks praegune rahandusminister, kes enne juhtis regionaalpanka, mis suuremaid investeerimispanku kontrollima pidi, väga hästi teadma. Vähemalt enne praegust kriisi sellega hakkama ei saadud, miks peaks nüüd teistmoodi minema.

Lisaks küsimusele, kas mõne asjaga on riigil üldse mõtet tegeleda, tekib ka küsimus selle efektiivsusest. Peaaegu kõik ilguvad Tallinna reisisaatjate üle. See pole propagandakuludega vaesusesse aetud linnas õnneks nii suur number. Teistmoodi (kurvad, aga koomilised) on asjad USA-s. Seal esines president graafikuga, millega põhjendas 800 miljardi dollari (s.o. ca 100 aasta Eesti praeguse riigieelarve ja üle poole USA föderaalse aastaeelarve) kulutamist. Graafikul oli kaks joont, millest üks näitas prognoositavat töötute arvu ilma riigi sekkumiseta ning soodsamat prognoosi juhul, kui riik raha kulutaks. Talle see raha kulutada antigi. Praktikas joonistus nüüd juba ajaloolise infona välja kolmas joon, mis õnnetuseks oli tööhõive osalt mõlemast prognoosist halvem. Seega võib õelalt öelda, et ilma 800 miljardit kulutamata oleks valitsuse prognoosi järgi olukord tegelikust parem olnud. Seda muidugi tõsiselt väita ei saa, kuid äkki ilma riigi liigse sekkumiseta oleks praegu tulevik helgem küll.
Selle summaga on üldse imelik see, et aasta lõpus käis suur vaidlus, palju selle abil töökohti loodi. Vaidluses vaieldi 35 tuhande töökoha üle (seda suurusjärgu 650 tuhat puhul). Jättes kõrvale selle vaidluse: igal juhul tuli loodava töökoha hinnaks üle miljoni dollari!!! Samas on internet ja arvamuslood täis koomilisi jutustusi nende loodud töökohtade numbri saamise kohta. Riik rakendas seal näiteks mingeid imelikke ankeete, millesse paljud ettevõtjad kirjutasid igasugust jama (näiteks üldse oma viimaste aastate töötajate arvu jne). Riigi statistika kirjutas selle kõik aga üles oma töövõiduks.

Kriisis näevad paljud reguleerimise pooldajad turumajanduse ebatäiuslikkust. Selle asemel, et peeglisse vaadata ja mõelda, mis reguleerimisega on valesti läinud, mõeldakse vaid uusi regulatsioone välja. Kasutatakse praeguse riigipanga presidendi "suuri kogemusi ja teadmisi" Suure Depressiooni alal.
Suure Depressiooni kohta on öeldud: nagu ta nimigi ütleb, siis see oli suur. Kuna ta oli suur, siis järelikult tehti midagi valesti. Kasutama peaks pigem kogemusi majanduslanguste kohta, mis on väikseks jäänud - ju siis tehti midagi paremini. Näiteks on toodud 1920-nda aasta paiku tekkinud USA majanduskriisi, mis ilma suure reguleerimiseta nii ruttu möödus, et sellest tänapäeval isegi paljud majandusinimesed midagi ei tea.

Praeguse kriisi ajal on paljud mittedemokraatlike riikide juhid võidukalt esinenud, et kapitalism on hukkumas. Tegelikult ongi, kuid mitte turumajanduse kui sellise põhimõte, vaid piiratud vabadusega turgudega majandusmudel. Piiratud turg töötab pigem mittedemokraatlikus riigis (nagu Hiina, või minevikus ka Saksamaa). Kui see on demokraatlikus riigis, siis hakkab majandust juhtima populism ning see on juba väga halb.

Viimane aeg tõstatab selgelt küsimuse: kas demokraatlik (s.t. kahjuks enamasti praktikas populistlik) kord suudab tänapäevaste vajadustega hakkama saada?
See küsimus on aktuaalne ka Eestis. Meil on majanduspoliitika raskel ajal küllalt edukas olnud, kuid peab meeles pidama, et selle toetuseks on parlamendis vaid vähemus (küll napp, kuid ikkagi). Selle vähemusega aetava poliitika hind on rida kompromisse, mille negatiivne tulemus rahvale on mõõdetav miljarditega. Tuleviku valimistelt ei julge vähemalt mina midagi paremat loota.

Ka NLKP võitis ülekaalukalt valimisi.

2009-10-19T01:30:00.002+03:00

Pärast oodatud, kuid siiski masendavaid, valimistulemusi tuli pähe järgnev mõte: see olukord on mõnes mõttes sarnane sellega, mis nõukogude ajal valitses. Ka siis võitis valitsev partei peaaegu 100%-liselt raudse järjekindlusega kõik valimised. Jutud vabade valimiste puudumisest jne. võib kõrvale jätta, see mõjutas vaid vast 10% ulatuses tulemusi. Enamus inimesed hääletasid ikka nii, nagu ametlikud tulemused näitasid. Lõpuks muutus asi Eestimaal 50 aasta pärast ja Venemaal 70 aasta pärast. Nii et sama on loota ka Tallinnas.
See on demokraatia iseärasus, et tehakse tobedaid valikuid. Samas on meie suure naaberrahva masohhism hämmastav - isegi Stalini, kelle tegevuse saldoks loetakse üle 50 miljoni inimelu, surma järel nuteti. Miks peab selle kõige pärast kannatama aga eesti rahvas. Ma olen siin juba korduvalt kirjutanud, et paremerakonnad peaks tõsiselt peeglisse vaatama ja tõsisemalt tööd tegema. Tänasest päevast jääb meelde televisiooni reporteri märkus hr. Aaviksoo järeldusele, et tuleb tulemuste peale mõelda ja sellest oma jäeldused teha. Kas selline tulemus oli siis tõesti üllatus? Kui see parempoolsetele parteidele nii on, siis ma võin juba praegu öelda ka ära, mis Riigikogu valimistel juhtub - kui selle peale kohe ei mõelda, siis on see valimiste tulemus ju juba teada. Mis aga peale valimisi tuleb, see ei ole. Võib aga kindlalt väita, et see on tõsiseks kannatuseks kõigile Eestimaa elanikele.

Kuidas USA uut lõksu ehitab

2009-09-26T03:40:00.004+03:00

USA loob paljudele inimestele oma "majanduse stimuleerimise" poliitikaga uut lõksu tulevikus. Riik teeb kahte asja, et majandust turgutada: hoiab intresse madalal ja pumpab lisaraha turule.
Odavad intressid soodustavad tegema valesid investeeringuid: inimestele tundub praegu odavmüügist saadav kinnisvara odavana, selle eest laenu tagasimaksmine madala intressiga ei tundu probleemsena. Samas loobitakse riigi poolt raha turule - see viib paratamatult intressitaseme tõusuni. Minu arvates läheb ka EURIBOR kõrgemale eelmise sügise tipust, rääkimata USD intressidest.
Kui siis inimestel on vaja hakata maksma laenudelt suuremat intressi, siis ongi õnnetus käes. Enam-vähem sama kehtib ka ettevõtete puhul (madala intressiga tunduvad paljud investeeringud, mida normaalse intressiga ei kaalutakski, mõistlikud). Ka meie turul on mõtteid kinnisvara ostmisest ca 9% tootlusega. Selliste numbrite puhul peab laenukapitaliga finantseerimise osa väga väike olema - praeguste pankade marginaalide ja oodatava intressitaseme tõusuga läheb koguintress sellest tootlusest mingil hetkel mööda.
Kapitalismi viga on, et turg ei ole lõpuni ideaalne, sellest tekivadki lainetused. Mida vabam on turg, seda kiiremini ta tasakaaluseisundi saavutab. Kui valitsus hakkab tasakaalu ise reguleerima, siis tulevadki valed otsused ja ebaefektiivsus, mille eest rahval tulevikus maksta tuleb.

Raketikaitse meie õuele

2009-09-19T01:11:00.002+03:00

Täna kajas meedia USA otsusest loobuda raketikaitsest Tšehhi ja Poolasse. Meie meediast erinevalt rääkis Soome välisminister Stubb, et USA võib tuua laevadel paikneva raketikaitse Läänemerele.

See oleks päris huvitav samm ja tõstaks ka meie turvalisust. Süsteem lubaks lisaks lühema lennukaugusega rakettidele ka lennukeid alla lasta. Eks see Iraani mandritevaheliste rakettide teema vähe imelik olnudki, tore oleks, kui see praegune samm poleks vaid USA valitsuse välispoliitiline nõrkus, vaid ka midagi mõistlikku kaasa tooks.

Genotsiid oma rahva vastu

2009-09-15T00:57:00.003+03:00

Juba pikemat aega vaevab mind noorte meelitamine poliitkäsutäitjateks. Gümnaasiumi lõpetamise vanuses noortel on üheks karjäärivariandiks karjääripoliitiku töö. Elukogemust ei ole vaja, haridust pole ka vaja (kui see väga häirib, võib kõrghariduse hiljem, lihtsamalt mõnest erakõrgkoolist, saada), vaja on vaid juhtidele allumist. Saab "sooja koha" mingis poliitikute poolt määratud ametis, milles tuleb esmatähtsalt vaid partei otsuseid ellu viia.

Sellel ei ole mingit seost sellega, kui noored poliitika vastu huvi tunnevad, oma maailmavaadet arendavad, väitlusoskust arendavad jne. Neid omadusi saab sageli arendada ka muu haridustee kõrvalt. Käsutäitjatelt neid omadusi ei oodata, pigem on isegi hea, kui neil inimestel pole karjääri osas alternatiive - siis on nad paremad käsutäitjad.

See probleem ei ole ainult rahvuse osas, vaid puudutab kõiki, kes siin elavad. Meie koguarv on liiga väike selleks, et niimoodi oma noori "raisata". Noored inimesed, sageli ka aktiivsemad, võiksid omandada hariduse, püüda teostada ennast erinevatel elualadel, kuid vahepeal tuleb keegi ja lükkab nad sellelt teelt kõrvale. Materiaalne heaolu ja kerge elu on kõigile inimestele küllalt ahvatlev, mitte kõik ei suuda sellele ahvatlusele vastu panna. Veel vähem on selleks võimelised noored, alles väljakujunemisjärgus isiksused.

Mul tekkis küsimus: "Huvitav, kui paljudel Tallinna soojadel kohtadel olevatest parteisõduritest on kasvõi kordki tulnud pähe kahtlus, et ei olda seotud mitte selle kõige õigema asjaga?" Ma arvan, et küllap on see osa küllaltki suur, kuid materiaalne elu piirab ära otsused, mida ollakse valmis tegema. Ega asjata ei olnud nõukogude ajal suurimad dissidendid katlakütjad. See ei olnud sellest, et katlakütjad oleks omanud rohkem eetikat või paremat arusaamist maailma asjadest. Pigem oli see ikka sellest, et ausal inimesel oli vähe võimalusi muud moodi elada. Meie praeguses ühiskonnas on muidugi võimalusi ka ausalt edukalt (sh. materiaalselt) ära elada, küsimus on vaid ahvatlustes. Sellised ahvatlused on mõnes osas küllalt sarnased narkootikumide tarbimisele (valida lõbusam, muretum tee), seega, vähemalt eetiliselt, võib noori sellisele teele kallutajaid võrrelda narkokaupmeestega. Kes valib selliseid inimesi, teeb seega võrreldavat tegu narkokauplemise toetamisega. Selline "matemaatiline" tuletuskäik viib lõpuks huvitavale tulemusele. See pole aga vast põhiline, põhiline on, et igaüks oma südametunnistuse (see vast enamusel inimestel siiski on) järgi valiks.

Rahvaga peab suhtlema

2009-09-08T02:08:00.004+03:00

Juba pikemat aega olen mõelnud ja ka välja rääkinud ebaprofessionaalsusest Eesti poliitikas. Keegi on isegi välja öelnud, et poliitikuna on arvestavad vaid paar inimest, nende hulgas E. Savisaar. Eriti masendav on suhtlemine rahvaga parempoolsete (hr. Ubakivi vabandab, kuid kasutan siin blogis igapäevast kõnekeelt, mille puhul parempoolne on parempoolse majanduspoliitikaga erakond, mitte äärmuslik traditsionaal või rojalist) poliitikute poolt.

Eelpool mainitud hr. Savisaar ei pea raskeks rääkida venekeelsele meediale vene keeles - nii on isegi mugavam, saab rääkida sellele keelekeskkonnale täpselt seda, mida neile just rääkida on vaja. Ma ei usu iial, et meie nõukogude aja partei-karjääriga peaminister ei suuda ennast väljendada vene keeles. Sellega saavutaks lisaks psühholoogilisele lähedusele ka selle, et kaoksid ära tõlke ebatäpsused või tõlkija võimalus juttu mingi nurga alt näidata. Valehäbi on siin asjatu, eesti keele kaitse võiks siin presidendile jääda, kuidagi naljakas oli see "Pushkini keele" õppimise jutt.

Jätan kõrvale võõrkeele, tuleme eestlaste juurde tagasi. Meie peaministrist on paljudele (s.h. ka paljudele neile, kes veel hiljuti teda valimistel toetasid) tekkinud arvamus:

ta on ülbe, ei hooli rahvast (või rahva arvamusest)
ta ei saa aru ümbritsevast elust; siin tuuakse välja jutte meie majanduse edust olukorras, mil oli juba aru saada, et kogu maailmas asjad halvasti lähevad (kuigi siis polnud veel kellelegi selge, kui sügav kriis tuleb)
valitsus tegeleb kellegi huvide kaitsmisega, ajatakse taga mingit eurot, mille tulemusel rahvale on ainuke mõju vaid kõrgenevad hinnad
venelased leiavad, et ta on nende vaenlane (pronkssõduri pärast; tunnistan, et mõned sõnastused olid sellega seoses ka poliitikule sobimatud)

Neid seisukohti on veel. Lisaks inimestele, kes ka nii mõtlevad, on need väited nagu kondid poliitiliste vastaste "hammaste vahel", kes neid mõnuga "järavad".

Tegelikult ei ole neid väiteid raske ümber lükata: tuleb kujundada oma seisukohad, neid piisavalt esitada (selleks peaks ju võimul olevatel erakondadel võimalusi olema). Esmased punktid samas järjestuses võiks olla:

Rahvast tulebki rohkem hoolida. Me ei ela enam nõukogude süsteemis. Paratamatult ei ole valdav enamus ühiskonnast arusaamisvõimega poliitilistes ja majanduslikes (imestab, kui vähe tajuvad isegi spetsialistid selle üldistest liikumapanevatest jõududest) küsimustes. Ometigi panevad nemad paika Riigikogu enamuse. Rahvaga peab rohkem suhtlema ja asju seletama (milleks mingi asi just rahvale hea on. Nt. ma arvan, et meie tipp-poliitikud elavad küllalt hästi ka ilma eurota ära, vaja on näidata, kuidas see hea oleks just lihtsale inimesele läbi meie ettevõtete ja majanduse usaldusväärsuse), vajadusel kordama (siin tasuks meeles pidada kuulsat Goebbelsi väidet isegi vale tõeks muutumisest). Mitte mingil juhul ei tasu mõelda nii: "Ma teen õigeid asju, pole mõtet neid kellelegi seletada, nagunii aru ei saada". Nii on suur risk, et asjade tegemine jääb pooleli ning õigete asjade eest võtab loorberid keegi teine (tore muidugi, kui loorberid üldse tulevad).
Oma sõnavõttude kohta on hea öelda (seda peaks tulevikku silmas pidades igal juhul tegema), et see käib ametikoha juurde - teatud ametitel inimesed peavadki igas olukorras optimistina käituma, muidu on päris suur kahju. Samas ei ole meie riiki tabanud kriis kuidagi seotud meie valitsuse, Eesti Panga, ettevõtete või inimeste käitumisega. Enam-vähem samas ulatuses oleks see tulnud ka siis, kui kõik Eestis oleks astunud vaid kõige õigemaid samme. Samas tagantjäreletarkusega ei ole mõtet siin tegeleda, sest see on tõestatult see kõige täpsem tarkus.
Hea näitena on euro, mille puhul on asi totaalselt rahvale lahti rääkimata. Sõna võtavad igasugused "spetsialistid", kes erinevatel põhjustel ja erinevate teadmistega ajavad sageli päris jama.
Venelastega on omaette teema, ka neile peab asja lahti rääkima. Ja koht selleks ei ole ümarlaud riigi vastu tegutsevate aktivistidega, vaid vaja on rääkida rahvaga. Pronkssõduri osas peaks tooma välja, et see oli ka venelaste endi positsioonile Eestis kasulik. Tekkinud (ja tekitatavad) vastuolud riigi siseselt ja ka idanaabri poolt olid tekitamas suuri pingeid, nüüdseks on need selles osas maas.

Rahvusküsimuses oleme me mingis mõttes tupikteel (see poolsunduslik passide jagamine on äärmiselt naiivne ja kokkuvõttes ka ohtlik). Üheks äärmuseks on ka siin blogis välja toodud rahvuslaste ideed. Rahvuslastel on kindlasti õigus selles, et nii asi edasi minna ei saa, kuid kas tupikust saab läbi murda vaid nende lahendusvariantidega (need on päris rasked ning toovad ühel või teisel viisil kaasa kannatusi)? Minu arvamus on, et see ei ole nii.

Lähen tagasi algusesse: üldjoontes ka põhiseaduses olev riigi tegutsemise eesmärk on eesti rahvuse ja kultuuri säilimise ning rahvuse heaolu eest tegutsemine.

Selle tulemuseks oleks riik, mis hoolib oma kodanikest. Elukvaliteet püüaks läheneda Skandinaaviale jne.

Kui nüüd mõelda venekeelsetele elanikele, siis võiks nad jagada jämedalt kaheks:

Need kes on siia sattunud ajaloo rasketel hetkedel, praegu on neil siin töö, kinnisvara, tuttavad ning üleüldse on nad harjunud siin elama. Osadele neist võib olla raske Venemaa tagasitõmbumine globaalsel tasandil. Nende jaoks on elu siin paratamatus.
Need, kes valivad teadlikult elu väljaspool Venemaad. Siia alla kuuluvad kindlasti Eestis haridust omandavad (või omandanud) noored inimesed. Pole mõtet seletada, kui palju on võimalusi Venemaal erialase hariduse omandamisel (just erinevate erialade näol, mida eesti noored ei oska unistadagi). Nende jaoks on elu siin suures osas valik.

Lugedes eespoolt kirjeldust sellest riigist, mida eestlastele vaja on, siis venekeelsete teine grupp on kindlasti sellest väga huvitatud, ilmselt ka suur osa esimesest grupist. Meil ei tasu alahinnata, et keskmine venelane teab Venemaa elust asju, millest keskmine eestlane (veel enam lääne-eurooplane või ameeriklane) ei oska undki näha. Siit ka nende huvi elada tsiviliseeritumas ühiskonnas, kuigi oma tegevusega nad nagu kipuks kogu aeg sinna ida poole.

Kokkuvõttes on asi jälle kommunikatsioonis - meil on suures osas ühised huvid, need tuleb vaid lahti rääkida. Kui me jätame selle vaid ühe partei pärusmaaks, siis on meie riigi saatus ette määratud. Ei tohi unustada eelmiste valimiste tulemusi, mis vaid napilt reformi kasuks olid. Peale seda on lisandunud palju uusi kodanikke, samuti on reform juhtinud valitsust majanduskriisi ajal. See annab sada protsenti kindlust, et samasugust tulemust praeguses olukorras enam ei tuleks. Et see tulevikus tuleks, peab tõsiselt tööd tegema.

Eesti keeles ilmus hiljuti huvitav raamat, mille teema osaliselt ka eelpooltooduga seostub: Georgi Potšeptsov "Strateegiline sõda". See ei ole väga kergelt loetav (raamatus ei ole kirjas, kuid kui originaal on vene keeles, võiks selle lugemine isegi lihtsam olla), veel raskem on sealt mõtted välja refereerida - kui jõuan, siis teen seda ja panen ka siia lehele kirja. Selles raamatus (lk. 21) on toodud huvitav võrdlus Bush-seeniori ja Clintoni ning Blair'i ja Major'i vahel. Rahvas valib seda, kes nende arust saab aru riigi ees seisvatest probleemidest, samas saab aru ka rahva muredest. Negatiivne on: räägib kõrgilt, ei suhtle tavainimestega, liiga paindumatu. Kommentaarid on liigsed. Need on rahvale tekkinud kujundi jooned, mis ei pruugi täpselt kokku langeda tegelikkusega.

Statistika relvana

2009-09-08T01:01:00.006+03:00

Eelmine nädal oli maailma majanduse "kriisist väljumisel" äraootav. Aktsiaturud tegid nädala esimesel poolel (1. septembril) läbi järsu kukkumise, edasi oli käive väike ja seis äraootav. Meedia kajas juttudest, et september on ajalooliselt halb kuu aktsiaturgude jaoks.

Seistes kuristiku serval (oleks ühepäevane langus aktsiaturgudel jätku leidnud, oleks asi kontrollimatuks muutunud, langus oleks võinud kesta mitu kuud ning lisaks aktsiaturgudele ka reaalmajandusele mõju avaldama hakata), oli paras aeg sekkuda Ühendriikide valitsusel. Riigi pank (kaks sõna) - pank, milles riigil küll ei ole suurt aktsiaomandust, kuid mille CEO on hetkel riigi rahandusminister, andis välja ennustusi, mille mõte oli lühidalt selline: "loll on see, kes kiirelt aktsiatesse ei panusta, tõus läheb kiiruga edasi".

Kuid mitte sellest ei taha ma kirjutada: reedel tuli välja järjekordne tööjõuturu raport. Ma arvan, et ma ei eksi, kui ma väidan, et pea pooled, kes selle sisu üle mõtlevad, seda ei usu, ometigi on see üks mõjukamaid numbreid, mis maailma majanduse otsuseid mõjutab. Täiesti süüdimatult avaldatakse raportis, et eelmiste kuude töökohtade vähenemine "vaadatakse ümber", suurendades seda üle 10%. Statistikas juhtub nii mõndagi, kuid selline asi on ääretult kahtlane. LHV-foorumis tõstis üks postitaja retoorilise küsimuse, et kas riik neid numbreid ka kunagi väiksemaks on täpsustanud. Kuuldavasti isegi on, kuid mitte viimasel ajal. Ma ei kujuta ette, kuidas täpselt USA-s need numbrid kokku aetakse, kuid Eestis peaks neid nägema kahest kohast: maksudeklaratsioonidest ja töötuks registreerimisest. Ilmselt on see süsteem ka USA-s piisavalt hea, nii et päris kümnetes protsentides eksimused ei peaks tekkima.

See näitab, et maailma seni veel suurim majandus kasutab majandusliku heaolu eest võitlemisel ka seda relva - vaieldamatult mõjutab see aktsiaturgu ja see omakorda tarbija optimismi/pessimismi. Risk on muidugi selles, et nagu meie rahva ütlus ütleb: "Tühi kott ei seisa püsti". See ütlus on küll muu asja kohta, kuid USA vasakpoolne valitsus võiks nende sõnade peale antud kontekstis mõelda.

Tulles tagasi Eesti juurde: Mis saaks siis, kui meie selle aasta eelarve puudujääk tuleb näiteks 3,1%. Tundub, et meie statistikud käivad selle numbri suurima rõõmuga välja, olles veendunud oma õilsuses. Mis sest, et see keskmisele eestimaalasele palju ebameeldivusi kaasa toob. Patriootlikkust pole siin üldse. Riigiametite ja muude asutuste poolt on heaks tavaks muutunud valitsusele (seega ka riigile ja rahvale) "ärategemine". Viimasest ajast on meeles Töötukassa, Haigekassa jm. Minu arvates ei peaks selles asjas küll nii aus olema. Tegelikult on see 3% eurotsooni nõue ju nagunii silmakirjalikkuse musternäide. Väike Eesti ei kujutaks euro usaldusväärsusele ka siis mingit ohtu, kui meil eelarve puudujääk 1000% oleks. Suured riigid küll, kuid seal käib rahapakkumise suurendamine täie hooga (väga huvitav on peale aasta lõppu käeoleva aasta numbreid näha). Isegi meie rahulik põhjanaaber laenab kuidas suudab.

Mure rahvuse pärast

2009-08-24T02:33:00.007+03:00

23. augustil 2009. a. korraldas Jüri Liim Hirvepargis kõnekoosoleku 70 aasta möödumise puhul kurikuulsa MRP (Molotov-Ribbentropi Pakti) allakirjutamisest. Koosoleku korraldamiseks käis võidujooks erinevate poliitiliste jõudude vahel, Hirvepark on viimasel ajal populaarseks kohaks saanud (isegi vene "öövalvurid" pidasid seal oma ürituse). Vähemalt minule tundub, et läks hästi, et korraldamise Jüri Liim endale sai. Selle tulemusel ei olnud tegemist mingi partei propagandaüritusega enne lähenevaid valimisi, vaid küllalt tasakaalustatud üritusega, milles kõlas mitme erakonna esindajate hääl, edastatud sõnum oli väga talitsetud (nii palju, kui see sellistel teemadel olla saab). Erinevalt eelneval päeval toimunust esitleti esinejaid korrektselt enne esinemise algust, kui midagi kõrvadest mööda läks, siis oli see kuulaja viga.

Kui mina kohale jõudsin, olid kõned juba peale hakanud. Üks reformierakonna härrasmees rääkis (enda) raamatu baasil MRP-st. Kuigi teema on leierdatud ning olen seda kuulnud lisaks Eesti tegelastele ka idapoolsete valitsusmeelsete ja ka valitsusvastaste suust, oli esinemine huvitav ja tekitas huvi ka kõne all olnud raamatu vastu. Sellest saaks teada mitmeid uusi fakte ja kinnitusi või ümberlükkamisi oma eelnevatele arvamustele.

Koosolekul viidati mitmetele faktidele, mis näitavad, et Inglismaa ja USA arvestasid (ja võib-olla soovisid) sõjaga juba 35. ja 36. aastal. Räägiti ka Venemaa (Stalini) initsiatiivist MRP sõlmimisel. Viidati ka dokumentidele, mis näitavad Hitleri soovi sõda vältida. See on ka ühtepidi loogiline: ei olnud ju Saksamaa valitsejad lollid, et saada aru, mida sõda neile kaasa toob. Vene (ja ka lääne) meedias loodud pilt Hitlerist kui psühhopaadist, ei ole lõpuni tõsiselt võetav. Kui vaadata, palju arenes Saksamaa selle 5 aastaga (ja võrreldes Venemaaga ka ilma selliste ohvriteta), siis seda muutust juhtinud inimesed ei saanud päris lollid olla. Venemaa suur tung maailmarevolutsioonile juba 20-ndate aastate alguses on kõigile teada, saime seda isegi Eestis tunda. Inglismaa ja USA küünilisus on ka üpris loogiline, peaksime seda ka tulevikus iga hetk meeles pidama.

Jüri Liim luges ette viimase aja poliitmaastikku kõvasti shokeerinud Ülo Nugise sõnavõtu 20. Augusti Klubi kokkusaamisel. Sellest sõnavõtust on läbi meedia jõudnud vaid kära kahe sõna ümber: "väljasaatmine" ja "tuumarelvad". Selle sõnavõtu mõte oli aga natuke sügavam ja hoopis milleski muus. Kui meie ajakirjanikud toovad välja vaid sellised lõigud, siis tekib küsimus, millises koolis nad küll oma kõrghariduse saanud on. Häbi...

Minu arvamus on, et see sõnavõtt peaks netist saada olema ja igal eestlasel (või üldse Eestimaalasel) peaks olema võimalus seda lugeda. Eks siis igaüks ise otsustab, kas see on tühiasi ja ei vääri tema materiaalse elu kõrval üldse tähelepanu või hakkab seal esitatud teemade üle pead vaevama. Igatahes peaks seal toodud ohtude peale mõtlema valitsuse liikmed. On veel hästi meeles, kuidas alles hiljuti raporteeris kena blondiin valitsusest palju me Eesti passe oleme suutnud välja jagada. Selline naiivsus on naljakas, kahjuks selle taga oli enamus valitsust. Nugisele on ette heidetud kommunistlikku parteisse kuulumist, kuid hetkel on tema sõnum õigem, kui paljudel nn. "õigetel" meestel. Meie pass on olnud enamusele venelastest vaid võimalus paremini reisida, praeguseks ajaks seda eelist enam pole (kui muidugi mitte võrrelda Vene siseriikliku passiga - neil seal vist analoogne kord sellega, mis nõukogude ajal, mil juba välispassi saamine kerge ime oli). Passi taotlemisel ja lojaalsusel on mingi seos vaid murdosal selle taotlejatel. See nn. raske keeleeksam on üks suur nali. Eesti keeles info omandamise ja sellise keeleoskuse vahel puudub igasugune seos. Mulle tundub, et hoolimata mu vähesest keeleannist suudaksin ma peale paaritunnist tegelemist sellisel tasemel eksami teha igas Aafrika suguharu keeles.

Kokkuvõtteks. Inglise keeles on ütlus"don't shoot the messenger", ka meie peaksime sõnumi ära kuulama, hästi mõtlema ja siis oma sammud (ilmselt küll vähem radikaalsed) astuma.

Tarmo Kruusimäe (Kojamees) rääkis oma jutus pronksiööst. Ta tõi ühe võrdluse: politseile pronksiööl tänavakiviga vastu pead viskamise eest on karistuseks mitu korda väiksem trahv, kui talle rahulikul ajal autoaknast keskmise näpu näitamise eest. Kahjuks see on tegelikus elus nii olnud. Selle peale peaks mõtlema tõsiselt meie seadusandjad.

Kruusimäe tõi välja optimistina ka selle, et aprilliööde kahjud (mis on ca 3 korda väiksemad kui Harju tänava kruntide ostmiseks tehtud kulutused) ei ole rahaliselt nii suured sellise õppetunni eest. Küsimus on vaid, kas me oskame õppida. Kruusimäe oli väga talitsetud ja mõistliku jutuga (eriti kui arvestada, et nende sündmuste käigus tema elu kallale sõna otseses mõttes tungiti). Täna tekkis mul tunne, et temast võib tõsiselt võetav poliitik saada. Siiamaani on jäänud mulje, et tegemist on oma populaarsusega poliitikasse saanud mehega, kes teeb sageli asju ja ütleb asju, mida keegi muu ei tee. Täna tundus see kuidagi teistmoodi.

Mittepoliitikutest oli kõige radikaalsem Eesti Leegioni Sõprade Klubi esindaja. Ma ootasin/kartsin nende sõnumist teravamat teksti. Nende sõnum oli väga talitsetud. Kõlama jääv küsimus: kas eesti mehed saksa mundris ei võidelnud siis Eesti vabaduse eest?

Minu poolt võiks see küsimus olla selline: kas nad võitlesid Eesti või Saksamaa eest? Sellele vastamine peaks igaühe peas toimuma, selle järel saab ka oma suhtumist neisse kujundada.

Edasi tulid professionaalsed poliitikud, kes olid ühelt poolt raskesse olukorda seatud, sest räägitavate teemade ring oli selline, millest poliitikud meil hea meelega eemale hoiavad.

Mart Laar oli oma jutus väga osav, ebameeldivatest teemadest läks ta väga sujuvalt mööda. Tema jutust jäi aga kõlama ilus mõte: tema eesmärk poliitilises tegevuses on olnud vältida tulevikus MRP ja selle tagajärgede kordumist. Väga ilus eesmärk ja jõudu talle selles, isegi kui ta sellel teel teravamatel teemadel seisukohta välja öelda ei taha (ei saa).

Andres Herkel tõi kohale kõrge väliskülalise, kelle kõnet ta tõlkis. Göran Lindblad on Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee asepresident (parandused oodatud, kui ma millegis eksin). Jutt käis kommunistlike kuritegude hukkamõistmisest selle organisatsiooni poolt. Tema jutus oli väga julge väide: halb ei olnud mitte tulemus, mis ühe ideoloogia alusel välja tuli, vaid juba see ideoloogia on oma juurte tasandil halb.

Mina jagan seda mõtet täielikult. Kes ei usu, võib lugeda näiteks Lenini kogutud teoseid (isegi eesti keeles) ja asjas ise veenduda. Ikkagi, arvestades, eriti Euroopa ladinariikides, kommunistide suurt toetust, oli see väga julge väljaütlemine. Ma isegi ei tea täpselt (ja ei viitsi praegu ka otsida), kuidas see kõnealuses Euroopa Nõukogu dokumendis kirjas oli, kuid tunne on, et kuidagi pehmemalt.

Tunne Kelam tõi välja huvitava mõtte: kas nüüd, kus juba pea 20 aastat on EV olnud ja ka Vabadusesammas püsti, ei peaks sellised koosolekud Hirvepargist Vabaduse Väljakule välja pääsema. Olid need koosolekud ju ajalooliselt Hirvepargis ikka seepärast, et nõukogude võimu silma alt ära olla. Kelam lootis, et siis äkki jõuab sõnum ka rohkem nooremale põlvkonnale kohale. Nende rahvuslike kokkusaamiste puhul on mulle kogu aeg tundunud, et kui jätta kõrvale mõned idealistlikud noored, siis on põhiline osa rahvast minu juba mitte kõige väiksemast vanusest tunduvalt vanemad. Kas keskealistele ja noortele ei lähe siis üldse korda riigi ja rahvuse tulevik?

Ürituse lõpetasid oma esinemisega Erich Krieger ja Boris Lehtlaan. Kõlas palju rahvuslikku muusikat, millest vähemalt osa ma polnud enne kuulnud. Osa rahvast (kas äkki väliseestlased?) tundis seda muusikat rohkem. Tublid mehed, hea esinemine. Kuidagi tuli meelde meie tuntud "rahvusliku" grupi (kes laulab lahinguväljal kohtumisest) äraütlemine Tõnismäel esinemisest. Jüri Liim ütles, et need mehed ei mõelnud kahte korda, ega esitanud mingeid tingimusi, kui ta neid kutsus.

Koosoleku lõpus jagas Jüri Liim nn. Hirvepargi 23. augusti 2009 deklaratsiooni:

Hirvepargi deklaratsioon

Nagu Nugisegi sõnumis on seal otsekoheselt probleeme välja öeldud, kuid kahjuks on need probleemid ka tegelikult olemas.

Tervikuna jäi tänasest koosolekust kuidagi soe tunne, inimesed valutavad südant oma maa ja rahva tuleviku pärast. Eilne koosolek oli kuidagi rohkem selline "populistlik ärategemine".

Hirvepargist Vabaduse platsile minnes nägin ma meeldiva üllatusena meie presidendi pandud pärga Vabadussambal.

Rahvuslased ekslemas

2009-08-23T02:14:00.003+03:00

22. augustil toimus Hirvepargis Tiit Madissoni ja teiste aktivistide poolt korraldatud kõnekoosolek, millega muu hulgas püüti saada toetajaid ka taasloodavale ERSP-le.

Rahvuslike vaadete esindatus Eestis on viimasel ajal küll väga nõrk olnud, seega selliste algatuste vastu oleks nagu huvi olemas, kuid teostus on kahjuks ebaprofessionaalne ja peletab õige rahvuslase eemale.

Sel koosolekul käis hr. Madisson välja ka põhjenduse, miks oma ideed avalikkuse ette toodi läbi natsionaalsotsialismi kajastava veebisaidi: väidetavalt ei suutnud nad läbi tungida mainstream-meediast ning teiseks peeti seda reklaamitrikiks. Koosolekul öeldi, et nüüd on lahti ka sait ERSP.ee, kuid nende ridade kirjutamise ajal see nii küll pole. Selline "reklaam" on küll negatiivne, kohapeal ütles üks endine ERSP-lane, et sellise tegevuse tulemusel pole enamus inimesi ka kohale tulnud, mis oli iseenesest ka väga õige.

Mure rahvuse pärast on küll väga tore, kuid selle väljendamine käis väga populistlikult. Kõiges oleks nagu süüdi valitsev valitsus, eriti Roman Ubakivi sõnade järgi peaks olema majanduspoliitika vasakpoolne. Seda seisukohta on too härrasmees käinud välja ka oma veebis olevates kirjutistes, koostööpartneritena nähakse Keskerakonda, Rahvaliitu ja Sotsiaaldemokraate. Seda joont ajas ta püüdlikult ka oma kõnes, kergelt arusaamatuks jäi (ja on seda ka veebi järgi), kas selliseid seisukohti jagavad ka muud aktivistid. Vaid mõte sellest, mida tooks kaasa eespool loetletud parteidega koos aetav vasakpoolne majanduspoliitika peaks peletama eemale iga tõeliselt oma rahvast hooliva inimese (igasugused "munitsipaal"-tegevused, raudtee jms. riigi omandusse surumine jne.). Majanduspoliitikast on siin blogis pikalt juttu, seega seda pole mõtet üle korrata. Mainin vaid, et kuigi rahvuslik majanduspoliitika peakski olema üldjoontes sotsiaalne (kultuuri, hariduse ja nõrgemate ühiskonna liikmete toetamine), ei tohiks see olla kunagi populistlik, regulatsioon peaks toimima maksimaalselt vabadel turusuhetel, kulutused peaks lähtuma tuludest, mitte valimiste lähedusest jne. "Rahvuslik Sõltumatus" peaks olema ka sõltumatus võlasuhetes, see kahjuks meie vasakpoolsemat majanduspoliitikat soovivate erakondade nägemusega kokku ei lähe.

Lisaks vasakpoolsusele jooksis läbi ka soov muuta valimiskorda, et siduda saadikut rohkem valijaga. Loosungina kena asi, kuid praktilise teostamise ideid ei oska keegi ilmselt isegi välja pakkuda.

Minu mõte valimiskorrast:

peab saama valida isikut
kui valituks osutunud isik temale osaks saanud kohale tööle ei lähe, siis temale antud hääled tühistatakse
ka muudel juhtudel peab kaaluma häälte ülekandmise mõttekust, valimisnimekirjade järjekorra prioriteeti saadud häältega võrreldes jne.
et siduda valituks osutunut erakonnaga võiks äkki mõelda skeemile, et erakonnast lahkunu kaotab ka oma valimistega saadud koha, kui see on tulnud erakonna valimisnimekirjas .

See uus liikumine vähemalt oma alguses küll usaldust ei tekita. Õigele rahvuslasele (kes seda tegelikult hinnata saab?) selline asi meeldida ei saa. Arendades "vandenõu teooriat" võib näha skeemi, millega praegused opositsioonierakonnad üritavad tõmmata valitsevatelt parteidelt ära rahvusluslikke valijaid. IRL on ju traditsiooniliselt massiparteidest nn. rahvuslik, reformi eelmine valimisvõit tuli ka oskuslikult rahvuslikele väärtustele mängides, hilisemaks selle hinnaks muidugi jällegi vene valija ärakukkumine.

Rahvuslased ootavad ikkagi endale esindajat!

Äkki võiks tõesti eurost loobuda?

2009-08-16T02:42:00.005+03:00

Viimasel nädalal on tulnud kaks rünnakut euro kasutuselevõtu iga hinna eest taotlemise vastu. Esimese tegi I. Neivelt ja teise J. Reiljan.

Lugupeetud hansapankuri (kahjuks praegune Swedpank on vaid vari Neivelti juhitud asutusega võrreldes ja karta on, et hullemaks läheb) avalduse puhul on tegemist kas segadusega või mingil põhjusel kellegi teise ideede enda suu läbi avaldamisega. See lõpuni mõistetamatu "ekspordi efektiivsus" sõltub ikka väga palju välisinvesteeringutest Eestisse ja välispartnerite usaldusest meie firmade (mille üks tegur on ka usaldus meie valuutasse) vastu. Neivelt väidab aga vastupidist. Siin ta muidugi eksib rängalt. Loomulikult on rida muid samme, mida riik peaks tegema, kuid kahjuks ei usu riigi võimekusse selle tegemisel (loodan, et eksin). Arengufond on hea sammu astunud, kuigi kergelt deklaratiivse ja pinnapealse, nende mõtete ellu jõudmine eeldaks aga tugevat poliitilist toetust ja suurt tööd - seega on väga ebausutav.

J. Reiljan loobib aga lihtsalt loosungeid ilma midagi analüüsimata ja paremat pakkumata (selleks võiks aga üks majandusprofessor just sobilik inimene olla). Selle üle ei imesta aga mina ega ilmselt ka ükski teine, kes J. Reiljani "tähelennu" ajal Tartus majandust õppinud on. Kes ei ole temaga isiklikult kokku puutunud saavad hinnata tema eelnevaid avaldusi riigi rahakulutuse kohta ja hinnata, mis oleks juhunud, kui nende järgi oleks talitatud.

Tulles aga tagasi raha juurde. Eurost loobumisel oleks üks intrigeeriv idee.

Praeguses olukorras, kus riigid on sõna otseses mõttes "raha turule loopinud", on populaarseks muutunud vahendite hoidmine kullas ja muudes väärismetallides (või investeerijate poolt muudes metallides ja loodusvarades). Investorile pakub sellist võimalust näiteks Goldmoney.

Aktsiainvestorid hoiavad oma vabu vahendeid näiteks kulla optsioonides, ETF-des jne. Selgelt on oma varades kulla osa tõstmas ka riigid (näiteks Hiina jm.). See lähenemine on praegu mitte nii aktiivne, kuna kriisist väljumine on teinud (ajutiselt) atraktiivseks muud varad, kuid peagi võib see muutuda.

Eelnevast tulenevalt idee: kui ka Eesti viiks oma valuuta füüsiliselt kaetuks kullaga. See võiks toimuda mingi samalaadse süsteemi alusel nagu näiteks eelpool nimetatud Goldmoney teeb.

Miks mitte tuua siis kullakange Estonia puiesteele ja toimetada nii nagu enne seitsmekümnendaid maailmas toimetati? Sellele on vastuseks usaldus Eesti krooni usaldatavuse kohta: keegi ei kahtle Eesti krooni mehhanismi toimimises, kaheldakse selles, kas meil on meelekindlust seda säilitada. Kartus on, et mingitel populistlikel kaalutlustel meie Riigikogu loobub riigi majanduse senisest alustalast. Vaadates parlamendi kooslust, on selleks ka alust. Seega euro üks eelis on tema sõltumatus meie poliitikutest (ehk meie enda lollusest).

Seega variant oleks ka mingi Goldmoney laadi füüsilise kulla hoiustamine, selle alusel raha (s.h. elektroonilise) väljastamine. Tore oleks, kui kindlate reeglite raames oleks sellel veel teisigi osalisi peale meie riigi. Ilmselt Ida-Euroopas võiks reaalset huvi ollagi, sest raskused euro saamisega on siin suuremadki kui Eestis. Sellest saaks mõnes mõttes see "maailmavaluuta", mida paljud riigid (eelkõige Hiina) on praeguses kriisis soovinud.

Mis oleks sellise lahenduse eelised?

Eesti saaks natuke lõdvema eelarvepoliitika praegusel raskel ajal. Sellega on kahjuks juba hilja, kuid abiks seegi.
PR-na oleks see julge sõnum. Ühte pidi öeldaks maailma suurtele, et nii USD kui EUR on probleemidega - see oleks ka tõde. Eesti saaks aga ka tuntust.
Kui kogu rahaline varandus oleks kullaga kaetud, siis see kasvaks koos kullaga, mis on levinud prognoos (kuidas saaks keegi olla vastu, kui tema panka pandud "kirsturaha" dollariväärtuses mõne aja jooksul näiteks kahekordistuks). Väärtuse kasvul on aga kahjuks ka vastaspool.
Sellise skeemi saaks sisse viia peaaegu kohe (juba järgmise aasta eelarvega oleks me käed vabamad), ei peaks täitma mingeid nõudeid.

Mis oleks miinused?

Kui Eesti vabaneks euroga kaasnevatest nõuetest, hakataks ilmselt lollusi tegema (jälle vajame kaitset endi eest).
Väga tugeva valuutaga (see oleks märgatavalt tugevam eurost) oleks väga oluline kõigi hindade paindlikkus. Seda just tööjõu osas - ma ei ole üldse kindel, et uus Töölepinguseadus, mis seda pidi nagu tagama, seda ikkagi tagab. Praeguse palkade alanemise tekitab ikkagi kriis ja tööpuudus.
Euro kasutuselevõtul võiks nagu riigipanga valuutareservid vabaneda, siis sellise lahenduse puhul jääks need kasutusse, tuleks vastavalt raha vahetusele kullaks vahetada.
Kui kullaga tagatud valuutad või kulla omamine valuutareservina levivad, muutub selles valuutas laenu võtmise reaalintress kalliks, mis pidurdab investeerimist. Majandus on kõige "lõdvemalt" arenenud ikka kerge inflatsiooniga valuutade puhul. Kuid äkki võiks laenud olla ka edaspidi europõhised?

Seda eelnevat peaks võtma ikka teoreetilise mõtisklusena. Ma pole nii naiivne, et loota, et eelneva jaoks vajaliku töö keegi Eestis suudaks ja viitsiks ära teha. Samuti oleks vaja saada taha ka rahva ja parlamendi toetus, mis eurol tundub enam-vähem juba olevat.

Ilmselt ikkagi turvalisem on meil olla samas paadis muu Euroopaga. See kaitseb meid oma lolluste eest. Igasuguse tuleviku puhul oleks meil valuuta sama hea või halb kui mujal Euroopas. Kõik muu sõltuks juba meie endi tööst.

Kas jumala poolt valitud rahvas?

2009-07-17T03:33:00.004+03:00

Unustades hetkeks praegu käes oleva majanduskriisi, võib meenutada, kuidas veel hiljuti

tundus enamikule eestlastele, et meil läheb väga hästi, tulevik on helge ning koht jõukamate

Euroopa riikide seas tagatud.

Mille tõttu siis eestlastel nii hästi läks ning loodeti, et ka edasi läheb?

Kas ka meie rahvus on ühe teise rahvuse moodi välja valitud?

Nõukogude Liidust vabanesid enam-vähem samal ajal mitmed rahvad, osa neist on meiega sarnase religioosse ja kultuurilise taustaga. Mitmed naabrid on ka maailma mastaapidega võrreldes sama väikesed kui meie. Hariduse ülesehitus ja tase oli ilmselt NL-i lääneosas ja keskustes samal tasemel.

Kas meie edu tagasid 90-ndatel ja ka edaspidi Laari valitsuse poolt otsusekindlalt tehtud valusad reformid?

Loomulikult oli reformide tegemine väga oluline, sama oluline on vast ka see, et sõltumata valimiste tulemustest on meil suudetud säilitada liberaalne majanduskliima.

Vähemalt minu arust on meie suureks tugevuseks olnud kogemus kahe kultuuri piiril elamisest.

NL-s oli Eesti ainuke koht kus sai kapitalistliku Euroopa (Soome) televisiooni vaadata ja raadiot kuulata. Suurele osale elanikkonnast ei olnud selleks keelelisi barjääre. Seda isegi mitte-eestikeelse elanikkonna osas. Olukord on kõvasti muutunud, informatsiooni on palju rohkem ning kvaliteetsemalt võimalik saada inglise keeles. Internet on selles osas tulnud vana meedia asemele. Kui informatsioon liigub üle maailma juhtmeid pidi, siis äris on raskem: paljud tooted on ikkagi füüsilised, samuti on olulised personaalsed kontaktid. Kõige madalam lävi müüa tooteid või teha muud koostööd on meil Soome, nii jääb see ka tulevikus. Kui kõrge see lävi saab olema, sõltub meist endist.

Nii palju kui me ka teisiti tahaksime, on meil ikkagi vaja kedagi kogenumat arenenud riikidest, kes meid oma kogemustega nõustaks. Ka meie majanduse pärli Skype'i puhul tuli marketingi ja arenduse planeerimine Eestist väljapoolt.

Paljud Eesti ärimehed on Lääne-Euroopas käies kadedusega vaadanud, kui hea on oma koduturul tootmisele suur maht kätte saada ja selle toel juba välisturgudele minna. Eestis kahjuks see võimalik ei ole ja kunagi ei saa ka olema.

Selles valguses on masendav vaadata, kuidas "vabas" Euroopas on saadud tehtud see, mida

suurima venestamise ajal ei suudetud - see on Soome keele ja kultuuri meist ära lõikamine.

Uus põlvkond kasvab peale, nende jaoks on hõimumaa Soome nagu üks välismaa paljudest (muideks sama ka Venemaa). Noorema põlvkonna seast on raske leida kaadrit kes neid keeli oskaks ja kultuuri mõistaks. Teiste naabrite, Läti ja Rootsiga, on asi kogu aeg halb olnud, siin pole midagi imestada.

Meie valitsuste taust on sageli Lõuna-Eestist, sageli mitte-äriline. Seega pole väga ka imestada, miks sellest vist aru ei saada. Vähemalt midagi ette ei võeta. Mingid põhjendused autoriõigustest jms. tundub jama. Pigem tundub usutavam, et osad tahud on oma ärilisi huvisid aktiivselt kaitsnud, riik on aga passiivne olnud. Riik peaks midagi aktiivselt ette võtma, peab leidma ühise huvi soomlastega ning vajadusel kasvõi seadusi muutma, vajalikud kokkulepped sõlmima jne. Miinimumeesmärk peaks olema, et vähemalt vabalt leviv meedia peaks olema meie kahe riigi vahel vabalt ülekantav. Igasugused sisu tootjate nõudmised ei saa olla ülesed kahe riigi seadustest, seega igasugused sellised vastuväited on mitte päris tõsised. Loomulikult on kohalikul turul tegutsev meedia selle vastu, kuid muud huvid peaks nende huvidest olulisemad olema. Samas ei ole see mingi selline probleem, mis nende äri märgatavalt kahjustab.

Lootus on küll nõrk, kuid peab lootma, et Eesti valitsus selles osas mingeid samme ette võtab. Muidu jääb ajalukku valitsuse suurima teona meedia vallas Pervõj toetamine. See kanal on aga paljude arvates Baltikumis viimase paarikümne aasta jooksul suurim iseseisvuse vastu võitleja. Nende osas muidugi midagi teha ei suudeta, rahvustevahelise vaenu õhutamine jms. on vaid sõnakõlksud, need tegelased tegelevad sellega iga päev ilma igasuguste probleemideta.

Jumal ei anna meile niisama midagi, kui me ise oma töid ära ei tee.

Müüge iraanlastele lennukeid

2009-07-16T01:43:00.005+03:00

Vaadates uudiseid koledast lennukatastroofist, tekkis tunne, et miks inimesed peavad kannatama poliitika pärast ja oma eluga riskima.

Iraani suunas oleks läänel mõistlik sõbralikemaid samme astuda. Venemaa püüab seal oma positsioone tugevdada, seda tehakse sageli vaid maailma ja selle regiooni stabiilsuse hinnaga. Euroopale oleks kasulik, kui nüüd lõpuks allkirjastatud Nabucco'sse Iraani gaas voolaks. Eks Venemaa teeb kõik, et see nii ei läheks.

Lisaks majanduslikule (ja sellest tulenevale poliitilisele) huvile võiks USA-le väike lähenemine tuhandeid aastaid regiooni juhtriigiks olnud Iraaniga kasuks tulla ka muudes asjades. Raske on sõjaliselt Afghanistanis, ajalooliselt pole seal vist välisvõim võita suutnud. Kindlasti ei õnnestu see läänelikul demokraatlikul riigil. Viimasel ajal on läinud kuumemaks olukord juba Pakistanis. Küll ebatõenäoline, kuid võimalik, kontrolli minek selles riigis ektreemsema seltskonna kätte oleks päris hirmus - see riik pole palju väiksem rahvaarvult Venemaast, omades samas ka tuumarelva.

Seega lennukite müük Iraanile oleks päris hea zest. Vaevalt see tehnika Iraani lääne demokraatiale ohtlikumaks teeks. Samas kuluks majanduskriisi käes vaevlevale läänele naftaraha ära, abi lennukitööstusele oleks ka teretulnud. See väike samm oleks lihtsalt ilus proov, eks siis saab edasi vaadata, kuidas asjad kulgevad.

Sümbolitest Vabadussamba valguses

2009-06-25T18:36:00.008+03:00

Peale pühi on ajakirjanikud üles kerinud teema Vabadussamba risti sarnasusega sakslaste sümboolikaga. See, et seda kirjutavad vene ajakirjanikud, on arusaadav. See, et see on venelaste peas, on traagiline ning kahjuks ei ole ravitav ajaloolaste, vaid psühhiaatrite poolt (kui see muidugi üldse ravitav on). Selle eest, et kogu oma noorsoole on selline ajuloputus tehtud, peaks vastutama sellise ideooloogia pealesurujad.

Nukraks teeb, kui ka meie arhitektid endale selliseid väljendeid lubavad. K. Rõõmuse poolt Postimehes toodud võrdlused Potsatajaga ja natsisümboolikaga võiks küll olemata olla. Ei saa aktsepteerida selliseid võrdlusi mälestusmärgi puhul, mis on üles pandud inimestele, kes paljud ohverdasid oma tervise ja elu selle nimel, et meie selle üle diskuteerida saaksime. Kui need mehed poleks võidelnud, oleks eelpooltoodud härra nimekuju ilmselt praegu Konstantin Vesjolõi ning arhitekti asemel oleks ametiks mingi sõjatehase seinalehe toimetaja. Selle üle võiks mõelda.

Lisan siia mõned lingid, sest pikk jutt on s... jutt, igaüks võib ise vaadata ning mõelda, mis millega sarnane on.

See palju kära tekitanud Rüütlirist Wikipedia's:

http://et.wikipedia.org/wiki/Rüütlirist

Meie Vabadussammas Vabadusristi kujuga:

http://www.postimees.ee/?id=135212

Venelastele meeldib ringi joosta Püha Georgi Ordeni lindikestega:

http://ru.wikipedia.org/wiki/Орден_Святого_Георгия

Kui siin sarnasusi otsida, siis kahe suure rahva vaheline sõprus kajastub neis päris hästi. Peab arvestama ajalisi erinevusi: Vene orden võeti kasutusele juba XIX sajandi alguses, seega on paratamatult natsisümboolika natuke "modernsem".

Mis puutub venelaste lemmikusse Georgi linti, siis tegelikult on nende mälus see ühe II MS aegse ordeni pealt. Juba siis oli ilmselt valitsejatel kasulik ennast seostada tsaariaegsete ohvitseridega ja võitlusega Venemaa eest.

Selle ordeni peal on tekst vabas tõlkes: "Me võitlesime õige asja eest, me võitsime", mis lihtsa vene mehe jaoks küll ka õige oli. Eestlase jaoks tähendas see võit aga ikkagi okupeerimist. Kui seda linti tänaval näha, siis see lint tähendab minu jaoks ikkagi meie okupeerimist viimases suures sõjas. Kahjuks pole osa meie riigist veel siiani õigusjärgsete kodanike kontrolli all, pole ka sõja lõppu tähistavat rahulepingut. Seega selle lindiga vehkija ütleb: "Meie vahel on sõda ja ma okupeerin osa teie riiki."

Jõudu rahulikuks jäämisel, sõnastame endile ringi ütluse sellelt ordenilt: "Meil on õigus, ükskord jääb võit ikkagi meile!"

Tarastatud vabadus

2009-06-23T15:43:00.005+03:00

Eile õhtul kogunesid tuhanded eestlased ehituspiiretega piiratud osale Vabaduse Väljakust, et näha oma silmaga juba pea sajand oodatud Vabadussamba avamist.

Kohaletulnud ei kahetsenud, tunne oli ülev. Samba paljukritiseeritud välimus ei peaks olema arutelu teema. Minu jaoks oleks see sammas sama palju väärt ka siis, kui see oleks vaid üks kooritud männipalk. Oluline pole see, milline sammas on ehituslikult, olulised on need väärtused, mis samba taga on. Samas on Vabadussõja Võidusammas ehituslikult vaieldamatult ilus, võib-olla kurbade sündmuste mälestamiseks isegi liialt toretsev. Samas on ta nii huvitavalt tehtud, et sobib hästi XXI sajandisse - mis teha, kui seda sammast varem tehtud ei saadud. Saadi nüüd ja tehti tänapäevasena. Kriitikutest "kunstiinimesed" võiks peeglisse vaadata ja häbeneda.

Seda, et me lõpuni vabad veel pole, tuletas, lisaks Keskerakondlikule aiale, veel meelde usumeeste poolt samba pühitsemine. Paratamatult tekkis mul peas küsimus: huvitav, kumb kirik on rohkem eestlasi tapnud ning meie vabadust jalge alla tallanud - kas vene õigeusklik või katoliiklik? Kui kellelgi oli soov jumalat tänada, ja eilsel päeval oli selleks tõesti põhjust, oleks seda võinud kodus teha, nagu ka piibel vist soovitab, kuid eilsel üritusel olid usumehed lihtsalt kohatud.

Kõik see on muidugi pisiasi, oluline on, et üks asi on jälle tehtud.

Eestlased, hoidke sammast ja vabadust!

Sellega seoses tulevad meelde laulusõnad, küll teise sõjaga seoses:

"Eesti mehed, eesti naised, hoidke kõrgel tema au,

sest et Teie eest ta langes, kaitstes Eesti vabadust."

Laenuga majanduse stimuleerimine

2009-06-22T02:59:00.001+03:00

Viimasel ajal on käidud välja ka raha liigse majandusse laenamise varjupool.

Selgelt tõstavad meeletud raha majandusse pumpamised raha pakkumist, laenu pakkumist jne. See ei saa jätta mõju avaldamata majanduse arengule, uued laenud peavad majandust tõstma.

Liigset raha majanduses on aga raske ohjata. See kipub inflatsiooni tekitama. Riigil on muidugi võimalik intressidega toimetada, kuid see viib intressitaseme üles. Intressitaseme viib üles ka riigi, kui suurima ja väikseima riskiga laenaja, suur võlgnevus. Siit järgmine samm on see, et suurem intressitase hakkab omakorda majanduse arengut pidurdama.

See probleem on päris tõsine, loota on, et USA valitsus saab oma tööga hakkama, muidu saab kogu maailmal halb olema. See aasta on aga US Treasury pikajaliste kohustuste yield ca 50% tõusnud.

Kes pettis tegelikult töötajaid?

2009-06-22T02:42:00.003+03:00

Peale valitsusest lahkumist on sotside poolt süüdistatud valitsust tööturu osapoolte vahel tehtud kokkulepete rikkumises ja töötajate petmises. Sellega on rõõmsalt ühinenud ka kommunistlikud ametiühingud.

Asja puhul tekib üks küsimus: miks ikkagi võeti nii ebareaalne seadus esialgu vastu?

Ega keegi pole iga nõupidamislaua all olnud, kuid vägisi tundub, et selliste punktide seadusesse surumine oli sotside surve. Püüdes valitsust töövõimelisena hoida, läksid parempoolsed erakonnad sellega kaasa. Keskerakonna oht oli ja on piisavalt suur. Kuigi keskerakond võib öelda, et sööge ise oma keedetud supp - meie pole asjaga üldse seotud, on siiski kõige selle jama taga Keskerakonna liiga suur esindatus Riigikogus.

Kui eelpool toodu on tõsi, siis häbi-häbi sotsid.

Parempoolsetele aga: rahvaga peab rääkima, neile peab ütlema, kuidas asjad olid ja on, sest tegelikult jagatakse eelarves ju rahva raha.

Korruptsioonist kriminaalselt ja eetiliselt

2009-06-22T02:20:00.005+03:00

Korruptsiooni osas on meil mugavalt muutunud tavaks asja hinnata kriminaalse nurga alt: võimaliku süüdlase puhul peaks koguma tõendusmaterjali, selle kohtule esitama, sealt süüdimõistva otsuse saama ja alles seejärel võiks nagu öelda, et keegi on korruptant. Paratamatult on see protsess raske - ega siis keegi korruptiivseid kokkuleppeid notariaalselt ei vormista. Kui mingi lüli siin välja ei vea, on kohtu otsus õigeks mõistev või ebamäärane, potentsiaalsel süüdlasel jääb õigust ülegi ning kui keegi teda on vahepeal korruptandiks nimetanud, on tal isegi õigus selle eest kohtus kahjutasu nõuda. Mis sest, et kogu aktiivne osa ühiskonnast tegelikult üldjoontes teab, kuidas asju aeti.

Kuidas see asi siis demokraatlikus ühiskonnas toimiks? Eetiliselt on korruptiivse loomuga iga tegevus, mille puhul otsustamine ei ole läbinähtav, otsused on imelikult subjektiivsed, kõigile isikutele ei ole tagatud võrdseid tingimusi jne. Kui mingi kord ei ole piisavalt üheselt mõistetav (näiteks mingi enampakkumise tingimused), siis seda asja võib juba korruptiivseks nimetada. Isegi juhul, kui tegelikult selle puhul keegi otsustajatest mingit materiaalset "premeerimist" ei saanudki. Aus ametnik peaks püüdlema sellises olukorras reeglite täpsustamise suunas, et vältida ka võimalikku varju heitmist tema enda tegevusele.

Demokraatlikes ühiskondades on poliitiku jaoks selge poliitiline enesetapp, kui ta eelpool toodud eetilise määratlusegi järgi kahtluse alla satub - tal puudub igasugune lootus tulevikus valijatelt hääli saada. Meie riigis tundub, et ta võiks saada isegi süüdi mõistetud riigi kõigi kohtute poolt, kuid valimised võiks ikkagi võita. Nii kaua, kui see meil nii on, ei saa me end kahjuks demokraatlikuks ühiskonnaks pidada.

Vasakpoolsusest ja populismist majanduskriisis

2009-06-04T16:44:00.005+03:00

Mõeldes sellele, millises rahahädas praegu Eesti sipleb, tuli pähe mőte: Mis oleks, kui eelmised Riigikogu valimised oleksid natuke teisiti läinud? Kõigil, kes viitsivad natuke mälus sobrada, peaks meeles olema, kuidas riigiteenistujatele 25 tuhat kuupalka lubati, või kuidas ''majandusteadlased'' veel paar aastat tagasi kõigi reservide kulutamist soovitasid. Ei viitsi nimesid ja fakte välja tooma hakata, las see olla nende südametunnistusel, kui seda üldse on. Selles valguses on masendav vaadata, kui paljud inimesed ametiühingute lolluse järgi jooksevad. Ametiühinguliidri teadusliku kommunismi õppimine eluloos peaks kόik enda eest ütlema. Kas tõesti on inimeste mälust kadunud 20 aasta tagused ajad. Kui ise ollakse nooremad, siis peaksid ju olema vanemad, sugulased või tuttavad.

Majanduse riiklik stimuleerimine

2009-05-22T15:54:00.004+03:00

Nüüd on Eesti valitsemisest sotsid kõrval ja"poliitiliselt korrektne" majanduse riiklikust stimuleerimisest rääkida. Seda muidugi naljaga võttes.

Riigi osast on erinevates majandusteooriates erinevalt räägitud, kõik (ka Eesti) pahempoolsed poevad Keynes'i selja taha. See on aga minu arust vaieldamatult suurele majandusmõtlejale solvav. Ta võis küll mõnes osas vasakpoolsemate mõtetega olla, kuid kindlasti polnud ta rumal.

Majandusteooriad on üldiselt (mida vanemad, seda rohkem) lähtuvad ühest ideaalsest turust, väliskaubanduse vaatlemine on juba tõsisema taseme teema, kindlasti ei huvita maailma suurriikide majandusteoreeetikuid Eesti-suguse väikeriigi peale teooriaid arendada (USA jaoks on eksport ikka väga teistsuguse mõjuga kuiEestile).

Oluline näitaja siseriikliku tarbimise (riikliku stimuleerimise) efektiivsuse määramiseks on ekspordi osa GDP-s. See näitaja määratleb, palju tulu tuleb välisriikidest. Peaks olema elementaarselt selge, et mida väiksem on see näitaja, seda suurem on siseriikliku tarbimise mõju majanduse arengule.

Kahjuks on see number objektiivsetest asjaoludest tingituna Eesti jaoks suur, üks suuremaid maailmas. Kui USA-l on see alla 10%, siis Eesti puhul 40%-60%. See näitaja on mingitel põhjustel eri allikates erinev ning täiesti mõistetavalt praeguses majanduskriisis muutub eri kuudel päris palju.

Asja lihtsamaks tegemiseks: kui USA riik teeb mingeid investeeringuid, siis ca 90% jõuab sellest kohalikele ettevõtetele, Eesti puhul vaid ca 50%. Siia ongi "koer maetud". Eesti riik ei suuda parimagi tahtmise juures oma vahenditega stimuleerida Soome, Rootsi, Saksa jm. suuremate importööride majandusi. See arvutus on väga pinnapealne, tegelikult mõjutab lõplikku tulemust rahva soov (või hirmust tulenev vajadus) säästa jne., kuid asja olemus ja erinevate riikide erinevus sellest palju ei muutu.

Siit tulenevalt ei jää meiesugusel väikeriigil midagi muud üle, kui raskel ajal vaid säästa. Riigil pole mõtet asjatuid kulutusi teha. Kui on soov tuua lisastabiilsust ja -kindlust, siis selles vallas võiks riik vaid väga läbinähtavalt garantiidega majandada (kahjuks ka selles vallas meie valitsus väga edukas pole olnud). Poleks näiteks eriti keeruline luua süsteem, mis krediteerimise (Rootsi pankade endi) probleemidest tingituna raskes olukorras olevat eluasemelaenu turgu natuke toetaks, tagaks lihtsale Eesti perele turvalisuse ning mõistliku ja ausa majandamise korral riigile tegelikult rahalisi kohustusi ei tooks.

Eesti ekspordi suure osatähtsuse osas ründaks paljud poliitilised vastased kohe Ansipit, kuigi tema mõju ei saa siin üle tähtsustada. Peaminister on küll sõna võtnud idale orienteeritud majandamise ja transiidile orienteerituse ohtlikkuse teemal - peab tunnistama, et kas tahtlikult või tahtmatult rääkis peaminister siis suuremat tõtt kui paljud majandusmehed siiamaani on aru saanud. Idale orienteerituse ohtlikkust näeme oma põhjanaabri pealt. Neil oli veel novembris arusaam, et globaalne kriis jätab nad puutumata. Nüüd on vist juba selgeks saamas, et see puudutab neid ka, ja tänu idanaabrile veel päris valusalt. Soome on vaieldamatult väga arenenud ekspordivõimeline maa, kuid paljudest transiidi vähenemisest, potentsiaalsest puidu kallinemisest jms. tekkinud probleemidest ülesaamine on ka neile raske, mõnedes piirkondades ka sotsiaalselt väga raske, probleem. Selles kontekstis on Eesti liikunud väga õiges suunas, me peame lihtsalt suuremate naabrite hädade lahenemise ära ootama ning siis edasi minema.

Imelik on, et lugedes ennast majandusteadlasteks nimetavate inimeste arvamusi, ei saada (või ei taheta saada) sellest aru. Ega siin midagi väga imestada polegi: ka neile meeldib odav populaarsus. Ka meie pikema staaziga nn. majandusteadlased olid veel alla 20-t aastat tagasi need, kes vaid hakkasid tõlkima kõige elementaarsemaid lääne majandusõpikuid eesti keelde. Oli muidugi ka neid, kes tegelesid nõukogude poliitilise majandusteadusega, kuid vähemalt need, kes praegu sõna võtavad, ei olnud siis ka selles vallas arvestatavad. Tõsisemad pol.-ök.-i spetsialistid olid siis juba sügavamal oma mõtetega, kui praegu paljud sõnavõtjad, kes (vähemalt mulle tundub nii) poliitilist tellimust täidavad.

Valitsuskoalitsiooni lagunemine

2009-05-22T00:16:00.004+03:00

Juba nädal tagasi tahtsin arvamust avaldada sotside valitsuses olemise üle. Muud kiired tegemised olid pidevalt ees, nüüd pole enam seda probleemi olemas.

Probleem on muidugi mujal, Eesti jaoks on oluline kiirelt mitmed otsused vastu võtta, muidu on tagajärjed halvad ning mõjutavad meie kõigi elu veel pikalt. Imestama paneb presidendi seisukoht, et on küll oluline tulud-kulud tasakaalu viia, kuid praegu võiks peaminister tagasi astuda. Peaks väga selge olema, et kui praegu on eelarve tasakaalu raske saavutada, siis mõned nädalad hiljem on see määratult raskem ( 3 nädalat hiljem "säästma" hakates oleks igas ajaühikus vaja säästa ca 10% rohkem). Kahjuks tüüpilise sotsina ei ole see oluline, olulisem on vist "ideekaaslaste" toetamine. Ei ole küll asja juriidikat uurinud, kuid selge on, et kõik "hall" peaks praegu olema tõlgendatud riigi stabiilsuse seisukohast lähtudes.

Nii et edu ja jõudu Ansipile. Kui ta sellest jamast veel ka riigi välja veab ja järgmise aasta eelarve normaalselt kokku saab, siis võib talle tänulik olla. Mehe minevik ei ole nii oluline, kui ta hetkel õige asja nimel rabeleb. Peaministri koht ei ole praeguses majanduskriisis mitte see kõige "soojem", kuigi vaieldamatult väljakutseid pakkuv.

Nüüd peab siis kiirelt kellegi ennast toetama leidma. Häid variante ei ole - minu arvates on mõned teised parteid ennast liiga määrinud, et rahvast esindada. Kuid parim variant tuleb leida. Peale eelmisi valimisi tundus, et sotsid olid kõige eetilisemaks vasakpoolseks partneriks, kuid praeguses raskes olukorras altvedamine (mitte Ansipi, vaid rahva) oli juba väga halb tegu. Oma rahva ja riigi saatusest ei peaks mingi valimisedu olulisem olema. Jääb vaid loota, et teisi parteisid ka hoolega kontrollitakse ning valitsusrahu nimel lollusi ei lasta teha. Oli ju peaminister nii maadevahetuse kui raudtee tagasiostu ajal sama - kuidas kuluks küll riigil praegu see Eesti Raudtee raha ära.

Eesti riigil ei ole raha vaja!

2009-05-14T15:11:00.005+03:00

Muljed ettevõtte maksukohuslaseks registreerimisel.

Enamus inimesi sellega kokku puutuma ei pea. See on selline kadalipp, milles tuleb täita lehekülgi küsimustikku, millest isegi eestlane aru saada ei saa. Kogu selle asja juures tekib üks suur küsimus: miks seda elektrooniliselt ja lihtsamalt teha ei saa? Pea kõike võib meil teha ID-kaardiga, mingi ankeedi täitmist aga mitte. Lihtne oleks see elektrooniliselt täita, vajadusel saaks ametnik lisaküsimusi küsida. Kuidagi tobe on tänapäeval 3 korda käsitsi oma aadressi ja maili kirjutada. Tegelikult on meie riigis isikutel ka riiklikud mailiaadressid olemas. Imelik, miks riik ise neid ei kasuta.

See kõik on ebameeldiv, kuid üleelatav. Samas on maksumaksjana nukram vaadata, kus teisest rahvusest ärimees tuleb ka sooviga ennast käibemaksukohuslaseks registreerida. Temale vastamine on pehmelt öeldes jäme. Küll leiab riigiametnik, et ta pole õpetaja jne. Tulemusena saadetakse potentsiaalne maksumaksja minema. Igaüks peab ise hindama, palju sellistest ärasaadetutest veel tagasi tulevad. Kui tegemist on jaekauplejaga, siis pole tal tagasi tulekuks tegelikult eriti põhjust. Kui arvata, et tagasi ei tule ca 10% firmadest (tundub, et see protsent on praktikas tegelikult suurem), siis see on meie hädas eelarvega riigile meeletu raha. Samas on meil ametnikke, kelle palka kokkuhoiutuhinas osa parteisid vähendada ei taha, kes ei saa aru, et nende töö ongi riigile raha vastu võtta.

Töötuskindlustus vs. kindlustus üldiselt.

2009-05-14T01:18:00.002+03:00

Tänases saates "Foorum" võrdles sotsiaaldemokraat hr. Nestor töötuskindlustust maja kindlustamisega. Nende kahe asja vahel on ühist ainult sõna "kindlustus" ja tingimus, et heas olukorras tehakse kulutusi, mille vastu saadakse abi raskes olukorras.

Maja või muu vara kindlustamine ei too endaga kaasa otseselt suuremat õnnetuse riski (kui just kindlustaja ise pole kindlustuspettur), töötuse vastu kindlustamine mitmete protsentide osas tulust on aga otsene riskitegur selle õnnetuse saabumiseks.

Poliitikud peavad endale kindlalt selgeks tegema, et keegi ei taha oma maja või muu vara kahjustamist, sõltumata kas see on kindlustatud või mitte. Samuti ei soovi ükski töötaja töötuks jäämist, sõltumata kui hea töötuskindlustus on. Seda vähemalt meie ühiskonnas. Arenenumates riikides on muidugi kindlustusega nii kaugele jõutud, et selline olukord võib töötajale isegi meeldiv olla. Meie selleni ei küündi, samas ilmselt ei peaks üritamagi.

Astmeline maksustamine

2009-05-06T08:38:00.005+03:00

Viimastel päevadel on ülesse kerkinud jälle progresseeruva maksustamise idee. Selle juures on osavad vasakpoolsed poliitikud esitanud populistlikke arvutusi algkooli matemaatika tasemel palju peaks mingi tulutaseme juures keegi rohkem makse maksma.

Seda matemaatikat tunduvad nad oskavat. Ega neilt rohkem teadmisi ei saa oodatagi, sest muidu poleks nad ju vasakpoolsed.

Imelik, et keegi pole käinud välja argumenti, palju selline tobe lahendus lisaks suuremale tööjõukulule ettevõtluskliimat kahjustab. Sellise maksustamisega on ettevõtjal alati risk, et mingil hetkel keegi esitab väite, et tegelikult ei olnud näiteks palgasaajaid mitte kaks, vaid hoopis üks. Kahjuks on kogu meie taasiseseisvuse aja jooksul tavaks olnud, et sellises olukorras peab ettevõtja tõestama, et ta "kaamel ei ole". Pole kuulda olnud, et kordki oleks siiamaani oma lolluste eest vastutanud ametnik. Parim, mida ettevõtja võib saavutada, on kohtus enda õiguse kaitsmine. See on aga täiesti õnne küsimus, arvestades meie kohtusüsteemi.

Sotsialistidel meeldib tuua eeskujuks Skandinaavia tavasid. Kahjuks on aga sealne eetika ja arusaam õiglusest hoopis teine kui meil. Selline võrdlus on tobe ja vastutustundetu.

Loota on, et parempoolsetel õnnestub siiski vasakpoolsete rünnakule vastu seista, sest muidu on paljudel ettevõtjatel tõesti lihtsam oma tegevust vähem tööjõumahukamaks pöörata. Jutud teadmistemahukast majandusest võib aga täiesti unustada.