Õhtu Laari kohvikus

Viimasel ajal on kuidagi kahtlused tekkinud IRL-i suhtes - kuidagi liiga populistlik tundub nende asi minu jaoks. Tundub, et Keskerakonnalt on natuke isegi liiga agaralt õpitud. Põhjuseks osalt see ja ka see, et eelmiste valimiste eel Laari kohvikusse ei jõudnud, saigi sammud sinnapoole seatud. Eks oma silm (ja kõrv) ole kuningas.

Neil on seal kavas pea igal õhtul erinevate poliitikute esinemine ja ka filmide näitamine. Nagu veebist selgub, on sellenimelisi kohtasid palju, samas näeb ka kava. Sai käidud siis kesklinnas, Mosaiigi kohvikus.

Tänane esimene esineja oli Juhan Parts. Teemaks majanduse elavdamine, ettevõtluspoliitika, tugimeetmed. Ega palju midagi uut kuulda polnud, enamus on meediat vähegi jälginule juba kuuldud ja tuttav. Uue teemana kõlas läbi soov noortele ettevõtluse õpetamist koolides tõsisemalt sisse viia. Samas ka ettevõtjana olemise üldist mainet noorte seas (ja üldse ühiskonnas) tõsta. Väga teretulnud nähtus, sest kuidagi häiriv on ka internetimeedias pidevalt läbi jooksev klassivihast (ilmselt suures osas jäänuk nõukogude aja veenmistööst ja osaliselt ka euroopaliku sotsialismi mõju) läbiimbunud suhtumine ettevõtjatesse. Kuidagi ei suudeta meil veel mõista, et ilma ettevõtjateta ei oleks riigil maksutulusid ja töölistel tööd. Jõudu IRL-le sel teel.

Teiseks oli kavas film "Leitnant Julius Kuperjanovi rääkimata lugu". Faktide osas küllaltki huvitav film, enne ei teadnudki nii palju tema eluloost. Praegusel hetkel oli kuidagi võõrastav, et inimese, kes elas ja suri meie riigi eest, eluloo rääkimise taustaks oli Vennaskonna muusika. See on praegusel hetkel kuidagi solvav. Arvestades, et film tehti 2008. aastal, on see võib-olla mõistetav, kuid nagu üks kohalolnu ütles: "imelik oli selle filmi muusikavalik ikkagi - näiteks soomusrongide jutu saateks oli naaberrahva suure rohelise krokodilli lugu rongidest".

Viimaseks esinejaks oli Tarmo Kruusimäe. Tema rääkis oma tegevusest noorsootöö osas. See oli täiesti teema, millest pole meediast ise midagi kuulnud. Kuidagi tundus, et ta peab pidevalt "tuuleveskitega võitlema", mitmel hetkel oli soov vahele küsida, et mis erakonnast siis haridusminister on. Hea tunne jäi, et vähemalt keegi püüab vaeva näha isamaalise kasvatustöö osas. Liiga palju on igal pool juttu, et siit riigist peaks "jalga laskma" jne. See, osalt teatud poliitiliste jõudude vastutustundetu populaarsuse tagaajamine on kindlasti ka mõju avaldanud. Tore, kui keegi ka erakondadevälise noorsootöö osas vaeva näeb, püüdes neile tegevusvõimalusi pakkuda ja ka paljudest asjadest maailmas aru saada aitab. Liiga palju on meie poliitikute seas lähenemist, et noored on vaid materjal, millest saab kergelt sõnakuuleliku parteisõduri vormida. Olen suhtumisest sellesse ka siin kirjutanud.

Tegelikult on need õhtud küllalt huvitavad, näeb lähemalt, mida poliitikud endast kujutavad ja annab enne valimisi seisukohta kujundada. Kahju vaid, et isamaalise erakonna üritusel nii vähe rahvast oli. Kuidagi tundub, et kergem ja muretum meelelahutus konkurendi juures meeldib meie rahvale rohkem. Kahju. Selliseid asju tasub kuulata ja nendele teemadele mõelda.

Millist majanduspoliitikat Eestile on vaja?

Kriisi ajal on pidevalt üleval opositsiooni süüdistused valitsuse aadressil, et see midagi ei tee, samas valitsus kiidab ennast, et tehakse kõike hästi.
Mis on siis see, mida riik tegelikult tegema peaks (reisisaatjatest rääkimine pole ilmselt mitte kõige targem tegevus)? Meie riigis pole keegi süüdistajatest välja käinud, mida siis tegema peaks, hea on ju loopida üldsõnalisi süüdistusi. Samas kindlasti ei ole valitsus suutnud ka kõike päris ideaalselt teha, mis oleks võimalik olnud.
Milline võiks siis majanduspoliitika olla?

Eesti majanduspoliitika valimisel peab arvestama riigi iseärasustega:
- riigi väiksus
- geograafiline asukoht
- ajalugu: peame arvestama sellega, kust tuleme, selle mõju on veel ka praegu oluline


Jõukuse tõusuks on kaks allikat:
- toota (ja loomulikult ka müüa) võimalikult palju
- teenida säästudelt


Väga palju on kirjutatud (ka muidu küllalt mõistlike inimeste poolt), et heaoluks ei ole vaja suurt koguprodukti. Selline tõlgendus (a la vanaema on parem, kui palgaline lapsehoidja; kodusöök on parem kui restoranis jne. muud väited, mis iseenesest on küll õiged) on küll hea ajakirjanduse skandaalitaotluses või kirjutaja originaalitsevas vastandumises üldlevinud seisukohtadele, kuid ilmselt naturaalmajandusse ei soovi keegi tõsiselt tagasi minna, soovitakse tooteid ja teenuseid maailmaturult jne. Seega eesmärgiks peab olema rahvusliku koguprodukti tõstmine - selle arvelt saab osta tooteid ja teenuseid maalimaturult, katta sotsiaalsfääri, tervishoiu, kultuuri, kaitse jm. kulusid.

Tootmine

Majandusteoorias on toodete ja teenuste võimalik hulk ja nõudlus neile liiga seotud hinnaga, tänapäevases rahvusvahelises majanduses see päris nii ei ole. Eesti-suguse väikeriigi jaoks on turu maht sisuliselt piiramata. Me ei pea tootma kõiki tooteid vaid püüdma suure lisandväärtusega (bränditud, tehniliselt keerukate jne.) toodete ja teenuste poole. “Odavaid” tooteid on mõistlik sisse osta.

Et toota võimalikult palju on vaja:

• paindlikkus palkades ja muus töösuhtes
  Seda saavutatakse tänapäeva arenenud majandustes inflatsiooni abil, mis on elanike suhtes üks alatumaid makse, ja samas, mille mõjutamine ühisraha piires on piiratud. Samas pikemas perspektiivis ei saa see olla ühisraha riikide piires väga erinev (meil ei ole nii suurt geograafilist eraldatust; on küll väike turg, kuid selle mõju on ikka teatud piirini, mis on pöördvõrdeline majandusliku aktiivsusega ja meie jõukuse tasemega).
• tööjõu võime luua lisandväärtust:
  - haritus ja võimekus
  - haridus- ja ümberõppesüsteem
• lihtne ja efektiivne maksusüsteem - selgelt tuleb taotleda maksustamise ja sotsiaalse toetamise lahusust. Maksudega ei tohi minna sotsiaalse toetamise teele, selleks on sotsiaaltoetused. Maksunduses on vaid mõned põhikriteeriumid:

- oluline on maksu kogumise ja aruandluse koostamise kulude suhe kogutud maksudesse. Ei tohi minna teed, milles kulud nii ettevõttes kui maksu kogujas lähenevad maksuna saadud tulule (ilmekas negatiivne näide on müügimaks ühes omavalitsuses). Sama kuluefektiivsus on oluline näiteks sotsiaalrahade jagamisel: ka siin saab arvutada osa, mis moodustub jagamise tegevusele kulutatud raha tegelikult jagatud ja abivajajateni jõudvast summast (seda suhet võiks lausa regulaarselt jälgida).

- arvestada tuleb maksude motiveeriva mõjuga - mitte mingil juhul ei tohi lasta tekkida olukordi, milles maksud motiveerivad vähem tulu teenima või veel hullem takistavad seda.

Ilmekas näide on praegu kehtiv osalise tööajaga töötaja palga miinimumpalga pealt maksustamine - tahaks päris kuulda, kuidas sellise asja vastuvõtmist põhjendavad Riigikogu liikmed, kes selle poolt hääletasid (kiusatus oleks lausa öelda, et sellised inimesed ei peaks kunagi Riigikogusse kuuluma). See skeem välistab paljud osalist tööaega nõudvad tegevused väikeettevõtluses.

- Maksuregulatsioon peab olema lihtne ja ühene. Ei tohi loota meie veel nõukogudeaegse suhtumisega maksuameti tõlgendustele. Kohtu poolt seaduse tõlgendus peaks olema ka ikka erandjuht, mis viitab seaduse koostaja nõrgale tööle.

Siin näiteks: progresseeruva tulumaksuga on tööl kaks töötajat, MA väidab, et tegelikult on tööl vaid üks, teeb ettekirjutuse lisamaksude saamiseks, arestib kontod jne. Ettevõtja peab kohtus tõestama, et ta “kaamel ei ole”. Paljas see näide peaks olema piisav põhjus, miks progresseeruvat maksu meil isegi kaaluma ei peaks.

Kokkuvõtteks maksude osas:
- Eesti on õigel teel tarbimisele suunatud maksustamisega
- Selles suunas tuleb edasi liikuda, sest õige pea tulevad ka muud meie järgi - seistes saadakse meid kätte.
- Tarbimismaksude tõusuga peaks katma palgamaksude ülempiiride ja vähendamiste mõju riigi tuludele. Mingi osa sellest peaks minema sotsiaalkulutusteks - ühiskonna vananedes pole nagunii kauaks enam muid võimalusi.

Riiklik abi:
- põhiliselt riigi ja tootjate tutvustamine:
* riiklikud delegatsioonid koos ärimeestega
* messid
* toetus äri ajamisel (majandusesindused, teabetöö meie ettevõtjatele välisriikide kohta ja vastupidi jms.)

Riikliku iga kulutuse puhul tuleb kaaluda, kas erainvestor seda efektiivsemalt ei tee (ilmselt näiteks messidel osalemine, majandusesindused jms on riigi poolt efektiivsemalt võimalikud).

Teine võimalik argument: ilma riigita seda tegevust ei toimuks üldse:
- siin põhiliselt koolitus (milles ka oleks vajalik tihe koostöö eraettevõtlusega)
- ka muud investeeringud, mille tegemine erainvestorite poolt aega võtab (praegu näiteks vedelgaasi terminal, tuumaelektrijaam, Euroopasse viiv raudtee jne.)


Säästudelt teenimine

Väga oluline osa normaalsest majandusest on säästmine ja selle pealt teenimine. Riik ei tohi muid probleeme lahendada inflatsiooni abil (nagu USA 2008. aasta majanduskriisis). Sellega “karistatakse” säästvaid kodanikke, mis hiljem maksab negatiivselt kätte (ja kelle vähesus ongi üks põhiline kriisi põhjus). Kui säästud inflatsiooni tõttu vähenevad, siis soodustab see üle võimete võlgu elamist: põhimõtteliselt võib mõelda nii, et kui ühel hetkel poleks suurtes võlgades oleval riigil enam väliskaubandust, peaks riik ikkagi rahaliselt välja andma intressi, mis võib olla päris suur. Kindlasti oleks vastupidine variant meeldivam: lisaks kaubavahetuse plussile tuleks riiki tulu ka riigist välja investeeritu arvel.

Praegu teenib suur osa meie ettevõtlust ja vara välismaalastele: on siin välisomanduses olev edukas ettevõte, välismaa pensionäridele läbi fondi kuuluv ärihoone (büroo, ladu või kaubanduskeskus, millest õhtul oste tehakse jne.). Tegelikult peaks püüdma vastupidise suunas.

Säästude olemasolu looks aluse ka kohalike uute perspektiivikate projektide käivitamisele. Hetkel on selles osas põhilised riigi fondid, mille tegevus kõrvalseisjale sageli väga küsitav tundub. Sealt raha saamine (nagu ka eurorahade) on muutunud eraldi “majandusharuks”. Ka siin on eraettevõtjad ilmselt efektiivsemad.

Säästude paigutamisel on suureks miinuseks meie investeeringute haldajate väga nõrk tase ja kriisi ajal saadud väga halb maine (meediast jäi mulje, et lausa iga kohaliku võlakirjaga oli probleeme). Siin oleks äkki koht riigi aktiivseks tegutsemiseks: riik ei pea mitte rahasid paigutama, vaid looma turvalise keskkonna selle toimimiseks. Elanikul peab olema võimalus oma sääste paigutada kohalikule turule mõistliku riskiga. Mõistlik oleks siin äritegevuslik, mitte struktuurne (investeeringute haldajate vastutustundetus, suure turutegija soov oma suurena tunduvat laenuriski erainvestorite peale panna, oma sõprade mittemõistlike äripojektide ja/või mittemõistlik finantseerimine jne.).
Parandust toob vaid aeg. Riik saab siin aidata regulatsiooni osas; ka suurte palkade väiksema maksustamise osas.

Välismaal teenivate säästude arvelt teenimine on väikesele riigile väga atraktiivne. See on iseenesest ka palju lihtsam kui teenimine ekspordilt, samas meie jaoks ei ole ees sisuliselt ka mahulisi piiranguid.

Loomulkult on parem, kui säästud lähevad investeeringuteks Eestis, kuid esimese sammuna on oluline säästude olemasolu, küll nad siis leiavad tee ka efektiivsemasse kohta (ehk välismaal teeniv raha tuleb koju, kui siin riski/tasu tase atraktiivseks muutub).

Riigi poolne majanduse stimuleerimine.

Kriisi ajal sai populaarseks rääkida riigipoolsest majanduse stimuleerimisest: selliste juttudega püüti põhjendada USA ja muude riikide valitsuste sekkumist majandusse. Igal võimalusel põhjendati seda Keynes’i nimega. Paljud “targad” ka Eestis rääkisid, kuidas riigipoolsete investeeringute kordaja (multiplier, ehk arv, mitu korda suurem on tegelikult majanduses toimuv nõudluse tõus võrreldes riigi poolt tehtavate kulutustega) on 4-6.
Võttes siis kätte Keynes’i põhiteose “General Theory of Employment, Interest And Money”. Keynes räägib siin Kahn’i uurimistöödest, tuues välja sellised numbrid: kui riigi väliskaubandus on ca 20%, kui töötud teenivad ca 50% töötavatest samadest inimestest tööl, siis oleks kordaja vaid 2-3. Keynes räägib samas ka, et selliste toimingute mõju on Suurbritannias palju väiksem kui USA-s.
Mis on siis Eesti olukord: väliskaubanduse osa on (küll eri allikates ja eri aegades kõikuv) pigem 60-70%; töötute tuluga on asi raskem. Minu oma kogemus, teiste töölisi otsivate ettevõtjate jutud ja ka veebis kirjutatud kommentaarid näitavad, et nn. töötutel on küllaltki paljudel muu sissetulek. Sellest ka soovimatus legaalsele tööle minna. Mõnus on ju mustalt teenida, saada riigi käest toetusi jne. Kuigi kindlasti on ka töötuid, kelle sissetulek töötuks jäämisega kindlasti vähenes ja pigem lausa kadus, siis keskmisena tundub, et see suhe ei pruugi olla Eestis nii suur. Arvestama peab ju ka seda, et suurem osa töötuks jäänutest ei ole kõige konkurentsivõimelisem tööjõud ja normaalses (mittebuumivas) majanduses eriti suurepalgalist tööd nagunii ei saaks.
Siit tuleneb väide, et see kordaja Eestis ei ole palju suurem 1-st. Kui võrrelda seda ebaefektiivsusega riigi poolt tehtavate investeeringute puhul võrreldes erainvesteeringutega, siis ilmselt on mõistlikum see raha maksudena korjamata jätta ja lasta teha investeeringuid erainvestoritel. (Samas ei maksa unustada, et kordaja on sama ka siis, kui investeeringu teeb erainvestor - vahe on vaid selles, et riik ei saa siin öelda, millal investeeringut teha.)

Keynes’i päris keeruliselt kirjeldatud raamatut kuluks muidugi majandusepoliitikat tegevatel inimestel lugeda. See ei ole kaugeltki kergelt loetav ilukirjandus, vaid peab pingsalt mõtet jälgima. Põhiväide on temal, erinevalt enne teda levinud turgu ideaalseks pidavatest teooriatest, et turg võib saavutada tasakaalu koos töötusega. S.t. palk ei ole allapoole paindlik, ega muutu vastavaks nõudlusega, seega tekib tasakaal turul, milles on ka tööpuudus. Sellele kõigele aitab kaasa ametiühingute tegevus jne. Meie riigis toimunud väike töösuhete paindlikumaks muutmine on selles suhtes kasuks ja aitab turul tasakaalu saavutada. Loomulikult ei ole meil töösuhted lõpuni paindlikud ja mingi jäikus on siin ikkagi sees. Seega riigil on selles suunas tööd veel küll. See muutub järjest olulisemaks, kui meie palgatase kõrgemaks läheb.

Mida peaks siis Eesti tegema majanduskriisis?
Selge on, et majanduse elavdamine elavdamise pärast ei oma meie väikeses majanduses suurt mõtet. Tuleb “rehepaplikult” oodata ja vaadata pealt teiste riikide kulutusi, mis viivad kokkuvõttes ka meie tootmist ülesse.
Loomulikult on majanduse kriisiaegadel mõtekas teha riiklikke investeeringuid (infrastruktuuri jms.), kuna need on siis lihtsalt odavamad ja loomulikult aitavad leevendada majanduslanguse lööki. Kindlasti ei saa seda teha laenude arvelt, vaid “headel aegadel” kogutud reservidest. Samas on meie noore majanduse puhul reservide korjamine raske, sest kõik kulub ära ka “headel aegadel”.
Jättes kõrvale demokraatliku ebakindluse, oleks kindlasti mõistlik panna paika mingi matemaatiline valem, palju tõusva majandusega peaks riigieelarvest üle reservi jääma, palju mingi languse puhul reserve kulutada. Praktikas on selle saavutamine ilmselt pea võimatu, seega on kindlam hoida jäigemat joont mitte minna eelarvega miinusesse.

Kõrge lisandväärtusega majandus

Meie meedias on palju kirjutatud, viimasel ajal on jälle seoses valimistega aktiviseerunud, jutt kõrge lisandväärtusega majanduse poole suundumisest. Kuidagi jääb mulje, et kui palgamaksud pealt ära piirata, natuke toetusraha vasakule-paremale pilduda, siis ongi TEHTUD!!!
Kas natuke liiga lihtne ei tundu? Kuidas keegi teine selle peale ei tule?
Äkki ikka asi ei ole päris nii pinnapealne. Kes on vähegi suhelnud kasvõi meie põhjanaabri ettevõtetega, on tajunud isegi lihtsate oskustööliste (isegi mitte inseneride, vaid inimeste, kes on ca meistrite, töödejuhatajate, päris töömeeste vms. tasemel) professionaalsust. Meil on isegi suurest tööpuudusest hoolimata raske leida isegi sekretäri, kelle nõuded on päris elementaarsed: elementaarne kirja- ja arvutioskus, lahtine maailmavaade. Hiljuti suhtlesin ühe Kesk-Euroopa väikefirma kesk- ja alama taseme töötajatega. Kuidagi halb tunne jäi, kui võrdlesin neid meie sama taseme töötajatega.
Äkki selles ongi meie alles areneva majanduse tase. Kui mõnes suuremas majanduses on mingi kvaliteediga töötajate suhe ca 10-20%, siis Eestis jääb samast protsendist väheks, sest lihtsalt ei jätku absoluutarvus inimesi, et projekte käivitada. Väga lihtne on aru saada, et väiksemal riigil peab samale tasemele jõudmiseks olema tööjõu keskmine kvaliteet parem. Selle saavutamiseks on vaja aega ja sihikindlat liikumist.
Kust siis pihta hakata? Ikka juba koolist. Kuidagi selline mulje on jäänud, et meil on haridus kuidagi teisejärguline: isegi valitsuste moodustamisel on muude ministrikohtade osas konkureerimine, see ministrikoht on vaja lihtsalt täita. Ega see koht poliitiliselt väga riskine ka pole, sest kui näiteks sotsiaal-või rahandusminister midagi unarusse jätavad, siis on rahulolematuid kohe palju. Hariduses ei paista kohe suurt midagi välja. Kuid samas on just see koht, millest tulevik kõige rohkem sõltub.
Juba koolis peaks suutma viia inimesteni, et teatud baasoskused on inimese enda elujärje osas olulised. Mingi kindla eriala spetsialistiks saamine on järgmine tase, kuid see on juba järgmine samm. Peaks kujundama hoiakut, et sellistest lihtsatest asjadest sõltub inimese enda elujärg.
Kogu riigi ulatuses peaks sisendama kuvandit, et töökus, nutikus, ettevõtlikkus jne. on meie omadused. Seda mitte ühe rahvuse raames, vaid kõigi siin põhjamaal elavate osas. See sisendamine, et me oleme sellised, töötab paremini, kui soovitus nii- või naasugune olla. Natuke on selline lähenemine sarnane sellega, mis oli 30-ndatel. Ka siin Eestis. Kui me ei suuda levitada arusaama, et töökus, oskused, edasipüüdlikkus, võime ilma abita hakkama saada jne. on meie omadused, ei suuda meie majandus ka kuidagi arenenumatele järele jõuda.
Mida siis riik saaks teha, et lisaks nendele hoiakute kujundamisele aidata ettevõtlusel rahvusvahelisemaks ja konkurentsivõimelisemaks areneda?
Keskharidusega peaks kiirelt tagama, et lõppeksid igasugused imelikud korruptiivse maiguga tegevused - et baasprogramm oleks objektiivselt kehtestatud riigi poolt, mitte et see kujuneks välja vastavalt mõne ametniku suvale (või tema sõprade huvidele). Vanemas vanuses peaks süvaõppe osas olema paindlikkus, et tekiksid jälle traditsioonid tugevate koolide osas ja ei oleks põhjust karta, et need mõne võrdsustamist soosiva reformiga kaoksid.
Kõrghariduse osas peaks riik julgelt finantseerima riikliku tellimusena erialasid, mille puhul ei ole karta liigset tööjõu kogust - tegelikult teatud aladel on mingi kriitiline mass aluseks, et suured rahvusvahelised ettevõtted siia üldse midagi tegema tuleksid. Hea näide on IT-haridus, mille mahu osas on selle ala ettevõtted juba ammu nurisenud. See ona ka hea ala, sest siin pole karta spetsialistide üleküllust - kui on teatud hulk spetsialiste, siis tuleb siia rahvusvahelisi firmasid, tehakse kohapeal projekte, mille tulemit müüakse välja ja nii edasi. Paljude muude alade puhul on mahu planeerimine raskem, kuid igal juhul on parem, kui see on suurem kui väiksem. Selline tegevus on olulisem kui populistlik "tasuta kõrgharidus". Oluline on, et vajalike alasid õpetataks ka riigi poolt tagatuna - kes suudab, saab õppida neid tasuta, kes mitte, see tasuliselt. Kas siis parem oleks see, et need kes tasuta õppele ei pääseks, ei saaks üldse õppida?
Kõrghariduses on küllalt oluline ka ettevõtluse ja kõrgkoolide sidemete kiirem ja sügavam loomine. Meil on selles osas arglikke katseid tehtud, kuid need on tehnoloogilistest aladest kõrvale jäänud. Äkki omaks mõtet teha selliste asjade peale majandus- ja haridusministeeriumi ühine töörühm, mis püüaks seda tegevust edendada, vajadusel koostaks vajalikku seadusandlust, analüüsiks ja põhjendaks võib-olla ka vajalikke investeeringuid kõrgkoolidesse, sest selgelt nende baas ei ole meil veel nii tugev, samas ka ettevõtted ei ole nii tugevad, et neid investeeringuid kanda. Selles alas pingutused tasuvad ennast kindlasti: arendatakse uusi tehnoloogiaid, üliõpilased ja ülikoolide töötajad saavad tegeleda teisel tasemel probleemidega, millega tegelemine muidu eeldaks välismaal töötamist või õppimist.
Riik peaks arendama info edastamise süsteemi nii seest väljapoole kui ka sissepoole. Kui keegi tahab teha äri välismaal, siis peaks saama kergelt baas-juriidilist abi, informatsiooni jne. Samuti, kui keegi välisfirmadest soovib midagi Eestis teha, siis meie välisesinduste "püha kohus" peaks olema nende igakülgne aitamine.
Siia alla peaks kuuluma ka regulaarne riiklikult koordineeritud messidel käimine, mis aitab tutvustada meie riiki ja aitaks ettevõtetel kontakte ja kogemusi saada.
Järjest rohkem tundub, et ka välistööjõu osas peaks riik aktiivselt soosiv olema. Ei ole raske panna paika kriteeriume, mis välistaks selle kasutamise migreerumiseks EL-i. Kui meil tegutseval ettevõttel on vaja head spetsialisti, siis riik peaks selles osas aktiivselt toetav olema, sest meie väikeses majanduses võib üks hea spetsialist luua võimaluse mitmete hästitasuvate töökohtade loomiseks kohapeal. Sellesse teemasse haakub ka maksustamise nihutamine rohkem tarbimisele suunatuks - see muudaks Eesti töö kohana atraktiivsemaks.
Üks teema, mis eelmise kümnendi jooksul on kadunud tähelepanu alt, on meie lähedane suhe oma põhjanaabrist sugulasrahvaga. Kuidagi ei saada aru, et see lähedane suhe, kerge teineteisemõistmine, lõi eelduse meie kiireks majanduslikuks hüppeks Venemaa alt pääsemisel. Ka praegu kuluks see ära rahvusvaheliseks majanduseks saamisel - ära kuluks kogemused, mahueffekt meie väikesele riigile lisaks jm. Riiklikult peab kuidagi leidma lahendusi (ka mittetraditsionaalseid) sugulasrahvaste kultuuri takistusteta ülekandmiseks. Naljakas on, et venekeelsena tuleb meile kogu maailma info kohale, pole mingeid probleem autoriõigustega ega muus. Samas soomekeelsena on siin probleemid ees. Me oleme nagunii selles osas kaotanud pea ühe põlvkonna. Me ei jää selleks, kes me oleme, kui me ei tea oma sugulasi. Meil ei ole veel alust pidada ennast nii arenenuks, et me naabreid ei vaja. Küsimus, kas endast hooliv rahvus üldse oma juuri niimoodi unustada kunagi tohikski. Me ei saa öelda, et me oleme lõplikult vaba, kui me ei saa oma sugulasrahva-keelset televisioonigi vaadata.
Paljast jutust, et me tahame suunduda kõrgema lisandväärtusega majanduse poole, ei piisa enam. See on elementaarne teadmine, vaid päris tobud leiavad, et majandust ja ühiskonda arendab edasi astmeline maksustamine või midagi muud sellist. Teadmine, mida me tahame, on üks asi, sinna rutem jõudmine jälle teine. Isevoolu teed arenenuks riigiks saada võtab väga kaua aega. Karta on ka, et maailma majanduslik (ja ka tehnoloogiline) raskuskese kaugeneb õige ruttu meist. Kui me ettevõtted ei saa kiirelt tugevaks, on neil raske meist kaugenevas globaalses majanduses osaleda.
Sõltumata poliitilistest eelistustest peaks võtma eesmärgiks Reformierakonna poolt välja pakutud 5 rikkama riigi sekka jõudmise. Ajast ei ole mõtet rääkida, kuid mida rutem sinna jõutakse, seda parem. Kes selliste asjade üle naerab ja ilgub, ei armasta oma riiki ja rahvast.

Rahulolematu kodanik

Tänasel päeval tuli lausa kaks uudist, mis Eesti poliitikute vastu protesti tekitab: lausa kahe erakonna, mida üldse valimisvääriliseks pean.
Hommikune sõnum raadios, milles meie peaminister ütles, et demokraatias peabki olema valmis Keskerakonnaga koostööd tegema. Leheartiklis on rõhk pehmendavatel ütlustel. Parafraseerides: Venemaa enamlastega ja Saksamaa natsionaalsotsialistidega pidigi koostööd tegema, et sellega pinged tänavalt parlamentaarsesse vaidlusesse kanaliseerida. Kõik me teame, et kummagi juhu hind oli pärast kümnetes miljonites inimeludes. Eestis küll nii palju elanikke polegi, kuid ka sadade tuhandete kaotamine on meile väga valus. Selge on ka see, et see pole mingi sügav demokraatiaarmastus, vaid demagoogia tähelepanu kõrvalejuhtimiseks koostöölt Keskerakonnaga (reformil veskikivina Tartus).
Võib ju öelda, et mõne inimese viga ei saa teistele süüks panna, kuid: loomulikult ei ole ühe inimese teod põhjuseks teiste süüdistamiseks, kuid see, et need inimesed seda hukka ei mõista ja selle võimatusel erakonnast ei lahku, näitab iseenesest nende eetilisust.
IRL-i päeva uudis on koostöö prantslastega elektrijaama asjus (uudistes pidulikult suurim majandustehing). Kas nii me tänamegi Mistrali müügi eest? Kui Ida-Euroopa väikeriigid koos võtaks vastu avalduse, et see ei ole OK, ei ostaks Prantsusmaalt kaupu ja võib-olla saadaks ka saadikud välja, siis jõuaks maailma sõnum, et selline tegevus ei ole OK. Meie valisime teise tee ja see ei ole tee, mis on Eesti riigi püsimajäämise koha pealt õige.
Euroopa on viimasel ajal teinud pidevalt kahte viga: üks on võlgu "jõukalt" elamine ja teine Venemaa liigne usaldamine. Esimeses asjas õpetab neid kriis, teises ilmselt mitte keegi, sest võimaliku kahju peavad kinni maksma teised. Tegelikult oleks Prantsusmaale ja Suurbritanniale õiglane juba II MS ajal olnud vähemalt pooleks aastaks Vene okupatsiooni alla jäämine, siis oleks asjadele (nii sõja ajal tehtutele, kui praegustele) praegu natuke teise pilguga vaadatud.
Elektrijaama deal'is on teine aspekt selline suurelt põlevkivi põletamisele orienteerumine. Loomulikult on tore praegu elektri müügist Skandinaaviasse raha teenida, kuid kas need rahanumbrid ei tundu mõnekümne aasta pärast naeruväärselt väikesed. Kuidagi väga tundub, et ettevõtjate (isegi riigiettevõtjate) huvid jooksevad üle riigimehelikest ja rahvuslikest.

USA-l saab raha otsa

Tänase päeva seisuga prognoositakse, et USA riik muutub maksujõuetuks selle aasta märtsi lõpuks. Probleem pole mitte Fed'i võimes raha trükkida, kuid on kehtestatud piir maksimaalsele võlgnevusele, mis selleks ajaks täis saab.
Ega seaduseandja poolt selle piiri muutmine pole raske, kuid seal on enamuses vabariiklased, kes ilmselt laenu suurendamisega demokraatlike laristavate programmide jätkudes ei nõustu.
Võla kasvu peatamisega seoses on imelik küsimus: millal pöördub USA käibemaksupõhise maksustamise poole. See oleks huvitav ka meid silmas pidadeks, sest võtaks vasakpoolsete tulumaksulembuselt ühe toetuse, mida avalikkusele serveerida, alt.

Kuidas kinnisvarabuumiga raha teenida

Järgnev jutukene kuidas odavalt kinnisvarabuumi ajal rikkaks saada. Tore lugu, kui see ei oleks võimalik ka meie kodumaal.
Elab vabaabielupaar (see annab vajalikud erinevad perekonnanimed), naise vanematele on tagastatud küllaltki atraktiivses kohas pealinna lähedal talukoht, mees omab maareformi ja kinnisvarabuumi ajal õitsvat maamõõdufirmat. Sellest kipub aga väheks jääma, ootamatult kätte sattunud suurt maatükki ei raatsi lihtsalt maha müüa, vaid kinnisvarabuumi kasutades peaks maa väärtustama (nii ju kogu aeg ajakirjanduses majandusele soovitatakse).
Kõik oleks nagu lihtne, kuid ometigi on mõned probleemid: sõiduteid pole nõukogude ajal püüdnud keegi ehitada tulevast ehitusbuumi silmas pidades, muid kommunikatsioone ei peetud nõukogude ajal tööliste suvilapiirkonnas üldse eriti vajalikuks. Kuid ega see eriti ettevõtlikke kinnisvaraarendajaid heiduta - nagu jumala abiga on naaberkrundile nõukogude ajal valminud suur puhkekeskus, mille juurde toovad nii teed, kui millega on ühendatud ka enamus kommunikatsioone. Nüüd oleks vaja kõik see oma kinnisvaraprojekti jaoks ära kasutada. Enne projekti käivitamist on vaja teha detailplaneering ja on selge, et ükskõik kui hooletu naaberkrundi omanik selliste plaanidega ei nõustu. Kuid ka siin on abi lähedal: puhkekeskusel on rentnik, kellega pole raske sõprust sobitada. Küsimus on aga tema volitustes anda vajalikke kooskõlastusi. Selleks on lihtne lahendus: detailplaneeringu koostab mehe firma, kes kinnitab kohalikule omavalitsusele, et puhkekeskuse rentnikul on kõik õigused omanikku esindada, naiivne vald usaldusväärse maamõõtja sõna usubki ja naisele kuuluva maa detailplaneering võetaksegi vastu. Ehitus võib alata.
Kõik võib-olla lõppekski ilusalt, kui puhkekeskuse uusi omanikke ei häiriks mängivate laste vahelt läbi kihutavad autod, pidev soov naaberkrundil prügi ladustada ja kogu krunti mingi kommunikatsiooni vedamiseks üles kaevata.

Edgargate jõuluajal

Jõulude eel jõudis teravaks muutuda Savisaare kahtlustuse skandaal seoses Venemaalt raha küsimisega. Selles osas ei oskagi midagi lisada: ühelt poolt ei olnud neil kohtumistel "laua all", teiselt poolt pole Keskerakonna eetilisuse suhtes kunagi mingeid illusioone olnudki. Kui KAPO tõesti ise nii olulises asjas nii head tööd teeb, siis on see vaid meeldiv üllatus. Samas selles osas ilmselt fakte avaldada ei saa, nii et jääbki teadmata, palju ikkagi ja kuidas teada saadi, palju võis siin sõbralike luurete abi olla.
See skandaal toob aga välja kaks probleemi, mis meie poliitelus on, ning mis ainult Keskerakonnaga ei piirdu.

Esimene on inimeste (eriti noorte) muutumine karjääripoliitikuteks. See tähendab, et on hulk inimesi, kelle elu perspektiiv on peaaegu täielikult seotud talle antava kohaga erakonna valimisnimekirjas või peale valimisi võimule saades jagatavate "soojade" töökohtadega. Sellised inimesed on täielikus sõltuvuses erakonna juhtkonnast (või Keskerakonna puhul juhist), oodata nende poolt mingitki opositsiooni või oma ideesid on naiivne. Praegune kriis on selles osas ilmekas näide: suu julgesid natuke lahti teha vaid inimesed, kes tundsid endas kindlust ilma erakonnata elus läbi lüüa. Kahjuks on neid väga vähe.
Siin on raske midagi parandada. Ühelt poolt peaks valimisüsteemi muutma nii, et vaid isiku enda hääled loeksid. See muudaks olematuks parteinimekirja eelised. Ametikohtade jagamisega peale valimisi on raskem, sest paratamatult on uusi ametnikke vaja ja nende värbamise hindamine objektiivselt on võimatu. Radikaalselt võiks teatud ametikohtadele kandideerijatelt nõuda seaduse järgi kinnitust, et järgmistel kohalikel või üleriigilistel valimistel nad ei kandideeri. See võiks olla seadusesse kirjutatud piirang ja võiks rakenduda kõigile ametnikele, kelle palk on suurem kui keskmine palk riigis.

Teine suur probleem on erakondade sõltuvus rahast. On ju täiesti selge, et inimene või organisatsioon, mis on võlgade tõttu "vastu seina" surutud, ei saa olla usaldusväärne. Lootusetus olukorras inimene võib nõustuda asjadega, millega ta normaalses olukorras ei nõustuks.
Erakondade rahastamine "poliitiliste veendumuste" pärast on ju praktiliselt igal juhul täiesti selge huumor. Tegelikult pole vahet, kes raha annab, mingi soov on ikka seal taga. Paljud populistid, nende seas ERSP nime all tegutsema hakanud rahvuslased, on tõstnud üles riigieelarvest rahastamise lõpetamise. Samas on see ainus rahastamine, mis "midagi tagasi ei oota". See peaks olema tegelikult suurim lubatud rahastamise allikas. Riigikogus veel mitte olevatel erakondadel võiks lubada mingis mahus veel muid allikaid kuni mingi ajani enne valimisi. Summa võiks olla näiteks võrdne 5% riigi valimistel saadud häälte puhul saadavaga. Aeg võiks olla piiratud 2 aastani enne valimisi, millel nimekiri üles pannakse. Loomulikult oleks raha allikaks ka liikmemaksud, mis peaks olema kõigile liikmetele võrdsed (või võrdne osa maksustatavast tulust), liikmete annetused (mis tegelikult näeb rahapesu moodi välja) võiks keelatud olla.
Rahastamisega on otseselt seotud vajadus suurte rahade järgi: See on tingitud lausreklaamist - igal pool on näod mingi lühida hüüdlausega. Kelle isikuga palju rohkem ei seostu, võiks valimistel üldse mitte osaleda. Selline asi soosibki pinnapealset "tuttava näo" valimist.
Maailmas on piisavalt võimalusi ka tasuta oma mõtteid kirjutada, nagu näiteks siinnegi blogikeskkond. Loomulikult eeldab see lugeja teadlikku tegevust info hankimisel, kuid natuke peabki kodanik ise ka tegema. Valimisõigus ei ole vaid õigus, vaid ka kohustus.

Kuidas mahulõdvendus mõjub?

Juba mõnda aega on QE2 (quantitative easing) töös. Kuigi aktsiaturud ja toorained (sh. väärismetallid) on kihutanud hooga üles, siis võib väga tõenäoliselt ei ole kogu see lõdvenemine päris varade hindadesse jõudnud.
Kui lõdevendamine hooga hakkas, siis liikus USA dollar isegi euro suhtes ülespoole. Samal ajal oli suurte riikide juhtide kokkusaamine (kus USA presidendil oleks valuutakursi muutusel veel ebameeldivam viibida olnud), intsidendid Korea poolsaarel ja nagu tellitult kriis Iirimaa võlakirjades. See kõik lubaks luua vandenõuteooria, et see oli kasulik USA-le.
Kas need muud sündmused oli juhuslikud või mitte, igal juhul nad vähendasid dollari langust euro suhtes (pigem isegi vastupidi). Samas aga ei muuda see olematuks, et novembri keskpaigast on turule tulnud "õhust" esialgsete plaaanide kohaselt minimaalselt 80 mlrd dollarit. See summa ei saa oma mõju avaldamata jätta. See mõju on kindlasti tulemas. Kui laenuandmine vähegi kiireneb ja raha kordaja taas kasvama hakkab, siis tuleb raha turule mingi hetk päris palju juurde.
Täna jäi Bloomberg'is meelde arutelu Bernanke jutu kohta lisarahast ja võimalikust reguleerimisest kui inflatsioon kiirelt tõusma hakkkaks. Saatekülaliseks olev naisterahvas ütles õige mõtte: "Me kõik teame, et Fed võib võtta vajalikke samme inflatsiooni pidurdamiseks - teoreetiliselt võiks tõsta intressi isegi 15 minuti jooksul. Kuid millal enne on Fed midagi õigel ajal teinud?"
Teoorias ja matemaatilistes mudelites võib kõik võimalik olla, kuid kahjuks keskpangad ei suuda teooriat ligilähedaseltki praktikas ellu viia.
Lisaks on antud asjas üheks suureks kaalukeeleks ka USA riigi enda suur võgnevus ja ka eravõlgnevus. Võib vaid ette kujutada, mis juhtub, kui Fed ühel hetkel enam riigi võlakirju ei osta ja samas ka intressi kergitama hakkab.
Pigem on tõenäoline, et Fed peab veel võlakirju päris pikalt ostma, samas ka intressi mitte eriti tõstes. Kasumlikkuse üle ei pea eriti pead vaevama, sest Fed laenab välja sisuliselt nullkuluga raha, seega iga (ka väga väike) intress on neile kasumlik.

Kas parim september?

USA aktsiaturud tegid nominaalväärtuses suurima tõusu septembris 71 aasta jooksul. Kas aktsiaturud tõusevad tõesti nii palju.
Kuulake ja vaadake Peter Schiff'i:

Populism surub hävingusse.

Mulle sattus Yahoo all ette arvamuslugu, milles pole küll midagi väga uut välja toodud, kuid on arutletud selle üle, kuidas USA presidendi populismist tingitud käitumine võib maailma päris suurde hävingusse saata.
Võrdlust on alustatud BP naftakatastroofist ja USA presidendi käitumisest sellega seoses. Sellel juhul pole lähtutud sellest, et tegu on õnnetusega, mis oleks võinud põhimõtteliselt juhtuda iga seal tegutseva firmaga, vaid on kasutatud ära selle firma briti tausta ja puhutud üles patriootlike ameeriklaste viha selle vastu. Enamus erialaseid arvamuste avaldajaid on väitnud, et suur süü selles katastroofis ei ole mitte ainult BP-l, vaid ka nõrgas USA riigipoolses järelvalves sellise ohtliku tegevuse üle.
Nüüd tagasi ees ootava hävingu juurde. Praeguses kriisis on enamatel juhtudel süüdistatud tuletisinstrumente finantsturul. See on olnud ääretult mugav, sest tegu on umbisikulise süüdlasega, mille kaela on kerge kõike ajada. Nii hea on süüdlaseks pidada väärtpabereid, mis ei saa ju ennast kaitsta jne. Isikute vastu suunatud süüdistused vajaksid tunduvalt suuremat oma seisukoha kaitsmist.
USA president on juba pikalt "sõitnud selle seljas", et kauplemise selliste asjadega peaks ära reguleerima. Hetkel võib toimuda selliste tehingute tegemine suvalise kabineti laua taga ja kellelgi ei ole ülevaadet, millega ja kui suures ulatuses kaubeldakse. Nende instrumentide mahtu hinnatakse 700 triljonile dollarile, mis on ääretult suur summa. Siia alla läheb kõik alates väärtpaberiteks muudetud kinnisvaralaenudest kuni Kreeka riigi laenudeni. Need on paindlikud vahendid, mis võimaldavad luua skeeme, millega saab laenu anda alla normaalset intressitaset (kinnisvaralaenude puhul) või siis näidata, et võetud laen ei olegi laen, vaid hoopis midagi muud (Kreeka puhul).
See, et selline tegevus vajaks reguleerimist, on täiesti õige. Paljud analüütikud arvavad, et kui see on korrektselt reguleeritud, võib selle äri maht isegi kasvada. Mis iseenesest on hea, sest võinaldab turul paremini tasakaalu saavutada.
Kartus on aga seotus sellega, et populismist tingituna võib see seadusandlus väga toorelt välja tulla. Kui selle tulemusel väheneb nende varade väärtus aga näiteks vaid 10%, siis oleks tegemist USA 5 aasta siseproduktiga, mis tooks kaasa väga suure vapustuse finantsturgudel. See summa oleks ka üle 5 korra New Yorgi aktsiabörsi kõigi ettevõtete hinnast (summaarsest turukapitalisatsioonist).
Loota on, et see on vaid ohustsenaariumi kirjeldus, kuid mõtlematuid populistlikke samme tehes, nagu juba paar aastat kombeks on olnud, pole see sugugi täiesti võimatu.