Võlakriis - kas läänemaailma lõplik langus?

Varsti saab mööda 3 aastat 2008-nda aasta septembri maailmamajanduse krahhist. Enne seda olid erinevad näitajad ennustanud tulevat juba ligikaudu aasta aega.
Mis oli siis selle põhjuseks? Läänemaailmas oli enne seda juba pikka aega valdavaks võlgu elamine, poliitikud tekitasid oma populaarsuse toetuseks mulli USA kinnisvaraturul. Ebastabiilsust aitas tekitada ka igasuguste tuletisväärtpaberite kasutamine. Need paberid võisid olla tulenevad igasugustest kokkulepetest. Nende mahtudest puudus kontroll järelvalveametkondadel. Neid ei registreeritud kusagil. Algselt oli teada, et palju kinnisvaralaenudest on ümberkujundatud võlaväärtpaberiteks. Nende riskisusest oli palju juttu. Tegelikku riski mahtu ei osanud siis keegi hinnata. Alles nüüd on välja tulnud, et osa võlgu, mida edasi müüdi, ei olnud isegi korralikult vormistatud. Lisaks kinnisvaralaenude väärtpaberitele oli 2008. a. kriisis juba oluline koht CDS-del (Credit Default Swap'idel - mida võib nimetada võlakindlustuse väärtpaberiteks). Need oleks ilma riigi vaheletulekuta saanud saatuslikuks kindlustushiiule AIG, mis kindlustas nende abil kinnisvaralaenusid. Kuna CDS-de turg oli ja on ka praegu reguleerimata, siis põhimõtteliselt said kõik, kel oli piisavalt raha, kes arvasid, et mingi sündmus ei toimu, müüa selle sündmuse vastu CDS-e. Kui siis oli valehinnang (nagu AIG puhul), siis oli krahh lähedal.
Mis on praeguseks muutunud?
USA-s on kinnisvaraturg hindade poolest küll veel põhjas (tagasi seal all, kus ta enne juba korra käis), kuid mingis mahus on toimunud halbade laenude lõpetamisi ja üldse laenude refinantseerimisi (seda suures osas tänu riigi poolt pakutavale odavale võimalusele). Mingi võrdlus, mida hiljuti nägin, tõi välja, et USA (mitte siis ainult riigi, vaid kogu) võlgnevus on vähehenud rohkem, kui mujal - siin toodi põhjusena kinnisvaralaenude sundlõpetamisi. Kinnisvara puhul ongi tasakaalu tekkimiseks vajalik aeg: kui paraneks tööhõive, siis tekiks vähehaaval uut nõudlust kinnisvara järele. Seda küll enam mitte 2007.a. hindadega (seda hoolimata raha juurdetrükist), kuid ikkagi.
Seega USA-s on eralaenude osas mingi liikumine isegi positiivses suunas. Samas on eralenude mahud kasvanud Euroopas, eriti meie Skandinaavia naabrite juures, kus isegi kriisi ajal oli kinnisvarabuum. Pangad mõtlesid, et 10t kroonise ruutmetri tagatishinnaga Eestis laenu andmine on riskine, samas kodus 70t kroonise tagatisega mitte. Tõde pole nendeni äkki siiamaani veel jõudnud.
Eravõlgnevusest kriitilisem on riikide võlgnevus. Paljud riigid püüdsid kriisi mõjusid leevendada suurelt ja ebaefektiivselt maksumaksja raha vasakule ja paremale loopides. Seda põhjendati Keynes'i nimega. Ma arvan, et Keynes ei osanud uneski näha, milline olukord praeguseks maailmas võlgade osas on. Riikide võlgnevusest on ülevaatlik tabel Wikipedias. Seda tabelit juhib ülekaalukalt Jaapan, mille kohta meie rahandusminister peale maavärinat ütles, et neil on raha küll. Tegelikult jaapanlastel ongi, sest väga suure osa laenust on riik saanud siseriigist ja kuna see on odav, siis pole see hetkel nii kriitiline kui paljudel Euroopa maadel. Selles tabelis tasub tähele panna Prantsusmaa, Ühendkuningriigi ja Saksamaa võlgnevust - neil kõigil on üle Maastrichti kriteeriumina lubatud 60%-i. See number mõeldi kunagi välja ideena, et see on veel jätkusuutlik. Seega vähemalt kunagi euro loomisel valitsenud arusaama järgi pole need Euroopa suurriigid enam jätkusuutlikus võla suurusjärgus.
Praegu toimuvas Euroopa lõunaalade laenukriisis on ka need võlgades suurriigid uljalt lisakohustusi võtmas (Prantsusmaa ja Saksamaa ainuüksi ESM-i raames sadu miljadeid eurosid). Siin võib ainul mõelda, miks poliitikud selliseid oma rahvale kahjulikke ja panku päästvaid otsuseid teevad - sest erinevalt tavalisest liigkulutusest ja võlgu elamisest pole selline tegevus ka rahva hulgas populaarne.
Euroopa osas on üldse kuidagi irooniline näiteks Euroopa Keskpanga (EKP) juhtimine. Osalt saatuse tahtel oli siis, kui üleval oli Kreeka kriis, millest läbi Kreeka pankade omanduse olid riski all Prantsusmaa pankade varad, EKP juhiks prantslane, nüüd on lepitud tema vahetus uueks ametiajaks itaallasega. Samas samal ajal on ülesse kerkimas Itaalia võlakriis. Jättes kõrvale isegi mingid ebaeetilised (ja ka mitteseaduslikud) võimalused, on ju selge, et inimesel, kes on mingis riigis (isegi suures) ühel kitsal tegevusalal karjääri teinud, on raske teha oma paljusid tuttavaid valusalt puudutavaid karme otsuseid. Võib-olla selle pärast ongi EKP praeguseks suure hulga Kreeka võlakirjade otsas, mille väärtust tuleb mingil ajal alla hinnata ja siis panga kapitali maksumaksja arvelt tõsta. Siin ei saa ka rääkida, et asja ei osatud ette näha. Sakslane Weber oli sellise tegevuse vastu päris teravalt. Kuid nüüdseks on ta surutud keskpanga süsteemist erapangandusse, millest tema isiklikul ilmselt rahaliselt ei kaota, kuid Euroopa maksumaksjad küll.
Millest siis demokraatlikus Euroopas sellised probleemid? Kui Afghanistani presidendi perekond teeb mingeid imelikke tehinguid ja suudab panku pankroti äärele saata, siis Euroopas peaks see olema ju võimatu. Probleem ongi demokraatias endas. Demokraatia tähendabki enamuse võimu. See, millest enamus aru saab ja mida tähtsaks peab, määrabki poliitika. Kui keegi saaks võimule ja teeks mõislikke rahanduslikke otsuseid (näiteks liigkulutamise suhtes), siis suure tõenaösusega teda enam tagasi ei valitaks. Siin on mõnes mõttes küll erandiks Eesti viimased valimised.
Kuid meil on selgunud uus tõsiasi: valitsus, mis lihtsa raamatupidamisliku tulude kärpimisega sai väga hästi hakkama, ei suuda enam täita euroriigi valitsuse funktsiooni. Ei tea, kas tegemist on oskuste või tahtmise puudumisega, kuid meie rahva jaoks on see väga halb. Vägisi tuleb meelde reegel organisatsiooniteooriast: igaüks tõuseb organisatsioonis oma ebakompetentsuse tasemeni. See tähendab siis, et tõustakse (meie väikeriigi ministri saamist euroriigi ministriks võib ka ju tõusuna vaadelda) organisatsiooonis seni, kuni oma tööga hästi hakkama saadakse. Õnnetuseks lõpuks ollakse juba sel tasemel, mille tööga enam hakkama ei saada.
Tagasi demokraatia juurde. On ju kõigile teada, et praegustes ühiskondades võidavad valimisi need, kes lubavad rahvale midagi lihtsat ja kättesaadavat. Samas need, kes lubavad riigi finantside korrastamist, mis tagaks turvalise ja jätkuva ühiskonna arengu, ei suuda seda kommunikeerida rahvale. Seda isegi praegusel ajal, mil internet ja muu kommunikatsioon on kõigile kättesaadav. Samas on aga vähegi mõeldes selge, et selline populistlik riikide juhtimine ei saa kaua jätkuda. Mis oleks siis parem? Siin ongi probleemiks see, mille kohta on tuntud ütlemine: demokraatial on küll palju puudusi, kuid keegi pole seni ka midagi paremat välja mõelda suutnud. Viimastel aastatel tundub küll, et näiteks Hiina suudab olla üle populismist - kas nende otsused annavad ka pikemas perspektiivis häid tulemusi, on näha. Kuid igal juhul tundub, et otsuseid tehakse püüuga head tulemust saavutada, mitte populismi teha. Väga teravalt väljendab oma suhtumist euroopalikku tarbimisühiskonda ka islami kultuur.
Mis on siis väljapääs?
Kas demokraatia on suremas?
Mis oleks alternatiiv?
Hetkel tundub küll, et kui rahvas oma teadlikkust ja sellest tulenevalt ka nõudlikkust ruttu ei suurenda, on lood demokraatlike riikidega halvad. Loomulikult võib abiks olla ka südametunnistusega indiviidide esilekerkimine demokraatia sees, kes oma karjääri ja populaarsuse hinnaga teevad õigeid otsuseid, kuid ainult selle peale vast loota ei saa, kuna inimloomus on kord juba teistsugune.
Alternatiivide osas ei oska isegi midagi välja mõelda, sest olemasolevad, mis populismiga paremini hakkama saavad, on muude suurte puudustega. Äkki inimene ei olegi veel oma arengus nii kaugele jõudnud, et isegi praeguse heaolu tasemega jätkusuutlikult elada?

Poliitikud püüavad sisendada, et asi on peaaegu korras

Täna paisati meediasse mitmeid uudiseid, mille eesmärk oli jätta muljet, et Kreeka kriitilise olukorraga ollakse lahenduse poole liikumas. Eks ühelt poolt püüti rahustada väga närvilisi turge, teiselt poolt on see väike eeltöötlus enne otsustavaid hääletusi Kreeka parlamendis.
Püütakse leida erinevaid lahendusi: püütakse pool võlakirjadest vahetada 30-aastaste vastu jne. Aktiivne on Prantsusmaa. Kuigi prantsuse pankadel on laenatud Kreekasse vähem raha, kui saksa pankadel, on neil Kreekas osalusi, mille kaotamine on päris lähedal. Juba mitmeid päevi on üleval uudised, et kreeklased võtavad pankadest hoiuseid välja. Reitinguagentuurid on juba ka hoiatanud selle olukorra puhul.
Axel Weber kritiseeris olukorra lahendamist,öeldes, et tegeletakse vaid hetke likviidsusega, üldine võlgnevus ei leia lahendust. Ta ütles, et lahendus oleks, kui tagataks kõiki Kreeka võlgnevusi. See lahendus tundub päris meeletu, sest kes suudaks tagada järgmiste riikide võlgnevusi? Aga äkki on olukord tõesti nii halb - tema ju lahkus EKP-st vaidluse tõttu, kas peaks ostma halbu võlakirju. Tark oleks olnud teda kuulata ja mitte osta neid võlakirju. Ilmselt on tal muidugi olukorrast päris hea ettekujutus. Minu hinnangul tagamise teed ei saa minna, sest seda tagajat ei ole olemas, kes suudaks kõigi võlgades riikide võlgu tagada. Ka Euroopa suurriigid on päris suurtes võlgades. Kui poliitikud lepivad kokku, et abiprogrammidesse pandud raha ei loeta Maastrichti kriteeriumite täitmise all, siis ometigi ei vähenda see riikide võlgnevust. Lisavõlgnevus on hetkel see viimane asi, mida riigid peaksid endale lubama.
Kreekas on asi ka päris pingeline. Usaldushääletusel sai PM vajalikust 151-st häälest rohkem vaid 4 - 155. Samas on 2 parlamendi saadikut öelnud välja, et nemad säästumeetmete poolt ei hääleta. Seega jääb varuks veel 2. Seega pole hääletus veel kindlasti läbi läinud. Mulle on tekkinud mõte, et selle hääletuse ebaõnnestumine oleks ka Eestile abiks, kuna siinsed Riigikogu saadikud nagunii ei julge midagi oma riigi heaks teha. Kui laenude andmisega edasi minnakse, siis veetakse ka Eesti võlgnevusse. Ei tea, mis paneks meie valitsuse juhtidele pähe, et võlgnevust ei mõõdeta Maastrichti kriteeriumite täitmise järgi, vaid ikka eurodes - iga euro, mis on lubatud tagasi maksta, tuleb ka maksta, sõltumata, mida riigipead omavahel kriteeriumite osas kokku lepivad.
Suur määramatus on CDS - võla kindlustuse väärtpaberid, mille mahtu ei tea vist keegi täpselt. Mõnes kohas kirjutatakse, et neid on alla 10 mlrd dollari, mõnes kohas, et USA pangad andisd neid välja 30 mlrd $ eest, seda riski ise küll kusagil maandades. Igal juhul on see risk kusagil üleval. Fakt on, et selles osas võib tulla üllatusi. Samuti kohtuvaidlusi, kas oli defaulti olukord või mitte (nii nagu poliitikud asja ajada püüavad).
Mida siis peaks tegema? Eks loomulikult keskpankuritel ja suurriikide juhtidel on rohkem infot, kuid asja saab vaadata terve mõistuse poole pealt. Kui olukord tundub nii halb, et Euroopa ja maailm elavad raskelt üle praeguse süsteemi kokkukukkumise, siis mis paneb poliitikuid uskuma, et pannes sinna kontrollimatult raha juurde, muutub olukord paremaks ja võimalik krahh kergemaks? Kas keegi suudab uskuda, et näiteks Kreeka teeb ülejäägiga eelarve (alles see hakkaks laenujääki vähendama)? See peakski olema hetke seisukoht, et olukord tuleb lahendada, sellest tulenevad raskused tuleb üle elada. Stabiilsust peaks tagama mingi TARP-laadse programmiga. Vajadusel võiks EKP selle tarbeks lisaraha emiteerida. Kui tingimused on karmid, siis siin ei tohiks raha kaotada. Väga vale on hetkel selline mõtlemine: kuna Kreekas on olukord raske ja sealsed pangad vajavad lisalikviidsust, siis anname sinna raha Kreeka võlakirjade tagatisel. Igasugune pankade toetamine peaks eeldama, et enne, kui sinna laenu juurde antakse, kaotavad oma vara seal aktsionärid.
Praeguses olukorras peaks olema üle isiklikest ja sõprade huvidest - loomulikult on EKP presidendil tuttavaid teiste prantsuse pankurite seas. Sealt tuleneb ka raskus neile ebameeldivaid otsuseid teha jne. Sama ka poliitikute vahel - raske on pärast seda, kui koos veini juuakse ja lobisetakse, teiste suhtes jäigal seisukohal olla. Kuid kes need poliitikud tööle võttis?
Äkki oleks olnud põhjendatud Trichet juba 2008 ämbri järel välja vahetada?

Päris hea ülevaade Itaalia hetkeolukorrast ja selle kujunemisest

"The Economist" on avaldanud päris ülevaatliku loo Itaalia hetkeolukorrast, pikaajalisest ajaloost selle taga.
Erineva arengu probleemid on peaaegu igas riigis, nagu ka kogu Euroopas - seega selliste asjade peale mõtlemine ei sega kedagi.

Ameerika maksusüsteem

Täna oli huvitav päev - isegi mitu õhtust Bloomberg'i külalist rääkis, et USA peaks võtma kasutusele käibemaksul baseeruva maksusüsteemi. Põhjendus on, et ettevõtete tulumaks on juba niigi suur ja seda enam suurendada ei saa.
On muidugi võimalus, et saatekülalised said füüsiliselt kokku, arutasid asja ja see teema tõusis üles. Kuid ikkagi tähelepandav meelemuutus avalikkusele edastavas informatsioonis. Üksikuid avaldusi sel teemal on muidugi ka enne olnud, näiteks Roubini ca pool aastat tagasi. Eks nii hakkab see asi vähehaaval pihta. Kindlasti läheb olukord esmalt veel halvemaks, siis jõutakse alles selliste nende poliitikute jaoks ebameeldivate otsuste juurde.
Hetkel on võlakirjade osas tootluse langus - riik uut võlga juurde ei võta ja Fed ostab võlakirju, samas on valuuta carry-trade selles faasis, et peab raha USA-sse tagasi tooma. Seda peab kuhugi paigutama ja selleks varaks tundub hetkel sobivat USA riigi võlakiri. Seda ka olukorra pärast, mil muud varad ei ole viimastel nädalatel väga tugevad olnud. Kaua see kestab, ei oska hinnata. Eks millalgi tuleb aeg, mil raha valitsuse võlakirjadest teistesse varadesse läheb, siis lõppeb muude varade hindade korrektsioon ja võlakirjade tootlus läheb ülespoole (kui muidugi FED jõuliselt ei sekku).

Maailm võlgades

Uudised erinevatest suurte võlgade käes maadlevatest riikidest on juba igapäevane asi. Meid puudutab kõige lähemalt Euroopa. Poliitikud kinnitavad, et kõik on kontrolli all, teeme valmis suure Stabiiluse Mehhanismi ja kõik on korras. Samas pole nad isegi teoreetiliselt välja toonud arvutusi, mis näitaksid plaani, kuidas võlgades riigid hädast välja tuleksid. Vägisi jääb mulje, et tegemist on vaid pettusega, mllega päästa enda valimissponsoreid ja loodetavasti saada hea valimistulemus veel ka järgmistel valimistel. Seejärel tulgu aga kasvõi veeuputus. Vastukaaluks poliitikute juttudele on paljude analüütikute jutud, mis ühelt poolt räägivad, et võlgades riigid ei tee piisavalt, et oma võlgnevust vähendada, teiselt poolt on küllaltki lihtne näha, et isegi kui neis riikides algaks kohe meeletu säästmine, pole krahhi võimalik ära hoida. Tahaks siin öelda, et säästmine ei ole mitte oma puudujäägi vähendamine, vaid eelarvete ülejääk, mis võimaldaks võlataset vähendama hakata. Erinevalt poliitikutest, kes ei suuda oma valedele mingeid numbreid taha panna, on küllaltki kerge näidata, millises õnnetuses on suure võlakoormaga riigid (tegelikult ka ettevõtted ja inimesed - seega ruttu kokku hoidma) juba nähtavas tulevikus.
Euroopas on jutuks Kreeka, Iirima, Portugali ja Hispaania probleemid. Kreeka 10-aastaste riigi võlakirjade tootlus on hetkel üle 15%, Portugalil pea10%, Iirimaal üle 10%, Hispaanial 5,3%, Itaalial 4,7%. Sellise intressiga ei tahaks keegi eriti suuremat laenu võtta. Portugal ongi juba, hoolimata suurest poliitilisest vastuseisust, teiste Euroopa riikide poole pöördunud abi paludes. See on mõnes mõttes ajalugu, kuigi Euroopa abilaenu saamine ei muuda ühtegi neist riikidest veel säästlikuks ega lahenda probleemi, vaid lükkab selle lihtsalt edasi.
Kogu maailm hoiab mõnes mõttes hinge kinni ja ootab, millal murdub Hispaania. Eriti pole küsimus, kas see juhtub, vaid millal. Hispaania on aga juba võrreldes eelmiste hädalistega nii suur, et tema päästmine on juba suurem probleem. Selleks ajaks loodabki Euroopa, et kõik on appi tulemas, ka pisike Eesti. Mis aga juhtub siis, kui tekivad probleemida mõnel suurel Europpa riigil, mille õlul praegu päästmine on. Selge ju on, et lisalaenude jagamine võlglastele muudab rahaturge vähema pakkumise ja seeläbi suurema intressi suunas - mis omakorda loob probleeme ka praegu veel aitajateks olevatele riikidele endile. Märtsi lõpus tuli maailma juhtiva investeerimispanga Goldman Sachsi Varahalduse juht välja väitega, et tegelikult on Pranstusmaal asjad veel halvemad kui Hispaanias. Jutt selle kohta. Kui ka Prantsusmaa peaks kukkuma (ja mida rohkem praeguse skeemiga teisi päästetakse, seda rutem see juhtub), siis kes jääb teisi päästma? Kas Saksamaa üksi? See kõlab väga tobedalt ja ebausutavalt. Selle peale peaks poliitikud, kes ka meil läbimõtlematut Stabiilsuse Mehhanismi peale suruvad, ruttu mõtlema, muidu on hilja.
Niipalju siis Euroopa olukorrast. Mis aga toimub maailma suurima majandusega? Tooksin mõned numbrid, mille võimalikust toomisest eespool kirjutasin. USA riiklik võlg on lähenemas 14,5 triljonile dollarile. Eelarve tulud sel aastal on aga ca 2,2 triljonit dollarit. USA 10-aastaste riigvõlakirjade tootlus on aga ajalooliselt olnud ka ca 14%, seda siis, kui raha juurdetrükk polnud sugugi nii suur kui praegu. Võib pidada pea loodusseaduseks (nagu gravitatsioongi - st. et ülesvisatud kivi ei lenda Kuu peale, vaid kukub alla tagasi), et käesoleva laine hari ei saa mitte madalam olema. Selgelt on USA-le laenamises pettunud ka suuremad väliskrediteerijad Hiina, Jaapan, India jm.
Mida tähendaks aga intress 14% USA praeguse võlakoormuse juures? See tähendaks, et pea 2 triljonit dollarit aastas kuluks vaid intressi maksmisele. Seda ilma ühegi riigile vajaliku muu kulutuseta. See on aga üle 90% riigi kõigist tuludest (2,2 triljonit dollarit). See ei ole ju mõeldav variant. USA on küll maailmas ainulaadses olukorras, sest tema võib ainsana sisuliselt juurde trükkida raha, mida laenata. Probleemiks võib kujuneda vaid see, et ei juurdetrükitavat, ega juba praegu ringluses olevat raha ei taha ühel hetkel enam keegi vastu võtta.
Mis oleks siis lahendus? Võlgades riigid peavad hakkama säästma, s.t. vähem kulutama, kui on nende tulud. Kui sellega ei tegeleta kiiresti, on tulemas suured vapustused. Õhtumaad kaotavad oma positsiooni maailmas. USA-l ei ole tegelikult muud võimalust, kui minna meiega sarnasele maksustamisprintsiibile - tarbimise maksustamisele tulu asemel (maailma majanduse kasvamine tarbimise arvelt pole teiselt poolt piiratud ressursside tõttu nagunii jätkusuutlik praeguse Maa rahvaarvu juures). See ei ole aga vähemalt praegu poliitiliselt mõeldav. Kui seda aga piisavalt ruttu ei tehta, siis kaob maailmast vanade impeeriumite kombel ka praegune superimpeerium USA.

Hakka või uskuma nõukogudeaegseid jutte USA imperialismist

Sageli on otsused, mida tehakse kas poliitikas või majanduspoliitikas küllatki ebaratsionaalsed - püüa neid siis lahti ratsionaliseerida nii või naa. Ka praegusel hetkel toimuv Liibüa ründamine kuulub selle alla. Kuidagi ei suuda uskuda, et selles aktiivselt osalevad pooled ei saa aru, kuhu see viib. Tundub, et maailmas on veel muid huvitatuid pooli kui suurte riikide rahvad. Alles viimasel nädalal viitasin ühe oma tuttavaga kirjavahetuses järgnevale filmile. See võib tunduda küll paljus vandenõuteooriana, kuid kui vaadata, mis tegelikult, ja kuidas, toimub, siis tuleb soov filmis toodud väidetesse uskuda. Film ise väidab, et lähtutakse faktidest. Kui kellelgi on isu ja aega võib püüda neid kontrollida või ümber lükata - see kõik peaks olema avalikest (ka interneti) allikatest kontrollitav.

The Money Masters, See on 1 osa 22-st., ka muud on samast vaadatavad.

Fõderaalreservi tegutsemise kohta on ka teine film (1 osa 5-st). Võib-olla see on kergelt lihtsustatud käsitlus, kuid tundub, et paljud faktid on õiged - igatahes on neid paljudes kohtades korratud.

Riigi võlgnevusest tuleneb ka paljude suur kasu sõdadest. Kolmas osa sellest räägib sõdade puhkemisest (provotseerimisest):

Huvitav on väljatoodud fakt, et hitlerlaste suur finantseerija oli noorema Bushi vanaisa juhitud USA pank. Uuemal ajal oli nende pere tihedalt seotud Bin Ladeni perekonnaga.
Peale 9/11 rünnakuid: Bushi sõnad Homeland Security väljakuulutamisel peaaegu samad, mis Hitleril Gestapo vajaduse põhjendamisel.

Rahvas toetab ikkagi parempoolsust

Valimiste peamiseks, minu jaoks julgustavaks, tulemuseks on see, et parempoolse majandusvaatega erakonnad said Riigikogus 56 kohta eelmise Riigikogu 50 vastu (minu "kõhutundel" baseeruv arvamus on, et Eesti riigile ja rahvale oli parempoolsete vähemuse hinnaks majanduskriisis miljardeid kroone, kunagi peaks selle ka läbi arvutama, see oleks huvitav materjal).
See on küll vaid mõni koht rohkem, kuid eelmine kord oli neil vähemus, nüüd ikkagi mõnekohase varuga enamus. See annab lootust arvata, et Eesti keskmine valija saab ikkagi aru, mis rahvale kasulik ja hea on. Ei saa muidugi unustada, et Edgar Savisaar pani seekord sellele tulemusele ka oma õla alla.
Ilmselt rahvale on ikkagi juba kohale jõudnud, et majanduskriisist tulime me suhteliselt hästi läbi. See kriisi mõju pole laiadele rahvahulkadele veel kaugeltki möödas, loota on, et hiljem positiivne suhtumine majanduskriisiga hakkamasaamisesse veel suureneb.

Kui võtta üksikuid erakondi, siis numbriliselt kõige parema tõusu tegid sotsid. Enne Mikseri koha peale asumist oli veel kahtlusi, et nad on Riigikogusse sissesaamise piiri peal. Nüüd hüpati sellest latist suure varuga üle. Siin on kindlasti põhiline teene Mikseril, kes on selgelt noor, terav ja taibukas poliitik. Minu jaoks on tal aga üks suur viga: ta on sots. See aga on minu arust tänapäeval andestamatu, tugeva juhiga (veel küll väheste kogemustega, kuid pea need ei tule) sotsialistlik erakond on küllatki ohtlik riigi (ja eelkõige rahva heaolu) jaoks. Tuleb loota vaid sellele, et nad oma edukuse oreooliga suudavad nõrgendada Savisaart - teadupärast vene kultuuris nõrku ja kaotajaid ei armastata.

Parempoolsete erakondade omavahelises positsioonis suurt midagi ei muutunud, kuigi IRL sai natuke rohkem kohti lisaks kui Reform. Veel natuke enne valimisi käisid IRL-i juhid välja, et nad loodavad valimisi võita. Ma ütlesin juba siis, et võimalus selleks lasti käest eelmisel sügisel - see oli siis, kui tõsteti üles elektrihinnas olev taastuva energia kompensatsiooni osa, kuid jäädi vait, kui koalitsiooni juhtiv jõud "peale käratas". Selliseid võimalusi ajalugu eriti tihti ei paku. Oleks võinud ju mingi isiku rolliks teha tõe väljaütlemise ja Reformi ründamise (lapsesuu a la Gräzin või Riisalu), kui asi oleks õnnestunud, oleks kõik OK, muidu oleks võinud öelda, et "läks see mees natuke liiga hoogu, sorry", Riigikogu koha oleks võinud anda nimekirjaga ikka. Siis valiti taltsa koalitsioonipartneri roll ja sellele ka valimise tulemused vastasid. Tegelikult oleks peale Savisaare skandaali olnud võimalik rünnata Reformi päris agressiivselt ja selle eest ka toetust saada.
Minu arust on koalitsiooni võtmiseks kaks põhjust (arvestades, et erakondade vaated on päris lähedad ja suuri vastuolusi sellelt pinnalt ei teki):

• koalitsiooni võetakse partner, kes on nö. "mugav" - kes allub ja ei tekita suuri probleeme;
• koalitsiooni võetakse partner, kes oleks opositsioonis väga ebamugav, kuid koalitsioonis rohkem "seotud suuga". Arvestades, et IRL ja Reform on oma vaadetelt väga lähedased, siis opositsioonis olev aktiivne IRL oleks Reformile äärmiselt ebameeldiv. Kui vasakpoolne opositsioon on selles mõttes "ohutu", et rääkigu nad, mis räägivad, kuid parempoolsuses veendunud valija neid ikkagi ei vali, siis parempoolne opositsioonierakond oleks juba märgatavalt ohtlikum.
  

Kahjuks (vähemalt minu arvates) valis IRL esimese variandi. Sellega jätavad nad täitmata osa lootusi, mida nende valijad on neile pannud. Sellise lähenemisega jäädaksegi alati tahaplaanile, muu arvamine on enesepettus.

Nüüd polegi midagi muud, kui oodata koalitsiooniläbirääkimisi. Minu isiklik lootus (minu arvates rahvale väga kasulik) oleks Laarile välisministri portfell. Veel kaks nädalat tagasi ei olnud ta selle üle valmis veel spekuleerimagi. Muus osas võiks valitsus samaks jääda.

Gaasiäri Vene moodi

Sattus ette venekeelne Forbes, milles huvitav artikkel ka Venemaa riigisisese gaasiäri kohta. Kui riikidevahelisest gaasiärist ja Nord Stream'ist on meil palju juttu, siis riigisisene gaasimajandus on neil ikka uskumatu küll - vähemalt nende inimeste jaoks, kellel nõukogude korraga isiklik kogemus puudub ja vabaturu majanduses elanud on.

Lühidalt siis:

Venemaal on gaasi ostmiseks 4 võimalust:

1. Limiteeritud gaas, mis on odav, kui mille maht on piiratud.
2. Üleliimidiline gaas, kallis.
3. Gaasi lisakogused, mis on küll limiteeritud gaasi hinnaga, kuid mille eest tuleb maksta vahendajatele.
4. Sõltumatute tootjate gaas vahendajate kaudu.

See kolmas ostu võimalus viitab ju otseselt varastamisele riikliku gaasimonopoli (seega siis riigi ja rahva) käest. Tundub loogiline, et selliste tegelaste järgi peaksid jahti kõik need kuulsad ja jõulised kolmetähelised organisatsioonid. Tegelikult see vist nii pole (vähemalt artiklist jääb selline mulje), probleem tekkis hoopis sellest, et vahendusfirmadest võeti raha makse maksmata välja, firma likvideeriti jne. Probleem on ka Gazprom'il endal, sest kuna Venemaal on ettevõtte tulumaks, siis igasugused sellised kasumi vähendamised on seaduslikuse piiri peal.

Kui mingil hetkel juba on tekkinud tunne, et Venemaal on ka äkki võimalik majanduse normaalne arenemine, siis sellised "tõehetked" näitavad ikka selgelt, kus liigutakse. Selle muutmine on aga meeletult raske, paljastest loosungitest ei piisa.

Õhtu Laari kohvikus vol 2

Täna (laupäeval) oli juba teine minu poolt nähtud esinemine Neeme Kuninga poolt.
Esimene esinemine tundus veel kergelt toores poliitiku jaoks: ühelt poolt mure olukorra pärast kultuuris, mis on osaliselt ka hr. Kuninga poliitikasse taastulemise põhjuseks, teiselt poolt selge nägemuse puudumine, kuidas seda lahendada. Üles tõstetud probleemid: ERSO skandaal, Tallinna Kultuuripealinna projekti juhtimine ja idee tuua Tallinna külalisteatreid Euroopast - on kõik, jättes kõrvale ebaaususe ja korratuse nende juhtimises, rahalised probleemid. Samas hr. Kuningas sattus oma jutus nagu majandust ja kultuuri vastandama. Lahendust ta ei toonud, öeldes, et see peaks olema selle ala inimeste lahendada.
Tegelikult on asi aga väga lihtne: riik peab looma tingimused majanduse arenguks, sealt kogutakse eelrarvesse raha, mis tuleb poliitikute poolt korrektselt jagada, s.h. ka kultuurile, edasi on kultuur juba kultuuriinimeste teha.
Igasugused vastandamised raha vs. vaim, majandus vs. kultuur jne. on kahjulikud, olles mõnes mõttes sarnased vastandamistele ettevõtjad vs. töölised, eestlased vs. venelased jne. See on lõppkokkuvõttes meie rahvale kahjulik.
Tänane hr. Kuninga teema oli kehakeel ja sellega seonduv. See oli teema, milles ta on tõeline proff. Kes seda ei kuulnud, jäi paljust ilma. Ta rääkis paljust väga elementaarsest, millest aga näiteks mina polnud enne midagi kuulnud, ega mille peale ka mõelnud: näiteks lavale (esinemisele) tulemise suund ja sealt lahkumine, selle psühholoogia.
Hr. Kuningas ütles, et ta ei pretendeerigi rahandus- ja majandusvaldkonnas midagi ära tegema. Arutasin pärast seda esinemist kaaskuulajaga neid tarkusi, mida jagati ja seda, kuidas IRL-i professionaalsed poliitikud neid oskavad. Tekkis selline mõte, et IRL-le oleks kõige kasulikum, kui neid (ja ilmselt veel paljusid) tarkusi peaksid mõttega õppima erakonna professionaalsed poliitikud. Tegelikult oleks kõige õnnetum, kui just poliitikasse tulnud inimene lükataks näiteks kultuuriministri toolile - selline kiusatus võiks ju nii IRL-l kui reformil tulla, et päästa eelmine minister raskest olukorrast. Loodame, et inimene saab teha seda, milles ta tõeline proff on ja ei pea poliitilisse musta pesu pesemisse sukelduma.
Teine esineja oli Tarmo Kruusimäe, kelle teemaks oli multikultuursus. Ei ole raske näha, miks selline tuleohtlik teema on tema peale lükatud - endine pungimees võib välja öelda seda, mida paljud "vanad" poliitikud endale võimalikuks ei pea. Olen selle teema peale palju mõelnud, natuke ka kirjutanud, seega palju uut ei tulnud. Mina ise pole enne suurt tähelepanu pööranud mõistete "rahvusvähemus" ja "vähemusrahvus" erinevusele. See on siis nii: rahvusvähemused on meil mulgid, setud jne., vähemusrahvad siis teised rahvused, kes Eestis elavad.
Omalt poolt hakkaks kinni mõistest "multikultuursus", mida ka teised IRL-i liikmed kasutavad. See oleks siis ju tõlkes nagu "mitmekultuursus", mis tähendab palju kultuure. See nähtus, mis kultuuride erinevusi pahaks peab, püüdes ühtse kultuuri poole (või viies selle poole) võiks olla äkki pigem "unikultuursus" või nii, nagu see tavaliselt on päris ausalt öelduna, "kultuuritus".
Kitsas ringis julgeti välja öelda, et abielu peaks olema määratletud, kui ühe mehe ja kuni mitme naise kooselu. See on tegelikult meie kultuuris nii olnud - ega ma täpselt ju minevikku ise näinud ei ole, kuid siin saab toetuda näiteks Läti Hendrikule.
Muidu on tore, et IRL positsioneerib end konservatiivsena, erinevalt teistest juhtivatest erakondadest. Püüdsin täna ennast ka sellel skaalal positsioneerida: tundub, et olen pigem selline vahepealne - iseenesest ei ole oluline, kas tegemist on konservatiivsete või väga uuenduslike ideedega, pigem püüan olla selle poolt, mis antud hetkel on "õigem" ja vajalikum.
Kuna Tarmo Kruusimäe pidi õhtuks muutuma Kojameheks, siis ta lahkus kiirelt ja viimaseks, mitteametlikuks, esinejaks jäi JJ Illend.
Ühe asjaga jäin täiesti nõusse: erinevad kultuurid saavad olla elujõulised vaid, kui nad eksisteerivad eri kohtades, mitte ei püüta neid omavahel vägisi segada. See hävitab tegelikult kõik.
Võrdlus oli Hiina-poolsest püüust oma positsiooni läbi pehmete väärtuste (või siis pigem pehmelt, ilma jõuta) saavutada, võrrelduna siin juutidega. See võrdlus on tegelikult väga kohane, sest sarnaselt juutidega elavad ka hiinlased laiali teistes riikides, olles äris ja kaubanduses olulised tegijad. Siin tuli välja intressi teenimise taunimine, millega ma nõus pole. See on küll enamuses religioonides keelatud ühel või teisel kujul, kuid minu isikliku arvamuse järgi on sellest loobumine analoogne püüule minna tagasi naturaalmajandusse või kaotada raha. Iseenesest ei ole ma kunagi lõpuni aru saanud näiteks islami-võlakirjadest jne. Niimooodi ringiga asja tehes on see keerulisem, oluline on samas ju ikka mõte, mitte vorm.
Tõusvale Hiinale lähedal olemise toetuseks toodi välja ugrilaste algne pärinemine Hiina põhjaaladelt. Selle asja täpne määratlemine ei ole ilmselt nii lihtne, kuid ka mina ise "olen siiralt seda usku", et me oleme hiinlastele lähedamad kui indoeurooplased, seega peaks meil olema natuke kergem neid ka mõista.
Tulles tagasi "vene küsimuse" juurde, tuli välja väide, et ainukesed püsivalt tegutsevad õigeusu kloostrid on Kuremäel ja Petseris, mis peaks kinnitama meie panust vene kultuuri säilimisse.
Meie riigis rahvuste-vaheliste pingete maandamiseks soovitatav "jõuga" võõrrahvuste lahustamine ei ole minu arust väga teostatav ja mõttekas. Siin saab abiks olla vaid aeg ja selgitustöö - sest tegelikult ei ole ju see, mida erinevad rahvused soovivad, erinev. Erinev on see vaid osade poliitiliste jõudude, mis sellest "toituvad", käsitluses.
Õhtu lõpus sai kuulatud Kulo kontserti Veski kõrtsis, millel nüüd juba Kojamees üles astus. Ühelt poolt polnud ma seda muusikat "elusalt" varem kuulnud, tuli see viga parandada - iial ju ei tea, millal Kojamees veel tõsisemalt poliitikasse sukeldub ja sellisel kujul enam lavale ei tule. Mootorratturid, kes seal oma pidu pidasid, pidasid meid konkreetselt seaduse salasilmadeks - meedias nende kuritegelikeks jõududeks tembeldamine ja politsei "silma peal hoidmise" jutud on ilmselt ka neile endile püsivat mõju avaldanud.
Lõpuks ka Kojamehe stiilinäide:

Need, kelle ringkonnas Kojamees (Tarmo Kruusimäe) kandideerib, peaksid tema poolt hääletamist tõsiselt kaaluma. Kindlasti on ta mees, kellel on süda õige koha peal - ja see polegi meie poliitikamaastikul nii levinud nähtus. Poliitikuna pole ta kindlasti enam see punkar, vaid küps poliitik - kui ta ilmub esinemisele ülikonnas, siis ei ole ei välimusest ega jutust kusagilt tunda, et ta endine punkar on.

Sotsiaalkindlustus on Ponzi skeem

Peter Schiff on alustanud veebiraadioga. Endale omasel stiilil ründab ta võlgu elamist. Antud juhul siis töötavatelt sotsiaalkindlustusse raha võtmist, mille puhul on selge, et seda hiljem ei suudeta neile tagasi anda.
Eks jämedalt võttes on sama probleem kõigis vananevates ja võlgu elavates ühiskondades.