En kannata yhteisvelkaa
1 year ago
Saturday, October 19, 2013
Hiina ja USD
Mõtteid Hiina käitumise kohta USD suhtes:
http://www.businessinsider.com/9-signs-that-china-is-making-a-move-against-the-us-dollar-2013-10
Loogika ütleb, et kuni Hiinale on oluline USA tarbija (siis olulisem kui sisetarbimine), on kasulik kallim dollar. Sisetarbimise tõusu puhul pole see enam nii kriitiline (tooraineid saab odavamalt odavama dollari puhul). Küsimus on sel juhul muidugi ka palkade paindlikkuse osas. Näeme.
http://www.businessinsider.com/9-signs-that-china-is-making-a-move-against-the-us-dollar-2013-10
Loogika ütleb, et kuni Hiinale on oluline USA tarbija (siis olulisem kui sisetarbimine), on kasulik kallim dollar. Sisetarbimise tõusu puhul pole see enam nii kriitiline (tooraineid saab odavamalt odavama dollari puhul). Küsimus on sel juhul muidugi ka palkade paindlikkuse osas. Näeme.
Wednesday, September 25, 2013
Sunday, July 21, 2013
Monday, July 01, 2013
Intressitõusu mõju komertspankade ja Fed'i kasumile
Zerohedge's on huvitav jutt mai lõpust toimunud intressihüppe mõjust pankade kasumile.
Väide: I kvartali kasumist ca 40mlrd$ võttis see ära ca 25mlrd$.
Väide: I kvartali kasumist ca 40mlrd$ võttis see ära ca 25mlrd$.
Monday, June 24, 2013
Wednesday, January 09, 2013
Inflatsioon, deflatsioon ja väärismetallid.
Detsembri keskel oli väike arutelu mõne inimesega kulla ja muude väärismetallide hinna muutumisest käesolevas majandusolukorras. Selge on see, et rahatrükk viib pikas perspektiivis püsiva väärtusega varade (siis ka väärismetallide) hinnad üles. Lühemas perspektiivis pole see asi aga nii ühene. Üldiselt kipub majanduses (ja eriti turgudel) olema asi alati mitte nii selgelt must-valge.
Täna tuli CNBS's uudis, kus tuntud hävinguennustaja Marc Faber räägib neil teemadel. See oli üks asi, mis mulle kirjutamata juttu meelde tuletas.
Samas detsembri keskel (14. dets) tulid välja CPI numbrid nii USA kui Euroopa jaoks. Selliseid näitajaid on hea vaadata Forexfactory lehel. Iga uudise taga on nupud, millega saab avada näitaja täpsema seletuse ja ka pikemaajalise graafiku. USA puhul näeme, et suuremat hinna langust pole olnud peale kriisi aktiivseid kuid. Selle sügise eelnevate kuude suuremad numbrid on küllaltki seletatavad presidendivalimiste eelse positiivsete uudiste ülespuhumisega (või mõnede arvates lausa valede tööjõuandmete avaldamisega). Ka Euroopa puhul võib hea tahtmise korral lugeda, et käimas on kumer muhk, millest on käes juba langev osa.
Aga juurde trükitud triljonid?
Üldsõnaline (üldine) seletus võiks olla selline, et peale raha- ja krediiditurule nii suure mulli sisselaskmist on turule loomulik toiming tagasitõmbumine. See väljendub põhiliselt krediidi vähenemisena. Krediiditurud on oma mahult keskpanga bilanssidest üle suurusjärgu suuremad, seega keskpanga bilansi suurenemine ei muuda üldises pildis suurt midagi - see vaid püüab tegutseda turu vastu ja pikendab turu kohanemise aega. Deflatsiooni "religiooni" olevad inimesed peavad üleval ka veebisaiti, kus on sellest päris palju infot. Minu mälu järgi ütles üks seal kirjutav mees, et"deflatsiooni all ei peaks mõistma mitte niivõrd hindade alanemist kui krediidi vähenemist".
Vaatan natuke maailma suurimat majandust, ilmselt on väikese ajalise nihkega protsessid ka mujal samad. USA infoks on hea St. Louise Föderaalpanga infokogum FRED.
Majandusteooriat õppinud teavad, et keskpangaga on seotud vaid sularaha ja pankade keskpangas olev raha (erinevad reservid) - seda võib pidada kõige väiksemaks rahakogumitest, mille suurust otseselt ka keskpank mõjutada saab. Edasised rahakogumid on suuremad ja nad on suuremad erinevate majandustoimingute tõttu, mis loovad raha.
Lihtsaim näide osalise reserviga pangandusest: Kui kohustuslik reserv on 10%, siis pank võib temale toodud rahast välja laenata 90%. Kui keskpank annab 100 ühikut raha, siis kui klient viib selle panka, võib pank välja laenata sellest 90 ühikut. Kui see 90 viiakse uuesti (teise) panka, siis võib välja laenata uuesti 81. Seega vaid 2 laenutehinguga saab 100-st ühikust 271 ühikut raha.
Raha kogumitest on ülevaatlik jutt Wikipedias, Euroopa Keskpank annab oma lehel statistikat ja tema poolt kasutatavate mõistete seletused. Huvitav graafik on valitsusekriitilisel lehel Shadowstats - kui kuni 2008 aasta kriisini tõusid rohkem M3 ja M2, siis nüüd on rohkem tõusma hakanud M1. See on muidugi tingitud Fed'i poolt raha turule paiskamisest - raha ringlus ja kasutamine ei liigu selleha kaasa.
FRED'i all on ka M2 ringluskiiruse graafik. Siit on näha, et M2 ringluskiirus (GDP jagatud M2-ga) on ajaloolises põhjas. See tähendab, et nii suurt rahahulka ei ole majandustegevuseks vaja. Omal ajal majandusõpikuid lugedes jäi meelde, et raha ringluskiirus kasvab ajas juba tulenevalt tehnoloogia edenemisest. USA-s see vähemalt nii pole olnud.
Eelmise pika jutu kokkuvõte: kogu rahahulk ei kasva keskpanga rahatrükiga samas tempos, samas liigne raha kipub seisma ja ei osale majanduses. Krediidi kasv on väga otseselt seostud majnduse kindlusega - kui usutakse, et majandus areneb ja riskid vähenevad, siis toimub krediidi kiirem kasv.
Kui kardetakse erinevaid riske (sh. poliitilisi), siis tõmmatakse krediiti tagasi.
Tulles tagasi kulla juurde, siis tema nõudmist ja pakkumist mõjutavad muude hulgas järgmised tegurid (hõbeda puhul lisandub kasvava majanduse korral kasvav tööstusliku tarbimise kasv ja vastupidi):
Graafiku peal on kahe joonega RSI divergence (RSI tõuseb kui hind langeb) ja MACD divergence. Need mõlemad signaalid lubavad hinna tõusu. Kahe peale kokku on tõenäosus küllaltki suur. Raskem on mõelda, kui kaugele hind võiks kerkida. Mingi lainete lugemisega tundub mulle võimalik, et detsembri teises pooles algas 3-laineline korrektsioon, mille 3. laine ongi praegu algamas. See ei tähenda veel pikemaajalist tõusu. Praeguses olukorras ongi küllaltki tõenäoline krediidi kokkutõmbumise ajal veel võimalik hinnasurve kulla hinnale. Samas on pikemaajaliselt tulemas hinna tõus, nii et ka algul lühikesena tunduvate tõusudega võiks kaasa sõita, sest kunagi ei tea, kui pikaks algul lühikesena tunduv "sõit" võib minna.
Täna tuli CNBS's uudis, kus tuntud hävinguennustaja Marc Faber räägib neil teemadel. See oli üks asi, mis mulle kirjutamata juttu meelde tuletas.
Samas detsembri keskel (14. dets) tulid välja CPI numbrid nii USA kui Euroopa jaoks. Selliseid näitajaid on hea vaadata Forexfactory lehel. Iga uudise taga on nupud, millega saab avada näitaja täpsema seletuse ja ka pikemaajalise graafiku. USA puhul näeme, et suuremat hinna langust pole olnud peale kriisi aktiivseid kuid. Selle sügise eelnevate kuude suuremad numbrid on küllaltki seletatavad presidendivalimiste eelse positiivsete uudiste ülespuhumisega (või mõnede arvates lausa valede tööjõuandmete avaldamisega). Ka Euroopa puhul võib hea tahtmise korral lugeda, et käimas on kumer muhk, millest on käes juba langev osa.
Aga juurde trükitud triljonid?
Üldsõnaline (üldine) seletus võiks olla selline, et peale raha- ja krediiditurule nii suure mulli sisselaskmist on turule loomulik toiming tagasitõmbumine. See väljendub põhiliselt krediidi vähenemisena. Krediiditurud on oma mahult keskpanga bilanssidest üle suurusjärgu suuremad, seega keskpanga bilansi suurenemine ei muuda üldises pildis suurt midagi - see vaid püüab tegutseda turu vastu ja pikendab turu kohanemise aega. Deflatsiooni "religiooni" olevad inimesed peavad üleval ka veebisaiti, kus on sellest päris palju infot. Minu mälu järgi ütles üks seal kirjutav mees, et"deflatsiooni all ei peaks mõistma mitte niivõrd hindade alanemist kui krediidi vähenemist".
Vaatan natuke maailma suurimat majandust, ilmselt on väikese ajalise nihkega protsessid ka mujal samad. USA infoks on hea St. Louise Föderaalpanga infokogum FRED.
Majandusteooriat õppinud teavad, et keskpangaga on seotud vaid sularaha ja pankade keskpangas olev raha (erinevad reservid) - seda võib pidada kõige väiksemaks rahakogumitest, mille suurust otseselt ka keskpank mõjutada saab. Edasised rahakogumid on suuremad ja nad on suuremad erinevate majandustoimingute tõttu, mis loovad raha.
Lihtsaim näide osalise reserviga pangandusest: Kui kohustuslik reserv on 10%, siis pank võib temale toodud rahast välja laenata 90%. Kui keskpank annab 100 ühikut raha, siis kui klient viib selle panka, võib pank välja laenata sellest 90 ühikut. Kui see 90 viiakse uuesti (teise) panka, siis võib välja laenata uuesti 81. Seega vaid 2 laenutehinguga saab 100-st ühikust 271 ühikut raha.
Raha kogumitest on ülevaatlik jutt Wikipedias, Euroopa Keskpank annab oma lehel statistikat ja tema poolt kasutatavate mõistete seletused. Huvitav graafik on valitsusekriitilisel lehel Shadowstats - kui kuni 2008 aasta kriisini tõusid rohkem M3 ja M2, siis nüüd on rohkem tõusma hakanud M1. See on muidugi tingitud Fed'i poolt raha turule paiskamisest - raha ringlus ja kasutamine ei liigu selleha kaasa.
FRED'i all on ka M2 ringluskiiruse graafik. Siit on näha, et M2 ringluskiirus (GDP jagatud M2-ga) on ajaloolises põhjas. See tähendab, et nii suurt rahahulka ei ole majandustegevuseks vaja. Omal ajal majandusõpikuid lugedes jäi meelde, et raha ringluskiirus kasvab ajas juba tulenevalt tehnoloogia edenemisest. USA-s see vähemalt nii pole olnud.
Eelmise pika jutu kokkuvõte: kogu rahahulk ei kasva keskpanga rahatrükiga samas tempos, samas liigne raha kipub seisma ja ei osale majanduses. Krediidi kasv on väga otseselt seostud majnduse kindlusega - kui usutakse, et majandus areneb ja riskid vähenevad, siis toimub krediidi kiirem kasv.
Kui kardetakse erinevaid riske (sh. poliitilisi), siis tõmmatakse krediiti tagasi.
Tulles tagasi kulla juurde, siis tema nõudmist ja pakkumist mõjutavad muude hulgas järgmised tegurid (hõbeda puhul lisandub kasvava majanduse korral kasvav tööstusliku tarbimise kasv ja vastupidi):
- Kriisi süvenedes kipuvad suuremad hoidjad (riigid, kommertspangad) kulda müüma, et vabastada likviidsust probleemidega võitlemiseks. Kui olukord rahuneb, siis püütakse oma positsioone taastada.
- Oluline mõjur on nende metallide futuuride hoidmise tagatismäärade muutmine. Näiteks 2011. a. kevade hõbeda kukkumine pea $50 pealt pea $32 peale toimus suuresti tagatismäärade muutmise tagajärjel. Tagatismäärasid muudavad nende futuuridega kauplevad börsid, sageli seavad maaklerid oma klientidele neist nõuetest veel rangemad nõuded. Kui tagatismäärade muutmine mõjub nii karmilt, siis võib vaid arvata, kui suure võimendusega võetakse positsioone olukorras, kus tagatis on suurusjärgu jagu väiksem kui võetav positsioon.
Vandenõuteoreetikud on ka väitnud, et enne määrade muutmist on "informeeritumad" (mõned suurpangad) võtnud turul vastupidisemaid positsioone ja sellega sisuliselt väikespekulantide raha oma tasku pannud. - Eelnevast tulenevalt on ka palju trendi jälgijaid, kes püüavad trendi suunas positsioonis olla (kuna kogu eelnevalt kirjutatud infot pole analüütiliselt nagunii võimalik omada). Need spekulandid võimendavad oma tegevusega tekkinud trende.
Eespool ütlesin, et mul tuli ühe põhjusena meelde sellest teemast kirjutada CNBC artikli tõttu. Teine põhjus oli ka - tänane turu seis. Kogu eelneva sügise jooksul olen ma öelnud vestlustes kulla hinna tõusmisest, et see tuleb, kuid pikemas perspektiivis. Lühiajalist langust on prognoosinud ka nimekaima lainekeskuse Elliott Wave'i analüütikud, minu arust pole nad sellest loobunud tänaseni. Mina isiklikult vähemalt lühiajaliselt prognoosin kulla hinna tõusu.
Kulla ETF-i graafik:
Graafiku peal on kahe joonega RSI divergence (RSI tõuseb kui hind langeb) ja MACD divergence. Need mõlemad signaalid lubavad hinna tõusu. Kahe peale kokku on tõenäosus küllaltki suur. Raskem on mõelda, kui kaugele hind võiks kerkida. Mingi lainete lugemisega tundub mulle võimalik, et detsembri teises pooles algas 3-laineline korrektsioon, mille 3. laine ongi praegu algamas. See ei tähenda veel pikemaajalist tõusu. Praeguses olukorras ongi küllaltki tõenäoline krediidi kokkutõmbumise ajal veel võimalik hinnasurve kulla hinnale. Samas on pikemaajaliselt tulemas hinna tõus, nii et ka algul lühikesena tunduvate tõusudega võiks kaasa sõita, sest kunagi ei tea, kui pikaks algul lühikesena tunduv "sõit" võib minna.
Wednesday, December 26, 2012
"Võlakuristik"
Pühad hakkavad läbi saama ja on viimased päevad ajani, mil maailma suurim majandus "võlakuristikku" ähvardab langeda. Mis siis on see "võlakuristik"?
Juba I Maailmasõja ajal, mida USA omalt poolt rahastas rahatrükiga, võeti kasutusele süsteem, et USA Kongress annab valitsusele ette piiri, mis summani riik tohib võlga võtta (nn. debt ceiling). Seda summat siis aeg-ajalt tõstetakse (kuna riik teeb küllaltki suure osa oma kulutustest laenu arvel). 2011. a. augustis oli eelmine selline hetk, mil pidi võla ülempiiri tõstma. Probleem oli siis sama nagu praegu - president ja Esindajatekoja enamus on eri parteidest. Ka siis ei saadud algul kokkuleppele, USA kaotas isegi oma AAA reitingu. Lõpuks tehti kiiruga kompromiss, mis siis 2012. a. lõpuni on lubanud neil elada. Kuna kokkulepe oli siis ajutine ja aega leiti olevat, siis kirjutati kokkulepe sellisena, et see oleks sunniks mõlemale poolele enne 2012. a. lõppu uue kokkuleppe leidmiseks - kui vahepeal midagi muud kokku ei lepita, siis tühistuvad mitmed pikalt kehtinud maksusoodustused ja mitmed kulutused jäävad tegemata.
Miks siis kokkulepe praegu vajalik on, eelarvet tasakaalustada on ju nagunii vaja?
Vajadus eelarvet tasakaalustada pole laiale massile USA-s veel kohale jõudnud. Seal riigis on seni olnud tõesti nii nagu sotsialistid Euroopas presenteerivad - valitsuse jagatavat raha on piiranud seal seni tõesti vaid Kongress. Nimelt on seni olnud võimalik pea piiramatult võlga võtta (tegelikult on see nii veel ka praegusel hetkel).
Seega praegu oodatava kokkuleppe sisu peaks muutma eelnevalt jämeda ja järsema kokku lepitud eelarve tasakaalustamise paindlikumaks ja rohkem läbimõeldumaks (mille sisu siis püütakse kokku leppida). Igal juhul on sellise kokkuhoiu mõju USA majanduse oodatavale kasvule mõõdetav protsentides.
Kas siis üldse on võimalik leida kokkuleppeid, mis oleksid valutuks lahenduseks?
Minu arust ei ole. Võlgadega on selline probleem (nagu ka Euroopas), et kui need hakkavad probleemiks muutuma, siis on üldiselt need halvad teod juba ammu ära tehtud. Minevikku teadupärast muuta ei saa. Jääb vaid üle otsida halbade lahenduste seast see kõige vähem halb.
Lihtsustatult võib öelda, et eelnevate aastakümnetega on tarbitud seda, mida siis veel ei toodetud - seega tulevikus on vaja nii palju rohkem toota kui on võimalik tarbida. Sellest ei taha võlgu elamise propageerijad aru saada. USA president ei taha ka aru saada sellest, et praeguses juba küllaltki raskes finantsseisus ei ole kasulik võtta riigile meeletult suuri lisakohustusi tervishoiu vallas.
Mulle hakkas silma üks kommentaar veebis, mis meile peaks tuttavat olukorda kirjeldama:
Juba I Maailmasõja ajal, mida USA omalt poolt rahastas rahatrükiga, võeti kasutusele süsteem, et USA Kongress annab valitsusele ette piiri, mis summani riik tohib võlga võtta (nn. debt ceiling). Seda summat siis aeg-ajalt tõstetakse (kuna riik teeb küllaltki suure osa oma kulutustest laenu arvel). 2011. a. augustis oli eelmine selline hetk, mil pidi võla ülempiiri tõstma. Probleem oli siis sama nagu praegu - president ja Esindajatekoja enamus on eri parteidest. Ka siis ei saadud algul kokkuleppele, USA kaotas isegi oma AAA reitingu. Lõpuks tehti kiiruga kompromiss, mis siis 2012. a. lõpuni on lubanud neil elada. Kuna kokkulepe oli siis ajutine ja aega leiti olevat, siis kirjutati kokkulepe sellisena, et see oleks sunniks mõlemale poolele enne 2012. a. lõppu uue kokkuleppe leidmiseks - kui vahepeal midagi muud kokku ei lepita, siis tühistuvad mitmed pikalt kehtinud maksusoodustused ja mitmed kulutused jäävad tegemata.
Miks siis kokkulepe praegu vajalik on, eelarvet tasakaalustada on ju nagunii vaja?
Vajadus eelarvet tasakaalustada pole laiale massile USA-s veel kohale jõudnud. Seal riigis on seni olnud tõesti nii nagu sotsialistid Euroopas presenteerivad - valitsuse jagatavat raha on piiranud seal seni tõesti vaid Kongress. Nimelt on seni olnud võimalik pea piiramatult võlga võtta (tegelikult on see nii veel ka praegusel hetkel).
Seega praegu oodatava kokkuleppe sisu peaks muutma eelnevalt jämeda ja järsema kokku lepitud eelarve tasakaalustamise paindlikumaks ja rohkem läbimõeldumaks (mille sisu siis püütakse kokku leppida). Igal juhul on sellise kokkuhoiu mõju USA majanduse oodatavale kasvule mõõdetav protsentides.
Kas siis üldse on võimalik leida kokkuleppeid, mis oleksid valutuks lahenduseks?
Minu arust ei ole. Võlgadega on selline probleem (nagu ka Euroopas), et kui need hakkavad probleemiks muutuma, siis on üldiselt need halvad teod juba ammu ära tehtud. Minevikku teadupärast muuta ei saa. Jääb vaid üle otsida halbade lahenduste seast see kõige vähem halb.
Lihtsustatult võib öelda, et eelnevate aastakümnetega on tarbitud seda, mida siis veel ei toodetud - seega tulevikus on vaja nii palju rohkem toota kui on võimalik tarbida. Sellest ei taha võlgu elamise propageerijad aru saada. USA president ei taha ka aru saada sellest, et praeguses juba küllaltki raskes finantsseisus ei ole kasulik võtta riigile meeletult suuri lisakohustusi tervishoiu vallas.
Mulle hakkas silma üks kommentaar veebis, mis meile peaks tuttavat olukorda kirjeldama:
Romeycare wiped out over 900 options in Mass and the same will happen nationally, in time. We will end up with National Health Care, one plan fits all, that will kill insurers and cost us serious new taxes to support the impossible bureaucracy!!! And we will have allocated care!!! Stand in line and hope the care in available before you die!!! Too bad Presidents and congressman will not have to do the same!!!
Friday, December 21, 2012
Võlgnevusest ja miks valitsuste naiivsed lootused ei täitu
Pikk, kuid asjalik, esitlus võlgade teemal. Poliitikud võiks öelda, et emotsionaalne, kuid tegelikult mitte - just kuivad numbrid ja loogika.
In his fourth appearance at AmeriCatalyst, J. Kyle Bass, founder and principle of Hayman Capital Management, takes the stage with a compelling keynote address offering candid views on the state of crippled sovereigns and the global economy, the state of the U.S. economy and sovereign debt, the bottom of the U.S. housing market, and his favored investment opportunities today.
Friday, December 07, 2012
Subscribe to:
Posts (Atom)
Posts
