Sümbolitest Vabadussamba valguses

Peale pühi on ajakirjanikud üles kerinud teema Vabadussamba risti sarnasusega sakslaste sümboolikaga. See, et seda kirjutavad vene ajakirjanikud, on arusaadav. See, et see on venelaste peas, on traagiline ning kahjuks ei ole ravitav ajaloolaste, vaid psühhiaatrite poolt (kui see muidugi üldse ravitav on). Selle eest, et kogu oma noorsoole on selline ajuloputus tehtud, peaks vastutama sellise ideooloogia pealesurujad.

Nukraks teeb, kui ka meie arhitektid endale selliseid väljendeid lubavad. K. Rõõmuse poolt Postimehes toodud võrdlused Potsatajaga ja natsisümboolikaga võiks küll olemata olla. Ei saa aktsepteerida selliseid võrdlusi mälestusmärgi puhul, mis on üles pandud inimestele, kes paljud ohverdasid oma tervise ja elu selle nimel, et meie selle üle diskuteerida saaksime. Kui need mehed poleks võidelnud, oleks eelpooltoodud härra nimekuju ilmselt praegu Konstantin Vesjolõi ning arhitekti asemel oleks ametiks mingi sõjatehase seinalehe toimetaja. Selle üle võiks mõelda.

Lisan siia mõned lingid, sest pikk jutt on s... jutt, igaüks võib ise vaadata ning mõelda, mis millega sarnane on.

See palju kära tekitanud Rüütlirist Wikipedia's:

http://et.wikipedia.org/wiki/Rüütlirist

Meie Vabadussammas Vabadusristi kujuga:

http://www.postimees.ee/?id=135212

Venelastele meeldib ringi joosta Püha Georgi Ordeni lindikestega:

http://ru.wikipedia.org/wiki/Орден_Святого_Георгия

Kui siin sarnasusi otsida, siis kahe suure rahva vaheline sõprus kajastub neis päris hästi. Peab arvestama ajalisi erinevusi: Vene orden võeti kasutusele juba XIX sajandi alguses, seega on paratamatult natsisümboolika natuke "modernsem".

Mis puutub venelaste lemmikusse Georgi linti, siis tegelikult on nende mälus see ühe II MS aegse ordeni pealt. Juba siis oli ilmselt valitsejatel kasulik ennast seostada tsaariaegsete ohvitseridega ja võitlusega Venemaa eest.

Selle ordeni peal on tekst vabas tõlkes: "Me võitlesime õige asja eest, me võitsime", mis lihtsa vene mehe jaoks küll ka õige oli. Eestlase jaoks tähendas see võit aga ikkagi okupeerimist. Kui seda linti tänaval näha, siis see lint tähendab minu jaoks ikkagi meie okupeerimist viimases suures sõjas. Kahjuks pole osa meie riigist veel siiani õigusjärgsete kodanike kontrolli all, pole ka sõja lõppu tähistavat rahulepingut. Seega selle lindiga vehkija ütleb: "Meie vahel on sõda ja ma okupeerin osa teie riiki."

Jõudu rahulikuks jäämisel, sõnastame endile ringi ütluse sellelt ordenilt: "Meil on õigus, ükskord jääb võit ikkagi meile!"

Tarastatud vabadus

Eile õhtul kogunesid tuhanded eestlased ehituspiiretega piiratud osale Vabaduse Väljakust, et näha oma silmaga juba pea sajand oodatud Vabadussamba avamist.

Kohaletulnud ei kahetsenud, tunne oli ülev. Samba paljukritiseeritud välimus ei peaks olema arutelu teema. Minu jaoks oleks see sammas sama palju väärt ka siis, kui see oleks vaid üks kooritud männipalk. Oluline pole see, milline sammas on ehituslikult, olulised on need väärtused, mis samba taga on. Samas on Vabadussõja Võidusammas ehituslikult vaieldamatult ilus, võib-olla kurbade sündmuste mälestamiseks isegi liialt toretsev. Samas on ta nii huvitavalt tehtud, et sobib hästi XXI sajandisse - mis teha, kui seda sammast varem tehtud ei saadud. Saadi nüüd ja tehti tänapäevasena. Kriitikutest "kunstiinimesed" võiks peeglisse vaadata ja häbeneda.

Seda, et me lõpuni vabad veel pole, tuletas, lisaks Keskerakondlikule aiale, veel meelde usumeeste poolt samba pühitsemine. Paratamatult tekkis mul peas küsimus: huvitav, kumb kirik on rohkem eestlasi tapnud ning meie vabadust jalge alla tallanud - kas vene õigeusklik või katoliiklik? Kui kellelgi oli soov jumalat tänada, ja eilsel päeval oli selleks tõesti põhjust, oleks seda võinud kodus teha, nagu ka piibel vist soovitab, kuid eilsel üritusel olid usumehed lihtsalt kohatud.

Kõik see on muidugi pisiasi, oluline on, et üks asi on jälle tehtud.

Eestlased, hoidke sammast ja vabadust!

Sellega seoses tulevad meelde laulusõnad, küll teise sõjaga seoses:

"Eesti mehed, eesti naised, hoidke kõrgel tema au,

sest et Teie eest ta langes, kaitstes Eesti vabadust."

Laenuga majanduse stimuleerimine

Viimasel ajal on käidud välja ka raha liigse majandusse laenamise varjupool.

Selgelt tõstavad meeletud raha majandusse pumpamised raha pakkumist, laenu pakkumist jne. See ei saa jätta mõju avaldamata majanduse arengule, uued laenud peavad majandust tõstma.

Liigset raha majanduses on aga raske ohjata. See kipub inflatsiooni tekitama. Riigil on muidugi võimalik intressidega toimetada, kuid see viib intressitaseme üles. Intressitaseme viib üles ka riigi, kui suurima ja väikseima riskiga laenaja, suur võlgnevus. Siit järgmine samm on see, et suurem intressitase hakkab omakorda majanduse arengut pidurdama.

See probleem on päris tõsine, loota on, et USA valitsus saab oma tööga hakkama, muidu saab kogu maailmal halb olema. See aasta on aga US Treasury pikajaliste kohustuste yield ca 50% tõusnud.

Kes pettis tegelikult töötajaid?

Peale valitsusest lahkumist on sotside poolt süüdistatud valitsust tööturu osapoolte vahel tehtud kokkulepete rikkumises ja töötajate petmises. Sellega on rõõmsalt ühinenud ka kommunistlikud ametiühingud.

Asja puhul tekib üks küsimus: miks ikkagi võeti nii ebareaalne seadus esialgu vastu?

Ega keegi pole iga nõupidamislaua all olnud, kuid vägisi tundub, et selliste punktide seadusesse surumine oli sotside surve. Püüdes valitsust töövõimelisena hoida, läksid parempoolsed erakonnad sellega kaasa. Keskerakonna oht oli ja on piisavalt suur. Kuigi keskerakond võib öelda, et sööge ise oma keedetud supp - meie pole asjaga üldse seotud, on siiski kõige selle jama taga Keskerakonna liiga suur esindatus Riigikogus.

Kui eelpool toodu on tõsi, siis häbi-häbi sotsid.

Parempoolsetele aga: rahvaga peab rääkima, neile peab ütlema, kuidas asjad olid ja on, sest tegelikult jagatakse eelarves ju rahva raha.

Korruptsioonist kriminaalselt ja eetiliselt

Korruptsiooni osas on meil mugavalt muutunud tavaks asja hinnata kriminaalse nurga alt: võimaliku süüdlase puhul peaks koguma tõendusmaterjali, selle kohtule esitama, sealt süüdimõistva otsuse saama ja alles seejärel võiks nagu öelda, et keegi on korruptant. Paratamatult on see protsess raske - ega siis keegi korruptiivseid kokkuleppeid notariaalselt ei vormista. Kui mingi lüli siin välja ei vea, on kohtu otsus õigeks mõistev või ebamäärane, potentsiaalsel süüdlasel jääb õigust ülegi ning kui keegi teda on vahepeal korruptandiks nimetanud, on tal isegi õigus selle eest kohtus kahjutasu nõuda. Mis sest, et kogu aktiivne osa ühiskonnast tegelikult üldjoontes teab, kuidas asju aeti.

Kuidas see asi siis demokraatlikus ühiskonnas toimiks? Eetiliselt on korruptiivse loomuga iga tegevus, mille puhul otsustamine ei ole läbinähtav, otsused on imelikult subjektiivsed, kõigile isikutele ei ole tagatud võrdseid tingimusi jne. Kui mingi kord ei ole piisavalt üheselt mõistetav (näiteks mingi enampakkumise tingimused), siis seda asja võib juba korruptiivseks nimetada. Isegi juhul, kui tegelikult selle puhul keegi otsustajatest mingit materiaalset "premeerimist" ei saanudki. Aus ametnik peaks püüdlema sellises olukorras reeglite täpsustamise suunas, et vältida ka võimalikku varju heitmist tema enda tegevusele.

Demokraatlikes ühiskondades on poliitiku jaoks selge poliitiline enesetapp, kui ta eelpool toodud eetilise määratlusegi järgi kahtluse alla satub - tal puudub igasugune lootus tulevikus valijatelt hääli saada. Meie riigis tundub, et ta võiks saada isegi süüdi mõistetud riigi kõigi kohtute poolt, kuid valimised võiks ikkagi võita. Nii kaua, kui see meil nii on, ei saa me end kahjuks demokraatlikuks ühiskonnaks pidada.

Vasakpoolsusest ja populismist majanduskriisis

Mõeldes sellele, millises rahahädas praegu Eesti sipleb, tuli pähe mőte: Mis oleks, kui eelmised Riigikogu valimised oleksid natuke teisiti läinud? Kõigil, kes viitsivad natuke mälus sobrada, peaks meeles olema, kuidas riigiteenistujatele 25 tuhat kuupalka lubati, või kuidas ''majandusteadlased'' veel paar aastat tagasi kõigi reservide kulutamist soovitasid. Ei viitsi nimesid ja fakte välja tooma hakata, las see olla nende südametunnistusel, kui seda üldse on. Selles valguses on masendav vaadata, kui paljud inimesed ametiühingute lolluse järgi jooksevad. Ametiühinguliidri teadusliku kommunismi õppimine eluloos peaks kόik enda eest ütlema. Kas tõesti on inimeste mälust kadunud 20 aasta tagused ajad. Kui ise ollakse nooremad, siis peaksid ju olema vanemad, sugulased või tuttavad.

Majanduse riiklik stimuleerimine

Nüüd on Eesti valitsemisest sotsid kõrval ja"poliitiliselt korrektne" majanduse riiklikust stimuleerimisest rääkida. Seda muidugi naljaga võttes.

Riigi osast on erinevates majandusteooriates erinevalt räägitud, kõik (ka Eesti) pahempoolsed poevad Keynes'i selja taha. See on aga minu arust vaieldamatult suurele majandusmõtlejale solvav. Ta võis küll mõnes osas vasakpoolsemate mõtetega olla, kuid kindlasti polnud ta rumal.

Majandusteooriad on üldiselt (mida vanemad, seda rohkem) lähtuvad ühest ideaalsest turust, väliskaubanduse vaatlemine on juba tõsisema taseme teema, kindlasti ei huvita maailma suurriikide majandusteoreeetikuid Eesti-suguse väikeriigi peale teooriaid arendada (USA jaoks on eksport ikka väga teistsuguse mõjuga kuiEestile). 

Oluline näitaja siseriikliku tarbimise (riikliku stimuleerimise) efektiivsuse määramiseks on ekspordi osa GDP-s. See näitaja määratleb, palju tulu tuleb välisriikidest. Peaks olema elementaarselt selge, et mida väiksem on see näitaja, seda suurem on siseriikliku tarbimise mõju majanduse arengule. 

Kahjuks on see number objektiivsetest asjaoludest tingituna Eesti jaoks suur, üks suuremaid maailmas. Kui USA-l on see alla 10%, siis Eesti puhul 40%-60%. See näitaja on mingitel põhjustel eri allikates erinev ning täiesti mõistetavalt praeguses majanduskriisis muutub eri kuudel päris palju.

Asja lihtsamaks tegemiseks: kui USA riik teeb mingeid investeeringuid, siis ca 90% jõuab sellest kohalikele ettevõtetele, Eesti puhul vaid ca 50%. Siia ongi "koer maetud". Eesti riik ei suuda parimagi tahtmise juures oma vahenditega stimuleerida Soome, Rootsi, Saksa jm. suuremate importööride majandusi. See arvutus on väga pinnapealne, tegelikult mõjutab lõplikku tulemust rahva soov (või hirmust tulenev vajadus) säästa jne., kuid asja olemus ja erinevate riikide erinevus sellest palju ei muutu.

Siit tulenevalt ei jää meiesugusel väikeriigil midagi muud üle, kui raskel ajal vaid säästa. Riigil pole mõtet asjatuid kulutusi teha. Kui on soov tuua lisastabiilsust ja -kindlust, siis selles vallas võiks riik vaid väga läbinähtavalt  garantiidega majandada (kahjuks ka selles vallas meie valitsus väga edukas pole olnud). Poleks näiteks eriti keeruline luua süsteem, mis krediteerimise (Rootsi pankade endi) probleemidest tingituna raskes olukorras olevat eluasemelaenu turgu natuke toetaks, tagaks lihtsale Eesti perele turvalisuse ning mõistliku ja ausa majandamise korral riigile tegelikult rahalisi kohustusi ei tooks.

Eesti ekspordi suure osatähtsuse osas ründaks paljud poliitilised vastased kohe Ansipit, kuigi tema mõju ei saa siin üle tähtsustada. Peaminister on küll sõna võtnud idale orienteeritud majandamise ja transiidile orienteerituse ohtlikkuse teemal - peab tunnistama, et kas tahtlikult või tahtmatult rääkis peaminister siis suuremat tõtt kui paljud majandusmehed siiamaani on aru saanud. Idale orienteerituse ohtlikkust näeme oma põhjanaabri pealt. Neil oli veel novembris arusaam, et globaalne kriis jätab nad puutumata. Nüüd on vist juba selgeks saamas, et see puudutab neid ka, ja tänu idanaabrile veel päris valusalt. Soome on vaieldamatult väga arenenud ekspordivõimeline maa, kuid paljudest transiidi vähenemisest, potentsiaalsest puidu kallinemisest jms. tekkinud probleemidest ülesaamine on ka neile raske, mõnedes piirkondades ka sotsiaalselt väga raske, probleem. Selles kontekstis on Eesti liikunud väga õiges suunas, me peame lihtsalt suuremate naabrite hädade lahenemise ära ootama ning siis edasi minema.

Imelik on, et lugedes ennast majandusteadlasteks nimetavate inimeste arvamusi, ei saada (või ei taheta saada) sellest aru. Ega siin midagi väga imestada polegi: ka neile meeldib odav populaarsus. Ka meie pikema staaziga nn. majandusteadlased olid veel alla 20-t aastat tagasi need, kes vaid hakkasid tõlkima kõige elementaarsemaid lääne majandusõpikuid eesti keelde. Oli muidugi ka neid, kes tegelesid nõukogude poliitilise majandusteadusega, kuid vähemalt need, kes praegu sõna võtavad, ei olnud siis ka selles vallas arvestatavad. Tõsisemad pol.-ök.-i spetsialistid olid siis juba sügavamal oma mõtetega, kui praegu paljud sõnavõtjad, kes (vähemalt mulle tundub nii) poliitilist tellimust täidavad.

Valitsuskoalitsiooni lagunemine

Juba nädal tagasi tahtsin arvamust avaldada sotside valitsuses olemise üle. Muud kiired tegemised olid pidevalt ees, nüüd pole enam seda probleemi olemas.

Probleem on muidugi mujal, Eesti jaoks on oluline kiirelt mitmed otsused vastu võtta, muidu on tagajärjed halvad ning mõjutavad meie  kõigi elu veel pikalt. Imestama paneb presidendi seisukoht, et on küll oluline tulud-kulud tasakaalu viia, kuid praegu võiks peaminister tagasi astuda. Peaks väga selge olema, et kui praegu on eelarve tasakaalu raske saavutada, siis mõned nädalad hiljem on see määratult raskem ( 3 nädalat hiljem "säästma" hakates oleks igas ajaühikus vaja säästa ca 10% rohkem). Kahjuks tüüpilise sotsina ei ole see oluline, olulisem on vist "ideekaaslaste" toetamine. Ei ole küll asja juriidikat uurinud, kuid selge on, et kõik "hall" peaks praegu olema tõlgendatud riigi stabiilsuse seisukohast lähtudes.

Nii et edu ja jõudu Ansipile. Kui ta sellest jamast veel ka riigi välja veab ja järgmise aasta eelarve normaalselt kokku saab, siis võib talle tänulik olla. Mehe minevik ei ole nii oluline, kui ta hetkel õige asja nimel rabeleb. Peaministri koht ei ole praeguses majanduskriisis mitte see kõige "soojem", kuigi vaieldamatult väljakutseid pakkuv.

Nüüd peab siis kiirelt kellegi ennast toetama leidma. Häid variante ei ole - minu arvates on mõned teised parteid ennast liiga määrinud, et rahvast esindada. Kuid parim variant tuleb leida. Peale eelmisi valimisi tundus, et sotsid olid kõige eetilisemaks vasakpoolseks partneriks, kuid praeguses raskes olukorras altvedamine (mitte Ansipi, vaid rahva) oli juba väga halb tegu. Oma rahva ja riigi saatusest ei peaks mingi valimisedu olulisem olema. Jääb vaid loota, et teisi parteisid ka hoolega kontrollitakse ning valitsusrahu nimel lollusi ei lasta teha. Oli ju peaminister nii maadevahetuse kui raudtee tagasiostu ajal sama - kuidas kuluks küll riigil praegu see Eesti Raudtee raha ära.

Eesti riigil ei ole raha vaja!

Muljed ettevõtte maksukohuslaseks registreerimisel.

Enamus inimesi sellega kokku puutuma ei pea. See on selline kadalipp,  milles tuleb täita lehekülgi küsimustikku, millest isegi eestlane aru saada ei saa. Kogu selle asja juures tekib üks suur küsimus: miks seda elektrooniliselt ja lihtsamalt teha ei saa? Pea kõike võib meil teha ID-kaardiga, mingi ankeedi täitmist aga mitte. Lihtne oleks see elektrooniliselt täita, vajadusel saaks ametnik lisaküsimusi küsida. Kuidagi tobe on tänapäeval 3 korda käsitsi oma aadressi ja maili kirjutada. Tegelikult on meie riigis isikutel ka riiklikud mailiaadressid olemas.  Imelik, miks riik ise neid ei kasuta.

See kõik on ebameeldiv, kuid üleelatav. Samas on maksumaksjana nukram vaadata, kus teisest rahvusest ärimees tuleb ka sooviga ennast käibemaksukohuslaseks registreerida. Temale vastamine on pehmelt öeldes jäme. Küll leiab riigiametnik, et ta pole õpetaja jne. Tulemusena saadetakse potentsiaalne maksumaksja minema. Igaüks peab ise hindama, palju sellistest ärasaadetutest veel tagasi tulevad. Kui tegemist on jaekauplejaga, siis pole tal tagasi tulekuks tegelikult eriti põhjust. Kui arvata, et tagasi ei tule ca 10% firmadest (tundub, et see protsent on praktikas tegelikult suurem), siis see on meie hädas eelarvega riigile meeletu raha. Samas on meil ametnikke, kelle palka kokkuhoiutuhinas osa parteisid vähendada ei taha, kes ei saa aru, et nende töö ongi riigile raha vastu võtta.

Töötuskindlustus vs. kindlustus üldiselt.

Tänases saates "Foorum" võrdles sotsiaaldemokraat hr. Nestor töötuskindlustust maja kindlustamisega. Nende kahe asja vahel on ühist ainult sõna "kindlustus" ja tingimus, et heas olukorras tehakse kulutusi, mille vastu saadakse abi raskes olukorras. 

Maja või muu vara kindlustamine ei too endaga kaasa otseselt suuremat õnnetuse riski (kui just kindlustaja ise pole kindlustuspettur), töötuse vastu kindlustamine mitmete protsentide osas tulust on aga otsene riskitegur selle õnnetuse saabumiseks.

Poliitikud peavad endale kindlalt selgeks tegema, et keegi ei taha oma maja või muu vara kahjustamist, sõltumata kas see on kindlustatud või mitte. Samuti ei soovi ükski töötaja töötuks jäämist, sõltumata kui hea töötuskindlustus on. Seda vähemalt meie ühiskonnas. Arenenumates riikides on muidugi kindlustusega nii kaugele jõutud, et selline olukord võib töötajale isegi meeldiv olla. Meie selleni ei küündi, samas ilmselt ei peaks üritamagi.