Stimulus'e aastapäev.

Peter Schiff võtab sõna stiimulprogrammi nn. aastapäeva puhul. Tegelikult toob ta välja, et selle lolluse autorlust ei saa kõike Obama'le anda - see asi hakkas tegelikult juba ca aasta aega varem pihta.
Imeteldav on, kuidas mees suudab lihtsalt, sageli naiivsevõitu lihtsalt, tuua välja selle, mis on tegelikult väga elementaarne, kuid enamus maailma ei suuda või ei taha sellest aru saada. Viimasel ajal on nii meil kui mujal meedias valitsevaks suhtumine: riik peab midagi ära tegema majanduskriisi tõrjumiseks. Eestis on selle ilmekaks näiteks eilne Tarandi avaldus, milles loeb keskerakonna tegevust paremaks kui paremerakondade mittetegevust. See tegelikult näitab, et selle jutu rääkija ei saa asjadest ikka üldse aru. Kurb on, kui selliseid inimesi valitakse, sest lõpuks on kaotajaks ikka rahvas. Eestis toimuv tegevus ei mõjuta samas maailma (sh. ka Eesti) väljumist majanduskriisist, kuid kahjuks on selllised imelikud arusaamised levinud üle maailma. Rahvas ei pea mõistma majanduse toimimist, kuid persoonid, keda valitakse, peaks omama elementaarset haritust.

Ma ei taha Schiff'i juttu ümber jutustada, kes saab keelest aru, võib kuulata originaali - kindlasti on see kasulik.

Kreeka-suguste riikide päästmisest

Selle aasta alguse suureks teemaks on vastutustundetute Lõuna-Euroopa riikide päästmine. 15. veebruari LHV börsipäeva teema all on link, milles räägitakse, kuidas lõunamaalased teisi eurooplasi derivatiividega petsid. See kõlab järsult, kuid kokku lepitud ühistest mängureeglitest selline möödahiilimine seda ju ongi. Puhtalt juriidiliselt võib ju väita, et mingi kahju tuleb valuutakursside muutusest, kuid kui selle taga on tegelikult laen, mida ühiselt kokku lepitud mängureeglite järgi ei peaks olema, siis pole asi ilus.
Küsimus on euro usaldatavuses. Paljud lihtsad inimesed, kel on veel juhtumisi midagi meie praeguse valitsuse vastu, on kogu sellest jamast saanud toetust ütlusele, et eurot pole meile vaja.
Kergelt arusaamatu on, mismoodi peaks mõne võlglase võimalik suutmatus oma võlgadega hakkama saada mõjutama valuuta usaldatavust. Tooks natuke kauge paralleeli meie (või mõne teise riigi) eluasemevõlglaste koha pealt: kui nende laenud on seotud euroga, siis peaks nende maksmisprobleem mõjutama euro usaldatavust, kui laenud oleks seotud dollariga, siis selle usaldatavust. Ilmselt see päris nii ei ole.
Laenu teenindamisega hättajäämine on ikkagi laenuvõtja mure ja vähendab tema usaldatavust (ehk, rääkides riikidest, teeb talle edaspidise laenamise kallimaks). Üldsegi pole oluline, mis valuutas laen võetud on, see võiks olla võetud väga hästi ka kullas või mõnes muus väärtuses.
Kus on aga oht ühisvaluutale? Oht on selles, kui peaks hakatama seletamatutel põhjustel ja seletamatul viisil teiste võlgu kinni maksma. See viib ühte või teist viisi rahapakkumise tõusule ja seetõttu valuuta väärtuse langusele. Lisaks otsesele kahjule tekiksid sellega ka teiste riikide seas ootused, et häda korral päästetakse nad ära. Seetõttu hakataks populistlike valitsuste poolt kontrollimatult laenama. Selline oht on teatud valitsuste puhul (sõltuvalt valimistulemustest) ka Eestil tulevikus küllaltki reaalne.
Mida oleks õige teha? Eurot peaks hoidma konservatiivselt eraldi sellistest kriisidest. Raha hulgaga ei tohiks ei majandus- ega võlakriisides mängida. Eurotsooni riikide vahel oleks kohane kokkuleppe korras trahvide nõudmine riikidelt, mis ei täida kokku lepitud nõudeid. Kui ei taheta kohe trahvide teele minna, siis võiks nõudeid eiranud riikidele mitte jagada ühisvaluuta käibelelaskmisest tekkivat tulu (Kas see tuleks siis kunagi kõik Eestile??!!).

Riikide osa majanduskriisis

Kui pole eraldi toodud välja teisiti, siis siin postituses mõtlen ma riigi all USA-d, riigipanga all Föderaalreservi jne. Õnneks pole suur osa sellest kriitikast kohane Eesti riigi aadressil.

Kapitalistlikul majandusel on kombeks "lainetada". Seda teadsid juba vanad kommunistid ning sellest loeti välja oma ideede õigsust ja loodeti kapitalism kõrvale suruda. Nõukogude ajal oli olemas matemaatika, milles tehti nii liiduvabariikide kui ka majandusharude (maatriks)mudeleid, mis vähemalt teoreetiliselt oleks nagu pidanud sotsialismi kapitalismist mööda viima. Kuhu see välja jõudis, teavad kõik.

Majandus, olles ühiskonna peegeldus, on oma olemuselt väga keeruline süsteem: igat näitajat mõjutab kümneid teisi tegureid, mida igatüht omakorda jälle kümned teised tegurid. Kui mõni tegelane, kes meedia toel presidendiks sai või hea karjeristina riigipanka juhib, arvab, et suudab seda kõike mõista, siis ta eksib (kuidas USA-s majanduslikku mõtlemist ohjes hoitakse, on kirjas siin blogis). Asi pole isegi terviku mõistmises, vaid selle soovimises: pigem võetakse oma populaarsuse huvides üks asi kontekstist välja ja hakatakse sellega võitlema. Tuleb vägisi meelde Venemaal toimunud võitlus kulakutega, mille tulemusel kümned miljonid nälga surid või Hiinas toimunud võitlus varblastega. Kuidagi sarnane on Obama praegune võitlus pankadega. Tegelikult on juba valijad ka saanud suurtes joontes Obama ebakompetentsusest aru: kusagil toodi välja, et vähemalt viimaste presidentide seas on Obama populaarsus peale aastast võimu kõige väiksem.

Mõned seosed siis, mida kas teadlikult on arvesse võtmata jäetud (nagu eespool juttu, on need seosed tegelikult mitte nii lihtsad, vaid tunduvalt keerulisemad) või naiivsuses pole aru saadud.

USA valitsus püüdis igati turgu mõjutada ja kriisi (selles kontekstis siis varade hindade langust) vältida. Selles kontekstis on kohane küsimus: millest üldse kriisid tekivad? Vastus: turg ei ole 100% efektiivne ja sellest tekib lainetamine nii ülespoole kui alla tasakaalu. Mida rohkem on turul reguleerimist ja jäikust, seda ebaefektiivsem on turg. Näiteks riiklik poliitika suurendada kinnisvara ehitamist, hoida intresse liiga all (või mõni hetk ka liiga üleval).
Lainetus iseenesest püüdis tekkinud kinnisvara üleküllust likvideerida, kuid riik astus vahele. Seega on hetkel palju kinnisvara, mis praeguste hindadega ei ole kellelegi vajalik. Kui hindu alla lasta ei taheta, siis peaks märgatava osa sellest lihtsalt buldooseritega maha sõitma, nagu hr. Buffett soovitas. Sellise asja puhul tekib ainult kaks küsimust: kelle majast peaks alustama ning kuidas saab vara hävitamine tervikuna keskmise inimese reaalset jõukust parandada?
Kinnisvara hinna allalaskmisel on USA-s ka üks takistus, mida sotsid ka meile importida püüdsid. Kuna laen on tagatud vaid kinnisvaraga, siis kinnisvara hinna langusel on võlgnikul kasulik laen üles öelda ja uus elamine endale osta. Kui oleks taga ka isiklik kohustus, nagu Eestis, annaks välja mõelda lahendusi, mille puhul võiks kinnisvara hinnad nõudmise-pakkumise tasemele lasta ja uuesti normaalselt arenema hakata.

Intresse hoiti liiga all, samas puhuti nii sellega kui valedega ülesse aktsiaturgu. Selles on küll naiivne lootus, et aktsiturgude tõus tõstab üldist optimismi ja seega toob vast tarbija turule ostma.
See on nii vaid kaugelt: lähedalt paistab inimestele kas oma töökohtade või tuttavate kaudu välja ka asja teine pool (raskused eluasemeturul, raskused investeeringutega töökohas jne.). Madal intress ei soosi kuidagi laenu andmist. Riik hoiab oma kahe kinnisvarafirmaga kunstlikult all (tasemel, millega antud olukorras ilma riigi abita pankrotti mindaks) selle haru intresse. Pankade ja muude investeerijate jaoks on mõtekam, kui raha reaalmajandusse panna, panna see aktsiaturule. Kui aktsiaturg tundub riskine, siis aitab carry-trade. Selle abil saab suhteliselt riskivabalt suurte summadega ka märgatavat kasumit teenida. Mis aga puudu jääb - raha ei lähe majandusse. Miks peaks siis aktsiad kallimad olema, kui investeeringuid ettevõtete arengusse ja inimeste tarbimisse ei tehta?
Madalal intressil on ka teine varjupool: suurem osa neist, kel õnnestub madala intressiga investeerida kas tootmisesse või kinnisvarasse, ei arvesta täpselt probleeme, mis tekivad intressitaseme tõusmisel. Tegelikult ei arvesta neid probleeme piisava tõsidusega vist isegi riigid oma võlgade pealt ise.

Intressitasemega on lood üldse imelikud. Ühelt poolt on see üks väheseid mõjutusvahendeid, millega riik majandust reguleerida saab. Samas on küsitav, kas seda väga vaja ongi. Minu arust peaks sellega mitte (või siis väga vähe) mängima. Teisel arvamusel olevad isikud väidavad muidugi kohe vastu, et sellega silutakse majanduse lainetust. Kui see isegi teoreetiliselt võimalik on, siis praktikas pole see küll õnnestunud: USA kriisi põhjuseks on ilmselt liiga madalatest intressidest tekkinud "mull"; Euroopas ohjas kalli intressiga inflatsiooni Trichet veel hetkel, mil eurotsoon juba 2 kvartalit languses oli. Inflatsioon aga sõltus tegelikult väga vähe eurost, ikka rohkem arenevatest riikidest. Kalli intressi tulemusel saadi aga palju ettevõtteid (või nende tootmist) Euroopast minema ja kriis veel sügavam, kui see muidu oleks tulnud.
Trichet' kaitsjad ütlevad, et tal ei olnud veel piisavat infot ja see tuli liiga hilja. Sellele oleks lihtne vastus: kui auto klaas on nii jääs, et sealt midagi läbi ei paista, siis pole vaja seda juhtima (sõitma) hakata, et pärast kellelegi otsasõitu hakata jääs klaasi süüdlaseks tegema. Sama ka intresside juhtimisega: kui ikka infot ei ole (sel pooleteist aasta tagusel juhul vähemalt Eesti meedias oli seda infot juba küll; samuti näitas seda aktsiaturgude jm. statistika kogu maailmas), et seda vähegi adekvaatselt teha, siis oleks parem see turgude hooleks jätta. Sellised juhud tõestavad, et turud on mõnest "tarkpeast" targemad, isegi kui nad natuke lainetavad.

Võngete reguleerimise osas on igal inimesel kogemusi kiikumisest. On lihtne aru saada, et kui tahad kiike pidurdada, siis pead liikuma võnkumisele vastu. Kui aga hilineda natuke, siis lükatakse hoogu hoopis juurde. Kiige peal on normaalsel inimesel abiks tasakaalumeel, mis annab küllalt adekvaatse info, mida peab tegema. Majanduses on aga täpse ja õigeaegse info saamine palju keerulisem.

Pankadega võitlus kõlab oma seletustes ilusasti, nagu sotside ideed üldiselt kõlavadki. Kes oleks siis vastu vabadusele, võrdsusele ja vendlusele? Või ehk paremale tervishoiule, paremale haridusele ja suuremale palgale või pensionile. Kahjuks aga tee, mida mööda selleni minna tahetakse, sinnapoole ei vii, vaid vastupidi. Kui rikkust on piisavalt, siis jätkub seda ümberjagamiseks mõneks ajaks (näiteks Rootsi), kui rikkust pole veel jõutud koguda, on oht jäädagi vaesusesse.

Tagasi pankade juurde. Väide: tagatud hoiustena saavad pangad ressurssi, mida need vereimejad siis atsiaturule investeerivad. Kõlab nagu väga veenvalt. Tegelikult kirjutasin ma juba eespool, miks raha aktsiaturule nii suures osas siirdus. Ühte pidi on ju riik kõik teinud, et aktsiaturg nii kiiresti tõuseks - miks siis nüüd oma "liitlastele" populismituhinas nuga selga lüüa tahetakse? Teiselt poolt: kui pangad ei tohi ise raha väärtpaberitesse panustada, siis mis saab nende tütarfirmadest, välja antud laenudest jne. Selle kõige jaoks saab kirjutada hirmus keerulised reeglid, mille jälgimist ja millest möödahiilimist hakkavad juhtima paljud inimesed pankades, kontrollima hakkab palju inimesi keskpangas jne. Kuidas need asjatut tööd tegevad inimesed suurendavad kellegi jõukust? Samas on kontrolliga juba ette teada, et see ei saa piisavalt tugev olema. Seda peaks praegune rahandusminister, kes enne juhtis regionaalpanka, mis suuremaid investeerimispanku kontrollima pidi, väga hästi teadma. Vähemalt enne praegust kriisi sellega hakkama ei saadud, miks peaks nüüd teistmoodi minema.

Lisaks küsimusele, kas mõne asjaga on riigil üldse mõtet tegeleda, tekib ka küsimus selle efektiivsusest. Peaaegu kõik ilguvad Tallinna reisisaatjate üle. See pole propagandakuludega vaesusesse aetud linnas õnneks nii suur number. Teistmoodi (kurvad, aga koomilised) on asjad USA-s. Seal esines president graafikuga, millega põhjendas 800 miljardi dollari (s.o. ca 100 aasta Eesti praeguse riigieelarve ja üle poole USA föderaalse aastaeelarve) kulutamist. Graafikul oli kaks joont, millest üks näitas prognoositavat töötute arvu ilma riigi sekkumiseta ning soodsamat prognoosi juhul, kui riik raha kulutaks. Talle see raha kulutada antigi. Praktikas joonistus nüüd juba ajaloolise infona välja kolmas joon, mis õnnetuseks oli tööhõive osalt mõlemast prognoosist halvem. Seega võib õelalt öelda, et ilma 800 miljardit kulutamata oleks valitsuse prognoosi järgi olukord tegelikust parem olnud. Seda muidugi tõsiselt väita ei saa, kuid äkki ilma riigi liigse sekkumiseta oleks praegu tulevik helgem küll.
Selle summaga on üldse imelik see, et aasta lõpus käis suur vaidlus, palju selle abil töökohti loodi. Vaidluses vaieldi 35 tuhande töökoha üle (seda suurusjärgu 650 tuhat puhul). Jättes kõrvale selle vaidluse: igal juhul tuli loodava töökoha hinnaks üle miljoni dollari!!! Samas on internet ja arvamuslood täis koomilisi jutustusi nende loodud töökohtade numbri saamise kohta. Riik rakendas seal näiteks mingeid imelikke ankeete, millesse paljud ettevõtjad kirjutasid igasugust jama (näiteks üldse oma viimaste aastate töötajate arvu jne). Riigi statistika kirjutas selle kõik aga üles oma töövõiduks.

Kriisis näevad paljud reguleerimise pooldajad turumajanduse ebatäiuslikkust. Selle asemel, et peeglisse vaadata ja mõelda, mis reguleerimisega on valesti läinud, mõeldakse vaid uusi regulatsioone välja. Kasutatakse praeguse riigipanga presidendi "suuri kogemusi ja teadmisi" Suure Depressiooni alal.
Suure Depressiooni kohta on öeldud: nagu ta nimigi ütleb, siis see oli suur. Kuna ta oli suur, siis järelikult tehti midagi valesti. Kasutama peaks pigem kogemusi majanduslanguste kohta, mis on väikseks jäänud - ju siis tehti midagi paremini. Näiteks on toodud 1920-nda aasta paiku tekkinud USA majanduskriisi, mis ilma suure reguleerimiseta nii ruttu möödus, et sellest tänapäeval isegi paljud majandusinimesed midagi ei tea.

Praeguse kriisi ajal on paljud mittedemokraatlike riikide juhid võidukalt esinenud, et kapitalism on hukkumas. Tegelikult ongi, kuid mitte turumajanduse kui sellise põhimõte, vaid piiratud vabadusega turgudega majandusmudel. Piiratud turg töötab pigem mittedemokraatlikus riigis (nagu Hiina, või minevikus ka Saksamaa). Kui see on demokraatlikus riigis, siis hakkab majandust juhtima populism ning see on juba väga halb.

Viimane aeg tõstatab selgelt küsimuse: kas demokraatlik (s.t. kahjuks enamasti praktikas populistlik) kord suudab tänapäevaste vajadustega hakkama saada?
See küsimus on aktuaalne ka Eestis. Meil on majanduspoliitika raskel ajal küllalt edukas olnud, kuid peab meeles pidama, et selle toetuseks on parlamendis vaid vähemus (küll napp, kuid ikkagi). Selle vähemusega aetava poliitika hind on rida kompromisse, mille negatiivne tulemus rahvale on mõõdetav miljarditega. Tuleviku valimistelt ei julge vähemalt mina midagi paremat loota.

Ka NLKP võitis ülekaalukalt valimisi.

Pärast oodatud, kuid siiski masendavaid, valimistulemusi tuli pähe järgnev mõte: see olukord on mõnes mõttes sarnane sellega, mis nõukogude ajal valitses. Ka siis võitis valitsev partei peaaegu 100%-liselt raudse järjekindlusega kõik valimised. Jutud vabade valimiste puudumisest jne. võib kõrvale jätta, see mõjutas vaid vast 10% ulatuses tulemusi. Enamus inimesed hääletasid ikka nii, nagu ametlikud tulemused näitasid. Lõpuks muutus asi Eestimaal 50 aasta pärast ja Venemaal 70 aasta pärast. Nii et sama on loota ka Tallinnas.
See on demokraatia iseärasus, et tehakse tobedaid valikuid. Samas on meie suure naaberrahva masohhism hämmastav - isegi Stalini, kelle tegevuse saldoks loetakse üle 50 miljoni inimelu, surma järel nuteti. Miks peab selle kõige pärast kannatama aga eesti rahvas. Ma olen siin juba korduvalt kirjutanud, et paremerakonnad peaks tõsiselt peeglisse vaatama ja tõsisemalt tööd tegema. Tänasest päevast jääb meelde televisiooni reporteri märkus hr. Aaviksoo järeldusele, et tuleb tulemuste peale mõelda ja sellest oma jäeldused teha. Kas selline tulemus oli siis tõesti üllatus? Kui see parempoolsetele parteidele nii on, siis ma võin juba praegu öelda ka ära, mis Riigikogu valimistel juhtub - kui selle peale kohe ei mõelda, siis on see valimiste tulemus ju juba teada. Mis aga peale valimisi tuleb, see ei ole. Võib aga kindlalt väita, et see on tõsiseks kannatuseks kõigile Eestimaa elanikele.

Kuidas USA uut lõksu ehitab

USA loob paljudele inimestele oma "majanduse stimuleerimise" poliitikaga uut lõksu tulevikus. Riik teeb kahte asja, et majandust turgutada: hoiab intresse madalal ja pumpab lisaraha turule.
Odavad intressid soodustavad tegema valesid investeeringuid: inimestele tundub praegu odavmüügist saadav kinnisvara odavana, selle eest laenu tagasimaksmine madala intressiga ei tundu probleemsena. Samas loobitakse riigi poolt raha turule - see viib paratamatult intressitaseme tõusuni. Minu arvates läheb ka EURIBOR kõrgemale eelmise sügise tipust, rääkimata USD intressidest.
Kui siis inimestel on vaja hakata maksma laenudelt suuremat intressi, siis ongi õnnetus käes. Enam-vähem sama kehtib ka ettevõtete puhul (madala intressiga tunduvad paljud investeeringud, mida normaalse intressiga ei kaalutakski, mõistlikud). Ka meie turul on mõtteid kinnisvara ostmisest ca 9% tootlusega. Selliste numbrite puhul peab laenukapitaliga finantseerimise osa väga väike olema - praeguste pankade marginaalide ja oodatava intressitaseme tõusuga läheb koguintress sellest tootlusest mingil hetkel mööda.
Kapitalismi viga on, et turg ei ole lõpuni ideaalne, sellest tekivadki lainetused. Mida vabam on turg, seda kiiremini ta tasakaaluseisundi saavutab. Kui valitsus hakkab tasakaalu ise reguleerima, siis tulevadki valed otsused ja ebaefektiivsus, mille eest rahval tulevikus maksta tuleb.

Raketikaitse meie õuele

Täna kajas meedia USA otsusest loobuda raketikaitsest Tšehhi ja Poolasse. Meie meediast erinevalt rääkis Soome välisminister Stubb, et USA võib tuua laevadel paikneva raketikaitse Läänemerele.

See oleks päris huvitav samm ja tõstaks ka meie turvalisust. Süsteem lubaks lisaks lühema lennukaugusega rakettidele ka lennukeid alla lasta. Eks see Iraani mandritevaheliste rakettide teema vähe imelik olnudki, tore oleks, kui see praegune samm poleks vaid USA valitsuse välispoliitiline nõrkus, vaid ka midagi mõistlikku kaasa tooks.

Genotsiid oma rahva vastu

Juba pikemat aega vaevab mind noorte meelitamine poliitkäsutäitjateks. Gümnaasiumi lõpetamise vanuses noortel on üheks karjäärivariandiks karjääripoliitiku töö. Elukogemust ei ole vaja, haridust pole ka vaja (kui see väga häirib, võib kõrghariduse hiljem, lihtsamalt mõnest erakõrgkoolist, saada), vaja on vaid juhtidele allumist. Saab "sooja koha" mingis poliitikute poolt määratud ametis, milles tuleb esmatähtsalt vaid partei otsuseid ellu viia.

Sellel ei ole mingit seost sellega, kui noored poliitika vastu huvi tunnevad, oma maailmavaadet arendavad, väitlusoskust arendavad jne. Neid omadusi saab sageli arendada ka muu haridustee kõrvalt. Käsutäitjatelt neid omadusi ei oodata, pigem on isegi hea, kui neil inimestel pole karjääri osas alternatiive - siis on nad paremad käsutäitjad.

See probleem ei ole ainult rahvuse osas, vaid puudutab kõiki, kes siin elavad. Meie koguarv on liiga väike selleks, et niimoodi oma noori "raisata". Noored inimesed, sageli ka aktiivsemad, võiksid omandada hariduse, püüda teostada ennast erinevatel elualadel, kuid vahepeal tuleb keegi ja lükkab nad sellelt teelt kõrvale. Materiaalne heaolu ja kerge elu on kõigile inimestele küllalt ahvatlev, mitte kõik ei suuda sellele ahvatlusele vastu panna. Veel vähem on selleks võimelised noored, alles väljakujunemisjärgus isiksused.

Mul tekkis küsimus: "Huvitav, kui paljudel Tallinna soojadel kohtadel olevatest parteisõduritest on kasvõi kordki tulnud pähe kahtlus, et ei olda seotud mitte selle kõige õigema asjaga?" Ma arvan, et küllap on see osa küllaltki suur, kuid materiaalne elu piirab ära otsused, mida ollakse valmis tegema. Ega asjata ei olnud nõukogude ajal suurimad dissidendid katlakütjad. See ei olnud sellest, et katlakütjad oleks omanud rohkem eetikat või paremat arusaamist maailma asjadest. Pigem oli see ikka sellest, et ausal inimesel oli vähe võimalusi muud moodi elada. Meie praeguses ühiskonnas on muidugi võimalusi ka ausalt edukalt (sh. materiaalselt) ära elada, küsimus on vaid ahvatlustes. Sellised ahvatlused on mõnes osas küllalt sarnased narkootikumide tarbimisele (valida lõbusam, muretum tee), seega, vähemalt eetiliselt, võib noori sellisele teele kallutajaid võrrelda narkokaupmeestega. Kes valib selliseid inimesi, teeb seega võrreldavat tegu narkokauplemise toetamisega. Selline "matemaatiline" tuletuskäik viib lõpuks huvitavale tulemusele. See pole aga vast põhiline, põhiline on, et igaüks oma südametunnistuse (see vast enamusel inimestel siiski on) järgi valiks.

Rahvaga peab suhtlema

Juba pikemat aega olen mõelnud ja ka välja rääkinud ebaprofessionaalsusest Eesti poliitikas. Keegi on isegi välja öelnud, et poliitikuna on arvestavad vaid paar inimest, nende hulgas E. Savisaar. Eriti masendav on suhtlemine rahvaga parempoolsete (hr. Ubakivi vabandab, kuid kasutan siin blogis igapäevast kõnekeelt, mille puhul parempoolne on parempoolse majanduspoliitikaga erakond, mitte äärmuslik traditsionaal või rojalist) poliitikute poolt.

Eelpool mainitud hr. Savisaar ei pea raskeks rääkida venekeelsele meediale vene keeles - nii on isegi mugavam, saab rääkida sellele keelekeskkonnale täpselt seda, mida neile just rääkida on vaja. Ma ei usu iial, et meie nõukogude aja partei-karjääriga peaminister ei suuda ennast väljendada vene keeles. Sellega saavutaks lisaks psühholoogilisele lähedusele ka selle, et kaoksid ära tõlke ebatäpsused või tõlkija võimalus juttu mingi nurga alt näidata. Valehäbi on siin asjatu, eesti keele kaitse võiks siin presidendile jääda, kuidagi naljakas oli see "Pushkini keele" õppimise jutt.

Jätan kõrvale võõrkeele, tuleme eestlaste juurde tagasi. Meie peaministrist on paljudele (s.h. ka paljudele neile, kes veel hiljuti teda valimistel toetasid) tekkinud arvamus:

• ta on ülbe, ei hooli rahvast (või rahva arvamusest)
• ta ei saa aru ümbritsevast elust; siin tuuakse välja jutte meie majanduse edust olukorras, mil oli juba aru saada, et kogu maailmas asjad halvasti lähevad (kuigi siis polnud veel kellelegi selge, kui sügav kriis tuleb)
• valitsus tegeleb kellegi huvide kaitsmisega, ajatakse taga mingit eurot, mille tulemusel rahvale on ainuke mõju vaid kõrgenevad hinnad
• venelased leiavad, et ta on nende vaenlane (pronkssõduri pärast; tunnistan, et mõned sõnastused olid sellega seoses ka poliitikule sobimatud)

Neid seisukohti on veel. Lisaks inimestele, kes ka nii mõtlevad, on need väited nagu kondid poliitiliste vastaste "hammaste vahel", kes neid mõnuga "järavad".

Tegelikult ei ole neid väiteid raske ümber lükata: tuleb kujundada oma seisukohad, neid piisavalt esitada (selleks peaks ju võimul olevatel erakondadel võimalusi olema). Esmased punktid samas järjestuses võiks olla:

• Rahvast tulebki rohkem hoolida. Me ei ela enam nõukogude süsteemis. Paratamatult ei ole valdav enamus ühiskonnast arusaamisvõimega poliitilistes ja majanduslikes (imestab, kui vähe tajuvad isegi spetsialistid selle üldistest liikumapanevatest jõududest) küsimustes. Ometigi panevad nemad paika Riigikogu enamuse. Rahvaga peab rohkem suhtlema ja asju seletama (milleks mingi asi just rahvale hea on. Nt. ma arvan, et meie tipp-poliitikud elavad küllalt hästi ka ilma eurota ära, vaja on näidata, kuidas see hea oleks just lihtsale inimesele läbi meie ettevõtete ja majanduse usaldusväärsuse), vajadusel kordama (siin tasuks meeles pidada kuulsat Goebbelsi väidet isegi vale tõeks muutumisest). Mitte mingil juhul ei tasu mõelda nii: "Ma teen õigeid asju, pole mõtet neid kellelegi seletada, nagunii aru ei saada". Nii on suur risk, et asjade tegemine jääb pooleli ning õigete asjade eest võtab loorberid keegi teine (tore muidugi, kui loorberid üldse tulevad).
• Oma sõnavõttude kohta on hea öelda (seda peaks tulevikku silmas pidades igal juhul tegema), et see käib ametikoha juurde - teatud ametitel inimesed peavadki igas olukorras optimistina käituma, muidu on päris suur kahju. Samas ei ole meie riiki tabanud kriis kuidagi seotud meie valitsuse, Eesti Panga, ettevõtete või inimeste käitumisega. Enam-vähem samas ulatuses oleks see tulnud ka siis, kui kõik Eestis oleks astunud vaid kõige õigemaid samme. Samas tagantjäreletarkusega ei ole mõtet siin tegeleda, sest see on tõestatult see kõige täpsem tarkus.
• Hea näitena on euro, mille puhul on asi totaalselt rahvale lahti rääkimata. Sõna võtavad igasugused "spetsialistid", kes erinevatel põhjustel ja erinevate teadmistega ajavad sageli päris jama.
• Venelastega on omaette teema, ka neile peab asja lahti rääkima. Ja koht selleks ei ole ümarlaud riigi vastu tegutsevate aktivistidega, vaid vaja on rääkida rahvaga. Pronkssõduri osas peaks tooma välja, et see oli ka venelaste endi positsioonile Eestis kasulik. Tekkinud (ja tekitatavad) vastuolud riigi siseselt ja ka idanaabri poolt olid tekitamas suuri pingeid, nüüdseks on need selles osas maas.

Rahvusküsimuses oleme me mingis mõttes tupikteel (see poolsunduslik passide jagamine on äärmiselt naiivne ja kokkuvõttes ka ohtlik). Üheks äärmuseks on ka siin blogis välja toodud rahvuslaste ideed. Rahvuslastel on kindlasti õigus selles, et nii asi edasi minna ei saa, kuid kas tupikust saab läbi murda vaid nende lahendusvariantidega (need on päris rasked ning toovad ühel või teisel viisil kaasa kannatusi)? Minu arvamus on, et see ei ole nii.

Lähen tagasi algusesse: üldjoontes ka põhiseaduses olev riigi tegutsemise eesmärk on eesti rahvuse ja kultuuri säilimise ning rahvuse heaolu eest tegutsemine.

Selle tulemuseks oleks riik, mis hoolib oma kodanikest. Elukvaliteet püüaks läheneda Skandinaaviale jne.

Kui nüüd mõelda venekeelsetele elanikele, siis võiks nad jagada jämedalt kaheks:

• Need kes on siia sattunud ajaloo rasketel hetkedel, praegu on neil siin töö, kinnisvara, tuttavad ning üleüldse on nad harjunud siin elama. Osadele neist võib olla raske Venemaa tagasitõmbumine globaalsel tasandil. Nende jaoks on elu siin paratamatus.
• Need, kes valivad teadlikult elu väljaspool Venemaad. Siia alla kuuluvad kindlasti Eestis haridust omandavad (või omandanud) noored inimesed. Pole mõtet seletada, kui palju on võimalusi Venemaal erialase hariduse omandamisel (just erinevate erialade näol, mida eesti noored ei oska unistadagi). Nende jaoks on elu siin suures osas valik.

Lugedes eespoolt kirjeldust sellest riigist, mida eestlastele vaja on, siis venekeelsete teine grupp on kindlasti sellest väga huvitatud, ilmselt ka suur osa esimesest grupist. Meil ei tasu alahinnata, et keskmine venelane teab Venemaa elust asju, millest keskmine eestlane (veel enam lääne-eurooplane või ameeriklane) ei oska undki näha. Siit ka nende huvi elada tsiviliseeritumas ühiskonnas, kuigi oma tegevusega nad nagu kipuks kogu aeg sinna ida poole.

Kokkuvõttes on asi jälle kommunikatsioonis - meil on suures osas ühised huvid, need tuleb vaid lahti rääkida. Kui me jätame selle vaid ühe partei pärusmaaks, siis on meie riigi saatus ette määratud. Ei tohi unustada eelmiste valimiste tulemusi, mis vaid napilt reformi kasuks olid. Peale seda on lisandunud palju uusi kodanikke, samuti on reform juhtinud valitsust majanduskriisi ajal. See annab sada protsenti kindlust, et samasugust tulemust praeguses olukorras enam ei tuleks. Et see tulevikus tuleks, peab tõsiselt tööd tegema.

Eesti keeles ilmus hiljuti huvitav raamat, mille teema osaliselt ka eelpooltooduga seostub: Georgi Potšeptsov "Strateegiline sõda". See ei ole väga kergelt loetav (raamatus ei ole kirjas, kuid kui originaal on vene keeles, võiks selle lugemine isegi lihtsam olla), veel raskem on sealt mõtted välja refereerida - kui jõuan, siis teen seda ja panen ka siia lehele kirja. Selles raamatus (lk. 21) on toodud huvitav võrdlus Bush-seeniori ja Clintoni ning Blair'i ja Major'i vahel. Rahvas valib seda, kes nende arust saab aru riigi ees seisvatest probleemidest, samas saab aru ka rahva muredest. Negatiivne on: räägib kõrgilt, ei suhtle tavainimestega, liiga paindumatu. Kommentaarid on liigsed. Need on rahvale tekkinud kujundi jooned, mis ei pruugi täpselt kokku langeda tegelikkusega.

Statistika relvana

Eelmine nädal oli maailma majanduse "kriisist väljumisel" äraootav. Aktsiaturud tegid nädala esimesel poolel (1. septembril) läbi järsu kukkumise, edasi oli käive väike ja seis äraootav. Meedia kajas juttudest, et september on ajalooliselt halb kuu aktsiaturgude jaoks.

Seistes kuristiku serval (oleks ühepäevane langus aktsiaturgudel jätku leidnud, oleks asi kontrollimatuks muutunud, langus oleks võinud kesta mitu kuud ning lisaks aktsiaturgudele ka reaalmajandusele mõju avaldama hakata), oli paras aeg sekkuda Ühendriikide valitsusel. Riigi pank (kaks sõna) - pank, milles riigil küll ei ole suurt aktsiaomandust, kuid mille CEO on hetkel riigi rahandusminister, andis välja ennustusi, mille mõte oli lühidalt selline: "loll on see, kes kiirelt aktsiatesse ei panusta, tõus läheb kiiruga edasi".

Kuid mitte sellest ei taha ma kirjutada: reedel tuli välja järjekordne tööjõuturu raport. Ma arvan, et ma ei eksi, kui ma väidan, et pea pooled, kes selle sisu üle mõtlevad, seda ei usu, ometigi on see üks mõjukamaid numbreid, mis maailma majanduse otsuseid mõjutab. Täiesti süüdimatult avaldatakse raportis, et eelmiste kuude töökohtade vähenemine "vaadatakse ümber", suurendades seda üle 10%. Statistikas juhtub nii mõndagi, kuid selline asi on ääretult kahtlane. LHV-foorumis tõstis üks postitaja retoorilise küsimuse, et kas riik neid numbreid ka kunagi väiksemaks on täpsustanud. Kuuldavasti isegi on, kuid mitte viimasel ajal. Ma ei kujuta ette, kuidas täpselt USA-s need numbrid kokku aetakse, kuid Eestis peaks neid nägema kahest kohast: maksudeklaratsioonidest ja töötuks registreerimisest. Ilmselt on see süsteem ka USA-s piisavalt hea, nii et päris kümnetes protsentides eksimused ei peaks tekkima.

See näitab, et maailma seni veel suurim majandus kasutab majandusliku heaolu eest võitlemisel ka seda relva - vaieldamatult mõjutab see aktsiaturgu ja see omakorda tarbija optimismi/pessimismi. Risk on muidugi selles, et nagu meie rahva ütlus ütleb: "Tühi kott ei seisa püsti". See ütlus on küll muu asja kohta, kuid USA vasakpoolne valitsus võiks nende sõnade peale antud kontekstis mõelda.

Tulles tagasi Eesti juurde: Mis saaks siis, kui meie selle aasta eelarve puudujääk tuleb näiteks 3,1%. Tundub, et meie statistikud käivad selle numbri suurima rõõmuga välja, olles veendunud oma õilsuses. Mis sest, et see keskmisele eestimaalasele palju ebameeldivusi kaasa toob. Patriootlikkust pole siin üldse. Riigiametite ja muude asutuste poolt on heaks tavaks muutunud valitsusele (seega ka riigile ja rahvale) "ärategemine". Viimasest ajast on meeles Töötukassa, Haigekassa jm. Minu arvates ei peaks selles asjas küll nii aus olema. Tegelikult on see 3% eurotsooni nõue ju nagunii silmakirjalikkuse musternäide. Väike Eesti ei kujutaks euro usaldusväärsusele ka siis mingit ohtu, kui meil eelarve puudujääk 1000% oleks. Suured riigid küll, kuid seal käib rahapakkumise suurendamine täie hooga (väga huvitav on peale aasta lõppu käeoleva aasta numbreid näha). Isegi meie rahulik põhjanaaber laenab kuidas suudab.

Mure rahvuse pärast

23. augustil 2009. a. korraldas Jüri Liim Hirvepargis kõnekoosoleku 70 aasta möödumise puhul kurikuulsa MRP (Molotov-Ribbentropi Pakti) allakirjutamisest. Koosoleku korraldamiseks käis võidujooks erinevate poliitiliste jõudude vahel, Hirvepark on viimasel ajal populaarseks kohaks saanud (isegi vene "öövalvurid" pidasid seal oma ürituse). Vähemalt minule tundub, et läks hästi, et korraldamise Jüri Liim endale sai. Selle tulemusel ei olnud tegemist mingi partei propagandaüritusega enne lähenevaid valimisi, vaid küllalt tasakaalustatud üritusega, milles kõlas mitme erakonna esindajate hääl, edastatud sõnum oli väga talitsetud (nii palju, kui see sellistel teemadel olla saab). Erinevalt eelneval päeval toimunust esitleti esinejaid korrektselt enne esinemise algust, kui midagi kõrvadest mööda läks, siis oli see kuulaja viga.

Kui mina kohale jõudsin, olid kõned juba peale hakanud. Üks reformierakonna härrasmees rääkis (enda) raamatu baasil MRP-st. Kuigi teema on leierdatud ning olen seda kuulnud lisaks Eesti tegelastele ka idapoolsete valitsusmeelsete ja ka valitsusvastaste suust, oli esinemine huvitav ja tekitas huvi ka kõne all olnud raamatu vastu. Sellest saaks teada mitmeid uusi fakte ja kinnitusi või ümberlükkamisi oma eelnevatele arvamustele.

Koosolekul viidati mitmetele faktidele, mis näitavad, et Inglismaa ja USA arvestasid (ja võib-olla soovisid) sõjaga juba 35. ja 36. aastal. Räägiti ka Venemaa (Stalini) initsiatiivist MRP sõlmimisel. Viidati ka dokumentidele, mis näitavad Hitleri soovi sõda vältida. See on ka ühtepidi loogiline: ei olnud ju Saksamaa valitsejad lollid, et saada aru, mida sõda neile kaasa toob. Vene (ja ka lääne) meedias loodud pilt Hitlerist kui psühhopaadist, ei ole lõpuni tõsiselt võetav. Kui vaadata, palju arenes Saksamaa selle 5 aastaga (ja võrreldes Venemaaga ka ilma selliste ohvriteta), siis seda muutust juhtinud inimesed ei saanud päris lollid olla. Venemaa suur tung maailmarevolutsioonile juba 20-ndate aastate alguses on kõigile teada, saime seda isegi Eestis tunda. Inglismaa ja USA küünilisus on ka üpris loogiline, peaksime seda ka tulevikus iga hetk meeles pidama.

Jüri Liim luges ette viimase aja poliitmaastikku kõvasti shokeerinud Ülo Nugise sõnavõtu 20. Augusti Klubi kokkusaamisel. Sellest sõnavõtust on läbi meedia jõudnud vaid kära kahe sõna ümber: "väljasaatmine" ja "tuumarelvad". Selle sõnavõtu mõte oli aga natuke sügavam ja hoopis milleski muus. Kui meie ajakirjanikud toovad välja vaid sellised lõigud, siis tekib küsimus, millises koolis nad küll oma kõrghariduse saanud on. Häbi...

Minu arvamus on, et see sõnavõtt peaks netist saada olema ja igal eestlasel (või üldse Eestimaalasel) peaks olema võimalus seda lugeda. Eks siis igaüks ise otsustab, kas see on tühiasi ja ei vääri tema materiaalse elu kõrval üldse tähelepanu või hakkab seal esitatud teemade üle pead vaevama. Igatahes peaks seal toodud ohtude peale mõtlema valitsuse liikmed. On veel hästi meeles, kuidas alles hiljuti raporteeris kena blondiin valitsusest palju me Eesti passe oleme suutnud välja jagada. Selline naiivsus on naljakas, kahjuks selle taga oli enamus valitsust. Nugisele on ette heidetud kommunistlikku parteisse kuulumist, kuid hetkel on tema sõnum õigem, kui paljudel nn. "õigetel" meestel. Meie pass on olnud enamusele venelastest vaid võimalus paremini reisida, praeguseks ajaks seda eelist enam pole (kui muidugi mitte võrrelda Vene siseriikliku passiga - neil seal vist analoogne kord sellega, mis nõukogude ajal, mil juba välispassi saamine kerge ime oli). Passi taotlemisel ja lojaalsusel on mingi seos vaid murdosal selle taotlejatel. See nn. raske keeleeksam on üks suur nali. Eesti keeles info omandamise ja sellise keeleoskuse vahel puudub igasugune seos. Mulle tundub, et hoolimata mu vähesest keeleannist suudaksin ma peale paaritunnist tegelemist sellisel tasemel eksami teha igas Aafrika suguharu keeles.

Kokkuvõtteks. Inglise keeles on ütlus"don't shoot the messenger", ka meie peaksime sõnumi ära kuulama, hästi mõtlema ja siis oma sammud (ilmselt küll vähem radikaalsed) astuma.

Tarmo Kruusimäe (Kojamees) rääkis oma jutus pronksiööst. Ta tõi ühe võrdluse: politseile pronksiööl tänavakiviga vastu pead viskamise eest on karistuseks mitu korda väiksem trahv, kui talle rahulikul ajal autoaknast keskmise näpu näitamise eest. Kahjuks see on tegelikus elus nii olnud. Selle peale peaks mõtlema tõsiselt meie seadusandjad.

Kruusimäe tõi välja optimistina ka selle, et aprilliööde kahjud (mis on ca 3 korda väiksemad kui Harju tänava kruntide ostmiseks tehtud kulutused) ei ole rahaliselt nii suured sellise õppetunni eest. Küsimus on vaid, kas me oskame õppida. Kruusimäe oli väga talitsetud ja mõistliku jutuga (eriti kui arvestada, et nende sündmuste käigus tema elu kallale sõna otseses mõttes tungiti). Täna tekkis mul tunne, et temast võib tõsiselt võetav poliitik saada. Siiamaani on jäänud mulje, et tegemist on oma populaarsusega poliitikasse saanud mehega, kes teeb sageli asju ja ütleb asju, mida keegi muu ei tee. Täna tundus see kuidagi teistmoodi.

Mittepoliitikutest oli kõige radikaalsem Eesti Leegioni Sõprade Klubi esindaja. Ma ootasin/kartsin nende sõnumist teravamat teksti. Nende sõnum oli väga talitsetud. Kõlama jääv küsimus: kas eesti mehed saksa mundris ei võidelnud siis Eesti vabaduse eest?

Minu poolt võiks see küsimus olla selline: kas nad võitlesid Eesti või Saksamaa eest? Sellele vastamine peaks igaühe peas toimuma, selle järel saab ka oma suhtumist neisse kujundada.

Edasi tulid professionaalsed poliitikud, kes olid ühelt poolt raskesse olukorda seatud, sest räägitavate teemade ring oli selline, millest poliitikud meil hea meelega eemale hoiavad.

Mart Laar oli oma jutus väga osav, ebameeldivatest teemadest läks ta väga sujuvalt mööda. Tema jutust jäi aga kõlama ilus mõte: tema eesmärk poliitilises tegevuses on olnud vältida tulevikus MRP ja selle tagajärgede kordumist. Väga ilus eesmärk ja jõudu talle selles, isegi kui ta sellel teel teravamatel teemadel seisukohta välja öelda ei taha (ei saa).

Andres Herkel tõi kohale kõrge väliskülalise, kelle kõnet ta tõlkis. Göran Lindblad on Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee asepresident (parandused oodatud, kui ma millegis eksin). Jutt käis kommunistlike kuritegude hukkamõistmisest selle organisatsiooni poolt. Tema jutus oli väga julge väide: halb ei olnud mitte tulemus, mis ühe ideoloogia alusel välja tuli, vaid juba see ideoloogia on oma juurte tasandil halb.

Mina jagan seda mõtet täielikult. Kes ei usu, võib lugeda näiteks Lenini kogutud teoseid (isegi eesti keeles) ja asjas ise veenduda. Ikkagi, arvestades, eriti Euroopa ladinariikides, kommunistide suurt toetust, oli see väga julge väljaütlemine. Ma isegi ei tea täpselt (ja ei viitsi praegu ka otsida), kuidas see kõnealuses Euroopa Nõukogu dokumendis kirjas oli, kuid tunne on, et kuidagi pehmemalt.

Tunne Kelam tõi välja huvitava mõtte: kas nüüd, kus juba pea 20 aastat on EV olnud ja ka Vabadusesammas püsti, ei peaks sellised koosolekud Hirvepargist Vabaduse Väljakule välja pääsema. Olid need koosolekud ju ajalooliselt Hirvepargis ikka seepärast, et nõukogude võimu silma alt ära olla. Kelam lootis, et siis äkki jõuab sõnum ka rohkem nooremale põlvkonnale kohale. Nende rahvuslike kokkusaamiste puhul on mulle kogu aeg tundunud, et kui jätta kõrvale mõned idealistlikud noored, siis on põhiline osa rahvast minu juba mitte kõige väiksemast vanusest tunduvalt vanemad. Kas keskealistele ja noortele ei lähe siis üldse korda riigi ja rahvuse tulevik?

Ürituse lõpetasid oma esinemisega Erich Krieger ja Boris Lehtlaan. Kõlas palju rahvuslikku muusikat, millest vähemalt osa ma polnud enne kuulnud. Osa rahvast (kas äkki väliseestlased?) tundis seda muusikat rohkem. Tublid mehed, hea esinemine. Kuidagi tuli meelde meie tuntud "rahvusliku" grupi (kes laulab lahinguväljal kohtumisest) äraütlemine Tõnismäel esinemisest. Jüri Liim ütles, et need mehed ei mõelnud kahte korda, ega esitanud mingeid tingimusi, kui ta neid kutsus.

Koosoleku lõpus jagas Jüri Liim nn. Hirvepargi 23. augusti 2009 deklaratsiooni:

Hirvepargi deklaratsioon

Nagu Nugisegi sõnumis on seal otsekoheselt probleeme välja öeldud, kuid kahjuks on need probleemid ka tegelikult olemas.

Tervikuna jäi tänasest koosolekust kuidagi soe tunne, inimesed valutavad südant oma maa ja rahva tuleviku pärast. Eilne koosolek oli kuidagi rohkem selline "populistlik ärategemine".

Hirvepargist Vabaduse platsile minnes nägin ma meeldiva üllatusena meie presidendi pandud pärga Vabadussambal.