Sunday, January 24, 2010

Riikide osa majanduskriisis

Kui pole eraldi toodud välja teisiti, siis siin postituses mõtlen ma riigi all USA-d, riigipanga all Föderaalreservi jne. Õnneks pole suur osa sellest kriitikast kohane Eesti riigi aadressil.

Kapitalistlikul majandusel on kombeks "lainetada". Seda teadsid juba vanad kommunistid ning sellest loeti välja oma ideede õigsust ja loodeti kapitalism kõrvale suruda. Nõukogude ajal oli olemas matemaatika, milles tehti nii liiduvabariikide kui ka majandusharude (maatriks)mudeleid, mis vähemalt teoreetiliselt oleks nagu pidanud sotsialismi kapitalismist mööda viima. Kuhu see välja jõudis, teavad kõik.

Majandus, olles ühiskonna peegeldus, on oma olemuselt väga keeruline süsteem: igat näitajat mõjutab kümneid teisi tegureid, mida igatüht omakorda jälle kümned teised tegurid. Kui mõni tegelane, kes meedia toel presidendiks sai või hea karjeristina riigipanka juhib, arvab, et suudab seda kõike mõista, siis ta eksib (kuidas USA-s majanduslikku mõtlemist ohjes hoitakse, on kirjas siin blogis). Asi pole isegi terviku mõistmises, vaid selle soovimises: pigem võetakse oma populaarsuse huvides üks asi kontekstist välja ja hakatakse sellega võitlema. Tuleb vägisi meelde Venemaal toimunud võitlus kulakutega, mille tulemusel kümned miljonid nälga surid või Hiinas toimunud võitlus varblastega. Kuidagi sarnane on Obama praegune võitlus pankadega. Tegelikult on juba valijad ka saanud suurtes joontes Obama ebakompetentsusest aru: kusagil toodi välja, et vähemalt viimaste presidentide seas on Obama populaarsus peale aastast võimu kõige väiksem.

Mõned seosed siis, mida kas teadlikult on arvesse võtmata jäetud (nagu eespool juttu, on need seosed tegelikult mitte nii lihtsad, vaid tunduvalt keerulisemad) või naiivsuses pole aru saadud.

USA valitsus püüdis igati turgu mõjutada ja kriisi (selles kontekstis siis varade hindade langust) vältida. Selles kontekstis on kohane küsimus: millest üldse kriisid tekivad? Vastus: turg ei ole 100% efektiivne ja sellest tekib lainetamine nii ülespoole kui alla tasakaalu. Mida rohkem on turul reguleerimist ja jäikust, seda ebaefektiivsem on turg. Näiteks riiklik poliitika suurendada kinnisvara ehitamist, hoida intresse liiga all (või mõni hetk ka liiga üleval).
Lainetus iseenesest püüdis tekkinud kinnisvara üleküllust likvideerida, kuid riik astus vahele. Seega on hetkel palju kinnisvara, mis praeguste hindadega ei ole kellelegi vajalik. Kui hindu alla lasta ei taheta, siis peaks märgatava osa sellest lihtsalt buldooseritega maha sõitma, nagu hr. Buffett soovitas. Sellise asja puhul tekib ainult kaks küsimust: kelle majast peaks alustama ning kuidas saab vara hävitamine tervikuna keskmise inimese reaalset jõukust parandada?
Kinnisvara hinna allalaskmisel on USA-s ka üks takistus, mida sotsid ka meile importida püüdsid. Kuna laen on tagatud vaid kinnisvaraga, siis kinnisvara hinna langusel on võlgnikul kasulik laen üles öelda ja uus elamine endale osta. Kui oleks taga ka isiklik kohustus, nagu Eestis, annaks välja mõelda lahendusi, mille puhul võiks kinnisvara hinnad nõudmise-pakkumise tasemele lasta ja uuesti normaalselt arenema hakata.

Intresse hoiti liiga all, samas puhuti nii sellega kui valedega ülesse aktsiaturgu. Selles on küll naiivne lootus, et aktsiturgude tõus tõstab üldist optimismi ja seega toob vast tarbija turule ostma.
See on nii vaid kaugelt: lähedalt paistab inimestele kas oma töökohtade või tuttavate kaudu välja ka asja teine pool (raskused eluasemeturul, raskused investeeringutega töökohas jne.). Madal intress ei soosi kuidagi laenu andmist. Riik hoiab oma kahe kinnisvarafirmaga kunstlikult all (tasemel, millega antud olukorras ilma riigi abita pankrotti mindaks) selle haru intresse. Pankade ja muude investeerijate jaoks on mõtekam, kui raha reaalmajandusse panna, panna see aktsiaturule. Kui aktsiaturg tundub riskine, siis aitab carry-trade. Selle abil saab suhteliselt riskivabalt suurte summadega ka märgatavat kasumit teenida. Mis aga puudu jääb - raha ei lähe majandusse. Miks peaks siis aktsiad kallimad olema, kui investeeringuid ettevõtete arengusse ja inimeste tarbimisse ei tehta?
Madalal intressil on ka teine varjupool: suurem osa neist, kel õnnestub madala intressiga investeerida kas tootmisesse või kinnisvarasse, ei arvesta täpselt probleeme, mis tekivad intressitaseme tõusmisel. Tegelikult ei arvesta neid probleeme piisava tõsidusega vist isegi riigid oma võlgade pealt ise.

Intressitasemega on lood üldse imelikud. Ühelt poolt on see üks väheseid mõjutusvahendeid, millega riik majandust reguleerida saab. Samas on küsitav, kas seda väga vaja ongi. Minu arust peaks sellega mitte (või siis väga vähe) mängima. Teisel arvamusel olevad isikud väidavad muidugi kohe vastu, et sellega silutakse majanduse lainetust. Kui see isegi teoreetiliselt võimalik on, siis praktikas pole see küll õnnestunud: USA kriisi põhjuseks on ilmselt liiga madalatest intressidest tekkinud "mull"; Euroopas ohjas kalli intressiga inflatsiooni Trichet veel hetkel, mil eurotsoon juba 2 kvartalit languses oli. Inflatsioon aga sõltus tegelikult väga vähe eurost, ikka rohkem arenevatest riikidest. Kalli intressi tulemusel saadi aga palju ettevõtteid (või nende tootmist) Euroopast minema ja kriis veel sügavam, kui see muidu oleks tulnud.
Trichet' kaitsjad ütlevad, et tal ei olnud veel piisavat infot ja see tuli liiga hilja. Sellele oleks lihtne vastus: kui auto klaas on nii jääs, et sealt midagi läbi ei paista, siis pole vaja seda juhtima (sõitma) hakata, et pärast kellelegi otsasõitu hakata jääs klaasi süüdlaseks tegema. Sama ka intresside juhtimisega: kui ikka infot ei ole (sel pooleteist aasta tagusel juhul vähemalt Eesti meedias oli seda infot juba küll; samuti näitas seda aktsiaturgude jm. statistika kogu maailmas), et seda vähegi adekvaatselt teha, siis oleks parem see turgude hooleks jätta. Sellised juhud tõestavad, et turud on mõnest "tarkpeast" targemad, isegi kui nad natuke lainetavad.

Võngete reguleerimise osas on igal inimesel kogemusi kiikumisest. On lihtne aru saada, et kui tahad kiike pidurdada, siis pead liikuma võnkumisele vastu. Kui aga hilineda natuke, siis lükatakse hoogu hoopis juurde. Kiige peal on normaalsel inimesel abiks tasakaalumeel, mis annab küllalt adekvaatse info, mida peab tegema. Majanduses on aga täpse ja õigeaegse info saamine palju keerulisem.

Pankadega võitlus kõlab oma seletustes ilusasti, nagu sotside ideed üldiselt kõlavadki. Kes oleks siis vastu vabadusele, võrdsusele ja vendlusele? Või ehk paremale tervishoiule, paremale haridusele ja suuremale palgale või pensionile. Kahjuks aga tee, mida mööda selleni minna tahetakse, sinnapoole ei vii, vaid vastupidi. Kui rikkust on piisavalt, siis jätkub seda ümberjagamiseks mõneks ajaks (näiteks Rootsi), kui rikkust pole veel jõutud koguda, on oht jäädagi vaesusesse.

Tagasi pankade juurde. Väide: tagatud hoiustena saavad pangad ressurssi, mida need vereimejad siis atsiaturule investeerivad. Kõlab nagu väga veenvalt. Tegelikult kirjutasin ma juba eespool, miks raha aktsiaturule nii suures osas siirdus. Ühte pidi on ju riik kõik teinud, et aktsiaturg nii kiiresti tõuseks - miks siis nüüd oma "liitlastele" populismituhinas nuga selga lüüa tahetakse? Teiselt poolt: kui pangad ei tohi ise raha väärtpaberitesse panustada, siis mis saab nende tütarfirmadest, välja antud laenudest jne. Selle kõige jaoks saab kirjutada hirmus keerulised reeglid, mille jälgimist ja millest möödahiilimist hakkavad juhtima paljud inimesed pankades, kontrollima hakkab palju inimesi keskpangas jne. Kuidas need asjatut tööd tegevad inimesed suurendavad kellegi jõukust? Samas on kontrolliga juba ette teada, et see ei saa piisavalt tugev olema. Seda peaks praegune rahandusminister, kes enne juhtis regionaalpanka, mis suuremaid investeerimispanku kontrollima pidi, väga hästi teadma. Vähemalt enne praegust kriisi sellega hakkama ei saadud, miks peaks nüüd teistmoodi minema.

Lisaks küsimusele, kas mõne asjaga on riigil üldse mõtet tegeleda, tekib ka küsimus selle efektiivsusest. Peaaegu kõik ilguvad Tallinna reisisaatjate üle. See pole propagandakuludega vaesusesse aetud linnas õnneks nii suur number. Teistmoodi (kurvad, aga koomilised) on asjad USA-s. Seal esines president graafikuga, millega põhjendas 800 miljardi dollari (s.o. ca 100 aasta Eesti praeguse riigieelarve ja üle poole USA föderaalse aastaeelarve) kulutamist. Graafikul oli kaks joont, millest üks näitas prognoositavat töötute arvu ilma riigi sekkumiseta ning soodsamat prognoosi juhul, kui riik raha kulutaks. Talle see raha kulutada antigi. Praktikas joonistus nüüd juba ajaloolise infona välja kolmas joon, mis õnnetuseks oli tööhõive osalt mõlemast prognoosist halvem. Seega võib õelalt öelda, et ilma 800 miljardit kulutamata oleks valitsuse prognoosi järgi olukord tegelikust parem olnud. Seda muidugi tõsiselt väita ei saa, kuid äkki ilma riigi liigse sekkumiseta oleks praegu tulevik helgem küll.
Selle summaga on üldse imelik see, et aasta lõpus käis suur vaidlus, palju selle abil töökohti loodi. Vaidluses vaieldi 35 tuhande töökoha üle (seda suurusjärgu 650 tuhat puhul). Jättes kõrvale selle vaidluse: igal juhul tuli loodava töökoha hinnaks üle miljoni dollari!!! Samas on internet ja arvamuslood täis koomilisi jutustusi nende loodud töökohtade numbri saamise kohta. Riik rakendas seal näiteks mingeid imelikke ankeete, millesse paljud ettevõtjad kirjutasid igasugust jama (näiteks üldse oma viimaste aastate töötajate arvu jne). Riigi statistika kirjutas selle kõik aga üles oma töövõiduks.

Kriisis näevad paljud reguleerimise pooldajad turumajanduse ebatäiuslikkust. Selle asemel, et peeglisse vaadata ja mõelda, mis reguleerimisega on valesti läinud, mõeldakse vaid uusi regulatsioone välja. Kasutatakse praeguse riigipanga presidendi "suuri kogemusi ja teadmisi" Suure Depressiooni alal.
Suure Depressiooni kohta on öeldud: nagu ta nimigi ütleb, siis see oli suur. Kuna ta oli suur, siis järelikult tehti midagi valesti. Kasutama peaks pigem kogemusi majanduslanguste kohta, mis on väikseks jäänud - ju siis tehti midagi paremini. Näiteks on toodud 1920-nda aasta paiku tekkinud USA majanduskriisi, mis ilma suure reguleerimiseta nii ruttu möödus, et sellest tänapäeval isegi paljud majandusinimesed midagi ei tea.

Praeguse kriisi ajal on paljud mittedemokraatlike riikide juhid võidukalt esinenud, et kapitalism on hukkumas. Tegelikult ongi, kuid mitte turumajanduse kui sellise põhimõte, vaid piiratud vabadusega turgudega majandusmudel. Piiratud turg töötab pigem mittedemokraatlikus riigis (nagu Hiina, või minevikus ka Saksamaa). Kui see on demokraatlikus riigis, siis hakkab majandust juhtima populism ning see on juba väga halb.

Viimane aeg tõstatab selgelt küsimuse: kas demokraatlik (s.t. kahjuks enamasti praktikas populistlik) kord suudab tänapäevaste vajadustega hakkama saada?
See küsimus on aktuaalne ka Eestis. Meil on majanduspoliitika raskel ajal küllalt edukas olnud, kuid peab meeles pidama, et selle toetuseks on parlamendis vaid vähemus (küll napp, kuid ikkagi). Selle vähemusega aetava poliitika hind on rida kompromisse, mille negatiivne tulemus rahvale on mõõdetav miljarditega. Tuleviku valimistelt ei julge vähemalt mina midagi paremat loota.