Pühad hakkavad läbi saama ja on viimased päevad ajani, mil maailma suurim majandus "võlakuristikku" ähvardab langeda. Mis siis on see "võlakuristik"?
Juba I Maailmasõja ajal, mida USA omalt poolt rahastas rahatrükiga, võeti kasutusele süsteem, et USA Kongress annab valitsusele ette piiri, mis summani riik tohib võlga võtta (nn. debt ceiling). Seda summat siis aeg-ajalt tõstetakse (kuna riik teeb küllaltki suure osa oma kulutustest laenu arvel). 2011. a. augustis oli eelmine selline hetk, mil pidi võla ülempiiri tõstma. Probleem oli siis sama nagu praegu - president ja Esindajatekoja enamus on eri parteidest. Ka siis ei saadud algul kokkuleppele, USA kaotas isegi oma AAA reitingu. Lõpuks tehti kiiruga kompromiss, mis siis 2012. a. lõpuni on lubanud neil elada. Kuna kokkulepe oli siis ajutine ja aega leiti olevat, siis kirjutati kokkulepe sellisena, et see oleks sunniks mõlemale poolele enne 2012. a. lõppu uue kokkuleppe leidmiseks - kui vahepeal midagi muud kokku ei lepita, siis tühistuvad mitmed pikalt kehtinud maksusoodustused ja mitmed kulutused jäävad tegemata. Miks siis kokkulepe praegu vajalik on, eelarvet tasakaalustada on ju nagunii vaja?
Vajadus eelarvet tasakaalustada pole laiale massile USA-s veel kohale jõudnud. Seal riigis on seni olnud tõesti nii nagu sotsialistid Euroopas presenteerivad - valitsuse jagatavat raha on piiranud seal seni tõesti vaid Kongress. Nimelt on seni olnud võimalik pea piiramatult võlga võtta (tegelikult on see nii veel ka praegusel hetkel).
Seega praegu oodatava kokkuleppe sisu peaks muutma eelnevalt jämeda ja järsema kokku lepitud eelarve tasakaalustamise paindlikumaks ja rohkem läbimõeldumaks (mille sisu siis püütakse kokku leppida). Igal juhul on sellise kokkuhoiu mõju USA majanduse oodatavale kasvule mõõdetav protsentides. Kas siis üldse on võimalik leida kokkuleppeid, mis oleksid valutuks lahenduseks?
Minu arust ei ole. Võlgadega on selline probleem (nagu ka Euroopas), et kui need hakkavad probleemiks muutuma, siis on üldiselt need halvad teod juba ammu ära tehtud. Minevikku teadupärast muuta ei saa. Jääb vaid üle otsida halbade lahenduste seast see kõige vähem halb.
Lihtsustatult võib öelda, et eelnevate aastakümnetega on tarbitud seda, mida siis veel ei toodetud - seega tulevikus on vaja nii palju rohkem toota kui on võimalik tarbida. Sellest ei taha võlgu elamise propageerijad aru saada. USA president ei taha ka aru saada sellest, et praeguses juba küllaltki raskes finantsseisus ei ole kasulik võtta riigile meeletult suuri lisakohustusi tervishoiu vallas.
Mulle hakkas silma üks kommentaar veebis, mis meile peaks tuttavat olukorda kirjeldama:
Romeycare wiped out over 900 options in Mass and the same will happen nationally, in time. We will end up with National Health Care, one plan fits all, that will kill insurers and cost us serious new taxes to support the impossible bureaucracy!!! And we will have allocated care!!! Stand in line and hope the care in available before you die!!! Too bad Presidents and congressman will not have to do the same!!!
Pikk, kuid asjalik, esitlus võlgade teemal. Poliitikud võiks öelda, et emotsionaalne, kuid tegelikult mitte - just kuivad numbrid ja loogika. In his fourth appearance at AmeriCatalyst, J. Kyle Bass, founder and principle of Hayman Capital Management, takes the stage with a compelling keynote address offering candid views on the state of crippled sovereigns and the global economy, the state of the U.S. economy and sovereign debt, the bottom of the U.S. housing market, and his favored investment opportunities today.
Ülevõlgnevuse olukorras (nagu paljudes majanduse arengut puudutavates) on seisukohad erinevad. Asi on tegelikult selles, et olukord majanduses on harva päris must-valge - iga samm on ühelt poolt võetuna mingis mõttes hea, teiselt poolt võttes halb. On vaja teha otsus: kompromiss või valik. Võimul olevad poliitikud on teinud võlakriisis sellise valiku, et leevendada tekkinud halva olukorra mõjusid ja normaliseerida olukord tasapisi. Turusuhteid pooldavad inimesed on olnud seisukohal, et pankrotiolukord tuleks vastavalt lahendada ja lasta majandusel tänu sellele edasi areneda. Selle lähenemise kasuks räägib see, et kuigi tagasilöök tuleb kohe, on ta palju lühemaajalisem. Inimesel on talutavam (kuigi raskelt) mingi ebameeldiv olukord mõne kuu jooksul kui aastate jooksul. Väga raske on nende valikute õigsuse üle vaielda ja kohtunik olla. Asja muudab ka tagantjärele raskemaks veel see, et ellu viidi vaid üks plaan, teine jäi vaid "oleksiks".
Kindlalt saab aga võtta ellu viidud plaani planeeritud näidud ja selle, mis siis tegelikult välja tuli. Kui see midagi muud ei näita, siis vähemalt seda, et selle plaani koostajad olid ebapädevad või valetasid sihilikult.
Üks selline ajalooline info on nn. Troika poolt Kreekas tehtud prognoosid ja nende pidev muutumine, võrrelduna tegelikkuses toimunuga. Tulemuseks ongi noorte seas juba pea 60%-line töötus. Siis pole ka ime, et minnakse tänavale Molotovi kokteiliga.
Maailm liigub edasi languse poole. Kuigi ohud on näha ja osaliselt juba käes, ei hoolita sellest ja minnakse edasi. Vaevalt USA teine president oleks midagi palju muutnud, kuid natuke äkki ikkagi. Sellega seoses tekkis kuidagi selgus, et inimühiskond käitub ka nagu turulained - lained liiguvad möödapääsmatult ühest äärmusest teise, ei ole mitte mingit varianti selle liikumise suunda võnke keskel muuta (nagu ka kiike, mis ühest äärest on just langenud, ei saa mõistliku jõuga tasakaaluasendist sinna samasse suunda tagasi lükata - igal juhul püüab see minna tasakaaluasendist läbi teise äärmuse poole).
Väärtpaberiturul on loomulik püüda selliseid lainetusi tajuda ja omada positsioone nende suunas ning seeläbi neilt teenida. Äkki teha nii ka suhtumises ühiskonna arengutesse? Ei saa. Väärtpaberitega saab omada endale soodsat positsiooni turu mõlemapidise liikumie puhul - on vaja vaid õigel ajal aru saada, kuhu liigutakse. Inimühiskonnas on aga mõned liikumised väga valusad sadadele miljonitele - sellega on raskem leppida.
Täna käis siis väärtpaberiturult üle selle aasta suurim langus. Alles eile jutustasid paljud "spetsialistid", et Obama ja lõpmatult avatud Fedi rahakraan tagab ilusa varade hinna tõusu. Tegelikult see enam ei aita - ühte või teist pidi tuleb õnnetus lähemale. Alles hiljuti jutustasid paljud, et meil siin Põhjala külje all pole hullu, meid see nii väga ei puutu. Tänane uudis Soomest: Soome eksport vähenes septembris eelmise aastaga võrreldes 8%. Kas keegi tõesti usub, et selline asi Eestit ei puuduta? Peidame ikka pea liiva alla ja anname oma vähese finantsvõimsuse Euroopa sotsialistidele heaoluühiskonna mängimiseks.
Sel aastal sai jälgitud esimest korda sügavamalt USA valimisi. Praegu on selleks head võimalused - veebis on väga informatiivseid keskkondi, mis näitavad kogu liikumist mitte ainult osariikide, vaid ka maakondade kaupa, võrreldes veel muutusi eelmise perioodiga. Tekkis tunne, et USA on samas demokraatia olukorras nagu Venemaa või Tallinn. Neile on iseloomulik, et valitakse sõltumata kandidaadi tegevuse edukusest ikka oma (või võimul olijat). Venemaal saaks Stalin homne päev valimistel 70-80% - hoolimata sellest, et nende endi ajaloolaste hinnangul on süüdi üle 50 miljoni inimelu kaotuses. Tallinnas võidab Savisaar ka sõltumata teda tabanud skandaalidest. USA-s ei saa president küll kolmandat ametiaega jutti olla, kuid ei ole põhjust arvata, et demokraadid on nii lollid, et ei oska järgmine kord teist mittevalget kandidaati leida, keda valivad siis pea kõik mittevalged ja ka palju valgeid, kes on veendunud võrdsuse toetajad. Võrdsus on tore asi, aga selline suhtumine on jama, kui teine pool seda üllast aadet ei jaga.
Demokraatia toimimise üheks oluliseks tingimuseks on, et valijad jälgivad hoolikalt valitute tegevust ja neid vajadusel karmilt karistavad. Juhul kui valitu muutub "puutumatuks" tekib suur õnnetus. Kuidagi on selline hirm, et midagi taolist on tekkimas ka USA-s. Ja see on Eestile (nagu kogu maailmale) palju ohtlikum, kui ebademokraatlik seis Venemaal.
Sattus ette üks huvitav artikkel, mis rääkis nagu USA valimisvõitlusest, kuid tegelikult analüüsib hoopis majanduse õnnetus olekus siplemise tagamaid.
Teema hakkab pihta Romney lubadusest, et tema saamisel presidendiks tekib majanduses (siis ettevõtetel) kindlus ja kõik laheneb.
Selles artiklis toodud esimene väide on, et erasektori mitte-eluaseme investeeringud (punane joon, sisaldab äriinvesteeringuid) on peaaegu taastunud kriisieelsele tasemele, samas kui eluaseme investeeringud (sinine joon) sipleb veel põhjade lähedal. Joonis selle kohta:
Järgnev graafik näitab erainvesteeringuid sisseseadele ja tarkvarale:
Ka see graafik näitab, et investeeringud on juba pea saavutanud ajaloolise tipu.
Järgnev graafik näitab, et era-GDP on kasvamas korralikult, riiklik osa GDP-st on nõrk. Tegelikult on juba pika aja jooksul mulle tundunud, et ka tööjõu aruannetes on riigitöötajate vähenemine just see, mis tööhõivet nõrgendab.
Nendest faktidest tuleb välja kaks fakti.
Esimene on, et majandus ei arene, kuna eluaseme turg on tegelikult juba teinud kulutusi, mida tegelikult peaks alles praegu tegema. Fed'i uus programm püüab sellele mullile veel õhku sisse puhuda. Heal juhul läheb selle mulli tühjaks vajumine seetõttu kaugemasse tulevikku, halvemal juhul see ei päästa.
Teine on see, et vabariiklaste kurvastuseks on isegi Obama ajal riiklikke kulutusi (investeeringuid) tagasi tõmmatud. Siin on probleemiks USA suur riigivõlg - sõltumata sellest, kes võidab presidendivalimised, on ta käed selles vallas mingil määral seotud. Ka siin on kulutused juba tehtud varasematel aastatel, nüüd tuleb selle arvelt kokku hoida.
Vale riigi juhtimine on nihutanud kulutusi ajas ettepoole, mille tõttu eelnevad aastad on olnud paremad, nüüd tuleb kannatada välja need aastad, mille arvelt on kulutused juba tehtud. Kui seda üritatakse mulli puhumisega kompenseerida, siis selle õnnestumise korral on tulemas veel hullem õnnetus kui praegu.
Ei kirjuta ise midagi, jagan Larry Levini (Trading Advantage'st) newsletter'is toodud loetelu USA tööjõu turu olukorra kohta. Selle kohta lugesin ma vähemalt ühest Eesti väljaandest vaid seda, et töötuse määr langes 0,2%.
Is this a new normal where little-to-no job growth is, well, “normal?” Friday’s employment data was very sub-par again.
New job formation just 96,000 on expectations of 125,000.
The prior month’s data was revised LOWER by 22,000.
-15,000 manufacturing jobs were lost, compared to the expected +10K.
The unemployment rate dropped to 8.1% because a huge amount of people have stopped looking for jobs: labor force participation dropped to 63.5%, down from 63.7%.
The labor participation rate declined from 63.7% to 63.5%, the lowest since 1981. Somehow in August the labor force declined by 368,000 people.
College grads (and higher) are at the highest unemployment rate since the BLS began tracking.
Since the beginning of the year, job growth has averaged 139,000 per month, compared with an average monthly gain of 153,000 in 2011.
The real unemployment rate from the government’s report (U-6) is 14.7%.
This terrible news didn’t affect the market though. It was “bullish” because it was bad enough to make people think that this week’s 2-day FOMC meeting will bring out QE3.
2013 torm majanduses võib ületada 2008 aastat. Kuigi ma pole alati nõus ka Roubiniga, on tema hinnang olukorrale päris adekvaatne:
võlakriis
majanduse nõrgenemine USA-s, Euroopas, Hiinas ja muudel arenevatel turgudel
valitsuste poolsete vahendite ärakasutatus ei lase enam majandust "aidata" - intresse pole enam võimalik alandada; valitsused on ise rahalistes raskustes, neil pole enam võimet pankasid toetada; pangad, mis olid eelmises kriisis (2008) "liiga suured, et lasta neil pankrotti minna", on saanud teiste pankade ülevõtmisega veel suuremaks;
peale USA valimisi on tõenäoline, et USA sekkub sõjaliselt Iraanis
Nüüd on siis Euroopa liitunud nendega, kes kavatsevad võlaprobleemist väljuda rahatrüki abil. Iseenesest ei ole oluline, kas romaani riigid kavaldasid Saksamaa üle või oli see ühine plaan, milles saksa poliitikud saavad teha näo, et nad ei nõustunud EKP poolt raha trükkimisega ja selle riikidele laenamisega. Igal juhul on džinn pudelist välja lastud ja ta ei taha sinna kuidagi tagasi minna.
Lühiajaliselt on selline tegevus muidugi leevendus. Euroopa riigid ei suutnud mingeid reaalseid samme teha ei pankade (siis seal olevate hoiuste ja muude nõuete) turvamisel ega ka stabiilsusprogrammi (EFSF) rahade rakendamisel. Maksumaksjale ongi nii äkki vähemalt selle koha pealt parem, sest EFSF on garanteerinud vist ainult mõned kümned miljardid. Võib-olla on praegune suundumus osaliselt Euroopa probleemidelt mujale (kes on järgmine, kas Ühendkuningriigid?).
Raha pakkumise selline järsk tõstmine viib paigast ära tasakaalu raha pakkumise ja nõudmise vahel. Hakatakse tegema investeeringuid, mis normaalse majandusliku tasakaalu puhul pähegi ei tuleks. Röövitakse säästjaid, kuna nende säästude väärtus väheneb (see on mõnes mõttes isegi hea Eestile, kuna siin noore majandusena suured säästud puuduvad). Säästjate ebaõiglane kohtlemine viib säästmise vähenemiseni ja võimendatud tarbimiseni tarbimisühiskondades.
Kogu sellise rahatrüki juures tuli pähe küsimus, millal ja kuidas seda suunda muuta võiks? See on selline magus ja kerge tee, et poliitilist tahet sellelt kõrvale astumiseks on raske leida. Loogika ütleb, et nagu võlariigid hakkasid kokkuhoiu peale mõtlema alles siis, kui pankrot juba päris ukse taga oli, hakatakse raha trüki problemaatilisuse peale mõtlema siis, kui enam trükitud raha ei usaldata. Usaldamine ei ole stiilis "usalda - ei usalda". Küsimus on ikka pigem selles, et mida usaldatakse rohkem. Olukorras, kus kõik maailma juhtivad majandused on rahatrüki teel, ei ole alternatiivi. Usaldatakse ikka suurte majanduste rahasid. Väikesed ei saa selles protsessis kuidagi teistmoodi käituda. Tuletame meelde Šveitsi frangi suurt tõusu suvel, mis riigi eksporti tõsiselt halvas. Tulemuseks pidi ka Šveitsi keskpank ütlema, et vajadusel antakse lisaraha turule, et see ei läheks euro suhtes üle teatud taseme kallimaks. Ka Hiina, kuigi palju suurem majandus, on samas olukorras - kui nad oma valuutat juurde ei emiteeri, siis ei suuda nad midagi eksportida. Sellel on halvad sotsiaalsed tagajärjed.
Kust võiks siis tulla raha, mille väärtus säiliks?
Esimene variant on eraviisiliselt emiteeritud raha. Selle puhul tekib muidugi küsimus, et millega see raha seotakse, kuidas tekib selle raha vastu usaldus. Eraviisiliselt emiteeritud rahaga ei saa muidugi siduda osalise reserviga pangandust (selle reguleerimine eeldab riigi käes olevaid vahendeid), loomulikult üritavad riigid sellise konkureeriva (ja emiteerimistulu vähendava) süsteemi vastu igatpidi võidelda.
Teine variant oleks, kui mingid riigid või riikide ühendus looks sellise raha. Esimese mõttena tuleb pähe naftat eksportivate riikide (näiteks OPEC-i) raha, milles kokkulepitult naftat müüma hakataks. Selline variant oleks päris mõeldav. Ühelt poolt on neil riikidel huvi saada varsti lõppeva nafta eest tasuks midagi kindlamat kui USA dollareid. See, mida ostu eest saadakse pole aga esmaselt oluline - oluline on ikkagi, kuhu säästud panna. Kui need peab ikka dollariteks vahetama ja USA võlakirju ostma, siis pole ju mingit suurt vahet. Samas on nafta lõppemisel sellise raha kate kadumas. Lisaks on veel lähiajaloost näha, et kõiki, kes midagi sellist soovivad, kiputakse "demokraatia kaitseks" pommitama.
Võib-olla suudavad keskpangad raha pakkumist reguleerida?
Näiteks USA Föderaalreservi retoorika on olnud senimaani, et neil on võimalusi ja vahendeid raha pakkumise vähendamiseks. Jätame kõrvale nende võimaluste olemasolu ja oskuse neid õigel hetkel kasutada. Kujutame ette, et majandus hakkab suure likviidsuse olukorras kasvama kiiremini, panganduses tekib stabiilsus ja laenuandmine (sellega ka raha võimenduse kordaja ehk tegeliku rahamassi määraja) suureneb. Õpiku makromajanduses oleks see koht keskpangal endapoolset lisaraha turult tagasi võtta. Praktikas tekib aga sel momendil, mil majanduse tsükli seisust tulenevalt tavaliselt intress nagunii kerkib, üks suur takistus - riikide võlad. Riigid ei saa lubada intressi kasvu, sest siis ei suudaks nad enam oma võlgade intressi tasuda. Põhimõtteliselt on siis kaks variati:
* hoida intressi kunstlikult all, millega lastaks tekkida hüperinflatsioonil ja raha väärtuse langusel;
* lasta intressil tõusta ja lasta riigid pankrotti.
Kumbki neist variantidest ei ole vastuvõetav. Tõenäoline on, et tekib midagi sellist, nagu eelmise sajandi esimese poole hüperinflatsiooni järel.
Euroopa tippkohtumiselt on info avaldatud. Esmane kokkulepe eelarvete piiramise osas on saavutatud euroriikide osas, selle jõustamine on pikem ja omaette küsimus. Igal juhul võib öelda, et tunneli otsast on valgus paistmas.
Turud on ka asja suhtes mõõdukalt positiivsed. Turgude mõõdukust tuleb hinnata selles kontekstis, kus nad tegutsevad - turul kauplejad on viimase mõne aasta jooksul harjunud sellega, et Fed külvab turud rahaga üle, mida siis vastavalt oskustele ja võimalustele üritatakse oma tasku panna. Igal juhul pole see keskmise inimese ja majanduse üldise arengu seisukohalt kasulik. Euroopa osas on samuti turgude lootus, et ECB maksaks kinni kõik kahjumid, mida investorid ja kauplejad on riikide võlakirjadega kaubeldes saanud.
Selle kokkusaamisega seoses tuli mulle aga pähe mõte, et praegu on algamas arengud, mis viivad peale euroala võlaprobleemi stabiliseerumist Euroopa teiste valuutade ja neid kasutavate riikide kriisini. Siin taga on lahknevus, mis on suudetud tekitada EL ja euroala vahel. Ühelt poolt on EL viinud liigse suveräänsuse kaotuseni, mis on ka üks väidetav Suurbritannia vastuseisu põhjus - Suurbritannia tahaks välistada teda nii valusalt puudutavate regulatsioonide tekitamise oma finantsteenuste suhtes. Siin on põhjuseks EL-u muutumine bürokraatlikuks struktuuriks, minnes laiali oma esmasest otstarbest: vaba turg erinevatele kaupadele ja rahale. See kirvena õhus rippuv pangandusmaks on järg sellele, mis üle 200 aasta tagasi Prantsusmaalt maailma laiali saadeti ja mille hinda võib arvestada 100 miljoni inimelu suurusjärku.
Teine, mitte nii üllas põhjus avaldamiseks, on see, et mitteeuromaad püüavad säilitada endale võimalust oma tegevust rahatrükiga finantseerida. See on naiivsus, mis tasub ennast kunagi kätte. Peale tähelepanu ärapöördumist euroalalt otsivad turud endale uut "ohvrit".
Lootust rahatrükiga järgmiste valimisteni oma elu kergendada on raske poliitikutel piirata. EL-i bürokraatia ja liimesriikide suveräänsuse piiramise osas aga saab ja peab samme astuma. EL on loodud mingi majandusliku eesmärgiga ja selleks vajalikku tegevust tuleb ka teha. EL ei ole loodud tuhandetele bürokraatidele mugavaks äraelamiseks, kuigi nad ise püüavad kogu oma jõuga tõestada bürokraatia vajadust. See on vale tee, mis ei too midagi head.
Euroopa tippkohtumine on ikka veel käimas. Lõplikku informatsiooni peab ootama veel ilmselt vähemalt reede (tegelikult juba täna) õhtuni.
Täna tegi avalduse Euroopa Keskpanga (ECB) uus juht Draghi. Baasintresi vähendati küll veerandi protsendi võrra, kuid panga president ütles otse välja, et massiivset (ja valimatut) võlakirjade ostu ECB poolt ei tule, kuna see pole kooskõlas selle regulatsiooniga. Samal põjusel ei finantseeri keskpangad ka IMF-i, et see annaks laene hädas riikidele (see on üks välja pakutud JOKK-skeem ECB otsesest laenuandmise keelust möödahiilimiseks). Iseenesest on need otsused ja väljaütlemised väga õiged, kuigi nad oleks võinud juba üle aasta tagasi tulla.
Küsimus on, et miks nii konkreetne avaldus tuli praegusel murrangulisel hetkel? Börsid kukkusid täna mitu protsenti.
Mõeldes võimalike põhjuste üle, tuleb pähe kaks mõtet:
* ECB-s on jõutud arusaamisele, et olemasoleva õigusliku raamistiku raames ei saa nende võlakirjade ostu võitlus turgudega olla edukas ja tõmbutakse tagasi. Küsimus jääb ikkagi, et miks seda nii otseselt pidi tunnistama just täna? Kui see nii on, siis on Euroopas ikka täiesti peata olek ja ees suured vapustused;
* Teine, mulle esmapilgul kuidagi loogilisem variant on see, et Draghi töötab kokku suurriikide juhtidega, eeskätt Merkeliga. Üldiselt on oma lühikese ametisoleku aja jooksul Draghi jätnud mulje, et ta tegutseb mõistlikumalt kui Trichet. Kõhklus on samas ikka üleval tema koduriigi tõttu, kuid kuidagi tundub, et ta on lähemal Saksamaale.
Mida siis see kokkutöötamine endast kujutab? Tänaseni lootis meedia, turud ja ilmselt ka Äpu-riikide juhid, et tuleb see paljureklaamitud "Big Bazooka", mis kõik probleemid nagu käega pühib. ECB kontrollimatut rahatrükki on promonud ka mitmed meie kohalikud targad. Rahatrükk USA stiilis ei olekski isegi mingi väga suur õnnetus (mina ei usu, et see inflatsiooni nii väga mõjutaks - kõlan juba nagu Bernanke), kuid sellel asjal on üks väga suur AGA. See on nimelt see, et kui USA-s raha trükitakse, siis läheb see kogutud väärtus (mis iseenesest on nagu kogutud "nähtamatu" maks) ühe riigi kulutuste katteks. Kuidas see oleks aga Euroopas? Maksu kogutaks kogu Euroopas, kuid kogutud maks antaks osade riikide kasutada? See ei kõla hästi ja sellele loodetavasti toetust kunagi taha ei saada. Mina pole tänase päevani näinud ühtegi ettepanekut, kuidas seda probleemi praktikas lahendada. Alati on võimalik mingi valem välja mõelda, mis oleks enam-vähem õiglane ja tagaks pikemas perspektiivis kontrolli ka raha hulga üle (imselt ca 10 minutiga kirjutaks mingid reeglid ka ise kokku), kuid Euroopas ei suudeta rakendada isegi palju lihtsamaid reeglistikke. Seega selle peale loota pole mõtet.
Mida siis võib-olla tahtis Merkel? Asi on lihtne: Euroopa riikide juhtidel tuli ära lõigata lootus, et asja saab veel venitada ja "keegi teine" tuleb ja lahendab nende probleemid. See on nagu ämber külma vett, mis paljud peaks reaalsusele lähemale tooma.
Kui nüüd riigijuhid tulevad mõistusele, kas siis saab kõik korda?
Igasugune, ka kõige mõistlikum tegevus saab eelarvete mõttes tulemust anda alles 2013. aastal (ka see on väga optimistlik). See hakkaks puuduva raha osas mõju avaldama alles siis. Olles realist, tuleb arvestada, et mingi uus mehhanism ei saa käivituda hetkega, antakse ikka ka mingi üleminekuaeg. Seega isegi kõige optimistlikuma stsenaariumi järgi jääks olemasolev võlasumma, millel pole katet (minu hinnangul ca 2 triljonit), lisaks järgmise paari aasta ülekulutused. See on vaja ikkagi kuidagi finantseerida.
Siit tuleb järgmine mõte: kunagi hakkab ECB ikkagi raha trükkima. Enne seda peavad riigid jõustama eelarve kontrolli kokkulepped, siis hakatakse äkki mõtlema rahatrüki reeglite peale.
See kõik on lootusetult hiljaks jäänud ja on praegu noa teral käimine. Tõenäosus sellelt noa teralt maha kukkuda ja ennast lõigata on väga suur. Tegelikult oleks pidanud vajalike samme astuma juba üle aasta tagasi, siis oleksid ka turud rahulikumad püsinud. Samas, ilmselt polnud siis võimalik saada neile sammudele Euroopa riikide toetust taha.
Eilses postituses kirjutasin, et võlareitingu alandamine muudab USA võlakirjad äkki vähem atraktiivsemaks ning leevendab seega võlakriisi Euroopas ja muudab USA aktsiaturud rohkem atraktiivsemaks. Tänase päeva järgi ei tundu investorite usaldus võlakirjade vastu küll kaduvat. Kõige muu hind langeb, kuid võlakirjade hind kerkis tunduvalt. Mida siis oleks Fed teha saanud? Kuidagi tundub, et mõeldakse vaid sellele, et suurendada raha hulka. Kusagilt võetakse, et raha pakkumise suurenemine loob töökohti ja tõstab majandust. Tegelikkus näitab aga vastupidist.
Paar nädalat tagasi sattus ajaliselt kokku kaks sündmust:
- Itaalia võlakriisi ägenemine;
- USA võlalae tõstmise kokkuleppe sõlmimine.
Nende mõlema tulemusel tõusis USA võlakirjade hind. Esiteks otsis Itaaliast põgenev raha turvalist kohta ja selleks sobis nii suurtele summadele vaid USA võlakirjade turg. Teiseks said investorid võlalae kokkuleppe sõlmimisest kindlust ja hakkasid ostma võlakirju. Selle tulemusel tekkis vaevalises olukorras oleva aktsiaturu kõrvale kiire tõus võlakirjade turul. See tõus oli nii järsk, et kutsus pea kõiki kasumit haarama. See omakorda seadis suve alla aktsiaturu ning lisas survet ka Euroopa vaevlevatele võlakirjaturgudele. Miks siis võlakirjad on kallimaks muutunud viimaste kuude ajal? USA riik ei ole saanud uusi võlakirju võlalae tõttu turule pakkuda, samas Fed on ikkagi võlakirju ostnud. See on võlakirjade hinda põhjendamatult kõrgeks tõstnud ja sellega ebastabiilsust tekitanud.
Tekib küsimus, kas USA Föderaalreserv ei saa tõesti aru, mis toimub? Raske vastata, Võib-olla jäi neile majanduse õppimisest tõesti meelde ainult see, et lisaraha stimuleerib majandust ja madal intress soodustab investeerimist. Lähtudes isegi sellest, et soovitakse raha pakkumist üleval ja intresse all hoida, võiks olla seatud mingi siht. Kui antud olukorras tegelikud numbrid liikusid soovitud suunas liiga palju, oleks olnud mõistlik võlakirju turule tagasi müüa. Seda enam, et neid oleks saanud müüa hinnaga, mis oli kõrgem, kui hind, millega need mõni kuu tagasi osteti. Tegelikult peaks ju aru saama, et tootlus, mis läheneb nullile ja raha hulk, mis kipub igasugust vajadust ületama, ei ole enam kasuks mitte millelegi. Homme teeb Bernanke avalduse.
Homme tuleb Fedi avaldus. Kui sõnum (ja tegevus), mis tuleb, on selline, et kuna liikumine majanduses ja aktsiaturgudel ei ole rahuldav, siis paiskame turule uue koguse raha, siis kipub asi minema "vihma käest räästa alla". Mõistlik oleks lausa öelda, et Fedi jaoks on soovitav võlakirjade intressitase mingis vahemikus - kui see on allpool, siis müüakse võlakirju, kui üle, siis ostetakse. Sellega oleks tagatud väiksem inflatsiooniline surve raha hulga kasvust ja saavutatakse vajalik stabiilsus ja usalduse taastumine turgu.
Täna paisati meediasse mitmeid uudiseid, mille eesmärk oli jätta muljet, et Kreeka kriitilise olukorraga ollakse lahenduse poole liikumas. Eks ühelt poolt püüti rahustada väga närvilisi turge, teiselt poolt on see väike eeltöötlus enne otsustavaid hääletusi Kreeka parlamendis.
Püütakse leida erinevaid lahendusi: püütakse pool võlakirjadest vahetada 30-aastaste vastu jne. Aktiivne on Prantsusmaa. Kuigi prantsuse pankadel on laenatud Kreekasse vähem raha, kui saksa pankadel, on neil Kreekas osalusi, mille kaotamine on päris lähedal. Juba mitmeid päevi on üleval uudised, et kreeklased võtavad pankadest hoiuseid välja. Reitinguagentuurid on juba ka hoiatanud selle olukorra puhul.
Axel Weber kritiseeris olukorra lahendamist,öeldes, et tegeletakse vaid hetke likviidsusega, üldine võlgnevus ei leia lahendust. Ta ütles, et lahendus oleks, kui tagataks kõiki Kreeka võlgnevusi. See lahendus tundub päris meeletu, sest kes suudaks tagada järgmiste riikide võlgnevusi? Aga äkki on olukord tõesti nii halb - tema ju lahkus EKP-st vaidluse tõttu, kas peaks ostma halbu võlakirju. Tark oleks olnud teda kuulata ja mitte osta neid võlakirju. Ilmselt on tal muidugi olukorrast päris hea ettekujutus. Minu hinnangul tagamise teed ei saa minna, sest seda tagajat ei ole olemas, kes suudaks kõigi võlgades riikide võlgu tagada. Ka Euroopa suurriigid on päris suurtes võlgades. Kui poliitikud lepivad kokku, et abiprogrammidesse pandud raha ei loeta Maastrichti kriteeriumite täitmise all, siis ometigi ei vähenda see riikide võlgnevust. Lisavõlgnevus on hetkel see viimane asi, mida riigid peaksid endale lubama.
Kreekas on asi ka päris pingeline. Usaldushääletusel sai PM vajalikust 151-st häälest rohkem vaid 4 - 155. Samas on 2 parlamendi saadikut öelnud välja, et nemad säästumeetmete poolt ei hääleta. Seega jääb varuks veel 2. Seega pole hääletus veel kindlasti läbi läinud. Mulle on tekkinud mõte, et selle hääletuse ebaõnnestumine oleks ka Eestile abiks, kuna siinsed Riigikogu saadikud nagunii ei julge midagi oma riigi heaks teha. Kui laenude andmisega edasi minnakse, siis veetakse ka Eesti võlgnevusse. Ei tea, mis paneks meie valitsuse juhtidele pähe, et võlgnevust ei mõõdeta Maastrichti kriteeriumite täitmise järgi, vaid ikka eurodes - iga euro, mis on lubatud tagasi maksta, tuleb ka maksta, sõltumata, mida riigipead omavahel kriteeriumite osas kokku lepivad.
Suur määramatus on CDS - võla kindlustuse väärtpaberid, mille mahtu ei tea vist keegi täpselt. Mõnes kohas kirjutatakse, et neid on alla 10 mlrd dollari, mõnes kohas, et USA pangad andisd neid välja 30 mlrd $ eest, seda riski ise küll kusagil maandades. Igal juhul on see risk kusagil üleval. Fakt on, et selles osas võib tulla üllatusi. Samuti kohtuvaidlusi, kas oli defaulti olukord või mitte (nii nagu poliitikud asja ajada püüavad).
Mida siis peaks tegema? Eks loomulikult keskpankuritel ja suurriikide juhtidel on rohkem infot, kuid asja saab vaadata terve mõistuse poole pealt. Kui olukord tundub nii halb, et Euroopa ja maailm elavad raskelt üle praeguse süsteemi kokkukukkumise, siis mis paneb poliitikuid uskuma, et pannes sinna kontrollimatult raha juurde, muutub olukord paremaks ja võimalik krahh kergemaks? Kas keegi suudab uskuda, et näiteks Kreeka teeb ülejäägiga eelarve (alles see hakkaks laenujääki vähendama)? See peakski olema hetke seisukoht, et olukord tuleb lahendada, sellest tulenevad raskused tuleb üle elada. Stabiilsust peaks tagama mingi TARP-laadse programmiga. Vajadusel võiks EKP selle tarbeks lisaraha emiteerida. Kui tingimused on karmid, siis siin ei tohiks raha kaotada. Väga vale on hetkel selline mõtlemine: kuna Kreekas on olukord raske ja sealsed pangad vajavad lisalikviidsust, siis anname sinna raha Kreeka võlakirjade tagatisel. Igasugune pankade toetamine peaks eeldama, et enne, kui sinna laenu juurde antakse, kaotavad oma vara seal aktsionärid.
Praeguses olukorras peaks olema üle isiklikest ja sõprade huvidest - loomulikult on EKP presidendil tuttavaid teiste prantsuse pankurite seas. Sealt tuleneb ka raskus neile ebameeldivaid otsuseid teha jne. Sama ka poliitikute vahel - raske on pärast seda, kui koos veini juuakse ja lobisetakse, teiste suhtes jäigal seisukohal olla. Kuid kes need poliitikud tööle võttis?
Äkki oleks olnud põhjendatud Trichet juba 2008 ämbri järel välja vahetada?
Uudised erinevatest suurte võlgade käes maadlevatest riikidest on juba igapäevane asi. Meid puudutab kõige lähemalt Euroopa. Poliitikud kinnitavad, et kõik on kontrolli all, teeme valmis suure Stabiiluse Mehhanismi ja kõik on korras. Samas pole nad isegi teoreetiliselt välja toonud arvutusi, mis näitaksid plaani, kuidas võlgades riigid hädast välja tuleksid. Vägisi jääb mulje, et tegemist on vaid pettusega, mllega päästa enda valimissponsoreid ja loodetavasti saada hea valimistulemus veel ka järgmistel valimistel. Seejärel tulgu aga kasvõi veeuputus. Vastukaaluks poliitikute juttudele on paljude analüütikute jutud, mis ühelt poolt räägivad, et võlgades riigid ei tee piisavalt, et oma võlgnevust vähendada, teiselt poolt on küllaltki lihtne näha, et isegi kui neis riikides algaks kohe meeletu säästmine, pole krahhi võimalik ära hoida. Tahaks siin öelda, et säästmine ei ole mitte oma puudujäägi vähendamine, vaid eelarvete ülejääk, mis võimaldaks võlataset vähendama hakata. Erinevalt poliitikutest, kes ei suuda oma valedele mingeid numbreid taha panna, on küllaltki kerge näidata, millises õnnetuses on suure võlakoormaga riigid (tegelikult ka ettevõtted ja inimesed - seega ruttu kokku hoidma) juba nähtavas tulevikus. Euroopas on jutuks Kreeka, Iirima, Portugali ja Hispaania probleemid. Kreeka 10-aastaste riigi võlakirjade tootlus on hetkel üle 15%, Portugalil pea10%, Iirimaal üle 10%, Hispaanial 5,3%, Itaalial 4,7%. Sellise intressiga ei tahaks keegi eriti suuremat laenu võtta. Portugal ongi juba, hoolimata suurest poliitilisest vastuseisust, teiste Euroopa riikide poole pöördunud abi paludes. See on mõnes mõttes ajalugu, kuigi Euroopa abilaenu saamine ei muuda ühtegi neist riikidest veel säästlikuks ega lahenda probleemi, vaid lükkab selle lihtsalt edasi. Kogu maailm hoiab mõnes mõttes hinge kinni ja ootab, millal murdub Hispaania. Eriti pole küsimus, kas see juhtub, vaid millal. Hispaania on aga juba võrreldes eelmiste hädalistega nii suur, et tema päästmine on juba suurem probleem. Selleks ajaks loodabki Euroopa, et kõik on appi tulemas, ka pisike Eesti. Mis aga juhtub siis, kui tekivad probleemida mõnel suurel Europpa riigil, mille õlul praegu päästmine on. Selge ju on, et lisalaenude jagamine võlglastele muudab rahaturge vähema pakkumise ja seeläbi suurema intressi suunas - mis omakorda loob probleeme ka praegu veel aitajateks olevatele riikidele endile. Märtsi lõpus tuli maailma juhtiva investeerimispanga Goldman Sachsi Varahalduse juht välja väitega, et tegelikult on Pranstusmaal asjad veel halvemad kui Hispaanias. Jutt selle kohta. Kui ka Prantsusmaa peaks kukkuma (ja mida rohkem praeguse skeemiga teisi päästetakse, seda rutem see juhtub), siis kes jääb teisi päästma? Kas Saksamaa üksi? See kõlab väga tobedalt ja ebausutavalt. Selle peale peaks poliitikud, kes ka meil läbimõtlematut Stabiilsuse Mehhanismi peale suruvad, ruttu mõtlema, muidu on hilja. Niipalju siis Euroopa olukorrast. Mis aga toimub maailma suurima majandusega? Tooksin mõned numbrid, mille võimalikust toomisest eespool kirjutasin. USA riiklik võlg on lähenemas 14,5 triljonile dollarile. Eelarve tulud sel aastal on aga ca 2,2 triljonit dollarit. USA 10-aastaste riigvõlakirjade tootlus on aga ajalooliselt olnud ka ca 14%, seda siis, kui raha juurdetrükk polnud sugugi nii suur kui praegu. Võib pidada pea loodusseaduseks (nagu gravitatsioongi - st. et ülesvisatud kivi ei lenda Kuu peale, vaid kukub alla tagasi), et käesoleva laine hari ei saa mitte madalam olema. Selgelt on USA-le laenamises pettunud ka suuremad väliskrediteerijad Hiina, Jaapan, India jm. Mida tähendaks aga intress 14% USA praeguse võlakoormuse juures? See tähendaks, et pea 2 triljonit dollarit aastas kuluks vaid intressi maksmisele. Seda ilma ühegi riigile vajaliku muu kulutuseta. See on aga üle 90% riigi kõigist tuludest (2,2 triljonit dollarit). See ei ole ju mõeldav variant. USA on küll maailmas ainulaadses olukorras, sest tema võib ainsana sisuliselt juurde trükkida raha, mida laenata. Probleemiks võib kujuneda vaid see, et ei juurdetrükitavat, ega juba praegu ringluses olevat raha ei taha ühel hetkel enam keegi vastu võtta. Mis oleks siis lahendus? Võlgades riigid peavad hakkama säästma, s.t. vähem kulutama, kui on nende tulud. Kui sellega ei tegeleta kiiresti, on tulemas suured vapustused. Õhtumaad kaotavad oma positsiooni maailmas. USA-l ei ole tegelikult muud võimalust, kui minna meiega sarnasele maksustamisprintsiibile - tarbimise maksustamisele tulu asemel (maailma majanduse kasvamine tarbimise arvelt pole teiselt poolt piiratud ressursside tõttu nagunii jätkusuutlik praeguse Maa rahvaarvu juures). See ei ole aga vähemalt praegu poliitiliselt mõeldav. Kui seda aga piisavalt ruttu ei tehta, siis kaob maailmast vanade impeeriumite kombel ka praegune superimpeerium USA.
Täna (laupäeval) oli juba teine minu poolt nähtud esinemine Neeme Kuninga poolt. Esimene esinemine tundus veel kergelt toores poliitiku jaoks: ühelt poolt mure olukorra pärast kultuuris, mis on osaliselt ka hr. Kuninga poliitikasse taastulemise põhjuseks, teiselt poolt selge nägemuse puudumine, kuidas seda lahendada. Üles tõstetud probleemid: ERSO skandaal, Tallinna Kultuuripealinna projekti juhtimine ja idee tuua Tallinna külalisteatreid Euroopast - on kõik, jättes kõrvale ebaaususe ja korratuse nende juhtimises, rahalised probleemid. Samas hr. Kuningas sattus oma jutus nagu majandust ja kultuuri vastandama. Lahendust ta ei toonud, öeldes, et see peaks olema selle ala inimeste lahendada. Tegelikult on asi aga väga lihtne: riik peab looma tingimused majanduse arenguks, sealt kogutakse eelrarvesse raha, mis tuleb poliitikute poolt korrektselt jagada, s.h. ka kultuurile, edasi on kultuur juba kultuuriinimeste teha. Igasugused vastandamised raha vs. vaim, majandus vs. kultuur jne. on kahjulikud, olles mõnes mõttes sarnased vastandamistele ettevõtjad vs. töölised, eestlased vs. venelased jne. See on lõppkokkuvõttes meie rahvale kahjulik. Tänane hr. Kuninga teema oli kehakeel ja sellega seonduv. See oli teema, milles ta on tõeline proff. Kes seda ei kuulnud, jäi paljust ilma. Ta rääkis paljust väga elementaarsest, millest aga näiteks mina polnud enne midagi kuulnud, ega mille peale ka mõelnud: näiteks lavale (esinemisele) tulemise suund ja sealt lahkumine, selle psühholoogia. Hr. Kuningas ütles, et ta ei pretendeerigi rahandus- ja majandusvaldkonnas midagi ära tegema. Arutasin pärast seda esinemist kaaskuulajaga neid tarkusi, mida jagati ja seda, kuidas IRL-i professionaalsed poliitikud neid oskavad. Tekkis selline mõte, et IRL-le oleks kõige kasulikum, kui neid (ja ilmselt veel paljusid) tarkusi peaksid mõttega õppima erakonna professionaalsed poliitikud. Tegelikult oleks kõige õnnetum, kui just poliitikasse tulnud inimene lükataks näiteks kultuuriministri toolile - selline kiusatus võiks ju nii IRL-l kui reformil tulla, et päästa eelmine minister raskest olukorrast. Loodame, et inimene saab teha seda, milles ta tõeline proff on ja ei pea poliitilisse musta pesu pesemisse sukelduma. Teine esineja oli Tarmo Kruusimäe, kelle teemaks oli multikultuursus. Ei ole raske näha, miks selline tuleohtlik teema on tema peale lükatud - endine pungimees võib välja öelda seda, mida paljud "vanad" poliitikud endale võimalikuks ei pea. Olen selle teema peale palju mõelnud, natuke ka kirjutanud, seega palju uut ei tulnud. Mina ise pole enne suurt tähelepanu pööranud mõistete "rahvusvähemus" ja "vähemusrahvus" erinevusele. See on siis nii: rahvusvähemused on meil mulgid, setud jne., vähemusrahvad siis teised rahvused, kes Eestis elavad. Omalt poolt hakkaks kinni mõistest "multikultuursus", mida ka teised IRL-i liikmed kasutavad. See oleks siis ju tõlkes nagu "mitmekultuursus", mis tähendab palju kultuure. See nähtus, mis kultuuride erinevusi pahaks peab, püüdes ühtse kultuuri poole (või viies selle poole) võiks olla äkki pigem "unikultuursus" või nii, nagu see tavaliselt on päris ausalt öelduna, "kultuuritus". Kitsas ringis julgeti välja öelda, et abielu peaks olema määratletud, kui ühe mehe ja kuni mitme naise kooselu. See on tegelikult meie kultuuris nii olnud - ega ma täpselt ju minevikku ise näinud ei ole, kuid siin saab toetuda näiteks Läti Hendrikule. Muidu on tore, et IRL positsioneerib end konservatiivsena, erinevalt teistest juhtivatest erakondadest. Püüdsin täna ennast ka sellel skaalal positsioneerida: tundub, et olen pigem selline vahepealne - iseenesest ei ole oluline, kas tegemist on konservatiivsete või väga uuenduslike ideedega, pigem püüan olla selle poolt, mis antud hetkel on "õigem" ja vajalikum. Kuna Tarmo Kruusimäe pidi õhtuks muutuma Kojameheks, siis ta lahkus kiirelt ja viimaseks, mitteametlikuks, esinejaks jäi JJ Illend. Ühe asjaga jäin täiesti nõusse: erinevad kultuurid saavad olla elujõulised vaid, kui nad eksisteerivad eri kohtades, mitte ei püüta neid omavahel vägisi segada. See hävitab tegelikult kõik. Võrdlus oli Hiina-poolsest püüust oma positsiooni läbi pehmete väärtuste (või siis pigem pehmelt, ilma jõuta) saavutada, võrrelduna siin juutidega. See võrdlus on tegelikult väga kohane, sest sarnaselt juutidega elavad ka hiinlased laiali teistes riikides, olles äris ja kaubanduses olulised tegijad. Siin tuli välja intressi teenimise taunimine, millega ma nõus pole. See on küll enamuses religioonides keelatud ühel või teisel kujul, kuid minu isikliku arvamuse järgi on sellest loobumine analoogne püüule minna tagasi naturaalmajandusse või kaotada raha. Iseenesest ei ole ma kunagi lõpuni aru saanud näiteks islami-võlakirjadest jne. Niimooodi ringiga asja tehes on see keerulisem, oluline on samas ju ikka mõte, mitte vorm. Tõusvale Hiinale lähedal olemise toetuseks toodi välja ugrilaste algne pärinemine Hiina põhjaaladelt. Selle asja täpne määratlemine ei ole ilmselt nii lihtne, kuid ka mina ise "olen siiralt seda usku", et me oleme hiinlastele lähedamad kui indoeurooplased, seega peaks meil olema natuke kergem neid ka mõista. Tulles tagasi "vene küsimuse" juurde, tuli välja väide, et ainukesed püsivalt tegutsevad õigeusu kloostrid on Kuremäel ja Petseris, mis peaks kinnitama meie panust vene kultuuri säilimisse. Meie riigis rahvuste-vaheliste pingete maandamiseks soovitatav "jõuga" võõrrahvuste lahustamine ei ole minu arust väga teostatav ja mõttekas. Siin saab abiks olla vaid aeg ja selgitustöö - sest tegelikult ei ole ju see, mida erinevad rahvused soovivad, erinev. Erinev on see vaid osade poliitiliste jõudude, mis sellest "toituvad", käsitluses. Õhtu lõpus sai kuulatud Kulo kontserti Veski kõrtsis, millel nüüd juba Kojamees üles astus. Ühelt poolt polnud ma seda muusikat "elusalt" varem kuulnud, tuli see viga parandada - iial ju ei tea, millal Kojamees veel tõsisemalt poliitikasse sukeldub ja sellisel kujul enam lavale ei tule. Mootorratturid, kes seal oma pidu pidasid, pidasid meid konkreetselt seaduse salasilmadeks - meedias nende kuritegelikeks jõududeks tembeldamine ja politsei "silma peal hoidmise" jutud on ilmselt ka neile endile püsivat mõju avaldanud. Lõpuks ka Kojamehe stiilinäide:
Need, kelle ringkonnas Kojamees (Tarmo Kruusimäe) kandideerib, peaksid tema poolt hääletamist tõsiselt kaaluma. Kindlasti on ta mees, kellel on süda õige koha peal - ja see polegi meie poliitikamaastikul nii levinud nähtus. Poliitikuna pole ta kindlasti enam see punkar, vaid küps poliitik - kui ta ilmub esinemisele ülikonnas, siis ei ole ei välimusest ega jutust kusagilt tunda, et ta endine punkar on.
Huvitav, kas Rasmussen pole tõesti kusagilt kuulnud versiooni, et Taani, Norra ja Soome ründamise tingis kunagine kokkulepe venelaste ja prantslaste osalusel. Kui ta seda ei tea, peaks ta rohkem lugema - 15. oktoobri kolmikpaktist ei ole juttu mitte ainult "pahas" eestikeelses ajakirjanduses vaid ka rahvusvahelises internetis. Kui ta seda teab ja ikkagi prantslasi laevatehingus kaitseb, siis ei hooli ta mitte ainult meiesugusest väikeriigist, vaid ka oma kodumaast. Tegelikult peab Eesti arvestama, et Lääne-Euroopa on meid müümas paljalt ühe linna sotsiaalse heaolu nimel, kui ohud on suuremad, siis on see veel tõenäolisem. Prantsusmaa toetab Venemaa laevaehitust ühte või teist viisi tehnoloogia näol. Lisaks on kavas veel toetada raketitööstust, mida USA on juba pikemat aega teinud. Kui naiivne peab olema, et toetada ja arendada tööstust, mille põhiline tekke-eesmärk ja praegune arengueesmärk on toota rakette, millega tuumalõhkepäid nende samade prantslaste ja ameeriklaste pähe lasta? Ühelt poolt see nagu meid otseselt ei mõjutagi - see tehnika polekski nagu eriti otstarbekas meie vastu kasutamiseks. Küll aga muudab see tasakaalu maailmas, mis on kokkuvõttes kahjulik ka meile. Kui Venemaa võtab üks hetk vastu otsuse müüa seda tehnoloogiat ka Iraanile, kelle vastu USA poliitilise kontakti otsimise asemel võitleb? Kas siis saadakse aru, et ise on seda projekti sponsoreeritud. Lääne inimeste naiivsus on ikka piiritu - nad ei suuda endast natukenegi kaugemale näha, ega püüa mõista Aasia rahvaste eripära. Nende arust oleme me kõik ühesugused. Nende hinnang lähtub aga täielikult pinnast: me käime kõik kahel jalal ja näema rohkem või vähem ühte moodi välja. Ütleks aga, et samamoodi näevad ka inimahvid välja - nende kätte ju vähemalt hetkel kõrgtehnoloogilist relvastust ei usaldata. Inimesed on aga tunduvalt keerukamad olevused kui inimahvid - neil on oma usundid, rahvuslik kultuur, ajalugu jne. Selle kõige osas ei ole muu maailm absoluutselt sama Lääne-Euroopa kultuuriga. Vähemalt mitme rahva osas peetakse ennast Lääne-Euroopa (seega ka USA) kultuurist paremaks, vanemaks, arenenumaks jne. Sageli ei ole see alusetu arvamus. Paljudes kohtades oli juba kõrgelt arenenud teadus, kirjakunst jms. juba siis, kui praegustest Lääne-Euroopa rahvustest veel mitte midagi olemas polnud. Seda kõike peaks püüdma mõista, sest koloniaalaeg on suures osas läbi ning juba majanduslikult, pea ka sõjaliselt, on muud rahvad tugevat positsiooni saavutamas.
Vaadates uudiseid koledast lennukatastroofist, tekkis tunne, et miks inimesed peavad kannatama poliitika pärast ja oma eluga riskima.
Iraani suunas oleks läänel mõistlik sõbralikemaid samme astuda. Venemaa püüab seal oma positsioone tugevdada, seda tehakse sageli vaid maailma ja selle regiooni stabiilsuse hinnaga. Euroopale oleks kasulik, kui nüüd lõpuks allkirjastatud Nabucco'sse Iraani gaas voolaks. Eks Venemaa teeb kõik, et see nii ei läheks.
Lisaks majanduslikule (ja sellest tulenevale poliitilisele) huvile võiks USA-le väike lähenemine tuhandeid aastaid regiooni juhtriigiks olnud Iraaniga kasuks tulla ka muudes asjades. Raske on sõjaliselt Afghanistanis, ajalooliselt pole seal vist välisvõim võita suutnud. Kindlasti ei õnnestu see läänelikul demokraatlikul riigil. Viimasel ajal on läinud kuumemaks olukord juba Pakistanis. Küll ebatõenäoline, kuid võimalik, kontrolli minek selles riigis ektreemsema seltskonna kätte oleks päris hirmus - see riik pole palju väiksem rahvaarvult Venemaast, omades samas ka tuumarelva.
Seega lennukite müük Iraanile oleks päris hea zest. Vaevalt see tehnika Iraani lääne demokraatiale ohtlikumaks teeks. Samas kuluks majanduskriisi käes vaevlevale läänele naftaraha ära, abi lennukitööstusele oleks ka teretulnud. See väike samm oleks lihtsalt ilus proov, eks siis saab edasi vaadata, kuidas asjad kulgevad.
Posts
