Õhtu Laari kohvikus vol 2

Täna (laupäeval) oli juba teine minu poolt nähtud esinemine Neeme Kuninga poolt.
Esimene esinemine tundus veel kergelt toores poliitiku jaoks: ühelt poolt mure olukorra pärast kultuuris, mis on osaliselt ka hr. Kuninga poliitikasse taastulemise põhjuseks, teiselt poolt selge nägemuse puudumine, kuidas seda lahendada. Üles tõstetud probleemid: ERSO skandaal, Tallinna Kultuuripealinna projekti juhtimine ja idee tuua Tallinna külalisteatreid Euroopast - on kõik, jättes kõrvale ebaaususe ja korratuse nende juhtimises, rahalised probleemid. Samas hr. Kuningas sattus oma jutus nagu majandust ja kultuuri vastandama. Lahendust ta ei toonud, öeldes, et see peaks olema selle ala inimeste lahendada.
Tegelikult on asi aga väga lihtne: riik peab looma tingimused majanduse arenguks, sealt kogutakse eelrarvesse raha, mis tuleb poliitikute poolt korrektselt jagada, s.h. ka kultuurile, edasi on kultuur juba kultuuriinimeste teha.
Igasugused vastandamised raha vs. vaim, majandus vs. kultuur jne. on kahjulikud, olles mõnes mõttes sarnased vastandamistele ettevõtjad vs. töölised, eestlased vs. venelased jne. See on lõppkokkuvõttes meie rahvale kahjulik.
Tänane hr. Kuninga teema oli kehakeel ja sellega seonduv. See oli teema, milles ta on tõeline proff. Kes seda ei kuulnud, jäi paljust ilma. Ta rääkis paljust väga elementaarsest, millest aga näiteks mina polnud enne midagi kuulnud, ega mille peale ka mõelnud: näiteks lavale (esinemisele) tulemise suund ja sealt lahkumine, selle psühholoogia.
Hr. Kuningas ütles, et ta ei pretendeerigi rahandus- ja majandusvaldkonnas midagi ära tegema. Arutasin pärast seda esinemist kaaskuulajaga neid tarkusi, mida jagati ja seda, kuidas IRL-i professionaalsed poliitikud neid oskavad. Tekkis selline mõte, et IRL-le oleks kõige kasulikum, kui neid (ja ilmselt veel paljusid) tarkusi peaksid mõttega õppima erakonna professionaalsed poliitikud. Tegelikult oleks kõige õnnetum, kui just poliitikasse tulnud inimene lükataks näiteks kultuuriministri toolile - selline kiusatus võiks ju nii IRL-l kui reformil tulla, et päästa eelmine minister raskest olukorrast. Loodame, et inimene saab teha seda, milles ta tõeline proff on ja ei pea poliitilisse musta pesu pesemisse sukelduma.
Teine esineja oli Tarmo Kruusimäe, kelle teemaks oli multikultuursus. Ei ole raske näha, miks selline tuleohtlik teema on tema peale lükatud - endine pungimees võib välja öelda seda, mida paljud "vanad" poliitikud endale võimalikuks ei pea. Olen selle teema peale palju mõelnud, natuke ka kirjutanud, seega palju uut ei tulnud. Mina ise pole enne suurt tähelepanu pööranud mõistete "rahvusvähemus" ja "vähemusrahvus" erinevusele. See on siis nii: rahvusvähemused on meil mulgid, setud jne., vähemusrahvad siis teised rahvused, kes Eestis elavad.
Omalt poolt hakkaks kinni mõistest "multikultuursus", mida ka teised IRL-i liikmed kasutavad. See oleks siis ju tõlkes nagu "mitmekultuursus", mis tähendab palju kultuure. See nähtus, mis kultuuride erinevusi pahaks peab, püüdes ühtse kultuuri poole (või viies selle poole) võiks olla äkki pigem "unikultuursus" või nii, nagu see tavaliselt on päris ausalt öelduna, "kultuuritus".
Kitsas ringis julgeti välja öelda, et abielu peaks olema määratletud, kui ühe mehe ja kuni mitme naise kooselu. See on tegelikult meie kultuuris nii olnud - ega ma täpselt ju minevikku ise näinud ei ole, kuid siin saab toetuda näiteks Läti Hendrikule.
Muidu on tore, et IRL positsioneerib end konservatiivsena, erinevalt teistest juhtivatest erakondadest. Püüdsin täna ennast ka sellel skaalal positsioneerida: tundub, et olen pigem selline vahepealne - iseenesest ei ole oluline, kas tegemist on konservatiivsete või väga uuenduslike ideedega, pigem püüan olla selle poolt, mis antud hetkel on "õigem" ja vajalikum.
Kuna Tarmo Kruusimäe pidi õhtuks muutuma Kojameheks, siis ta lahkus kiirelt ja viimaseks, mitteametlikuks, esinejaks jäi JJ Illend.
Ühe asjaga jäin täiesti nõusse: erinevad kultuurid saavad olla elujõulised vaid, kui nad eksisteerivad eri kohtades, mitte ei püüta neid omavahel vägisi segada. See hävitab tegelikult kõik.
Võrdlus oli Hiina-poolsest püüust oma positsiooni läbi pehmete väärtuste (või siis pigem pehmelt, ilma jõuta) saavutada, võrrelduna siin juutidega. See võrdlus on tegelikult väga kohane, sest sarnaselt juutidega elavad ka hiinlased laiali teistes riikides, olles äris ja kaubanduses olulised tegijad. Siin tuli välja intressi teenimise taunimine, millega ma nõus pole. See on küll enamuses religioonides keelatud ühel või teisel kujul, kuid minu isikliku arvamuse järgi on sellest loobumine analoogne püüule minna tagasi naturaalmajandusse või kaotada raha. Iseenesest ei ole ma kunagi lõpuni aru saanud näiteks islami-võlakirjadest jne. Niimooodi ringiga asja tehes on see keerulisem, oluline on samas ju ikka mõte, mitte vorm.
Tõusvale Hiinale lähedal olemise toetuseks toodi välja ugrilaste algne pärinemine Hiina põhjaaladelt. Selle asja täpne määratlemine ei ole ilmselt nii lihtne, kuid ka mina ise "olen siiralt seda usku", et me oleme hiinlastele lähedamad kui indoeurooplased, seega peaks meil olema natuke kergem neid ka mõista.
Tulles tagasi "vene küsimuse" juurde, tuli välja väide, et ainukesed püsivalt tegutsevad õigeusu kloostrid on Kuremäel ja Petseris, mis peaks kinnitama meie panust vene kultuuri säilimisse.
Meie riigis rahvuste-vaheliste pingete maandamiseks soovitatav "jõuga" võõrrahvuste lahustamine ei ole minu arust väga teostatav ja mõttekas. Siin saab abiks olla vaid aeg ja selgitustöö - sest tegelikult ei ole ju see, mida erinevad rahvused soovivad, erinev. Erinev on see vaid osade poliitiliste jõudude, mis sellest "toituvad", käsitluses.
Õhtu lõpus sai kuulatud Kulo kontserti Veski kõrtsis, millel nüüd juba Kojamees üles astus. Ühelt poolt polnud ma seda muusikat "elusalt" varem kuulnud, tuli see viga parandada - iial ju ei tea, millal Kojamees veel tõsisemalt poliitikasse sukeldub ja sellisel kujul enam lavale ei tule. Mootorratturid, kes seal oma pidu pidasid, pidasid meid konkreetselt seaduse salasilmadeks - meedias nende kuritegelikeks jõududeks tembeldamine ja politsei "silma peal hoidmise" jutud on ilmselt ka neile endile püsivat mõju avaldanud.
Lõpuks ka Kojamehe stiilinäide:

Need, kelle ringkonnas Kojamees (Tarmo Kruusimäe) kandideerib, peaksid tema poolt hääletamist tõsiselt kaaluma. Kindlasti on ta mees, kellel on süda õige koha peal - ja see polegi meie poliitikamaastikul nii levinud nähtus. Poliitikuna pole ta kindlasti enam see punkar, vaid küps poliitik - kui ta ilmub esinemisele ülikonnas, siis ei ole ei välimusest ega jutust kusagilt tunda, et ta endine punkar on.

Õhtu Laari kohvikus

Viimasel ajal on kuidagi kahtlused tekkinud IRL-i suhtes - kuidagi liiga populistlik tundub nende asi minu jaoks. Tundub, et Keskerakonnalt on natuke isegi liiga agaralt õpitud. Põhjuseks osalt see ja ka see, et eelmiste valimiste eel Laari kohvikusse ei jõudnud, saigi sammud sinnapoole seatud. Eks oma silm (ja kõrv) ole kuningas.

Neil on seal kavas pea igal õhtul erinevate poliitikute esinemine ja ka filmide näitamine. Nagu veebist selgub, on sellenimelisi kohtasid palju, samas näeb ka kava. Sai käidud siis kesklinnas, Mosaiigi kohvikus.

Tänane esimene esineja oli Juhan Parts. Teemaks majanduse elavdamine, ettevõtluspoliitika, tugimeetmed. Ega palju midagi uut kuulda polnud, enamus on meediat vähegi jälginule juba kuuldud ja tuttav. Uue teemana kõlas läbi soov noortele ettevõtluse õpetamist koolides tõsisemalt sisse viia. Samas ka ettevõtjana olemise üldist mainet noorte seas (ja üldse ühiskonnas) tõsta. Väga teretulnud nähtus, sest kuidagi häiriv on ka internetimeedias pidevalt läbi jooksev klassivihast (ilmselt suures osas jäänuk nõukogude aja veenmistööst ja osaliselt ka euroopaliku sotsialismi mõju) läbiimbunud suhtumine ettevõtjatesse. Kuidagi ei suudeta meil veel mõista, et ilma ettevõtjateta ei oleks riigil maksutulusid ja töölistel tööd. Jõudu IRL-le sel teel.

Teiseks oli kavas film "Leitnant Julius Kuperjanovi rääkimata lugu". Faktide osas küllaltki huvitav film, enne ei teadnudki nii palju tema eluloost. Praegusel hetkel oli kuidagi võõrastav, et inimese, kes elas ja suri meie riigi eest, eluloo rääkimise taustaks oli Vennaskonna muusika. See on praegusel hetkel kuidagi solvav. Arvestades, et film tehti 2008. aastal, on see võib-olla mõistetav, kuid nagu üks kohalolnu ütles: "imelik oli selle filmi muusikavalik ikkagi - näiteks soomusrongide jutu saateks oli naaberrahva suure rohelise krokodilli lugu rongidest".

Viimaseks esinejaks oli Tarmo Kruusimäe. Tema rääkis oma tegevusest noorsootöö osas. See oli täiesti teema, millest pole meediast ise midagi kuulnud. Kuidagi tundus, et ta peab pidevalt "tuuleveskitega võitlema", mitmel hetkel oli soov vahele küsida, et mis erakonnast siis haridusminister on. Hea tunne jäi, et vähemalt keegi püüab vaeva näha isamaalise kasvatustöö osas. Liiga palju on igal pool juttu, et siit riigist peaks "jalga laskma" jne. See, osalt teatud poliitiliste jõudude vastutustundetu populaarsuse tagaajamine on kindlasti ka mõju avaldanud. Tore, kui keegi ka erakondadevälise noorsootöö osas vaeva näeb, püüdes neile tegevusvõimalusi pakkuda ja ka paljudest asjadest maailmas aru saada aitab. Liiga palju on meie poliitikute seas lähenemist, et noored on vaid materjal, millest saab kergelt sõnakuuleliku parteisõduri vormida. Olen suhtumisest sellesse ka siin kirjutanud.

Tegelikult on need õhtud küllalt huvitavad, näeb lähemalt, mida poliitikud endast kujutavad ja annab enne valimisi seisukohta kujundada. Kahju vaid, et isamaalise erakonna üritusel nii vähe rahvast oli. Kuidagi tundub, et kergem ja muretum meelelahutus konkurendi juures meeldib meie rahvale rohkem. Kahju. Selliseid asju tasub kuulata ja nendele teemadele mõelda.

Kas jumala poolt valitud rahvas?

Unustades hetkeks praegu käes oleva majanduskriisi, võib meenutada, kuidas veel hiljuti

tundus enamikule eestlastele, et meil läheb väga hästi, tulevik on helge ning koht jõukamate

Euroopa riikide seas tagatud.

Mille tõttu siis eestlastel nii hästi läks ning loodeti, et ka edasi läheb?

Kas ka meie rahvus on ühe teise rahvuse moodi välja valitud?

Nõukogude Liidust vabanesid enam-vähem samal ajal mitmed rahvad, osa neist on meiega sarnase religioosse ja kultuurilise taustaga. Mitmed naabrid on ka maailma mastaapidega võrreldes sama väikesed kui meie. Hariduse ülesehitus ja tase oli ilmselt NL-i lääneosas ja keskustes samal tasemel.

Kas meie edu tagasid 90-ndatel ja ka edaspidi Laari valitsuse poolt otsusekindlalt tehtud valusad reformid?

Loomulikult oli reformide tegemine väga oluline, sama oluline on vast ka see, et sõltumata valimiste tulemustest on meil suudetud säilitada liberaalne majanduskliima.

Vähemalt minu arust on meie suureks tugevuseks olnud kogemus kahe kultuuri piiril elamisest.

NL-s oli Eesti ainuke koht kus sai kapitalistliku Euroopa (Soome) televisiooni vaadata ja raadiot kuulata. Suurele osale elanikkonnast ei olnud selleks keelelisi barjääre. Seda isegi mitte-eestikeelse elanikkonna osas. Olukord on kõvasti muutunud, informatsiooni on palju rohkem ning kvaliteetsemalt võimalik saada inglise keeles. Internet on selles osas tulnud vana meedia asemele. Kui informatsioon liigub üle maailma juhtmeid pidi, siis äris on raskem: paljud tooted on ikkagi füüsilised, samuti on olulised personaalsed kontaktid. Kõige madalam lävi müüa tooteid või teha muud koostööd on meil Soome, nii jääb see ka tulevikus. Kui kõrge see lävi saab olema, sõltub meist endist.

Nii palju kui me ka teisiti tahaksime, on meil ikkagi vaja kedagi kogenumat arenenud riikidest, kes meid oma kogemustega nõustaks. Ka meie majanduse pärli Skype'i puhul tuli marketingi ja arenduse planeerimine Eestist väljapoolt.

Paljud Eesti ärimehed on Lääne-Euroopas käies kadedusega vaadanud, kui hea on oma koduturul tootmisele suur maht kätte saada ja selle toel juba välisturgudele minna. Eestis kahjuks see võimalik ei ole ja kunagi ei saa ka olema.

Selles valguses on masendav vaadata, kuidas "vabas" Euroopas on saadud tehtud see, mida

suurima venestamise ajal ei suudetud - see on Soome keele ja kultuuri meist ära lõikamine.

Uus põlvkond kasvab peale, nende jaoks on hõimumaa Soome nagu üks välismaa paljudest (muideks sama ka Venemaa). Noorema põlvkonna seast on raske leida kaadrit kes neid keeli oskaks ja kultuuri mõistaks. Teiste naabrite, Läti ja Rootsiga, on asi kogu aeg halb olnud, siin pole midagi imestada.

Meie valitsuste taust on sageli Lõuna-Eestist, sageli mitte-äriline. Seega pole väga ka imestada, miks sellest vist aru ei saada. Vähemalt midagi ette ei võeta. Mingid põhjendused autoriõigustest jms. tundub jama. Pigem tundub usutavam, et osad tahud on oma ärilisi huvisid aktiivselt kaitsnud, riik on aga passiivne olnud. Riik peaks midagi aktiivselt ette võtma, peab leidma ühise huvi soomlastega ning vajadusel kasvõi seadusi muutma, vajalikud kokkulepped sõlmima jne. Miinimumeesmärk peaks olema, et vähemalt vabalt leviv meedia peaks olema meie kahe riigi vahel vabalt ülekantav. Igasugused sisu tootjate nõudmised ei saa olla ülesed kahe riigi seadustest, seega igasugused sellised vastuväited on mitte päris tõsised. Loomulikult on kohalikul turul tegutsev meedia selle vastu, kuid muud huvid peaks nende huvidest olulisemad olema. Samas ei ole see mingi selline probleem, mis nende äri märgatavalt kahjustab.

Lootus on küll nõrk, kuid peab lootma, et Eesti valitsus selles osas mingeid samme ette võtab. Muidu jääb ajalukku valitsuse suurima teona meedia vallas Pervõj toetamine. See kanal on aga paljude arvates Baltikumis viimase paarikümne aasta jooksul suurim iseseisvuse vastu võitleja. Nende osas muidugi midagi teha ei suudeta, rahvustevahelise vaenu õhutamine jms. on vaid sõnakõlksud, need tegelased tegelevad sellega iga päev ilma igasuguste probleemideta.

Jumal ei anna meile niisama midagi, kui me ise oma töid ära ei tee.

Tarastatud vabadus

Eile õhtul kogunesid tuhanded eestlased ehituspiiretega piiratud osale Vabaduse Väljakust, et näha oma silmaga juba pea sajand oodatud Vabadussamba avamist.

Kohaletulnud ei kahetsenud, tunne oli ülev. Samba paljukritiseeritud välimus ei peaks olema arutelu teema. Minu jaoks oleks see sammas sama palju väärt ka siis, kui see oleks vaid üks kooritud männipalk. Oluline pole see, milline sammas on ehituslikult, olulised on need väärtused, mis samba taga on. Samas on Vabadussõja Võidusammas ehituslikult vaieldamatult ilus, võib-olla kurbade sündmuste mälestamiseks isegi liialt toretsev. Samas on ta nii huvitavalt tehtud, et sobib hästi XXI sajandisse - mis teha, kui seda sammast varem tehtud ei saadud. Saadi nüüd ja tehti tänapäevasena. Kriitikutest "kunstiinimesed" võiks peeglisse vaadata ja häbeneda.

Seda, et me lõpuni vabad veel pole, tuletas, lisaks Keskerakondlikule aiale, veel meelde usumeeste poolt samba pühitsemine. Paratamatult tekkis mul peas küsimus: huvitav, kumb kirik on rohkem eestlasi tapnud ning meie vabadust jalge alla tallanud - kas vene õigeusklik või katoliiklik? Kui kellelgi oli soov jumalat tänada, ja eilsel päeval oli selleks tõesti põhjust, oleks seda võinud kodus teha, nagu ka piibel vist soovitab, kuid eilsel üritusel olid usumehed lihtsalt kohatud.

Kõik see on muidugi pisiasi, oluline on, et üks asi on jälle tehtud.

Eestlased, hoidke sammast ja vabadust!

Sellega seoses tulevad meelde laulusõnad, küll teise sõjaga seoses:

"Eesti mehed, eesti naised, hoidke kõrgel tema au,

sest et Teie eest ta langes, kaitstes Eesti vabadust."

Korruptsioonist kriminaalselt ja eetiliselt

Korruptsiooni osas on meil mugavalt muutunud tavaks asja hinnata kriminaalse nurga alt: võimaliku süüdlase puhul peaks koguma tõendusmaterjali, selle kohtule esitama, sealt süüdimõistva otsuse saama ja alles seejärel võiks nagu öelda, et keegi on korruptant. Paratamatult on see protsess raske - ega siis keegi korruptiivseid kokkuleppeid notariaalselt ei vormista. Kui mingi lüli siin välja ei vea, on kohtu otsus õigeks mõistev või ebamäärane, potentsiaalsel süüdlasel jääb õigust ülegi ning kui keegi teda on vahepeal korruptandiks nimetanud, on tal isegi õigus selle eest kohtus kahjutasu nõuda. Mis sest, et kogu aktiivne osa ühiskonnast tegelikult üldjoontes teab, kuidas asju aeti.

Kuidas see asi siis demokraatlikus ühiskonnas toimiks? Eetiliselt on korruptiivse loomuga iga tegevus, mille puhul otsustamine ei ole läbinähtav, otsused on imelikult subjektiivsed, kõigile isikutele ei ole tagatud võrdseid tingimusi jne. Kui mingi kord ei ole piisavalt üheselt mõistetav (näiteks mingi enampakkumise tingimused), siis seda asja võib juba korruptiivseks nimetada. Isegi juhul, kui tegelikult selle puhul keegi otsustajatest mingit materiaalset "premeerimist" ei saanudki. Aus ametnik peaks püüdlema sellises olukorras reeglite täpsustamise suunas, et vältida ka võimalikku varju heitmist tema enda tegevusele.

Demokraatlikes ühiskondades on poliitiku jaoks selge poliitiline enesetapp, kui ta eelpool toodud eetilise määratlusegi järgi kahtluse alla satub - tal puudub igasugune lootus tulevikus valijatelt hääli saada. Meie riigis tundub, et ta võiks saada isegi süüdi mõistetud riigi kõigi kohtute poolt, kuid valimised võiks ikkagi võita. Nii kaua, kui see meil nii on, ei saa me end kahjuks demokraatlikuks ühiskonnaks pidada.

Vasakpoolsusest ja populismist majanduskriisis

Mõeldes sellele, millises rahahädas praegu Eesti sipleb, tuli pähe mőte: Mis oleks, kui eelmised Riigikogu valimised oleksid natuke teisiti läinud? Kõigil, kes viitsivad natuke mälus sobrada, peaks meeles olema, kuidas riigiteenistujatele 25 tuhat kuupalka lubati, või kuidas ''majandusteadlased'' veel paar aastat tagasi kõigi reservide kulutamist soovitasid. Ei viitsi nimesid ja fakte välja tooma hakata, las see olla nende südametunnistusel, kui seda üldse on. Selles valguses on masendav vaadata, kui paljud inimesed ametiühingute lolluse järgi jooksevad. Ametiühinguliidri teadusliku kommunismi õppimine eluloos peaks kόik enda eest ütlema. Kas tõesti on inimeste mälust kadunud 20 aasta tagused ajad. Kui ise ollakse nooremad, siis peaksid ju olema vanemad, sugulased või tuttavad.

Eesti riigil ei ole raha vaja!

Muljed ettevõtte maksukohuslaseks registreerimisel.

Enamus inimesi sellega kokku puutuma ei pea. See on selline kadalipp,  milles tuleb täita lehekülgi küsimustikku, millest isegi eestlane aru saada ei saa. Kogu selle asja juures tekib üks suur küsimus: miks seda elektrooniliselt ja lihtsamalt teha ei saa? Pea kõike võib meil teha ID-kaardiga, mingi ankeedi täitmist aga mitte. Lihtne oleks see elektrooniliselt täita, vajadusel saaks ametnik lisaküsimusi küsida. Kuidagi tobe on tänapäeval 3 korda käsitsi oma aadressi ja maili kirjutada. Tegelikult on meie riigis isikutel ka riiklikud mailiaadressid olemas.  Imelik, miks riik ise neid ei kasuta.

See kõik on ebameeldiv, kuid üleelatav. Samas on maksumaksjana nukram vaadata, kus teisest rahvusest ärimees tuleb ka sooviga ennast käibemaksukohuslaseks registreerida. Temale vastamine on pehmelt öeldes jäme. Küll leiab riigiametnik, et ta pole õpetaja jne. Tulemusena saadetakse potentsiaalne maksumaksja minema. Igaüks peab ise hindama, palju sellistest ärasaadetutest veel tagasi tulevad. Kui tegemist on jaekauplejaga, siis pole tal tagasi tulekuks tegelikult eriti põhjust. Kui arvata, et tagasi ei tule ca 10% firmadest (tundub, et see protsent on praktikas tegelikult suurem), siis see on meie hädas eelarvega riigile meeletu raha. Samas on meil ametnikke, kelle palka kokkuhoiutuhinas osa parteisid vähendada ei taha, kes ei saa aru, et nende töö ongi riigile raha vastu võtta.