Thursday, February 18, 2010

Stimulus'e aastapäev.

Peter Schiff võtab sõna stiimulprogrammi nn. aastapäeva puhul. Tegelikult toob ta välja, et selle lolluse autorlust ei saa kõike Obama'le anda - see asi hakkas tegelikult juba ca aasta aega varem pihta.
Imeteldav on, kuidas mees suudab lihtsalt, sageli naiivsevõitu lihtsalt, tuua välja selle, mis on tegelikult väga elementaarne, kuid enamus maailma ei suuda või ei taha sellest aru saada. Viimasel ajal on nii meil kui mujal meedias valitsevaks suhtumine: riik peab midagi ära tegema majanduskriisi tõrjumiseks. Eestis on selle ilmekaks näiteks eilne Tarandi avaldus, milles loeb keskerakonna tegevust paremaks kui paremerakondade mittetegevust. See tegelikult näitab, et selle jutu rääkija ei saa asjadest ikka üldse aru. Kurb on, kui selliseid inimesi valitakse, sest lõpuks on kaotajaks ikka rahvas. Eestis toimuv tegevus ei mõjuta samas maailma (sh. ka Eesti) väljumist majanduskriisist, kuid kahjuks on selllised imelikud arusaamised levinud üle maailma. Rahvas ei pea mõistma majanduse toimimist, kuid persoonid, keda valitakse, peaks omama elementaarset haritust.

Ma ei taha Schiff'i juttu ümber jutustada, kes saab keelest aru, võib kuulata originaali - kindlasti on see kasulik.

Monday, February 15, 2010

Kreeka-suguste riikide päästmisest

Selle aasta alguse suureks teemaks on vastutustundetute Lõuna-Euroopa riikide päästmine. 15. veebruari LHV börsipäeva teema all on link, milles räägitakse, kuidas lõunamaalased teisi eurooplasi derivatiividega petsid. See kõlab järsult, kuid kokku lepitud ühistest mängureeglitest selline möödahiilimine seda ju ongi. Puhtalt juriidiliselt võib ju väita, et mingi kahju tuleb valuutakursside muutusest, kuid kui selle taga on tegelikult laen, mida ühiselt kokku lepitud mängureeglite järgi ei peaks olema, siis pole asi ilus.
Küsimus on euro usaldatavuses. Paljud lihtsad inimesed, kel on veel juhtumisi midagi meie praeguse valitsuse vastu, on kogu sellest jamast saanud toetust ütlusele, et eurot pole meile vaja.
Kergelt arusaamatu on, mismoodi peaks mõne võlglase võimalik suutmatus oma võlgadega hakkama saada mõjutama valuuta usaldatavust. Tooks natuke kauge paralleeli meie (või mõne teise riigi) eluasemevõlglaste koha pealt: kui nende laenud on seotud euroga, siis peaks nende maksmisprobleem mõjutama euro usaldatavust, kui laenud oleks seotud dollariga, siis selle usaldatavust. Ilmselt see päris nii ei ole.
Laenu teenindamisega hättajäämine on ikkagi laenuvõtja mure ja vähendab tema usaldatavust (ehk, rääkides riikidest, teeb talle edaspidise laenamise kallimaks). Üldsegi pole oluline, mis valuutas laen võetud on, see võiks olla võetud väga hästi ka kullas või mõnes muus väärtuses.
Kus on aga oht ühisvaluutale? Oht on selles, kui peaks hakatama seletamatutel põhjustel ja seletamatul viisil teiste võlgu kinni maksma. See viib ühte või teist viisi rahapakkumise tõusule ja seetõttu valuuta väärtuse langusele. Lisaks otsesele kahjule tekiksid sellega ka teiste riikide seas ootused, et häda korral päästetakse nad ära. Seetõttu hakataks populistlike valitsuste poolt kontrollimatult laenama. Selline oht on teatud valitsuste puhul (sõltuvalt valimistulemustest) ka Eestil tulevikus küllaltki reaalne.
Mida oleks õige teha? Eurot peaks hoidma konservatiivselt eraldi sellistest kriisidest. Raha hulgaga ei tohiks ei majandus- ega võlakriisides mängida. Eurotsooni riikide vahel oleks kohane kokkuleppe korras trahvide nõudmine riikidelt, mis ei täida kokku lepitud nõudeid. Kui ei taheta kohe trahvide teele minna, siis võiks nõudeid eiranud riikidele mitte jagada ühisvaluuta käibelelaskmisest tekkivat tulu (Kas see tuleks siis kunagi kõik Eestile??!!).