BIS juht räägib, et riskid on suuremad kui 2007. aastal

Jutt The Telegraph'is.

Kriisi ajal toimunud võlgnemine

Jutt St. Louis Fedi lehel.

Peale mõningast samal tasemel kõikumist on jaekaubandus Euroopas jälle suunda allapoole võtmas.
Ja poliitikute jutustatud kriisi lõpp?

http://epp.eurostat.ec.europa.eu/cache/ITY_PUBLIC/4-05022014-AP/EN/4-05022014-AP-EN.PDF

Kas võlgade kustutamine päästab maailma?

Käisin täna kuulamas, kuidas ühel rahakonverentsil analüütikud arutasid maailmas jätkusuutmatuks muutunud üleüldist suurt võlgnevuse taset. Arvamused olid sarnased suure võlakoorma kohta, et selle tagasimaksmine on matemaatiliselt võimatu. Lahenduseks oleks suure osa võlgade “maha kirjutamine”. Minul tuli aga pähe viimasel ajal järjest rohkem "kummitav" mõttekäik, mida püüan lahti kirjutada.

Kui analüütikute jutt on kõik õige, siis selles probleemis sisaldub veel üks asi, mis muudab valeks väite, et liigne võlg ei ole probleem, kuna alati ollakse kellelegi võlgu - kokku on seega tegemist 0-summaga ja kogu võla mahakirjutamisel jääb järele ilma võlgadeta väärtusi tootev majandus. Võla jääk ei ole ainukene probleem, probleeme on loodud ka selle tekkimisel moonutatud rahaturu olukorras.

Asja mõista aitav näide:

Paljud inimesed teavad, et tuumaplahvatuse mõju all lakkab suurem osa elektroonikat töötamast. Ja seda sõltumata sellest, millise targa ülesehitusega see elektroonika on ja miline tarkvara seal peal töötab. Põhjus on lihtne - tugev elektromagnetkiirgus ei lase elektroonikas elektrilistel signaalidel normaalselt liikuda ja oma tööd teha.

Analoogne on olukord ka majanduses. Kui vaadelda plaanimajandust, siis seal teeb “keegi targem” otsused kuhu majanduses ressursid suunata, kus ja kui palju midagi toota. Meie põlvkond nägi Nõukogude Liidu haleda näite najal, kuhu selline asi välja viib.

Turumajanduse kohta öeldakse, et seal teeb turg otsused, mis on õigemad ja lubavad majandusel efektiivsemalt toimida. Samas - otsuseid ei saa teha umbisikuline turg, vaid ikka inimesed. Ja informatsiooni valikute tegemiseks saadakse raha abil. Mõeldakse, mis on kallim ja mis on odavam, kus on võimalik rohkem teenida jne.  Sellesama raha abil, mida praegusel ajal mõned omavad liiga palju ja mõned võlgnevad liiga palju - ehk kogu juurdetrükitud massi abil. Siin pole raske näha, et kunstlikult loodud rahamassi suurenemine, mis loomisel siseneb eri majandusharudesse erinevalt, jõuab erinevate inimesteni erineva ajaga jne., moonutab turgu ja sealt tulevaid signaale. Ehk tegelikult luuakse kontrollimatu rahatrükiga sama olukord, nagu elektroonikas tuumaplahvatuse ajal - otsustamist juhtivad signaalid ei liigu enam normaalselt. Ja selle tulemusena on isegi peale kõigi laenude tühistamist vähem võimekas majandus, kui oleks võinud olla normaalse turu toimimise abil arenenud: investeeringud on suunatud vähem tootvatesse majandusharudesse, inimesed on omandanud vale hariduse, nad tomivad valedes majandusharudes ning seadused, lepingud jms. (aga samuti inimeste arusaamad jne.) vastavad mingile ulmelisele mittereaalsele olukorrale. Selle tulemusel võib küll kõik laenud “maha kirjutada”, kuid see ei taasta majanduse võimekust, vaid loob alles eelduse selle arenguks. See kõik on maailmal veel ees.

Inflatsioon, deflatsioon ja väärismetallid.

Detsembri keskel oli väike arutelu mõne inimesega kulla ja muude väärismetallide hinna muutumisest käesolevas majandusolukorras. Selge on see, et rahatrükk viib pikas perspektiivis püsiva väärtusega varade (siis ka väärismetallide) hinnad üles. Lühemas perspektiivis pole see asi aga nii ühene. Üldiselt kipub majanduses (ja eriti turgudel) olema asi alati mitte nii selgelt must-valge.
Täna tuli CNBS's uudis, kus tuntud hävinguennustaja Marc Faber räägib neil teemadel. See oli üks asi, mis mulle kirjutamata juttu meelde tuletas.
Samas detsembri keskel (14. dets) tulid välja CPI numbrid nii USA kui Euroopa jaoks. Selliseid näitajaid on hea vaadata Forexfactory lehel. Iga uudise taga on nupud, millega saab avada näitaja täpsema seletuse ja ka pikemaajalise graafiku. USA puhul näeme, et suuremat hinna langust pole olnud peale kriisi aktiivseid kuid. Selle sügise eelnevate kuude suuremad numbrid on küllaltki seletatavad presidendivalimiste eelse positiivsete uudiste ülespuhumisega (või mõnede arvates lausa valede tööjõuandmete avaldamisega). Ka Euroopa puhul võib hea tahtmise korral lugeda, et käimas on kumer muhk, millest on käes juba langev osa.
Aga juurde trükitud triljonid?
Üldsõnaline (üldine) seletus võiks olla selline, et peale raha- ja krediiditurule nii suure mulli sisselaskmist on turule loomulik toiming tagasitõmbumine. See väljendub põhiliselt krediidi vähenemisena. Krediiditurud on oma mahult keskpanga bilanssidest üle suurusjärgu suuremad, seega keskpanga bilansi suurenemine ei muuda üldises pildis suurt midagi - see vaid püüab tegutseda turu vastu ja pikendab turu kohanemise aega. Deflatsiooni "religiooni" olevad inimesed peavad üleval ka veebisaiti, kus on sellest päris palju infot. Minu mälu järgi ütles üks seal kirjutav mees, et"deflatsiooni all ei peaks mõistma mitte niivõrd hindade alanemist kui krediidi vähenemist".
Vaatan natuke maailma suurimat majandust, ilmselt on väikese ajalise nihkega protsessid ka mujal samad. USA infoks on hea St. Louise Föderaalpanga infokogum FRED.
Majandusteooriat õppinud teavad, et keskpangaga on seotud vaid sularaha ja pankade keskpangas olev raha (erinevad reservid) - seda võib pidada kõige väiksemaks rahakogumitest, mille suurust otseselt ka keskpank mõjutada saab. Edasised rahakogumid on suuremad ja nad on suuremad erinevate majandustoimingute tõttu, mis loovad raha.
Lihtsaim näide osalise reserviga pangandusest: Kui kohustuslik reserv on 10%, siis pank võib temale toodud rahast välja laenata 90%. Kui keskpank annab 100 ühikut raha, siis kui klient viib selle panka, võib pank välja laenata sellest 90 ühikut. Kui see 90 viiakse uuesti (teise) panka, siis võib välja laenata uuesti 81. Seega vaid 2 laenutehinguga saab 100-st ühikust 271 ühikut raha.
Raha kogumitest on ülevaatlik jutt Wikipedias, Euroopa Keskpank annab oma lehel statistikat ja tema poolt kasutatavate mõistete seletused. Huvitav graafik on valitsusekriitilisel lehel Shadowstats - kui kuni 2008 aasta kriisini tõusid rohkem M3 ja M2, siis nüüd on rohkem tõusma hakanud M1. See on muidugi tingitud Fed'i poolt raha turule paiskamisest - raha ringlus ja kasutamine ei liigu selleha kaasa.
FRED'i all on ka M2 ringluskiiruse graafik. Siit on näha, et M2 ringluskiirus (GDP jagatud M2-ga) on ajaloolises põhjas. See tähendab, et nii suurt rahahulka ei ole majandustegevuseks vaja. Omal ajal majandusõpikuid lugedes jäi meelde, et raha ringluskiirus kasvab ajas juba tulenevalt tehnoloogia edenemisest. USA-s see vähemalt nii pole olnud.
Eelmise pika jutu kokkuvõte: kogu rahahulk ei kasva keskpanga rahatrükiga samas tempos, samas liigne raha kipub seisma ja ei osale majanduses. Krediidi kasv on väga otseselt seostud majnduse kindlusega - kui usutakse, et majandus areneb ja riskid vähenevad, siis toimub krediidi kiirem kasv.
Kui kardetakse erinevaid riske (sh. poliitilisi), siis tõmmatakse krediiti tagasi.
Tulles tagasi kulla juurde, siis tema nõudmist ja pakkumist mõjutavad muude hulgas järgmised tegurid (hõbeda puhul lisandub kasvava majanduse korral kasvav tööstusliku tarbimise kasv ja vastupidi):

• Kriisi süvenedes kipuvad suuremad hoidjad (riigid, kommertspangad) kulda müüma, et vabastada likviidsust probleemidega võitlemiseks. Kui olukord rahuneb, siis püütakse oma positsioone taastada.
• Oluline mõjur on nende metallide futuuride hoidmise tagatismäärade muutmine. Näiteks 2011. a. kevade hõbeda kukkumine pea $50 pealt pea $32 peale toimus suuresti tagatismäärade muutmise tagajärjel. Tagatismäärasid muudavad nende futuuridega kauplevad börsid, sageli seavad maaklerid oma klientidele neist nõuetest veel rangemad nõuded. Kui tagatismäärade muutmine mõjub nii karmilt, siis võib vaid arvata, kui suure võimendusega võetakse positsioone olukorras, kus tagatis on suurusjärgu jagu väiksem kui võetav positsioon.
  Vandenõuteoreetikud on ka väitnud, et enne määrade muutmist on "informeeritumad" (mõned suurpangad) võtnud turul vastupidisemaid positsioone ja sellega sisuliselt väikespekulantide raha oma tasku pannud.
• Eelnevast tulenevalt on ka palju trendi jälgijaid, kes püüavad trendi suunas positsioonis olla (kuna kogu eelnevalt kirjutatud infot pole analüütiliselt nagunii võimalik omada). Need spekulandid võimendavad oma tegevusega tekkinud trende.

Eespool ütlesin, et mul tuli ühe põhjusena meelde sellest teemast kirjutada CNBC  artikli tõttu. Teine põhjus oli ka - tänane turu seis. Kogu eelneva sügise jooksul olen ma öelnud vestlustes kulla hinna tõusmisest, et see tuleb, kuid pikemas perspektiivis. Lühiajalist langust on prognoosinud ka nimekaima lainekeskuse Elliott Wave'i  analüütikud, minu arust pole nad sellest loobunud tänaseni. Mina isiklikult vähemalt lühiajaliselt prognoosin kulla hinna tõusu.

Kulla ETF-i graafik:

Graafiku peal on kahe joonega RSI divergence (RSI tõuseb kui hind langeb) ja MACD divergence. Need mõlemad signaalid lubavad hinna tõusu. Kahe peale kokku on tõenäosus küllaltki suur. Raskem on mõelda, kui kaugele hind võiks kerkida. Mingi lainete lugemisega tundub mulle võimalik, et detsembri teises pooles algas 3-laineline korrektsioon, mille 3. laine ongi praegu algamas. See ei tähenda veel pikemaajalist tõusu. Praeguses olukorras ongi küllaltki tõenäoline krediidi kokkutõmbumise ajal veel võimalik hinnasurve kulla hinnale. Samas on pikemaajaliselt tulemas hinna tõus, nii et ka algul lühikesena tunduvate tõusudega võiks kaasa sõita, sest kunagi ei tea, kui pikaks algul lühikesena tunduv "sõit" võib minna.

The Truth About The "Fiscal Cliff" (How You're Getting Screwed By Washin...

Võlalagi ja võlakuristik

Seoses USA ees seisva võlalae (debt ceiling) saabumisega ja selle järel ohustava finantskuristikuga (fiscal cliff) tulevad meediat kuulates pähe imelikud mõtted. Meedia jutu järgi on need mingid segavad tehnilised faktorid, mida poliitikutel tuleb kõrvaldada ja siis edukalt edasi minna. Tegevuse edukus on mõõdetav selle piiri nihutamisega.
Kas see aga nii on? Ja kui täpselt?
Võlalagi on juba hästi ammu (I Maailmasõja ajal) paika pandud mehhanism, millega antakse valitsusele ette piir, kui palju tohib võlga võtta. Seda numbrit on lugematu arv kordi tõstetud ja ka USA riigivõlg on kasvanud hoomamatu numbrini. Sageli (kui parlament ja president on ühel meelel), on selle numbri tõstmine lihtsamalt läinud, kuid eelmise aasta augustis käis tõsine vaidlus, ei saadud õigeaegselt kokkuleppele, suured reitingufirmad alandasid ka USA reitingut ning lõpuks tehti kompromisskokkulepe, millega tõsteti piiri mingi suuruse jagu, eesmärgiga peatselt uus kokkulepe teha. Lisaks lepiti kokku, et automaatselt rakenduvad ka eelarve seisu parandavad meetmed, kui kokkulepet ei tule. Arvestades muidugi, et USA eelarvesse tuleb päris oluline osa võla võtmisest, siis on olukorras, mil uut laenu ei saa võtta, raskendatud kogu valitsussektori töö (investeeringud ja osa igapäevatööst võib seiskuda).
Ka viimastel valimistel jäi kehtima olukord, kus presidenti ei toeta parlamendi enamus. Enne loodeti, et valimistel ei teki sellist võimu jagamist - siis oleks valitsev partei oma äranägemise järgi edasi majandada saanud. Ühelt poolt on praegune olukord hea, sest sunnib tuleviku peale mõtlema ja mingeid samme astuma, et võlgnevus enam nii kiiresti ei kasvaks, probleem on aga selles, et president ei taha eriti kulutusi vähendada (eriti oma mahukate sotsialistlike projektide osas), vabariiklased ei ole nõus aga kuidagi maksude mahtusid tõstma. Need kaks soovi ei saa aga kuidagi koos rakenduda. Viimase nädala lõpul tulidki ütlemised, et optimistlikult alustatud läbirääkimised pole kuhugi viinud.
Kui aga kokkuleppele ei jõutagi? Siis on tulemas 2 valusat tagasilööki: riigi kulutusi peab piirama mahus, mille mõju on SKT-le protsentides (mitte kümnendikes), samuti tähendab see seda, et võlausaldajad hakkavad kartma oma raha tagasisaamise pärast (kuna seda on seni tagasi makstud uut laenu võttes - tegelikult uue laenuga vana asendamine ei suurenda laenusummat, mujalt tuleb maksta vaid intresse).
Tegelikult on olukord ju veel hea - hetkel on olukorra lahendus kahe valitsuspartei käes, kui aga võlgnevus veel kasvab, võib tekkida olukord, kus suurenevat võlgnevust ei soovi enam finantseerida võlausaldajad. Siis hakkavad USA riigivõlakirjad ja dollar (kui Fed neid võlakirju jätkuvalt ostab) hoogsalt langema. Nagu me oleme näinud juba Lõuna-Euroopas. Ja sel hetkel ei muuda oma poliitikute kokkulepped enam midagi.

Võla jätkuva suurendamise ja uue võlaga vana võla maksmise kohta, Föderaalreservi tegevuse ning selle muutumise kohta ajas on inglise keele oskajatele hea jutt Peter Schiffilt:

Marc Faberi presentatsioon maailma olukorrast

President valitud ja langus jätkub

Maailm liigub edasi languse poole. Kuigi ohud on näha ja osaliselt juba käes, ei hoolita sellest ja minnakse edasi. Vaevalt USA teine president oleks midagi palju muutnud, kuid natuke äkki ikkagi. Sellega seoses tekkis kuidagi selgus, et inimühiskond käitub ka nagu turulained - lained liiguvad möödapääsmatult ühest äärmusest teise, ei ole mitte mingit varianti selle liikumise suunda võnke keskel muuta (nagu ka kiike, mis ühest äärest on just langenud, ei saa mõistliku jõuga tasakaaluasendist sinna samasse suunda tagasi lükata - igal juhul püüab see minna tasakaaluasendist läbi teise äärmuse poole).
Väärtpaberiturul on loomulik püüda selliseid lainetusi tajuda ja omada positsioone nende suunas ning seeläbi neilt teenida. Äkki teha nii ka suhtumises ühiskonna arengutesse? Ei saa. Väärtpaberitega saab omada endale soodsat positsiooni turu mõlemapidise liikumie puhul - on vaja vaid õigel ajal aru saada, kuhu liigutakse. Inimühiskonnas on aga mõned liikumised väga valusad sadadele miljonitele - sellega on raskem leppida.
Täna käis siis väärtpaberiturult üle selle aasta suurim langus. Alles eile jutustasid paljud "spetsialistid", et Obama ja lõpmatult avatud Fedi rahakraan tagab ilusa varade hinna tõusu. Tegelikult see enam ei aita - ühte või teist pidi tuleb õnnetus lähemale. Alles hiljuti jutustasid paljud, et meil siin Põhjala külje all pole hullu, meid see nii väga ei puutu. Tänane uudis Soomest: Soome eksport vähenes septembris eelmise aastaga võrreldes 8%. Kas keegi tõesti usub, et selline asi Eestit ei puuduta? Peidame ikka pea liiva alla ja anname oma vähese finantsvõimsuse Euroopa sotsialistidele heaoluühiskonna mängimiseks.
Sel aastal sai jälgitud esimest korda sügavamalt USA valimisi. Praegu on selleks head võimalused - veebis on väga informatiivseid keskkondi, mis näitavad kogu liikumist mitte ainult osariikide, vaid ka maakondade kaupa, võrreldes veel muutusi eelmise perioodiga.
Tekkis tunne, et USA on samas demokraatia olukorras nagu Venemaa või Tallinn. Neile on iseloomulik, et valitakse sõltumata kandidaadi tegevuse edukusest ikka oma (või võimul olijat). Venemaal saaks Stalin homne päev valimistel 70-80% - hoolimata sellest, et nende endi ajaloolaste hinnangul on süüdi üle 50 miljoni inimelu kaotuses. Tallinnas võidab Savisaar ka sõltumata teda tabanud skandaalidest. USA-s ei saa president küll kolmandat ametiaega jutti olla, kuid ei ole põhjust arvata, et demokraadid on nii lollid, et ei oska järgmine kord teist mittevalget kandidaati leida, keda valivad siis pea kõik mittevalged ja ka palju valgeid, kes on veendunud võrdsuse toetajad. Võrdsus on tore asi, aga selline suhtumine on jama, kui teine pool seda üllast aadet ei jaga.
Demokraatia toimimise üheks oluliseks tingimuseks on, et valijad jälgivad hoolikalt valitute tegevust ja neid vajadusel karmilt karistavad. Juhul kui valitu muutub "puutumatuks" tekib suur õnnetus. Kuidagi on selline hirm, et midagi taolist on tekkimas ka USA-s. Ja see on Eestile (nagu kogu maailmale) palju ohtlikum, kui ebademokraatlik seis Venemaal.

USA valimisvõitlus ja kriisi olemus

Sattus ette üks huvitav artikkel, mis rääkis nagu USA valimisvõitlusest, kuid tegelikult analüüsib hoopis majanduse õnnetus olekus siplemise tagamaid.
Teema hakkab pihta Romney lubadusest, et tema saamisel presidendiks tekib majanduses (siis ettevõtetel) kindlus ja kõik laheneb.
Selles artiklis toodud esimene väide on, et erasektori mitte-eluaseme investeeringud (punane joon, sisaldab äriinvesteeringuid) on peaaegu taastunud kriisieelsele tasemele, samas kui eluaseme investeeringud (sinine joon) sipleb veel põhjade lähedal. Joonis selle kohta:

Järgnev graafik näitab erainvesteeringuid sisseseadele ja tarkvarale:

Ka see graafik näitab, et investeeringud on juba pea saavutanud ajaloolise tipu.

Järgnev graafik näitab, et era-GDP on kasvamas korralikult, riiklik osa GDP-st on nõrk. Tegelikult on juba pika aja jooksul mulle tundunud, et ka tööjõu aruannetes on riigitöötajate vähenemine just see, mis tööhõivet nõrgendab.

Nendest faktidest tuleb välja kaks fakti.
Esimene on, et majandus ei arene, kuna eluaseme turg on tegelikult juba teinud kulutusi, mida tegelikult peaks alles praegu tegema. Fed'i uus programm püüab sellele mullile veel õhku sisse puhuda. Heal juhul läheb selle mulli tühjaks vajumine seetõttu kaugemasse tulevikku, halvemal juhul see ei päästa.
Teine on see, et vabariiklaste kurvastuseks on isegi Obama ajal riiklikke kulutusi (investeeringuid) tagasi tõmmatud. Siin on probleemiks USA suur riigivõlg - sõltumata sellest, kes võidab presidendivalimised, on ta käed selles vallas mingil määral seotud. Ka siin on kulutused juba tehtud varasematel aastatel, nüüd tuleb selle arvelt kokku hoida.
Vale riigi juhtimine on nihutanud kulutusi ajas ettepoole, mille tõttu eelnevad aastad on olnud paremad, nüüd tuleb kannatada välja need aastad, mille arvelt on kulutused juba tehtud. Kui seda üritatakse mulli puhumisega kompenseerida, siis selle õnnestumise korral on tulemas veel hullem õnnetus kui praegu.

USA tööjõuturg

Ei kirjuta ise midagi, jagan Larry Levini (Trading Advantage'st) newsletter'is toodud loetelu USA tööjõu turu olukorra kohta. Selle kohta lugesin ma vähemalt ühest Eesti väljaandest vaid seda, et töötuse määr langes 0,2%.

Is this a new normal where little-to-no job growth is, well, “normal?”  Friday’s employment data was very sub-par again. 

• New job formation just 96,000 on expectations of 125,000.

• The prior month’s data was revised LOWER by 22,000.

• -15,000 manufacturing jobs were lost, compared to the expected +10K.

• The unemployment rate dropped to 8.1% because a huge amount of people have stopped looking for jobs: labor force participation dropped to 63.5%, down from 63.7%.

• The labor participation rate declined from 63.7% to 63.5%, the lowest since 1981. Somehow in August the labor force declined by 368,000 people.

• College grads (and higher) are at the highest unemployment rate since the BLS began tracking.

• Since the beginning of the year, job growth has averaged 139,000 per month, compared with an average monthly gain of 153,000 in 2011.

• The real unemployment rate from the government’s report (U-6) is 14.7%.

 This terrible news didn’t affect the market though.  It was “bullish” because it was bad enough to make people think that this week’s 2-day FOMC meeting will bring out QE3.

Roubini olukorrast

2013 torm majanduses võib ületada 2008 aastat. Kuigi ma pole alati nõus ka Roubiniga, on tema hinnang olukorrale päris adekvaatne:

• võlakriis
• majanduse nõrgenemine USA-s, Euroopas, Hiinas ja muudel arenevatel turgudel
• valitsuste poolsete vahendite ärakasutatus ei lase enam majandust "aidata" - intresse pole enam võimalik alandada; valitsused on ise rahalistes raskustes, neil pole enam võimet pankasid toetada; pangad, mis olid eelmises kriisis (2008) "liiga suured, et lasta neil pankrotti minna", on saanud teiste pankade ülevõtmisega veel suuremaks;
• peale USA valimisi on tõenäoline, et USA sekkub sõjaliselt Iraanis

Fed oli 2006. aastal teadlik elamuehituse aeglustumisest

FT avaldas jutu, milles vanade protokollide põhjal tuuakse välja, et Fed oli juba 2006. aastal teadlik elamuturu jahenemisest ja sellest, et sellel tegutsevad ettevõtted vähendavad tõõjõudu. Sellest hoolimata peeti kinnivara laenude turgu tugevaks.
Kokkuvõttes ei suudetud midagi ära teha, et tulevat krahhi ära hoida. See on järjekordne tõestus, et majanduse stimuleerimine ja pidurdamine teadlikut ei ole kunagi õnnestunud ning mõistlik oleks seda võimalikult vähe teha - turg on vabalt tegutsedes selles osas efektiivsem.

Schiffi vanad jutud, mis tunduvad ka hetkel veel aktuaalsed olema

Põhjused ja seosed

Iga poliitik ja majandusteadlane peaks mõtlema järgnevale:

Kas meil on vaja tarbimist selleks, et majandus kasvaks või heal järjel majandust selleks, et tarbida?

Fed'i avaldus

Parafraseerides Fed'i: "Me oleme valmis pikema aja vältel takistama turumajanduse toimimist."
Oma kommentaar:
- "Küürakat parandab ainult haud."
- "Rahvas väärib oma valitsejaid."
- "Apteegist mõistust osta ei saa."



- Posted using BlogPress from my iPhone

Poliitikud püüavad sisendada, et asi on peaaegu korras

Täna paisati meediasse mitmeid uudiseid, mille eesmärk oli jätta muljet, et Kreeka kriitilise olukorraga ollakse lahenduse poole liikumas. Eks ühelt poolt püüti rahustada väga närvilisi turge, teiselt poolt on see väike eeltöötlus enne otsustavaid hääletusi Kreeka parlamendis.
Püütakse leida erinevaid lahendusi: püütakse pool võlakirjadest vahetada 30-aastaste vastu jne. Aktiivne on Prantsusmaa. Kuigi prantsuse pankadel on laenatud Kreekasse vähem raha, kui saksa pankadel, on neil Kreekas osalusi, mille kaotamine on päris lähedal. Juba mitmeid päevi on üleval uudised, et kreeklased võtavad pankadest hoiuseid välja. Reitinguagentuurid on juba ka hoiatanud selle olukorra puhul.
Axel Weber kritiseeris olukorra lahendamist,öeldes, et tegeletakse vaid hetke likviidsusega, üldine võlgnevus ei leia lahendust. Ta ütles, et lahendus oleks, kui tagataks kõiki Kreeka võlgnevusi. See lahendus tundub päris meeletu, sest kes suudaks tagada järgmiste riikide võlgnevusi? Aga äkki on olukord tõesti nii halb - tema ju lahkus EKP-st vaidluse tõttu, kas peaks ostma halbu võlakirju. Tark oleks olnud teda kuulata ja mitte osta neid võlakirju. Ilmselt on tal muidugi olukorrast päris hea ettekujutus. Minu hinnangul tagamise teed ei saa minna, sest seda tagajat ei ole olemas, kes suudaks kõigi võlgades riikide võlgu tagada. Ka Euroopa suurriigid on päris suurtes võlgades. Kui poliitikud lepivad kokku, et abiprogrammidesse pandud raha ei loeta Maastrichti kriteeriumite täitmise all, siis ometigi ei vähenda see riikide võlgnevust. Lisavõlgnevus on hetkel see viimane asi, mida riigid peaksid endale lubama.
Kreekas on asi ka päris pingeline. Usaldushääletusel sai PM vajalikust 151-st häälest rohkem vaid 4 - 155. Samas on 2 parlamendi saadikut öelnud välja, et nemad säästumeetmete poolt ei hääleta. Seega jääb varuks veel 2. Seega pole hääletus veel kindlasti läbi läinud. Mulle on tekkinud mõte, et selle hääletuse ebaõnnestumine oleks ka Eestile abiks, kuna siinsed Riigikogu saadikud nagunii ei julge midagi oma riigi heaks teha. Kui laenude andmisega edasi minnakse, siis veetakse ka Eesti võlgnevusse. Ei tea, mis paneks meie valitsuse juhtidele pähe, et võlgnevust ei mõõdeta Maastrichti kriteeriumite täitmise järgi, vaid ikka eurodes - iga euro, mis on lubatud tagasi maksta, tuleb ka maksta, sõltumata, mida riigipead omavahel kriteeriumite osas kokku lepivad.
Suur määramatus on CDS - võla kindlustuse väärtpaberid, mille mahtu ei tea vist keegi täpselt. Mõnes kohas kirjutatakse, et neid on alla 10 mlrd dollari, mõnes kohas, et USA pangad andisd neid välja 30 mlrd $ eest, seda riski ise küll kusagil maandades. Igal juhul on see risk kusagil üleval. Fakt on, et selles osas võib tulla üllatusi. Samuti kohtuvaidlusi, kas oli defaulti olukord või mitte (nii nagu poliitikud asja ajada püüavad).
Mida siis peaks tegema? Eks loomulikult keskpankuritel ja suurriikide juhtidel on rohkem infot, kuid asja saab vaadata terve mõistuse poole pealt. Kui olukord tundub nii halb, et Euroopa ja maailm elavad raskelt üle praeguse süsteemi kokkukukkumise, siis mis paneb poliitikuid uskuma, et pannes sinna kontrollimatult raha juurde, muutub olukord paremaks ja võimalik krahh kergemaks? Kas keegi suudab uskuda, et näiteks Kreeka teeb ülejäägiga eelarve (alles see hakkaks laenujääki vähendama)? See peakski olema hetke seisukoht, et olukord tuleb lahendada, sellest tulenevad raskused tuleb üle elada. Stabiilsust peaks tagama mingi TARP-laadse programmiga. Vajadusel võiks EKP selle tarbeks lisaraha emiteerida. Kui tingimused on karmid, siis siin ei tohiks raha kaotada. Väga vale on hetkel selline mõtlemine: kuna Kreekas on olukord raske ja sealsed pangad vajavad lisalikviidsust, siis anname sinna raha Kreeka võlakirjade tagatisel. Igasugune pankade toetamine peaks eeldama, et enne, kui sinna laenu juurde antakse, kaotavad oma vara seal aktsionärid.
Praeguses olukorras peaks olema üle isiklikest ja sõprade huvidest - loomulikult on EKP presidendil tuttavaid teiste prantsuse pankurite seas. Sealt tuleneb ka raskus neile ebameeldivaid otsuseid teha jne. Sama ka poliitikute vahel - raske on pärast seda, kui koos veini juuakse ja lobisetakse, teiste suhtes jäigal seisukohal olla. Kuid kes need poliitikud tööle võttis?
Äkki oleks olnud põhjendatud Trichet juba 2008 ämbri järel välja vahetada?

Päris hea ülevaade Itaalia hetkeolukorrast ja selle kujunemisest

"The Economist" on avaldanud päris ülevaatliku loo Itaalia hetkeolukorrast, pikaajalisest ajaloost selle taga.
Erineva arengu probleemid on peaaegu igas riigis, nagu ka kogu Euroopas - seega selliste asjade peale mõtlemine ei sega kedagi.

Millist majanduspoliitikat Eestile on vaja?

Kriisi ajal on pidevalt üleval opositsiooni süüdistused valitsuse aadressil, et see midagi ei tee, samas valitsus kiidab ennast, et tehakse kõike hästi.
Mis on siis see, mida riik tegelikult tegema peaks (reisisaatjatest rääkimine pole ilmselt mitte kõige targem tegevus)? Meie riigis pole keegi süüdistajatest välja käinud, mida siis tegema peaks, hea on ju loopida üldsõnalisi süüdistusi. Samas kindlasti ei ole valitsus suutnud ka kõike päris ideaalselt teha, mis oleks võimalik olnud.
Milline võiks siis majanduspoliitika olla?

Eesti majanduspoliitika valimisel peab arvestama riigi iseärasustega:
- riigi väiksus
- geograafiline asukoht
- ajalugu: peame arvestama sellega, kust tuleme, selle mõju on veel ka praegu oluline


Jõukuse tõusuks on kaks allikat:
- toota (ja loomulikult ka müüa) võimalikult palju
- teenida säästudelt


Väga palju on kirjutatud (ka muidu küllalt mõistlike inimeste poolt), et heaoluks ei ole vaja suurt koguprodukti. Selline tõlgendus (a la vanaema on parem, kui palgaline lapsehoidja; kodusöök on parem kui restoranis jne. muud väited, mis iseenesest on küll õiged) on küll hea ajakirjanduse skandaalitaotluses või kirjutaja originaalitsevas vastandumises üldlevinud seisukohtadele, kuid ilmselt naturaalmajandusse ei soovi keegi tõsiselt tagasi minna, soovitakse tooteid ja teenuseid maailmaturult jne. Seega eesmärgiks peab olema rahvusliku koguprodukti tõstmine - selle arvelt saab osta tooteid ja teenuseid maalimaturult, katta sotsiaalsfääri, tervishoiu, kultuuri, kaitse jm. kulusid.

Tootmine

Majandusteoorias on toodete ja teenuste võimalik hulk ja nõudlus neile liiga seotud hinnaga, tänapäevases rahvusvahelises majanduses see päris nii ei ole. Eesti-suguse väikeriigi jaoks on turu maht sisuliselt piiramata. Me ei pea tootma kõiki tooteid vaid püüdma suure lisandväärtusega (bränditud, tehniliselt keerukate jne.) toodete ja teenuste poole. “Odavaid” tooteid on mõistlik sisse osta.

Et toota võimalikult palju on vaja:

• paindlikkus palkades ja muus töösuhtes
  Seda saavutatakse tänapäeva arenenud majandustes inflatsiooni abil, mis on elanike suhtes üks alatumaid makse, ja samas, mille mõjutamine ühisraha piires on piiratud. Samas pikemas perspektiivis ei saa see olla ühisraha riikide piires väga erinev (meil ei ole nii suurt geograafilist eraldatust; on küll väike turg, kuid selle mõju on ikka teatud piirini, mis on pöördvõrdeline majandusliku aktiivsusega ja meie jõukuse tasemega).
• tööjõu võime luua lisandväärtust:
  - haritus ja võimekus
  - haridus- ja ümberõppesüsteem
• lihtne ja efektiivne maksusüsteem - selgelt tuleb taotleda maksustamise ja sotsiaalse toetamise lahusust. Maksudega ei tohi minna sotsiaalse toetamise teele, selleks on sotsiaaltoetused. Maksunduses on vaid mõned põhikriteeriumid:

- oluline on maksu kogumise ja aruandluse koostamise kulude suhe kogutud maksudesse. Ei tohi minna teed, milles kulud nii ettevõttes kui maksu kogujas lähenevad maksuna saadud tulule (ilmekas negatiivne näide on müügimaks ühes omavalitsuses). Sama kuluefektiivsus on oluline näiteks sotsiaalrahade jagamisel: ka siin saab arvutada osa, mis moodustub jagamise tegevusele kulutatud raha tegelikult jagatud ja abivajajateni jõudvast summast (seda suhet võiks lausa regulaarselt jälgida).

- arvestada tuleb maksude motiveeriva mõjuga - mitte mingil juhul ei tohi lasta tekkida olukordi, milles maksud motiveerivad vähem tulu teenima või veel hullem takistavad seda.

Ilmekas näide on praegu kehtiv osalise tööajaga töötaja palga miinimumpalga pealt maksustamine - tahaks päris kuulda, kuidas sellise asja vastuvõtmist põhjendavad Riigikogu liikmed, kes selle poolt hääletasid (kiusatus oleks lausa öelda, et sellised inimesed ei peaks kunagi Riigikogusse kuuluma). See skeem välistab paljud osalist tööaega nõudvad tegevused väikeettevõtluses.

- Maksuregulatsioon peab olema lihtne ja ühene. Ei tohi loota meie veel nõukogudeaegse suhtumisega maksuameti tõlgendustele. Kohtu poolt seaduse tõlgendus peaks olema ka ikka erandjuht, mis viitab seaduse koostaja nõrgale tööle.

Siin näiteks: progresseeruva tulumaksuga on tööl kaks töötajat, MA väidab, et tegelikult on tööl vaid üks, teeb ettekirjutuse lisamaksude saamiseks, arestib kontod jne. Ettevõtja peab kohtus tõestama, et ta “kaamel ei ole”. Paljas see näide peaks olema piisav põhjus, miks progresseeruvat maksu meil isegi kaaluma ei peaks.

Kokkuvõtteks maksude osas:
- Eesti on õigel teel tarbimisele suunatud maksustamisega
- Selles suunas tuleb edasi liikuda, sest õige pea tulevad ka muud meie järgi - seistes saadakse meid kätte.
- Tarbimismaksude tõusuga peaks katma palgamaksude ülempiiride ja vähendamiste mõju riigi tuludele. Mingi osa sellest peaks minema sotsiaalkulutusteks - ühiskonna vananedes pole nagunii kauaks enam muid võimalusi.

Riiklik abi:
- põhiliselt riigi ja tootjate tutvustamine:
* riiklikud delegatsioonid koos ärimeestega
* messid
* toetus äri ajamisel (majandusesindused, teabetöö meie ettevõtjatele välisriikide kohta ja vastupidi jms.)

Riikliku iga kulutuse puhul tuleb kaaluda, kas erainvestor seda efektiivsemalt ei tee (ilmselt näiteks messidel osalemine, majandusesindused jms on riigi poolt efektiivsemalt võimalikud).

Teine võimalik argument: ilma riigita seda tegevust ei toimuks üldse:
- siin põhiliselt koolitus (milles ka oleks vajalik tihe koostöö eraettevõtlusega)
- ka muud investeeringud, mille tegemine erainvestorite poolt aega võtab (praegu näiteks vedelgaasi terminal, tuumaelektrijaam, Euroopasse viiv raudtee jne.)


Säästudelt teenimine

Väga oluline osa normaalsest majandusest on säästmine ja selle pealt teenimine. Riik ei tohi muid probleeme lahendada inflatsiooni abil (nagu USA 2008. aasta majanduskriisis). Sellega “karistatakse” säästvaid kodanikke, mis hiljem maksab negatiivselt kätte (ja kelle vähesus ongi üks põhiline kriisi põhjus). Kui säästud inflatsiooni tõttu vähenevad, siis soodustab see üle võimete võlgu elamist: põhimõtteliselt võib mõelda nii, et kui ühel hetkel poleks suurtes võlgades oleval riigil enam väliskaubandust, peaks riik ikkagi rahaliselt välja andma intressi, mis võib olla päris suur. Kindlasti oleks vastupidine variant meeldivam: lisaks kaubavahetuse plussile tuleks riiki tulu ka riigist välja investeeritu arvel.

Praegu teenib suur osa meie ettevõtlust ja vara välismaalastele: on siin välisomanduses olev edukas ettevõte, välismaa pensionäridele läbi fondi kuuluv ärihoone (büroo, ladu või kaubanduskeskus, millest õhtul oste tehakse jne.). Tegelikult peaks püüdma vastupidise suunas.

Säästude olemasolu looks aluse ka kohalike uute perspektiivikate projektide käivitamisele. Hetkel on selles osas põhilised riigi fondid, mille tegevus kõrvalseisjale sageli väga küsitav tundub. Sealt raha saamine (nagu ka eurorahade) on muutunud eraldi “majandusharuks”. Ka siin on eraettevõtjad ilmselt efektiivsemad.

Säästude paigutamisel on suureks miinuseks meie investeeringute haldajate väga nõrk tase ja kriisi ajal saadud väga halb maine (meediast jäi mulje, et lausa iga kohaliku võlakirjaga oli probleeme). Siin oleks äkki koht riigi aktiivseks tegutsemiseks: riik ei pea mitte rahasid paigutama, vaid looma turvalise keskkonna selle toimimiseks. Elanikul peab olema võimalus oma sääste paigutada kohalikule turule mõistliku riskiga. Mõistlik oleks siin äritegevuslik, mitte struktuurne (investeeringute haldajate vastutustundetus, suure turutegija soov oma suurena tunduvat laenuriski erainvestorite peale panna, oma sõprade mittemõistlike äripojektide ja/või mittemõistlik finantseerimine jne.).
Parandust toob vaid aeg. Riik saab siin aidata regulatsiooni osas; ka suurte palkade väiksema maksustamise osas.

Välismaal teenivate säästude arvelt teenimine on väikesele riigile väga atraktiivne. See on iseenesest ka palju lihtsam kui teenimine ekspordilt, samas meie jaoks ei ole ees sisuliselt ka mahulisi piiranguid.

Loomulkult on parem, kui säästud lähevad investeeringuteks Eestis, kuid esimese sammuna on oluline säästude olemasolu, küll nad siis leiavad tee ka efektiivsemasse kohta (ehk välismaal teeniv raha tuleb koju, kui siin riski/tasu tase atraktiivseks muutub).

Riigi poolne majanduse stimuleerimine.

Kriisi ajal sai populaarseks rääkida riigipoolsest majanduse stimuleerimisest: selliste juttudega püüti põhjendada USA ja muude riikide valitsuste sekkumist majandusse. Igal võimalusel põhjendati seda Keynes’i nimega. Paljud “targad” ka Eestis rääkisid, kuidas riigipoolsete investeeringute kordaja (multiplier, ehk arv, mitu korda suurem on tegelikult majanduses toimuv nõudluse tõus võrreldes riigi poolt tehtavate kulutustega) on 4-6.
Võttes siis kätte Keynes’i põhiteose “General Theory of Employment, Interest And Money”. Keynes räägib siin Kahn’i uurimistöödest, tuues välja sellised numbrid: kui riigi väliskaubandus on ca 20%, kui töötud teenivad ca 50% töötavatest samadest inimestest tööl, siis oleks kordaja vaid 2-3. Keynes räägib samas ka, et selliste toimingute mõju on Suurbritannias palju väiksem kui USA-s.
Mis on siis Eesti olukord: väliskaubanduse osa on (küll eri allikates ja eri aegades kõikuv) pigem 60-70%; töötute tuluga on asi raskem. Minu oma kogemus, teiste töölisi otsivate ettevõtjate jutud ja ka veebis kirjutatud kommentaarid näitavad, et nn. töötutel on küllaltki paljudel muu sissetulek. Sellest ka soovimatus legaalsele tööle minna. Mõnus on ju mustalt teenida, saada riigi käest toetusi jne. Kuigi kindlasti on ka töötuid, kelle sissetulek töötuks jäämisega kindlasti vähenes ja pigem lausa kadus, siis keskmisena tundub, et see suhe ei pruugi olla Eestis nii suur. Arvestama peab ju ka seda, et suurem osa töötuks jäänutest ei ole kõige konkurentsivõimelisem tööjõud ja normaalses (mittebuumivas) majanduses eriti suurepalgalist tööd nagunii ei saaks.
Siit tuleneb väide, et see kordaja Eestis ei ole palju suurem 1-st. Kui võrrelda seda ebaefektiivsusega riigi poolt tehtavate investeeringute puhul võrreldes erainvesteeringutega, siis ilmselt on mõistlikum see raha maksudena korjamata jätta ja lasta teha investeeringuid erainvestoritel. (Samas ei maksa unustada, et kordaja on sama ka siis, kui investeeringu teeb erainvestor - vahe on vaid selles, et riik ei saa siin öelda, millal investeeringut teha.)

Keynes’i päris keeruliselt kirjeldatud raamatut kuluks muidugi majandusepoliitikat tegevatel inimestel lugeda. See ei ole kaugeltki kergelt loetav ilukirjandus, vaid peab pingsalt mõtet jälgima. Põhiväide on temal, erinevalt enne teda levinud turgu ideaalseks pidavatest teooriatest, et turg võib saavutada tasakaalu koos töötusega. S.t. palk ei ole allapoole paindlik, ega muutu vastavaks nõudlusega, seega tekib tasakaal turul, milles on ka tööpuudus. Sellele kõigele aitab kaasa ametiühingute tegevus jne. Meie riigis toimunud väike töösuhete paindlikumaks muutmine on selles suhtes kasuks ja aitab turul tasakaalu saavutada. Loomulikult ei ole meil töösuhted lõpuni paindlikud ja mingi jäikus on siin ikkagi sees. Seega riigil on selles suunas tööd veel küll. See muutub järjest olulisemaks, kui meie palgatase kõrgemaks läheb.

Mida peaks siis Eesti tegema majanduskriisis?
Selge on, et majanduse elavdamine elavdamise pärast ei oma meie väikeses majanduses suurt mõtet. Tuleb “rehepaplikult” oodata ja vaadata pealt teiste riikide kulutusi, mis viivad kokkuvõttes ka meie tootmist ülesse.
Loomulikult on majanduse kriisiaegadel mõtekas teha riiklikke investeeringuid (infrastruktuuri jms.), kuna need on siis lihtsalt odavamad ja loomulikult aitavad leevendada majanduslanguse lööki. Kindlasti ei saa seda teha laenude arvelt, vaid “headel aegadel” kogutud reservidest. Samas on meie noore majanduse puhul reservide korjamine raske, sest kõik kulub ära ka “headel aegadel”.
Jättes kõrvale demokraatliku ebakindluse, oleks kindlasti mõistlik panna paika mingi matemaatiline valem, palju tõusva majandusega peaks riigieelarvest üle reservi jääma, palju mingi languse puhul reserve kulutada. Praktikas on selle saavutamine ilmselt pea võimatu, seega on kindlam hoida jäigemat joont mitte minna eelarvega miinusesse.

Kuidas mahulõdvendus mõjub?

Juba mõnda aega on QE2 (quantitative easing) töös. Kuigi aktsiaturud ja toorained (sh. väärismetallid) on kihutanud hooga üles, siis võib väga tõenäoliselt ei ole kogu see lõdvenemine päris varade hindadesse jõudnud.
Kui lõdevendamine hooga hakkas, siis liikus USA dollar isegi euro suhtes ülespoole. Samal ajal oli suurte riikide juhtide kokkusaamine (kus USA presidendil oleks valuutakursi muutusel veel ebameeldivam viibida olnud), intsidendid Korea poolsaarel ja nagu tellitult kriis Iirimaa võlakirjades. See kõik lubaks luua vandenõuteooria, et see oli kasulik USA-le.
Kas need muud sündmused oli juhuslikud või mitte, igal juhul nad vähendasid dollari langust euro suhtes (pigem isegi vastupidi). Samas aga ei muuda see olematuks, et novembri keskpaigast on turule tulnud "õhust" esialgsete plaaanide kohaselt minimaalselt 80 mlrd dollarit. See summa ei saa oma mõju avaldamata jätta. See mõju on kindlasti tulemas. Kui laenuandmine vähegi kiireneb ja raha kordaja taas kasvama hakkab, siis tuleb raha turule mingi hetk päris palju juurde.
Täna jäi Bloomberg'is meelde arutelu Bernanke jutu kohta lisarahast ja võimalikust reguleerimisest kui inflatsioon kiirelt tõusma hakkkaks. Saatekülaliseks olev naisterahvas ütles õige mõtte: "Me kõik teame, et Fed võib võtta vajalikke samme inflatsiooni pidurdamiseks - teoreetiliselt võiks tõsta intressi isegi 15 minuti jooksul. Kuid millal enne on Fed midagi õigel ajal teinud?"
Teoorias ja matemaatilistes mudelites võib kõik võimalik olla, kuid kahjuks keskpangad ei suuda teooriat ligilähedaseltki praktikas ellu viia.
Lisaks on antud asjas üheks suureks kaalukeeleks ka USA riigi enda suur võgnevus ja ka eravõlgnevus. Võib vaid ette kujutada, mis juhtub, kui Fed ühel hetkel enam riigi võlakirju ei osta ja samas ka intressi kergitama hakkab.
Pigem on tõenäoline, et Fed peab veel võlakirju päris pikalt ostma, samas ka intressi mitte eriti tõstes. Kasumlikkuse üle ei pea eriti pead vaevama, sest Fed laenab välja sisuliselt nullkuluga raha, seega iga (ka väga väike) intress on neile kasumlik.