Euroopa rahatrükk ja riikide võlakirjad

Sattus ette kirjutis, mis lubab kadu riikide võlakirjade turgudele. Kirjutise pealkirjas on küll sõna "globaalsetele", kuid jutt käib põhiliselt Euroopa baasil. Sellisele alternatiivmeediale iseloomulikult on pealkiri ülepaisutatud.
Olgu selle globaalse krahhiga, kuidas on (iseenesest võib käsitleda viidatud intressitasemete muutumist korrektsioonina, kuigi võib tähendada ka vastupidise trendi algust), kuid üks mõte hakkas mulle siit silma ja tõi mälust välja ühe USA turul rahatrüki käigus oleva vastuolu.
Rahatrüki makromajanduslik käsitlus ütleb, et raha juurde trükkides selle väärtus väheneb. Kõik, kes on natukenegi jälginud, teavad, et tegelikult on USA rahatrükk tõstnud dollari väärtust. Kuidas siis saab toimuda selline, esmapilgul ebaloogiline, mõju?
Seda aitab mõista protsessi kirjeldus:
Föderaalreservi rahatrükk tähendab emiteeritava raha eest turul võlakirjade kokkuostmist. Selle käigus suureneb nõudmine nende järele, mis viib nende hinda ülespoole (tootlust allapoole). Seda püüavad tabada kõik maailma kauplejad, kes tahavad sel hetkel ka omada neidsamu võlakirju. Osa ostusurvet tuleb isegi algselt muud valuutat omanud investoritelt - raha vahetatakse muust valuutast dollariteks, mis tõstabki dollari kurssi rahatrükil. Selle kõige aluseks on tehniline liikumine, mis on kõigile teada ja suur usaldus USA võlakirjade ja dollari suhtes.
Lugedes viidatud artiklit ja mõeldes eelpool toodud protsessi euro peale, tuleb pähe kohe paar erinevust: mõelgu europoliitikud, mida tahavad, kuid turgude jaoks pole Euroopa nii usaldusväärne, kui USA. See tähendab, et (Euroopa) keskpankade-poolse rahatrükiga ei kaasne turu poolt analoogset võimendust nagu USA-s. Samuti on Euroopas võlakirjade ostmine hajutatud ja varjatuma graafikuga - see raskendab turuosalistel kaubelda selle tegevusega koos. Võlakirja ostmisel peab endale aru andma, et selle tagastamine toimub samas valuutas. Madala intressi puhul on valuuta väärtuse püsimine palju olulisem üldise tootluse seisukohalt, kui minimaalne intress. Hetkel ilmselt valitsev arvamus eurot ei soosi.

ECB QE toimingute seletus (väga lühike ja osaline)

http://moneymorning.com/2015/04/06/how-european-central-bank-qe-works/

Peale mõningast samal tasemel kõikumist on jaekaubandus Euroopas jälle suunda allapoole võtmas.
Ja poliitikute jutustatud kriisi lõpp?

http://epp.eurostat.ec.europa.eu/cache/ITY_PUBLIC/4-05022014-AP/EN/4-05022014-AP-EN.PDF

Inflatsioon, deflatsioon ja väärismetallid.

Detsembri keskel oli väike arutelu mõne inimesega kulla ja muude väärismetallide hinna muutumisest käesolevas majandusolukorras. Selge on see, et rahatrükk viib pikas perspektiivis püsiva väärtusega varade (siis ka väärismetallide) hinnad üles. Lühemas perspektiivis pole see asi aga nii ühene. Üldiselt kipub majanduses (ja eriti turgudel) olema asi alati mitte nii selgelt must-valge.
Täna tuli CNBS's uudis, kus tuntud hävinguennustaja Marc Faber räägib neil teemadel. See oli üks asi, mis mulle kirjutamata juttu meelde tuletas.
Samas detsembri keskel (14. dets) tulid välja CPI numbrid nii USA kui Euroopa jaoks. Selliseid näitajaid on hea vaadata Forexfactory lehel. Iga uudise taga on nupud, millega saab avada näitaja täpsema seletuse ja ka pikemaajalise graafiku. USA puhul näeme, et suuremat hinna langust pole olnud peale kriisi aktiivseid kuid. Selle sügise eelnevate kuude suuremad numbrid on küllaltki seletatavad presidendivalimiste eelse positiivsete uudiste ülespuhumisega (või mõnede arvates lausa valede tööjõuandmete avaldamisega). Ka Euroopa puhul võib hea tahtmise korral lugeda, et käimas on kumer muhk, millest on käes juba langev osa.
Aga juurde trükitud triljonid?
Üldsõnaline (üldine) seletus võiks olla selline, et peale raha- ja krediiditurule nii suure mulli sisselaskmist on turule loomulik toiming tagasitõmbumine. See väljendub põhiliselt krediidi vähenemisena. Krediiditurud on oma mahult keskpanga bilanssidest üle suurusjärgu suuremad, seega keskpanga bilansi suurenemine ei muuda üldises pildis suurt midagi - see vaid püüab tegutseda turu vastu ja pikendab turu kohanemise aega. Deflatsiooni "religiooni" olevad inimesed peavad üleval ka veebisaiti, kus on sellest päris palju infot. Minu mälu järgi ütles üks seal kirjutav mees, et"deflatsiooni all ei peaks mõistma mitte niivõrd hindade alanemist kui krediidi vähenemist".
Vaatan natuke maailma suurimat majandust, ilmselt on väikese ajalise nihkega protsessid ka mujal samad. USA infoks on hea St. Louise Föderaalpanga infokogum FRED.
Majandusteooriat õppinud teavad, et keskpangaga on seotud vaid sularaha ja pankade keskpangas olev raha (erinevad reservid) - seda võib pidada kõige väiksemaks rahakogumitest, mille suurust otseselt ka keskpank mõjutada saab. Edasised rahakogumid on suuremad ja nad on suuremad erinevate majandustoimingute tõttu, mis loovad raha.
Lihtsaim näide osalise reserviga pangandusest: Kui kohustuslik reserv on 10%, siis pank võib temale toodud rahast välja laenata 90%. Kui keskpank annab 100 ühikut raha, siis kui klient viib selle panka, võib pank välja laenata sellest 90 ühikut. Kui see 90 viiakse uuesti (teise) panka, siis võib välja laenata uuesti 81. Seega vaid 2 laenutehinguga saab 100-st ühikust 271 ühikut raha.
Raha kogumitest on ülevaatlik jutt Wikipedias, Euroopa Keskpank annab oma lehel statistikat ja tema poolt kasutatavate mõistete seletused. Huvitav graafik on valitsusekriitilisel lehel Shadowstats - kui kuni 2008 aasta kriisini tõusid rohkem M3 ja M2, siis nüüd on rohkem tõusma hakanud M1. See on muidugi tingitud Fed'i poolt raha turule paiskamisest - raha ringlus ja kasutamine ei liigu selleha kaasa.
FRED'i all on ka M2 ringluskiiruse graafik. Siit on näha, et M2 ringluskiirus (GDP jagatud M2-ga) on ajaloolises põhjas. See tähendab, et nii suurt rahahulka ei ole majandustegevuseks vaja. Omal ajal majandusõpikuid lugedes jäi meelde, et raha ringluskiirus kasvab ajas juba tulenevalt tehnoloogia edenemisest. USA-s see vähemalt nii pole olnud.
Eelmise pika jutu kokkuvõte: kogu rahahulk ei kasva keskpanga rahatrükiga samas tempos, samas liigne raha kipub seisma ja ei osale majanduses. Krediidi kasv on väga otseselt seostud majnduse kindlusega - kui usutakse, et majandus areneb ja riskid vähenevad, siis toimub krediidi kiirem kasv.
Kui kardetakse erinevaid riske (sh. poliitilisi), siis tõmmatakse krediiti tagasi.
Tulles tagasi kulla juurde, siis tema nõudmist ja pakkumist mõjutavad muude hulgas järgmised tegurid (hõbeda puhul lisandub kasvava majanduse korral kasvav tööstusliku tarbimise kasv ja vastupidi):

• Kriisi süvenedes kipuvad suuremad hoidjad (riigid, kommertspangad) kulda müüma, et vabastada likviidsust probleemidega võitlemiseks. Kui olukord rahuneb, siis püütakse oma positsioone taastada.
• Oluline mõjur on nende metallide futuuride hoidmise tagatismäärade muutmine. Näiteks 2011. a. kevade hõbeda kukkumine pea $50 pealt pea $32 peale toimus suuresti tagatismäärade muutmise tagajärjel. Tagatismäärasid muudavad nende futuuridega kauplevad börsid, sageli seavad maaklerid oma klientidele neist nõuetest veel rangemad nõuded. Kui tagatismäärade muutmine mõjub nii karmilt, siis võib vaid arvata, kui suure võimendusega võetakse positsioone olukorras, kus tagatis on suurusjärgu jagu väiksem kui võetav positsioon.
  Vandenõuteoreetikud on ka väitnud, et enne määrade muutmist on "informeeritumad" (mõned suurpangad) võtnud turul vastupidisemaid positsioone ja sellega sisuliselt väikespekulantide raha oma tasku pannud.
• Eelnevast tulenevalt on ka palju trendi jälgijaid, kes püüavad trendi suunas positsioonis olla (kuna kogu eelnevalt kirjutatud infot pole analüütiliselt nagunii võimalik omada). Need spekulandid võimendavad oma tegevusega tekkinud trende.

Eespool ütlesin, et mul tuli ühe põhjusena meelde sellest teemast kirjutada CNBC  artikli tõttu. Teine põhjus oli ka - tänane turu seis. Kogu eelneva sügise jooksul olen ma öelnud vestlustes kulla hinna tõusmisest, et see tuleb, kuid pikemas perspektiivis. Lühiajalist langust on prognoosinud ka nimekaima lainekeskuse Elliott Wave'i  analüütikud, minu arust pole nad sellest loobunud tänaseni. Mina isiklikult vähemalt lühiajaliselt prognoosin kulla hinna tõusu.

Kulla ETF-i graafik:

Graafiku peal on kahe joonega RSI divergence (RSI tõuseb kui hind langeb) ja MACD divergence. Need mõlemad signaalid lubavad hinna tõusu. Kahe peale kokku on tõenäosus küllaltki suur. Raskem on mõelda, kui kaugele hind võiks kerkida. Mingi lainete lugemisega tundub mulle võimalik, et detsembri teises pooles algas 3-laineline korrektsioon, mille 3. laine ongi praegu algamas. See ei tähenda veel pikemaajalist tõusu. Praeguses olukorras ongi küllaltki tõenäoline krediidi kokkutõmbumise ajal veel võimalik hinnasurve kulla hinnale. Samas on pikemaajaliselt tulemas hinna tõus, nii et ka algul lühikesena tunduvate tõusudega võiks kaasa sõita, sest kunagi ei tea, kui pikaks algul lühikesena tunduv "sõit" võib minna.

Tõestus, et poliitikud on võlgades riikide probleemi lahendamisel eksinud (eksimas)

Ülevõlgnevuse olukorras (nagu paljudes majanduse arengut puudutavates) on seisukohad erinevad. Asi on tegelikult selles, et olukord majanduses on harva päris must-valge - iga samm on ühelt poolt võetuna mingis mõttes hea, teiselt poolt võttes halb. On vaja teha otsus: kompromiss või valik. Võimul olevad poliitikud on teinud võlakriisis sellise valiku, et leevendada tekkinud halva olukorra mõjusid ja normaliseerida olukord tasapisi. Turusuhteid pooldavad inimesed on olnud seisukohal, et pankrotiolukord tuleks vastavalt lahendada ja lasta majandusel tänu sellele edasi areneda. Selle lähenemise kasuks räägib see, et kuigi tagasilöök tuleb kohe, on ta palju lühemaajalisem. Inimesel on talutavam (kuigi raskelt) mingi ebameeldiv olukord mõne kuu jooksul kui aastate jooksul. Väga raske on nende valikute õigsuse üle vaielda ja kohtunik olla. Asja muudab ka tagantjärele raskemaks veel see, et ellu viidi vaid üks plaan, teine jäi vaid "oleksiks".
Kindlalt saab aga võtta ellu viidud plaani planeeritud näidud ja selle, mis siis tegelikult välja tuli. Kui see midagi muud ei näita, siis vähemalt seda, et selle plaani koostajad olid ebapädevad või valetasid sihilikult.
Üks selline ajalooline info on nn. Troika poolt Kreekas tehtud prognoosid ja nende pidev muutumine, võrrelduna tegelikkuses toimunuga. Tulemuseks ongi noorte seas juba pea 60%-line töötus. Siis pole ka ime, et minnakse tänavale Molotovi kokteiliga.

Seda näitab päris hästi järgnev joonis ZeroHedge kirjutisest:

Mis sel nädalal Euroopas ikkagi juhtub?

Euroopa tippkohtumine on ikka veel käimas. Lõplikku informatsiooni peab ootama veel ilmselt vähemalt reede (tegelikult juba täna) õhtuni.
Täna tegi avalduse Euroopa Keskpanga (ECB) uus juht Draghi. Baasintresi vähendati küll veerandi protsendi võrra, kuid panga president ütles otse välja, et massiivset (ja valimatut) võlakirjade ostu ECB poolt ei tule, kuna see pole kooskõlas selle regulatsiooniga. Samal põjusel ei finantseeri keskpangad ka IMF-i, et see annaks laene hädas riikidele (see on üks välja pakutud JOKK-skeem ECB otsesest laenuandmise keelust möödahiilimiseks). Iseenesest on need otsused ja väljaütlemised väga õiged, kuigi nad oleks võinud juba üle aasta tagasi tulla.
Küsimus on, et miks nii konkreetne avaldus tuli praegusel murrangulisel hetkel? Börsid kukkusid täna mitu protsenti.
Mõeldes võimalike põhjuste üle, tuleb pähe kaks mõtet:

* ECB-s on jõutud arusaamisele, et olemasoleva õigusliku raamistiku raames ei saa nende võlakirjade ostu võitlus turgudega olla edukas ja tõmbutakse tagasi. Küsimus jääb ikkagi, et miks seda nii otseselt pidi tunnistama just täna? Kui see nii on, siis on Euroopas ikka täiesti peata olek ja ees suured vapustused;

* Teine, mulle esmapilgul kuidagi loogilisem variant on see, et Draghi töötab kokku suurriikide juhtidega, eeskätt Merkeliga. Üldiselt on oma lühikese ametisoleku aja jooksul Draghi jätnud mulje, et ta tegutseb mõistlikumalt kui Trichet. Kõhklus on samas ikka üleval tema koduriigi tõttu, kuid kuidagi tundub, et ta on lähemal Saksamaale.
Mida siis see kokkutöötamine endast kujutab? Tänaseni lootis meedia, turud ja ilmselt ka Äpu-riikide juhid, et tuleb see paljureklaamitud "Big Bazooka", mis kõik probleemid nagu käega pühib. ECB kontrollimatut rahatrükki on promonud ka mitmed meie kohalikud targad. Rahatrükk USA stiilis ei olekski isegi mingi väga suur õnnetus (mina ei usu, et see inflatsiooni nii väga mõjutaks - kõlan juba nagu Bernanke), kuid sellel asjal on üks väga suur AGA. See on nimelt see, et kui USA-s raha trükitakse, siis läheb see kogutud väärtus (mis iseenesest on nagu kogutud "nähtamatu" maks) ühe riigi kulutuste katteks. Kuidas see oleks aga Euroopas? Maksu kogutaks kogu Euroopas, kuid kogutud maks antaks osade riikide kasutada? See ei kõla hästi ja sellele loodetavasti toetust kunagi taha ei saada. Mina pole tänase päevani näinud ühtegi ettepanekut, kuidas seda probleemi praktikas lahendada. Alati on võimalik mingi valem välja mõelda, mis oleks enam-vähem õiglane ja tagaks pikemas perspektiivis kontrolli ka raha hulga üle (imselt ca 10 minutiga kirjutaks mingid reeglid ka ise kokku), kuid Euroopas ei suudeta rakendada isegi palju lihtsamaid reeglistikke. Seega selle peale loota pole mõtet.
Mida siis võib-olla tahtis Merkel? Asi on lihtne: Euroopa riikide juhtidel tuli ära lõigata lootus, et asja saab veel venitada ja "keegi teine" tuleb ja lahendab nende probleemid. See on nagu ämber külma vett, mis paljud peaks reaalsusele lähemale tooma.

Kui nüüd riigijuhid tulevad mõistusele, kas siis saab kõik korda?
Igasugune, ka kõige mõistlikum tegevus saab eelarvete mõttes tulemust anda alles 2013. aastal (ka see on väga optimistlik). See hakkaks puuduva raha osas mõju avaldama alles siis. Olles realist, tuleb arvestada, et mingi uus mehhanism ei saa käivituda hetkega, antakse ikka ka mingi üleminekuaeg. Seega isegi kõige optimistlikuma stsenaariumi järgi jääks olemasolev võlasumma, millel pole katet (minu hinnangul ca 2 triljonit), lisaks järgmise paari aasta ülekulutused. See on vaja ikkagi kuidagi finantseerida.
Siit tuleb järgmine mõte: kunagi hakkab ECB ikkagi raha trükkima. Enne seda peavad riigid jõustama eelarve kontrolli kokkulepped, siis hakatakse äkki mõtlema rahatrüki reeglite peale.
See kõik on lootusetult hiljaks jäänud ja on praegu noa teral käimine. Tõenäosus sellelt noa teralt maha kukkuda ja ennast lõigata on väga suur. Tegelikult oleks pidanud vajalike samme astuma juba üle aasta tagasi, siis oleksid ka turud rahulikumad püsinud. Samas, ilmselt polnud siis võimalik saada neile sammudele Euroopa riikide toetust taha.

Kas riigipankade valuutaswap on vaid positiivse mõjuga

Täna, börsipäeva alguses tuli uudis, et paljud maailma keskpangad aitavad ECB-l pankadele likviidsust juurde anda. Turud võtsid uudise vastu väga positiivselt: indeksid olid juba avamiseks ca 3% üleval, sulguti üle 4%.
Kas selline dollaripõhine krediit aitab pankasid? Loomulikult läheb raha odavamaks neile pankadele, kes vajavad dollaripõhist finantseerimist. Samas enamus välja antud laenudest on europõhine. Olles lõpuni korrektne, ei tohiks pangad dollariga finantseerida eurodes väljalaenatavat raha. Eurodes likviidsus peaks olema pankadele ka väga kergelt saadaval. Samas laenu hinna alla surumine võib luua olukorda, kus Euroopa pankadel on liiga palju dollaripõhiseid kohustusi. Mingil hetkel võib see tunduda mitte nii ohtlik, kuid kui Euroopa peaks ikkagi hakkama raha juurde trükkima ja sellega euro kurssi alla viiks, oleks jälle probleem üleval. Mõistlikult võttes ei tohiks seda ohtu olla, pangad peaks ju natuke oma tegevuses mõtlema, kuid sama asi oli ju ka Euroopa riikide võlakirjadega, mille puhul oli ammu selge, et need olid riskised, ometi on pankade jaoks seda riski üleval ülearu,
Reutersi jutt valuutaswapi kohta.

Ei saa öelda, et hoiatanud oleks vaid mõned üksikud inimesed nagu Schiff - need jutud kõlasid europarlamendis

Viskame aga võlgades majandusse raha juurde

Täna tuli uudis, et keskpangad viskavad turule pankade kätte suure koguse dollareid. Loomulikult tõi selline samm lühiajaliselt kaasa turgude tõusud. Tüüpiliselt sellistele tegevustele, ei ole kerge leida infot, kes neid laene tagab. Ei ole ju eriti tõenäoline, et muud, kui Euroopa, keskpangad riski finantseerida pankasid, mille bilanssides on palju katteta võlakirju, enda peale võtavad. Eks see selgub kunagi hiljem. Kindel aga on, et kuna kahju on juba tehtud ja seda ei soovita kuidagi maha kirjutada, siis "loobitakse ahju" järjest rohkem maksumaksja raha. Eks see tuleb kas otsese tagasimaksena või inflatsiooni teel lihtsatel inimestel kinni maksta. Küsimus on muidugi EKP tegutsemise juriidikas: kui neil on keelatud raha tühjast juurde trükkida, kuidas siis on garanteerimisega. Kuidagi sarnane on see selle jutuga, mida meie finantsgeeniused alles hiljuti rääkisid: me ei anna ju raha, vaid ainult garantii.
Sellise tegevuse toetajad (sageli need, kel on mingid osalused selles samad tobedas finantseerimisskeeemis või kes on börsidel panustanud sellise turu tõusu peale) ütlevad nüüd, et väga tore, lõpuks käituvad keskpangad resoluutselt, nii stabiliseeritakse turge. Tegelikult selline tegevus probleemi põhjuseid ei paranda, vaid süvendab neid. Täna oli artikkel FT-s väidab, et Jürgen Starki lahkumise põhjuseks ECB-st sai seesama operatsioon. Selles asjas osalemine on ilmselt vastuvõetamatu kõigile, kes soovivad, et raha mingitki väärtust omaks.
Ei kujutagi ette, millal lõpuks tõsise võlgnevuse vähendamiseni jõutakse. Liiga palju on juhtivatel positsioonidel inimesi, kelle jaoks ei ole määravaks parem tulemus rahvale. Sellise kontrollimatu tobeduse puhul tundub, et näiteks Saksamaal tekib päris tõenäoliselt soov latiinode ja muude lõunamaalaste valuutast kaugeneda.
Täna kirjutati ka artikkel USA hüpoteekide refinantseerimise probleemidest. Selleks on võimalik saada raha viimase aja kõige odavama intressiga, valitsus loodab, et see lahendab kinnisvarakriisi. Ometi refinantseerimist ei toimu soovitud määral. Milles siis asi? Probleem on selles, et kinnisvara hindade kukkumisest tingituna on võimalike laenajate omavahendid nii väikesed, et laenu ei suudeta võtta. Selle ebaterve olukorra säilitamise nimel on kõvasti pingutanud riik ise.

Veel:
Martin Wolf'i artikkel FT-s
Süüdistus sakslastele, et üritatakse eurot hukatusse saata

Björn Wahlroos: Vaadin sijoittaja­vastuuta; - Talouselämä

 Investeerimisega tegelevate inimeste jaoks on asi küllaltki selge. Miks poliitikud ei suuda nii palju mõelda?

Björn Wahlroos: Vaadin sijoittaja­vastuuta - Talouselämä

Poliitikud püüavad sisendada, et asi on peaaegu korras

Täna paisati meediasse mitmeid uudiseid, mille eesmärk oli jätta muljet, et Kreeka kriitilise olukorraga ollakse lahenduse poole liikumas. Eks ühelt poolt püüti rahustada väga närvilisi turge, teiselt poolt on see väike eeltöötlus enne otsustavaid hääletusi Kreeka parlamendis.
Püütakse leida erinevaid lahendusi: püütakse pool võlakirjadest vahetada 30-aastaste vastu jne. Aktiivne on Prantsusmaa. Kuigi prantsuse pankadel on laenatud Kreekasse vähem raha, kui saksa pankadel, on neil Kreekas osalusi, mille kaotamine on päris lähedal. Juba mitmeid päevi on üleval uudised, et kreeklased võtavad pankadest hoiuseid välja. Reitinguagentuurid on juba ka hoiatanud selle olukorra puhul.
Axel Weber kritiseeris olukorra lahendamist,öeldes, et tegeletakse vaid hetke likviidsusega, üldine võlgnevus ei leia lahendust. Ta ütles, et lahendus oleks, kui tagataks kõiki Kreeka võlgnevusi. See lahendus tundub päris meeletu, sest kes suudaks tagada järgmiste riikide võlgnevusi? Aga äkki on olukord tõesti nii halb - tema ju lahkus EKP-st vaidluse tõttu, kas peaks ostma halbu võlakirju. Tark oleks olnud teda kuulata ja mitte osta neid võlakirju. Ilmselt on tal muidugi olukorrast päris hea ettekujutus. Minu hinnangul tagamise teed ei saa minna, sest seda tagajat ei ole olemas, kes suudaks kõigi võlgades riikide võlgu tagada. Ka Euroopa suurriigid on päris suurtes võlgades. Kui poliitikud lepivad kokku, et abiprogrammidesse pandud raha ei loeta Maastrichti kriteeriumite täitmise all, siis ometigi ei vähenda see riikide võlgnevust. Lisavõlgnevus on hetkel see viimane asi, mida riigid peaksid endale lubama.
Kreekas on asi ka päris pingeline. Usaldushääletusel sai PM vajalikust 151-st häälest rohkem vaid 4 - 155. Samas on 2 parlamendi saadikut öelnud välja, et nemad säästumeetmete poolt ei hääleta. Seega jääb varuks veel 2. Seega pole hääletus veel kindlasti läbi läinud. Mulle on tekkinud mõte, et selle hääletuse ebaõnnestumine oleks ka Eestile abiks, kuna siinsed Riigikogu saadikud nagunii ei julge midagi oma riigi heaks teha. Kui laenude andmisega edasi minnakse, siis veetakse ka Eesti võlgnevusse. Ei tea, mis paneks meie valitsuse juhtidele pähe, et võlgnevust ei mõõdeta Maastrichti kriteeriumite täitmise järgi, vaid ikka eurodes - iga euro, mis on lubatud tagasi maksta, tuleb ka maksta, sõltumata, mida riigipead omavahel kriteeriumite osas kokku lepivad.
Suur määramatus on CDS - võla kindlustuse väärtpaberid, mille mahtu ei tea vist keegi täpselt. Mõnes kohas kirjutatakse, et neid on alla 10 mlrd dollari, mõnes kohas, et USA pangad andisd neid välja 30 mlrd $ eest, seda riski ise küll kusagil maandades. Igal juhul on see risk kusagil üleval. Fakt on, et selles osas võib tulla üllatusi. Samuti kohtuvaidlusi, kas oli defaulti olukord või mitte (nii nagu poliitikud asja ajada püüavad).
Mida siis peaks tegema? Eks loomulikult keskpankuritel ja suurriikide juhtidel on rohkem infot, kuid asja saab vaadata terve mõistuse poole pealt. Kui olukord tundub nii halb, et Euroopa ja maailm elavad raskelt üle praeguse süsteemi kokkukukkumise, siis mis paneb poliitikuid uskuma, et pannes sinna kontrollimatult raha juurde, muutub olukord paremaks ja võimalik krahh kergemaks? Kas keegi suudab uskuda, et näiteks Kreeka teeb ülejäägiga eelarve (alles see hakkaks laenujääki vähendama)? See peakski olema hetke seisukoht, et olukord tuleb lahendada, sellest tulenevad raskused tuleb üle elada. Stabiilsust peaks tagama mingi TARP-laadse programmiga. Vajadusel võiks EKP selle tarbeks lisaraha emiteerida. Kui tingimused on karmid, siis siin ei tohiks raha kaotada. Väga vale on hetkel selline mõtlemine: kuna Kreekas on olukord raske ja sealsed pangad vajavad lisalikviidsust, siis anname sinna raha Kreeka võlakirjade tagatisel. Igasugune pankade toetamine peaks eeldama, et enne, kui sinna laenu juurde antakse, kaotavad oma vara seal aktsionärid.
Praeguses olukorras peaks olema üle isiklikest ja sõprade huvidest - loomulikult on EKP presidendil tuttavaid teiste prantsuse pankurite seas. Sealt tuleneb ka raskus neile ebameeldivaid otsuseid teha jne. Sama ka poliitikute vahel - raske on pärast seda, kui koos veini juuakse ja lobisetakse, teiste suhtes jäigal seisukohal olla. Kuid kes need poliitikud tööle võttis?
Äkki oleks olnud põhjendatud Trichet juba 2008 ämbri järel välja vahetada?

Päris hea ülevaade Itaalia hetkeolukorrast ja selle kujunemisest

"The Economist" on avaldanud päris ülevaatliku loo Itaalia hetkeolukorrast, pikaajalisest ajaloost selle taga.
Erineva arengu probleemid on peaaegu igas riigis, nagu ka kogu Euroopas - seega selliste asjade peale mõtlemine ei sega kedagi.

Maailm võlgades

Uudised erinevatest suurte võlgade käes maadlevatest riikidest on juba igapäevane asi. Meid puudutab kõige lähemalt Euroopa. Poliitikud kinnitavad, et kõik on kontrolli all, teeme valmis suure Stabiiluse Mehhanismi ja kõik on korras. Samas pole nad isegi teoreetiliselt välja toonud arvutusi, mis näitaksid plaani, kuidas võlgades riigid hädast välja tuleksid. Vägisi jääb mulje, et tegemist on vaid pettusega, mllega päästa enda valimissponsoreid ja loodetavasti saada hea valimistulemus veel ka järgmistel valimistel. Seejärel tulgu aga kasvõi veeuputus. Vastukaaluks poliitikute juttudele on paljude analüütikute jutud, mis ühelt poolt räägivad, et võlgades riigid ei tee piisavalt, et oma võlgnevust vähendada, teiselt poolt on küllaltki lihtne näha, et isegi kui neis riikides algaks kohe meeletu säästmine, pole krahhi võimalik ära hoida. Tahaks siin öelda, et säästmine ei ole mitte oma puudujäägi vähendamine, vaid eelarvete ülejääk, mis võimaldaks võlataset vähendama hakata. Erinevalt poliitikutest, kes ei suuda oma valedele mingeid numbreid taha panna, on küllaltki kerge näidata, millises õnnetuses on suure võlakoormaga riigid (tegelikult ka ettevõtted ja inimesed - seega ruttu kokku hoidma) juba nähtavas tulevikus.
Euroopas on jutuks Kreeka, Iirima, Portugali ja Hispaania probleemid. Kreeka 10-aastaste riigi võlakirjade tootlus on hetkel üle 15%, Portugalil pea10%, Iirimaal üle 10%, Hispaanial 5,3%, Itaalial 4,7%. Sellise intressiga ei tahaks keegi eriti suuremat laenu võtta. Portugal ongi juba, hoolimata suurest poliitilisest vastuseisust, teiste Euroopa riikide poole pöördunud abi paludes. See on mõnes mõttes ajalugu, kuigi Euroopa abilaenu saamine ei muuda ühtegi neist riikidest veel säästlikuks ega lahenda probleemi, vaid lükkab selle lihtsalt edasi.
Kogu maailm hoiab mõnes mõttes hinge kinni ja ootab, millal murdub Hispaania. Eriti pole küsimus, kas see juhtub, vaid millal. Hispaania on aga juba võrreldes eelmiste hädalistega nii suur, et tema päästmine on juba suurem probleem. Selleks ajaks loodabki Euroopa, et kõik on appi tulemas, ka pisike Eesti. Mis aga juhtub siis, kui tekivad probleemida mõnel suurel Europpa riigil, mille õlul praegu päästmine on. Selge ju on, et lisalaenude jagamine võlglastele muudab rahaturge vähema pakkumise ja seeläbi suurema intressi suunas - mis omakorda loob probleeme ka praegu veel aitajateks olevatele riikidele endile. Märtsi lõpus tuli maailma juhtiva investeerimispanga Goldman Sachsi Varahalduse juht välja väitega, et tegelikult on Pranstusmaal asjad veel halvemad kui Hispaanias. Jutt selle kohta. Kui ka Prantsusmaa peaks kukkuma (ja mida rohkem praeguse skeemiga teisi päästetakse, seda rutem see juhtub), siis kes jääb teisi päästma? Kas Saksamaa üksi? See kõlab väga tobedalt ja ebausutavalt. Selle peale peaks poliitikud, kes ka meil läbimõtlematut Stabiilsuse Mehhanismi peale suruvad, ruttu mõtlema, muidu on hilja.
Niipalju siis Euroopa olukorrast. Mis aga toimub maailma suurima majandusega? Tooksin mõned numbrid, mille võimalikust toomisest eespool kirjutasin. USA riiklik võlg on lähenemas 14,5 triljonile dollarile. Eelarve tulud sel aastal on aga ca 2,2 triljonit dollarit. USA 10-aastaste riigvõlakirjade tootlus on aga ajalooliselt olnud ka ca 14%, seda siis, kui raha juurdetrükk polnud sugugi nii suur kui praegu. Võib pidada pea loodusseaduseks (nagu gravitatsioongi - st. et ülesvisatud kivi ei lenda Kuu peale, vaid kukub alla tagasi), et käesoleva laine hari ei saa mitte madalam olema. Selgelt on USA-le laenamises pettunud ka suuremad väliskrediteerijad Hiina, Jaapan, India jm.
Mida tähendaks aga intress 14% USA praeguse võlakoormuse juures? See tähendaks, et pea 2 triljonit dollarit aastas kuluks vaid intressi maksmisele. Seda ilma ühegi riigile vajaliku muu kulutuseta. See on aga üle 90% riigi kõigist tuludest (2,2 triljonit dollarit). See ei ole ju mõeldav variant. USA on küll maailmas ainulaadses olukorras, sest tema võib ainsana sisuliselt juurde trükkida raha, mida laenata. Probleemiks võib kujuneda vaid see, et ei juurdetrükitavat, ega juba praegu ringluses olevat raha ei taha ühel hetkel enam keegi vastu võtta.
Mis oleks siis lahendus? Võlgades riigid peavad hakkama säästma, s.t. vähem kulutama, kui on nende tulud. Kui sellega ei tegeleta kiiresti, on tulemas suured vapustused. Õhtumaad kaotavad oma positsiooni maailmas. USA-l ei ole tegelikult muud võimalust, kui minna meiega sarnasele maksustamisprintsiibile - tarbimise maksustamisele tulu asemel (maailma majanduse kasvamine tarbimise arvelt pole teiselt poolt piiratud ressursside tõttu nagunii jätkusuutlik praeguse Maa rahvaarvu juures). See ei ole aga vähemalt praegu poliitiliselt mõeldav. Kui seda aga piisavalt ruttu ei tehta, siis kaob maailmast vanade impeeriumite kombel ka praegune superimpeerium USA.

Kreeka-suguste riikide päästmisest

Selle aasta alguse suureks teemaks on vastutustundetute Lõuna-Euroopa riikide päästmine. 15. veebruari LHV börsipäeva teema all on link, milles räägitakse, kuidas lõunamaalased teisi eurooplasi derivatiividega petsid. See kõlab järsult, kuid kokku lepitud ühistest mängureeglitest selline möödahiilimine seda ju ongi. Puhtalt juriidiliselt võib ju väita, et mingi kahju tuleb valuutakursside muutusest, kuid kui selle taga on tegelikult laen, mida ühiselt kokku lepitud mängureeglite järgi ei peaks olema, siis pole asi ilus.
Küsimus on euro usaldatavuses. Paljud lihtsad inimesed, kel on veel juhtumisi midagi meie praeguse valitsuse vastu, on kogu sellest jamast saanud toetust ütlusele, et eurot pole meile vaja.
Kergelt arusaamatu on, mismoodi peaks mõne võlglase võimalik suutmatus oma võlgadega hakkama saada mõjutama valuuta usaldatavust. Tooks natuke kauge paralleeli meie (või mõne teise riigi) eluasemevõlglaste koha pealt: kui nende laenud on seotud euroga, siis peaks nende maksmisprobleem mõjutama euro usaldatavust, kui laenud oleks seotud dollariga, siis selle usaldatavust. Ilmselt see päris nii ei ole.
Laenu teenindamisega hättajäämine on ikkagi laenuvõtja mure ja vähendab tema usaldatavust (ehk, rääkides riikidest, teeb talle edaspidise laenamise kallimaks). Üldsegi pole oluline, mis valuutas laen võetud on, see võiks olla võetud väga hästi ka kullas või mõnes muus väärtuses.
Kus on aga oht ühisvaluutale? Oht on selles, kui peaks hakatama seletamatutel põhjustel ja seletamatul viisil teiste võlgu kinni maksma. See viib ühte või teist viisi rahapakkumise tõusule ja seetõttu valuuta väärtuse langusele. Lisaks otsesele kahjule tekiksid sellega ka teiste riikide seas ootused, et häda korral päästetakse nad ära. Seetõttu hakataks populistlike valitsuste poolt kontrollimatult laenama. Selline oht on teatud valitsuste puhul (sõltuvalt valimistulemustest) ka Eestil tulevikus küllaltki reaalne.
Mida oleks õige teha? Eurot peaks hoidma konservatiivselt eraldi sellistest kriisidest. Raha hulgaga ei tohiks ei majandus- ega võlakriisides mängida. Eurotsooni riikide vahel oleks kohane kokkuleppe korras trahvide nõudmine riikidelt, mis ei täida kokku lepitud nõudeid. Kui ei taheta kohe trahvide teele minna, siis võiks nõudeid eiranud riikidele mitte jagada ühisvaluuta käibelelaskmisest tekkivat tulu (Kas see tuleks siis kunagi kõik Eestile??!!).