Wednesday, December 26, 2012

"Võlakuristik"

Pühad hakkavad läbi saama ja on viimased päevad ajani, mil maailma suurim majandus "võlakuristikku" ähvardab langeda. Mis siis on see "võlakuristik"?
Juba I Maailmasõja ajal, mida USA omalt poolt rahastas rahatrükiga, võeti kasutusele süsteem, et USA Kongress annab valitsusele ette piiri, mis summani riik tohib võlga võtta (nn. debt ceiling). Seda summat siis aeg-ajalt tõstetakse (kuna riik teeb küllaltki suure osa oma kulutustest laenu arvel). 2011. a. augustis oli eelmine selline hetk, mil pidi võla ülempiiri tõstma. Probleem oli siis sama nagu praegu - president ja Esindajatekoja enamus on eri parteidest. Ka siis ei saadud algul kokkuleppele, USA kaotas isegi oma AAA reitingu. Lõpuks tehti kiiruga kompromiss, mis siis 2012. a. lõpuni on lubanud neil elada. Kuna kokkulepe oli siis ajutine ja aega leiti olevat, siis kirjutati kokkulepe sellisena, et see oleks sunniks mõlemale poolele enne 2012. a. lõppu uue kokkuleppe leidmiseks - kui vahepeal midagi muud kokku ei lepita, siis tühistuvad mitmed pikalt kehtinud maksusoodustused ja mitmed kulutused jäävad tegemata.
Miks siis kokkulepe praegu vajalik on, eelarvet tasakaalustada on ju nagunii vaja?
Vajadus eelarvet tasakaalustada pole laiale massile USA-s veel kohale jõudnud. Seal riigis on seni olnud tõesti nii nagu sotsialistid Euroopas presenteerivad - valitsuse jagatavat raha on piiranud seal seni tõesti vaid Kongress. Nimelt on seni olnud võimalik pea piiramatult võlga võtta (tegelikult on see nii veel ka praegusel hetkel).
Seega praegu oodatava kokkuleppe sisu peaks muutma eelnevalt jämeda ja järsema kokku lepitud eelarve tasakaalustamise paindlikumaks ja rohkem läbimõeldumaks (mille sisu siis püütakse kokku leppida). Igal juhul on sellise kokkuhoiu mõju USA majanduse oodatavale kasvule mõõdetav protsentides.
Kas siis üldse on võimalik leida kokkuleppeid, mis oleksid valutuks lahenduseks? 
Minu arust ei ole. Võlgadega on selline probleem (nagu ka Euroopas), et kui need hakkavad probleemiks muutuma, siis on üldiselt need halvad teod juba ammu ära tehtud. Minevikku teadupärast muuta ei saa. Jääb vaid üle otsida halbade lahenduste seast see kõige vähem halb.
Lihtsustatult võib öelda, et eelnevate aastakümnetega on tarbitud seda, mida siis veel ei toodetud - seega tulevikus on vaja nii palju rohkem toota kui on võimalik tarbida. Sellest ei taha võlgu elamise propageerijad aru saada. USA president ei taha ka aru saada sellest, et praeguses juba küllaltki raskes finantsseisus ei ole kasulik võtta riigile meeletult suuri lisakohustusi tervishoiu vallas.
Mulle hakkas silma üks kommentaar veebis, mis meile peaks tuttavat olukorda kirjeldama:
Romeycare wiped out over 900 options in Mass and the same will happen nationally, in time. We will end up with National Health Care, one plan fits all, that will kill insurers and cost us serious new taxes to support the impossible bureaucracy!!! And we will have allocated care!!! Stand in line and hope the care in available before you die!!! Too bad Presidents and congressman will not have to do the same!!!

Friday, December 21, 2012

Võlgnevusest ja miks valitsuste naiivsed lootused ei täitu


Pikk, kuid asjalik, esitlus võlgade teemal. Poliitikud võiks öelda, et emotsionaalne, kuid tegelikult mitte - just kuivad numbrid ja loogika.

In his fourth appearance at AmeriCatalyst, J. Kyle Bass, founder and principle of Hayman Capital Management, takes the stage with a compelling keynote address offering candid views on the state of crippled sovereigns and the global economy, the state of the U.S. economy and sovereign debt, the bottom of the U.S. housing market, and his favored investment opportunities today.


Friday, December 07, 2012

The Truth About The "Fiscal Cliff" (How You're Getting Screwed By Washin...

Tuesday, December 04, 2012

Võlalagi ja võlakuristik

Seoses USA ees seisva võlalae (debt ceiling) saabumisega ja selle järel ohustava finantskuristikuga (fiscal cliff) tulevad meediat kuulates pähe imelikud mõtted. Meedia jutu järgi on need mingid segavad tehnilised faktorid, mida poliitikutel tuleb kõrvaldada ja siis edukalt edasi minna. Tegevuse edukus on mõõdetav selle piiri nihutamisega.
Kas see aga nii on? Ja kui täpselt?
Võlalagi on juba hästi ammu (I Maailmasõja ajal) paika pandud mehhanism, millega antakse valitsusele ette piir, kui palju tohib võlga võtta. Seda numbrit on lugematu arv kordi tõstetud ja ka USA riigivõlg on kasvanud hoomamatu numbrini. Sageli (kui parlament ja president on ühel meelel), on selle numbri tõstmine lihtsamalt läinud, kuid eelmise aasta augustis käis tõsine vaidlus, ei saadud õigeaegselt kokkuleppele, suured reitingufirmad alandasid ka USA reitingut ning lõpuks tehti kompromisskokkulepe, millega tõsteti piiri mingi suuruse jagu, eesmärgiga peatselt uus kokkulepe teha. Lisaks lepiti kokku, et automaatselt rakenduvad ka eelarve seisu parandavad meetmed, kui kokkulepet ei tule. Arvestades muidugi, et USA eelarvesse tuleb päris oluline osa võla võtmisest, siis on olukorras, mil uut laenu ei saa võtta, raskendatud kogu valitsussektori töö (investeeringud ja osa igapäevatööst võib seiskuda).
Ka viimastel valimistel jäi kehtima olukord, kus presidenti ei toeta parlamendi enamus. Enne loodeti, et valimistel ei teki sellist võimu jagamist - siis oleks valitsev partei oma äranägemise järgi edasi majandada saanud. Ühelt poolt on praegune olukord hea, sest sunnib tuleviku peale mõtlema ja mingeid samme astuma, et võlgnevus enam nii kiiresti ei kasvaks, probleem on aga selles, et president ei taha eriti kulutusi vähendada (eriti oma mahukate sotsialistlike projektide osas), vabariiklased ei ole nõus aga kuidagi maksude mahtusid tõstma. Need kaks soovi ei saa aga kuidagi koos rakenduda. Viimase nädala lõpul tulidki ütlemised, et optimistlikult alustatud läbirääkimised pole kuhugi viinud.
Kui aga kokkuleppele ei jõutagi? Siis on tulemas 2 valusat tagasilööki: riigi kulutusi peab piirama mahus, mille mõju on SKT-le protsentides (mitte kümnendikes), samuti tähendab see seda, et võlausaldajad hakkavad kartma oma raha tagasisaamise pärast (kuna seda on seni tagasi makstud uut laenu võttes - tegelikult uue laenuga vana asendamine ei suurenda laenusummat, mujalt tuleb maksta vaid intresse).
Tegelikult on olukord ju veel hea - hetkel on olukorra lahendus kahe valitsuspartei käes, kui aga võlgnevus veel kasvab, võib tekkida olukord, kus suurenevat võlgnevust ei soovi enam finantseerida võlausaldajad. Siis hakkavad USA riigivõlakirjad ja dollar (kui Fed neid võlakirju jätkuvalt ostab) hoogsalt langema. Nagu me oleme näinud juba Lõuna-Euroopas. Ja sel hetkel ei muuda oma poliitikute kokkulepped enam midagi.

Võla jätkuva suurendamise ja uue võlaga vana võla maksmise kohta, Föderaalreservi tegevuse ning selle muutumise kohta ajas on inglise keele oskajatele hea jutt Peter Schiffilt:


Thursday, November 15, 2012

Tõestus, et poliitikud on võlgades riikide probleemi lahendamisel eksinud (eksimas)

Ülevõlgnevuse olukorras (nagu paljudes majanduse arengut puudutavates) on seisukohad erinevad. Asi on tegelikult selles, et olukord majanduses on harva päris must-valge - iga samm on ühelt poolt võetuna mingis mõttes hea, teiselt poolt võttes halb. On vaja teha otsus: kompromiss või valik. Võimul olevad poliitikud on teinud võlakriisis sellise valiku, et leevendada tekkinud halva olukorra mõjusid ja normaliseerida olukord tasapisi. Turusuhteid pooldavad inimesed on olnud seisukohal, et pankrotiolukord tuleks vastavalt lahendada ja lasta majandusel tänu sellele edasi areneda. Selle lähenemise kasuks räägib see, et kuigi tagasilöök tuleb kohe, on ta palju lühemaajalisem. Inimesel on talutavam (kuigi raskelt) mingi ebameeldiv olukord mõne kuu jooksul kui aastate jooksul. Väga raske on nende valikute õigsuse üle vaielda ja kohtunik olla. Asja muudab ka tagantjärele raskemaks veel see, et ellu viidi vaid üks plaan, teine jäi vaid "oleksiks".
Kindlalt saab aga võtta ellu viidud plaani planeeritud näidud ja selle, mis siis tegelikult välja tuli. Kui see midagi muud ei näita, siis vähemalt seda, et selle plaani koostajad olid ebapädevad või valetasid sihilikult.
Üks selline ajalooline info on nn. Troika poolt Kreekas tehtud prognoosid ja nende pidev muutumine, võrrelduna tegelikkuses toimunuga. Tulemuseks ongi noorte seas juba pea 60%-line töötus. Siis pole ka ime, et minnakse tänavale Molotovi kokteiliga.

Seda näitab päris hästi järgnev joonis ZeroHedge kirjutisest:


Wednesday, November 07, 2012

President valitud ja langus jätkub

Maailm liigub edasi languse poole. Kuigi ohud on näha ja osaliselt juba käes, ei hoolita sellest ja minnakse edasi. Vaevalt USA teine president oleks midagi palju muutnud, kuid natuke äkki ikkagi. Sellega seoses tekkis kuidagi selgus, et inimühiskond käitub ka nagu turulained - lained liiguvad möödapääsmatult ühest äärmusest teise, ei ole mitte mingit varianti selle liikumise suunda võnke keskel muuta (nagu ka kiike, mis ühest äärest on just langenud, ei saa mõistliku jõuga tasakaaluasendist sinna samasse suunda tagasi lükata - igal juhul püüab see minna tasakaaluasendist läbi teise äärmuse poole).
Väärtpaberiturul on loomulik püüda selliseid lainetusi tajuda ja omada positsioone nende suunas ning seeläbi neilt teenida. Äkki teha nii ka suhtumises ühiskonna arengutesse? Ei saa. Väärtpaberitega saab omada endale soodsat positsiooni turu mõlemapidise liikumie puhul - on vaja vaid õigel ajal aru saada, kuhu liigutakse. Inimühiskonnas on aga mõned liikumised väga valusad sadadele miljonitele - sellega on raskem leppida.
Täna käis siis väärtpaberiturult üle selle aasta suurim langus. Alles eile jutustasid paljud "spetsialistid", et Obama ja lõpmatult avatud Fedi rahakraan tagab ilusa varade hinna tõusu. Tegelikult see enam ei aita - ühte või teist pidi tuleb õnnetus lähemale. Alles hiljuti jutustasid paljud, et meil siin Põhjala külje all pole hullu, meid see nii väga ei puutu. Tänane uudis Soomest: Soome eksport vähenes septembris eelmise aastaga võrreldes 8%. Kas keegi tõesti usub, et selline asi Eestit ei puuduta? Peidame ikka pea liiva alla ja anname oma vähese finantsvõimsuse Euroopa sotsialistidele heaoluühiskonna mängimiseks.
Sel aastal sai jälgitud esimest korda sügavamalt USA valimisi. Praegu on selleks head võimalused - veebis on väga informatiivseid keskkondi, mis näitavad kogu liikumist mitte ainult osariikide, vaid ka maakondade kaupa, võrreldes veel muutusi eelmise perioodiga.
Tekkis tunne, et USA on samas demokraatia olukorras nagu Venemaa või Tallinn. Neile on iseloomulik, et valitakse sõltumata kandidaadi tegevuse edukusest ikka oma (või võimul olijat). Venemaal saaks Stalin homne päev valimistel 70-80% - hoolimata sellest, et nende endi ajaloolaste hinnangul on süüdi üle 50 miljoni inimelu kaotuses. Tallinnas võidab Savisaar ka sõltumata teda tabanud skandaalidest. USA-s ei saa president küll kolmandat ametiaega jutti olla, kuid ei ole põhjust arvata, et demokraadid on nii lollid, et ei oska järgmine kord teist mittevalget kandidaati leida, keda valivad siis pea kõik mittevalged ja ka palju valgeid, kes on veendunud võrdsuse toetajad. Võrdsus on tore asi, aga selline suhtumine on jama, kui teine pool seda üllast aadet ei jaga.
Demokraatia toimimise üheks oluliseks tingimuseks on, et valijad jälgivad hoolikalt valitute tegevust ja neid vajadusel karmilt karistavad. Juhul kui valitu muutub "puutumatuks" tekib suur õnnetus. Kuidagi on selline hirm, et midagi taolist on tekkimas ka USA-s. Ja see on Eestile (nagu kogu maailmale) palju ohtlikum, kui ebademokraatlik seis Venemaal.

Thursday, October 25, 2012

Riikide võlgade kustutamine

Olen oma peas mõnda aega aretanud mõtet: mis muutuks, kui Fed tühistaks kõik tema omanduses olevad USA võlakirjad. Sel hetkel ei suureneks ega väheneks ringluses olev raha. Kui rääkida võimalusest Fed'i poolt võtta lihtsalt aegumisel vastu riigi käest laenu tagasimaksed ja uusi võlakirju mitte osta, siis see tooks kaasa meeletu majanduse kokkutõmbumise.
Välismaiseid võlgu (eravõlgu) peaks muidugi teenindama, muidu tuleb suur usalduse kaotus.
Kuni tänaseni pole ma sattunud selliseid mõttekäike meedias lugema, kuid täna oli FT-s (küll Ühendkuningriigi baasil) järgnev artikkel.

Monday, September 24, 2012

USA valimisvõitlus ja kriisi olemus

Sattus ette üks huvitav artikkel, mis rääkis nagu USA valimisvõitlusest, kuid tegelikult analüüsib hoopis majanduse õnnetus olekus siplemise tagamaid.
Teema hakkab pihta Romney lubadusest, et tema saamisel presidendiks tekib majanduses (siis ettevõtetel) kindlus ja kõik laheneb.
Selles artiklis toodud esimene väide on, et erasektori mitte-eluaseme investeeringud (punane joon, sisaldab äriinvesteeringuid) on peaaegu taastunud kriisieelsele tasemele, samas kui eluaseme investeeringud (sinine joon) sipleb veel põhjade lähedal. Joonis selle kohta:


Järgnev graafik näitab erainvesteeringuid sisseseadele ja tarkvarale:


Ka see graafik näitab, et investeeringud on juba pea saavutanud ajaloolise tipu.
Järgnev graafik näitab, et era-GDP on kasvamas korralikult, riiklik osa GDP-st on nõrk. Tegelikult on juba pika aja jooksul mulle tundunud, et ka tööjõu aruannetes on riigitöötajate vähenemine just see, mis tööhõivet nõrgendab.


Nendest faktidest tuleb välja kaks fakti.
Esimene on, et majandus ei arene, kuna eluaseme turg on tegelikult juba teinud kulutusi, mida tegelikult peaks alles praegu tegema. Fed'i uus programm püüab sellele mullile veel õhku sisse puhuda. Heal juhul läheb selle mulli tühjaks vajumine seetõttu kaugemasse tulevikku, halvemal juhul see ei päästa.
Teine on see, et vabariiklaste kurvastuseks on isegi Obama ajal riiklikke kulutusi (investeeringuid) tagasi tõmmatud. Siin on probleemiks USA suur riigivõlg - sõltumata sellest, kes võidab presidendivalimised, on ta käed selles vallas mingil määral seotud. Ka siin on kulutused juba tehtud varasematel aastatel, nüüd tuleb selle arvelt kokku hoida.
Vale riigi juhtimine on nihutanud kulutusi ajas ettepoole, mille tõttu eelnevad aastad on olnud paremad, nüüd tuleb kannatada välja need aastad, mille arvelt on kulutused juba tehtud. Kui seda üritatakse mulli puhumisega kompenseerida, siis selle õnnestumise korral on tulemas veel hullem õnnetus kui praegu.


Tuesday, September 11, 2012

USA tööjõuturg

Ei kirjuta ise midagi, jagan Larry Levini (Trading Advantage'st) newsletter'is toodud loetelu USA tööjõu turu olukorra kohta. Selle kohta lugesin ma vähemalt ühest Eesti väljaandest vaid seda, et töötuse määr langes 0,2%.

Is this a new normal where little-to-no job growth is, well, “normal?”  Friday’s employment data was very sub-par again. 
  • New job formation just 96,000 on expectations of 125,000.
  • The prior month’s data was revised LOWER by 22,000.
  • -15,000 manufacturing jobs were lost, compared to the expected +10K.
  • The unemployment rate dropped to 8.1% because a huge amount of people have stopped looking for jobs: labor force participation dropped to 63.5%, down from 63.7%.
  • The labor participation rate declined from 63.7% to 63.5%, the lowest since 1981. Somehow in August the labor force declined by 368,000 people.
  • College grads (and higher) are at the highest unemployment rate since the BLS began tracking.
  • Since the beginning of the year, job growth has averaged 139,000 per month, compared with an average monthly gain of 153,000 in 2011.
  • The real unemployment rate from the government’s report (U-6) is 14.7%.

 This terrible news didn’t affect the market though.  It was “bullish” because it was bad enough to make people think that this week’s 2-day FOMC meeting will bring out QE3.

Monday, July 09, 2012

Roubini olukorrast

2013 torm majanduses võib ületada 2008 aastat. Kuigi ma pole alati nõus ka Roubiniga, on tema hinnang olukorrale päris adekvaatne:
  • võlakriis
  • majanduse nõrgenemine USA-s, Euroopas, Hiinas ja muudel arenevatel turgudel
  • valitsuste poolsete vahendite ärakasutatus ei lase enam majandust "aidata" - intresse pole enam võimalik alandada; valitsused on ise rahalistes raskustes, neil pole enam võimet pankasid toetada; pangad, mis olid eelmises kriisis (2008) "liiga suured, et lasta neil pankrotti minna", on saanud teiste pankade ülevõtmisega veel suuremaks;
  • peale USA valimisi on tõenäoline, et USA sekkub sõjaliselt Iraanis

Monday, March 05, 2012

Kas Keynes eksis?

Oma suurteoses "The General Theory of Employment, Interest And Money" vormis Keynes terviklikuks teooriaks seisukoha, et tööjõuturg ei ole palga osas paindlik ja erinevalt klassikalises teoorias väidetule ei saavutagi tasakaalu tõõjõu pakkumise ja nõudluse osas täieliku tööhõive olukorras.
Keynes pakkus lahenduseks lisainvesteeringuid (ja muid kulutusi) riigi poolt majanduslanguse ajal, mis omakorda võimendatuna tekitaksid lisanõudlust ja aitaksid majandusel tõusta.
Kas see polnud viga? Ideena on see lahendus õige, mudelina töötab ka - kuid arvestamata on asjaolu, mis on tingitud inimese loomusest ja demokraatliku süsteemi ülesehitusest. Tegelikult ei suuda keegi täpselt öelda, palju sellist toetust majandus vajaks. Poliitikud püüavad teha seda võimalikult palju, kuna valimised on tulemas ja parem on ülestimuleeritud majandus, kui surutises majandus. Järgmine samm on siis, kui valimised tulevad muul ajal (st. kui pole kriisi). Ka siis on poliitikutel ahvatlus stimuleerida majandust, et saada lisahääli. Lõpptulemuseks ongi suur segadus, majandused, mis ilma toeta ei suuda püsti seista.
Aga mida siis teha? Kahekümnendatel aastatel oli kõigil veel silme ees hirmuäratav sotsialistliku revolutsiooni oht. Seega teisest poolest polnud mõistlik rääkida. Teine pool on tööjõuturu hinnapaindlikkus. Seda peaks tekitama seadusanlike vahenditega (kuni teatud struktuuride ja kokkulepete keelamiseni).
Äkki see oleks tegelik lahendus Keynes'i poolt tõstatatud probleemile.
Minu poolt pakutava lahenduse kasuks räägib ka tänapäevane reaalsus:
  • elatustase on juba niipalju kerkinud, et väikesed tagasilöögid ei halvenda enam nii oluliselt inimeste elujärge;
  • normaalseks äraelamiseks vajalike vahendite tootmine ei vaja enam 7-8 tundi igapäevast tööd, see maht väheneb järjest;
  • maailm on nii ülerahvastatud, et ekspansionistlik majanduspoliitika ei saa lihtsalt lõpmatult jätkuda. Kui me majandust surume ainult edasi suurema tarbimise poole, siis tekib õige varsti küsimus, et kes peab loobuma Maal elamisest.

Wednesday, February 01, 2012

CDS-d Kreeka puhul

Kreeka võlakriisis on üheks olulisemaks teemaks CDS-d. Need on väärtpaberid, mis peaksid igaüks mingile summale pakkuma kindlustust selleks puhuks, kui võlakirjade väljaandja oma kohustusi ei täida.
Euroopa poliitikud on teinud kõik neist oleneva, et sündmusi ei deklareeritaks nn. default'iks, mis tähendaks, et CDS-d kuuluksid väljamaksmisele. Sel oleks suur mõju paljudele suurtele pankadele. Selle otsuse teeb organisatsioon nimega ISDA. See asi kõlaks veel normaalselt, kui ISDA liikmeteks ei oleks suurimad pangad. Need samad pangad on andnud välja (müünud) meeletu koguse CDS-e, saades selle eest raha. Nüüd sõltub nende enda otsusest, kas see kindlustus ka välja makstakse.
Normaalses maailmas tõlgendataks selliseid tegevusi pettusena ja vastutavad isikud veedaksid päris pika aja trellide taga. Nüüd on aga valitsused nende toetajateks.






Aga poliitikud teevad seda ju selleks, et tagada stabiilsus ja rahva heaolu?
Kogu Euroopa (ja mitte ainult) ühiskonna tegutsemise aluseks juba antiikajast on olnud põhimõte, et lepinguid tuleb täita. Kui neid põhimõtteid hakatakse muutma, siis sel on üleüldiselt prognoosimatud tagajärjed.
Jättes kõrvale muu ühiskonna tegevused, mõtleme võlakirjade peale.
Üks oluline faktor, miks investeeritakse võlapaberitesse ja neid peetakse riskivabaks, on see, et neile saab osta peale riskikindlustuse. Kui seda ei saaks, siis paljud investorid võlakirjadesse ei investeeriks. Nüüd siis tahetakse tõestada praktikas, et eurovõlakirjadesse investeerimisel see kindlustus ei tööta.
Siit tõusetub küsimus: miks peaks tulevikus keegi mõistlik investor ostma euroala võlakirju, kui on loodud pretsedent, et valitsuste aktiivsel toetusel jäävad need tagasi maksmata ja samas ei maksta välja ka kindlustust?

Thursday, January 12, 2012

Fed oli 2006. aastal teadlik elamuehituse aeglustumisest

FT avaldas jutu, milles vanade protokollide põhjal tuuakse välja, et Fed oli juba 2006. aastal teadlik elamuturu jahenemisest ja sellest, et sellel tegutsevad ettevõtted vähendavad tõõjõudu. Sellest hoolimata peeti kinnivara laenude turgu tugevaks.
Kokkuvõttes ei suudetud midagi ära teha, et tulevat krahhi ära hoida. See on järjekordne tõestus, et majanduse stimuleerimine ja pidurdamine teadlikut ei ole kunagi õnnestunud ning mõistlik oleks seda võimalikult vähe teha - turg on vabalt tegutsedes selles osas efektiivsem.