The Bankruptcy Of The Planet Accelerates – 24 Nations Are Currently Facing A Debt Crisis

The Bankruptcy Of The Planet Accelerates – 24 Nations Are Currently Facing A Debt Crisis

BIS juht räägib, et riskid on suuremad kui 2007. aastal

Jutt The Telegraph'is.

Kriisi ajal toimunud võlgnemine

Jutt St. Louis Fedi lehel.

Kas võlgade kustutamine päästab maailma?

Käisin täna kuulamas, kuidas ühel rahakonverentsil analüütikud arutasid maailmas jätkusuutmatuks muutunud üleüldist suurt võlgnevuse taset. Arvamused olid sarnased suure võlakoorma kohta, et selle tagasimaksmine on matemaatiliselt võimatu. Lahenduseks oleks suure osa võlgade “maha kirjutamine”. Minul tuli aga pähe viimasel ajal järjest rohkem "kummitav" mõttekäik, mida püüan lahti kirjutada.

Kui analüütikute jutt on kõik õige, siis selles probleemis sisaldub veel üks asi, mis muudab valeks väite, et liigne võlg ei ole probleem, kuna alati ollakse kellelegi võlgu - kokku on seega tegemist 0-summaga ja kogu võla mahakirjutamisel jääb järele ilma võlgadeta väärtusi tootev majandus. Võla jääk ei ole ainukene probleem, probleeme on loodud ka selle tekkimisel moonutatud rahaturu olukorras.

Asja mõista aitav näide:

Paljud inimesed teavad, et tuumaplahvatuse mõju all lakkab suurem osa elektroonikat töötamast. Ja seda sõltumata sellest, millise targa ülesehitusega see elektroonika on ja miline tarkvara seal peal töötab. Põhjus on lihtne - tugev elektromagnetkiirgus ei lase elektroonikas elektrilistel signaalidel normaalselt liikuda ja oma tööd teha.

Analoogne on olukord ka majanduses. Kui vaadelda plaanimajandust, siis seal teeb “keegi targem” otsused kuhu majanduses ressursid suunata, kus ja kui palju midagi toota. Meie põlvkond nägi Nõukogude Liidu haleda näite najal, kuhu selline asi välja viib.

Turumajanduse kohta öeldakse, et seal teeb turg otsused, mis on õigemad ja lubavad majandusel efektiivsemalt toimida. Samas - otsuseid ei saa teha umbisikuline turg, vaid ikka inimesed. Ja informatsiooni valikute tegemiseks saadakse raha abil. Mõeldakse, mis on kallim ja mis on odavam, kus on võimalik rohkem teenida jne.  Sellesama raha abil, mida praegusel ajal mõned omavad liiga palju ja mõned võlgnevad liiga palju - ehk kogu juurdetrükitud massi abil. Siin pole raske näha, et kunstlikult loodud rahamassi suurenemine, mis loomisel siseneb eri majandusharudesse erinevalt, jõuab erinevate inimesteni erineva ajaga jne., moonutab turgu ja sealt tulevaid signaale. Ehk tegelikult luuakse kontrollimatu rahatrükiga sama olukord, nagu elektroonikas tuumaplahvatuse ajal - otsustamist juhtivad signaalid ei liigu enam normaalselt. Ja selle tulemusena on isegi peale kõigi laenude tühistamist vähem võimekas majandus, kui oleks võinud olla normaalse turu toimimise abil arenenud: investeeringud on suunatud vähem tootvatesse majandusharudesse, inimesed on omandanud vale hariduse, nad tomivad valedes majandusharudes ning seadused, lepingud jms. (aga samuti inimeste arusaamad jne.) vastavad mingile ulmelisele mittereaalsele olukorrale. Selle tulemusel võib küll kõik laenud “maha kirjutada”, kuid see ei taasta majanduse võimekust, vaid loob alles eelduse selle arenguks. See kõik on maailmal veel ees.

Inflatsioon, deflatsioon ja väärismetallid.

Detsembri keskel oli väike arutelu mõne inimesega kulla ja muude väärismetallide hinna muutumisest käesolevas majandusolukorras. Selge on see, et rahatrükk viib pikas perspektiivis püsiva väärtusega varade (siis ka väärismetallide) hinnad üles. Lühemas perspektiivis pole see asi aga nii ühene. Üldiselt kipub majanduses (ja eriti turgudel) olema asi alati mitte nii selgelt must-valge.
Täna tuli CNBS's uudis, kus tuntud hävinguennustaja Marc Faber räägib neil teemadel. See oli üks asi, mis mulle kirjutamata juttu meelde tuletas.
Samas detsembri keskel (14. dets) tulid välja CPI numbrid nii USA kui Euroopa jaoks. Selliseid näitajaid on hea vaadata Forexfactory lehel. Iga uudise taga on nupud, millega saab avada näitaja täpsema seletuse ja ka pikemaajalise graafiku. USA puhul näeme, et suuremat hinna langust pole olnud peale kriisi aktiivseid kuid. Selle sügise eelnevate kuude suuremad numbrid on küllaltki seletatavad presidendivalimiste eelse positiivsete uudiste ülespuhumisega (või mõnede arvates lausa valede tööjõuandmete avaldamisega). Ka Euroopa puhul võib hea tahtmise korral lugeda, et käimas on kumer muhk, millest on käes juba langev osa.
Aga juurde trükitud triljonid?
Üldsõnaline (üldine) seletus võiks olla selline, et peale raha- ja krediiditurule nii suure mulli sisselaskmist on turule loomulik toiming tagasitõmbumine. See väljendub põhiliselt krediidi vähenemisena. Krediiditurud on oma mahult keskpanga bilanssidest üle suurusjärgu suuremad, seega keskpanga bilansi suurenemine ei muuda üldises pildis suurt midagi - see vaid püüab tegutseda turu vastu ja pikendab turu kohanemise aega. Deflatsiooni "religiooni" olevad inimesed peavad üleval ka veebisaiti, kus on sellest päris palju infot. Minu mälu järgi ütles üks seal kirjutav mees, et"deflatsiooni all ei peaks mõistma mitte niivõrd hindade alanemist kui krediidi vähenemist".
Vaatan natuke maailma suurimat majandust, ilmselt on väikese ajalise nihkega protsessid ka mujal samad. USA infoks on hea St. Louise Föderaalpanga infokogum FRED.
Majandusteooriat õppinud teavad, et keskpangaga on seotud vaid sularaha ja pankade keskpangas olev raha (erinevad reservid) - seda võib pidada kõige väiksemaks rahakogumitest, mille suurust otseselt ka keskpank mõjutada saab. Edasised rahakogumid on suuremad ja nad on suuremad erinevate majandustoimingute tõttu, mis loovad raha.
Lihtsaim näide osalise reserviga pangandusest: Kui kohustuslik reserv on 10%, siis pank võib temale toodud rahast välja laenata 90%. Kui keskpank annab 100 ühikut raha, siis kui klient viib selle panka, võib pank välja laenata sellest 90 ühikut. Kui see 90 viiakse uuesti (teise) panka, siis võib välja laenata uuesti 81. Seega vaid 2 laenutehinguga saab 100-st ühikust 271 ühikut raha.
Raha kogumitest on ülevaatlik jutt Wikipedias, Euroopa Keskpank annab oma lehel statistikat ja tema poolt kasutatavate mõistete seletused. Huvitav graafik on valitsusekriitilisel lehel Shadowstats - kui kuni 2008 aasta kriisini tõusid rohkem M3 ja M2, siis nüüd on rohkem tõusma hakanud M1. See on muidugi tingitud Fed'i poolt raha turule paiskamisest - raha ringlus ja kasutamine ei liigu selleha kaasa.
FRED'i all on ka M2 ringluskiiruse graafik. Siit on näha, et M2 ringluskiirus (GDP jagatud M2-ga) on ajaloolises põhjas. See tähendab, et nii suurt rahahulka ei ole majandustegevuseks vaja. Omal ajal majandusõpikuid lugedes jäi meelde, et raha ringluskiirus kasvab ajas juba tulenevalt tehnoloogia edenemisest. USA-s see vähemalt nii pole olnud.
Eelmise pika jutu kokkuvõte: kogu rahahulk ei kasva keskpanga rahatrükiga samas tempos, samas liigne raha kipub seisma ja ei osale majanduses. Krediidi kasv on väga otseselt seostud majnduse kindlusega - kui usutakse, et majandus areneb ja riskid vähenevad, siis toimub krediidi kiirem kasv.
Kui kardetakse erinevaid riske (sh. poliitilisi), siis tõmmatakse krediiti tagasi.
Tulles tagasi kulla juurde, siis tema nõudmist ja pakkumist mõjutavad muude hulgas järgmised tegurid (hõbeda puhul lisandub kasvava majanduse korral kasvav tööstusliku tarbimise kasv ja vastupidi):

• Kriisi süvenedes kipuvad suuremad hoidjad (riigid, kommertspangad) kulda müüma, et vabastada likviidsust probleemidega võitlemiseks. Kui olukord rahuneb, siis püütakse oma positsioone taastada.
• Oluline mõjur on nende metallide futuuride hoidmise tagatismäärade muutmine. Näiteks 2011. a. kevade hõbeda kukkumine pea $50 pealt pea $32 peale toimus suuresti tagatismäärade muutmise tagajärjel. Tagatismäärasid muudavad nende futuuridega kauplevad börsid, sageli seavad maaklerid oma klientidele neist nõuetest veel rangemad nõuded. Kui tagatismäärade muutmine mõjub nii karmilt, siis võib vaid arvata, kui suure võimendusega võetakse positsioone olukorras, kus tagatis on suurusjärgu jagu väiksem kui võetav positsioon.
  Vandenõuteoreetikud on ka väitnud, et enne määrade muutmist on "informeeritumad" (mõned suurpangad) võtnud turul vastupidisemaid positsioone ja sellega sisuliselt väikespekulantide raha oma tasku pannud.
• Eelnevast tulenevalt on ka palju trendi jälgijaid, kes püüavad trendi suunas positsioonis olla (kuna kogu eelnevalt kirjutatud infot pole analüütiliselt nagunii võimalik omada). Need spekulandid võimendavad oma tegevusega tekkinud trende.

Eespool ütlesin, et mul tuli ühe põhjusena meelde sellest teemast kirjutada CNBC  artikli tõttu. Teine põhjus oli ka - tänane turu seis. Kogu eelneva sügise jooksul olen ma öelnud vestlustes kulla hinna tõusmisest, et see tuleb, kuid pikemas perspektiivis. Lühiajalist langust on prognoosinud ka nimekaima lainekeskuse Elliott Wave'i  analüütikud, minu arust pole nad sellest loobunud tänaseni. Mina isiklikult vähemalt lühiajaliselt prognoosin kulla hinna tõusu.

Kulla ETF-i graafik:

Graafiku peal on kahe joonega RSI divergence (RSI tõuseb kui hind langeb) ja MACD divergence. Need mõlemad signaalid lubavad hinna tõusu. Kahe peale kokku on tõenäosus küllaltki suur. Raskem on mõelda, kui kaugele hind võiks kerkida. Mingi lainete lugemisega tundub mulle võimalik, et detsembri teises pooles algas 3-laineline korrektsioon, mille 3. laine ongi praegu algamas. See ei tähenda veel pikemaajalist tõusu. Praeguses olukorras ongi küllaltki tõenäoline krediidi kokkutõmbumise ajal veel võimalik hinnasurve kulla hinnale. Samas on pikemaajaliselt tulemas hinna tõus, nii et ka algul lühikesena tunduvate tõusudega võiks kaasa sõita, sest kunagi ei tea, kui pikaks algul lühikesena tunduv "sõit" võib minna.

"Võlakuristik"

Pühad hakkavad läbi saama ja on viimased päevad ajani, mil maailma suurim majandus "võlakuristikku" ähvardab langeda. Mis siis on see "võlakuristik"?
Juba I Maailmasõja ajal, mida USA omalt poolt rahastas rahatrükiga, võeti kasutusele süsteem, et USA Kongress annab valitsusele ette piiri, mis summani riik tohib võlga võtta (nn. debt ceiling). Seda summat siis aeg-ajalt tõstetakse (kuna riik teeb küllaltki suure osa oma kulutustest laenu arvel). 2011. a. augustis oli eelmine selline hetk, mil pidi võla ülempiiri tõstma. Probleem oli siis sama nagu praegu - president ja Esindajatekoja enamus on eri parteidest. Ka siis ei saadud algul kokkuleppele, USA kaotas isegi oma AAA reitingu. Lõpuks tehti kiiruga kompromiss, mis siis 2012. a. lõpuni on lubanud neil elada. Kuna kokkulepe oli siis ajutine ja aega leiti olevat, siis kirjutati kokkulepe sellisena, et see oleks sunniks mõlemale poolele enne 2012. a. lõppu uue kokkuleppe leidmiseks - kui vahepeal midagi muud kokku ei lepita, siis tühistuvad mitmed pikalt kehtinud maksusoodustused ja mitmed kulutused jäävad tegemata.
Miks siis kokkulepe praegu vajalik on, eelarvet tasakaalustada on ju nagunii vaja?
Vajadus eelarvet tasakaalustada pole laiale massile USA-s veel kohale jõudnud. Seal riigis on seni olnud tõesti nii nagu sotsialistid Euroopas presenteerivad - valitsuse jagatavat raha on piiranud seal seni tõesti vaid Kongress. Nimelt on seni olnud võimalik pea piiramatult võlga võtta (tegelikult on see nii veel ka praegusel hetkel).
Seega praegu oodatava kokkuleppe sisu peaks muutma eelnevalt jämeda ja järsema kokku lepitud eelarve tasakaalustamise paindlikumaks ja rohkem läbimõeldumaks (mille sisu siis püütakse kokku leppida). Igal juhul on sellise kokkuhoiu mõju USA majanduse oodatavale kasvule mõõdetav protsentides.
Kas siis üldse on võimalik leida kokkuleppeid, mis oleksid valutuks lahenduseks? 
Minu arust ei ole. Võlgadega on selline probleem (nagu ka Euroopas), et kui need hakkavad probleemiks muutuma, siis on üldiselt need halvad teod juba ammu ära tehtud. Minevikku teadupärast muuta ei saa. Jääb vaid üle otsida halbade lahenduste seast see kõige vähem halb.
Lihtsustatult võib öelda, et eelnevate aastakümnetega on tarbitud seda, mida siis veel ei toodetud - seega tulevikus on vaja nii palju rohkem toota kui on võimalik tarbida. Sellest ei taha võlgu elamise propageerijad aru saada. USA president ei taha ka aru saada sellest, et praeguses juba küllaltki raskes finantsseisus ei ole kasulik võtta riigile meeletult suuri lisakohustusi tervishoiu vallas.
Mulle hakkas silma üks kommentaar veebis, mis meile peaks tuttavat olukorda kirjeldama:

Romeycare wiped out over 900 options in Mass and the same will happen nationally, in time. We will end up with National Health Care, one plan fits all, that will kill insurers and cost us serious new taxes to support the impossible bureaucracy!!! And we will have allocated care!!! Stand in line and hope the care in available before you die!!! Too bad Presidents and congressman will not have to do the same!!!

Võlgnevusest ja miks valitsuste naiivsed lootused ei täitu

Pikk, kuid asjalik, esitlus võlgade teemal. Poliitikud võiks öelda, et emotsionaalne, kuid tegelikult mitte - just kuivad numbrid ja loogika.

In his fourth appearance at AmeriCatalyst, J. Kyle Bass, founder and principle of Hayman Capital Management, takes the stage with a compelling keynote address offering candid views on the state of crippled sovereigns and the global economy, the state of the U.S. economy and sovereign debt, the bottom of the U.S. housing market, and his favored investment opportunities today.

The Truth About The "Fiscal Cliff" (How You're Getting Screwed By Washin...

Võlalagi ja võlakuristik

Seoses USA ees seisva võlalae (debt ceiling) saabumisega ja selle järel ohustava finantskuristikuga (fiscal cliff) tulevad meediat kuulates pähe imelikud mõtted. Meedia jutu järgi on need mingid segavad tehnilised faktorid, mida poliitikutel tuleb kõrvaldada ja siis edukalt edasi minna. Tegevuse edukus on mõõdetav selle piiri nihutamisega.
Kas see aga nii on? Ja kui täpselt?
Võlalagi on juba hästi ammu (I Maailmasõja ajal) paika pandud mehhanism, millega antakse valitsusele ette piir, kui palju tohib võlga võtta. Seda numbrit on lugematu arv kordi tõstetud ja ka USA riigivõlg on kasvanud hoomamatu numbrini. Sageli (kui parlament ja president on ühel meelel), on selle numbri tõstmine lihtsamalt läinud, kuid eelmise aasta augustis käis tõsine vaidlus, ei saadud õigeaegselt kokkuleppele, suured reitingufirmad alandasid ka USA reitingut ning lõpuks tehti kompromisskokkulepe, millega tõsteti piiri mingi suuruse jagu, eesmärgiga peatselt uus kokkulepe teha. Lisaks lepiti kokku, et automaatselt rakenduvad ka eelarve seisu parandavad meetmed, kui kokkulepet ei tule. Arvestades muidugi, et USA eelarvesse tuleb päris oluline osa võla võtmisest, siis on olukorras, mil uut laenu ei saa võtta, raskendatud kogu valitsussektori töö (investeeringud ja osa igapäevatööst võib seiskuda).
Ka viimastel valimistel jäi kehtima olukord, kus presidenti ei toeta parlamendi enamus. Enne loodeti, et valimistel ei teki sellist võimu jagamist - siis oleks valitsev partei oma äranägemise järgi edasi majandada saanud. Ühelt poolt on praegune olukord hea, sest sunnib tuleviku peale mõtlema ja mingeid samme astuma, et võlgnevus enam nii kiiresti ei kasvaks, probleem on aga selles, et president ei taha eriti kulutusi vähendada (eriti oma mahukate sotsialistlike projektide osas), vabariiklased ei ole nõus aga kuidagi maksude mahtusid tõstma. Need kaks soovi ei saa aga kuidagi koos rakenduda. Viimase nädala lõpul tulidki ütlemised, et optimistlikult alustatud läbirääkimised pole kuhugi viinud.
Kui aga kokkuleppele ei jõutagi? Siis on tulemas 2 valusat tagasilööki: riigi kulutusi peab piirama mahus, mille mõju on SKT-le protsentides (mitte kümnendikes), samuti tähendab see seda, et võlausaldajad hakkavad kartma oma raha tagasisaamise pärast (kuna seda on seni tagasi makstud uut laenu võttes - tegelikult uue laenuga vana asendamine ei suurenda laenusummat, mujalt tuleb maksta vaid intresse).
Tegelikult on olukord ju veel hea - hetkel on olukorra lahendus kahe valitsuspartei käes, kui aga võlgnevus veel kasvab, võib tekkida olukord, kus suurenevat võlgnevust ei soovi enam finantseerida võlausaldajad. Siis hakkavad USA riigivõlakirjad ja dollar (kui Fed neid võlakirju jätkuvalt ostab) hoogsalt langema. Nagu me oleme näinud juba Lõuna-Euroopas. Ja sel hetkel ei muuda oma poliitikute kokkulepped enam midagi.

Võla jätkuva suurendamise ja uue võlaga vana võla maksmise kohta, Föderaalreservi tegevuse ning selle muutumise kohta ajas on inglise keele oskajatele hea jutt Peter Schiffilt:

Marc Faberi presentatsioon maailma olukorrast

Tõestus, et poliitikud on võlgades riikide probleemi lahendamisel eksinud (eksimas)

Ülevõlgnevuse olukorras (nagu paljudes majanduse arengut puudutavates) on seisukohad erinevad. Asi on tegelikult selles, et olukord majanduses on harva päris must-valge - iga samm on ühelt poolt võetuna mingis mõttes hea, teiselt poolt võttes halb. On vaja teha otsus: kompromiss või valik. Võimul olevad poliitikud on teinud võlakriisis sellise valiku, et leevendada tekkinud halva olukorra mõjusid ja normaliseerida olukord tasapisi. Turusuhteid pooldavad inimesed on olnud seisukohal, et pankrotiolukord tuleks vastavalt lahendada ja lasta majandusel tänu sellele edasi areneda. Selle lähenemise kasuks räägib see, et kuigi tagasilöök tuleb kohe, on ta palju lühemaajalisem. Inimesel on talutavam (kuigi raskelt) mingi ebameeldiv olukord mõne kuu jooksul kui aastate jooksul. Väga raske on nende valikute õigsuse üle vaielda ja kohtunik olla. Asja muudab ka tagantjärele raskemaks veel see, et ellu viidi vaid üks plaan, teine jäi vaid "oleksiks".
Kindlalt saab aga võtta ellu viidud plaani planeeritud näidud ja selle, mis siis tegelikult välja tuli. Kui see midagi muud ei näita, siis vähemalt seda, et selle plaani koostajad olid ebapädevad või valetasid sihilikult.
Üks selline ajalooline info on nn. Troika poolt Kreekas tehtud prognoosid ja nende pidev muutumine, võrrelduna tegelikkuses toimunuga. Tulemuseks ongi noorte seas juba pea 60%-line töötus. Siis pole ka ime, et minnakse tänavale Molotovi kokteiliga.

Seda näitab päris hästi järgnev joonis ZeroHedge kirjutisest:

President valitud ja langus jätkub

Maailm liigub edasi languse poole. Kuigi ohud on näha ja osaliselt juba käes, ei hoolita sellest ja minnakse edasi. Vaevalt USA teine president oleks midagi palju muutnud, kuid natuke äkki ikkagi. Sellega seoses tekkis kuidagi selgus, et inimühiskond käitub ka nagu turulained - lained liiguvad möödapääsmatult ühest äärmusest teise, ei ole mitte mingit varianti selle liikumise suunda võnke keskel muuta (nagu ka kiike, mis ühest äärest on just langenud, ei saa mõistliku jõuga tasakaaluasendist sinna samasse suunda tagasi lükata - igal juhul püüab see minna tasakaaluasendist läbi teise äärmuse poole).
Väärtpaberiturul on loomulik püüda selliseid lainetusi tajuda ja omada positsioone nende suunas ning seeläbi neilt teenida. Äkki teha nii ka suhtumises ühiskonna arengutesse? Ei saa. Väärtpaberitega saab omada endale soodsat positsiooni turu mõlemapidise liikumie puhul - on vaja vaid õigel ajal aru saada, kuhu liigutakse. Inimühiskonnas on aga mõned liikumised väga valusad sadadele miljonitele - sellega on raskem leppida.
Täna käis siis väärtpaberiturult üle selle aasta suurim langus. Alles eile jutustasid paljud "spetsialistid", et Obama ja lõpmatult avatud Fedi rahakraan tagab ilusa varade hinna tõusu. Tegelikult see enam ei aita - ühte või teist pidi tuleb õnnetus lähemale. Alles hiljuti jutustasid paljud, et meil siin Põhjala külje all pole hullu, meid see nii väga ei puutu. Tänane uudis Soomest: Soome eksport vähenes septembris eelmise aastaga võrreldes 8%. Kas keegi tõesti usub, et selline asi Eestit ei puuduta? Peidame ikka pea liiva alla ja anname oma vähese finantsvõimsuse Euroopa sotsialistidele heaoluühiskonna mängimiseks.
Sel aastal sai jälgitud esimest korda sügavamalt USA valimisi. Praegu on selleks head võimalused - veebis on väga informatiivseid keskkondi, mis näitavad kogu liikumist mitte ainult osariikide, vaid ka maakondade kaupa, võrreldes veel muutusi eelmise perioodiga.
Tekkis tunne, et USA on samas demokraatia olukorras nagu Venemaa või Tallinn. Neile on iseloomulik, et valitakse sõltumata kandidaadi tegevuse edukusest ikka oma (või võimul olijat). Venemaal saaks Stalin homne päev valimistel 70-80% - hoolimata sellest, et nende endi ajaloolaste hinnangul on süüdi üle 50 miljoni inimelu kaotuses. Tallinnas võidab Savisaar ka sõltumata teda tabanud skandaalidest. USA-s ei saa president küll kolmandat ametiaega jutti olla, kuid ei ole põhjust arvata, et demokraadid on nii lollid, et ei oska järgmine kord teist mittevalget kandidaati leida, keda valivad siis pea kõik mittevalged ja ka palju valgeid, kes on veendunud võrdsuse toetajad. Võrdsus on tore asi, aga selline suhtumine on jama, kui teine pool seda üllast aadet ei jaga.
Demokraatia toimimise üheks oluliseks tingimuseks on, et valijad jälgivad hoolikalt valitute tegevust ja neid vajadusel karmilt karistavad. Juhul kui valitu muutub "puutumatuks" tekib suur õnnetus. Kuidagi on selline hirm, et midagi taolist on tekkimas ka USA-s. Ja see on Eestile (nagu kogu maailmale) palju ohtlikum, kui ebademokraatlik seis Venemaal.

Riikide võlgade kustutamine

Olen oma peas mõnda aega aretanud mõtet: mis muutuks, kui Fed tühistaks kõik tema omanduses olevad USA võlakirjad. Sel hetkel ei suureneks ega väheneks ringluses olev raha. Kui rääkida võimalusest Fed'i poolt võtta lihtsalt aegumisel vastu riigi käest laenu tagasimaksed ja uusi võlakirju mitte osta, siis see tooks kaasa meeletu majanduse kokkutõmbumise.
Välismaiseid võlgu (eravõlgu) peaks muidugi teenindama, muidu tuleb suur usalduse kaotus.
Kuni tänaseni pole ma sattunud selliseid mõttekäike meedias lugema, kuid täna oli FT-s (küll Ühendkuningriigi baasil) järgnev artikkel.

CDS-d Kreeka puhul

Kreeka võlakriisis on üheks olulisemaks teemaks CDS-d. Need on väärtpaberid, mis peaksid igaüks mingile summale pakkuma kindlustust selleks puhuks, kui võlakirjade väljaandja oma kohustusi ei täida.
Euroopa poliitikud on teinud kõik neist oleneva, et sündmusi ei deklareeritaks nn. default'iks, mis tähendaks, et CDS-d kuuluksid väljamaksmisele. Sel oleks suur mõju paljudele suurtele pankadele. Selle otsuse teeb organisatsioon nimega ISDA. See asi kõlaks veel normaalselt, kui ISDA liikmeteks ei oleks suurimad pangad. Need samad pangad on andnud välja (müünud) meeletu koguse CDS-e, saades selle eest raha. Nüüd sõltub nende enda otsusest, kas see kindlustus ka välja makstakse.
Normaalses maailmas tõlgendataks selliseid tegevusi pettusena ja vastutavad isikud veedaksid päris pika aja trellide taga. Nüüd on aga valitsused nende toetajateks.






Aga poliitikud teevad seda ju selleks, et tagada stabiilsus ja rahva heaolu?
Kogu Euroopa (ja mitte ainult) ühiskonna tegutsemise aluseks juba antiikajast on olnud põhimõte, et lepinguid tuleb täita. Kui neid põhimõtteid hakatakse muutma, siis sel on üleüldiselt prognoosimatud tagajärjed.
Jättes kõrvale muu ühiskonna tegevused, mõtleme võlakirjade peale.
Üks oluline faktor, miks investeeritakse võlapaberitesse ja neid peetakse riskivabaks, on see, et neile saab osta peale riskikindlustuse. Kui seda ei saaks, siis paljud investorid võlakirjadesse ei investeeriks. Nüüd siis tahetakse tõestada praktikas, et eurovõlakirjadesse investeerimisel see kindlustus ei tööta.
Siit tõusetub küsimus: miks peaks tulevikus keegi mõistlik investor ostma euroala võlakirju, kui on loodud pretsedent, et valitsuste aktiivsel toetusel jäävad need tagasi maksmata ja samas ei maksta välja ka kindlustust?

Fed oli 2006. aastal teadlik elamuehituse aeglustumisest

FT avaldas jutu, milles vanade protokollide põhjal tuuakse välja, et Fed oli juba 2006. aastal teadlik elamuturu jahenemisest ja sellest, et sellel tegutsevad ettevõtted vähendavad tõõjõudu. Sellest hoolimata peeti kinnivara laenude turgu tugevaks.
Kokkuvõttes ei suudetud midagi ära teha, et tulevat krahhi ära hoida. See on järjekordne tõestus, et majanduse stimuleerimine ja pidurdamine teadlikut ei ole kunagi õnnestunud ning mõistlik oleks seda võimalikult vähe teha - turg on vabalt tegutsedes selles osas efektiivsem.

Kuidas väljuda võlaspiraalist?

Nüüd on siis Euroopa liitunud nendega, kes kavatsevad võlaprobleemist väljuda rahatrüki abil. Iseenesest ei ole oluline, kas romaani riigid kavaldasid Saksamaa üle või oli see ühine plaan, milles saksa poliitikud saavad teha näo, et nad ei nõustunud EKP poolt raha trükkimisega ja selle riikidele laenamisega. Igal juhul on džinn pudelist välja lastud ja ta ei taha sinna kuidagi tagasi minna.

Lühiajaliselt on selline tegevus muidugi leevendus. Euroopa riigid ei suutnud mingeid reaalseid samme teha ei pankade (siis seal olevate hoiuste ja muude nõuete) turvamisel ega ka stabiilsusprogrammi (EFSF) rahade rakendamisel. Maksumaksjale ongi nii äkki vähemalt selle koha pealt parem, sest EFSF on garanteerinud vist ainult mõned kümned miljardid. Võib-olla on praegune suundumus osaliselt Euroopa probleemidelt mujale (kes on järgmine, kas Ühendkuningriigid?).

Raha pakkumise selline järsk tõstmine viib paigast ära tasakaalu raha pakkumise ja nõudmise vahel. Hakatakse tegema investeeringuid, mis normaalse majandusliku tasakaalu puhul pähegi ei tuleks. Röövitakse säästjaid, kuna nende säästude väärtus väheneb (see on mõnes mõttes isegi hea Eestile, kuna siin noore majandusena suured säästud puuduvad). Säästjate ebaõiglane kohtlemine viib säästmise vähenemiseni ja võimendatud tarbimiseni tarbimisühiskondades.

Kogu sellise rahatrüki juures tuli pähe küsimus, millal ja kuidas seda suunda muuta võiks? See on selline magus ja kerge tee, et poliitilist tahet sellelt kõrvale astumiseks on raske leida. Loogika ütleb, et nagu võlariigid hakkasid kokkuhoiu peale mõtlema alles siis, kui pankrot juba päris ukse taga oli, hakatakse raha trüki problemaatilisuse peale mõtlema siis, kui enam trükitud raha ei usaldata. Usaldamine ei ole stiilis "usalda - ei usalda". Küsimus on ikka pigem selles, et mida usaldatakse rohkem. Olukorras, kus kõik maailma juhtivad majandused on rahatrüki teel, ei ole alternatiivi. Usaldatakse ikka suurte majanduste rahasid. Väikesed ei saa selles protsessis kuidagi teistmoodi käituda. Tuletame meelde Šveitsi frangi suurt tõusu suvel, mis riigi eksporti tõsiselt halvas. Tulemuseks pidi ka Šveitsi keskpank ütlema, et vajadusel antakse lisaraha turule, et see ei läheks euro suhtes üle teatud taseme kallimaks. Ka Hiina, kuigi palju suurem majandus, on samas olukorras - kui nad oma valuutat juurde ei emiteeri, siis ei suuda nad midagi eksportida. Sellel on halvad sotsiaalsed tagajärjed.

Kust võiks siis tulla raha, mille väärtus säiliks?
Esimene variant on eraviisiliselt emiteeritud raha. Selle puhul tekib muidugi küsimus, et millega see raha seotakse, kuidas tekib selle raha vastu usaldus. Eraviisiliselt emiteeritud rahaga ei saa muidugi siduda osalise reserviga pangandust (selle reguleerimine eeldab riigi käes olevaid vahendeid), loomulikult üritavad riigid sellise konkureeriva (ja emiteerimistulu vähendava) süsteemi vastu igatpidi võidelda.
Teine variant oleks, kui mingid riigid või riikide ühendus looks sellise raha. Esimese mõttena tuleb pähe naftat eksportivate riikide (näiteks OPEC-i) raha, milles kokkulepitult naftat müüma hakataks. Selline variant oleks päris mõeldav. Ühelt poolt on neil riikidel huvi saada varsti lõppeva nafta eest tasuks midagi kindlamat kui USA dollareid. See, mida ostu eest saadakse pole aga esmaselt oluline - oluline on ikkagi, kuhu säästud panna. Kui need peab ikka dollariteks vahetama ja USA võlakirju ostma, siis pole ju mingit suurt vahet. Samas on nafta lõppemisel sellise raha kate kadumas. Lisaks on veel lähiajaloost näha, et kõiki, kes midagi sellist soovivad, kiputakse "demokraatia kaitseks" pommitama.

Võib-olla suudavad keskpangad raha pakkumist reguleerida?
Näiteks USA Föderaalreservi retoorika on olnud senimaani, et neil on võimalusi ja vahendeid raha pakkumise vähendamiseks. Jätame kõrvale nende võimaluste olemasolu ja oskuse neid õigel hetkel kasutada. Kujutame ette, et majandus hakkab suure likviidsuse olukorras kasvama kiiremini, panganduses tekib stabiilsus ja laenuandmine (sellega ka raha võimenduse kordaja ehk tegeliku rahamassi määraja) suureneb. Õpiku makromajanduses oleks see koht keskpangal endapoolset lisaraha turult tagasi võtta. Praktikas tekib aga sel momendil, mil majanduse tsükli seisust tulenevalt tavaliselt intress nagunii kerkib, üks suur takistus - riikide võlad. Riigid ei saa lubada intressi kasvu, sest siis ei suudaks nad enam oma võlgade intressi tasuda. Põhimõtteliselt on siis kaks variati:
* hoida intressi kunstlikult all, millega lastaks tekkida hüperinflatsioonil ja raha väärtuse langusel;
* lasta intressil tõusta ja lasta riigid pankrotti.
Kumbki neist variantidest ei ole vastuvõetav. Tõenäoline on, et tekib midagi sellist, nagu eelmise sajandi esimese poole hüperinflatsiooni järel.

Bürokraatlik lähenemine

Eelmise nädala Euroopa riigijuhtide kohtumisel lepiti muu hulgas kokku pankade kapitaliseerimises. Iseenesest on see väga oluline küsimus - põhiline oht, mida turul nähakse, on see, et riikide võlakirjade väärtuste langedes võivad ka pangad hakata maksejõuetuks muutuma. Mis omakorda levib edasi teistele pankadele ja muudele finantsasutustele. See probleem on teada olnud juba eelmisel aastal, samas mingeid tõsiseid samme pole astutud. Võlakriisi lahendusvariantide sees on pankade kapitaliseerimisele pööratud tähelepanu ka Ausa Poliitika märtsis pakutud võlakriisi lahenduse mehhanismis.
Tundub, nagu oleks ka poliitikud jõudnud omadega sinnamaale, kus teised on juba ammu olnud. Kas ikka on?

Täna tuli mulle pähe mõte, et iseenesest lahendatakse nagu sama probleemi. Lahenduse teostus on aga bürokraadil ikkagi väga erinev "normaalselt mõtlevast" inimesest:
* Eurobürokraadid kirjutavad ette omakapitali nõuded, mida pangad peavad suurendama mingiks tähtajaks. Kui need on suurendamata, siis ähvardatakse riiklikult sekkuda ja jõuga pankasid kapitaliseerida. Pange tähele: ei ole oluline pankade maksevõime, samuti see, kas pankade võlakirjainvesteeringud on tehtud USA või Itaalia võlakirjadesse. Hindamine ja karistamine on pandud bürokraatidele.
* Ausa Poliitika skeemis on asi lihtsam: on paika pandud reeglid (kui olukord viitab panga likviidsusprobleemidele), mille puhul sekkub riik (stabiilsusfond), võtab üle panga omanduse (või osa sellest) ettemääratud reeglite järgi ja kapitaliseerib panga. Selle skeemiga ei määra tegutsevale ja likviidsele pangale ette ametnikud, mida peaks tegema. Otsuse tegemine on jäetud panga omanikele. Neile öeldaks, et "Te tegite vigu võlakirjadesse investeerimisel, teil on praegu aega veel asja parandada. Kui te seda ei suuda teha, siis kaotate te rahaliselt."
Kahe skeemi võrdlemisel on näha, et poliitikute kehtestatava puhul määravad ametnikud, kuidas peaks pankasid juhtima. Teise puhul jäetaks see kohustus pankade juhtidele, öeldes samas, et juba on tehtud vigu ja nüüd peab olema väga hoolikas, muidu läheb see pankade omanikele kalliks maksma. Kumb süsteem töötab paremini? Päris kindlalt turumajanduslik, milles pankade omanikud pankasid juhivad.

Vastu võib vaielda, et pankade juhid on väga palju vigu teinud ja miks me peaks uskuma, et nüüd neid vähem tehakse? Aga seepärast, et pankade omanikel on majanduslik huvi praegusest raskest olukorrast võimalikult väikeste kahjudega välja tulla. Ise küsiks vastu: kui pangad tegid halbu investeeringuid, siis kes neid, isegi seadusandlikult, sundis selliseid otsuseid tegema? Ikka poliitikud ja bürokraadid. Kes siis veel kirjutas regulatsioonidesse, et Kreeka ja Saksamaa võlal on ühesugune risk, ümmargune 0.
Asjal ei ole vaid metoodiline erinevus, mida võiks hea tahtmise puhul pidada "maitse asjaks".

Sellega on seotud ka makroökonoomiline sisu:
Paljud lõdva rahapoliitika (ehk rahatrüki) pooldajad seletavad pidevalt, et võlgade vähendamine praeguses majanduslikus madalseisus kokkuhoiu teel vähendab omakorda majanduskasvu. Sellega saab ainult nõustuda - kokkuhoidu oleks pidanud tegema siis, kui majandusel hästi läks. Aga mis siis jäi tegemata, tuleb nüüd ära teha.
Aga tagasi pankade juurde: kõigile pankadele ühetaoliselt suuremate kapitalinõuete kehtestamine vähendab laenu andmist. Kui raske on see majandusele, võiks küsida ka nende paljude Eesti ettevõtjate käest, kellel kriisi ajal ostjad iseenesest "ära ei kadunud", kuid pangad tahtsid vähendada laenusid, püüdsid lõpetada käibe- ja arvelduskrediite. Praegusel hetkel kirjutavad selliseid otsuseid ette Euroopa riigijuhid.

Euroopa lõhenemas

Euroopa tippkohtumiselt on info avaldatud. Esmane kokkulepe eelarvete piiramise osas on saavutatud euroriikide osas, selle jõustamine on pikem ja omaette küsimus. Igal juhul võib öelda, et tunneli otsast on valgus paistmas.
Turud on ka asja suhtes mõõdukalt positiivsed. Turgude mõõdukust tuleb hinnata selles kontekstis, kus nad tegutsevad - turul kauplejad on viimase mõne aasta jooksul harjunud sellega, et Fed külvab turud rahaga üle, mida siis vastavalt oskustele ja võimalustele üritatakse oma tasku panna. Igal juhul pole see keskmise inimese ja majanduse üldise arengu seisukohalt kasulik. Euroopa osas on samuti turgude lootus, et ECB maksaks kinni kõik kahjumid, mida investorid ja kauplejad on riikide võlakirjadega kaubeldes saanud.
Selle kokkusaamisega seoses tuli mulle aga pähe mõte, et praegu on algamas arengud, mis viivad peale euroala võlaprobleemi stabiliseerumist Euroopa teiste valuutade ja neid kasutavate riikide kriisini. Siin taga on lahknevus, mis on suudetud tekitada EL ja euroala vahel. Ühelt poolt on EL viinud liigse suveräänsuse kaotuseni, mis on ka üks väidetav Suurbritannia vastuseisu põhjus - Suurbritannia tahaks välistada teda nii valusalt puudutavate regulatsioonide tekitamise oma finantsteenuste suhtes. Siin on põhjuseks EL-u muutumine bürokraatlikuks struktuuriks, minnes laiali oma esmasest otstarbest: vaba turg erinevatele kaupadele ja rahale. See kirvena õhus rippuv pangandusmaks on järg sellele, mis üle 200 aasta tagasi Prantsusmaalt maailma laiali saadeti ja mille hinda võib arvestada 100 miljoni inimelu suurusjärku.
Teine, mitte nii üllas põhjus avaldamiseks, on see, et mitteeuromaad püüavad säilitada endale võimalust oma tegevust rahatrükiga finantseerida. See on naiivsus, mis tasub ennast kunagi kätte. Peale tähelepanu ärapöördumist euroalalt otsivad turud endale uut "ohvrit".
Lootust rahatrükiga järgmiste valimisteni oma elu kergendada on raske poliitikutel piirata. EL-i bürokraatia ja liimesriikide suveräänsuse piiramise osas aga saab ja peab samme astuma. EL on loodud mingi majandusliku eesmärgiga ja selleks vajalikku tegevust tuleb ka teha. EL ei ole loodud tuhandetele bürokraatidele mugavaks äraelamiseks, kuigi nad ise püüavad kogu oma jõuga tõestada bürokraatia vajadust. See on vale tee, mis ei too midagi head.

Mis sel nädalal Euroopas ikkagi juhtub?

Euroopa tippkohtumine on ikka veel käimas. Lõplikku informatsiooni peab ootama veel ilmselt vähemalt reede (tegelikult juba täna) õhtuni.
Täna tegi avalduse Euroopa Keskpanga (ECB) uus juht Draghi. Baasintresi vähendati küll veerandi protsendi võrra, kuid panga president ütles otse välja, et massiivset (ja valimatut) võlakirjade ostu ECB poolt ei tule, kuna see pole kooskõlas selle regulatsiooniga. Samal põjusel ei finantseeri keskpangad ka IMF-i, et see annaks laene hädas riikidele (see on üks välja pakutud JOKK-skeem ECB otsesest laenuandmise keelust möödahiilimiseks). Iseenesest on need otsused ja väljaütlemised väga õiged, kuigi nad oleks võinud juba üle aasta tagasi tulla.
Küsimus on, et miks nii konkreetne avaldus tuli praegusel murrangulisel hetkel? Börsid kukkusid täna mitu protsenti.
Mõeldes võimalike põhjuste üle, tuleb pähe kaks mõtet:

* ECB-s on jõutud arusaamisele, et olemasoleva õigusliku raamistiku raames ei saa nende võlakirjade ostu võitlus turgudega olla edukas ja tõmbutakse tagasi. Küsimus jääb ikkagi, et miks seda nii otseselt pidi tunnistama just täna? Kui see nii on, siis on Euroopas ikka täiesti peata olek ja ees suured vapustused;

* Teine, mulle esmapilgul kuidagi loogilisem variant on see, et Draghi töötab kokku suurriikide juhtidega, eeskätt Merkeliga. Üldiselt on oma lühikese ametisoleku aja jooksul Draghi jätnud mulje, et ta tegutseb mõistlikumalt kui Trichet. Kõhklus on samas ikka üleval tema koduriigi tõttu, kuid kuidagi tundub, et ta on lähemal Saksamaale.
Mida siis see kokkutöötamine endast kujutab? Tänaseni lootis meedia, turud ja ilmselt ka Äpu-riikide juhid, et tuleb see paljureklaamitud "Big Bazooka", mis kõik probleemid nagu käega pühib. ECB kontrollimatut rahatrükki on promonud ka mitmed meie kohalikud targad. Rahatrükk USA stiilis ei olekski isegi mingi väga suur õnnetus (mina ei usu, et see inflatsiooni nii väga mõjutaks - kõlan juba nagu Bernanke), kuid sellel asjal on üks väga suur AGA. See on nimelt see, et kui USA-s raha trükitakse, siis läheb see kogutud väärtus (mis iseenesest on nagu kogutud "nähtamatu" maks) ühe riigi kulutuste katteks. Kuidas see oleks aga Euroopas? Maksu kogutaks kogu Euroopas, kuid kogutud maks antaks osade riikide kasutada? See ei kõla hästi ja sellele loodetavasti toetust kunagi taha ei saada. Mina pole tänase päevani näinud ühtegi ettepanekut, kuidas seda probleemi praktikas lahendada. Alati on võimalik mingi valem välja mõelda, mis oleks enam-vähem õiglane ja tagaks pikemas perspektiivis kontrolli ka raha hulga üle (imselt ca 10 minutiga kirjutaks mingid reeglid ka ise kokku), kuid Euroopas ei suudeta rakendada isegi palju lihtsamaid reeglistikke. Seega selle peale loota pole mõtet.
Mida siis võib-olla tahtis Merkel? Asi on lihtne: Euroopa riikide juhtidel tuli ära lõigata lootus, et asja saab veel venitada ja "keegi teine" tuleb ja lahendab nende probleemid. See on nagu ämber külma vett, mis paljud peaks reaalsusele lähemale tooma.

Kui nüüd riigijuhid tulevad mõistusele, kas siis saab kõik korda?
Igasugune, ka kõige mõistlikum tegevus saab eelarvete mõttes tulemust anda alles 2013. aastal (ka see on väga optimistlik). See hakkaks puuduva raha osas mõju avaldama alles siis. Olles realist, tuleb arvestada, et mingi uus mehhanism ei saa käivituda hetkega, antakse ikka ka mingi üleminekuaeg. Seega isegi kõige optimistlikuma stsenaariumi järgi jääks olemasolev võlasumma, millel pole katet (minu hinnangul ca 2 triljonit), lisaks järgmise paari aasta ülekulutused. See on vaja ikkagi kuidagi finantseerida.
Siit tuleb järgmine mõte: kunagi hakkab ECB ikkagi raha trükkima. Enne seda peavad riigid jõustama eelarve kontrolli kokkulepped, siis hakatakse äkki mõtlema rahatrüki reeglite peale.
See kõik on lootusetult hiljaks jäänud ja on praegu noa teral käimine. Tõenäosus sellelt noa teralt maha kukkuda ja ennast lõigata on väga suur. Tegelikult oleks pidanud vajalike samme astuma juba üle aasta tagasi, siis oleksid ka turud rahulikumad püsinud. Samas, ilmselt polnud siis võimalik saada neile sammudele Euroopa riikide toetust taha.

Kas riigipankade valuutaswap on vaid positiivse mõjuga

Täna, börsipäeva alguses tuli uudis, et paljud maailma keskpangad aitavad ECB-l pankadele likviidsust juurde anda. Turud võtsid uudise vastu väga positiivselt: indeksid olid juba avamiseks ca 3% üleval, sulguti üle 4%.
Kas selline dollaripõhine krediit aitab pankasid? Loomulikult läheb raha odavamaks neile pankadele, kes vajavad dollaripõhist finantseerimist. Samas enamus välja antud laenudest on europõhine. Olles lõpuni korrektne, ei tohiks pangad dollariga finantseerida eurodes väljalaenatavat raha. Eurodes likviidsus peaks olema pankadele ka väga kergelt saadaval. Samas laenu hinna alla surumine võib luua olukorda, kus Euroopa pankadel on liiga palju dollaripõhiseid kohustusi. Mingil hetkel võib see tunduda mitte nii ohtlik, kuid kui Euroopa peaks ikkagi hakkama raha juurde trükkima ja sellega euro kurssi alla viiks, oleks jälle probleem üleval. Mõistlikult võttes ei tohiks seda ohtu olla, pangad peaks ju natuke oma tegevuses mõtlema, kuid sama asi oli ju ka Euroopa riikide võlakirjadega, mille puhul oli ammu selge, et need olid riskised, ometi on pankade jaoks seda riski üleval ülearu,
Reutersi jutt valuutaswapi kohta.