Kuidas väljuda võlaspiraalist?

Nüüd on siis Euroopa liitunud nendega, kes kavatsevad võlaprobleemist väljuda rahatrüki abil. Iseenesest ei ole oluline, kas romaani riigid kavaldasid Saksamaa üle või oli see ühine plaan, milles saksa poliitikud saavad teha näo, et nad ei nõustunud EKP poolt raha trükkimisega ja selle riikidele laenamisega. Igal juhul on džinn pudelist välja lastud ja ta ei taha sinna kuidagi tagasi minna.

Lühiajaliselt on selline tegevus muidugi leevendus. Euroopa riigid ei suutnud mingeid reaalseid samme teha ei pankade (siis seal olevate hoiuste ja muude nõuete) turvamisel ega ka stabiilsusprogrammi (EFSF) rahade rakendamisel. Maksumaksjale ongi nii äkki vähemalt selle koha pealt parem, sest EFSF on garanteerinud vist ainult mõned kümned miljardid. Võib-olla on praegune suundumus osaliselt Euroopa probleemidelt mujale (kes on järgmine, kas Ühendkuningriigid?).

Raha pakkumise selline järsk tõstmine viib paigast ära tasakaalu raha pakkumise ja nõudmise vahel. Hakatakse tegema investeeringuid, mis normaalse majandusliku tasakaalu puhul pähegi ei tuleks. Röövitakse säästjaid, kuna nende säästude väärtus väheneb (see on mõnes mõttes isegi hea Eestile, kuna siin noore majandusena suured säästud puuduvad). Säästjate ebaõiglane kohtlemine viib säästmise vähenemiseni ja võimendatud tarbimiseni tarbimisühiskondades.

Kogu sellise rahatrüki juures tuli pähe küsimus, millal ja kuidas seda suunda muuta võiks? See on selline magus ja kerge tee, et poliitilist tahet sellelt kõrvale astumiseks on raske leida. Loogika ütleb, et nagu võlariigid hakkasid kokkuhoiu peale mõtlema alles siis, kui pankrot juba päris ukse taga oli, hakatakse raha trüki problemaatilisuse peale mõtlema siis, kui enam trükitud raha ei usaldata. Usaldamine ei ole stiilis "usalda - ei usalda". Küsimus on ikka pigem selles, et mida usaldatakse rohkem. Olukorras, kus kõik maailma juhtivad majandused on rahatrüki teel, ei ole alternatiivi. Usaldatakse ikka suurte majanduste rahasid. Väikesed ei saa selles protsessis kuidagi teistmoodi käituda. Tuletame meelde Šveitsi frangi suurt tõusu suvel, mis riigi eksporti tõsiselt halvas. Tulemuseks pidi ka Šveitsi keskpank ütlema, et vajadusel antakse lisaraha turule, et see ei läheks euro suhtes üle teatud taseme kallimaks. Ka Hiina, kuigi palju suurem majandus, on samas olukorras - kui nad oma valuutat juurde ei emiteeri, siis ei suuda nad midagi eksportida. Sellel on halvad sotsiaalsed tagajärjed.

Kust võiks siis tulla raha, mille väärtus säiliks?
Esimene variant on eraviisiliselt emiteeritud raha. Selle puhul tekib muidugi küsimus, et millega see raha seotakse, kuidas tekib selle raha vastu usaldus. Eraviisiliselt emiteeritud rahaga ei saa muidugi siduda osalise reserviga pangandust (selle reguleerimine eeldab riigi käes olevaid vahendeid), loomulikult üritavad riigid sellise konkureeriva (ja emiteerimistulu vähendava) süsteemi vastu igatpidi võidelda.
Teine variant oleks, kui mingid riigid või riikide ühendus looks sellise raha. Esimese mõttena tuleb pähe naftat eksportivate riikide (näiteks OPEC-i) raha, milles kokkulepitult naftat müüma hakataks. Selline variant oleks päris mõeldav. Ühelt poolt on neil riikidel huvi saada varsti lõppeva nafta eest tasuks midagi kindlamat kui USA dollareid. See, mida ostu eest saadakse pole aga esmaselt oluline - oluline on ikkagi, kuhu säästud panna. Kui need peab ikka dollariteks vahetama ja USA võlakirju ostma, siis pole ju mingit suurt vahet. Samas on nafta lõppemisel sellise raha kate kadumas. Lisaks on veel lähiajaloost näha, et kõiki, kes midagi sellist soovivad, kiputakse "demokraatia kaitseks" pommitama.

Võib-olla suudavad keskpangad raha pakkumist reguleerida?
Näiteks USA Föderaalreservi retoorika on olnud senimaani, et neil on võimalusi ja vahendeid raha pakkumise vähendamiseks. Jätame kõrvale nende võimaluste olemasolu ja oskuse neid õigel hetkel kasutada. Kujutame ette, et majandus hakkab suure likviidsuse olukorras kasvama kiiremini, panganduses tekib stabiilsus ja laenuandmine (sellega ka raha võimenduse kordaja ehk tegeliku rahamassi määraja) suureneb. Õpiku makromajanduses oleks see koht keskpangal endapoolset lisaraha turult tagasi võtta. Praktikas tekib aga sel momendil, mil majanduse tsükli seisust tulenevalt tavaliselt intress nagunii kerkib, üks suur takistus - riikide võlad. Riigid ei saa lubada intressi kasvu, sest siis ei suudaks nad enam oma võlgade intressi tasuda. Põhimõtteliselt on siis kaks variati:
* hoida intressi kunstlikult all, millega lastaks tekkida hüperinflatsioonil ja raha väärtuse langusel;
* lasta intressil tõusta ja lasta riigid pankrotti.
Kumbki neist variantidest ei ole vastuvõetav. Tõenäoline on, et tekib midagi sellist, nagu eelmise sajandi esimese poole hüperinflatsiooni järel.

Ei saa öelda, et hoiatanud oleks vaid mõned üksikud inimesed nagu Schiff - need jutud kõlasid europarlamendis

Viskame aga võlgades majandusse raha juurde

Täna tuli uudis, et keskpangad viskavad turule pankade kätte suure koguse dollareid. Loomulikult tõi selline samm lühiajaliselt kaasa turgude tõusud. Tüüpiliselt sellistele tegevustele, ei ole kerge leida infot, kes neid laene tagab. Ei ole ju eriti tõenäoline, et muud, kui Euroopa, keskpangad riski finantseerida pankasid, mille bilanssides on palju katteta võlakirju, enda peale võtavad. Eks see selgub kunagi hiljem. Kindel aga on, et kuna kahju on juba tehtud ja seda ei soovita kuidagi maha kirjutada, siis "loobitakse ahju" järjest rohkem maksumaksja raha. Eks see tuleb kas otsese tagasimaksena või inflatsiooni teel lihtsatel inimestel kinni maksta. Küsimus on muidugi EKP tegutsemise juriidikas: kui neil on keelatud raha tühjast juurde trükkida, kuidas siis on garanteerimisega. Kuidagi sarnane on see selle jutuga, mida meie finantsgeeniused alles hiljuti rääkisid: me ei anna ju raha, vaid ainult garantii.
Sellise tegevuse toetajad (sageli need, kel on mingid osalused selles samad tobedas finantseerimisskeeemis või kes on börsidel panustanud sellise turu tõusu peale) ütlevad nüüd, et väga tore, lõpuks käituvad keskpangad resoluutselt, nii stabiliseeritakse turge. Tegelikult selline tegevus probleemi põhjuseid ei paranda, vaid süvendab neid. Täna oli artikkel FT-s väidab, et Jürgen Starki lahkumise põhjuseks ECB-st sai seesama operatsioon. Selles asjas osalemine on ilmselt vastuvõetamatu kõigile, kes soovivad, et raha mingitki väärtust omaks.
Ei kujutagi ette, millal lõpuks tõsise võlgnevuse vähendamiseni jõutakse. Liiga palju on juhtivatel positsioonidel inimesi, kelle jaoks ei ole määravaks parem tulemus rahvale. Sellise kontrollimatu tobeduse puhul tundub, et näiteks Saksamaal tekib päris tõenäoliselt soov latiinode ja muude lõunamaalaste valuutast kaugeneda.
Täna kirjutati ka artikkel USA hüpoteekide refinantseerimise probleemidest. Selleks on võimalik saada raha viimase aja kõige odavama intressiga, valitsus loodab, et see lahendab kinnisvarakriisi. Ometi refinantseerimist ei toimu soovitud määral. Milles siis asi? Probleem on selles, et kinnisvara hindade kukkumisest tingituna on võimalike laenajate omavahendid nii väikesed, et laenu ei suudeta võtta. Selle ebaterve olukorra säilitamise nimel on kõvasti pingutanud riik ise.

Veel:
Martin Wolf'i artikkel FT-s
Süüdistus sakslastele, et üritatakse eurot hukatusse saata

Fed'i avaldus

Parafraseerides Fed'i: "Me oleme valmis pikema aja vältel takistama turumajanduse toimimist."
Oma kommentaar:
- "Küürakat parandab ainult haud."
- "Rahvas väärib oma valitsejaid."
- "Apteegist mõistust osta ei saa."



- Posted using BlogPress from my iPhone

Maailm võlgades

Uudised erinevatest suurte võlgade käes maadlevatest riikidest on juba igapäevane asi. Meid puudutab kõige lähemalt Euroopa. Poliitikud kinnitavad, et kõik on kontrolli all, teeme valmis suure Stabiiluse Mehhanismi ja kõik on korras. Samas pole nad isegi teoreetiliselt välja toonud arvutusi, mis näitaksid plaani, kuidas võlgades riigid hädast välja tuleksid. Vägisi jääb mulje, et tegemist on vaid pettusega, mllega päästa enda valimissponsoreid ja loodetavasti saada hea valimistulemus veel ka järgmistel valimistel. Seejärel tulgu aga kasvõi veeuputus. Vastukaaluks poliitikute juttudele on paljude analüütikute jutud, mis ühelt poolt räägivad, et võlgades riigid ei tee piisavalt, et oma võlgnevust vähendada, teiselt poolt on küllaltki lihtne näha, et isegi kui neis riikides algaks kohe meeletu säästmine, pole krahhi võimalik ära hoida. Tahaks siin öelda, et säästmine ei ole mitte oma puudujäägi vähendamine, vaid eelarvete ülejääk, mis võimaldaks võlataset vähendama hakata. Erinevalt poliitikutest, kes ei suuda oma valedele mingeid numbreid taha panna, on küllaltki kerge näidata, millises õnnetuses on suure võlakoormaga riigid (tegelikult ka ettevõtted ja inimesed - seega ruttu kokku hoidma) juba nähtavas tulevikus.
Euroopas on jutuks Kreeka, Iirima, Portugali ja Hispaania probleemid. Kreeka 10-aastaste riigi võlakirjade tootlus on hetkel üle 15%, Portugalil pea10%, Iirimaal üle 10%, Hispaanial 5,3%, Itaalial 4,7%. Sellise intressiga ei tahaks keegi eriti suuremat laenu võtta. Portugal ongi juba, hoolimata suurest poliitilisest vastuseisust, teiste Euroopa riikide poole pöördunud abi paludes. See on mõnes mõttes ajalugu, kuigi Euroopa abilaenu saamine ei muuda ühtegi neist riikidest veel säästlikuks ega lahenda probleemi, vaid lükkab selle lihtsalt edasi.
Kogu maailm hoiab mõnes mõttes hinge kinni ja ootab, millal murdub Hispaania. Eriti pole küsimus, kas see juhtub, vaid millal. Hispaania on aga juba võrreldes eelmiste hädalistega nii suur, et tema päästmine on juba suurem probleem. Selleks ajaks loodabki Euroopa, et kõik on appi tulemas, ka pisike Eesti. Mis aga juhtub siis, kui tekivad probleemida mõnel suurel Europpa riigil, mille õlul praegu päästmine on. Selge ju on, et lisalaenude jagamine võlglastele muudab rahaturge vähema pakkumise ja seeläbi suurema intressi suunas - mis omakorda loob probleeme ka praegu veel aitajateks olevatele riikidele endile. Märtsi lõpus tuli maailma juhtiva investeerimispanga Goldman Sachsi Varahalduse juht välja väitega, et tegelikult on Pranstusmaal asjad veel halvemad kui Hispaanias. Jutt selle kohta. Kui ka Prantsusmaa peaks kukkuma (ja mida rohkem praeguse skeemiga teisi päästetakse, seda rutem see juhtub), siis kes jääb teisi päästma? Kas Saksamaa üksi? See kõlab väga tobedalt ja ebausutavalt. Selle peale peaks poliitikud, kes ka meil läbimõtlematut Stabiilsuse Mehhanismi peale suruvad, ruttu mõtlema, muidu on hilja.
Niipalju siis Euroopa olukorrast. Mis aga toimub maailma suurima majandusega? Tooksin mõned numbrid, mille võimalikust toomisest eespool kirjutasin. USA riiklik võlg on lähenemas 14,5 triljonile dollarile. Eelarve tulud sel aastal on aga ca 2,2 triljonit dollarit. USA 10-aastaste riigvõlakirjade tootlus on aga ajalooliselt olnud ka ca 14%, seda siis, kui raha juurdetrükk polnud sugugi nii suur kui praegu. Võib pidada pea loodusseaduseks (nagu gravitatsioongi - st. et ülesvisatud kivi ei lenda Kuu peale, vaid kukub alla tagasi), et käesoleva laine hari ei saa mitte madalam olema. Selgelt on USA-le laenamises pettunud ka suuremad väliskrediteerijad Hiina, Jaapan, India jm.
Mida tähendaks aga intress 14% USA praeguse võlakoormuse juures? See tähendaks, et pea 2 triljonit dollarit aastas kuluks vaid intressi maksmisele. Seda ilma ühegi riigile vajaliku muu kulutuseta. See on aga üle 90% riigi kõigist tuludest (2,2 triljonit dollarit). See ei ole ju mõeldav variant. USA on küll maailmas ainulaadses olukorras, sest tema võib ainsana sisuliselt juurde trükkida raha, mida laenata. Probleemiks võib kujuneda vaid see, et ei juurdetrükitavat, ega juba praegu ringluses olevat raha ei taha ühel hetkel enam keegi vastu võtta.
Mis oleks siis lahendus? Võlgades riigid peavad hakkama säästma, s.t. vähem kulutama, kui on nende tulud. Kui sellega ei tegeleta kiiresti, on tulemas suured vapustused. Õhtumaad kaotavad oma positsiooni maailmas. USA-l ei ole tegelikult muud võimalust, kui minna meiega sarnasele maksustamisprintsiibile - tarbimise maksustamisele tulu asemel (maailma majanduse kasvamine tarbimise arvelt pole teiselt poolt piiratud ressursside tõttu nagunii jätkusuutlik praeguse Maa rahvaarvu juures). See ei ole aga vähemalt praegu poliitiliselt mõeldav. Kui seda aga piisavalt ruttu ei tehta, siis kaob maailmast vanade impeeriumite kombel ka praegune superimpeerium USA.

Populism surub hävingusse.

Mulle sattus Yahoo all ette arvamuslugu, milles pole küll midagi väga uut välja toodud, kuid on arutletud selle üle, kuidas USA presidendi populismist tingitud käitumine võib maailma päris suurde hävingusse saata.
Võrdlust on alustatud BP naftakatastroofist ja USA presidendi käitumisest sellega seoses. Sellel juhul pole lähtutud sellest, et tegu on õnnetusega, mis oleks võinud põhimõtteliselt juhtuda iga seal tegutseva firmaga, vaid on kasutatud ära selle firma briti tausta ja puhutud üles patriootlike ameeriklaste viha selle vastu. Enamus erialaseid arvamuste avaldajaid on väitnud, et suur süü selles katastroofis ei ole mitte ainult BP-l, vaid ka nõrgas USA riigipoolses järelvalves sellise ohtliku tegevuse üle.
Nüüd tagasi ees ootava hävingu juurde. Praeguses kriisis on enamatel juhtudel süüdistatud tuletisinstrumente finantsturul. See on olnud ääretult mugav, sest tegu on umbisikulise süüdlasega, mille kaela on kerge kõike ajada. Nii hea on süüdlaseks pidada väärtpabereid, mis ei saa ju ennast kaitsta jne. Isikute vastu suunatud süüdistused vajaksid tunduvalt suuremat oma seisukoha kaitsmist.
USA president on juba pikalt "sõitnud selle seljas", et kauplemise selliste asjadega peaks ära reguleerima. Hetkel võib toimuda selliste tehingute tegemine suvalise kabineti laua taga ja kellelgi ei ole ülevaadet, millega ja kui suures ulatuses kaubeldakse. Nende instrumentide mahtu hinnatakse 700 triljonile dollarile, mis on ääretult suur summa. Siia alla läheb kõik alates väärtpaberiteks muudetud kinnisvaralaenudest kuni Kreeka riigi laenudeni. Need on paindlikud vahendid, mis võimaldavad luua skeeme, millega saab laenu anda alla normaalset intressitaset (kinnisvaralaenude puhul) või siis näidata, et võetud laen ei olegi laen, vaid hoopis midagi muud (Kreeka puhul).
See, et selline tegevus vajaks reguleerimist, on täiesti õige. Paljud analüütikud arvavad, et kui see on korrektselt reguleeritud, võib selle äri maht isegi kasvada. Mis iseenesest on hea, sest võinaldab turul paremini tasakaalu saavutada.
Kartus on aga seotus sellega, et populismist tingituna võib see seadusandlus väga toorelt välja tulla. Kui selle tulemusel väheneb nende varade väärtus aga näiteks vaid 10%, siis oleks tegemist USA 5 aasta siseproduktiga, mis tooks kaasa väga suure vapustuse finantsturgudel. See summa oleks ka üle 5 korra New Yorgi aktsiabörsi kõigi ettevõtete hinnast (summaarsest turukapitalisatsioonist).
Loota on, et see on vaid ohustsenaariumi kirjeldus, kuid mõtlematuid populistlikke samme tehes, nagu juba paar aastat kombeks on olnud, pole see sugugi täiesti võimatu.

Riikide osa majanduskriisis

Kui pole eraldi toodud välja teisiti, siis siin postituses mõtlen ma riigi all USA-d, riigipanga all Föderaalreservi jne. Õnneks pole suur osa sellest kriitikast kohane Eesti riigi aadressil.

Kapitalistlikul majandusel on kombeks "lainetada". Seda teadsid juba vanad kommunistid ning sellest loeti välja oma ideede õigsust ja loodeti kapitalism kõrvale suruda. Nõukogude ajal oli olemas matemaatika, milles tehti nii liiduvabariikide kui ka majandusharude (maatriks)mudeleid, mis vähemalt teoreetiliselt oleks nagu pidanud sotsialismi kapitalismist mööda viima. Kuhu see välja jõudis, teavad kõik.

Majandus, olles ühiskonna peegeldus, on oma olemuselt väga keeruline süsteem: igat näitajat mõjutab kümneid teisi tegureid, mida igatüht omakorda jälle kümned teised tegurid. Kui mõni tegelane, kes meedia toel presidendiks sai või hea karjeristina riigipanka juhib, arvab, et suudab seda kõike mõista, siis ta eksib (kuidas USA-s majanduslikku mõtlemist ohjes hoitakse, on kirjas siin blogis). Asi pole isegi terviku mõistmises, vaid selle soovimises: pigem võetakse oma populaarsuse huvides üks asi kontekstist välja ja hakatakse sellega võitlema. Tuleb vägisi meelde Venemaal toimunud võitlus kulakutega, mille tulemusel kümned miljonid nälga surid või Hiinas toimunud võitlus varblastega. Kuidagi sarnane on Obama praegune võitlus pankadega. Tegelikult on juba valijad ka saanud suurtes joontes Obama ebakompetentsusest aru: kusagil toodi välja, et vähemalt viimaste presidentide seas on Obama populaarsus peale aastast võimu kõige väiksem.

Mõned seosed siis, mida kas teadlikult on arvesse võtmata jäetud (nagu eespool juttu, on need seosed tegelikult mitte nii lihtsad, vaid tunduvalt keerulisemad) või naiivsuses pole aru saadud.

USA valitsus püüdis igati turgu mõjutada ja kriisi (selles kontekstis siis varade hindade langust) vältida. Selles kontekstis on kohane küsimus: millest üldse kriisid tekivad? Vastus: turg ei ole 100% efektiivne ja sellest tekib lainetamine nii ülespoole kui alla tasakaalu. Mida rohkem on turul reguleerimist ja jäikust, seda ebaefektiivsem on turg. Näiteks riiklik poliitika suurendada kinnisvara ehitamist, hoida intresse liiga all (või mõni hetk ka liiga üleval).
Lainetus iseenesest püüdis tekkinud kinnisvara üleküllust likvideerida, kuid riik astus vahele. Seega on hetkel palju kinnisvara, mis praeguste hindadega ei ole kellelegi vajalik. Kui hindu alla lasta ei taheta, siis peaks märgatava osa sellest lihtsalt buldooseritega maha sõitma, nagu hr. Buffett soovitas. Sellise asja puhul tekib ainult kaks küsimust: kelle majast peaks alustama ning kuidas saab vara hävitamine tervikuna keskmise inimese reaalset jõukust parandada?
Kinnisvara hinna allalaskmisel on USA-s ka üks takistus, mida sotsid ka meile importida püüdsid. Kuna laen on tagatud vaid kinnisvaraga, siis kinnisvara hinna langusel on võlgnikul kasulik laen üles öelda ja uus elamine endale osta. Kui oleks taga ka isiklik kohustus, nagu Eestis, annaks välja mõelda lahendusi, mille puhul võiks kinnisvara hinnad nõudmise-pakkumise tasemele lasta ja uuesti normaalselt arenema hakata.

Intresse hoiti liiga all, samas puhuti nii sellega kui valedega ülesse aktsiaturgu. Selles on küll naiivne lootus, et aktsiturgude tõus tõstab üldist optimismi ja seega toob vast tarbija turule ostma.
See on nii vaid kaugelt: lähedalt paistab inimestele kas oma töökohtade või tuttavate kaudu välja ka asja teine pool (raskused eluasemeturul, raskused investeeringutega töökohas jne.). Madal intress ei soosi kuidagi laenu andmist. Riik hoiab oma kahe kinnisvarafirmaga kunstlikult all (tasemel, millega antud olukorras ilma riigi abita pankrotti mindaks) selle haru intresse. Pankade ja muude investeerijate jaoks on mõtekam, kui raha reaalmajandusse panna, panna see aktsiaturule. Kui aktsiaturg tundub riskine, siis aitab carry-trade. Selle abil saab suhteliselt riskivabalt suurte summadega ka märgatavat kasumit teenida. Mis aga puudu jääb - raha ei lähe majandusse. Miks peaks siis aktsiad kallimad olema, kui investeeringuid ettevõtete arengusse ja inimeste tarbimisse ei tehta?
Madalal intressil on ka teine varjupool: suurem osa neist, kel õnnestub madala intressiga investeerida kas tootmisesse või kinnisvarasse, ei arvesta täpselt probleeme, mis tekivad intressitaseme tõusmisel. Tegelikult ei arvesta neid probleeme piisava tõsidusega vist isegi riigid oma võlgade pealt ise.

Intressitasemega on lood üldse imelikud. Ühelt poolt on see üks väheseid mõjutusvahendeid, millega riik majandust reguleerida saab. Samas on küsitav, kas seda väga vaja ongi. Minu arust peaks sellega mitte (või siis väga vähe) mängima. Teisel arvamusel olevad isikud väidavad muidugi kohe vastu, et sellega silutakse majanduse lainetust. Kui see isegi teoreetiliselt võimalik on, siis praktikas pole see küll õnnestunud: USA kriisi põhjuseks on ilmselt liiga madalatest intressidest tekkinud "mull"; Euroopas ohjas kalli intressiga inflatsiooni Trichet veel hetkel, mil eurotsoon juba 2 kvartalit languses oli. Inflatsioon aga sõltus tegelikult väga vähe eurost, ikka rohkem arenevatest riikidest. Kalli intressi tulemusel saadi aga palju ettevõtteid (või nende tootmist) Euroopast minema ja kriis veel sügavam, kui see muidu oleks tulnud.
Trichet' kaitsjad ütlevad, et tal ei olnud veel piisavat infot ja see tuli liiga hilja. Sellele oleks lihtne vastus: kui auto klaas on nii jääs, et sealt midagi läbi ei paista, siis pole vaja seda juhtima (sõitma) hakata, et pärast kellelegi otsasõitu hakata jääs klaasi süüdlaseks tegema. Sama ka intresside juhtimisega: kui ikka infot ei ole (sel pooleteist aasta tagusel juhul vähemalt Eesti meedias oli seda infot juba küll; samuti näitas seda aktsiaturgude jm. statistika kogu maailmas), et seda vähegi adekvaatselt teha, siis oleks parem see turgude hooleks jätta. Sellised juhud tõestavad, et turud on mõnest "tarkpeast" targemad, isegi kui nad natuke lainetavad.

Võngete reguleerimise osas on igal inimesel kogemusi kiikumisest. On lihtne aru saada, et kui tahad kiike pidurdada, siis pead liikuma võnkumisele vastu. Kui aga hilineda natuke, siis lükatakse hoogu hoopis juurde. Kiige peal on normaalsel inimesel abiks tasakaalumeel, mis annab küllalt adekvaatse info, mida peab tegema. Majanduses on aga täpse ja õigeaegse info saamine palju keerulisem.

Pankadega võitlus kõlab oma seletustes ilusasti, nagu sotside ideed üldiselt kõlavadki. Kes oleks siis vastu vabadusele, võrdsusele ja vendlusele? Või ehk paremale tervishoiule, paremale haridusele ja suuremale palgale või pensionile. Kahjuks aga tee, mida mööda selleni minna tahetakse, sinnapoole ei vii, vaid vastupidi. Kui rikkust on piisavalt, siis jätkub seda ümberjagamiseks mõneks ajaks (näiteks Rootsi), kui rikkust pole veel jõutud koguda, on oht jäädagi vaesusesse.

Tagasi pankade juurde. Väide: tagatud hoiustena saavad pangad ressurssi, mida need vereimejad siis atsiaturule investeerivad. Kõlab nagu väga veenvalt. Tegelikult kirjutasin ma juba eespool, miks raha aktsiaturule nii suures osas siirdus. Ühte pidi on ju riik kõik teinud, et aktsiaturg nii kiiresti tõuseks - miks siis nüüd oma "liitlastele" populismituhinas nuga selga lüüa tahetakse? Teiselt poolt: kui pangad ei tohi ise raha väärtpaberitesse panustada, siis mis saab nende tütarfirmadest, välja antud laenudest jne. Selle kõige jaoks saab kirjutada hirmus keerulised reeglid, mille jälgimist ja millest möödahiilimist hakkavad juhtima paljud inimesed pankades, kontrollima hakkab palju inimesi keskpangas jne. Kuidas need asjatut tööd tegevad inimesed suurendavad kellegi jõukust? Samas on kontrolliga juba ette teada, et see ei saa piisavalt tugev olema. Seda peaks praegune rahandusminister, kes enne juhtis regionaalpanka, mis suuremaid investeerimispanku kontrollima pidi, väga hästi teadma. Vähemalt enne praegust kriisi sellega hakkama ei saadud, miks peaks nüüd teistmoodi minema.

Lisaks küsimusele, kas mõne asjaga on riigil üldse mõtet tegeleda, tekib ka küsimus selle efektiivsusest. Peaaegu kõik ilguvad Tallinna reisisaatjate üle. See pole propagandakuludega vaesusesse aetud linnas õnneks nii suur number. Teistmoodi (kurvad, aga koomilised) on asjad USA-s. Seal esines president graafikuga, millega põhjendas 800 miljardi dollari (s.o. ca 100 aasta Eesti praeguse riigieelarve ja üle poole USA föderaalse aastaeelarve) kulutamist. Graafikul oli kaks joont, millest üks näitas prognoositavat töötute arvu ilma riigi sekkumiseta ning soodsamat prognoosi juhul, kui riik raha kulutaks. Talle see raha kulutada antigi. Praktikas joonistus nüüd juba ajaloolise infona välja kolmas joon, mis õnnetuseks oli tööhõive osalt mõlemast prognoosist halvem. Seega võib õelalt öelda, et ilma 800 miljardit kulutamata oleks valitsuse prognoosi järgi olukord tegelikust parem olnud. Seda muidugi tõsiselt väita ei saa, kuid äkki ilma riigi liigse sekkumiseta oleks praegu tulevik helgem küll.
Selle summaga on üldse imelik see, et aasta lõpus käis suur vaidlus, palju selle abil töökohti loodi. Vaidluses vaieldi 35 tuhande töökoha üle (seda suurusjärgu 650 tuhat puhul). Jättes kõrvale selle vaidluse: igal juhul tuli loodava töökoha hinnaks üle miljoni dollari!!! Samas on internet ja arvamuslood täis koomilisi jutustusi nende loodud töökohtade numbri saamise kohta. Riik rakendas seal näiteks mingeid imelikke ankeete, millesse paljud ettevõtjad kirjutasid igasugust jama (näiteks üldse oma viimaste aastate töötajate arvu jne). Riigi statistika kirjutas selle kõik aga üles oma töövõiduks.

Kriisis näevad paljud reguleerimise pooldajad turumajanduse ebatäiuslikkust. Selle asemel, et peeglisse vaadata ja mõelda, mis reguleerimisega on valesti läinud, mõeldakse vaid uusi regulatsioone välja. Kasutatakse praeguse riigipanga presidendi "suuri kogemusi ja teadmisi" Suure Depressiooni alal.
Suure Depressiooni kohta on öeldud: nagu ta nimigi ütleb, siis see oli suur. Kuna ta oli suur, siis järelikult tehti midagi valesti. Kasutama peaks pigem kogemusi majanduslanguste kohta, mis on väikseks jäänud - ju siis tehti midagi paremini. Näiteks on toodud 1920-nda aasta paiku tekkinud USA majanduskriisi, mis ilma suure reguleerimiseta nii ruttu möödus, et sellest tänapäeval isegi paljud majandusinimesed midagi ei tea.

Praeguse kriisi ajal on paljud mittedemokraatlike riikide juhid võidukalt esinenud, et kapitalism on hukkumas. Tegelikult ongi, kuid mitte turumajanduse kui sellise põhimõte, vaid piiratud vabadusega turgudega majandusmudel. Piiratud turg töötab pigem mittedemokraatlikus riigis (nagu Hiina, või minevikus ka Saksamaa). Kui see on demokraatlikus riigis, siis hakkab majandust juhtima populism ning see on juba väga halb.

Viimane aeg tõstatab selgelt küsimuse: kas demokraatlik (s.t. kahjuks enamasti praktikas populistlik) kord suudab tänapäevaste vajadustega hakkama saada?
See küsimus on aktuaalne ka Eestis. Meil on majanduspoliitika raskel ajal küllalt edukas olnud, kuid peab meeles pidama, et selle toetuseks on parlamendis vaid vähemus (küll napp, kuid ikkagi). Selle vähemusega aetava poliitika hind on rida kompromisse, mille negatiivne tulemus rahvale on mõõdetav miljarditega. Tuleviku valimistelt ei julge vähemalt mina midagi paremat loota.

Vasakpoolsusest ja populismist majanduskriisis

Mõeldes sellele, millises rahahädas praegu Eesti sipleb, tuli pähe mőte: Mis oleks, kui eelmised Riigikogu valimised oleksid natuke teisiti läinud? Kõigil, kes viitsivad natuke mälus sobrada, peaks meeles olema, kuidas riigiteenistujatele 25 tuhat kuupalka lubati, või kuidas ''majandusteadlased'' veel paar aastat tagasi kõigi reservide kulutamist soovitasid. Ei viitsi nimesid ja fakte välja tooma hakata, las see olla nende südametunnistusel, kui seda üldse on. Selles valguses on masendav vaadata, kui paljud inimesed ametiühingute lolluse järgi jooksevad. Ametiühinguliidri teadusliku kommunismi õppimine eluloos peaks kόik enda eest ütlema. Kas tõesti on inimeste mälust kadunud 20 aasta tagused ajad. Kui ise ollakse nooremad, siis peaksid ju olema vanemad, sugulased või tuttavad.