Marc Faberi presentatsioon maailma olukorrast

Tõestus, et poliitikud on võlgades riikide probleemi lahendamisel eksinud (eksimas)

Ülevõlgnevuse olukorras (nagu paljudes majanduse arengut puudutavates) on seisukohad erinevad. Asi on tegelikult selles, et olukord majanduses on harva päris must-valge - iga samm on ühelt poolt võetuna mingis mõttes hea, teiselt poolt võttes halb. On vaja teha otsus: kompromiss või valik. Võimul olevad poliitikud on teinud võlakriisis sellise valiku, et leevendada tekkinud halva olukorra mõjusid ja normaliseerida olukord tasapisi. Turusuhteid pooldavad inimesed on olnud seisukohal, et pankrotiolukord tuleks vastavalt lahendada ja lasta majandusel tänu sellele edasi areneda. Selle lähenemise kasuks räägib see, et kuigi tagasilöök tuleb kohe, on ta palju lühemaajalisem. Inimesel on talutavam (kuigi raskelt) mingi ebameeldiv olukord mõne kuu jooksul kui aastate jooksul. Väga raske on nende valikute õigsuse üle vaielda ja kohtunik olla. Asja muudab ka tagantjärele raskemaks veel see, et ellu viidi vaid üks plaan, teine jäi vaid "oleksiks".
Kindlalt saab aga võtta ellu viidud plaani planeeritud näidud ja selle, mis siis tegelikult välja tuli. Kui see midagi muud ei näita, siis vähemalt seda, et selle plaani koostajad olid ebapädevad või valetasid sihilikult.
Üks selline ajalooline info on nn. Troika poolt Kreekas tehtud prognoosid ja nende pidev muutumine, võrrelduna tegelikkuses toimunuga. Tulemuseks ongi noorte seas juba pea 60%-line töötus. Siis pole ka ime, et minnakse tänavale Molotovi kokteiliga.

Seda näitab päris hästi järgnev joonis ZeroHedge kirjutisest:

President valitud ja langus jätkub

Maailm liigub edasi languse poole. Kuigi ohud on näha ja osaliselt juba käes, ei hoolita sellest ja minnakse edasi. Vaevalt USA teine president oleks midagi palju muutnud, kuid natuke äkki ikkagi. Sellega seoses tekkis kuidagi selgus, et inimühiskond käitub ka nagu turulained - lained liiguvad möödapääsmatult ühest äärmusest teise, ei ole mitte mingit varianti selle liikumise suunda võnke keskel muuta (nagu ka kiike, mis ühest äärest on just langenud, ei saa mõistliku jõuga tasakaaluasendist sinna samasse suunda tagasi lükata - igal juhul püüab see minna tasakaaluasendist läbi teise äärmuse poole).
Väärtpaberiturul on loomulik püüda selliseid lainetusi tajuda ja omada positsioone nende suunas ning seeläbi neilt teenida. Äkki teha nii ka suhtumises ühiskonna arengutesse? Ei saa. Väärtpaberitega saab omada endale soodsat positsiooni turu mõlemapidise liikumie puhul - on vaja vaid õigel ajal aru saada, kuhu liigutakse. Inimühiskonnas on aga mõned liikumised väga valusad sadadele miljonitele - sellega on raskem leppida.
Täna käis siis väärtpaberiturult üle selle aasta suurim langus. Alles eile jutustasid paljud "spetsialistid", et Obama ja lõpmatult avatud Fedi rahakraan tagab ilusa varade hinna tõusu. Tegelikult see enam ei aita - ühte või teist pidi tuleb õnnetus lähemale. Alles hiljuti jutustasid paljud, et meil siin Põhjala külje all pole hullu, meid see nii väga ei puutu. Tänane uudis Soomest: Soome eksport vähenes septembris eelmise aastaga võrreldes 8%. Kas keegi tõesti usub, et selline asi Eestit ei puuduta? Peidame ikka pea liiva alla ja anname oma vähese finantsvõimsuse Euroopa sotsialistidele heaoluühiskonna mängimiseks.
Sel aastal sai jälgitud esimest korda sügavamalt USA valimisi. Praegu on selleks head võimalused - veebis on väga informatiivseid keskkondi, mis näitavad kogu liikumist mitte ainult osariikide, vaid ka maakondade kaupa, võrreldes veel muutusi eelmise perioodiga.
Tekkis tunne, et USA on samas demokraatia olukorras nagu Venemaa või Tallinn. Neile on iseloomulik, et valitakse sõltumata kandidaadi tegevuse edukusest ikka oma (või võimul olijat). Venemaal saaks Stalin homne päev valimistel 70-80% - hoolimata sellest, et nende endi ajaloolaste hinnangul on süüdi üle 50 miljoni inimelu kaotuses. Tallinnas võidab Savisaar ka sõltumata teda tabanud skandaalidest. USA-s ei saa president küll kolmandat ametiaega jutti olla, kuid ei ole põhjust arvata, et demokraadid on nii lollid, et ei oska järgmine kord teist mittevalget kandidaati leida, keda valivad siis pea kõik mittevalged ja ka palju valgeid, kes on veendunud võrdsuse toetajad. Võrdsus on tore asi, aga selline suhtumine on jama, kui teine pool seda üllast aadet ei jaga.
Demokraatia toimimise üheks oluliseks tingimuseks on, et valijad jälgivad hoolikalt valitute tegevust ja neid vajadusel karmilt karistavad. Juhul kui valitu muutub "puutumatuks" tekib suur õnnetus. Kuidagi on selline hirm, et midagi taolist on tekkimas ka USA-s. Ja see on Eestile (nagu kogu maailmale) palju ohtlikum, kui ebademokraatlik seis Venemaal.