Monday, August 24, 2009

Mure rahvuse pärast

23. augustil 2009. a. korraldas Jüri Liim Hirvepargis kõnekoosoleku 70 aasta möödumise puhul kurikuulsa MRP (Molotov-Ribbentropi Pakti) allakirjutamisest. Koosoleku korraldamiseks käis võidujooks erinevate poliitiliste jõudude vahel, Hirvepark on viimasel ajal populaarseks kohaks saanud (isegi vene "öövalvurid" pidasid seal oma ürituse). Vähemalt minule tundub, et läks hästi, et korraldamise Jüri Liim endale sai. Selle tulemusel ei olnud tegemist mingi partei propagandaüritusega enne lähenevaid valimisi, vaid küllalt tasakaalustatud üritusega, milles kõlas mitme erakonna esindajate hääl, edastatud sõnum oli väga talitsetud (nii palju, kui see sellistel teemadel olla saab). Erinevalt eelneval päeval toimunust esitleti esinejaid korrektselt enne esinemise algust, kui midagi kõrvadest mööda läks, siis oli see kuulaja viga.

Kui mina kohale jõudsin, olid kõned juba peale hakanud. Üks reformierakonna härrasmees rääkis (enda) raamatu baasil MRP-st. Kuigi teema on leierdatud ning olen seda kuulnud lisaks Eesti tegelastele ka idapoolsete valitsusmeelsete ja ka valitsusvastaste suust, oli esinemine huvitav ja tekitas huvi ka kõne all olnud raamatu vastu. Sellest saaks teada mitmeid uusi fakte ja kinnitusi või ümberlükkamisi oma eelnevatele arvamustele.
Koosolekul viidati mitmetele faktidele, mis näitavad, et Inglismaa ja USA arvestasid (ja võib-olla soovisid) sõjaga juba 35. ja 36. aastal. Räägiti ka Venemaa (Stalini) initsiatiivist MRP sõlmimisel. Viidati ka dokumentidele, mis näitavad Hitleri soovi sõda vältida. See on ka ühtepidi loogiline: ei olnud ju Saksamaa valitsejad lollid, et saada aru, mida sõda neile kaasa toob. Vene (ja ka lääne) meedias loodud pilt Hitlerist kui psühhopaadist, ei ole lõpuni tõsiselt võetav. Kui vaadata, palju arenes Saksamaa selle 5 aastaga (ja võrreldes Venemaaga ka ilma selliste ohvriteta), siis seda muutust juhtinud inimesed ei saanud päris lollid olla. Venemaa suur tung maailmarevolutsioonile juba 20-ndate aastate alguses on kõigile teada, saime seda isegi Eestis tunda. Inglismaa ja USA küünilisus on ka üpris loogiline, peaksime seda ka tulevikus iga hetk meeles pidama.

Jüri Liim luges ette viimase aja poliitmaastikku kõvasti shokeerinud Ülo Nugise sõnavõtu 20. Augusti Klubi kokkusaamisel. Sellest sõnavõtust on läbi meedia jõudnud vaid kära kahe sõna ümber: "väljasaatmine" ja "tuumarelvad". Selle sõnavõtu mõte oli aga natuke sügavam ja hoopis milleski muus. Kui meie ajakirjanikud toovad välja vaid sellised lõigud, siis tekib küsimus, millises koolis nad küll oma kõrghariduse saanud on. Häbi...
Minu arvamus on, et see sõnavõtt peaks netist saada olema ja igal eestlasel (või üldse Eestimaalasel) peaks olema võimalus seda lugeda. Eks siis igaüks ise otsustab, kas see on tühiasi ja ei vääri tema materiaalse elu kõrval üldse tähelepanu või hakkab seal esitatud teemade üle pead vaevama. Igatahes peaks seal toodud ohtude peale mõtlema valitsuse liikmed. On veel hästi meeles, kuidas alles hiljuti raporteeris kena blondiin valitsusest palju me Eesti passe oleme suutnud välja jagada. Selline naiivsus on naljakas, kahjuks selle taga oli enamus valitsust. Nugisele on ette heidetud kommunistlikku parteisse kuulumist, kuid hetkel on tema sõnum õigem, kui paljudel nn. "õigetel" meestel. Meie pass on olnud enamusele venelastest vaid võimalus paremini reisida, praeguseks ajaks seda eelist enam pole (kui muidugi mitte võrrelda Vene siseriikliku passiga - neil seal vist analoogne kord sellega, mis nõukogude ajal, mil juba välispassi saamine kerge ime oli). Passi taotlemisel ja lojaalsusel on mingi seos vaid murdosal selle taotlejatel. See nn. raske keeleeksam on üks suur nali. Eesti keeles info omandamise ja sellise keeleoskuse vahel puudub igasugune seos. Mulle tundub, et hoolimata mu vähesest keeleannist suudaksin ma peale paaritunnist tegelemist sellisel tasemel eksami teha igas Aafrika suguharu keeles.
Kokkuvõtteks. Inglise keeles on ütlus"don't shoot the messenger", ka meie peaksime sõnumi ära kuulama, hästi mõtlema ja siis oma sammud (ilmselt küll vähem radikaalsed) astuma.

Tarmo Kruusimäe (Kojamees) rääkis oma jutus pronksiööst. Ta tõi ühe võrdluse: politseile pronksiööl tänavakiviga vastu pead viskamise eest on karistuseks mitu korda väiksem trahv, kui talle rahulikul ajal autoaknast keskmise näpu näitamise eest. Kahjuks see on tegelikus elus nii olnud. Selle peale peaks mõtlema tõsiselt meie seadusandjad.
Kruusimäe tõi välja optimistina ka selle, et aprilliööde kahjud (mis on ca 3 korda väiksemad kui Harju tänava kruntide ostmiseks tehtud kulutused) ei ole rahaliselt nii suured sellise õppetunni eest. Küsimus on vaid, kas me oskame õppida. Kruusimäe oli väga talitsetud ja mõistliku jutuga (eriti kui arvestada, et nende sündmuste käigus tema elu kallale sõna otseses mõttes tungiti). Täna tekkis mul tunne, et temast võib tõsiselt võetav poliitik saada. Siiamaani on jäänud mulje, et tegemist on oma populaarsusega poliitikasse saanud mehega, kes teeb sageli asju ja ütleb asju, mida keegi muu ei tee. Täna tundus see kuidagi teistmoodi.

Mittepoliitikutest oli kõige radikaalsem Eesti Leegioni Sõprade Klubi esindaja. Ma ootasin/kartsin nende sõnumist teravamat teksti. Nende sõnum oli väga talitsetud. Kõlama jääv küsimus: kas eesti mehed saksa mundris ei võidelnud siis Eesti vabaduse eest?
Minu poolt võiks see küsimus olla selline: kas nad võitlesid Eesti või Saksamaa eest? Sellele vastamine peaks igaühe peas toimuma, selle järel saab ka oma suhtumist neisse kujundada.

Edasi tulid professionaalsed poliitikud, kes olid ühelt poolt raskesse olukorda seatud, sest räägitavate teemade ring oli selline, millest poliitikud meil hea meelega eemale hoiavad.

Mart Laar oli oma jutus väga osav, ebameeldivatest teemadest läks ta väga sujuvalt mööda. Tema jutust jäi aga kõlama ilus mõte: tema eesmärk poliitilises tegevuses on olnud vältida tulevikus MRP ja selle tagajärgede kordumist. Väga ilus eesmärk ja jõudu talle selles, isegi kui ta sellel teel teravamatel teemadel seisukohta välja öelda ei taha (ei saa).

Andres Herkel tõi kohale kõrge väliskülalise, kelle kõnet ta tõlkis. Göran Lindblad on Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee asepresident (parandused oodatud, kui ma millegis eksin). Jutt käis kommunistlike kuritegude hukkamõistmisest selle organisatsiooni poolt. Tema jutus oli väga julge väide: halb ei olnud mitte tulemus, mis ühe ideoloogia alusel välja tuli, vaid juba see ideoloogia on oma juurte tasandil halb.
Mina jagan seda mõtet täielikult. Kes ei usu, võib lugeda näiteks Lenini kogutud teoseid (isegi eesti keeles) ja asjas ise veenduda. Ikkagi, arvestades, eriti Euroopa ladinariikides, kommunistide suurt toetust, oli see väga julge väljaütlemine. Ma isegi ei tea täpselt (ja ei viitsi praegu ka otsida), kuidas see kõnealuses Euroopa Nõukogu dokumendis kirjas oli, kuid tunne on, et kuidagi pehmemalt.

Tunne Kelam tõi välja huvitava mõtte: kas nüüd, kus juba pea 20 aastat on EV olnud ja ka Vabadusesammas püsti, ei peaks sellised koosolekud Hirvepargist Vabaduse Väljakule välja pääsema. Olid need koosolekud ju ajalooliselt Hirvepargis ikka seepärast, et nõukogude võimu silma alt ära olla. Kelam lootis, et siis äkki jõuab sõnum ka rohkem nooremale põlvkonnale kohale. Nende rahvuslike kokkusaamiste puhul on mulle kogu aeg tundunud, et kui jätta kõrvale mõned idealistlikud noored, siis on põhiline osa rahvast minu juba mitte kõige väiksemast vanusest tunduvalt vanemad. Kas keskealistele ja noortele ei lähe siis üldse korda riigi ja rahvuse tulevik?

Ürituse lõpetasid oma esinemisega Erich Krieger ja Boris Lehtlaan. Kõlas palju rahvuslikku muusikat, millest vähemalt osa ma polnud enne kuulnud. Osa rahvast (kas äkki väliseestlased?) tundis seda muusikat rohkem. Tublid mehed, hea esinemine. Kuidagi tuli meelde meie tuntud "rahvusliku" grupi (kes laulab lahinguväljal kohtumisest) äraütlemine Tõnismäel esinemisest. Jüri Liim ütles, et need mehed ei mõelnud kahte korda, ega esitanud mingeid tingimusi, kui ta neid kutsus.

Koosoleku lõpus jagas Jüri Liim nn. Hirvepargi 23. augusti 2009 deklaratsiooni:


Nagu Nugisegi sõnumis on seal otsekoheselt probleeme välja öeldud, kuid kahjuks on need probleemid ka tegelikult olemas.

Tervikuna jäi tänasest koosolekust kuidagi soe tunne, inimesed valutavad südant oma maa ja rahva tuleviku pärast. Eilne koosolek oli kuidagi rohkem selline "populistlik ärategemine".

Hirvepargist Vabaduse platsile minnes nägin ma meeldiva üllatusena meie presidendi pandud pärga Vabadussambal.

Sunday, August 23, 2009

Rahvuslased ekslemas

22. augustil toimus Hirvepargis Tiit Madissoni ja teiste aktivistide poolt korraldatud kõnekoosolek, millega muu hulgas püüti saada toetajaid ka taasloodavale ERSP-le.
Rahvuslike vaadete esindatus Eestis on viimasel ajal küll väga nõrk olnud, seega selliste algatuste vastu oleks nagu huvi olemas, kuid teostus on kahjuks ebaprofessionaalne ja peletab õige rahvuslase eemale.
Sel koosolekul käis hr. Madisson välja ka põhjenduse, miks oma ideed avalikkuse ette toodi läbi natsionaalsotsialismi kajastava veebisaidi: väidetavalt ei suutnud nad läbi tungida mainstream-meediast ning teiseks peeti seda reklaamitrikiks. Koosolekul öeldi, et nüüd on lahti ka sait ERSP.ee, kuid nende ridade kirjutamise ajal see nii küll pole. Selline "reklaam" on küll negatiivne, kohapeal ütles üks endine ERSP-lane, et sellise tegevuse tulemusel pole enamus inimesi ka kohale tulnud, mis oli iseenesest ka väga õige.
Mure rahvuse pärast on küll väga tore, kuid selle väljendamine käis väga populistlikult. Kõiges oleks nagu süüdi valitsev valitsus, eriti Roman Ubakivi sõnade järgi peaks olema majanduspoliitika vasakpoolne. Seda seisukohta on too härrasmees käinud välja ka oma veebis olevates kirjutistes, koostööpartneritena nähakse Keskerakonda, Rahvaliitu ja Sotsiaaldemokraate. Seda joont ajas ta püüdlikult ka oma kõnes, kergelt arusaamatuks jäi (ja on seda ka veebi järgi), kas selliseid seisukohti jagavad ka muud aktivistid. Vaid mõte sellest, mida tooks kaasa eespool loetletud parteidega koos aetav vasakpoolne majanduspoliitika peaks peletama eemale iga tõeliselt oma rahvast hooliva inimese (igasugused "munitsipaal"-tegevused, raudtee jms. riigi omandusse surumine jne.). Majanduspoliitikast on siin blogis pikalt juttu, seega seda pole mõtet üle korrata. Mainin vaid, et kuigi rahvuslik majanduspoliitika peakski olema üldjoontes sotsiaalne (kultuuri, hariduse ja nõrgemate ühiskonna liikmete toetamine), ei tohiks see olla kunagi populistlik, regulatsioon peaks toimima maksimaalselt vabadel turusuhetel, kulutused peaks lähtuma tuludest, mitte valimiste lähedusest jne. "Rahvuslik Sõltumatus" peaks olema ka sõltumatus võlasuhetes, see kahjuks meie vasakpoolsemat majanduspoliitikat soovivate erakondade nägemusega kokku ei lähe.
Lisaks vasakpoolsusele jooksis läbi ka soov muuta valimiskorda, et siduda saadikut rohkem valijaga. Loosungina kena asi, kuid praktilise teostamise ideid ei oska keegi ilmselt isegi välja pakkuda.
Minu mõte valimiskorrast:
  • peab saama valida isikut
  • kui valituks osutunud isik temale osaks saanud kohale tööle ei lähe, siis temale antud hääled tühistatakse
  • ka muudel juhtudel peab kaaluma häälte ülekandmise mõttekust, valimisnimekirjade järjekorra prioriteeti saadud häältega võrreldes jne.
  • et siduda valituks osutunut erakonnaga võiks äkki mõelda skeemile, et erakonnast lahkunu kaotab ka oma valimistega saadud koha, kui see on tulnud erakonna valimisnimekirjas .
See uus liikumine vähemalt oma alguses küll usaldust ei tekita. Õigele rahvuslasele (kes seda tegelikult hinnata saab?) selline asi meeldida ei saa. Arendades "vandenõu teooriat" võib näha skeemi, millega praegused opositsioonierakonnad üritavad tõmmata valitsevatelt parteidelt ära rahvusluslikke valijaid. IRL on ju traditsiooniliselt massiparteidest nn. rahvuslik, reformi eelmine valimisvõit tuli ka oskuslikult rahvuslikele väärtustele mängides, hilisemaks selle hinnaks muidugi jällegi vene valija ärakukkumine.
Rahvuslased ootavad ikkagi endale esindajat!


Sunday, August 16, 2009

Äkki võiks tõesti eurost loobuda?

Viimasel nädalal on tulnud kaks rünnakut euro kasutuselevõtu iga hinna eest taotlemise vastu. Esimese tegi I. Neivelt ja teise J. Reiljan.
Lugupeetud hansapankuri (kahjuks praegune Swedpank on vaid vari Neivelti juhitud asutusega võrreldes ja karta on, et hullemaks läheb) avalduse puhul on tegemist kas segadusega või mingil põhjusel kellegi teise ideede enda suu läbi avaldamisega. See lõpuni mõistetamatu "ekspordi efektiivsus" sõltub ikka väga palju välisinvesteeringutest Eestisse ja välispartnerite usaldusest meie firmade (mille üks tegur on ka usaldus meie valuutasse) vastu. Neivelt väidab aga vastupidist. Siin ta muidugi eksib rängalt. Loomulikult on rida muid samme, mida riik peaks tegema, kuid kahjuks ei usu riigi võimekusse selle tegemisel (loodan, et eksin). Arengufond on hea sammu astunud, kuigi kergelt deklaratiivse ja pinnapealse, nende mõtete ellu jõudmine eeldaks aga tugevat poliitilist toetust ja suurt tööd - seega on väga ebausutav.
J. Reiljan loobib aga lihtsalt loosungeid ilma midagi analüüsimata ja paremat pakkumata (selleks võiks aga üks majandusprofessor just sobilik inimene olla). Selle üle ei imesta aga mina ega ilmselt ka ükski teine, kes J. Reiljani "tähelennu" ajal Tartus majandust õppinud on. Kes ei ole temaga isiklikult kokku puutunud saavad hinnata tema eelnevaid avaldusi riigi rahakulutuse kohta ja hinnata, mis oleks juhunud, kui nende järgi oleks talitatud.

Tulles aga tagasi raha juurde. Eurost loobumisel oleks üks intrigeeriv idee.

Praeguses olukorras, kus riigid on sõna otseses mõttes "raha turule loopinud", on populaarseks muutunud vahendite hoidmine kullas ja muudes väärismetallides (või investeerijate poolt muudes metallides ja loodusvarades). Investorile pakub sellist võimalust näiteks Goldmoney.
Aktsiainvestorid hoiavad oma vabu vahendeid näiteks kulla optsioonides, ETF-des jne. Selgelt on oma varades kulla osa tõstmas ka riigid (näiteks Hiina jm.). See lähenemine on praegu mitte nii aktiivne, kuna kriisist väljumine on teinud (ajutiselt) atraktiivseks muud varad, kuid peagi võib see muutuda.

Eelnevast tulenevalt idee: kui ka Eesti viiks oma valuuta füüsiliselt kaetuks kullaga. See võiks toimuda mingi samalaadse süsteemi alusel nagu näiteks eelpool nimetatud Goldmoney teeb.

Miks mitte tuua siis kullakange Estonia puiesteele ja toimetada nii nagu enne seitsmekümnendaid maailmas toimetati? Sellele on vastuseks usaldus Eesti krooni usaldatavuse kohta: keegi ei kahtle Eesti krooni mehhanismi toimimises, kaheldakse selles, kas meil on meelekindlust seda säilitada. Kartus on, et mingitel populistlikel kaalutlustel meie Riigikogu loobub riigi majanduse senisest alustalast. Vaadates parlamendi kooslust, on selleks ka alust. Seega euro üks eelis on tema sõltumatus meie poliitikutest (ehk meie enda lollusest).

Seega variant oleks ka mingi Goldmoney laadi füüsilise kulla hoiustamine, selle alusel raha (s.h. elektroonilise) väljastamine. Tore oleks, kui kindlate reeglite raames oleks sellel veel teisigi osalisi peale meie riigi. Ilmselt Ida-Euroopas võiks reaalset huvi ollagi, sest raskused euro saamisega on siin suuremadki kui Eestis. Sellest saaks mõnes mõttes see "maailmavaluuta", mida paljud riigid (eelkõige Hiina) on praeguses kriisis soovinud.

Mis oleks sellise lahenduse eelised?
  • Eesti saaks natuke lõdvema eelarvepoliitika praegusel raskel ajal. Sellega on kahjuks juba hilja, kuid abiks seegi.
  • PR-na oleks see julge sõnum. Ühte pidi öeldaks maailma suurtele, et nii USD kui EUR on probleemidega - see oleks ka tõde. Eesti saaks aga ka tuntust.
  • Kui kogu rahaline varandus oleks kullaga kaetud, siis see kasvaks koos kullaga, mis on levinud prognoos (kuidas saaks keegi olla vastu, kui tema panka pandud "kirsturaha" dollariväärtuses mõne aja jooksul näiteks kahekordistuks). Väärtuse kasvul on aga kahjuks ka vastaspool.
  • Sellise skeemi saaks sisse viia peaaegu kohe (juba järgmise aasta eelarvega oleks me käed vabamad), ei peaks täitma mingeid nõudeid.


Mis oleks miinused?
  • Kui Eesti vabaneks euroga kaasnevatest nõuetest, hakataks ilmselt lollusi tegema (jälle vajame kaitset endi eest).
  • Väga tugeva valuutaga (see oleks märgatavalt tugevam eurost) oleks väga oluline kõigi hindade paindlikkus. Seda just tööjõu osas - ma ei ole üldse kindel, et uus Töölepinguseadus, mis seda pidi nagu tagama, seda ikkagi tagab. Praeguse palkade alanemise tekitab ikkagi kriis ja tööpuudus.
  • Euro kasutuselevõtul võiks nagu riigipanga valuutareservid vabaneda, siis sellise lahenduse puhul jääks need kasutusse, tuleks vastavalt raha vahetusele kullaks vahetada.
  • Kui kullaga tagatud valuutad või kulla omamine valuutareservina levivad, muutub selles valuutas laenu võtmise reaalintress kalliks, mis pidurdab investeerimist. Majandus on kõige "lõdvemalt" arenenud ikka kerge inflatsiooniga valuutade puhul. Kuid äkki võiks laenud olla ka edaspidi europõhised?
Seda eelnevat peaks võtma ikka teoreetilise mõtisklusena. Ma pole nii naiivne, et loota, et eelneva jaoks vajaliku töö keegi Eestis suudaks ja viitsiks ära teha. Samuti oleks vaja saada taha ka rahva ja parlamendi toetus, mis eurol tundub enam-vähem juba olevat.

Ilmselt ikkagi turvalisem on meil olla samas paadis muu Euroopaga. See kaitseb meid oma lolluste eest. Igasuguse tuleviku puhul oleks meil valuuta sama hea või halb kui mujal Euroopas. Kõik muu sõltuks juba meie endi tööst.