Euroopa rahatrükk ja riikide võlakirjad

Sattus ette kirjutis, mis lubab kadu riikide võlakirjade turgudele. Kirjutise pealkirjas on küll sõna "globaalsetele", kuid jutt käib põhiliselt Euroopa baasil. Sellisele alternatiivmeediale iseloomulikult on pealkiri ülepaisutatud.
Olgu selle globaalse krahhiga, kuidas on (iseenesest võib käsitleda viidatud intressitasemete muutumist korrektsioonina, kuigi võib tähendada ka vastupidise trendi algust), kuid üks mõte hakkas mulle siit silma ja tõi mälust välja ühe USA turul rahatrüki käigus oleva vastuolu.
Rahatrüki makromajanduslik käsitlus ütleb, et raha juurde trükkides selle väärtus väheneb. Kõik, kes on natukenegi jälginud, teavad, et tegelikult on USA rahatrükk tõstnud dollari väärtust. Kuidas siis saab toimuda selline, esmapilgul ebaloogiline, mõju?
Seda aitab mõista protsessi kirjeldus:
Föderaalreservi rahatrükk tähendab emiteeritava raha eest turul võlakirjade kokkuostmist. Selle käigus suureneb nõudmine nende järele, mis viib nende hinda ülespoole (tootlust allapoole). Seda püüavad tabada kõik maailma kauplejad, kes tahavad sel hetkel ka omada neidsamu võlakirju. Osa ostusurvet tuleb isegi algselt muud valuutat omanud investoritelt - raha vahetatakse muust valuutast dollariteks, mis tõstabki dollari kurssi rahatrükil. Selle kõige aluseks on tehniline liikumine, mis on kõigile teada ja suur usaldus USA võlakirjade ja dollari suhtes.
Lugedes viidatud artiklit ja mõeldes eelpool toodud protsessi euro peale, tuleb pähe kohe paar erinevust: mõelgu europoliitikud, mida tahavad, kuid turgude jaoks pole Euroopa nii usaldusväärne, kui USA. See tähendab, et (Euroopa) keskpankade-poolse rahatrükiga ei kaasne turu poolt analoogset võimendust nagu USA-s. Samuti on Euroopas võlakirjade ostmine hajutatud ja varjatuma graafikuga - see raskendab turuosalistel kaubelda selle tegevusega koos. Võlakirja ostmisel peab endale aru andma, et selle tagastamine toimub samas valuutas. Madala intressi puhul on valuuta väärtuse püsimine palju olulisem üldise tootluse seisukohalt, kui minimaalne intress. Hetkel ilmselt valitsev arvamus eurot ei soosi.

ECB QE toimingute seletus (väga lühike ja osaline)

http://moneymorning.com/2015/04/06/how-european-central-bank-qe-works/

Kas võlgade kustutamine päästab maailma?

Käisin täna kuulamas, kuidas ühel rahakonverentsil analüütikud arutasid maailmas jätkusuutmatuks muutunud üleüldist suurt võlgnevuse taset. Arvamused olid sarnased suure võlakoorma kohta, et selle tagasimaksmine on matemaatiliselt võimatu. Lahenduseks oleks suure osa võlgade “maha kirjutamine”. Minul tuli aga pähe viimasel ajal järjest rohkem "kummitav" mõttekäik, mida püüan lahti kirjutada.

Kui analüütikute jutt on kõik õige, siis selles probleemis sisaldub veel üks asi, mis muudab valeks väite, et liigne võlg ei ole probleem, kuna alati ollakse kellelegi võlgu - kokku on seega tegemist 0-summaga ja kogu võla mahakirjutamisel jääb järele ilma võlgadeta väärtusi tootev majandus. Võla jääk ei ole ainukene probleem, probleeme on loodud ka selle tekkimisel moonutatud rahaturu olukorras.

Asja mõista aitav näide:

Paljud inimesed teavad, et tuumaplahvatuse mõju all lakkab suurem osa elektroonikat töötamast. Ja seda sõltumata sellest, millise targa ülesehitusega see elektroonika on ja miline tarkvara seal peal töötab. Põhjus on lihtne - tugev elektromagnetkiirgus ei lase elektroonikas elektrilistel signaalidel normaalselt liikuda ja oma tööd teha.

Analoogne on olukord ka majanduses. Kui vaadelda plaanimajandust, siis seal teeb “keegi targem” otsused kuhu majanduses ressursid suunata, kus ja kui palju midagi toota. Meie põlvkond nägi Nõukogude Liidu haleda näite najal, kuhu selline asi välja viib.

Turumajanduse kohta öeldakse, et seal teeb turg otsused, mis on õigemad ja lubavad majandusel efektiivsemalt toimida. Samas - otsuseid ei saa teha umbisikuline turg, vaid ikka inimesed. Ja informatsiooni valikute tegemiseks saadakse raha abil. Mõeldakse, mis on kallim ja mis on odavam, kus on võimalik rohkem teenida jne.  Sellesama raha abil, mida praegusel ajal mõned omavad liiga palju ja mõned võlgnevad liiga palju - ehk kogu juurdetrükitud massi abil. Siin pole raske näha, et kunstlikult loodud rahamassi suurenemine, mis loomisel siseneb eri majandusharudesse erinevalt, jõuab erinevate inimesteni erineva ajaga jne., moonutab turgu ja sealt tulevaid signaale. Ehk tegelikult luuakse kontrollimatu rahatrükiga sama olukord, nagu elektroonikas tuumaplahvatuse ajal - otsustamist juhtivad signaalid ei liigu enam normaalselt. Ja selle tulemusena on isegi peale kõigi laenude tühistamist vähem võimekas majandus, kui oleks võinud olla normaalse turu toimimise abil arenenud: investeeringud on suunatud vähem tootvatesse majandusharudesse, inimesed on omandanud vale hariduse, nad tomivad valedes majandusharudes ning seadused, lepingud jms. (aga samuti inimeste arusaamad jne.) vastavad mingile ulmelisele mittereaalsele olukorrale. Selle tulemusel võib küll kõik laenud “maha kirjutada”, kuid see ei taasta majanduse võimekust, vaid loob alles eelduse selle arenguks. See kõik on maailmal veel ees.

Inflatsioon, deflatsioon ja väärismetallid.

Detsembri keskel oli väike arutelu mõne inimesega kulla ja muude väärismetallide hinna muutumisest käesolevas majandusolukorras. Selge on see, et rahatrükk viib pikas perspektiivis püsiva väärtusega varade (siis ka väärismetallide) hinnad üles. Lühemas perspektiivis pole see asi aga nii ühene. Üldiselt kipub majanduses (ja eriti turgudel) olema asi alati mitte nii selgelt must-valge.
Täna tuli CNBS's uudis, kus tuntud hävinguennustaja Marc Faber räägib neil teemadel. See oli üks asi, mis mulle kirjutamata juttu meelde tuletas.
Samas detsembri keskel (14. dets) tulid välja CPI numbrid nii USA kui Euroopa jaoks. Selliseid näitajaid on hea vaadata Forexfactory lehel. Iga uudise taga on nupud, millega saab avada näitaja täpsema seletuse ja ka pikemaajalise graafiku. USA puhul näeme, et suuremat hinna langust pole olnud peale kriisi aktiivseid kuid. Selle sügise eelnevate kuude suuremad numbrid on küllaltki seletatavad presidendivalimiste eelse positiivsete uudiste ülespuhumisega (või mõnede arvates lausa valede tööjõuandmete avaldamisega). Ka Euroopa puhul võib hea tahtmise korral lugeda, et käimas on kumer muhk, millest on käes juba langev osa.
Aga juurde trükitud triljonid?
Üldsõnaline (üldine) seletus võiks olla selline, et peale raha- ja krediiditurule nii suure mulli sisselaskmist on turule loomulik toiming tagasitõmbumine. See väljendub põhiliselt krediidi vähenemisena. Krediiditurud on oma mahult keskpanga bilanssidest üle suurusjärgu suuremad, seega keskpanga bilansi suurenemine ei muuda üldises pildis suurt midagi - see vaid püüab tegutseda turu vastu ja pikendab turu kohanemise aega. Deflatsiooni "religiooni" olevad inimesed peavad üleval ka veebisaiti, kus on sellest päris palju infot. Minu mälu järgi ütles üks seal kirjutav mees, et"deflatsiooni all ei peaks mõistma mitte niivõrd hindade alanemist kui krediidi vähenemist".
Vaatan natuke maailma suurimat majandust, ilmselt on väikese ajalise nihkega protsessid ka mujal samad. USA infoks on hea St. Louise Föderaalpanga infokogum FRED.
Majandusteooriat õppinud teavad, et keskpangaga on seotud vaid sularaha ja pankade keskpangas olev raha (erinevad reservid) - seda võib pidada kõige väiksemaks rahakogumitest, mille suurust otseselt ka keskpank mõjutada saab. Edasised rahakogumid on suuremad ja nad on suuremad erinevate majandustoimingute tõttu, mis loovad raha.
Lihtsaim näide osalise reserviga pangandusest: Kui kohustuslik reserv on 10%, siis pank võib temale toodud rahast välja laenata 90%. Kui keskpank annab 100 ühikut raha, siis kui klient viib selle panka, võib pank välja laenata sellest 90 ühikut. Kui see 90 viiakse uuesti (teise) panka, siis võib välja laenata uuesti 81. Seega vaid 2 laenutehinguga saab 100-st ühikust 271 ühikut raha.
Raha kogumitest on ülevaatlik jutt Wikipedias, Euroopa Keskpank annab oma lehel statistikat ja tema poolt kasutatavate mõistete seletused. Huvitav graafik on valitsusekriitilisel lehel Shadowstats - kui kuni 2008 aasta kriisini tõusid rohkem M3 ja M2, siis nüüd on rohkem tõusma hakanud M1. See on muidugi tingitud Fed'i poolt raha turule paiskamisest - raha ringlus ja kasutamine ei liigu selleha kaasa.
FRED'i all on ka M2 ringluskiiruse graafik. Siit on näha, et M2 ringluskiirus (GDP jagatud M2-ga) on ajaloolises põhjas. See tähendab, et nii suurt rahahulka ei ole majandustegevuseks vaja. Omal ajal majandusõpikuid lugedes jäi meelde, et raha ringluskiirus kasvab ajas juba tulenevalt tehnoloogia edenemisest. USA-s see vähemalt nii pole olnud.
Eelmise pika jutu kokkuvõte: kogu rahahulk ei kasva keskpanga rahatrükiga samas tempos, samas liigne raha kipub seisma ja ei osale majanduses. Krediidi kasv on väga otseselt seostud majnduse kindlusega - kui usutakse, et majandus areneb ja riskid vähenevad, siis toimub krediidi kiirem kasv.
Kui kardetakse erinevaid riske (sh. poliitilisi), siis tõmmatakse krediiti tagasi.
Tulles tagasi kulla juurde, siis tema nõudmist ja pakkumist mõjutavad muude hulgas järgmised tegurid (hõbeda puhul lisandub kasvava majanduse korral kasvav tööstusliku tarbimise kasv ja vastupidi):

• Kriisi süvenedes kipuvad suuremad hoidjad (riigid, kommertspangad) kulda müüma, et vabastada likviidsust probleemidega võitlemiseks. Kui olukord rahuneb, siis püütakse oma positsioone taastada.
• Oluline mõjur on nende metallide futuuride hoidmise tagatismäärade muutmine. Näiteks 2011. a. kevade hõbeda kukkumine pea $50 pealt pea $32 peale toimus suuresti tagatismäärade muutmise tagajärjel. Tagatismäärasid muudavad nende futuuridega kauplevad börsid, sageli seavad maaklerid oma klientidele neist nõuetest veel rangemad nõuded. Kui tagatismäärade muutmine mõjub nii karmilt, siis võib vaid arvata, kui suure võimendusega võetakse positsioone olukorras, kus tagatis on suurusjärgu jagu väiksem kui võetav positsioon.
  Vandenõuteoreetikud on ka väitnud, et enne määrade muutmist on "informeeritumad" (mõned suurpangad) võtnud turul vastupidisemaid positsioone ja sellega sisuliselt väikespekulantide raha oma tasku pannud.
• Eelnevast tulenevalt on ka palju trendi jälgijaid, kes püüavad trendi suunas positsioonis olla (kuna kogu eelnevalt kirjutatud infot pole analüütiliselt nagunii võimalik omada). Need spekulandid võimendavad oma tegevusega tekkinud trende.

Eespool ütlesin, et mul tuli ühe põhjusena meelde sellest teemast kirjutada CNBC  artikli tõttu. Teine põhjus oli ka - tänane turu seis. Kogu eelneva sügise jooksul olen ma öelnud vestlustes kulla hinna tõusmisest, et see tuleb, kuid pikemas perspektiivis. Lühiajalist langust on prognoosinud ka nimekaima lainekeskuse Elliott Wave'i  analüütikud, minu arust pole nad sellest loobunud tänaseni. Mina isiklikult vähemalt lühiajaliselt prognoosin kulla hinna tõusu.

Kulla ETF-i graafik:

Graafiku peal on kahe joonega RSI divergence (RSI tõuseb kui hind langeb) ja MACD divergence. Need mõlemad signaalid lubavad hinna tõusu. Kahe peale kokku on tõenäosus küllaltki suur. Raskem on mõelda, kui kaugele hind võiks kerkida. Mingi lainete lugemisega tundub mulle võimalik, et detsembri teises pooles algas 3-laineline korrektsioon, mille 3. laine ongi praegu algamas. See ei tähenda veel pikemaajalist tõusu. Praeguses olukorras ongi küllaltki tõenäoline krediidi kokkutõmbumise ajal veel võimalik hinnasurve kulla hinnale. Samas on pikemaajaliselt tulemas hinna tõus, nii et ka algul lühikesena tunduvate tõusudega võiks kaasa sõita, sest kunagi ei tea, kui pikaks algul lühikesena tunduv "sõit" võib minna.

"Võlakuristik"

Pühad hakkavad läbi saama ja on viimased päevad ajani, mil maailma suurim majandus "võlakuristikku" ähvardab langeda. Mis siis on see "võlakuristik"?
Juba I Maailmasõja ajal, mida USA omalt poolt rahastas rahatrükiga, võeti kasutusele süsteem, et USA Kongress annab valitsusele ette piiri, mis summani riik tohib võlga võtta (nn. debt ceiling). Seda summat siis aeg-ajalt tõstetakse (kuna riik teeb küllaltki suure osa oma kulutustest laenu arvel). 2011. a. augustis oli eelmine selline hetk, mil pidi võla ülempiiri tõstma. Probleem oli siis sama nagu praegu - president ja Esindajatekoja enamus on eri parteidest. Ka siis ei saadud algul kokkuleppele, USA kaotas isegi oma AAA reitingu. Lõpuks tehti kiiruga kompromiss, mis siis 2012. a. lõpuni on lubanud neil elada. Kuna kokkulepe oli siis ajutine ja aega leiti olevat, siis kirjutati kokkulepe sellisena, et see oleks sunniks mõlemale poolele enne 2012. a. lõppu uue kokkuleppe leidmiseks - kui vahepeal midagi muud kokku ei lepita, siis tühistuvad mitmed pikalt kehtinud maksusoodustused ja mitmed kulutused jäävad tegemata.
Miks siis kokkulepe praegu vajalik on, eelarvet tasakaalustada on ju nagunii vaja?
Vajadus eelarvet tasakaalustada pole laiale massile USA-s veel kohale jõudnud. Seal riigis on seni olnud tõesti nii nagu sotsialistid Euroopas presenteerivad - valitsuse jagatavat raha on piiranud seal seni tõesti vaid Kongress. Nimelt on seni olnud võimalik pea piiramatult võlga võtta (tegelikult on see nii veel ka praegusel hetkel).
Seega praegu oodatava kokkuleppe sisu peaks muutma eelnevalt jämeda ja järsema kokku lepitud eelarve tasakaalustamise paindlikumaks ja rohkem läbimõeldumaks (mille sisu siis püütakse kokku leppida). Igal juhul on sellise kokkuhoiu mõju USA majanduse oodatavale kasvule mõõdetav protsentides.
Kas siis üldse on võimalik leida kokkuleppeid, mis oleksid valutuks lahenduseks? 
Minu arust ei ole. Võlgadega on selline probleem (nagu ka Euroopas), et kui need hakkavad probleemiks muutuma, siis on üldiselt need halvad teod juba ammu ära tehtud. Minevikku teadupärast muuta ei saa. Jääb vaid üle otsida halbade lahenduste seast see kõige vähem halb.
Lihtsustatult võib öelda, et eelnevate aastakümnetega on tarbitud seda, mida siis veel ei toodetud - seega tulevikus on vaja nii palju rohkem toota kui on võimalik tarbida. Sellest ei taha võlgu elamise propageerijad aru saada. USA president ei taha ka aru saada sellest, et praeguses juba küllaltki raskes finantsseisus ei ole kasulik võtta riigile meeletult suuri lisakohustusi tervishoiu vallas.
Mulle hakkas silma üks kommentaar veebis, mis meile peaks tuttavat olukorda kirjeldama:

Romeycare wiped out over 900 options in Mass and the same will happen nationally, in time. We will end up with National Health Care, one plan fits all, that will kill insurers and cost us serious new taxes to support the impossible bureaucracy!!! And we will have allocated care!!! Stand in line and hope the care in available before you die!!! Too bad Presidents and congressman will not have to do the same!!!

Võlgnevusest ja miks valitsuste naiivsed lootused ei täitu

Pikk, kuid asjalik, esitlus võlgade teemal. Poliitikud võiks öelda, et emotsionaalne, kuid tegelikult mitte - just kuivad numbrid ja loogika.

In his fourth appearance at AmeriCatalyst, J. Kyle Bass, founder and principle of Hayman Capital Management, takes the stage with a compelling keynote address offering candid views on the state of crippled sovereigns and the global economy, the state of the U.S. economy and sovereign debt, the bottom of the U.S. housing market, and his favored investment opportunities today.

Võlalagi ja võlakuristik

Seoses USA ees seisva võlalae (debt ceiling) saabumisega ja selle järel ohustava finantskuristikuga (fiscal cliff) tulevad meediat kuulates pähe imelikud mõtted. Meedia jutu järgi on need mingid segavad tehnilised faktorid, mida poliitikutel tuleb kõrvaldada ja siis edukalt edasi minna. Tegevuse edukus on mõõdetav selle piiri nihutamisega.
Kas see aga nii on? Ja kui täpselt?
Võlalagi on juba hästi ammu (I Maailmasõja ajal) paika pandud mehhanism, millega antakse valitsusele ette piir, kui palju tohib võlga võtta. Seda numbrit on lugematu arv kordi tõstetud ja ka USA riigivõlg on kasvanud hoomamatu numbrini. Sageli (kui parlament ja president on ühel meelel), on selle numbri tõstmine lihtsamalt läinud, kuid eelmise aasta augustis käis tõsine vaidlus, ei saadud õigeaegselt kokkuleppele, suured reitingufirmad alandasid ka USA reitingut ning lõpuks tehti kompromisskokkulepe, millega tõsteti piiri mingi suuruse jagu, eesmärgiga peatselt uus kokkulepe teha. Lisaks lepiti kokku, et automaatselt rakenduvad ka eelarve seisu parandavad meetmed, kui kokkulepet ei tule. Arvestades muidugi, et USA eelarvesse tuleb päris oluline osa võla võtmisest, siis on olukorras, mil uut laenu ei saa võtta, raskendatud kogu valitsussektori töö (investeeringud ja osa igapäevatööst võib seiskuda).
Ka viimastel valimistel jäi kehtima olukord, kus presidenti ei toeta parlamendi enamus. Enne loodeti, et valimistel ei teki sellist võimu jagamist - siis oleks valitsev partei oma äranägemise järgi edasi majandada saanud. Ühelt poolt on praegune olukord hea, sest sunnib tuleviku peale mõtlema ja mingeid samme astuma, et võlgnevus enam nii kiiresti ei kasvaks, probleem on aga selles, et president ei taha eriti kulutusi vähendada (eriti oma mahukate sotsialistlike projektide osas), vabariiklased ei ole nõus aga kuidagi maksude mahtusid tõstma. Need kaks soovi ei saa aga kuidagi koos rakenduda. Viimase nädala lõpul tulidki ütlemised, et optimistlikult alustatud läbirääkimised pole kuhugi viinud.
Kui aga kokkuleppele ei jõutagi? Siis on tulemas 2 valusat tagasilööki: riigi kulutusi peab piirama mahus, mille mõju on SKT-le protsentides (mitte kümnendikes), samuti tähendab see seda, et võlausaldajad hakkavad kartma oma raha tagasisaamise pärast (kuna seda on seni tagasi makstud uut laenu võttes - tegelikult uue laenuga vana asendamine ei suurenda laenusummat, mujalt tuleb maksta vaid intresse).
Tegelikult on olukord ju veel hea - hetkel on olukorra lahendus kahe valitsuspartei käes, kui aga võlgnevus veel kasvab, võib tekkida olukord, kus suurenevat võlgnevust ei soovi enam finantseerida võlausaldajad. Siis hakkavad USA riigivõlakirjad ja dollar (kui Fed neid võlakirju jätkuvalt ostab) hoogsalt langema. Nagu me oleme näinud juba Lõuna-Euroopas. Ja sel hetkel ei muuda oma poliitikute kokkulepped enam midagi.

Võla jätkuva suurendamise ja uue võlaga vana võla maksmise kohta, Föderaalreservi tegevuse ning selle muutumise kohta ajas on inglise keele oskajatele hea jutt Peter Schiffilt:

Riikide võlgade kustutamine

Olen oma peas mõnda aega aretanud mõtet: mis muutuks, kui Fed tühistaks kõik tema omanduses olevad USA võlakirjad. Sel hetkel ei suureneks ega väheneks ringluses olev raha. Kui rääkida võimalusest Fed'i poolt võtta lihtsalt aegumisel vastu riigi käest laenu tagasimaksed ja uusi võlakirju mitte osta, siis see tooks kaasa meeletu majanduse kokkutõmbumise.
Välismaiseid võlgu (eravõlgu) peaks muidugi teenindama, muidu tuleb suur usalduse kaotus.
Kuni tänaseni pole ma sattunud selliseid mõttekäike meedias lugema, kuid täna oli FT-s (küll Ühendkuningriigi baasil) järgnev artikkel.