Friday, May 22, 2009

Majanduse riiklik stimuleerimine

Nüüd on Eesti valitsemisest sotsid kõrval ja"poliitiliselt korrektne" majanduse riiklikust stimuleerimisest rääkida. Seda muidugi naljaga võttes.
Riigi osast on erinevates majandusteooriates erinevalt räägitud, kõik (ka Eesti) pahempoolsed poevad Keynes'i selja taha. See on aga minu arust vaieldamatult suurele majandusmõtlejale solvav. Ta võis küll mõnes osas vasakpoolsemate mõtetega olla, kuid kindlasti polnud ta rumal.
Majandusteooriad on üldiselt (mida vanemad, seda rohkem) lähtuvad ühest ideaalsest turust, väliskaubanduse vaatlemine on juba tõsisema taseme teema, kindlasti ei huvita maailma suurriikide majandusteoreeetikuid Eesti-suguse väikeriigi peale teooriaid arendada (USA jaoks on eksport ikka väga teistsuguse mõjuga kuiEestile). 
Oluline näitaja siseriikliku tarbimise (riikliku stimuleerimise) efektiivsuse määramiseks on ekspordi osa GDP-s. See näitaja määratleb, palju tulu tuleb välisriikidest. Peaks olema elementaarselt selge, et mida väiksem on see näitaja, seda suurem on siseriikliku tarbimise mõju majanduse arengule. 
Kahjuks on see number objektiivsetest asjaoludest tingituna Eesti jaoks suur, üks suuremaid maailmas. Kui USA-l on see alla 10%, siis Eesti puhul 40%-60%. See näitaja on mingitel põhjustel eri allikates erinev ning täiesti mõistetavalt praeguses majanduskriisis muutub eri kuudel päris palju.
Asja lihtsamaks tegemiseks: kui USA riik teeb mingeid investeeringuid, siis ca 90% jõuab sellest kohalikele ettevõtetele, Eesti puhul vaid ca 50%. Siia ongi "koer maetud". Eesti riik ei suuda parimagi tahtmise juures oma vahenditega stimuleerida Soome, Rootsi, Saksa jm. suuremate importööride majandusi. See arvutus on väga pinnapealne, tegelikult mõjutab lõplikku tulemust rahva soov (või hirmust tulenev vajadus) säästa jne., kuid asja olemus ja erinevate riikide erinevus sellest palju ei muutu.
Siit tulenevalt ei jää meiesugusel väikeriigil midagi muud üle, kui raskel ajal vaid säästa. Riigil pole mõtet asjatuid kulutusi teha. Kui on soov tuua lisastabiilsust ja -kindlust, siis selles vallas võiks riik vaid väga läbinähtavalt  garantiidega majandada (kahjuks ka selles vallas meie valitsus väga edukas pole olnud). Poleks näiteks eriti keeruline luua süsteem, mis krediteerimise (Rootsi pankade endi) probleemidest tingituna raskes olukorras olevat eluasemelaenu turgu natuke toetaks, tagaks lihtsale Eesti perele turvalisuse ning mõistliku ja ausa majandamise korral riigile tegelikult rahalisi kohustusi ei tooks.
Eesti ekspordi suure osatähtsuse osas ründaks paljud poliitilised vastased kohe Ansipit, kuigi tema mõju ei saa siin üle tähtsustada. Peaminister on küll sõna võtnud idale orienteeritud majandamise ja transiidile orienteerituse ohtlikkuse teemal - peab tunnistama, et kas tahtlikult või tahtmatult rääkis peaminister siis suuremat tõtt kui paljud majandusmehed siiamaani on aru saanud. Idale orienteerituse ohtlikkust näeme oma põhjanaabri pealt. Neil oli veel novembris arusaam, et globaalne kriis jätab nad puutumata. Nüüd on vist juba selgeks saamas, et see puudutab neid ka, ja tänu idanaabrile veel päris valusalt. Soome on vaieldamatult väga arenenud ekspordivõimeline maa, kuid paljudest transiidi vähenemisest, potentsiaalsest puidu kallinemisest jms. tekkinud probleemidest ülesaamine on ka neile raske, mõnedes piirkondades ka sotsiaalselt väga raske, probleem. Selles kontekstis on Eesti liikunud väga õiges suunas, me peame lihtsalt suuremate naabrite hädade lahenemise ära ootama ning siis edasi minema.
Imelik on, et lugedes ennast majandusteadlasteks nimetavate inimeste arvamusi, ei saada (või ei taheta saada) sellest aru. Ega siin midagi väga imestada polegi: ka neile meeldib odav populaarsus. Ka meie pikema staaziga nn. majandusteadlased olid veel alla 20-t aastat tagasi need, kes vaid hakkasid tõlkima kõige elementaarsemaid lääne majandusõpikuid eesti keelde. Oli muidugi ka neid, kes tegelesid nõukogude poliitilise majandusteadusega, kuid vähemalt need, kes praegu sõna võtavad, ei olnud siis ka selles vallas arvestatavad. Tõsisemad pol.-ök.-i spetsialistid olid siis juba sügavamal oma mõtetega, kui praegu paljud sõnavõtjad, kes (vähemalt mulle tundub nii) poliitilist tellimust täidavad.

Valitsuskoalitsiooni lagunemine

Juba nädal tagasi tahtsin arvamust avaldada sotside valitsuses olemise üle. Muud kiired tegemised olid pidevalt ees, nüüd pole enam seda probleemi olemas.
Probleem on muidugi mujal, Eesti jaoks on oluline kiirelt mitmed otsused vastu võtta, muidu on tagajärjed halvad ning mõjutavad meie  kõigi elu veel pikalt. Imestama paneb presidendi seisukoht, et on küll oluline tulud-kulud tasakaalu viia, kuid praegu võiks peaminister tagasi astuda. Peaks väga selge olema, et kui praegu on eelarve tasakaalu raske saavutada, siis mõned nädalad hiljem on see määratult raskem ( 3 nädalat hiljem "säästma" hakates oleks igas ajaühikus vaja säästa ca 10% rohkem). Kahjuks tüüpilise sotsina ei ole see oluline, olulisem on vist "ideekaaslaste" toetamine. Ei ole küll asja juriidikat uurinud, kuid selge on, et kõik "hall" peaks praegu olema tõlgendatud riigi stabiilsuse seisukohast lähtudes.
Nii et edu ja jõudu Ansipile. Kui ta sellest jamast veel ka riigi välja veab ja järgmise aasta eelarve normaalselt kokku saab, siis võib talle tänulik olla. Mehe minevik ei ole nii oluline, kui ta hetkel õige asja nimel rabeleb. Peaministri koht ei ole praeguses majanduskriisis mitte see kõige "soojem", kuigi vaieldamatult väljakutseid pakkuv.
Nüüd peab siis kiirelt kellegi ennast toetama leidma. Häid variante ei ole - minu arvates on mõned teised parteid ennast liiga määrinud, et rahvast esindada. Kuid parim variant tuleb leida. Peale eelmisi valimisi tundus, et sotsid olid kõige eetilisemaks vasakpoolseks partneriks, kuid praeguses raskes olukorras altvedamine (mitte Ansipi, vaid rahva) oli juba väga halb tegu. Oma rahva ja riigi saatusest ei peaks mingi valimisedu olulisem olema. Jääb vaid loota, et teisi parteisid ka hoolega kontrollitakse ning valitsusrahu nimel lollusi ei lasta teha. Oli ju peaminister nii maadevahetuse kui raudtee tagasiostu ajal sama - kuidas kuluks küll riigil praegu see Eesti Raudtee raha ära.

Thursday, May 14, 2009

Eesti riigil ei ole raha vaja!

Muljed ettevõtte maksukohuslaseks registreerimisel.
Enamus inimesi sellega kokku puutuma ei pea. See on selline kadalipp,  milles tuleb täita lehekülgi küsimustikku, millest isegi eestlane aru saada ei saa. Kogu selle asja juures tekib üks suur küsimus: miks seda elektrooniliselt ja lihtsamalt teha ei saa? Pea kõike võib meil teha ID-kaardiga, mingi ankeedi täitmist aga mitte. Lihtne oleks see elektrooniliselt täita, vajadusel saaks ametnik lisaküsimusi küsida. Kuidagi tobe on tänapäeval 3 korda käsitsi oma aadressi ja maili kirjutada. Tegelikult on meie riigis isikutel ka riiklikud mailiaadressid olemas.  Imelik, miks riik ise neid ei kasuta.
See kõik on ebameeldiv, kuid üleelatav. Samas on maksumaksjana nukram vaadata, kus teisest rahvusest ärimees tuleb ka sooviga ennast käibemaksukohuslaseks registreerida. Temale vastamine on pehmelt öeldes jäme. Küll leiab riigiametnik, et ta pole õpetaja jne. Tulemusena saadetakse potentsiaalne maksumaksja minema. Igaüks peab ise hindama, palju sellistest ärasaadetutest veel tagasi tulevad. Kui tegemist on jaekauplejaga, siis pole tal tagasi tulekuks tegelikult eriti põhjust. Kui arvata, et tagasi ei tule ca 10% firmadest (tundub, et see protsent on praktikas tegelikult suurem), siis see on meie hädas eelarvega riigile meeletu raha. Samas on meil ametnikke, kelle palka kokkuhoiutuhinas osa parteisid vähendada ei taha, kes ei saa aru, et nende töö ongi riigile raha vastu võtta.

Töötuskindlustus vs. kindlustus üldiselt.

Tänases saates "Foorum" võrdles sotsiaaldemokraat hr. Nestor töötuskindlustust maja kindlustamisega. Nende kahe asja vahel on ühist ainult sõna "kindlustus" ja tingimus, et heas olukorras tehakse kulutusi, mille vastu saadakse abi raskes olukorras. 
Maja või muu vara kindlustamine ei too endaga kaasa otseselt suuremat õnnetuse riski (kui just kindlustaja ise pole kindlustuspettur), töötuse vastu kindlustamine mitmete protsentide osas tulust on aga otsene riskitegur selle õnnetuse saabumiseks.
Poliitikud peavad endale kindlalt selgeks tegema, et keegi ei taha oma maja või muu vara kahjustamist, sõltumata kas see on kindlustatud või mitte. Samuti ei soovi ükski töötaja töötuks jäämist, sõltumata kui hea töötuskindlustus on. Seda vähemalt meie ühiskonnas. Arenenumates riikides on muidugi kindlustusega nii kaugele jõutud, et selline olukord võib töötajale isegi meeldiv olla. Meie selleni ei küündi, samas ilmselt ei peaks üritamagi.

Wednesday, May 06, 2009

Astmeline maksustamine

Viimastel päevadel on ülesse kerkinud jälle progresseeruva maksustamise idee. Selle juures on osavad vasakpoolsed poliitikud esitanud populistlikke arvutusi algkooli matemaatika tasemel palju peaks mingi tulutaseme juures keegi rohkem makse maksma. 
Seda matemaatikat tunduvad nad oskavat. Ega neilt rohkem teadmisi ei saa oodatagi, sest muidu poleks nad ju vasakpoolsed.
Imelik, et keegi pole käinud välja argumenti, palju selline tobe lahendus lisaks suuremale tööjõukulule ettevõtluskliimat kahjustab. Sellise maksustamisega on ettevõtjal alati risk, et mingil hetkel keegi esitab väite, et tegelikult ei olnud näiteks palgasaajaid mitte kaks, vaid hoopis üks. Kahjuks on kogu meie taasiseseisvuse aja jooksul tavaks olnud, et sellises olukorras peab ettevõtja tõestama, et ta "kaamel ei ole". Pole kuulda olnud, et kordki oleks siiamaani oma lolluste eest vastutanud ametnik. Parim, mida ettevõtja võib saavutada, on kohtus enda õiguse kaitsmine. See on aga täiesti õnne küsimus, arvestades meie kohtusüsteemi.
Sotsialistidel meeldib tuua eeskujuks Skandinaavia tavasid. Kahjuks on aga sealne eetika ja arusaam õiglusest hoopis teine kui meil. Selline võrdlus on tobe ja vastutustundetu.
Loota on, et parempoolsetel õnnestub siiski vasakpoolsete rünnakule vastu seista, sest muidu on paljudel ettevõtjatel tõesti lihtsam oma tegevust vähem tööjõumahukamaks pöörata. Jutud teadmistemahukast majandusest võib aga täiesti unustada.