Börsinädala lõpu järel rabas maailma oodatud USA võlareitingu langetamine S&P poolt. Esmapilgul tundub, et see on kuristiku äärel võnkuvale maailmamajandusele viimane tõuge kuristikku. Kuid see võib olla ka teistpidi.
Rahaturg ei ole juba ammu see majandusõpikust tuntud turg, millel nõudmine ja pakkumine paljude osaliste poolt määravad raha hinna, kus majanduskriisis väheneb nõudlus rahale ja seetõttu ka intress, kus peale majanduskriisi tõstab suurenev nõudlus investeeringute järgi raha hinda jne. Rahaturu suunda annavad meeletult suured riikide võlapaberite mahud, mis teiselt poolt on kaetud riigipankade poolt välja antud katteta rahaga. Raha hulk, mis on kujutlematult suur, otsib kohta, kus mingitki tulu teenida. See turg tundub olevat laenaja turg, s.t. raha pakkumine ületab mahtusid, kuhu seda vähegi normaalselt investeerida saab. Laenu antakse ka riikidele, millele laenamine ei ole terve mõistuse seisukohalt üldsegi mõistlik tegevus. Vastavalt uudistele liigub meeletu hulk raha ühe riigi võlakirjadest teise. Kui selle käigus ka lühiajaliselt tundub ühe riigi võlakirjade pealt saavutatav tootlus olema suurem ja risk väiksem, siis sinna liigub raha ka muudelt varadelt, paigal seisvalt väärtpaberiturult jne. Juba ammu ei saa riikide võlakirju pidada riskivabaks investeeringuks ja tootlust sellelt riskivabaks tootluseks - otsitakse lihtsalt väiksema riskiga kohta.
Võtame võlakirjade turu viimase paari nädala jooksul. Esmalt tõusis üles Lõuna-Euroopa suuremate riikide võlaprobleem, nende võlakirjad odavnesid natuke. See probleem ei jõudnud veel kuhugi areneda, kui muutus tõenäoliseks oht, et USA ei suuda tõsta oma võlalage enne tähtaega - see hoidis USA võlakirju kallinemast. Kui siis USA saavutas kokkuleppe, et võlalage tõstetakse, tõusis kohe uuesti üles Itaalia. Neid asju ei saa vaadelda lahus enam-vähem samaaegsete sündmustena. Peab pidama meeles, et need võlakirjad on alternatiivsed investeerimisobjektid. Paljalt sellest, et Itaalia võlakirjad tunduvad riskised, ei piisa, paljud investorid otsivad asenduseks teist investeerimisobjekti. Arvestades Itaalia võlakirjade suurt kogust, pole nendest väljuvale rahale palju alternatiive - USA võlakirjad sobivad selleks hästi. Kui siis USA võlakirjad on tõusmas, liigub raha sinna. Ja sel hetkel ei ole siin mingit seost valitsuste ega laenuandjate tegemisega. Lisaks ühest võlakirjast teise liikumisega toimub raha liikumine ka aktsiaturgudel ja toorainetes.
Mis moodi puutub sellesse siis USA võlareiting? USA võlareitingu langetamine alandab kindlasti USA võlakirjade hindu (kui palju, selgub hiljem, ega rahal pole ka turvalisemat pelgupaika kui USA võlakirjad). See leevendab kindlasti teiste suurte võlglaste olukorda. Samuti leevendab see müügisurvet aktsiaturul, mis omakorda on enamusele inimestele ja ettevõtetele nähtav majanduse indikaator, mis mõjutab nende tarbimist ja investeerimist.
Kuidas siis olukord võiks paraneda? Ühelt poolt on kindlasti vajalik USA riigi võlataseme vähenemine, kuid nagu eelnevast näha, on see Fed'i lõdva rahapoliitika olukorras väga ohtlik. Võib isegi öelda, et USA riigi poolt laenu võtmine on teatud stabiilsuseks vajalik (praegu pole võlalae tõttu seda mingi aeg toimunud ja ka see on moonutanud võlakirjade turgu). Kui USA vähendab laenamist, siis peaks samal ajal vähemalt vastavalt vähendama oma pakutava raha hulka ka Fed.
Üldiselt võib öelda, et muude väärtpaberitega võrreldes proportsionaalselt suured riigi võlakirjade mahud destabiliseerivad finantsturge. Meeleheitlikud riigipankade poolt majanduse elavdamise lootuses turule paisatud rahahulgad moonutavad turumajanduse toimimist. Riigi poolt oma investeeringutega majanduse madalseisus majanduse elavdamisest, nagu seda Keynes soovitas, ollakse jõutud juba väga kaugele. Valitsused kulutavad nii palju kui suudavad raha hankida, ainuke mõte on järgmistel valimistel rohkem hääli saada, mureks vaid see, et äkki ei õnnestu mingi hetk enam turult laenu saada. Riigipangad paiskavad turule meeletuid koguseid katteta raha, lootes sellega majandust elavdada. Kui see ei tööta, siis ei mõelda selle peale, miks see ei töötanud, vaid lisatakse rahahulka. See majanduse töötamise alus, et investeerimiseks peavad olema säästud, mille väljalaenamiselt peaks ka tulu saama, on kadunud. Valitsused puhuvad vaid mulli, muudavad säästjate vara väärtusetuks.
Posts
