CDS-d Kreeka puhul

Kreeka võlakriisis on üheks olulisemaks teemaks CDS-d. Need on väärtpaberid, mis peaksid igaüks mingile summale pakkuma kindlustust selleks puhuks, kui võlakirjade väljaandja oma kohustusi ei täida.
Euroopa poliitikud on teinud kõik neist oleneva, et sündmusi ei deklareeritaks nn. default'iks, mis tähendaks, et CDS-d kuuluksid väljamaksmisele. Sel oleks suur mõju paljudele suurtele pankadele. Selle otsuse teeb organisatsioon nimega ISDA. See asi kõlaks veel normaalselt, kui ISDA liikmeteks ei oleks suurimad pangad. Need samad pangad on andnud välja (müünud) meeletu koguse CDS-e, saades selle eest raha. Nüüd sõltub nende enda otsusest, kas see kindlustus ka välja makstakse.
Normaalses maailmas tõlgendataks selliseid tegevusi pettusena ja vastutavad isikud veedaksid päris pika aja trellide taga. Nüüd on aga valitsused nende toetajateks.






Aga poliitikud teevad seda ju selleks, et tagada stabiilsus ja rahva heaolu?
Kogu Euroopa (ja mitte ainult) ühiskonna tegutsemise aluseks juba antiikajast on olnud põhimõte, et lepinguid tuleb täita. Kui neid põhimõtteid hakatakse muutma, siis sel on üleüldiselt prognoosimatud tagajärjed.
Jättes kõrvale muu ühiskonna tegevused, mõtleme võlakirjade peale.
Üks oluline faktor, miks investeeritakse võlapaberitesse ja neid peetakse riskivabaks, on see, et neile saab osta peale riskikindlustuse. Kui seda ei saaks, siis paljud investorid võlakirjadesse ei investeeriks. Nüüd siis tahetakse tõestada praktikas, et eurovõlakirjadesse investeerimisel see kindlustus ei tööta.
Siit tõusetub küsimus: miks peaks tulevikus keegi mõistlik investor ostma euroala võlakirju, kui on loodud pretsedent, et valitsuste aktiivsel toetusel jäävad need tagasi maksmata ja samas ei maksta välja ka kindlustust?

Fed oli 2006. aastal teadlik elamuehituse aeglustumisest

FT avaldas jutu, milles vanade protokollide põhjal tuuakse välja, et Fed oli juba 2006. aastal teadlik elamuturu jahenemisest ja sellest, et sellel tegutsevad ettevõtted vähendavad tõõjõudu. Sellest hoolimata peeti kinnivara laenude turgu tugevaks.
Kokkuvõttes ei suudetud midagi ära teha, et tulevat krahhi ära hoida. See on järjekordne tõestus, et majanduse stimuleerimine ja pidurdamine teadlikut ei ole kunagi õnnestunud ning mõistlik oleks seda võimalikult vähe teha - turg on vabalt tegutsedes selles osas efektiivsem.

Kuidas väljuda võlaspiraalist?

Nüüd on siis Euroopa liitunud nendega, kes kavatsevad võlaprobleemist väljuda rahatrüki abil. Iseenesest ei ole oluline, kas romaani riigid kavaldasid Saksamaa üle või oli see ühine plaan, milles saksa poliitikud saavad teha näo, et nad ei nõustunud EKP poolt raha trükkimisega ja selle riikidele laenamisega. Igal juhul on džinn pudelist välja lastud ja ta ei taha sinna kuidagi tagasi minna.

Lühiajaliselt on selline tegevus muidugi leevendus. Euroopa riigid ei suutnud mingeid reaalseid samme teha ei pankade (siis seal olevate hoiuste ja muude nõuete) turvamisel ega ka stabiilsusprogrammi (EFSF) rahade rakendamisel. Maksumaksjale ongi nii äkki vähemalt selle koha pealt parem, sest EFSF on garanteerinud vist ainult mõned kümned miljardid. Võib-olla on praegune suundumus osaliselt Euroopa probleemidelt mujale (kes on järgmine, kas Ühendkuningriigid?).

Raha pakkumise selline järsk tõstmine viib paigast ära tasakaalu raha pakkumise ja nõudmise vahel. Hakatakse tegema investeeringuid, mis normaalse majandusliku tasakaalu puhul pähegi ei tuleks. Röövitakse säästjaid, kuna nende säästude väärtus väheneb (see on mõnes mõttes isegi hea Eestile, kuna siin noore majandusena suured säästud puuduvad). Säästjate ebaõiglane kohtlemine viib säästmise vähenemiseni ja võimendatud tarbimiseni tarbimisühiskondades.

Kogu sellise rahatrüki juures tuli pähe küsimus, millal ja kuidas seda suunda muuta võiks? See on selline magus ja kerge tee, et poliitilist tahet sellelt kõrvale astumiseks on raske leida. Loogika ütleb, et nagu võlariigid hakkasid kokkuhoiu peale mõtlema alles siis, kui pankrot juba päris ukse taga oli, hakatakse raha trüki problemaatilisuse peale mõtlema siis, kui enam trükitud raha ei usaldata. Usaldamine ei ole stiilis "usalda - ei usalda". Küsimus on ikka pigem selles, et mida usaldatakse rohkem. Olukorras, kus kõik maailma juhtivad majandused on rahatrüki teel, ei ole alternatiivi. Usaldatakse ikka suurte majanduste rahasid. Väikesed ei saa selles protsessis kuidagi teistmoodi käituda. Tuletame meelde Šveitsi frangi suurt tõusu suvel, mis riigi eksporti tõsiselt halvas. Tulemuseks pidi ka Šveitsi keskpank ütlema, et vajadusel antakse lisaraha turule, et see ei läheks euro suhtes üle teatud taseme kallimaks. Ka Hiina, kuigi palju suurem majandus, on samas olukorras - kui nad oma valuutat juurde ei emiteeri, siis ei suuda nad midagi eksportida. Sellel on halvad sotsiaalsed tagajärjed.

Kust võiks siis tulla raha, mille väärtus säiliks?
Esimene variant on eraviisiliselt emiteeritud raha. Selle puhul tekib muidugi küsimus, et millega see raha seotakse, kuidas tekib selle raha vastu usaldus. Eraviisiliselt emiteeritud rahaga ei saa muidugi siduda osalise reserviga pangandust (selle reguleerimine eeldab riigi käes olevaid vahendeid), loomulikult üritavad riigid sellise konkureeriva (ja emiteerimistulu vähendava) süsteemi vastu igatpidi võidelda.
Teine variant oleks, kui mingid riigid või riikide ühendus looks sellise raha. Esimese mõttena tuleb pähe naftat eksportivate riikide (näiteks OPEC-i) raha, milles kokkulepitult naftat müüma hakataks. Selline variant oleks päris mõeldav. Ühelt poolt on neil riikidel huvi saada varsti lõppeva nafta eest tasuks midagi kindlamat kui USA dollareid. See, mida ostu eest saadakse pole aga esmaselt oluline - oluline on ikkagi, kuhu säästud panna. Kui need peab ikka dollariteks vahetama ja USA võlakirju ostma, siis pole ju mingit suurt vahet. Samas on nafta lõppemisel sellise raha kate kadumas. Lisaks on veel lähiajaloost näha, et kõiki, kes midagi sellist soovivad, kiputakse "demokraatia kaitseks" pommitama.

Võib-olla suudavad keskpangad raha pakkumist reguleerida?
Näiteks USA Föderaalreservi retoorika on olnud senimaani, et neil on võimalusi ja vahendeid raha pakkumise vähendamiseks. Jätame kõrvale nende võimaluste olemasolu ja oskuse neid õigel hetkel kasutada. Kujutame ette, et majandus hakkab suure likviidsuse olukorras kasvama kiiremini, panganduses tekib stabiilsus ja laenuandmine (sellega ka raha võimenduse kordaja ehk tegeliku rahamassi määraja) suureneb. Õpiku makromajanduses oleks see koht keskpangal endapoolset lisaraha turult tagasi võtta. Praktikas tekib aga sel momendil, mil majanduse tsükli seisust tulenevalt tavaliselt intress nagunii kerkib, üks suur takistus - riikide võlad. Riigid ei saa lubada intressi kasvu, sest siis ei suudaks nad enam oma võlgade intressi tasuda. Põhimõtteliselt on siis kaks variati:
* hoida intressi kunstlikult all, millega lastaks tekkida hüperinflatsioonil ja raha väärtuse langusel;
* lasta intressil tõusta ja lasta riigid pankrotti.
Kumbki neist variantidest ei ole vastuvõetav. Tõenäoline on, et tekib midagi sellist, nagu eelmise sajandi esimese poole hüperinflatsiooni järel.

Bürokraatlik lähenemine

Eelmise nädala Euroopa riigijuhtide kohtumisel lepiti muu hulgas kokku pankade kapitaliseerimises. Iseenesest on see väga oluline küsimus - põhiline oht, mida turul nähakse, on see, et riikide võlakirjade väärtuste langedes võivad ka pangad hakata maksejõuetuks muutuma. Mis omakorda levib edasi teistele pankadele ja muudele finantsasutustele. See probleem on teada olnud juba eelmisel aastal, samas mingeid tõsiseid samme pole astutud. Võlakriisi lahendusvariantide sees on pankade kapitaliseerimisele pööratud tähelepanu ka Ausa Poliitika märtsis pakutud võlakriisi lahenduse mehhanismis.
Tundub, nagu oleks ka poliitikud jõudnud omadega sinnamaale, kus teised on juba ammu olnud. Kas ikka on?

Täna tuli mulle pähe mõte, et iseenesest lahendatakse nagu sama probleemi. Lahenduse teostus on aga bürokraadil ikkagi väga erinev "normaalselt mõtlevast" inimesest:
* Eurobürokraadid kirjutavad ette omakapitali nõuded, mida pangad peavad suurendama mingiks tähtajaks. Kui need on suurendamata, siis ähvardatakse riiklikult sekkuda ja jõuga pankasid kapitaliseerida. Pange tähele: ei ole oluline pankade maksevõime, samuti see, kas pankade võlakirjainvesteeringud on tehtud USA või Itaalia võlakirjadesse. Hindamine ja karistamine on pandud bürokraatidele.
* Ausa Poliitika skeemis on asi lihtsam: on paika pandud reeglid (kui olukord viitab panga likviidsusprobleemidele), mille puhul sekkub riik (stabiilsusfond), võtab üle panga omanduse (või osa sellest) ettemääratud reeglite järgi ja kapitaliseerib panga. Selle skeemiga ei määra tegutsevale ja likviidsele pangale ette ametnikud, mida peaks tegema. Otsuse tegemine on jäetud panga omanikele. Neile öeldaks, et "Te tegite vigu võlakirjadesse investeerimisel, teil on praegu aega veel asja parandada. Kui te seda ei suuda teha, siis kaotate te rahaliselt."
Kahe skeemi võrdlemisel on näha, et poliitikute kehtestatava puhul määravad ametnikud, kuidas peaks pankasid juhtima. Teise puhul jäetaks see kohustus pankade juhtidele, öeldes samas, et juba on tehtud vigu ja nüüd peab olema väga hoolikas, muidu läheb see pankade omanikele kalliks maksma. Kumb süsteem töötab paremini? Päris kindlalt turumajanduslik, milles pankade omanikud pankasid juhivad.

Vastu võib vaielda, et pankade juhid on väga palju vigu teinud ja miks me peaks uskuma, et nüüd neid vähem tehakse? Aga seepärast, et pankade omanikel on majanduslik huvi praegusest raskest olukorrast võimalikult väikeste kahjudega välja tulla. Ise küsiks vastu: kui pangad tegid halbu investeeringuid, siis kes neid, isegi seadusandlikult, sundis selliseid otsuseid tegema? Ikka poliitikud ja bürokraadid. Kes siis veel kirjutas regulatsioonidesse, et Kreeka ja Saksamaa võlal on ühesugune risk, ümmargune 0.
Asjal ei ole vaid metoodiline erinevus, mida võiks hea tahtmise puhul pidada "maitse asjaks".

Sellega on seotud ka makroökonoomiline sisu:
Paljud lõdva rahapoliitika (ehk rahatrüki) pooldajad seletavad pidevalt, et võlgade vähendamine praeguses majanduslikus madalseisus kokkuhoiu teel vähendab omakorda majanduskasvu. Sellega saab ainult nõustuda - kokkuhoidu oleks pidanud tegema siis, kui majandusel hästi läks. Aga mis siis jäi tegemata, tuleb nüüd ära teha.
Aga tagasi pankade juurde: kõigile pankadele ühetaoliselt suuremate kapitalinõuete kehtestamine vähendab laenu andmist. Kui raske on see majandusele, võiks küsida ka nende paljude Eesti ettevõtjate käest, kellel kriisi ajal ostjad iseenesest "ära ei kadunud", kuid pangad tahtsid vähendada laenusid, püüdsid lõpetada käibe- ja arvelduskrediite. Praegusel hetkel kirjutavad selliseid otsuseid ette Euroopa riigijuhid.

Euroopa lõhenemas

Euroopa tippkohtumiselt on info avaldatud. Esmane kokkulepe eelarvete piiramise osas on saavutatud euroriikide osas, selle jõustamine on pikem ja omaette küsimus. Igal juhul võib öelda, et tunneli otsast on valgus paistmas.
Turud on ka asja suhtes mõõdukalt positiivsed. Turgude mõõdukust tuleb hinnata selles kontekstis, kus nad tegutsevad - turul kauplejad on viimase mõne aasta jooksul harjunud sellega, et Fed külvab turud rahaga üle, mida siis vastavalt oskustele ja võimalustele üritatakse oma tasku panna. Igal juhul pole see keskmise inimese ja majanduse üldise arengu seisukohalt kasulik. Euroopa osas on samuti turgude lootus, et ECB maksaks kinni kõik kahjumid, mida investorid ja kauplejad on riikide võlakirjadega kaubeldes saanud.
Selle kokkusaamisega seoses tuli mulle aga pähe mõte, et praegu on algamas arengud, mis viivad peale euroala võlaprobleemi stabiliseerumist Euroopa teiste valuutade ja neid kasutavate riikide kriisini. Siin taga on lahknevus, mis on suudetud tekitada EL ja euroala vahel. Ühelt poolt on EL viinud liigse suveräänsuse kaotuseni, mis on ka üks väidetav Suurbritannia vastuseisu põhjus - Suurbritannia tahaks välistada teda nii valusalt puudutavate regulatsioonide tekitamise oma finantsteenuste suhtes. Siin on põhjuseks EL-u muutumine bürokraatlikuks struktuuriks, minnes laiali oma esmasest otstarbest: vaba turg erinevatele kaupadele ja rahale. See kirvena õhus rippuv pangandusmaks on järg sellele, mis üle 200 aasta tagasi Prantsusmaalt maailma laiali saadeti ja mille hinda võib arvestada 100 miljoni inimelu suurusjärku.
Teine, mitte nii üllas põhjus avaldamiseks, on see, et mitteeuromaad püüavad säilitada endale võimalust oma tegevust rahatrükiga finantseerida. See on naiivsus, mis tasub ennast kunagi kätte. Peale tähelepanu ärapöördumist euroalalt otsivad turud endale uut "ohvrit".
Lootust rahatrükiga järgmiste valimisteni oma elu kergendada on raske poliitikutel piirata. EL-i bürokraatia ja liimesriikide suveräänsuse piiramise osas aga saab ja peab samme astuma. EL on loodud mingi majandusliku eesmärgiga ja selleks vajalikku tegevust tuleb ka teha. EL ei ole loodud tuhandetele bürokraatidele mugavaks äraelamiseks, kuigi nad ise püüavad kogu oma jõuga tõestada bürokraatia vajadust. See on vale tee, mis ei too midagi head.

Mis sel nädalal Euroopas ikkagi juhtub?

Euroopa tippkohtumine on ikka veel käimas. Lõplikku informatsiooni peab ootama veel ilmselt vähemalt reede (tegelikult juba täna) õhtuni.
Täna tegi avalduse Euroopa Keskpanga (ECB) uus juht Draghi. Baasintresi vähendati küll veerandi protsendi võrra, kuid panga president ütles otse välja, et massiivset (ja valimatut) võlakirjade ostu ECB poolt ei tule, kuna see pole kooskõlas selle regulatsiooniga. Samal põjusel ei finantseeri keskpangad ka IMF-i, et see annaks laene hädas riikidele (see on üks välja pakutud JOKK-skeem ECB otsesest laenuandmise keelust möödahiilimiseks). Iseenesest on need otsused ja väljaütlemised väga õiged, kuigi nad oleks võinud juba üle aasta tagasi tulla.
Küsimus on, et miks nii konkreetne avaldus tuli praegusel murrangulisel hetkel? Börsid kukkusid täna mitu protsenti.
Mõeldes võimalike põhjuste üle, tuleb pähe kaks mõtet:

* ECB-s on jõutud arusaamisele, et olemasoleva õigusliku raamistiku raames ei saa nende võlakirjade ostu võitlus turgudega olla edukas ja tõmbutakse tagasi. Küsimus jääb ikkagi, et miks seda nii otseselt pidi tunnistama just täna? Kui see nii on, siis on Euroopas ikka täiesti peata olek ja ees suured vapustused;

* Teine, mulle esmapilgul kuidagi loogilisem variant on see, et Draghi töötab kokku suurriikide juhtidega, eeskätt Merkeliga. Üldiselt on oma lühikese ametisoleku aja jooksul Draghi jätnud mulje, et ta tegutseb mõistlikumalt kui Trichet. Kõhklus on samas ikka üleval tema koduriigi tõttu, kuid kuidagi tundub, et ta on lähemal Saksamaale.
Mida siis see kokkutöötamine endast kujutab? Tänaseni lootis meedia, turud ja ilmselt ka Äpu-riikide juhid, et tuleb see paljureklaamitud "Big Bazooka", mis kõik probleemid nagu käega pühib. ECB kontrollimatut rahatrükki on promonud ka mitmed meie kohalikud targad. Rahatrükk USA stiilis ei olekski isegi mingi väga suur õnnetus (mina ei usu, et see inflatsiooni nii väga mõjutaks - kõlan juba nagu Bernanke), kuid sellel asjal on üks väga suur AGA. See on nimelt see, et kui USA-s raha trükitakse, siis läheb see kogutud väärtus (mis iseenesest on nagu kogutud "nähtamatu" maks) ühe riigi kulutuste katteks. Kuidas see oleks aga Euroopas? Maksu kogutaks kogu Euroopas, kuid kogutud maks antaks osade riikide kasutada? See ei kõla hästi ja sellele loodetavasti toetust kunagi taha ei saada. Mina pole tänase päevani näinud ühtegi ettepanekut, kuidas seda probleemi praktikas lahendada. Alati on võimalik mingi valem välja mõelda, mis oleks enam-vähem õiglane ja tagaks pikemas perspektiivis kontrolli ka raha hulga üle (imselt ca 10 minutiga kirjutaks mingid reeglid ka ise kokku), kuid Euroopas ei suudeta rakendada isegi palju lihtsamaid reeglistikke. Seega selle peale loota pole mõtet.
Mida siis võib-olla tahtis Merkel? Asi on lihtne: Euroopa riikide juhtidel tuli ära lõigata lootus, et asja saab veel venitada ja "keegi teine" tuleb ja lahendab nende probleemid. See on nagu ämber külma vett, mis paljud peaks reaalsusele lähemale tooma.

Kui nüüd riigijuhid tulevad mõistusele, kas siis saab kõik korda?
Igasugune, ka kõige mõistlikum tegevus saab eelarvete mõttes tulemust anda alles 2013. aastal (ka see on väga optimistlik). See hakkaks puuduva raha osas mõju avaldama alles siis. Olles realist, tuleb arvestada, et mingi uus mehhanism ei saa käivituda hetkega, antakse ikka ka mingi üleminekuaeg. Seega isegi kõige optimistlikuma stsenaariumi järgi jääks olemasolev võlasumma, millel pole katet (minu hinnangul ca 2 triljonit), lisaks järgmise paari aasta ülekulutused. See on vaja ikkagi kuidagi finantseerida.
Siit tuleb järgmine mõte: kunagi hakkab ECB ikkagi raha trükkima. Enne seda peavad riigid jõustama eelarve kontrolli kokkulepped, siis hakatakse äkki mõtlema rahatrüki reeglite peale.
See kõik on lootusetult hiljaks jäänud ja on praegu noa teral käimine. Tõenäosus sellelt noa teralt maha kukkuda ja ennast lõigata on väga suur. Tegelikult oleks pidanud vajalike samme astuma juba üle aasta tagasi, siis oleksid ka turud rahulikumad püsinud. Samas, ilmselt polnud siis võimalik saada neile sammudele Euroopa riikide toetust taha.

Kas riigipankade valuutaswap on vaid positiivse mõjuga

Täna, börsipäeva alguses tuli uudis, et paljud maailma keskpangad aitavad ECB-l pankadele likviidsust juurde anda. Turud võtsid uudise vastu väga positiivselt: indeksid olid juba avamiseks ca 3% üleval, sulguti üle 4%.
Kas selline dollaripõhine krediit aitab pankasid? Loomulikult läheb raha odavamaks neile pankadele, kes vajavad dollaripõhist finantseerimist. Samas enamus välja antud laenudest on europõhine. Olles lõpuni korrektne, ei tohiks pangad dollariga finantseerida eurodes väljalaenatavat raha. Eurodes likviidsus peaks olema pankadele ka väga kergelt saadaval. Samas laenu hinna alla surumine võib luua olukorda, kus Euroopa pankadel on liiga palju dollaripõhiseid kohustusi. Mingil hetkel võib see tunduda mitte nii ohtlik, kuid kui Euroopa peaks ikkagi hakkama raha juurde trükkima ja sellega euro kurssi alla viiks, oleks jälle probleem üleval. Mõistlikult võttes ei tohiks seda ohtu olla, pangad peaks ju natuke oma tegevuses mõtlema, kuid sama asi oli ju ka Euroopa riikide võlakirjadega, mille puhul oli ammu selge, et need olid riskised, ometi on pankade jaoks seda riski üleval ülearu,
Reutersi jutt valuutaswapi kohta.

Ei saa öelda, et hoiatanud oleks vaid mõned üksikud inimesed nagu Schiff - need jutud kõlasid europarlamendis

3 vabariiklaste kava maksusüteemi muutmiseks

3 Republican Plans For Your Taxes - Investopedia.com
Meil on osad poliitilised jõud juba pikka aega kisanud, et maksusüsteem peaks olema progresseeruv. Ühe põhjendusena tuuakse, et see on nii paljudes maailma arenenud riikides, nagu näiteks Skandinaavias ja USA-s. Skandinaavia suunalt on tulnud palju signaale, milles avaldatakse arvamust, et see süsteem ei ole neile hea. Käimasolevatel USA presidendi eelvalimistel on mitmed vabariiklaste kandidaadid tulnud välja plaaniga maksusüsteemi lihtsustada, kuni föderaalse käibemaksu kehtestamiseni. See artikkel on selles teemas üks katvamaid, mis mulle pihku sattunud.

Prantsuse võlakirjad liiguvad juba korrelatsioonis probleemriikidega

Viimasel ajal on maailma finantsturud kaubelnud skeemi risk-on päev / risk-off päev järgi. See tähendab, et vastavalt uudistele liigub raha kas riskisematesse varadesse (aktsiad, toorained, probleemsete riikide võlakirjad jne.) või turvalisematesse varadesse (eelkõige USA, Saksamaa ja muude tugevate riikide võlakirjad). Siit on hästi näha, milliseid varasid peab turg riskiseks. Viimaste päevade puhul ei ole kõige suurem indikaator Itaalia võlakirjade tootlus, vaid Prantsusmaa võlakirja täielik ühte patta minek Itaalia, Hispaania ja muude selliste riikidega. Samas täielik vastassuunas liikumine Saksamaa ja USA võlakirjadele.
Ei maksa hiljem hakata jälle rääkima, et see oli üllatus, mida ei saanud ette näha. Jutt on siis Prantsusmaa võimalikest probleemidest.


- Posted using BlogPress from my iPhone