Intressitõusu mõju komertspankade ja Fed'i kasumile

Zerohedge's on huvitav jutt mai lõpust toimunud intressihüppe mõjust pankade kasumile.
Väide: I kvartali kasumist ca 40mlrd$ võttis see ära ca 25mlrd$.

CDS-d Kreeka puhul

Kreeka võlakriisis on üheks olulisemaks teemaks CDS-d. Need on väärtpaberid, mis peaksid igaüks mingile summale pakkuma kindlustust selleks puhuks, kui võlakirjade väljaandja oma kohustusi ei täida.
Euroopa poliitikud on teinud kõik neist oleneva, et sündmusi ei deklareeritaks nn. default'iks, mis tähendaks, et CDS-d kuuluksid väljamaksmisele. Sel oleks suur mõju paljudele suurtele pankadele. Selle otsuse teeb organisatsioon nimega ISDA. See asi kõlaks veel normaalselt, kui ISDA liikmeteks ei oleks suurimad pangad. Need samad pangad on andnud välja (müünud) meeletu koguse CDS-e, saades selle eest raha. Nüüd sõltub nende enda otsusest, kas see kindlustus ka välja makstakse.
Normaalses maailmas tõlgendataks selliseid tegevusi pettusena ja vastutavad isikud veedaksid päris pika aja trellide taga. Nüüd on aga valitsused nende toetajateks.






Aga poliitikud teevad seda ju selleks, et tagada stabiilsus ja rahva heaolu?
Kogu Euroopa (ja mitte ainult) ühiskonna tegutsemise aluseks juba antiikajast on olnud põhimõte, et lepinguid tuleb täita. Kui neid põhimõtteid hakatakse muutma, siis sel on üleüldiselt prognoosimatud tagajärjed.
Jättes kõrvale muu ühiskonna tegevused, mõtleme võlakirjade peale.
Üks oluline faktor, miks investeeritakse võlapaberitesse ja neid peetakse riskivabaks, on see, et neile saab osta peale riskikindlustuse. Kui seda ei saaks, siis paljud investorid võlakirjadesse ei investeeriks. Nüüd siis tahetakse tõestada praktikas, et eurovõlakirjadesse investeerimisel see kindlustus ei tööta.
Siit tõusetub küsimus: miks peaks tulevikus keegi mõistlik investor ostma euroala võlakirju, kui on loodud pretsedent, et valitsuste aktiivsel toetusel jäävad need tagasi maksmata ja samas ei maksta välja ka kindlustust?

Kas riigipankade valuutaswap on vaid positiivse mõjuga

Täna, börsipäeva alguses tuli uudis, et paljud maailma keskpangad aitavad ECB-l pankadele likviidsust juurde anda. Turud võtsid uudise vastu väga positiivselt: indeksid olid juba avamiseks ca 3% üleval, sulguti üle 4%.
Kas selline dollaripõhine krediit aitab pankasid? Loomulikult läheb raha odavamaks neile pankadele, kes vajavad dollaripõhist finantseerimist. Samas enamus välja antud laenudest on europõhine. Olles lõpuni korrektne, ei tohiks pangad dollariga finantseerida eurodes väljalaenatavat raha. Eurodes likviidsus peaks olema pankadele ka väga kergelt saadaval. Samas laenu hinna alla surumine võib luua olukorda, kus Euroopa pankadel on liiga palju dollaripõhiseid kohustusi. Mingil hetkel võib see tunduda mitte nii ohtlik, kuid kui Euroopa peaks ikkagi hakkama raha juurde trükkima ja sellega euro kurssi alla viiks, oleks jälle probleem üleval. Mõistlikult võttes ei tohiks seda ohtu olla, pangad peaks ju natuke oma tegevuses mõtlema, kuid sama asi oli ju ka Euroopa riikide võlakirjadega, mille puhul oli ammu selge, et need olid riskised, ometi on pankade jaoks seda riski üleval ülearu,
Reutersi jutt valuutaswapi kohta.

Viskame aga võlgades majandusse raha juurde

Täna tuli uudis, et keskpangad viskavad turule pankade kätte suure koguse dollareid. Loomulikult tõi selline samm lühiajaliselt kaasa turgude tõusud. Tüüpiliselt sellistele tegevustele, ei ole kerge leida infot, kes neid laene tagab. Ei ole ju eriti tõenäoline, et muud, kui Euroopa, keskpangad riski finantseerida pankasid, mille bilanssides on palju katteta võlakirju, enda peale võtavad. Eks see selgub kunagi hiljem. Kindel aga on, et kuna kahju on juba tehtud ja seda ei soovita kuidagi maha kirjutada, siis "loobitakse ahju" järjest rohkem maksumaksja raha. Eks see tuleb kas otsese tagasimaksena või inflatsiooni teel lihtsatel inimestel kinni maksta. Küsimus on muidugi EKP tegutsemise juriidikas: kui neil on keelatud raha tühjast juurde trükkida, kuidas siis on garanteerimisega. Kuidagi sarnane on see selle jutuga, mida meie finantsgeeniused alles hiljuti rääkisid: me ei anna ju raha, vaid ainult garantii.
Sellise tegevuse toetajad (sageli need, kel on mingid osalused selles samad tobedas finantseerimisskeeemis või kes on börsidel panustanud sellise turu tõusu peale) ütlevad nüüd, et väga tore, lõpuks käituvad keskpangad resoluutselt, nii stabiliseeritakse turge. Tegelikult selline tegevus probleemi põhjuseid ei paranda, vaid süvendab neid. Täna oli artikkel FT-s väidab, et Jürgen Starki lahkumise põhjuseks ECB-st sai seesama operatsioon. Selles asjas osalemine on ilmselt vastuvõetamatu kõigile, kes soovivad, et raha mingitki väärtust omaks.
Ei kujutagi ette, millal lõpuks tõsise võlgnevuse vähendamiseni jõutakse. Liiga palju on juhtivatel positsioonidel inimesi, kelle jaoks ei ole määravaks parem tulemus rahvale. Sellise kontrollimatu tobeduse puhul tundub, et näiteks Saksamaal tekib päris tõenäoliselt soov latiinode ja muude lõunamaalaste valuutast kaugeneda.
Täna kirjutati ka artikkel USA hüpoteekide refinantseerimise probleemidest. Selleks on võimalik saada raha viimase aja kõige odavama intressiga, valitsus loodab, et see lahendab kinnisvarakriisi. Ometi refinantseerimist ei toimu soovitud määral. Milles siis asi? Probleem on selles, et kinnisvara hindade kukkumisest tingituna on võimalike laenajate omavahendid nii väikesed, et laenu ei suudeta võtta. Selle ebaterve olukorra säilitamise nimel on kõvasti pingutanud riik ise.

Veel:
Martin Wolf'i artikkel FT-s
Süüdistus sakslastele, et üritatakse eurot hukatusse saata

Populism surub hävingusse.

Mulle sattus Yahoo all ette arvamuslugu, milles pole küll midagi väga uut välja toodud, kuid on arutletud selle üle, kuidas USA presidendi populismist tingitud käitumine võib maailma päris suurde hävingusse saata.
Võrdlust on alustatud BP naftakatastroofist ja USA presidendi käitumisest sellega seoses. Sellel juhul pole lähtutud sellest, et tegu on õnnetusega, mis oleks võinud põhimõtteliselt juhtuda iga seal tegutseva firmaga, vaid on kasutatud ära selle firma briti tausta ja puhutud üles patriootlike ameeriklaste viha selle vastu. Enamus erialaseid arvamuste avaldajaid on väitnud, et suur süü selles katastroofis ei ole mitte ainult BP-l, vaid ka nõrgas USA riigipoolses järelvalves sellise ohtliku tegevuse üle.
Nüüd tagasi ees ootava hävingu juurde. Praeguses kriisis on enamatel juhtudel süüdistatud tuletisinstrumente finantsturul. See on olnud ääretult mugav, sest tegu on umbisikulise süüdlasega, mille kaela on kerge kõike ajada. Nii hea on süüdlaseks pidada väärtpabereid, mis ei saa ju ennast kaitsta jne. Isikute vastu suunatud süüdistused vajaksid tunduvalt suuremat oma seisukoha kaitsmist.
USA president on juba pikalt "sõitnud selle seljas", et kauplemise selliste asjadega peaks ära reguleerima. Hetkel võib toimuda selliste tehingute tegemine suvalise kabineti laua taga ja kellelgi ei ole ülevaadet, millega ja kui suures ulatuses kaubeldakse. Nende instrumentide mahtu hinnatakse 700 triljonile dollarile, mis on ääretult suur summa. Siia alla läheb kõik alates väärtpaberiteks muudetud kinnisvaralaenudest kuni Kreeka riigi laenudeni. Need on paindlikud vahendid, mis võimaldavad luua skeeme, millega saab laenu anda alla normaalset intressitaset (kinnisvaralaenude puhul) või siis näidata, et võetud laen ei olegi laen, vaid hoopis midagi muud (Kreeka puhul).
See, et selline tegevus vajaks reguleerimist, on täiesti õige. Paljud analüütikud arvavad, et kui see on korrektselt reguleeritud, võib selle äri maht isegi kasvada. Mis iseenesest on hea, sest võinaldab turul paremini tasakaalu saavutada.
Kartus on aga seotus sellega, et populismist tingituna võib see seadusandlus väga toorelt välja tulla. Kui selle tulemusel väheneb nende varade väärtus aga näiteks vaid 10%, siis oleks tegemist USA 5 aasta siseproduktiga, mis tooks kaasa väga suure vapustuse finantsturgudel. See summa oleks ka üle 5 korra New Yorgi aktsiabörsi kõigi ettevõtete hinnast (summaarsest turukapitalisatsioonist).
Loota on, et see on vaid ohustsenaariumi kirjeldus, kuid mõtlematuid populistlikke samme tehes, nagu juba paar aastat kombeks on olnud, pole see sugugi täiesti võimatu.

Riikide osa majanduskriisis

Kui pole eraldi toodud välja teisiti, siis siin postituses mõtlen ma riigi all USA-d, riigipanga all Föderaalreservi jne. Õnneks pole suur osa sellest kriitikast kohane Eesti riigi aadressil.

Kapitalistlikul majandusel on kombeks "lainetada". Seda teadsid juba vanad kommunistid ning sellest loeti välja oma ideede õigsust ja loodeti kapitalism kõrvale suruda. Nõukogude ajal oli olemas matemaatika, milles tehti nii liiduvabariikide kui ka majandusharude (maatriks)mudeleid, mis vähemalt teoreetiliselt oleks nagu pidanud sotsialismi kapitalismist mööda viima. Kuhu see välja jõudis, teavad kõik.

Majandus, olles ühiskonna peegeldus, on oma olemuselt väga keeruline süsteem: igat näitajat mõjutab kümneid teisi tegureid, mida igatüht omakorda jälle kümned teised tegurid. Kui mõni tegelane, kes meedia toel presidendiks sai või hea karjeristina riigipanka juhib, arvab, et suudab seda kõike mõista, siis ta eksib (kuidas USA-s majanduslikku mõtlemist ohjes hoitakse, on kirjas siin blogis). Asi pole isegi terviku mõistmises, vaid selle soovimises: pigem võetakse oma populaarsuse huvides üks asi kontekstist välja ja hakatakse sellega võitlema. Tuleb vägisi meelde Venemaal toimunud võitlus kulakutega, mille tulemusel kümned miljonid nälga surid või Hiinas toimunud võitlus varblastega. Kuidagi sarnane on Obama praegune võitlus pankadega. Tegelikult on juba valijad ka saanud suurtes joontes Obama ebakompetentsusest aru: kusagil toodi välja, et vähemalt viimaste presidentide seas on Obama populaarsus peale aastast võimu kõige väiksem.

Mõned seosed siis, mida kas teadlikult on arvesse võtmata jäetud (nagu eespool juttu, on need seosed tegelikult mitte nii lihtsad, vaid tunduvalt keerulisemad) või naiivsuses pole aru saadud.

USA valitsus püüdis igati turgu mõjutada ja kriisi (selles kontekstis siis varade hindade langust) vältida. Selles kontekstis on kohane küsimus: millest üldse kriisid tekivad? Vastus: turg ei ole 100% efektiivne ja sellest tekib lainetamine nii ülespoole kui alla tasakaalu. Mida rohkem on turul reguleerimist ja jäikust, seda ebaefektiivsem on turg. Näiteks riiklik poliitika suurendada kinnisvara ehitamist, hoida intresse liiga all (või mõni hetk ka liiga üleval).
Lainetus iseenesest püüdis tekkinud kinnisvara üleküllust likvideerida, kuid riik astus vahele. Seega on hetkel palju kinnisvara, mis praeguste hindadega ei ole kellelegi vajalik. Kui hindu alla lasta ei taheta, siis peaks märgatava osa sellest lihtsalt buldooseritega maha sõitma, nagu hr. Buffett soovitas. Sellise asja puhul tekib ainult kaks küsimust: kelle majast peaks alustama ning kuidas saab vara hävitamine tervikuna keskmise inimese reaalset jõukust parandada?
Kinnisvara hinna allalaskmisel on USA-s ka üks takistus, mida sotsid ka meile importida püüdsid. Kuna laen on tagatud vaid kinnisvaraga, siis kinnisvara hinna langusel on võlgnikul kasulik laen üles öelda ja uus elamine endale osta. Kui oleks taga ka isiklik kohustus, nagu Eestis, annaks välja mõelda lahendusi, mille puhul võiks kinnisvara hinnad nõudmise-pakkumise tasemele lasta ja uuesti normaalselt arenema hakata.

Intresse hoiti liiga all, samas puhuti nii sellega kui valedega ülesse aktsiaturgu. Selles on küll naiivne lootus, et aktsiturgude tõus tõstab üldist optimismi ja seega toob vast tarbija turule ostma.
See on nii vaid kaugelt: lähedalt paistab inimestele kas oma töökohtade või tuttavate kaudu välja ka asja teine pool (raskused eluasemeturul, raskused investeeringutega töökohas jne.). Madal intress ei soosi kuidagi laenu andmist. Riik hoiab oma kahe kinnisvarafirmaga kunstlikult all (tasemel, millega antud olukorras ilma riigi abita pankrotti mindaks) selle haru intresse. Pankade ja muude investeerijate jaoks on mõtekam, kui raha reaalmajandusse panna, panna see aktsiaturule. Kui aktsiaturg tundub riskine, siis aitab carry-trade. Selle abil saab suhteliselt riskivabalt suurte summadega ka märgatavat kasumit teenida. Mis aga puudu jääb - raha ei lähe majandusse. Miks peaks siis aktsiad kallimad olema, kui investeeringuid ettevõtete arengusse ja inimeste tarbimisse ei tehta?
Madalal intressil on ka teine varjupool: suurem osa neist, kel õnnestub madala intressiga investeerida kas tootmisesse või kinnisvarasse, ei arvesta täpselt probleeme, mis tekivad intressitaseme tõusmisel. Tegelikult ei arvesta neid probleeme piisava tõsidusega vist isegi riigid oma võlgade pealt ise.

Intressitasemega on lood üldse imelikud. Ühelt poolt on see üks väheseid mõjutusvahendeid, millega riik majandust reguleerida saab. Samas on küsitav, kas seda väga vaja ongi. Minu arust peaks sellega mitte (või siis väga vähe) mängima. Teisel arvamusel olevad isikud väidavad muidugi kohe vastu, et sellega silutakse majanduse lainetust. Kui see isegi teoreetiliselt võimalik on, siis praktikas pole see küll õnnestunud: USA kriisi põhjuseks on ilmselt liiga madalatest intressidest tekkinud "mull"; Euroopas ohjas kalli intressiga inflatsiooni Trichet veel hetkel, mil eurotsoon juba 2 kvartalit languses oli. Inflatsioon aga sõltus tegelikult väga vähe eurost, ikka rohkem arenevatest riikidest. Kalli intressi tulemusel saadi aga palju ettevõtteid (või nende tootmist) Euroopast minema ja kriis veel sügavam, kui see muidu oleks tulnud.
Trichet' kaitsjad ütlevad, et tal ei olnud veel piisavat infot ja see tuli liiga hilja. Sellele oleks lihtne vastus: kui auto klaas on nii jääs, et sealt midagi läbi ei paista, siis pole vaja seda juhtima (sõitma) hakata, et pärast kellelegi otsasõitu hakata jääs klaasi süüdlaseks tegema. Sama ka intresside juhtimisega: kui ikka infot ei ole (sel pooleteist aasta tagusel juhul vähemalt Eesti meedias oli seda infot juba küll; samuti näitas seda aktsiaturgude jm. statistika kogu maailmas), et seda vähegi adekvaatselt teha, siis oleks parem see turgude hooleks jätta. Sellised juhud tõestavad, et turud on mõnest "tarkpeast" targemad, isegi kui nad natuke lainetavad.

Võngete reguleerimise osas on igal inimesel kogemusi kiikumisest. On lihtne aru saada, et kui tahad kiike pidurdada, siis pead liikuma võnkumisele vastu. Kui aga hilineda natuke, siis lükatakse hoogu hoopis juurde. Kiige peal on normaalsel inimesel abiks tasakaalumeel, mis annab küllalt adekvaatse info, mida peab tegema. Majanduses on aga täpse ja õigeaegse info saamine palju keerulisem.

Pankadega võitlus kõlab oma seletustes ilusasti, nagu sotside ideed üldiselt kõlavadki. Kes oleks siis vastu vabadusele, võrdsusele ja vendlusele? Või ehk paremale tervishoiule, paremale haridusele ja suuremale palgale või pensionile. Kahjuks aga tee, mida mööda selleni minna tahetakse, sinnapoole ei vii, vaid vastupidi. Kui rikkust on piisavalt, siis jätkub seda ümberjagamiseks mõneks ajaks (näiteks Rootsi), kui rikkust pole veel jõutud koguda, on oht jäädagi vaesusesse.

Tagasi pankade juurde. Väide: tagatud hoiustena saavad pangad ressurssi, mida need vereimejad siis atsiaturule investeerivad. Kõlab nagu väga veenvalt. Tegelikult kirjutasin ma juba eespool, miks raha aktsiaturule nii suures osas siirdus. Ühte pidi on ju riik kõik teinud, et aktsiaturg nii kiiresti tõuseks - miks siis nüüd oma "liitlastele" populismituhinas nuga selga lüüa tahetakse? Teiselt poolt: kui pangad ei tohi ise raha väärtpaberitesse panustada, siis mis saab nende tütarfirmadest, välja antud laenudest jne. Selle kõige jaoks saab kirjutada hirmus keerulised reeglid, mille jälgimist ja millest möödahiilimist hakkavad juhtima paljud inimesed pankades, kontrollima hakkab palju inimesi keskpangas jne. Kuidas need asjatut tööd tegevad inimesed suurendavad kellegi jõukust? Samas on kontrolliga juba ette teada, et see ei saa piisavalt tugev olema. Seda peaks praegune rahandusminister, kes enne juhtis regionaalpanka, mis suuremaid investeerimispanku kontrollima pidi, väga hästi teadma. Vähemalt enne praegust kriisi sellega hakkama ei saadud, miks peaks nüüd teistmoodi minema.

Lisaks küsimusele, kas mõne asjaga on riigil üldse mõtet tegeleda, tekib ka küsimus selle efektiivsusest. Peaaegu kõik ilguvad Tallinna reisisaatjate üle. See pole propagandakuludega vaesusesse aetud linnas õnneks nii suur number. Teistmoodi (kurvad, aga koomilised) on asjad USA-s. Seal esines president graafikuga, millega põhjendas 800 miljardi dollari (s.o. ca 100 aasta Eesti praeguse riigieelarve ja üle poole USA föderaalse aastaeelarve) kulutamist. Graafikul oli kaks joont, millest üks näitas prognoositavat töötute arvu ilma riigi sekkumiseta ning soodsamat prognoosi juhul, kui riik raha kulutaks. Talle see raha kulutada antigi. Praktikas joonistus nüüd juba ajaloolise infona välja kolmas joon, mis õnnetuseks oli tööhõive osalt mõlemast prognoosist halvem. Seega võib õelalt öelda, et ilma 800 miljardit kulutamata oleks valitsuse prognoosi järgi olukord tegelikust parem olnud. Seda muidugi tõsiselt väita ei saa, kuid äkki ilma riigi liigse sekkumiseta oleks praegu tulevik helgem küll.
Selle summaga on üldse imelik see, et aasta lõpus käis suur vaidlus, palju selle abil töökohti loodi. Vaidluses vaieldi 35 tuhande töökoha üle (seda suurusjärgu 650 tuhat puhul). Jättes kõrvale selle vaidluse: igal juhul tuli loodava töökoha hinnaks üle miljoni dollari!!! Samas on internet ja arvamuslood täis koomilisi jutustusi nende loodud töökohtade numbri saamise kohta. Riik rakendas seal näiteks mingeid imelikke ankeete, millesse paljud ettevõtjad kirjutasid igasugust jama (näiteks üldse oma viimaste aastate töötajate arvu jne). Riigi statistika kirjutas selle kõik aga üles oma töövõiduks.

Kriisis näevad paljud reguleerimise pooldajad turumajanduse ebatäiuslikkust. Selle asemel, et peeglisse vaadata ja mõelda, mis reguleerimisega on valesti läinud, mõeldakse vaid uusi regulatsioone välja. Kasutatakse praeguse riigipanga presidendi "suuri kogemusi ja teadmisi" Suure Depressiooni alal.
Suure Depressiooni kohta on öeldud: nagu ta nimigi ütleb, siis see oli suur. Kuna ta oli suur, siis järelikult tehti midagi valesti. Kasutama peaks pigem kogemusi majanduslanguste kohta, mis on väikseks jäänud - ju siis tehti midagi paremini. Näiteks on toodud 1920-nda aasta paiku tekkinud USA majanduskriisi, mis ilma suure reguleerimiseta nii ruttu möödus, et sellest tänapäeval isegi paljud majandusinimesed midagi ei tea.

Praeguse kriisi ajal on paljud mittedemokraatlike riikide juhid võidukalt esinenud, et kapitalism on hukkumas. Tegelikult ongi, kuid mitte turumajanduse kui sellise põhimõte, vaid piiratud vabadusega turgudega majandusmudel. Piiratud turg töötab pigem mittedemokraatlikus riigis (nagu Hiina, või minevikus ka Saksamaa). Kui see on demokraatlikus riigis, siis hakkab majandust juhtima populism ning see on juba väga halb.

Viimane aeg tõstatab selgelt küsimuse: kas demokraatlik (s.t. kahjuks enamasti praktikas populistlik) kord suudab tänapäevaste vajadustega hakkama saada?
See küsimus on aktuaalne ka Eestis. Meil on majanduspoliitika raskel ajal küllalt edukas olnud, kuid peab meeles pidama, et selle toetuseks on parlamendis vaid vähemus (küll napp, kuid ikkagi). Selle vähemusega aetava poliitika hind on rida kompromisse, mille negatiivne tulemus rahvale on mõõdetav miljarditega. Tuleviku valimistelt ei julge vähemalt mina midagi paremat loota.