Edgargate jõuluajal

Jõulude eel jõudis teravaks muutuda Savisaare kahtlustuse skandaal seoses Venemaalt raha küsimisega. Selles osas ei oskagi midagi lisada: ühelt poolt ei olnud neil kohtumistel "laua all", teiselt poolt pole Keskerakonna eetilisuse suhtes kunagi mingeid illusioone olnudki. Kui KAPO tõesti ise nii olulises asjas nii head tööd teeb, siis on see vaid meeldiv üllatus. Samas selles osas ilmselt fakte avaldada ei saa, nii et jääbki teadmata, palju ikkagi ja kuidas teada saadi, palju võis siin sõbralike luurete abi olla.
See skandaal toob aga välja kaks probleemi, mis meie poliitelus on, ning mis ainult Keskerakonnaga ei piirdu.

Esimene on inimeste (eriti noorte) muutumine karjääripoliitikuteks. See tähendab, et on hulk inimesi, kelle elu perspektiiv on peaaegu täielikult seotud talle antava kohaga erakonna valimisnimekirjas või peale valimisi võimule saades jagatavate "soojade" töökohtadega. Sellised inimesed on täielikus sõltuvuses erakonna juhtkonnast (või Keskerakonna puhul juhist), oodata nende poolt mingitki opositsiooni või oma ideesid on naiivne. Praegune kriis on selles osas ilmekas näide: suu julgesid natuke lahti teha vaid inimesed, kes tundsid endas kindlust ilma erakonnata elus läbi lüüa. Kahjuks on neid väga vähe.
Siin on raske midagi parandada. Ühelt poolt peaks valimisüsteemi muutma nii, et vaid isiku enda hääled loeksid. See muudaks olematuks parteinimekirja eelised. Ametikohtade jagamisega peale valimisi on raskem, sest paratamatult on uusi ametnikke vaja ja nende värbamise hindamine objektiivselt on võimatu. Radikaalselt võiks teatud ametikohtadele kandideerijatelt nõuda seaduse järgi kinnitust, et järgmistel kohalikel või üleriigilistel valimistel nad ei kandideeri. See võiks olla seadusesse kirjutatud piirang ja võiks rakenduda kõigile ametnikele, kelle palk on suurem kui keskmine palk riigis.

Teine suur probleem on erakondade sõltuvus rahast. On ju täiesti selge, et inimene või organisatsioon, mis on võlgade tõttu "vastu seina" surutud, ei saa olla usaldusväärne. Lootusetus olukorras inimene võib nõustuda asjadega, millega ta normaalses olukorras ei nõustuks.
Erakondade rahastamine "poliitiliste veendumuste" pärast on ju praktiliselt igal juhul täiesti selge huumor. Tegelikult pole vahet, kes raha annab, mingi soov on ikka seal taga. Paljud populistid, nende seas ERSP nime all tegutsema hakanud rahvuslased, on tõstnud üles riigieelarvest rahastamise lõpetamise. Samas on see ainus rahastamine, mis "midagi tagasi ei oota". See peaks olema tegelikult suurim lubatud rahastamise allikas. Riigikogus veel mitte olevatel erakondadel võiks lubada mingis mahus veel muid allikaid kuni mingi ajani enne valimisi. Summa võiks olla näiteks võrdne 5% riigi valimistel saadud häälte puhul saadavaga. Aeg võiks olla piiratud 2 aastani enne valimisi, millel nimekiri üles pannakse. Loomulikult oleks raha allikaks ka liikmemaksud, mis peaks olema kõigile liikmetele võrdsed (või võrdne osa maksustatavast tulust), liikmete annetused (mis tegelikult näeb rahapesu moodi välja) võiks keelatud olla.
Rahastamisega on otseselt seotud vajadus suurte rahade järgi: See on tingitud lausreklaamist - igal pool on näod mingi lühida hüüdlausega. Kelle isikuga palju rohkem ei seostu, võiks valimistel üldse mitte osaleda. Selline asi soosibki pinnapealset "tuttava näo" valimist.
Maailmas on piisavalt võimalusi ka tasuta oma mõtteid kirjutada, nagu näiteks siinnegi blogikeskkond. Loomulikult eeldab see lugeja teadlikku tegevust info hankimisel, kuid natuke peabki kodanik ise ka tegema. Valimisõigus ei ole vaid õigus, vaid ka kohustus.

Kuidas mahulõdvendus mõjub?

Juba mõnda aega on QE2 (quantitative easing) töös. Kuigi aktsiaturud ja toorained (sh. väärismetallid) on kihutanud hooga üles, siis võib väga tõenäoliselt ei ole kogu see lõdvenemine päris varade hindadesse jõudnud.
Kui lõdevendamine hooga hakkas, siis liikus USA dollar isegi euro suhtes ülespoole. Samal ajal oli suurte riikide juhtide kokkusaamine (kus USA presidendil oleks valuutakursi muutusel veel ebameeldivam viibida olnud), intsidendid Korea poolsaarel ja nagu tellitult kriis Iirimaa võlakirjades. See kõik lubaks luua vandenõuteooria, et see oli kasulik USA-le.
Kas need muud sündmused oli juhuslikud või mitte, igal juhul nad vähendasid dollari langust euro suhtes (pigem isegi vastupidi). Samas aga ei muuda see olematuks, et novembri keskpaigast on turule tulnud "õhust" esialgsete plaaanide kohaselt minimaalselt 80 mlrd dollarit. See summa ei saa oma mõju avaldamata jätta. See mõju on kindlasti tulemas. Kui laenuandmine vähegi kiireneb ja raha kordaja taas kasvama hakkab, siis tuleb raha turule mingi hetk päris palju juurde.
Täna jäi Bloomberg'is meelde arutelu Bernanke jutu kohta lisarahast ja võimalikust reguleerimisest kui inflatsioon kiirelt tõusma hakkkaks. Saatekülaliseks olev naisterahvas ütles õige mõtte: "Me kõik teame, et Fed võib võtta vajalikke samme inflatsiooni pidurdamiseks - teoreetiliselt võiks tõsta intressi isegi 15 minuti jooksul. Kuid millal enne on Fed midagi õigel ajal teinud?"
Teoorias ja matemaatilistes mudelites võib kõik võimalik olla, kuid kahjuks keskpangad ei suuda teooriat ligilähedaseltki praktikas ellu viia.
Lisaks on antud asjas üheks suureks kaalukeeleks ka USA riigi enda suur võgnevus ja ka eravõlgnevus. Võib vaid ette kujutada, mis juhtub, kui Fed ühel hetkel enam riigi võlakirju ei osta ja samas ka intressi kergitama hakkab.
Pigem on tõenäoline, et Fed peab veel võlakirju päris pikalt ostma, samas ka intressi mitte eriti tõstes. Kasumlikkuse üle ei pea eriti pead vaevama, sest Fed laenab välja sisuliselt nullkuluga raha, seega iga (ka väga väike) intress on neile kasumlik.

Kas parim september?

USA aktsiaturud tegid nominaalväärtuses suurima tõusu septembris 71 aasta jooksul. Kas aktsiaturud tõusevad tõesti nii palju.
Kuulake ja vaadake Peter Schiff'i:

Populism surub hävingusse.

Mulle sattus Yahoo all ette arvamuslugu, milles pole küll midagi väga uut välja toodud, kuid on arutletud selle üle, kuidas USA presidendi populismist tingitud käitumine võib maailma päris suurde hävingusse saata.
Võrdlust on alustatud BP naftakatastroofist ja USA presidendi käitumisest sellega seoses. Sellel juhul pole lähtutud sellest, et tegu on õnnetusega, mis oleks võinud põhimõtteliselt juhtuda iga seal tegutseva firmaga, vaid on kasutatud ära selle firma briti tausta ja puhutud üles patriootlike ameeriklaste viha selle vastu. Enamus erialaseid arvamuste avaldajaid on väitnud, et suur süü selles katastroofis ei ole mitte ainult BP-l, vaid ka nõrgas USA riigipoolses järelvalves sellise ohtliku tegevuse üle.
Nüüd tagasi ees ootava hävingu juurde. Praeguses kriisis on enamatel juhtudel süüdistatud tuletisinstrumente finantsturul. See on olnud ääretult mugav, sest tegu on umbisikulise süüdlasega, mille kaela on kerge kõike ajada. Nii hea on süüdlaseks pidada väärtpabereid, mis ei saa ju ennast kaitsta jne. Isikute vastu suunatud süüdistused vajaksid tunduvalt suuremat oma seisukoha kaitsmist.
USA president on juba pikalt "sõitnud selle seljas", et kauplemise selliste asjadega peaks ära reguleerima. Hetkel võib toimuda selliste tehingute tegemine suvalise kabineti laua taga ja kellelgi ei ole ülevaadet, millega ja kui suures ulatuses kaubeldakse. Nende instrumentide mahtu hinnatakse 700 triljonile dollarile, mis on ääretult suur summa. Siia alla läheb kõik alates väärtpaberiteks muudetud kinnisvaralaenudest kuni Kreeka riigi laenudeni. Need on paindlikud vahendid, mis võimaldavad luua skeeme, millega saab laenu anda alla normaalset intressitaset (kinnisvaralaenude puhul) või siis näidata, et võetud laen ei olegi laen, vaid hoopis midagi muud (Kreeka puhul).
See, et selline tegevus vajaks reguleerimist, on täiesti õige. Paljud analüütikud arvavad, et kui see on korrektselt reguleeritud, võib selle äri maht isegi kasvada. Mis iseenesest on hea, sest võinaldab turul paremini tasakaalu saavutada.
Kartus on aga seotus sellega, et populismist tingituna võib see seadusandlus väga toorelt välja tulla. Kui selle tulemusel väheneb nende varade väärtus aga näiteks vaid 10%, siis oleks tegemist USA 5 aasta siseproduktiga, mis tooks kaasa väga suure vapustuse finantsturgudel. See summa oleks ka üle 5 korra New Yorgi aktsiabörsi kõigi ettevõtete hinnast (summaarsest turukapitalisatsioonist).
Loota on, et see on vaid ohustsenaariumi kirjeldus, kuid mõtlematuid populistlikke samme tehes, nagu juba paar aastat kombeks on olnud, pole see sugugi täiesti võimatu.

NATO mängib naiivset

Huvitav, kas Rasmussen pole tõesti kusagilt kuulnud versiooni, et Taani, Norra ja Soome ründamise tingis kunagine kokkulepe venelaste ja prantslaste osalusel. Kui ta seda ei tea, peaks ta rohkem lugema - 15. oktoobri kolmikpaktist ei ole juttu mitte ainult "pahas" eestikeelses ajakirjanduses vaid ka rahvusvahelises internetis. Kui ta seda teab ja ikkagi prantslasi laevatehingus kaitseb, siis ei hooli ta mitte ainult meiesugusest väikeriigist, vaid ka oma kodumaast.
Tegelikult peab Eesti arvestama, et Lääne-Euroopa on meid müümas paljalt ühe linna sotsiaalse heaolu nimel, kui ohud on suuremad, siis on see veel tõenäolisem.
Prantsusmaa toetab Venemaa laevaehitust ühte või teist viisi tehnoloogia näol. Lisaks on kavas veel toetada raketitööstust, mida USA on juba pikemat aega teinud.
Kui naiivne peab olema, et toetada ja arendada tööstust, mille põhiline tekke-eesmärk ja praegune arengueesmärk on toota rakette, millega tuumalõhkepäid nende samade prantslaste ja ameeriklaste pähe lasta? Ühelt poolt see nagu meid otseselt ei mõjutagi - see tehnika polekski nagu eriti otstarbekas meie vastu kasutamiseks. Küll aga muudab see tasakaalu maailmas, mis on kokkuvõttes kahjulik ka meile.
Kui Venemaa võtab üks hetk vastu otsuse müüa seda tehnoloogiat ka Iraanile, kelle vastu USA poliitilise kontakti otsimise asemel võitleb? Kas siis saadakse aru, et ise on seda projekti sponsoreeritud.
Lääne inimeste naiivsus on ikka piiritu - nad ei suuda endast natukenegi kaugemale näha, ega püüa mõista Aasia rahvaste eripära. Nende arust oleme me kõik ühesugused. Nende hinnang lähtub aga täielikult pinnast: me käime kõik kahel jalal ja näema rohkem või vähem ühte moodi välja. Ütleks aga, et samamoodi näevad ka inimahvid välja - nende kätte ju vähemalt hetkel kõrgtehnoloogilist relvastust ei usaldata. Inimesed on aga tunduvalt keerukamad olevused kui inimahvid - neil on oma usundid, rahvuslik kultuur, ajalugu jne. Selle kõige osas ei ole muu maailm absoluutselt sama Lääne-Euroopa kultuuriga. Vähemalt mitme rahva osas peetakse ennast Lääne-Euroopa (seega ka USA) kultuurist paremaks, vanemaks, arenenumaks jne. Sageli ei ole see alusetu arvamus. Paljudes kohtades oli juba kõrgelt arenenud teadus, kirjakunst jms. juba siis, kui praegustest Lääne-Euroopa rahvustest veel mitte midagi olemas polnud. Seda kõike peaks püüdma mõista, sest koloniaalaeg on suures osas läbi ning juba majanduslikult, pea ka sõjaliselt, on muud rahvad tugevat positsiooni saavutamas.

Tööjõuturu kartellid

Euroopa on langenud streikide kätte - majanduse madalseis on teinud töötajate elu raskemaks ja on teinud kergemaks neid selliste tegevuste poole kallutada.
Karjääri-"tööliste esindajad" on leidnud hea momendi oma positsioone parandada.
Lõuna-Euroopas on seletatud töölistele, et nemad ei pea kellegi teise eest majanduse languse vilju taluma, meie põhjanaabri juures on leitud "sobiv" aeg oma positsiooni läbirääkimistel parandada.
Soome sadamate seiskumise puhul ei oska eestlasena isegi öelda, kas olla rahul või mitte. Ühelt poolt võib mõelda, et "las lollid lõbutsevad, selle tulemusel läheb vähemalt mingil määral Eesti sadamatel paremini". Teiselt poolt võib vaid muretseda meie sugulasrahva ja suure kaubanduspartneri majanduse hävitamise pärast - see ei jäta oma mõju avaldamata ka meile.
Kui alkoholi-, kütuse-, ehitus- või mõnel muul turul turul valitsevat positsiooni omavad tegijad omavahel kokkuleppeid teevad, võib selle eest karistusseadustiku paragrahvi alla sattuda. Kui tööjõuturul midagi sellist tehakse, siis nimetatakse seda tööliste solidaarsuseks ja kaitstakse seadusega.
Kui töötajat töölepingu tingimused ei rahulda, võidakse streikida ja uusi tingimusi nõuda. Kuidas oleks, kui analoogses olukorras võiks kokku tulla ka tööandjad ja leppida kokku näiteks palga vähendamises, soodustuste kaotamises või millegis muus sarnases. See oleks ju analoogne sellega, mis töölistele lubatud on.
Selle peale tulevad vasakpoolsed välja oma vana lauluga "tööjõuturu nõrgemast poolest" jne. See jutt on aga täielik nali igale inimesele, kes viimaste aastate jooksul natukenegi tööjõu värbamisega on püüdnud tegeleda. Isegi praeguse kriisi ja tööjõupuuduse tipphetkel on pea võimatu leida töötajaid paljudele "ebameeldivatele" töödele.
Selle nõrgema ja tugevama poolega on selgelt nii, et kui majandusel paremini läheb, siis on töövõtja selgelt tugevam. Kui majandusel halvemini läheb, siis on tööandjal rohkem võimalusi läbi rääkida. Ühelt poolt ongi see hea, sest see viib tööjõu kulu turu hinna tasemele. Mida vabam ja paindlikum on tööjõu turg, seda edukam on kokkuvõttes majandus. Seda ei taha paljud tunnistada, süüdistades vaba turu pooldajaid ultraparempoolsuses. Samas kuidagi vastik on, et samad organisatsioonid, mis nõukogude ajal nõukogude võimule kuuletumise eest tuusikuid ja autoostulubi jagasid, on nüüd ennast tööliste eest võitlejateks tituleerinud. Minu arust oli ametiühingute tegevus nõukogude ajal genotsiidile väga ilmne kaasaaitamine - see peaks aga aegumatu kuritegu olema. Nüüd on sama seltskond või nende järglased endale mõnusama elu nimel ohvriks toomas kogu rahva heaolu. Õnneks see meie riigis päris nii tugevaks liikumiseks veel kujuneneud ei ole.
Loogiline oleks, et töötaja ja töövõtja vaheline leping oleks ülimuslik. Kui see ühele poolele ei meeldi, peaks olema sellest võrdne väljatuleku võimalus. Kui üks pool leiab, et tal on võimalus leida endale parem töötaja või tööandja, siis selleks peaks tal vastavalt lepingule ka võimalus olema. See viiks tööjõu hinna õiglaseks - keegi ei peaks liiga vähe teenima ega liiga palju maksma. Mitte mingit õigust ei tohiks kellelgi (antud juhul siis riigil) olla öelda ühele poolele, näiteks tööandjale, et kuigi töötaja vastavalt lepingule oma kohustust ei täida (s.t. streigib ja ei tööta), on tal õigus ja töölepingut lõpetada ei tohi. See loob võimaluse väljapressimiseks ja toob tervikuna kahju kogu ühiskonnale (Soome näitel siis on sadamatööliste tegevus viinud mitmete majandusharude seiskumiseni ja sealsete inimeste sissetuleku vähenemiseni või päris kadumiseni).
Õigus kokku leppida ja kohustus lepinguid täita on suures osas kapitalismi alus. Kui see vähehaaval kaob, siis kaob ka selle süsteemi elujõud.

Stimulus'e aastapäev.

Peter Schiff võtab sõna stiimulprogrammi nn. aastapäeva puhul. Tegelikult toob ta välja, et selle lolluse autorlust ei saa kõike Obama'le anda - see asi hakkas tegelikult juba ca aasta aega varem pihta.
Imeteldav on, kuidas mees suudab lihtsalt, sageli naiivsevõitu lihtsalt, tuua välja selle, mis on tegelikult väga elementaarne, kuid enamus maailma ei suuda või ei taha sellest aru saada. Viimasel ajal on nii meil kui mujal meedias valitsevaks suhtumine: riik peab midagi ära tegema majanduskriisi tõrjumiseks. Eestis on selle ilmekaks näiteks eilne Tarandi avaldus, milles loeb keskerakonna tegevust paremaks kui paremerakondade mittetegevust. See tegelikult näitab, et selle jutu rääkija ei saa asjadest ikka üldse aru. Kurb on, kui selliseid inimesi valitakse, sest lõpuks on kaotajaks ikka rahvas. Eestis toimuv tegevus ei mõjuta samas maailma (sh. ka Eesti) väljumist majanduskriisist, kuid kahjuks on selllised imelikud arusaamised levinud üle maailma. Rahvas ei pea mõistma majanduse toimimist, kuid persoonid, keda valitakse, peaks omama elementaarset haritust.

Ma ei taha Schiff'i juttu ümber jutustada, kes saab keelest aru, võib kuulata originaali - kindlasti on see kasulik.

Kreeka-suguste riikide päästmisest

Selle aasta alguse suureks teemaks on vastutustundetute Lõuna-Euroopa riikide päästmine. 15. veebruari LHV börsipäeva teema all on link, milles räägitakse, kuidas lõunamaalased teisi eurooplasi derivatiividega petsid. See kõlab järsult, kuid kokku lepitud ühistest mängureeglitest selline möödahiilimine seda ju ongi. Puhtalt juriidiliselt võib ju väita, et mingi kahju tuleb valuutakursside muutusest, kuid kui selle taga on tegelikult laen, mida ühiselt kokku lepitud mängureeglite järgi ei peaks olema, siis pole asi ilus.
Küsimus on euro usaldatavuses. Paljud lihtsad inimesed, kel on veel juhtumisi midagi meie praeguse valitsuse vastu, on kogu sellest jamast saanud toetust ütlusele, et eurot pole meile vaja.
Kergelt arusaamatu on, mismoodi peaks mõne võlglase võimalik suutmatus oma võlgadega hakkama saada mõjutama valuuta usaldatavust. Tooks natuke kauge paralleeli meie (või mõne teise riigi) eluasemevõlglaste koha pealt: kui nende laenud on seotud euroga, siis peaks nende maksmisprobleem mõjutama euro usaldatavust, kui laenud oleks seotud dollariga, siis selle usaldatavust. Ilmselt see päris nii ei ole.
Laenu teenindamisega hättajäämine on ikkagi laenuvõtja mure ja vähendab tema usaldatavust (ehk, rääkides riikidest, teeb talle edaspidise laenamise kallimaks). Üldsegi pole oluline, mis valuutas laen võetud on, see võiks olla võetud väga hästi ka kullas või mõnes muus väärtuses.
Kus on aga oht ühisvaluutale? Oht on selles, kui peaks hakatama seletamatutel põhjustel ja seletamatul viisil teiste võlgu kinni maksma. See viib ühte või teist viisi rahapakkumise tõusule ja seetõttu valuuta väärtuse langusele. Lisaks otsesele kahjule tekiksid sellega ka teiste riikide seas ootused, et häda korral päästetakse nad ära. Seetõttu hakataks populistlike valitsuste poolt kontrollimatult laenama. Selline oht on teatud valitsuste puhul (sõltuvalt valimistulemustest) ka Eestil tulevikus küllaltki reaalne.
Mida oleks õige teha? Eurot peaks hoidma konservatiivselt eraldi sellistest kriisidest. Raha hulgaga ei tohiks ei majandus- ega võlakriisides mängida. Eurotsooni riikide vahel oleks kohane kokkuleppe korras trahvide nõudmine riikidelt, mis ei täida kokku lepitud nõudeid. Kui ei taheta kohe trahvide teele minna, siis võiks nõudeid eiranud riikidele mitte jagada ühisvaluuta käibelelaskmisest tekkivat tulu (Kas see tuleks siis kunagi kõik Eestile??!!).

Riikide osa majanduskriisis

Kui pole eraldi toodud välja teisiti, siis siin postituses mõtlen ma riigi all USA-d, riigipanga all Föderaalreservi jne. Õnneks pole suur osa sellest kriitikast kohane Eesti riigi aadressil.

Kapitalistlikul majandusel on kombeks "lainetada". Seda teadsid juba vanad kommunistid ning sellest loeti välja oma ideede õigsust ja loodeti kapitalism kõrvale suruda. Nõukogude ajal oli olemas matemaatika, milles tehti nii liiduvabariikide kui ka majandusharude (maatriks)mudeleid, mis vähemalt teoreetiliselt oleks nagu pidanud sotsialismi kapitalismist mööda viima. Kuhu see välja jõudis, teavad kõik.

Majandus, olles ühiskonna peegeldus, on oma olemuselt väga keeruline süsteem: igat näitajat mõjutab kümneid teisi tegureid, mida igatüht omakorda jälle kümned teised tegurid. Kui mõni tegelane, kes meedia toel presidendiks sai või hea karjeristina riigipanka juhib, arvab, et suudab seda kõike mõista, siis ta eksib (kuidas USA-s majanduslikku mõtlemist ohjes hoitakse, on kirjas siin blogis). Asi pole isegi terviku mõistmises, vaid selle soovimises: pigem võetakse oma populaarsuse huvides üks asi kontekstist välja ja hakatakse sellega võitlema. Tuleb vägisi meelde Venemaal toimunud võitlus kulakutega, mille tulemusel kümned miljonid nälga surid või Hiinas toimunud võitlus varblastega. Kuidagi sarnane on Obama praegune võitlus pankadega. Tegelikult on juba valijad ka saanud suurtes joontes Obama ebakompetentsusest aru: kusagil toodi välja, et vähemalt viimaste presidentide seas on Obama populaarsus peale aastast võimu kõige väiksem.

Mõned seosed siis, mida kas teadlikult on arvesse võtmata jäetud (nagu eespool juttu, on need seosed tegelikult mitte nii lihtsad, vaid tunduvalt keerulisemad) või naiivsuses pole aru saadud.

USA valitsus püüdis igati turgu mõjutada ja kriisi (selles kontekstis siis varade hindade langust) vältida. Selles kontekstis on kohane küsimus: millest üldse kriisid tekivad? Vastus: turg ei ole 100% efektiivne ja sellest tekib lainetamine nii ülespoole kui alla tasakaalu. Mida rohkem on turul reguleerimist ja jäikust, seda ebaefektiivsem on turg. Näiteks riiklik poliitika suurendada kinnisvara ehitamist, hoida intresse liiga all (või mõni hetk ka liiga üleval).
Lainetus iseenesest püüdis tekkinud kinnisvara üleküllust likvideerida, kuid riik astus vahele. Seega on hetkel palju kinnisvara, mis praeguste hindadega ei ole kellelegi vajalik. Kui hindu alla lasta ei taheta, siis peaks märgatava osa sellest lihtsalt buldooseritega maha sõitma, nagu hr. Buffett soovitas. Sellise asja puhul tekib ainult kaks küsimust: kelle majast peaks alustama ning kuidas saab vara hävitamine tervikuna keskmise inimese reaalset jõukust parandada?
Kinnisvara hinna allalaskmisel on USA-s ka üks takistus, mida sotsid ka meile importida püüdsid. Kuna laen on tagatud vaid kinnisvaraga, siis kinnisvara hinna langusel on võlgnikul kasulik laen üles öelda ja uus elamine endale osta. Kui oleks taga ka isiklik kohustus, nagu Eestis, annaks välja mõelda lahendusi, mille puhul võiks kinnisvara hinnad nõudmise-pakkumise tasemele lasta ja uuesti normaalselt arenema hakata.

Intresse hoiti liiga all, samas puhuti nii sellega kui valedega ülesse aktsiaturgu. Selles on küll naiivne lootus, et aktsiturgude tõus tõstab üldist optimismi ja seega toob vast tarbija turule ostma.
See on nii vaid kaugelt: lähedalt paistab inimestele kas oma töökohtade või tuttavate kaudu välja ka asja teine pool (raskused eluasemeturul, raskused investeeringutega töökohas jne.). Madal intress ei soosi kuidagi laenu andmist. Riik hoiab oma kahe kinnisvarafirmaga kunstlikult all (tasemel, millega antud olukorras ilma riigi abita pankrotti mindaks) selle haru intresse. Pankade ja muude investeerijate jaoks on mõtekam, kui raha reaalmajandusse panna, panna see aktsiaturule. Kui aktsiaturg tundub riskine, siis aitab carry-trade. Selle abil saab suhteliselt riskivabalt suurte summadega ka märgatavat kasumit teenida. Mis aga puudu jääb - raha ei lähe majandusse. Miks peaks siis aktsiad kallimad olema, kui investeeringuid ettevõtete arengusse ja inimeste tarbimisse ei tehta?
Madalal intressil on ka teine varjupool: suurem osa neist, kel õnnestub madala intressiga investeerida kas tootmisesse või kinnisvarasse, ei arvesta täpselt probleeme, mis tekivad intressitaseme tõusmisel. Tegelikult ei arvesta neid probleeme piisava tõsidusega vist isegi riigid oma võlgade pealt ise.

Intressitasemega on lood üldse imelikud. Ühelt poolt on see üks väheseid mõjutusvahendeid, millega riik majandust reguleerida saab. Samas on küsitav, kas seda väga vaja ongi. Minu arust peaks sellega mitte (või siis väga vähe) mängima. Teisel arvamusel olevad isikud väidavad muidugi kohe vastu, et sellega silutakse majanduse lainetust. Kui see isegi teoreetiliselt võimalik on, siis praktikas pole see küll õnnestunud: USA kriisi põhjuseks on ilmselt liiga madalatest intressidest tekkinud "mull"; Euroopas ohjas kalli intressiga inflatsiooni Trichet veel hetkel, mil eurotsoon juba 2 kvartalit languses oli. Inflatsioon aga sõltus tegelikult väga vähe eurost, ikka rohkem arenevatest riikidest. Kalli intressi tulemusel saadi aga palju ettevõtteid (või nende tootmist) Euroopast minema ja kriis veel sügavam, kui see muidu oleks tulnud.
Trichet' kaitsjad ütlevad, et tal ei olnud veel piisavat infot ja see tuli liiga hilja. Sellele oleks lihtne vastus: kui auto klaas on nii jääs, et sealt midagi läbi ei paista, siis pole vaja seda juhtima (sõitma) hakata, et pärast kellelegi otsasõitu hakata jääs klaasi süüdlaseks tegema. Sama ka intresside juhtimisega: kui ikka infot ei ole (sel pooleteist aasta tagusel juhul vähemalt Eesti meedias oli seda infot juba küll; samuti näitas seda aktsiaturgude jm. statistika kogu maailmas), et seda vähegi adekvaatselt teha, siis oleks parem see turgude hooleks jätta. Sellised juhud tõestavad, et turud on mõnest "tarkpeast" targemad, isegi kui nad natuke lainetavad.

Võngete reguleerimise osas on igal inimesel kogemusi kiikumisest. On lihtne aru saada, et kui tahad kiike pidurdada, siis pead liikuma võnkumisele vastu. Kui aga hilineda natuke, siis lükatakse hoogu hoopis juurde. Kiige peal on normaalsel inimesel abiks tasakaalumeel, mis annab küllalt adekvaatse info, mida peab tegema. Majanduses on aga täpse ja õigeaegse info saamine palju keerulisem.

Pankadega võitlus kõlab oma seletustes ilusasti, nagu sotside ideed üldiselt kõlavadki. Kes oleks siis vastu vabadusele, võrdsusele ja vendlusele? Või ehk paremale tervishoiule, paremale haridusele ja suuremale palgale või pensionile. Kahjuks aga tee, mida mööda selleni minna tahetakse, sinnapoole ei vii, vaid vastupidi. Kui rikkust on piisavalt, siis jätkub seda ümberjagamiseks mõneks ajaks (näiteks Rootsi), kui rikkust pole veel jõutud koguda, on oht jäädagi vaesusesse.

Tagasi pankade juurde. Väide: tagatud hoiustena saavad pangad ressurssi, mida need vereimejad siis atsiaturule investeerivad. Kõlab nagu väga veenvalt. Tegelikult kirjutasin ma juba eespool, miks raha aktsiaturule nii suures osas siirdus. Ühte pidi on ju riik kõik teinud, et aktsiaturg nii kiiresti tõuseks - miks siis nüüd oma "liitlastele" populismituhinas nuga selga lüüa tahetakse? Teiselt poolt: kui pangad ei tohi ise raha väärtpaberitesse panustada, siis mis saab nende tütarfirmadest, välja antud laenudest jne. Selle kõige jaoks saab kirjutada hirmus keerulised reeglid, mille jälgimist ja millest möödahiilimist hakkavad juhtima paljud inimesed pankades, kontrollima hakkab palju inimesi keskpangas jne. Kuidas need asjatut tööd tegevad inimesed suurendavad kellegi jõukust? Samas on kontrolliga juba ette teada, et see ei saa piisavalt tugev olema. Seda peaks praegune rahandusminister, kes enne juhtis regionaalpanka, mis suuremaid investeerimispanku kontrollima pidi, väga hästi teadma. Vähemalt enne praegust kriisi sellega hakkama ei saadud, miks peaks nüüd teistmoodi minema.

Lisaks küsimusele, kas mõne asjaga on riigil üldse mõtet tegeleda, tekib ka küsimus selle efektiivsusest. Peaaegu kõik ilguvad Tallinna reisisaatjate üle. See pole propagandakuludega vaesusesse aetud linnas õnneks nii suur number. Teistmoodi (kurvad, aga koomilised) on asjad USA-s. Seal esines president graafikuga, millega põhjendas 800 miljardi dollari (s.o. ca 100 aasta Eesti praeguse riigieelarve ja üle poole USA föderaalse aastaeelarve) kulutamist. Graafikul oli kaks joont, millest üks näitas prognoositavat töötute arvu ilma riigi sekkumiseta ning soodsamat prognoosi juhul, kui riik raha kulutaks. Talle see raha kulutada antigi. Praktikas joonistus nüüd juba ajaloolise infona välja kolmas joon, mis õnnetuseks oli tööhõive osalt mõlemast prognoosist halvem. Seega võib õelalt öelda, et ilma 800 miljardit kulutamata oleks valitsuse prognoosi järgi olukord tegelikust parem olnud. Seda muidugi tõsiselt väita ei saa, kuid äkki ilma riigi liigse sekkumiseta oleks praegu tulevik helgem küll.
Selle summaga on üldse imelik see, et aasta lõpus käis suur vaidlus, palju selle abil töökohti loodi. Vaidluses vaieldi 35 tuhande töökoha üle (seda suurusjärgu 650 tuhat puhul). Jättes kõrvale selle vaidluse: igal juhul tuli loodava töökoha hinnaks üle miljoni dollari!!! Samas on internet ja arvamuslood täis koomilisi jutustusi nende loodud töökohtade numbri saamise kohta. Riik rakendas seal näiteks mingeid imelikke ankeete, millesse paljud ettevõtjad kirjutasid igasugust jama (näiteks üldse oma viimaste aastate töötajate arvu jne). Riigi statistika kirjutas selle kõik aga üles oma töövõiduks.

Kriisis näevad paljud reguleerimise pooldajad turumajanduse ebatäiuslikkust. Selle asemel, et peeglisse vaadata ja mõelda, mis reguleerimisega on valesti läinud, mõeldakse vaid uusi regulatsioone välja. Kasutatakse praeguse riigipanga presidendi "suuri kogemusi ja teadmisi" Suure Depressiooni alal.
Suure Depressiooni kohta on öeldud: nagu ta nimigi ütleb, siis see oli suur. Kuna ta oli suur, siis järelikult tehti midagi valesti. Kasutama peaks pigem kogemusi majanduslanguste kohta, mis on väikseks jäänud - ju siis tehti midagi paremini. Näiteks on toodud 1920-nda aasta paiku tekkinud USA majanduskriisi, mis ilma suure reguleerimiseta nii ruttu möödus, et sellest tänapäeval isegi paljud majandusinimesed midagi ei tea.

Praeguse kriisi ajal on paljud mittedemokraatlike riikide juhid võidukalt esinenud, et kapitalism on hukkumas. Tegelikult ongi, kuid mitte turumajanduse kui sellise põhimõte, vaid piiratud vabadusega turgudega majandusmudel. Piiratud turg töötab pigem mittedemokraatlikus riigis (nagu Hiina, või minevikus ka Saksamaa). Kui see on demokraatlikus riigis, siis hakkab majandust juhtima populism ning see on juba väga halb.

Viimane aeg tõstatab selgelt küsimuse: kas demokraatlik (s.t. kahjuks enamasti praktikas populistlik) kord suudab tänapäevaste vajadustega hakkama saada?
See küsimus on aktuaalne ka Eestis. Meil on majanduspoliitika raskel ajal küllalt edukas olnud, kuid peab meeles pidama, et selle toetuseks on parlamendis vaid vähemus (küll napp, kuid ikkagi). Selle vähemusega aetava poliitika hind on rida kompromisse, mille negatiivne tulemus rahvale on mõõdetav miljarditega. Tuleviku valimistelt ei julge vähemalt mina midagi paremat loota.