Euroopa rahatrükk ja riikide võlakirjad

Sattus ette kirjutis, mis lubab kadu riikide võlakirjade turgudele. Kirjutise pealkirjas on küll sõna "globaalsetele", kuid jutt käib põhiliselt Euroopa baasil. Sellisele alternatiivmeediale iseloomulikult on pealkiri ülepaisutatud.
Olgu selle globaalse krahhiga, kuidas on (iseenesest võib käsitleda viidatud intressitasemete muutumist korrektsioonina, kuigi võib tähendada ka vastupidise trendi algust), kuid üks mõte hakkas mulle siit silma ja tõi mälust välja ühe USA turul rahatrüki käigus oleva vastuolu.
Rahatrüki makromajanduslik käsitlus ütleb, et raha juurde trükkides selle väärtus väheneb. Kõik, kes on natukenegi jälginud, teavad, et tegelikult on USA rahatrükk tõstnud dollari väärtust. Kuidas siis saab toimuda selline, esmapilgul ebaloogiline, mõju?
Seda aitab mõista protsessi kirjeldus:
Föderaalreservi rahatrükk tähendab emiteeritava raha eest turul võlakirjade kokkuostmist. Selle käigus suureneb nõudmine nende järele, mis viib nende hinda ülespoole (tootlust allapoole). Seda püüavad tabada kõik maailma kauplejad, kes tahavad sel hetkel ka omada neidsamu võlakirju. Osa ostusurvet tuleb isegi algselt muud valuutat omanud investoritelt - raha vahetatakse muust valuutast dollariteks, mis tõstabki dollari kurssi rahatrükil. Selle kõige aluseks on tehniline liikumine, mis on kõigile teada ja suur usaldus USA võlakirjade ja dollari suhtes.
Lugedes viidatud artiklit ja mõeldes eelpool toodud protsessi euro peale, tuleb pähe kohe paar erinevust: mõelgu europoliitikud, mida tahavad, kuid turgude jaoks pole Euroopa nii usaldusväärne, kui USA. See tähendab, et (Euroopa) keskpankade-poolse rahatrükiga ei kaasne turu poolt analoogset võimendust nagu USA-s. Samuti on Euroopas võlakirjade ostmine hajutatud ja varjatuma graafikuga - see raskendab turuosalistel kaubelda selle tegevusega koos. Võlakirja ostmisel peab endale aru andma, et selle tagastamine toimub samas valuutas. Madala intressi puhul on valuuta väärtuse püsimine palju olulisem üldise tootluse seisukohalt, kui minimaalne intress. Hetkel ilmselt valitsev arvamus eurot ei soosi.

ECB QE toimingute seletus (väga lühike ja osaline)

http://moneymorning.com/2015/04/06/how-european-central-bank-qe-works/

Intressitõusu mõju komertspankade ja Fed'i kasumile

Zerohedge's on huvitav jutt mai lõpust toimunud intressihüppe mõjust pankade kasumile.
Väide: I kvartali kasumist ca 40mlrd$ võttis see ära ca 25mlrd$.

"Võlakuristik"

Pühad hakkavad läbi saama ja on viimased päevad ajani, mil maailma suurim majandus "võlakuristikku" ähvardab langeda. Mis siis on see "võlakuristik"?
Juba I Maailmasõja ajal, mida USA omalt poolt rahastas rahatrükiga, võeti kasutusele süsteem, et USA Kongress annab valitsusele ette piiri, mis summani riik tohib võlga võtta (nn. debt ceiling). Seda summat siis aeg-ajalt tõstetakse (kuna riik teeb küllaltki suure osa oma kulutustest laenu arvel). 2011. a. augustis oli eelmine selline hetk, mil pidi võla ülempiiri tõstma. Probleem oli siis sama nagu praegu - president ja Esindajatekoja enamus on eri parteidest. Ka siis ei saadud algul kokkuleppele, USA kaotas isegi oma AAA reitingu. Lõpuks tehti kiiruga kompromiss, mis siis 2012. a. lõpuni on lubanud neil elada. Kuna kokkulepe oli siis ajutine ja aega leiti olevat, siis kirjutati kokkulepe sellisena, et see oleks sunniks mõlemale poolele enne 2012. a. lõppu uue kokkuleppe leidmiseks - kui vahepeal midagi muud kokku ei lepita, siis tühistuvad mitmed pikalt kehtinud maksusoodustused ja mitmed kulutused jäävad tegemata.
Miks siis kokkulepe praegu vajalik on, eelarvet tasakaalustada on ju nagunii vaja?
Vajadus eelarvet tasakaalustada pole laiale massile USA-s veel kohale jõudnud. Seal riigis on seni olnud tõesti nii nagu sotsialistid Euroopas presenteerivad - valitsuse jagatavat raha on piiranud seal seni tõesti vaid Kongress. Nimelt on seni olnud võimalik pea piiramatult võlga võtta (tegelikult on see nii veel ka praegusel hetkel).
Seega praegu oodatava kokkuleppe sisu peaks muutma eelnevalt jämeda ja järsema kokku lepitud eelarve tasakaalustamise paindlikumaks ja rohkem läbimõeldumaks (mille sisu siis püütakse kokku leppida). Igal juhul on sellise kokkuhoiu mõju USA majanduse oodatavale kasvule mõõdetav protsentides.
Kas siis üldse on võimalik leida kokkuleppeid, mis oleksid valutuks lahenduseks? 
Minu arust ei ole. Võlgadega on selline probleem (nagu ka Euroopas), et kui need hakkavad probleemiks muutuma, siis on üldiselt need halvad teod juba ammu ära tehtud. Minevikku teadupärast muuta ei saa. Jääb vaid üle otsida halbade lahenduste seast see kõige vähem halb.
Lihtsustatult võib öelda, et eelnevate aastakümnetega on tarbitud seda, mida siis veel ei toodetud - seega tulevikus on vaja nii palju rohkem toota kui on võimalik tarbida. Sellest ei taha võlgu elamise propageerijad aru saada. USA president ei taha ka aru saada sellest, et praeguses juba küllaltki raskes finantsseisus ei ole kasulik võtta riigile meeletult suuri lisakohustusi tervishoiu vallas.
Mulle hakkas silma üks kommentaar veebis, mis meile peaks tuttavat olukorda kirjeldama:

Romeycare wiped out over 900 options in Mass and the same will happen nationally, in time. We will end up with National Health Care, one plan fits all, that will kill insurers and cost us serious new taxes to support the impossible bureaucracy!!! And we will have allocated care!!! Stand in line and hope the care in available before you die!!! Too bad Presidents and congressman will not have to do the same!!!

Võlgnevusest ja miks valitsuste naiivsed lootused ei täitu

Pikk, kuid asjalik, esitlus võlgade teemal. Poliitikud võiks öelda, et emotsionaalne, kuid tegelikult mitte - just kuivad numbrid ja loogika.

In his fourth appearance at AmeriCatalyst, J. Kyle Bass, founder and principle of Hayman Capital Management, takes the stage with a compelling keynote address offering candid views on the state of crippled sovereigns and the global economy, the state of the U.S. economy and sovereign debt, the bottom of the U.S. housing market, and his favored investment opportunities today.

Võlalagi ja võlakuristik

Seoses USA ees seisva võlalae (debt ceiling) saabumisega ja selle järel ohustava finantskuristikuga (fiscal cliff) tulevad meediat kuulates pähe imelikud mõtted. Meedia jutu järgi on need mingid segavad tehnilised faktorid, mida poliitikutel tuleb kõrvaldada ja siis edukalt edasi minna. Tegevuse edukus on mõõdetav selle piiri nihutamisega.
Kas see aga nii on? Ja kui täpselt?
Võlalagi on juba hästi ammu (I Maailmasõja ajal) paika pandud mehhanism, millega antakse valitsusele ette piir, kui palju tohib võlga võtta. Seda numbrit on lugematu arv kordi tõstetud ja ka USA riigivõlg on kasvanud hoomamatu numbrini. Sageli (kui parlament ja president on ühel meelel), on selle numbri tõstmine lihtsamalt läinud, kuid eelmise aasta augustis käis tõsine vaidlus, ei saadud õigeaegselt kokkuleppele, suured reitingufirmad alandasid ka USA reitingut ning lõpuks tehti kompromisskokkulepe, millega tõsteti piiri mingi suuruse jagu, eesmärgiga peatselt uus kokkulepe teha. Lisaks lepiti kokku, et automaatselt rakenduvad ka eelarve seisu parandavad meetmed, kui kokkulepet ei tule. Arvestades muidugi, et USA eelarvesse tuleb päris oluline osa võla võtmisest, siis on olukorras, mil uut laenu ei saa võtta, raskendatud kogu valitsussektori töö (investeeringud ja osa igapäevatööst võib seiskuda).
Ka viimastel valimistel jäi kehtima olukord, kus presidenti ei toeta parlamendi enamus. Enne loodeti, et valimistel ei teki sellist võimu jagamist - siis oleks valitsev partei oma äranägemise järgi edasi majandada saanud. Ühelt poolt on praegune olukord hea, sest sunnib tuleviku peale mõtlema ja mingeid samme astuma, et võlgnevus enam nii kiiresti ei kasvaks, probleem on aga selles, et president ei taha eriti kulutusi vähendada (eriti oma mahukate sotsialistlike projektide osas), vabariiklased ei ole nõus aga kuidagi maksude mahtusid tõstma. Need kaks soovi ei saa aga kuidagi koos rakenduda. Viimase nädala lõpul tulidki ütlemised, et optimistlikult alustatud läbirääkimised pole kuhugi viinud.
Kui aga kokkuleppele ei jõutagi? Siis on tulemas 2 valusat tagasilööki: riigi kulutusi peab piirama mahus, mille mõju on SKT-le protsentides (mitte kümnendikes), samuti tähendab see seda, et võlausaldajad hakkavad kartma oma raha tagasisaamise pärast (kuna seda on seni tagasi makstud uut laenu võttes - tegelikult uue laenuga vana asendamine ei suurenda laenusummat, mujalt tuleb maksta vaid intresse).
Tegelikult on olukord ju veel hea - hetkel on olukorra lahendus kahe valitsuspartei käes, kui aga võlgnevus veel kasvab, võib tekkida olukord, kus suurenevat võlgnevust ei soovi enam finantseerida võlausaldajad. Siis hakkavad USA riigivõlakirjad ja dollar (kui Fed neid võlakirju jätkuvalt ostab) hoogsalt langema. Nagu me oleme näinud juba Lõuna-Euroopas. Ja sel hetkel ei muuda oma poliitikute kokkulepped enam midagi.

Võla jätkuva suurendamise ja uue võlaga vana võla maksmise kohta, Föderaalreservi tegevuse ning selle muutumise kohta ajas on inglise keele oskajatele hea jutt Peter Schiffilt:

Riikide võlgade kustutamine

Olen oma peas mõnda aega aretanud mõtet: mis muutuks, kui Fed tühistaks kõik tema omanduses olevad USA võlakirjad. Sel hetkel ei suureneks ega väheneks ringluses olev raha. Kui rääkida võimalusest Fed'i poolt võtta lihtsalt aegumisel vastu riigi käest laenu tagasimaksed ja uusi võlakirju mitte osta, siis see tooks kaasa meeletu majanduse kokkutõmbumise.
Välismaiseid võlgu (eravõlgu) peaks muidugi teenindama, muidu tuleb suur usalduse kaotus.
Kuni tänaseni pole ma sattunud selliseid mõttekäike meedias lugema, kuid täna oli FT-s (küll Ühendkuningriigi baasil) järgnev artikkel.

CDS-d Kreeka puhul

Kreeka võlakriisis on üheks olulisemaks teemaks CDS-d. Need on väärtpaberid, mis peaksid igaüks mingile summale pakkuma kindlustust selleks puhuks, kui võlakirjade väljaandja oma kohustusi ei täida.
Euroopa poliitikud on teinud kõik neist oleneva, et sündmusi ei deklareeritaks nn. default'iks, mis tähendaks, et CDS-d kuuluksid väljamaksmisele. Sel oleks suur mõju paljudele suurtele pankadele. Selle otsuse teeb organisatsioon nimega ISDA. See asi kõlaks veel normaalselt, kui ISDA liikmeteks ei oleks suurimad pangad. Need samad pangad on andnud välja (müünud) meeletu koguse CDS-e, saades selle eest raha. Nüüd sõltub nende enda otsusest, kas see kindlustus ka välja makstakse.
Normaalses maailmas tõlgendataks selliseid tegevusi pettusena ja vastutavad isikud veedaksid päris pika aja trellide taga. Nüüd on aga valitsused nende toetajateks.






Aga poliitikud teevad seda ju selleks, et tagada stabiilsus ja rahva heaolu?
Kogu Euroopa (ja mitte ainult) ühiskonna tegutsemise aluseks juba antiikajast on olnud põhimõte, et lepinguid tuleb täita. Kui neid põhimõtteid hakatakse muutma, siis sel on üleüldiselt prognoosimatud tagajärjed.
Jättes kõrvale muu ühiskonna tegevused, mõtleme võlakirjade peale.
Üks oluline faktor, miks investeeritakse võlapaberitesse ja neid peetakse riskivabaks, on see, et neile saab osta peale riskikindlustuse. Kui seda ei saaks, siis paljud investorid võlakirjadesse ei investeeriks. Nüüd siis tahetakse tõestada praktikas, et eurovõlakirjadesse investeerimisel see kindlustus ei tööta.
Siit tõusetub küsimus: miks peaks tulevikus keegi mõistlik investor ostma euroala võlakirju, kui on loodud pretsedent, et valitsuste aktiivsel toetusel jäävad need tagasi maksmata ja samas ei maksta välja ka kindlustust?

Kuidas väljuda võlaspiraalist?

Nüüd on siis Euroopa liitunud nendega, kes kavatsevad võlaprobleemist väljuda rahatrüki abil. Iseenesest ei ole oluline, kas romaani riigid kavaldasid Saksamaa üle või oli see ühine plaan, milles saksa poliitikud saavad teha näo, et nad ei nõustunud EKP poolt raha trükkimisega ja selle riikidele laenamisega. Igal juhul on džinn pudelist välja lastud ja ta ei taha sinna kuidagi tagasi minna.

Lühiajaliselt on selline tegevus muidugi leevendus. Euroopa riigid ei suutnud mingeid reaalseid samme teha ei pankade (siis seal olevate hoiuste ja muude nõuete) turvamisel ega ka stabiilsusprogrammi (EFSF) rahade rakendamisel. Maksumaksjale ongi nii äkki vähemalt selle koha pealt parem, sest EFSF on garanteerinud vist ainult mõned kümned miljardid. Võib-olla on praegune suundumus osaliselt Euroopa probleemidelt mujale (kes on järgmine, kas Ühendkuningriigid?).

Raha pakkumise selline järsk tõstmine viib paigast ära tasakaalu raha pakkumise ja nõudmise vahel. Hakatakse tegema investeeringuid, mis normaalse majandusliku tasakaalu puhul pähegi ei tuleks. Röövitakse säästjaid, kuna nende säästude väärtus väheneb (see on mõnes mõttes isegi hea Eestile, kuna siin noore majandusena suured säästud puuduvad). Säästjate ebaõiglane kohtlemine viib säästmise vähenemiseni ja võimendatud tarbimiseni tarbimisühiskondades.

Kogu sellise rahatrüki juures tuli pähe küsimus, millal ja kuidas seda suunda muuta võiks? See on selline magus ja kerge tee, et poliitilist tahet sellelt kõrvale astumiseks on raske leida. Loogika ütleb, et nagu võlariigid hakkasid kokkuhoiu peale mõtlema alles siis, kui pankrot juba päris ukse taga oli, hakatakse raha trüki problemaatilisuse peale mõtlema siis, kui enam trükitud raha ei usaldata. Usaldamine ei ole stiilis "usalda - ei usalda". Küsimus on ikka pigem selles, et mida usaldatakse rohkem. Olukorras, kus kõik maailma juhtivad majandused on rahatrüki teel, ei ole alternatiivi. Usaldatakse ikka suurte majanduste rahasid. Väikesed ei saa selles protsessis kuidagi teistmoodi käituda. Tuletame meelde Šveitsi frangi suurt tõusu suvel, mis riigi eksporti tõsiselt halvas. Tulemuseks pidi ka Šveitsi keskpank ütlema, et vajadusel antakse lisaraha turule, et see ei läheks euro suhtes üle teatud taseme kallimaks. Ka Hiina, kuigi palju suurem majandus, on samas olukorras - kui nad oma valuutat juurde ei emiteeri, siis ei suuda nad midagi eksportida. Sellel on halvad sotsiaalsed tagajärjed.

Kust võiks siis tulla raha, mille väärtus säiliks?
Esimene variant on eraviisiliselt emiteeritud raha. Selle puhul tekib muidugi küsimus, et millega see raha seotakse, kuidas tekib selle raha vastu usaldus. Eraviisiliselt emiteeritud rahaga ei saa muidugi siduda osalise reserviga pangandust (selle reguleerimine eeldab riigi käes olevaid vahendeid), loomulikult üritavad riigid sellise konkureeriva (ja emiteerimistulu vähendava) süsteemi vastu igatpidi võidelda.
Teine variant oleks, kui mingid riigid või riikide ühendus looks sellise raha. Esimese mõttena tuleb pähe naftat eksportivate riikide (näiteks OPEC-i) raha, milles kokkulepitult naftat müüma hakataks. Selline variant oleks päris mõeldav. Ühelt poolt on neil riikidel huvi saada varsti lõppeva nafta eest tasuks midagi kindlamat kui USA dollareid. See, mida ostu eest saadakse pole aga esmaselt oluline - oluline on ikkagi, kuhu säästud panna. Kui need peab ikka dollariteks vahetama ja USA võlakirju ostma, siis pole ju mingit suurt vahet. Samas on nafta lõppemisel sellise raha kate kadumas. Lisaks on veel lähiajaloost näha, et kõiki, kes midagi sellist soovivad, kiputakse "demokraatia kaitseks" pommitama.

Võib-olla suudavad keskpangad raha pakkumist reguleerida?
Näiteks USA Föderaalreservi retoorika on olnud senimaani, et neil on võimalusi ja vahendeid raha pakkumise vähendamiseks. Jätame kõrvale nende võimaluste olemasolu ja oskuse neid õigel hetkel kasutada. Kujutame ette, et majandus hakkab suure likviidsuse olukorras kasvama kiiremini, panganduses tekib stabiilsus ja laenuandmine (sellega ka raha võimenduse kordaja ehk tegeliku rahamassi määraja) suureneb. Õpiku makromajanduses oleks see koht keskpangal endapoolset lisaraha turult tagasi võtta. Praktikas tekib aga sel momendil, mil majanduse tsükli seisust tulenevalt tavaliselt intress nagunii kerkib, üks suur takistus - riikide võlad. Riigid ei saa lubada intressi kasvu, sest siis ei suudaks nad enam oma võlgade intressi tasuda. Põhimõtteliselt on siis kaks variati:
* hoida intressi kunstlikult all, millega lastaks tekkida hüperinflatsioonil ja raha väärtuse langusel;
* lasta intressil tõusta ja lasta riigid pankrotti.
Kumbki neist variantidest ei ole vastuvõetav. Tõenäoline on, et tekib midagi sellist, nagu eelmise sajandi esimese poole hüperinflatsiooni järel.

Bürokraatlik lähenemine

Eelmise nädala Euroopa riigijuhtide kohtumisel lepiti muu hulgas kokku pankade kapitaliseerimises. Iseenesest on see väga oluline küsimus - põhiline oht, mida turul nähakse, on see, et riikide võlakirjade väärtuste langedes võivad ka pangad hakata maksejõuetuks muutuma. Mis omakorda levib edasi teistele pankadele ja muudele finantsasutustele. See probleem on teada olnud juba eelmisel aastal, samas mingeid tõsiseid samme pole astutud. Võlakriisi lahendusvariantide sees on pankade kapitaliseerimisele pööratud tähelepanu ka Ausa Poliitika märtsis pakutud võlakriisi lahenduse mehhanismis.
Tundub, nagu oleks ka poliitikud jõudnud omadega sinnamaale, kus teised on juba ammu olnud. Kas ikka on?

Täna tuli mulle pähe mõte, et iseenesest lahendatakse nagu sama probleemi. Lahenduse teostus on aga bürokraadil ikkagi väga erinev "normaalselt mõtlevast" inimesest:
* Eurobürokraadid kirjutavad ette omakapitali nõuded, mida pangad peavad suurendama mingiks tähtajaks. Kui need on suurendamata, siis ähvardatakse riiklikult sekkuda ja jõuga pankasid kapitaliseerida. Pange tähele: ei ole oluline pankade maksevõime, samuti see, kas pankade võlakirjainvesteeringud on tehtud USA või Itaalia võlakirjadesse. Hindamine ja karistamine on pandud bürokraatidele.
* Ausa Poliitika skeemis on asi lihtsam: on paika pandud reeglid (kui olukord viitab panga likviidsusprobleemidele), mille puhul sekkub riik (stabiilsusfond), võtab üle panga omanduse (või osa sellest) ettemääratud reeglite järgi ja kapitaliseerib panga. Selle skeemiga ei määra tegutsevale ja likviidsele pangale ette ametnikud, mida peaks tegema. Otsuse tegemine on jäetud panga omanikele. Neile öeldaks, et "Te tegite vigu võlakirjadesse investeerimisel, teil on praegu aega veel asja parandada. Kui te seda ei suuda teha, siis kaotate te rahaliselt."
Kahe skeemi võrdlemisel on näha, et poliitikute kehtestatava puhul määravad ametnikud, kuidas peaks pankasid juhtima. Teise puhul jäetaks see kohustus pankade juhtidele, öeldes samas, et juba on tehtud vigu ja nüüd peab olema väga hoolikas, muidu läheb see pankade omanikele kalliks maksma. Kumb süsteem töötab paremini? Päris kindlalt turumajanduslik, milles pankade omanikud pankasid juhivad.

Vastu võib vaielda, et pankade juhid on väga palju vigu teinud ja miks me peaks uskuma, et nüüd neid vähem tehakse? Aga seepärast, et pankade omanikel on majanduslik huvi praegusest raskest olukorrast võimalikult väikeste kahjudega välja tulla. Ise küsiks vastu: kui pangad tegid halbu investeeringuid, siis kes neid, isegi seadusandlikult, sundis selliseid otsuseid tegema? Ikka poliitikud ja bürokraadid. Kes siis veel kirjutas regulatsioonidesse, et Kreeka ja Saksamaa võlal on ühesugune risk, ümmargune 0.
Asjal ei ole vaid metoodiline erinevus, mida võiks hea tahtmise puhul pidada "maitse asjaks".

Sellega on seotud ka makroökonoomiline sisu:
Paljud lõdva rahapoliitika (ehk rahatrüki) pooldajad seletavad pidevalt, et võlgade vähendamine praeguses majanduslikus madalseisus kokkuhoiu teel vähendab omakorda majanduskasvu. Sellega saab ainult nõustuda - kokkuhoidu oleks pidanud tegema siis, kui majandusel hästi läks. Aga mis siis jäi tegemata, tuleb nüüd ära teha.
Aga tagasi pankade juurde: kõigile pankadele ühetaoliselt suuremate kapitalinõuete kehtestamine vähendab laenu andmist. Kui raske on see majandusele, võiks küsida ka nende paljude Eesti ettevõtjate käest, kellel kriisi ajal ostjad iseenesest "ära ei kadunud", kuid pangad tahtsid vähendada laenusid, püüdsid lõpetada käibe- ja arvelduskrediite. Praegusel hetkel kirjutavad selliseid otsuseid ette Euroopa riigijuhid.

Ei saa öelda, et hoiatanud oleks vaid mõned üksikud inimesed nagu Schiff - need jutud kõlasid europarlamendis

Prantsuse võlakirjad liiguvad juba korrelatsioonis probleemriikidega

Viimasel ajal on maailma finantsturud kaubelnud skeemi risk-on päev / risk-off päev järgi. See tähendab, et vastavalt uudistele liigub raha kas riskisematesse varadesse (aktsiad, toorained, probleemsete riikide võlakirjad jne.) või turvalisematesse varadesse (eelkõige USA, Saksamaa ja muude tugevate riikide võlakirjad). Siit on hästi näha, milliseid varasid peab turg riskiseks. Viimaste päevade puhul ei ole kõige suurem indikaator Itaalia võlakirjade tootlus, vaid Prantsusmaa võlakirja täielik ühte patta minek Itaalia, Hispaania ja muude selliste riikidega. Samas täielik vastassuunas liikumine Saksamaa ja USA võlakirjadele.
Ei maksa hiljem hakata jälle rääkima, et see oli üllatus, mida ei saanud ette näha. Jutt on siis Prantsusmaa võimalikest probleemidest.


- Posted using BlogPress from my iPhone

Viskame aga võlgades majandusse raha juurde

Täna tuli uudis, et keskpangad viskavad turule pankade kätte suure koguse dollareid. Loomulikult tõi selline samm lühiajaliselt kaasa turgude tõusud. Tüüpiliselt sellistele tegevustele, ei ole kerge leida infot, kes neid laene tagab. Ei ole ju eriti tõenäoline, et muud, kui Euroopa, keskpangad riski finantseerida pankasid, mille bilanssides on palju katteta võlakirju, enda peale võtavad. Eks see selgub kunagi hiljem. Kindel aga on, et kuna kahju on juba tehtud ja seda ei soovita kuidagi maha kirjutada, siis "loobitakse ahju" järjest rohkem maksumaksja raha. Eks see tuleb kas otsese tagasimaksena või inflatsiooni teel lihtsatel inimestel kinni maksta. Küsimus on muidugi EKP tegutsemise juriidikas: kui neil on keelatud raha tühjast juurde trükkida, kuidas siis on garanteerimisega. Kuidagi sarnane on see selle jutuga, mida meie finantsgeeniused alles hiljuti rääkisid: me ei anna ju raha, vaid ainult garantii.
Sellise tegevuse toetajad (sageli need, kel on mingid osalused selles samad tobedas finantseerimisskeeemis või kes on börsidel panustanud sellise turu tõusu peale) ütlevad nüüd, et väga tore, lõpuks käituvad keskpangad resoluutselt, nii stabiliseeritakse turge. Tegelikult selline tegevus probleemi põhjuseid ei paranda, vaid süvendab neid. Täna oli artikkel FT-s väidab, et Jürgen Starki lahkumise põhjuseks ECB-st sai seesama operatsioon. Selles asjas osalemine on ilmselt vastuvõetamatu kõigile, kes soovivad, et raha mingitki väärtust omaks.
Ei kujutagi ette, millal lõpuks tõsise võlgnevuse vähendamiseni jõutakse. Liiga palju on juhtivatel positsioonidel inimesi, kelle jaoks ei ole määravaks parem tulemus rahvale. Sellise kontrollimatu tobeduse puhul tundub, et näiteks Saksamaal tekib päris tõenäoliselt soov latiinode ja muude lõunamaalaste valuutast kaugeneda.
Täna kirjutati ka artikkel USA hüpoteekide refinantseerimise probleemidest. Selleks on võimalik saada raha viimase aja kõige odavama intressiga, valitsus loodab, et see lahendab kinnisvarakriisi. Ometi refinantseerimist ei toimu soovitud määral. Milles siis asi? Probleem on selles, et kinnisvara hindade kukkumisest tingituna on võimalike laenajate omavahendid nii väikesed, et laenu ei suudeta võtta. Selle ebaterve olukorra säilitamise nimel on kõvasti pingutanud riik ise.

Veel:
Martin Wolf'i artikkel FT-s
Süüdistus sakslastele, et üritatakse eurot hukatusse saata

Björn Wahlroos: Vaadin sijoittaja­vastuuta; - Talouselämä

 Investeerimisega tegelevate inimeste jaoks on asi küllaltki selge. Miks poliitikud ei suuda nii palju mõelda?

Björn Wahlroos: Vaadin sijoittaja­vastuuta - Talouselämä

Fed'i avaldus

Parafraseerides Fed'i: "Me oleme valmis pikema aja vältel takistama turumajanduse toimimist."
Oma kommentaar:
- "Küürakat parandab ainult haud."
- "Rahvas väärib oma valitsejaid."
- "Apteegist mõistust osta ei saa."



- Posted using BlogPress from my iPhone