Õhtu Laari kohvikus vol 2

Täna (laupäeval) oli juba teine minu poolt nähtud esinemine Neeme Kuninga poolt.
Esimene esinemine tundus veel kergelt toores poliitiku jaoks: ühelt poolt mure olukorra pärast kultuuris, mis on osaliselt ka hr. Kuninga poliitikasse taastulemise põhjuseks, teiselt poolt selge nägemuse puudumine, kuidas seda lahendada. Üles tõstetud probleemid: ERSO skandaal, Tallinna Kultuuripealinna projekti juhtimine ja idee tuua Tallinna külalisteatreid Euroopast - on kõik, jättes kõrvale ebaaususe ja korratuse nende juhtimises, rahalised probleemid. Samas hr. Kuningas sattus oma jutus nagu majandust ja kultuuri vastandama. Lahendust ta ei toonud, öeldes, et see peaks olema selle ala inimeste lahendada.
Tegelikult on asi aga väga lihtne: riik peab looma tingimused majanduse arenguks, sealt kogutakse eelrarvesse raha, mis tuleb poliitikute poolt korrektselt jagada, s.h. ka kultuurile, edasi on kultuur juba kultuuriinimeste teha.
Igasugused vastandamised raha vs. vaim, majandus vs. kultuur jne. on kahjulikud, olles mõnes mõttes sarnased vastandamistele ettevõtjad vs. töölised, eestlased vs. venelased jne. See on lõppkokkuvõttes meie rahvale kahjulik.
Tänane hr. Kuninga teema oli kehakeel ja sellega seonduv. See oli teema, milles ta on tõeline proff. Kes seda ei kuulnud, jäi paljust ilma. Ta rääkis paljust väga elementaarsest, millest aga näiteks mina polnud enne midagi kuulnud, ega mille peale ka mõelnud: näiteks lavale (esinemisele) tulemise suund ja sealt lahkumine, selle psühholoogia.
Hr. Kuningas ütles, et ta ei pretendeerigi rahandus- ja majandusvaldkonnas midagi ära tegema. Arutasin pärast seda esinemist kaaskuulajaga neid tarkusi, mida jagati ja seda, kuidas IRL-i professionaalsed poliitikud neid oskavad. Tekkis selline mõte, et IRL-le oleks kõige kasulikum, kui neid (ja ilmselt veel paljusid) tarkusi peaksid mõttega õppima erakonna professionaalsed poliitikud. Tegelikult oleks kõige õnnetum, kui just poliitikasse tulnud inimene lükataks näiteks kultuuriministri toolile - selline kiusatus võiks ju nii IRL-l kui reformil tulla, et päästa eelmine minister raskest olukorrast. Loodame, et inimene saab teha seda, milles ta tõeline proff on ja ei pea poliitilisse musta pesu pesemisse sukelduma.
Teine esineja oli Tarmo Kruusimäe, kelle teemaks oli multikultuursus. Ei ole raske näha, miks selline tuleohtlik teema on tema peale lükatud - endine pungimees võib välja öelda seda, mida paljud "vanad" poliitikud endale võimalikuks ei pea. Olen selle teema peale palju mõelnud, natuke ka kirjutanud, seega palju uut ei tulnud. Mina ise pole enne suurt tähelepanu pööranud mõistete "rahvusvähemus" ja "vähemusrahvus" erinevusele. See on siis nii: rahvusvähemused on meil mulgid, setud jne., vähemusrahvad siis teised rahvused, kes Eestis elavad.
Omalt poolt hakkaks kinni mõistest "multikultuursus", mida ka teised IRL-i liikmed kasutavad. See oleks siis ju tõlkes nagu "mitmekultuursus", mis tähendab palju kultuure. See nähtus, mis kultuuride erinevusi pahaks peab, püüdes ühtse kultuuri poole (või viies selle poole) võiks olla äkki pigem "unikultuursus" või nii, nagu see tavaliselt on päris ausalt öelduna, "kultuuritus".
Kitsas ringis julgeti välja öelda, et abielu peaks olema määratletud, kui ühe mehe ja kuni mitme naise kooselu. See on tegelikult meie kultuuris nii olnud - ega ma täpselt ju minevikku ise näinud ei ole, kuid siin saab toetuda näiteks Läti Hendrikule.
Muidu on tore, et IRL positsioneerib end konservatiivsena, erinevalt teistest juhtivatest erakondadest. Püüdsin täna ennast ka sellel skaalal positsioneerida: tundub, et olen pigem selline vahepealne - iseenesest ei ole oluline, kas tegemist on konservatiivsete või väga uuenduslike ideedega, pigem püüan olla selle poolt, mis antud hetkel on "õigem" ja vajalikum.
Kuna Tarmo Kruusimäe pidi õhtuks muutuma Kojameheks, siis ta lahkus kiirelt ja viimaseks, mitteametlikuks, esinejaks jäi JJ Illend.
Ühe asjaga jäin täiesti nõusse: erinevad kultuurid saavad olla elujõulised vaid, kui nad eksisteerivad eri kohtades, mitte ei püüta neid omavahel vägisi segada. See hävitab tegelikult kõik.
Võrdlus oli Hiina-poolsest püüust oma positsiooni läbi pehmete väärtuste (või siis pigem pehmelt, ilma jõuta) saavutada, võrrelduna siin juutidega. See võrdlus on tegelikult väga kohane, sest sarnaselt juutidega elavad ka hiinlased laiali teistes riikides, olles äris ja kaubanduses olulised tegijad. Siin tuli välja intressi teenimise taunimine, millega ma nõus pole. See on küll enamuses religioonides keelatud ühel või teisel kujul, kuid minu isikliku arvamuse järgi on sellest loobumine analoogne püüule minna tagasi naturaalmajandusse või kaotada raha. Iseenesest ei ole ma kunagi lõpuni aru saanud näiteks islami-võlakirjadest jne. Niimooodi ringiga asja tehes on see keerulisem, oluline on samas ju ikka mõte, mitte vorm.
Tõusvale Hiinale lähedal olemise toetuseks toodi välja ugrilaste algne pärinemine Hiina põhjaaladelt. Selle asja täpne määratlemine ei ole ilmselt nii lihtne, kuid ka mina ise "olen siiralt seda usku", et me oleme hiinlastele lähedamad kui indoeurooplased, seega peaks meil olema natuke kergem neid ka mõista.
Tulles tagasi "vene küsimuse" juurde, tuli välja väide, et ainukesed püsivalt tegutsevad õigeusu kloostrid on Kuremäel ja Petseris, mis peaks kinnitama meie panust vene kultuuri säilimisse.
Meie riigis rahvuste-vaheliste pingete maandamiseks soovitatav "jõuga" võõrrahvuste lahustamine ei ole minu arust väga teostatav ja mõttekas. Siin saab abiks olla vaid aeg ja selgitustöö - sest tegelikult ei ole ju see, mida erinevad rahvused soovivad, erinev. Erinev on see vaid osade poliitiliste jõudude, mis sellest "toituvad", käsitluses.
Õhtu lõpus sai kuulatud Kulo kontserti Veski kõrtsis, millel nüüd juba Kojamees üles astus. Ühelt poolt polnud ma seda muusikat "elusalt" varem kuulnud, tuli see viga parandada - iial ju ei tea, millal Kojamees veel tõsisemalt poliitikasse sukeldub ja sellisel kujul enam lavale ei tule. Mootorratturid, kes seal oma pidu pidasid, pidasid meid konkreetselt seaduse salasilmadeks - meedias nende kuritegelikeks jõududeks tembeldamine ja politsei "silma peal hoidmise" jutud on ilmselt ka neile endile püsivat mõju avaldanud.
Lõpuks ka Kojamehe stiilinäide:

Need, kelle ringkonnas Kojamees (Tarmo Kruusimäe) kandideerib, peaksid tema poolt hääletamist tõsiselt kaaluma. Kindlasti on ta mees, kellel on süda õige koha peal - ja see polegi meie poliitikamaastikul nii levinud nähtus. Poliitikuna pole ta kindlasti enam see punkar, vaid küps poliitik - kui ta ilmub esinemisele ülikonnas, siis ei ole ei välimusest ega jutust kusagilt tunda, et ta endine punkar on.

Õhtu Laari kohvikus

Viimasel ajal on kuidagi kahtlused tekkinud IRL-i suhtes - kuidagi liiga populistlik tundub nende asi minu jaoks. Tundub, et Keskerakonnalt on natuke isegi liiga agaralt õpitud. Põhjuseks osalt see ja ka see, et eelmiste valimiste eel Laari kohvikusse ei jõudnud, saigi sammud sinnapoole seatud. Eks oma silm (ja kõrv) ole kuningas.

Neil on seal kavas pea igal õhtul erinevate poliitikute esinemine ja ka filmide näitamine. Nagu veebist selgub, on sellenimelisi kohtasid palju, samas näeb ka kava. Sai käidud siis kesklinnas, Mosaiigi kohvikus.

Tänane esimene esineja oli Juhan Parts. Teemaks majanduse elavdamine, ettevõtluspoliitika, tugimeetmed. Ega palju midagi uut kuulda polnud, enamus on meediat vähegi jälginule juba kuuldud ja tuttav. Uue teemana kõlas läbi soov noortele ettevõtluse õpetamist koolides tõsisemalt sisse viia. Samas ka ettevõtjana olemise üldist mainet noorte seas (ja üldse ühiskonnas) tõsta. Väga teretulnud nähtus, sest kuidagi häiriv on ka internetimeedias pidevalt läbi jooksev klassivihast (ilmselt suures osas jäänuk nõukogude aja veenmistööst ja osaliselt ka euroopaliku sotsialismi mõju) läbiimbunud suhtumine ettevõtjatesse. Kuidagi ei suudeta meil veel mõista, et ilma ettevõtjateta ei oleks riigil maksutulusid ja töölistel tööd. Jõudu IRL-le sel teel.

Teiseks oli kavas film "Leitnant Julius Kuperjanovi rääkimata lugu". Faktide osas küllaltki huvitav film, enne ei teadnudki nii palju tema eluloost. Praegusel hetkel oli kuidagi võõrastav, et inimese, kes elas ja suri meie riigi eest, eluloo rääkimise taustaks oli Vennaskonna muusika. See on praegusel hetkel kuidagi solvav. Arvestades, et film tehti 2008. aastal, on see võib-olla mõistetav, kuid nagu üks kohalolnu ütles: "imelik oli selle filmi muusikavalik ikkagi - näiteks soomusrongide jutu saateks oli naaberrahva suure rohelise krokodilli lugu rongidest".

Viimaseks esinejaks oli Tarmo Kruusimäe. Tema rääkis oma tegevusest noorsootöö osas. See oli täiesti teema, millest pole meediast ise midagi kuulnud. Kuidagi tundus, et ta peab pidevalt "tuuleveskitega võitlema", mitmel hetkel oli soov vahele küsida, et mis erakonnast siis haridusminister on. Hea tunne jäi, et vähemalt keegi püüab vaeva näha isamaalise kasvatustöö osas. Liiga palju on igal pool juttu, et siit riigist peaks "jalga laskma" jne. See, osalt teatud poliitiliste jõudude vastutustundetu populaarsuse tagaajamine on kindlasti ka mõju avaldanud. Tore, kui keegi ka erakondadevälise noorsootöö osas vaeva näeb, püüdes neile tegevusvõimalusi pakkuda ja ka paljudest asjadest maailmas aru saada aitab. Liiga palju on meie poliitikute seas lähenemist, et noored on vaid materjal, millest saab kergelt sõnakuuleliku parteisõduri vormida. Olen suhtumisest sellesse ka siin kirjutanud.

Tegelikult on need õhtud küllalt huvitavad, näeb lähemalt, mida poliitikud endast kujutavad ja annab enne valimisi seisukohta kujundada. Kahju vaid, et isamaalise erakonna üritusel nii vähe rahvast oli. Kuidagi tundub, et kergem ja muretum meelelahutus konkurendi juures meeldib meie rahvale rohkem. Kahju. Selliseid asju tasub kuulata ja nendele teemadele mõelda.

Rahulolematu kodanik

Tänasel päeval tuli lausa kaks uudist, mis Eesti poliitikute vastu protesti tekitab: lausa kahe erakonna, mida üldse valimisvääriliseks pean.
Hommikune sõnum raadios, milles meie peaminister ütles, et demokraatias peabki olema valmis Keskerakonnaga koostööd tegema. Leheartiklis on rõhk pehmendavatel ütlustel. Parafraseerides: Venemaa enamlastega ja Saksamaa natsionaalsotsialistidega pidigi koostööd tegema, et sellega pinged tänavalt parlamentaarsesse vaidlusesse kanaliseerida. Kõik me teame, et kummagi juhu hind oli pärast kümnetes miljonites inimeludes. Eestis küll nii palju elanikke polegi, kuid ka sadade tuhandete kaotamine on meile väga valus. Selge on ka see, et see pole mingi sügav demokraatiaarmastus, vaid demagoogia tähelepanu kõrvalejuhtimiseks koostöölt Keskerakonnaga (reformil veskikivina Tartus).
Võib ju öelda, et mõne inimese viga ei saa teistele süüks panna, kuid: loomulikult ei ole ühe inimese teod põhjuseks teiste süüdistamiseks, kuid see, et need inimesed seda hukka ei mõista ja selle võimatusel erakonnast ei lahku, näitab iseenesest nende eetilisust.
IRL-i päeva uudis on koostöö prantslastega elektrijaama asjus (uudistes pidulikult suurim majandustehing). Kas nii me tänamegi Mistrali müügi eest? Kui Ida-Euroopa väikeriigid koos võtaks vastu avalduse, et see ei ole OK, ei ostaks Prantsusmaalt kaupu ja võib-olla saadaks ka saadikud välja, siis jõuaks maailma sõnum, et selline tegevus ei ole OK. Meie valisime teise tee ja see ei ole tee, mis on Eesti riigi püsimajäämise koha pealt õige.
Euroopa on viimasel ajal teinud pidevalt kahte viga: üks on võlgu "jõukalt" elamine ja teine Venemaa liigne usaldamine. Esimeses asjas õpetab neid kriis, teises ilmselt mitte keegi, sest võimaliku kahju peavad kinni maksma teised. Tegelikult oleks Prantsusmaale ja Suurbritanniale õiglane juba II MS ajal olnud vähemalt pooleks aastaks Vene okupatsiooni alla jäämine, siis oleks asjadele (nii sõja ajal tehtutele, kui praegustele) praegu natuke teise pilguga vaadatud.
Elektrijaama deal'is on teine aspekt selline suurelt põlevkivi põletamisele orienteerumine. Loomulikult on tore praegu elektri müügist Skandinaaviasse raha teenida, kuid kas need rahanumbrid ei tundu mõnekümne aasta pärast naeruväärselt väikesed. Kuidagi väga tundub, et ettevõtjate (isegi riigiettevõtjate) huvid jooksevad üle riigimehelikest ja rahvuslikest.

Ka NLKP võitis ülekaalukalt valimisi.

Pärast oodatud, kuid siiski masendavaid, valimistulemusi tuli pähe järgnev mõte: see olukord on mõnes mõttes sarnane sellega, mis nõukogude ajal valitses. Ka siis võitis valitsev partei peaaegu 100%-liselt raudse järjekindlusega kõik valimised. Jutud vabade valimiste puudumisest jne. võib kõrvale jätta, see mõjutas vaid vast 10% ulatuses tulemusi. Enamus inimesed hääletasid ikka nii, nagu ametlikud tulemused näitasid. Lõpuks muutus asi Eestimaal 50 aasta pärast ja Venemaal 70 aasta pärast. Nii et sama on loota ka Tallinnas.
See on demokraatia iseärasus, et tehakse tobedaid valikuid. Samas on meie suure naaberrahva masohhism hämmastav - isegi Stalini, kelle tegevuse saldoks loetakse üle 50 miljoni inimelu, surma järel nuteti. Miks peab selle kõige pärast kannatama aga eesti rahvas. Ma olen siin juba korduvalt kirjutanud, et paremerakonnad peaks tõsiselt peeglisse vaatama ja tõsisemalt tööd tegema. Tänasest päevast jääb meelde televisiooni reporteri märkus hr. Aaviksoo järeldusele, et tuleb tulemuste peale mõelda ja sellest oma jäeldused teha. Kas selline tulemus oli siis tõesti üllatus? Kui see parempoolsetele parteidele nii on, siis ma võin juba praegu öelda ka ära, mis Riigikogu valimistel juhtub - kui selle peale kohe ei mõelda, siis on see valimiste tulemus ju juba teada. Mis aga peale valimisi tuleb, see ei ole. Võib aga kindlalt väita, et see on tõsiseks kannatuseks kõigile Eestimaa elanikele.

Genotsiid oma rahva vastu

Juba pikemat aega vaevab mind noorte meelitamine poliitkäsutäitjateks. Gümnaasiumi lõpetamise vanuses noortel on üheks karjäärivariandiks karjääripoliitiku töö. Elukogemust ei ole vaja, haridust pole ka vaja (kui see väga häirib, võib kõrghariduse hiljem, lihtsamalt mõnest erakõrgkoolist, saada), vaja on vaid juhtidele allumist. Saab "sooja koha" mingis poliitikute poolt määratud ametis, milles tuleb esmatähtsalt vaid partei otsuseid ellu viia.

Sellel ei ole mingit seost sellega, kui noored poliitika vastu huvi tunnevad, oma maailmavaadet arendavad, väitlusoskust arendavad jne. Neid omadusi saab sageli arendada ka muu haridustee kõrvalt. Käsutäitjatelt neid omadusi ei oodata, pigem on isegi hea, kui neil inimestel pole karjääri osas alternatiive - siis on nad paremad käsutäitjad.

See probleem ei ole ainult rahvuse osas, vaid puudutab kõiki, kes siin elavad. Meie koguarv on liiga väike selleks, et niimoodi oma noori "raisata". Noored inimesed, sageli ka aktiivsemad, võiksid omandada hariduse, püüda teostada ennast erinevatel elualadel, kuid vahepeal tuleb keegi ja lükkab nad sellelt teelt kõrvale. Materiaalne heaolu ja kerge elu on kõigile inimestele küllalt ahvatlev, mitte kõik ei suuda sellele ahvatlusele vastu panna. Veel vähem on selleks võimelised noored, alles väljakujunemisjärgus isiksused.

Mul tekkis küsimus: "Huvitav, kui paljudel Tallinna soojadel kohtadel olevatest parteisõduritest on kasvõi kordki tulnud pähe kahtlus, et ei olda seotud mitte selle kõige õigema asjaga?" Ma arvan, et küllap on see osa küllaltki suur, kuid materiaalne elu piirab ära otsused, mida ollakse valmis tegema. Ega asjata ei olnud nõukogude ajal suurimad dissidendid katlakütjad. See ei olnud sellest, et katlakütjad oleks omanud rohkem eetikat või paremat arusaamist maailma asjadest. Pigem oli see ikka sellest, et ausal inimesel oli vähe võimalusi muud moodi elada. Meie praeguses ühiskonnas on muidugi võimalusi ka ausalt edukalt (sh. materiaalselt) ära elada, küsimus on vaid ahvatlustes. Sellised ahvatlused on mõnes osas küllalt sarnased narkootikumide tarbimisele (valida lõbusam, muretum tee), seega, vähemalt eetiliselt, võib noori sellisele teele kallutajaid võrrelda narkokaupmeestega. Kes valib selliseid inimesi, teeb seega võrreldavat tegu narkokauplemise toetamisega. Selline "matemaatiline" tuletuskäik viib lõpuks huvitavale tulemusele. See pole aga vast põhiline, põhiline on, et igaüks oma südametunnistuse (see vast enamusel inimestel siiski on) järgi valiks.

Rahvaga peab suhtlema

Juba pikemat aega olen mõelnud ja ka välja rääkinud ebaprofessionaalsusest Eesti poliitikas. Keegi on isegi välja öelnud, et poliitikuna on arvestavad vaid paar inimest, nende hulgas E. Savisaar. Eriti masendav on suhtlemine rahvaga parempoolsete (hr. Ubakivi vabandab, kuid kasutan siin blogis igapäevast kõnekeelt, mille puhul parempoolne on parempoolse majanduspoliitikaga erakond, mitte äärmuslik traditsionaal või rojalist) poliitikute poolt.

Eelpool mainitud hr. Savisaar ei pea raskeks rääkida venekeelsele meediale vene keeles - nii on isegi mugavam, saab rääkida sellele keelekeskkonnale täpselt seda, mida neile just rääkida on vaja. Ma ei usu iial, et meie nõukogude aja partei-karjääriga peaminister ei suuda ennast väljendada vene keeles. Sellega saavutaks lisaks psühholoogilisele lähedusele ka selle, et kaoksid ära tõlke ebatäpsused või tõlkija võimalus juttu mingi nurga alt näidata. Valehäbi on siin asjatu, eesti keele kaitse võiks siin presidendile jääda, kuidagi naljakas oli see "Pushkini keele" õppimise jutt.

Jätan kõrvale võõrkeele, tuleme eestlaste juurde tagasi. Meie peaministrist on paljudele (s.h. ka paljudele neile, kes veel hiljuti teda valimistel toetasid) tekkinud arvamus:

• ta on ülbe, ei hooli rahvast (või rahva arvamusest)
• ta ei saa aru ümbritsevast elust; siin tuuakse välja jutte meie majanduse edust olukorras, mil oli juba aru saada, et kogu maailmas asjad halvasti lähevad (kuigi siis polnud veel kellelegi selge, kui sügav kriis tuleb)
• valitsus tegeleb kellegi huvide kaitsmisega, ajatakse taga mingit eurot, mille tulemusel rahvale on ainuke mõju vaid kõrgenevad hinnad
• venelased leiavad, et ta on nende vaenlane (pronkssõduri pärast; tunnistan, et mõned sõnastused olid sellega seoses ka poliitikule sobimatud)

Neid seisukohti on veel. Lisaks inimestele, kes ka nii mõtlevad, on need väited nagu kondid poliitiliste vastaste "hammaste vahel", kes neid mõnuga "järavad".

Tegelikult ei ole neid väiteid raske ümber lükata: tuleb kujundada oma seisukohad, neid piisavalt esitada (selleks peaks ju võimul olevatel erakondadel võimalusi olema). Esmased punktid samas järjestuses võiks olla:

• Rahvast tulebki rohkem hoolida. Me ei ela enam nõukogude süsteemis. Paratamatult ei ole valdav enamus ühiskonnast arusaamisvõimega poliitilistes ja majanduslikes (imestab, kui vähe tajuvad isegi spetsialistid selle üldistest liikumapanevatest jõududest) küsimustes. Ometigi panevad nemad paika Riigikogu enamuse. Rahvaga peab rohkem suhtlema ja asju seletama (milleks mingi asi just rahvale hea on. Nt. ma arvan, et meie tipp-poliitikud elavad küllalt hästi ka ilma eurota ära, vaja on näidata, kuidas see hea oleks just lihtsale inimesele läbi meie ettevõtete ja majanduse usaldusväärsuse), vajadusel kordama (siin tasuks meeles pidada kuulsat Goebbelsi väidet isegi vale tõeks muutumisest). Mitte mingil juhul ei tasu mõelda nii: "Ma teen õigeid asju, pole mõtet neid kellelegi seletada, nagunii aru ei saada". Nii on suur risk, et asjade tegemine jääb pooleli ning õigete asjade eest võtab loorberid keegi teine (tore muidugi, kui loorberid üldse tulevad).
• Oma sõnavõttude kohta on hea öelda (seda peaks tulevikku silmas pidades igal juhul tegema), et see käib ametikoha juurde - teatud ametitel inimesed peavadki igas olukorras optimistina käituma, muidu on päris suur kahju. Samas ei ole meie riiki tabanud kriis kuidagi seotud meie valitsuse, Eesti Panga, ettevõtete või inimeste käitumisega. Enam-vähem samas ulatuses oleks see tulnud ka siis, kui kõik Eestis oleks astunud vaid kõige õigemaid samme. Samas tagantjäreletarkusega ei ole mõtet siin tegeleda, sest see on tõestatult see kõige täpsem tarkus.
• Hea näitena on euro, mille puhul on asi totaalselt rahvale lahti rääkimata. Sõna võtavad igasugused "spetsialistid", kes erinevatel põhjustel ja erinevate teadmistega ajavad sageli päris jama.
• Venelastega on omaette teema, ka neile peab asja lahti rääkima. Ja koht selleks ei ole ümarlaud riigi vastu tegutsevate aktivistidega, vaid vaja on rääkida rahvaga. Pronkssõduri osas peaks tooma välja, et see oli ka venelaste endi positsioonile Eestis kasulik. Tekkinud (ja tekitatavad) vastuolud riigi siseselt ja ka idanaabri poolt olid tekitamas suuri pingeid, nüüdseks on need selles osas maas.

Rahvusküsimuses oleme me mingis mõttes tupikteel (see poolsunduslik passide jagamine on äärmiselt naiivne ja kokkuvõttes ka ohtlik). Üheks äärmuseks on ka siin blogis välja toodud rahvuslaste ideed. Rahvuslastel on kindlasti õigus selles, et nii asi edasi minna ei saa, kuid kas tupikust saab läbi murda vaid nende lahendusvariantidega (need on päris rasked ning toovad ühel või teisel viisil kaasa kannatusi)? Minu arvamus on, et see ei ole nii.

Lähen tagasi algusesse: üldjoontes ka põhiseaduses olev riigi tegutsemise eesmärk on eesti rahvuse ja kultuuri säilimise ning rahvuse heaolu eest tegutsemine.

Selle tulemuseks oleks riik, mis hoolib oma kodanikest. Elukvaliteet püüaks läheneda Skandinaaviale jne.

Kui nüüd mõelda venekeelsetele elanikele, siis võiks nad jagada jämedalt kaheks:

• Need kes on siia sattunud ajaloo rasketel hetkedel, praegu on neil siin töö, kinnisvara, tuttavad ning üleüldse on nad harjunud siin elama. Osadele neist võib olla raske Venemaa tagasitõmbumine globaalsel tasandil. Nende jaoks on elu siin paratamatus.
• Need, kes valivad teadlikult elu väljaspool Venemaad. Siia alla kuuluvad kindlasti Eestis haridust omandavad (või omandanud) noored inimesed. Pole mõtet seletada, kui palju on võimalusi Venemaal erialase hariduse omandamisel (just erinevate erialade näol, mida eesti noored ei oska unistadagi). Nende jaoks on elu siin suures osas valik.

Lugedes eespoolt kirjeldust sellest riigist, mida eestlastele vaja on, siis venekeelsete teine grupp on kindlasti sellest väga huvitatud, ilmselt ka suur osa esimesest grupist. Meil ei tasu alahinnata, et keskmine venelane teab Venemaa elust asju, millest keskmine eestlane (veel enam lääne-eurooplane või ameeriklane) ei oska undki näha. Siit ka nende huvi elada tsiviliseeritumas ühiskonnas, kuigi oma tegevusega nad nagu kipuks kogu aeg sinna ida poole.

Kokkuvõttes on asi jälle kommunikatsioonis - meil on suures osas ühised huvid, need tuleb vaid lahti rääkida. Kui me jätame selle vaid ühe partei pärusmaaks, siis on meie riigi saatus ette määratud. Ei tohi unustada eelmiste valimiste tulemusi, mis vaid napilt reformi kasuks olid. Peale seda on lisandunud palju uusi kodanikke, samuti on reform juhtinud valitsust majanduskriisi ajal. See annab sada protsenti kindlust, et samasugust tulemust praeguses olukorras enam ei tuleks. Et see tulevikus tuleks, peab tõsiselt tööd tegema.

Eesti keeles ilmus hiljuti huvitav raamat, mille teema osaliselt ka eelpooltooduga seostub: Georgi Potšeptsov "Strateegiline sõda". See ei ole väga kergelt loetav (raamatus ei ole kirjas, kuid kui originaal on vene keeles, võiks selle lugemine isegi lihtsam olla), veel raskem on sealt mõtted välja refereerida - kui jõuan, siis teen seda ja panen ka siia lehele kirja. Selles raamatus (lk. 21) on toodud huvitav võrdlus Bush-seeniori ja Clintoni ning Blair'i ja Major'i vahel. Rahvas valib seda, kes nende arust saab aru riigi ees seisvatest probleemidest, samas saab aru ka rahva muredest. Negatiivne on: räägib kõrgilt, ei suhtle tavainimestega, liiga paindumatu. Kommentaarid on liigsed. Need on rahvale tekkinud kujundi jooned, mis ei pruugi täpselt kokku langeda tegelikkusega.

Statistika relvana

Eelmine nädal oli maailma majanduse "kriisist väljumisel" äraootav. Aktsiaturud tegid nädala esimesel poolel (1. septembril) läbi järsu kukkumise, edasi oli käive väike ja seis äraootav. Meedia kajas juttudest, et september on ajalooliselt halb kuu aktsiaturgude jaoks.

Seistes kuristiku serval (oleks ühepäevane langus aktsiaturgudel jätku leidnud, oleks asi kontrollimatuks muutunud, langus oleks võinud kesta mitu kuud ning lisaks aktsiaturgudele ka reaalmajandusele mõju avaldama hakata), oli paras aeg sekkuda Ühendriikide valitsusel. Riigi pank (kaks sõna) - pank, milles riigil küll ei ole suurt aktsiaomandust, kuid mille CEO on hetkel riigi rahandusminister, andis välja ennustusi, mille mõte oli lühidalt selline: "loll on see, kes kiirelt aktsiatesse ei panusta, tõus läheb kiiruga edasi".

Kuid mitte sellest ei taha ma kirjutada: reedel tuli välja järjekordne tööjõuturu raport. Ma arvan, et ma ei eksi, kui ma väidan, et pea pooled, kes selle sisu üle mõtlevad, seda ei usu, ometigi on see üks mõjukamaid numbreid, mis maailma majanduse otsuseid mõjutab. Täiesti süüdimatult avaldatakse raportis, et eelmiste kuude töökohtade vähenemine "vaadatakse ümber", suurendades seda üle 10%. Statistikas juhtub nii mõndagi, kuid selline asi on ääretult kahtlane. LHV-foorumis tõstis üks postitaja retoorilise küsimuse, et kas riik neid numbreid ka kunagi väiksemaks on täpsustanud. Kuuldavasti isegi on, kuid mitte viimasel ajal. Ma ei kujuta ette, kuidas täpselt USA-s need numbrid kokku aetakse, kuid Eestis peaks neid nägema kahest kohast: maksudeklaratsioonidest ja töötuks registreerimisest. Ilmselt on see süsteem ka USA-s piisavalt hea, nii et päris kümnetes protsentides eksimused ei peaks tekkima.

See näitab, et maailma seni veel suurim majandus kasutab majandusliku heaolu eest võitlemisel ka seda relva - vaieldamatult mõjutab see aktsiaturgu ja see omakorda tarbija optimismi/pessimismi. Risk on muidugi selles, et nagu meie rahva ütlus ütleb: "Tühi kott ei seisa püsti". See ütlus on küll muu asja kohta, kuid USA vasakpoolne valitsus võiks nende sõnade peale antud kontekstis mõelda.

Tulles tagasi Eesti juurde: Mis saaks siis, kui meie selle aasta eelarve puudujääk tuleb näiteks 3,1%. Tundub, et meie statistikud käivad selle numbri suurima rõõmuga välja, olles veendunud oma õilsuses. Mis sest, et see keskmisele eestimaalasele palju ebameeldivusi kaasa toob. Patriootlikkust pole siin üldse. Riigiametite ja muude asutuste poolt on heaks tavaks muutunud valitsusele (seega ka riigile ja rahvale) "ärategemine". Viimasest ajast on meeles Töötukassa, Haigekassa jm. Minu arvates ei peaks selles asjas küll nii aus olema. Tegelikult on see 3% eurotsooni nõue ju nagunii silmakirjalikkuse musternäide. Väike Eesti ei kujutaks euro usaldusväärsusele ka siis mingit ohtu, kui meil eelarve puudujääk 1000% oleks. Suured riigid küll, kuid seal käib rahapakkumise suurendamine täie hooga (väga huvitav on peale aasta lõppu käeoleva aasta numbreid näha). Isegi meie rahulik põhjanaaber laenab kuidas suudab.

Mure rahvuse pärast

23. augustil 2009. a. korraldas Jüri Liim Hirvepargis kõnekoosoleku 70 aasta möödumise puhul kurikuulsa MRP (Molotov-Ribbentropi Pakti) allakirjutamisest. Koosoleku korraldamiseks käis võidujooks erinevate poliitiliste jõudude vahel, Hirvepark on viimasel ajal populaarseks kohaks saanud (isegi vene "öövalvurid" pidasid seal oma ürituse). Vähemalt minule tundub, et läks hästi, et korraldamise Jüri Liim endale sai. Selle tulemusel ei olnud tegemist mingi partei propagandaüritusega enne lähenevaid valimisi, vaid küllalt tasakaalustatud üritusega, milles kõlas mitme erakonna esindajate hääl, edastatud sõnum oli väga talitsetud (nii palju, kui see sellistel teemadel olla saab). Erinevalt eelneval päeval toimunust esitleti esinejaid korrektselt enne esinemise algust, kui midagi kõrvadest mööda läks, siis oli see kuulaja viga.

Kui mina kohale jõudsin, olid kõned juba peale hakanud. Üks reformierakonna härrasmees rääkis (enda) raamatu baasil MRP-st. Kuigi teema on leierdatud ning olen seda kuulnud lisaks Eesti tegelastele ka idapoolsete valitsusmeelsete ja ka valitsusvastaste suust, oli esinemine huvitav ja tekitas huvi ka kõne all olnud raamatu vastu. Sellest saaks teada mitmeid uusi fakte ja kinnitusi või ümberlükkamisi oma eelnevatele arvamustele.

Koosolekul viidati mitmetele faktidele, mis näitavad, et Inglismaa ja USA arvestasid (ja võib-olla soovisid) sõjaga juba 35. ja 36. aastal. Räägiti ka Venemaa (Stalini) initsiatiivist MRP sõlmimisel. Viidati ka dokumentidele, mis näitavad Hitleri soovi sõda vältida. See on ka ühtepidi loogiline: ei olnud ju Saksamaa valitsejad lollid, et saada aru, mida sõda neile kaasa toob. Vene (ja ka lääne) meedias loodud pilt Hitlerist kui psühhopaadist, ei ole lõpuni tõsiselt võetav. Kui vaadata, palju arenes Saksamaa selle 5 aastaga (ja võrreldes Venemaaga ka ilma selliste ohvriteta), siis seda muutust juhtinud inimesed ei saanud päris lollid olla. Venemaa suur tung maailmarevolutsioonile juba 20-ndate aastate alguses on kõigile teada, saime seda isegi Eestis tunda. Inglismaa ja USA küünilisus on ka üpris loogiline, peaksime seda ka tulevikus iga hetk meeles pidama.

Jüri Liim luges ette viimase aja poliitmaastikku kõvasti shokeerinud Ülo Nugise sõnavõtu 20. Augusti Klubi kokkusaamisel. Sellest sõnavõtust on läbi meedia jõudnud vaid kära kahe sõna ümber: "väljasaatmine" ja "tuumarelvad". Selle sõnavõtu mõte oli aga natuke sügavam ja hoopis milleski muus. Kui meie ajakirjanikud toovad välja vaid sellised lõigud, siis tekib küsimus, millises koolis nad küll oma kõrghariduse saanud on. Häbi...

Minu arvamus on, et see sõnavõtt peaks netist saada olema ja igal eestlasel (või üldse Eestimaalasel) peaks olema võimalus seda lugeda. Eks siis igaüks ise otsustab, kas see on tühiasi ja ei vääri tema materiaalse elu kõrval üldse tähelepanu või hakkab seal esitatud teemade üle pead vaevama. Igatahes peaks seal toodud ohtude peale mõtlema valitsuse liikmed. On veel hästi meeles, kuidas alles hiljuti raporteeris kena blondiin valitsusest palju me Eesti passe oleme suutnud välja jagada. Selline naiivsus on naljakas, kahjuks selle taga oli enamus valitsust. Nugisele on ette heidetud kommunistlikku parteisse kuulumist, kuid hetkel on tema sõnum õigem, kui paljudel nn. "õigetel" meestel. Meie pass on olnud enamusele venelastest vaid võimalus paremini reisida, praeguseks ajaks seda eelist enam pole (kui muidugi mitte võrrelda Vene siseriikliku passiga - neil seal vist analoogne kord sellega, mis nõukogude ajal, mil juba välispassi saamine kerge ime oli). Passi taotlemisel ja lojaalsusel on mingi seos vaid murdosal selle taotlejatel. See nn. raske keeleeksam on üks suur nali. Eesti keeles info omandamise ja sellise keeleoskuse vahel puudub igasugune seos. Mulle tundub, et hoolimata mu vähesest keeleannist suudaksin ma peale paaritunnist tegelemist sellisel tasemel eksami teha igas Aafrika suguharu keeles.

Kokkuvõtteks. Inglise keeles on ütlus"don't shoot the messenger", ka meie peaksime sõnumi ära kuulama, hästi mõtlema ja siis oma sammud (ilmselt küll vähem radikaalsed) astuma.

Tarmo Kruusimäe (Kojamees) rääkis oma jutus pronksiööst. Ta tõi ühe võrdluse: politseile pronksiööl tänavakiviga vastu pead viskamise eest on karistuseks mitu korda väiksem trahv, kui talle rahulikul ajal autoaknast keskmise näpu näitamise eest. Kahjuks see on tegelikus elus nii olnud. Selle peale peaks mõtlema tõsiselt meie seadusandjad.

Kruusimäe tõi välja optimistina ka selle, et aprilliööde kahjud (mis on ca 3 korda väiksemad kui Harju tänava kruntide ostmiseks tehtud kulutused) ei ole rahaliselt nii suured sellise õppetunni eest. Küsimus on vaid, kas me oskame õppida. Kruusimäe oli väga talitsetud ja mõistliku jutuga (eriti kui arvestada, et nende sündmuste käigus tema elu kallale sõna otseses mõttes tungiti). Täna tekkis mul tunne, et temast võib tõsiselt võetav poliitik saada. Siiamaani on jäänud mulje, et tegemist on oma populaarsusega poliitikasse saanud mehega, kes teeb sageli asju ja ütleb asju, mida keegi muu ei tee. Täna tundus see kuidagi teistmoodi.

Mittepoliitikutest oli kõige radikaalsem Eesti Leegioni Sõprade Klubi esindaja. Ma ootasin/kartsin nende sõnumist teravamat teksti. Nende sõnum oli väga talitsetud. Kõlama jääv küsimus: kas eesti mehed saksa mundris ei võidelnud siis Eesti vabaduse eest?

Minu poolt võiks see küsimus olla selline: kas nad võitlesid Eesti või Saksamaa eest? Sellele vastamine peaks igaühe peas toimuma, selle järel saab ka oma suhtumist neisse kujundada.

Edasi tulid professionaalsed poliitikud, kes olid ühelt poolt raskesse olukorda seatud, sest räägitavate teemade ring oli selline, millest poliitikud meil hea meelega eemale hoiavad.

Mart Laar oli oma jutus väga osav, ebameeldivatest teemadest läks ta väga sujuvalt mööda. Tema jutust jäi aga kõlama ilus mõte: tema eesmärk poliitilises tegevuses on olnud vältida tulevikus MRP ja selle tagajärgede kordumist. Väga ilus eesmärk ja jõudu talle selles, isegi kui ta sellel teel teravamatel teemadel seisukohta välja öelda ei taha (ei saa).

Andres Herkel tõi kohale kõrge väliskülalise, kelle kõnet ta tõlkis. Göran Lindblad on Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee asepresident (parandused oodatud, kui ma millegis eksin). Jutt käis kommunistlike kuritegude hukkamõistmisest selle organisatsiooni poolt. Tema jutus oli väga julge väide: halb ei olnud mitte tulemus, mis ühe ideoloogia alusel välja tuli, vaid juba see ideoloogia on oma juurte tasandil halb.

Mina jagan seda mõtet täielikult. Kes ei usu, võib lugeda näiteks Lenini kogutud teoseid (isegi eesti keeles) ja asjas ise veenduda. Ikkagi, arvestades, eriti Euroopa ladinariikides, kommunistide suurt toetust, oli see väga julge väljaütlemine. Ma isegi ei tea täpselt (ja ei viitsi praegu ka otsida), kuidas see kõnealuses Euroopa Nõukogu dokumendis kirjas oli, kuid tunne on, et kuidagi pehmemalt.

Tunne Kelam tõi välja huvitava mõtte: kas nüüd, kus juba pea 20 aastat on EV olnud ja ka Vabadusesammas püsti, ei peaks sellised koosolekud Hirvepargist Vabaduse Väljakule välja pääsema. Olid need koosolekud ju ajalooliselt Hirvepargis ikka seepärast, et nõukogude võimu silma alt ära olla. Kelam lootis, et siis äkki jõuab sõnum ka rohkem nooremale põlvkonnale kohale. Nende rahvuslike kokkusaamiste puhul on mulle kogu aeg tundunud, et kui jätta kõrvale mõned idealistlikud noored, siis on põhiline osa rahvast minu juba mitte kõige väiksemast vanusest tunduvalt vanemad. Kas keskealistele ja noortele ei lähe siis üldse korda riigi ja rahvuse tulevik?

Ürituse lõpetasid oma esinemisega Erich Krieger ja Boris Lehtlaan. Kõlas palju rahvuslikku muusikat, millest vähemalt osa ma polnud enne kuulnud. Osa rahvast (kas äkki väliseestlased?) tundis seda muusikat rohkem. Tublid mehed, hea esinemine. Kuidagi tuli meelde meie tuntud "rahvusliku" grupi (kes laulab lahinguväljal kohtumisest) äraütlemine Tõnismäel esinemisest. Jüri Liim ütles, et need mehed ei mõelnud kahte korda, ega esitanud mingeid tingimusi, kui ta neid kutsus.

Koosoleku lõpus jagas Jüri Liim nn. Hirvepargi 23. augusti 2009 deklaratsiooni:

Hirvepargi deklaratsioon

Nagu Nugisegi sõnumis on seal otsekoheselt probleeme välja öeldud, kuid kahjuks on need probleemid ka tegelikult olemas.

Tervikuna jäi tänasest koosolekust kuidagi soe tunne, inimesed valutavad südant oma maa ja rahva tuleviku pärast. Eilne koosolek oli kuidagi rohkem selline "populistlik ärategemine".

Hirvepargist Vabaduse platsile minnes nägin ma meeldiva üllatusena meie presidendi pandud pärga Vabadussambal.

Rahvuslased ekslemas

22. augustil toimus Hirvepargis Tiit Madissoni ja teiste aktivistide poolt korraldatud kõnekoosolek, millega muu hulgas püüti saada toetajaid ka taasloodavale ERSP-le.

Rahvuslike vaadete esindatus Eestis on viimasel ajal küll väga nõrk olnud, seega selliste algatuste vastu oleks nagu huvi olemas, kuid teostus on kahjuks ebaprofessionaalne ja peletab õige rahvuslase eemale.

Sel koosolekul käis hr. Madisson välja ka põhjenduse, miks oma ideed avalikkuse ette toodi läbi natsionaalsotsialismi kajastava veebisaidi: väidetavalt ei suutnud nad läbi tungida mainstream-meediast ning teiseks peeti seda reklaamitrikiks. Koosolekul öeldi, et nüüd on lahti ka sait ERSP.ee, kuid nende ridade kirjutamise ajal see nii küll pole. Selline "reklaam" on küll negatiivne, kohapeal ütles üks endine ERSP-lane, et sellise tegevuse tulemusel pole enamus inimesi ka kohale tulnud, mis oli iseenesest ka väga õige.

Mure rahvuse pärast on küll väga tore, kuid selle väljendamine käis väga populistlikult. Kõiges oleks nagu süüdi valitsev valitsus, eriti Roman Ubakivi sõnade järgi peaks olema majanduspoliitika vasakpoolne. Seda seisukohta on too härrasmees käinud välja ka oma veebis olevates kirjutistes, koostööpartneritena nähakse Keskerakonda, Rahvaliitu ja Sotsiaaldemokraate. Seda joont ajas ta püüdlikult ka oma kõnes, kergelt arusaamatuks jäi (ja on seda ka veebi järgi), kas selliseid seisukohti jagavad ka muud aktivistid. Vaid mõte sellest, mida tooks kaasa eespool loetletud parteidega koos aetav vasakpoolne majanduspoliitika peaks peletama eemale iga tõeliselt oma rahvast hooliva inimese (igasugused "munitsipaal"-tegevused, raudtee jms. riigi omandusse surumine jne.). Majanduspoliitikast on siin blogis pikalt juttu, seega seda pole mõtet üle korrata. Mainin vaid, et kuigi rahvuslik majanduspoliitika peakski olema üldjoontes sotsiaalne (kultuuri, hariduse ja nõrgemate ühiskonna liikmete toetamine), ei tohiks see olla kunagi populistlik, regulatsioon peaks toimima maksimaalselt vabadel turusuhetel, kulutused peaks lähtuma tuludest, mitte valimiste lähedusest jne. "Rahvuslik Sõltumatus" peaks olema ka sõltumatus võlasuhetes, see kahjuks meie vasakpoolsemat majanduspoliitikat soovivate erakondade nägemusega kokku ei lähe.

Lisaks vasakpoolsusele jooksis läbi ka soov muuta valimiskorda, et siduda saadikut rohkem valijaga. Loosungina kena asi, kuid praktilise teostamise ideid ei oska keegi ilmselt isegi välja pakkuda.

Minu mõte valimiskorrast:

• peab saama valida isikut
• kui valituks osutunud isik temale osaks saanud kohale tööle ei lähe, siis temale antud hääled tühistatakse
• ka muudel juhtudel peab kaaluma häälte ülekandmise mõttekust, valimisnimekirjade järjekorra prioriteeti saadud häältega võrreldes jne.
• et siduda valituks osutunut erakonnaga võiks äkki mõelda skeemile, et erakonnast lahkunu kaotab ka oma valimistega saadud koha, kui see on tulnud erakonna valimisnimekirjas .

See uus liikumine vähemalt oma alguses küll usaldust ei tekita. Õigele rahvuslasele (kes seda tegelikult hinnata saab?) selline asi meeldida ei saa. Arendades "vandenõu teooriat" võib näha skeemi, millega praegused opositsioonierakonnad üritavad tõmmata valitsevatelt parteidelt ära rahvusluslikke valijaid. IRL on ju traditsiooniliselt massiparteidest nn. rahvuslik, reformi eelmine valimisvõit tuli ka oskuslikult rahvuslikele väärtustele mängides, hilisemaks selle hinnaks muidugi jällegi vene valija ärakukkumine.

Rahvuslased ootavad ikkagi endale esindajat!

Kes pettis tegelikult töötajaid?

Peale valitsusest lahkumist on sotside poolt süüdistatud valitsust tööturu osapoolte vahel tehtud kokkulepete rikkumises ja töötajate petmises. Sellega on rõõmsalt ühinenud ka kommunistlikud ametiühingud.

Asja puhul tekib üks küsimus: miks ikkagi võeti nii ebareaalne seadus esialgu vastu?

Ega keegi pole iga nõupidamislaua all olnud, kuid vägisi tundub, et selliste punktide seadusesse surumine oli sotside surve. Püüdes valitsust töövõimelisena hoida, läksid parempoolsed erakonnad sellega kaasa. Keskerakonna oht oli ja on piisavalt suur. Kuigi keskerakond võib öelda, et sööge ise oma keedetud supp - meie pole asjaga üldse seotud, on siiski kõige selle jama taga Keskerakonna liiga suur esindatus Riigikogus.

Kui eelpool toodu on tõsi, siis häbi-häbi sotsid.

Parempoolsetele aga: rahvaga peab rääkima, neile peab ütlema, kuidas asjad olid ja on, sest tegelikult jagatakse eelarves ju rahva raha.

Vasakpoolsusest ja populismist majanduskriisis

Mõeldes sellele, millises rahahädas praegu Eesti sipleb, tuli pähe mőte: Mis oleks, kui eelmised Riigikogu valimised oleksid natuke teisiti läinud? Kõigil, kes viitsivad natuke mälus sobrada, peaks meeles olema, kuidas riigiteenistujatele 25 tuhat kuupalka lubati, või kuidas ''majandusteadlased'' veel paar aastat tagasi kõigi reservide kulutamist soovitasid. Ei viitsi nimesid ja fakte välja tooma hakata, las see olla nende südametunnistusel, kui seda üldse on. Selles valguses on masendav vaadata, kui paljud inimesed ametiühingute lolluse järgi jooksevad. Ametiühinguliidri teadusliku kommunismi õppimine eluloos peaks kόik enda eest ütlema. Kas tõesti on inimeste mälust kadunud 20 aasta tagused ajad. Kui ise ollakse nooremad, siis peaksid ju olema vanemad, sugulased või tuttavad.

Valitsuskoalitsiooni lagunemine

Juba nädal tagasi tahtsin arvamust avaldada sotside valitsuses olemise üle. Muud kiired tegemised olid pidevalt ees, nüüd pole enam seda probleemi olemas.

Probleem on muidugi mujal, Eesti jaoks on oluline kiirelt mitmed otsused vastu võtta, muidu on tagajärjed halvad ning mõjutavad meie  kõigi elu veel pikalt. Imestama paneb presidendi seisukoht, et on küll oluline tulud-kulud tasakaalu viia, kuid praegu võiks peaminister tagasi astuda. Peaks väga selge olema, et kui praegu on eelarve tasakaalu raske saavutada, siis mõned nädalad hiljem on see määratult raskem ( 3 nädalat hiljem "säästma" hakates oleks igas ajaühikus vaja säästa ca 10% rohkem). Kahjuks tüüpilise sotsina ei ole see oluline, olulisem on vist "ideekaaslaste" toetamine. Ei ole küll asja juriidikat uurinud, kuid selge on, et kõik "hall" peaks praegu olema tõlgendatud riigi stabiilsuse seisukohast lähtudes.

Nii et edu ja jõudu Ansipile. Kui ta sellest jamast veel ka riigi välja veab ja järgmise aasta eelarve normaalselt kokku saab, siis võib talle tänulik olla. Mehe minevik ei ole nii oluline, kui ta hetkel õige asja nimel rabeleb. Peaministri koht ei ole praeguses majanduskriisis mitte see kõige "soojem", kuigi vaieldamatult väljakutseid pakkuv.

Nüüd peab siis kiirelt kellegi ennast toetama leidma. Häid variante ei ole - minu arvates on mõned teised parteid ennast liiga määrinud, et rahvast esindada. Kuid parim variant tuleb leida. Peale eelmisi valimisi tundus, et sotsid olid kõige eetilisemaks vasakpoolseks partneriks, kuid praeguses raskes olukorras altvedamine (mitte Ansipi, vaid rahva) oli juba väga halb tegu. Oma rahva ja riigi saatusest ei peaks mingi valimisedu olulisem olema. Jääb vaid loota, et teisi parteisid ka hoolega kontrollitakse ning valitsusrahu nimel lollusi ei lasta teha. Oli ju peaminister nii maadevahetuse kui raudtee tagasiostu ajal sama - kuidas kuluks küll riigil praegu see Eesti Raudtee raha ära.

Töötuskindlustus vs. kindlustus üldiselt.

Tänases saates "Foorum" võrdles sotsiaaldemokraat hr. Nestor töötuskindlustust maja kindlustamisega. Nende kahe asja vahel on ühist ainult sõna "kindlustus" ja tingimus, et heas olukorras tehakse kulutusi, mille vastu saadakse abi raskes olukorras. 

Maja või muu vara kindlustamine ei too endaga kaasa otseselt suuremat õnnetuse riski (kui just kindlustaja ise pole kindlustuspettur), töötuse vastu kindlustamine mitmete protsentide osas tulust on aga otsene riskitegur selle õnnetuse saabumiseks.

Poliitikud peavad endale kindlalt selgeks tegema, et keegi ei taha oma maja või muu vara kahjustamist, sõltumata kas see on kindlustatud või mitte. Samuti ei soovi ükski töötaja töötuks jäämist, sõltumata kui hea töötuskindlustus on. Seda vähemalt meie ühiskonnas. Arenenumates riikides on muidugi kindlustusega nii kaugele jõutud, et selline olukord võib töötajale isegi meeldiv olla. Meie selleni ei küündi, samas ilmselt ei peaks üritamagi.

Astmeline maksustamine

Viimastel päevadel on ülesse kerkinud jälle progresseeruva maksustamise idee. Selle juures on osavad vasakpoolsed poliitikud esitanud populistlikke arvutusi algkooli matemaatika tasemel palju peaks mingi tulutaseme juures keegi rohkem makse maksma. 

Seda matemaatikat tunduvad nad oskavat. Ega neilt rohkem teadmisi ei saa oodatagi, sest muidu poleks nad ju vasakpoolsed.

Imelik, et keegi pole käinud välja argumenti, palju selline tobe lahendus lisaks suuremale tööjõukulule ettevõtluskliimat kahjustab. Sellise maksustamisega on ettevõtjal alati risk, et mingil hetkel keegi esitab väite, et tegelikult ei olnud näiteks palgasaajaid mitte kaks, vaid hoopis üks. Kahjuks on kogu meie taasiseseisvuse aja jooksul tavaks olnud, et sellises olukorras peab ettevõtja tõestama, et ta "kaamel ei ole". Pole kuulda olnud, et kordki oleks siiamaani oma lolluste eest vastutanud ametnik. Parim, mida ettevõtja võib saavutada, on kohtus enda õiguse kaitsmine. See on aga täiesti õnne küsimus, arvestades meie kohtusüsteemi.

Sotsialistidel meeldib tuua eeskujuks Skandinaavia tavasid. Kahjuks on aga sealne eetika ja arusaam õiglusest hoopis teine kui meil. Selline võrdlus on tobe ja vastutustundetu.

Loota on, et parempoolsetel õnnestub siiski vasakpoolsete rünnakule vastu seista, sest muidu on paljudel ettevõtjatel tõesti lihtsam oma tegevust vähem tööjõumahukamaks pöörata. Jutud teadmistemahukast majandusest võib aga täiesti unustada.