Kriisi ajal toimunud võlgnemine

Jutt St. Louis Fedi lehel.

Riik ingelinvestorina või riskikapitalistina

Täna on algamas mõne tunni pärast arutelu "Start-up või Rehepapp?" See on juba kolmas suures osas sarnase esinejate-kuulajate seltskonnaga üritus sel teemal.
"Rehepapluse" puhul ei oska midagi muud öeldagi, kui vaid seda, et mulle kõlab "serial enterpreneur" kuidagi sarnaselt sõnaga "serial killer". Ja küsimus: kui Gates, Jobs, Page, Brin ja muud oleks iga aasta järel midagi uut aretama hakanud, siis oleks tänapäevane maailm kuidagi teistsugune olnud.
Teine teema on kriteeriumid, mis peaks olema paika pandud ja mille alusel ametnikud peaksid oma otsuseid tegema. Julgen väita, et vähemalt sügavalt läbimõeldult neid Eestis hetkel veel pole. Sel teemal on nendel teemadel toimunud esinemistel juba palju asjalikku räägitud.

Mul on peas olnud see teema makrotasandi mõttena. Mõtetele on andnud alust enda kogemus nende teemadega igapäevases elus.
Lähteülesanne: riigis on mingi kogus häid ideid, nende teostamiseks võimelisi inimesi, kapitali, mis oleks vajalik nende ideede teostamiseks ja suures maailmas konkurentsivõimeliseks muutmiseks. Kui siia lisada teatud kogus maksumaksja raha (nii teenuse finantseeringuna kui lisafinantseeringuna), siis peaks olema eesmärgiks sellest maksimaalse tulemuse (rahva rikkuse, maksutulu jne.) saavutamine.
Poliitiliselt on asi lihtne: poliitik käib välja loosungi: "Andsime X summa raha uute ettevõtete toetuseks. Oleme väga ettevõtlussõbralik, loome uusi töökohti. Valige meid!"
Alustava ettevõtja poolt on asi samuti küllaltki selge - lisaraha tähendab, et on vaja kaasata turult vähem raha, samas saab sellele pakkuda ka vähem tootlust.
Kui võtta aga selliste projektide finantseerimise turgu tervikuna, siis tähendab võimalus pakkuda erainvestoritele sama riski puhul vähem tootlust (kuna riik teatavasti normaalset tulu ei oota). Küsimus on veel, kas risk riigi osaluse puhul väheneb või suureneb. Kui riik oleks range erainvestorina nõudlik projekti ettevalmistuse osas, pakuks maksumaksja raha eest õpetust, kuidas seda paremini teha jne., siis võiks öelda, et projektid muutuksid konkurentsivõimelistemaks ja tõenäosus nende eduks suureneks. Praktika on aga risti vastupidine. Olen ise näinud, kuidas riigiametnikud pakuvad variante kehtestatud piirangutest möödahiilimiseks, kuidas käiakse välja, et tootlus ei saa investorile suurem olla, kuna riik suuremat tootlust ei oota.
Tootluse osas on lääne "aabitsatarkus", et esmase finantseeringu puhul peab ettevõtja tegema valiku, kas ta tahab projekti käivitamise ajal suuremat palka või tahab säilitada endale suuremat osalust projektis. Lausa naerdakse nende ettevõtjate üle, kes esmase palga nimel on loobumas tulevikus suurt tulu lubavast projektist suuremast osalusest. Eestis on kahjuks olukord, kus ettevõtja saab riigi "lõdvale" rahale toetudes mõlemat - alates algusest suurt palka ja veel ka kontrolliva osaluse.
Olukord, mille puhul tootlus algul, kui projekt ei ole veel suuteline toodet (teenust) pakkuma on väiksem, kui selles faasis, kus on vaja lisafinantseeringut vaid mastaabi (reklaami ja investeeringute toel) saavutamiseks, on majanduslikult mõtlevale inimesele tobe. Iga investeerimisega tegeleva inimese jaoks on selge, et moonutamata turul on risk ja tulu omavahel võrdelises seoses.
Selle kunstlikult madalaks viidud tootluse ja projektide nõrga ettevalmistuse tõttu on tekkinud olukord, kus ka riik ei saa finantseerida uusi projekte, kuna nõutavat kaasfinantseerimist erainvestorite poolt ei suudeta leida. Väga tõenäoline on, et selle peale mõeldakse (nägemata oma möödalaskmisi) ja erainvestorite osaluse nõuet (mis peaks nagu kindlustama projekti suurema elujõulisuse) leevendatakse. Samas on jutt turul raha puudumise osas ebapädev - ka veel vaeses Eestis on mitmeid investoreid, kes soovivad investeerida sobivatesse projektidesse päris suuri summasid.
Pika jutu kokkuvõte on: tegevus, mis peaks aitama ettevõtlusel areneda, on vähemalt ühe külje pealt vaadatuna seda tegevust takistav. Kui vaadelda häid ideid ja nende võimekaid teostajaid väga väärtusliku piiratud ressursina, siis saab ka öelda, et riik raiskab neid rahast väärtuslikemaid ressursse oma saamatusega.
Kas suurem on negatiivne pool turu moonutamisena või abi mõnedele ettevõtetele vabamalt areneda, see on raske küsimus, millele ei ole nii kerge üheselt vastata.

USA valimisvõitlus ja kriisi olemus

Sattus ette üks huvitav artikkel, mis rääkis nagu USA valimisvõitlusest, kuid tegelikult analüüsib hoopis majanduse õnnetus olekus siplemise tagamaid.
Teema hakkab pihta Romney lubadusest, et tema saamisel presidendiks tekib majanduses (siis ettevõtetel) kindlus ja kõik laheneb.
Selles artiklis toodud esimene väide on, et erasektori mitte-eluaseme investeeringud (punane joon, sisaldab äriinvesteeringuid) on peaaegu taastunud kriisieelsele tasemele, samas kui eluaseme investeeringud (sinine joon) sipleb veel põhjade lähedal. Joonis selle kohta:

Järgnev graafik näitab erainvesteeringuid sisseseadele ja tarkvarale:

Ka see graafik näitab, et investeeringud on juba pea saavutanud ajaloolise tipu.

Järgnev graafik näitab, et era-GDP on kasvamas korralikult, riiklik osa GDP-st on nõrk. Tegelikult on juba pika aja jooksul mulle tundunud, et ka tööjõu aruannetes on riigitöötajate vähenemine just see, mis tööhõivet nõrgendab.

Nendest faktidest tuleb välja kaks fakti.
Esimene on, et majandus ei arene, kuna eluaseme turg on tegelikult juba teinud kulutusi, mida tegelikult peaks alles praegu tegema. Fed'i uus programm püüab sellele mullile veel õhku sisse puhuda. Heal juhul läheb selle mulli tühjaks vajumine seetõttu kaugemasse tulevikku, halvemal juhul see ei päästa.
Teine on see, et vabariiklaste kurvastuseks on isegi Obama ajal riiklikke kulutusi (investeeringuid) tagasi tõmmatud. Siin on probleemiks USA suur riigivõlg - sõltumata sellest, kes võidab presidendivalimised, on ta käed selles vallas mingil määral seotud. Ka siin on kulutused juba tehtud varasematel aastatel, nüüd tuleb selle arvelt kokku hoida.
Vale riigi juhtimine on nihutanud kulutusi ajas ettepoole, mille tõttu eelnevad aastad on olnud paremad, nüüd tuleb kannatada välja need aastad, mille arvelt on kulutused juba tehtud. Kui seda üritatakse mulli puhumisega kompenseerida, siis selle õnnestumise korral on tulemas veel hullem õnnetus kui praegu.

Kas Keynes eksis?

Oma suurteoses "The General Theory of Employment, Interest And Money" vormis Keynes terviklikuks teooriaks seisukoha, et tööjõuturg ei ole palga osas paindlik ja erinevalt klassikalises teoorias väidetule ei saavutagi tasakaalu tõõjõu pakkumise ja nõudluse osas täieliku tööhõive olukorras.
Keynes pakkus lahenduseks lisainvesteeringuid (ja muid kulutusi) riigi poolt majanduslanguse ajal, mis omakorda võimendatuna tekitaksid lisanõudlust ja aitaksid majandusel tõusta.
Kas see polnud viga? Ideena on see lahendus õige, mudelina töötab ka - kuid arvestamata on asjaolu, mis on tingitud inimese loomusest ja demokraatliku süsteemi ülesehitusest. Tegelikult ei suuda keegi täpselt öelda, palju sellist toetust majandus vajaks. Poliitikud püüavad teha seda võimalikult palju, kuna valimised on tulemas ja parem on ülestimuleeritud majandus, kui surutises majandus. Järgmine samm on siis, kui valimised tulevad muul ajal (st. kui pole kriisi). Ka siis on poliitikutel ahvatlus stimuleerida majandust, et saada lisahääli. Lõpptulemuseks ongi suur segadus, majandused, mis ilma toeta ei suuda püsti seista.
Aga mida siis teha? Kahekümnendatel aastatel oli kõigil veel silme ees hirmuäratav sotsialistliku revolutsiooni oht. Seega teisest poolest polnud mõistlik rääkida. Teine pool on tööjõuturu hinnapaindlikkus. Seda peaks tekitama seadusanlike vahenditega (kuni teatud struktuuride ja kokkulepete keelamiseni).
Äkki see oleks tegelik lahendus Keynes'i poolt tõstatatud probleemile.
Minu poolt pakutava lahenduse kasuks räägib ka tänapäevane reaalsus:

• elatustase on juba niipalju kerkinud, et väikesed tagasilöögid ei halvenda enam nii oluliselt inimeste elujärge;
• normaalseks äraelamiseks vajalike vahendite tootmine ei vaja enam 7-8 tundi igapäevast tööd, see maht väheneb järjest;
• maailm on nii ülerahvastatud, et ekspansionistlik majanduspoliitika ei saa lihtsalt lõpmatult jätkuda. Kui me majandust surume ainult edasi suurema tarbimise poole, siis tekib õige varsti küsimus, et kes peab loobuma Maal elamisest.

Fed oli 2006. aastal teadlik elamuehituse aeglustumisest

FT avaldas jutu, milles vanade protokollide põhjal tuuakse välja, et Fed oli juba 2006. aastal teadlik elamuturu jahenemisest ja sellest, et sellel tegutsevad ettevõtted vähendavad tõõjõudu. Sellest hoolimata peeti kinnivara laenude turgu tugevaks.
Kokkuvõttes ei suudetud midagi ära teha, et tulevat krahhi ära hoida. See on järjekordne tõestus, et majanduse stimuleerimine ja pidurdamine teadlikut ei ole kunagi õnnestunud ning mõistlik oleks seda võimalikult vähe teha - turg on vabalt tegutsedes selles osas efektiivsem.

Bürokraatlik lähenemine

Eelmise nädala Euroopa riigijuhtide kohtumisel lepiti muu hulgas kokku pankade kapitaliseerimises. Iseenesest on see väga oluline küsimus - põhiline oht, mida turul nähakse, on see, et riikide võlakirjade väärtuste langedes võivad ka pangad hakata maksejõuetuks muutuma. Mis omakorda levib edasi teistele pankadele ja muudele finantsasutustele. See probleem on teada olnud juba eelmisel aastal, samas mingeid tõsiseid samme pole astutud. Võlakriisi lahendusvariantide sees on pankade kapitaliseerimisele pööratud tähelepanu ka Ausa Poliitika märtsis pakutud võlakriisi lahenduse mehhanismis.
Tundub, nagu oleks ka poliitikud jõudnud omadega sinnamaale, kus teised on juba ammu olnud. Kas ikka on?

Täna tuli mulle pähe mõte, et iseenesest lahendatakse nagu sama probleemi. Lahenduse teostus on aga bürokraadil ikkagi väga erinev "normaalselt mõtlevast" inimesest:
* Eurobürokraadid kirjutavad ette omakapitali nõuded, mida pangad peavad suurendama mingiks tähtajaks. Kui need on suurendamata, siis ähvardatakse riiklikult sekkuda ja jõuga pankasid kapitaliseerida. Pange tähele: ei ole oluline pankade maksevõime, samuti see, kas pankade võlakirjainvesteeringud on tehtud USA või Itaalia võlakirjadesse. Hindamine ja karistamine on pandud bürokraatidele.
* Ausa Poliitika skeemis on asi lihtsam: on paika pandud reeglid (kui olukord viitab panga likviidsusprobleemidele), mille puhul sekkub riik (stabiilsusfond), võtab üle panga omanduse (või osa sellest) ettemääratud reeglite järgi ja kapitaliseerib panga. Selle skeemiga ei määra tegutsevale ja likviidsele pangale ette ametnikud, mida peaks tegema. Otsuse tegemine on jäetud panga omanikele. Neile öeldaks, et "Te tegite vigu võlakirjadesse investeerimisel, teil on praegu aega veel asja parandada. Kui te seda ei suuda teha, siis kaotate te rahaliselt."
Kahe skeemi võrdlemisel on näha, et poliitikute kehtestatava puhul määravad ametnikud, kuidas peaks pankasid juhtima. Teise puhul jäetaks see kohustus pankade juhtidele, öeldes samas, et juba on tehtud vigu ja nüüd peab olema väga hoolikas, muidu läheb see pankade omanikele kalliks maksma. Kumb süsteem töötab paremini? Päris kindlalt turumajanduslik, milles pankade omanikud pankasid juhivad.

Vastu võib vaielda, et pankade juhid on väga palju vigu teinud ja miks me peaks uskuma, et nüüd neid vähem tehakse? Aga seepärast, et pankade omanikel on majanduslik huvi praegusest raskest olukorrast võimalikult väikeste kahjudega välja tulla. Ise küsiks vastu: kui pangad tegid halbu investeeringuid, siis kes neid, isegi seadusandlikult, sundis selliseid otsuseid tegema? Ikka poliitikud ja bürokraadid. Kes siis veel kirjutas regulatsioonidesse, et Kreeka ja Saksamaa võlal on ühesugune risk, ümmargune 0.
Asjal ei ole vaid metoodiline erinevus, mida võiks hea tahtmise puhul pidada "maitse asjaks".

Sellega on seotud ka makroökonoomiline sisu:
Paljud lõdva rahapoliitika (ehk rahatrüki) pooldajad seletavad pidevalt, et võlgade vähendamine praeguses majanduslikus madalseisus kokkuhoiu teel vähendab omakorda majanduskasvu. Sellega saab ainult nõustuda - kokkuhoidu oleks pidanud tegema siis, kui majandusel hästi läks. Aga mis siis jäi tegemata, tuleb nüüd ära teha.
Aga tagasi pankade juurde: kõigile pankadele ühetaoliselt suuremate kapitalinõuete kehtestamine vähendab laenu andmist. Kui raske on see majandusele, võiks küsida ka nende paljude Eesti ettevõtjate käest, kellel kriisi ajal ostjad iseenesest "ära ei kadunud", kuid pangad tahtsid vähendada laenusid, püüdsid lõpetada käibe- ja arvelduskrediite. Praegusel hetkel kirjutavad selliseid otsuseid ette Euroopa riigijuhid.

Schiffi vanad jutud, mis tunduvad ka hetkel veel aktuaalsed olema

Elevant portselanipoes

Tänane päev oli USA turgudel suurem kukkumine, kui juba pikka aega on olnud. Eile õhtul tuli Fed välja oma uue kavaga majandust elavdada. Kuidagi jääb tunne, et sellised päevad näitavad kõigile, kel silmad lahti on, hästi kätte, miks riigi poolt on mõistlik võimalikult vähe majandusse sekkuda - võib ju plaane teha, kuidas asi peaks nagu paranema, samas ei suudeta kompleksetes süsteemides kõike kunagi õigesti prognoosida. Tulemus on siis selline nagu täna turgudel: kukkusid lisaks aktsiatele ka toorained, väärtmetallid jm. Tõusid vaid kvaliteetsed võlakirjad - samas seda poleks vaja, vaba raha on olemas ülearu. Seda ei osata, julgeta, taheta investeerida praegusesse majandusse.
Õhtul jõuti meedias välja arusaamisele, et Fed'i samm muuta kunstlikult eri perioodide intressitasemeid lõikab juba niigi räsitud pangandust: Fed tahab tõsta lühiajalisi intressimäärasid pikaajaliste arvel, samas pangad esimesega seotult võtavad laenu ja teisega seotult annavad. Kui lisada siia veel pidevalt lisanduvad piirangud pankade tegevusel, populistlikud kohtuasjad nende vastu jne., siis pole ime, et börsid kukuvad.
Järeldus saab siit ainult üks - kui kellelgi on võimalus genereerida tühjast triljoneid, siis peaks tal olema ka mõistust seda enamusel juhtudel mitte teha.

Björn Wahlroos: Vaadin sijoittaja­vastuuta; - Talouselämä

 Investeerimisega tegelevate inimeste jaoks on asi küllaltki selge. Miks poliitikud ei suuda nii palju mõelda?

Björn Wahlroos: Vaadin sijoittaja­vastuuta - Talouselämä

Peter Schiff Paul Krugmani vastu

Enamuse poliitikute ja nende poolt toetatud majandusteadlaste eesmärgiks on saavutada numbriline majandustõus, isegi selle hinnaga, et sellest inimestele mingit tulu ei sünni, vaid kogu toodetav produkt raisatakse ära.
Peter Schiff raadios:

Põhjused ja seosed

Iga poliitik ja majandusteadlane peaks mõtlema järgnevale:

Kas meil on vaja tarbimist selleks, et majandus kasvaks või heal järjel majandust selleks, et tarbida?

Fed'i avaldus

Parafraseerides Fed'i: "Me oleme valmis pikema aja vältel takistama turumajanduse toimimist."
Oma kommentaar:
- "Küürakat parandab ainult haud."
- "Rahvas väärib oma valitsejaid."
- "Apteegist mõistust osta ei saa."



- Posted using BlogPress from my iPhone

Föderaalreserv jäi magama

Eilses postituses kirjutasin, et võlareitingu alandamine muudab USA võlakirjad äkki vähem atraktiivsemaks ning leevendab seega võlakriisi Euroopas ja muudab USA aktsiaturud rohkem atraktiivsemaks. Tänase päeva järgi ei tundu investorite usaldus võlakirjade vastu küll kaduvat. Kõige muu hind langeb, kuid võlakirjade hind kerkis tunduvalt.
Mida siis oleks Fed teha saanud? Kuidagi tundub, et mõeldakse vaid sellele, et suurendada raha hulka. Kusagilt võetakse, et raha pakkumise suurenemine loob töökohti ja tõstab majandust. Tegelikkus näitab aga vastupidist.
Paar nädalat tagasi sattus ajaliselt kokku kaks sündmust:
- Itaalia võlakriisi ägenemine;
- USA võlalae tõstmise kokkuleppe sõlmimine.
Nende mõlema tulemusel tõusis USA võlakirjade hind. Esiteks otsis Itaaliast põgenev raha turvalist kohta ja selleks sobis nii suurtele summadele vaid USA võlakirjade turg. Teiseks said investorid võlalae kokkuleppe sõlmimisest kindlust ja hakkasid ostma võlakirju. Selle tulemusel tekkis vaevalises olukorras oleva aktsiaturu kõrvale kiire tõus võlakirjade turul. See tõus oli nii järsk, et kutsus pea kõiki kasumit haarama. See omakorda seadis suve alla aktsiaturu ning lisas survet ka Euroopa vaevlevatele võlakirjaturgudele.
Miks siis võlakirjad on kallimaks muutunud viimaste kuude ajal? USA riik ei ole saanud uusi võlakirju võlalae tõttu turule pakkuda, samas Fed on ikkagi võlakirju ostnud. See on võlakirjade hinda põhjendamatult kõrgeks tõstnud ja sellega ebastabiilsust tekitanud.
Tekib küsimus, kas USA Föderaalreserv ei saa tõesti aru, mis toimub? Raske vastata, Võib-olla jäi neile majanduse õppimisest tõesti meelde ainult see, et lisaraha stimuleerib majandust ja madal intress soodustab investeerimist. Lähtudes isegi sellest, et soovitakse raha pakkumist üleval ja intresse all hoida, võiks olla seatud mingi siht. Kui antud olukorras tegelikud numbrid liikusid soovitud suunas liiga palju, oleks olnud mõistlik võlakirju turule tagasi müüa. Seda enam, et neid oleks saanud müüa hinnaga, mis oli kõrgem, kui hind, millega need mõni kuu tagasi osteti. Tegelikult peaks ju aru saama, et tootlus, mis läheneb nullile ja raha hulk, mis kipub igasugust vajadust ületama, ei ole enam kasuks mitte millelegi.
Homme teeb Bernanke avalduse.
Homme tuleb Fedi avaldus. Kui sõnum (ja tegevus), mis tuleb, on selline, et kuna liikumine majanduses ja aktsiaturgudel ei ole rahuldav, siis paiskame turule uue koguse raha, siis kipub asi minema "vihma käest räästa alla". Mõistlik oleks lausa öelda, et Fedi jaoks on soovitav võlakirjade intressitase mingis vahemikus - kui see on allpool, siis müüakse võlakirju, kui üle, siis ostetakse. Sellega oleks tagatud väiksem inflatsiooniline surve raha hulga kasvust ja saavutatakse vajalik stabiilsus ja usalduse taastumine turgu.

Kas USA võlareitingu langetamine leevendab võlakriisi?

Börsinädala lõpu järel rabas maailma oodatud USA võlareitingu langetamine S&P poolt. Esmapilgul tundub, et see on kuristiku äärel võnkuvale maailmamajandusele viimane tõuge kuristikku. Kuid see võib olla ka teistpidi.
Rahaturg ei ole juba ammu see majandusõpikust tuntud turg, millel nõudmine ja pakkumine paljude osaliste poolt määravad raha hinna, kus majanduskriisis väheneb nõudlus rahale ja seetõttu ka intress, kus peale majanduskriisi tõstab suurenev nõudlus investeeringute järgi raha hinda jne. Rahaturu suunda annavad meeletult suured riikide võlapaberite mahud, mis teiselt poolt on kaetud riigipankade poolt välja antud katteta rahaga. Raha hulk, mis on kujutlematult suur, otsib kohta, kus mingitki tulu teenida. See turg tundub olevat laenaja turg, s.t. raha pakkumine ületab mahtusid, kuhu seda vähegi normaalselt investeerida saab. Laenu antakse ka riikidele, millele laenamine ei ole terve mõistuse seisukohalt üldsegi mõistlik tegevus. Vastavalt uudistele liigub meeletu hulk raha ühe riigi võlakirjadest teise. Kui selle käigus ka lühiajaliselt tundub ühe riigi võlakirjade pealt saavutatav tootlus olema suurem ja risk väiksem, siis sinna liigub raha ka muudelt varadelt, paigal seisvalt väärtpaberiturult jne. Juba ammu ei saa riikide võlakirju pidada riskivabaks investeeringuks ja tootlust sellelt riskivabaks tootluseks - otsitakse lihtsalt väiksema riskiga kohta.
Võtame võlakirjade turu viimase paari nädala jooksul. Esmalt tõusis üles Lõuna-Euroopa suuremate riikide võlaprobleem, nende võlakirjad odavnesid natuke. See probleem ei jõudnud veel kuhugi areneda, kui muutus tõenäoliseks oht, et USA ei suuda tõsta oma võlalage enne tähtaega - see hoidis USA võlakirju kallinemast. Kui siis USA saavutas kokkuleppe, et võlalage tõstetakse, tõusis kohe uuesti üles Itaalia. Neid asju ei saa vaadelda lahus enam-vähem samaaegsete sündmustena. Peab pidama meeles, et need võlakirjad on alternatiivsed investeerimisobjektid. Paljalt sellest, et Itaalia võlakirjad tunduvad riskised, ei piisa, paljud investorid otsivad asenduseks teist investeerimisobjekti. Arvestades Itaalia võlakirjade suurt kogust, pole nendest väljuvale rahale palju alternatiive - USA võlakirjad sobivad selleks hästi. Kui siis USA võlakirjad on tõusmas, liigub raha sinna. Ja sel hetkel ei ole siin mingit seost valitsuste ega laenuandjate tegemisega. Lisaks ühest võlakirjast teise liikumisega toimub raha liikumine ka aktsiaturgudel ja toorainetes.
Mis moodi puutub sellesse siis USA võlareiting? USA võlareitingu langetamine alandab kindlasti USA võlakirjade hindu (kui palju, selgub hiljem, ega rahal pole ka turvalisemat pelgupaika kui USA võlakirjad). See leevendab kindlasti teiste suurte võlglaste olukorda. Samuti leevendab see müügisurvet aktsiaturul, mis omakorda on enamusele inimestele ja ettevõtetele nähtav majanduse indikaator, mis mõjutab nende tarbimist ja investeerimist.
Kuidas siis olukord võiks paraneda? Ühelt poolt on kindlasti vajalik USA riigi võlataseme vähenemine, kuid nagu eelnevast näha, on see Fed'i lõdva rahapoliitika olukorras väga ohtlik. Võib isegi öelda, et USA riigi poolt laenu võtmine on teatud stabiilsuseks vajalik (praegu pole võlalae tõttu seda mingi aeg toimunud ja ka see on moonutanud võlakirjade turgu). Kui USA vähendab laenamist, siis peaks samal ajal vähemalt vastavalt vähendama oma pakutava raha hulka ka Fed.
Üldiselt võib öelda, et muude väärtpaberitega võrreldes proportsionaalselt suured riigi võlakirjade mahud destabiliseerivad finantsturge. Meeleheitlikud riigipankade poolt majanduse elavdamise lootuses turule paisatud rahahulgad moonutavad turumajanduse toimimist. Riigi poolt oma investeeringutega majanduse madalseisus majanduse elavdamisest, nagu seda Keynes soovitas, ollakse jõutud juba väga kaugele. Valitsused kulutavad nii palju kui suudavad raha hankida, ainuke mõte on järgmistel valimistel rohkem hääli saada, mureks vaid see, et äkki ei õnnestu mingi hetk enam turult laenu saada. Riigipangad paiskavad turule meeletuid koguseid katteta raha, lootes sellega majandust elavdada. Kui see ei tööta, siis ei mõelda selle peale, miks see ei töötanud, vaid lisatakse rahahulka. See majanduse töötamise alus, et investeerimiseks peavad olema säästud, mille väljalaenamiselt peaks ka tulu saama, on kadunud. Valitsused puhuvad vaid mulli, muudavad säästjate vara väärtusetuks.

Maailm võlgades

Uudised erinevatest suurte võlgade käes maadlevatest riikidest on juba igapäevane asi. Meid puudutab kõige lähemalt Euroopa. Poliitikud kinnitavad, et kõik on kontrolli all, teeme valmis suure Stabiiluse Mehhanismi ja kõik on korras. Samas pole nad isegi teoreetiliselt välja toonud arvutusi, mis näitaksid plaani, kuidas võlgades riigid hädast välja tuleksid. Vägisi jääb mulje, et tegemist on vaid pettusega, mllega päästa enda valimissponsoreid ja loodetavasti saada hea valimistulemus veel ka järgmistel valimistel. Seejärel tulgu aga kasvõi veeuputus. Vastukaaluks poliitikute juttudele on paljude analüütikute jutud, mis ühelt poolt räägivad, et võlgades riigid ei tee piisavalt, et oma võlgnevust vähendada, teiselt poolt on küllaltki lihtne näha, et isegi kui neis riikides algaks kohe meeletu säästmine, pole krahhi võimalik ära hoida. Tahaks siin öelda, et säästmine ei ole mitte oma puudujäägi vähendamine, vaid eelarvete ülejääk, mis võimaldaks võlataset vähendama hakata. Erinevalt poliitikutest, kes ei suuda oma valedele mingeid numbreid taha panna, on küllaltki kerge näidata, millises õnnetuses on suure võlakoormaga riigid (tegelikult ka ettevõtted ja inimesed - seega ruttu kokku hoidma) juba nähtavas tulevikus.
Euroopas on jutuks Kreeka, Iirima, Portugali ja Hispaania probleemid. Kreeka 10-aastaste riigi võlakirjade tootlus on hetkel üle 15%, Portugalil pea10%, Iirimaal üle 10%, Hispaanial 5,3%, Itaalial 4,7%. Sellise intressiga ei tahaks keegi eriti suuremat laenu võtta. Portugal ongi juba, hoolimata suurest poliitilisest vastuseisust, teiste Euroopa riikide poole pöördunud abi paludes. See on mõnes mõttes ajalugu, kuigi Euroopa abilaenu saamine ei muuda ühtegi neist riikidest veel säästlikuks ega lahenda probleemi, vaid lükkab selle lihtsalt edasi.
Kogu maailm hoiab mõnes mõttes hinge kinni ja ootab, millal murdub Hispaania. Eriti pole küsimus, kas see juhtub, vaid millal. Hispaania on aga juba võrreldes eelmiste hädalistega nii suur, et tema päästmine on juba suurem probleem. Selleks ajaks loodabki Euroopa, et kõik on appi tulemas, ka pisike Eesti. Mis aga juhtub siis, kui tekivad probleemida mõnel suurel Europpa riigil, mille õlul praegu päästmine on. Selge ju on, et lisalaenude jagamine võlglastele muudab rahaturge vähema pakkumise ja seeläbi suurema intressi suunas - mis omakorda loob probleeme ka praegu veel aitajateks olevatele riikidele endile. Märtsi lõpus tuli maailma juhtiva investeerimispanga Goldman Sachsi Varahalduse juht välja väitega, et tegelikult on Pranstusmaal asjad veel halvemad kui Hispaanias. Jutt selle kohta. Kui ka Prantsusmaa peaks kukkuma (ja mida rohkem praeguse skeemiga teisi päästetakse, seda rutem see juhtub), siis kes jääb teisi päästma? Kas Saksamaa üksi? See kõlab väga tobedalt ja ebausutavalt. Selle peale peaks poliitikud, kes ka meil läbimõtlematut Stabiilsuse Mehhanismi peale suruvad, ruttu mõtlema, muidu on hilja.
Niipalju siis Euroopa olukorrast. Mis aga toimub maailma suurima majandusega? Tooksin mõned numbrid, mille võimalikust toomisest eespool kirjutasin. USA riiklik võlg on lähenemas 14,5 triljonile dollarile. Eelarve tulud sel aastal on aga ca 2,2 triljonit dollarit. USA 10-aastaste riigvõlakirjade tootlus on aga ajalooliselt olnud ka ca 14%, seda siis, kui raha juurdetrükk polnud sugugi nii suur kui praegu. Võib pidada pea loodusseaduseks (nagu gravitatsioongi - st. et ülesvisatud kivi ei lenda Kuu peale, vaid kukub alla tagasi), et käesoleva laine hari ei saa mitte madalam olema. Selgelt on USA-le laenamises pettunud ka suuremad väliskrediteerijad Hiina, Jaapan, India jm.
Mida tähendaks aga intress 14% USA praeguse võlakoormuse juures? See tähendaks, et pea 2 triljonit dollarit aastas kuluks vaid intressi maksmisele. Seda ilma ühegi riigile vajaliku muu kulutuseta. See on aga üle 90% riigi kõigist tuludest (2,2 triljonit dollarit). See ei ole ju mõeldav variant. USA on küll maailmas ainulaadses olukorras, sest tema võib ainsana sisuliselt juurde trükkida raha, mida laenata. Probleemiks võib kujuneda vaid see, et ei juurdetrükitavat, ega juba praegu ringluses olevat raha ei taha ühel hetkel enam keegi vastu võtta.
Mis oleks siis lahendus? Võlgades riigid peavad hakkama säästma, s.t. vähem kulutama, kui on nende tulud. Kui sellega ei tegeleta kiiresti, on tulemas suured vapustused. Õhtumaad kaotavad oma positsiooni maailmas. USA-l ei ole tegelikult muud võimalust, kui minna meiega sarnasele maksustamisprintsiibile - tarbimise maksustamisele tulu asemel (maailma majanduse kasvamine tarbimise arvelt pole teiselt poolt piiratud ressursside tõttu nagunii jätkusuutlik praeguse Maa rahvaarvu juures). See ei ole aga vähemalt praegu poliitiliselt mõeldav. Kui seda aga piisavalt ruttu ei tehta, siis kaob maailmast vanade impeeriumite kombel ka praegune superimpeerium USA.

Gaasiäri Vene moodi

Sattus ette venekeelne Forbes, milles huvitav artikkel ka Venemaa riigisisese gaasiäri kohta. Kui riikidevahelisest gaasiärist ja Nord Stream'ist on meil palju juttu, siis riigisisene gaasimajandus on neil ikka uskumatu küll - vähemalt nende inimeste jaoks, kellel nõukogude korraga isiklik kogemus puudub ja vabaturu majanduses elanud on.

Lühidalt siis:

Venemaal on gaasi ostmiseks 4 võimalust:

1. Limiteeritud gaas, mis on odav, kui mille maht on piiratud.
2. Üleliimidiline gaas, kallis.
3. Gaasi lisakogused, mis on küll limiteeritud gaasi hinnaga, kuid mille eest tuleb maksta vahendajatele.
4. Sõltumatute tootjate gaas vahendajate kaudu.

See kolmas ostu võimalus viitab ju otseselt varastamisele riikliku gaasimonopoli (seega siis riigi ja rahva) käest. Tundub loogiline, et selliste tegelaste järgi peaksid jahti kõik need kuulsad ja jõulised kolmetähelised organisatsioonid. Tegelikult see vist nii pole (vähemalt artiklist jääb selline mulje), probleem tekkis hoopis sellest, et vahendusfirmadest võeti raha makse maksmata välja, firma likvideeriti jne. Probleem on ka Gazprom'il endal, sest kuna Venemaal on ettevõtte tulumaks, siis igasugused sellised kasumi vähendamised on seaduslikuse piiri peal.

Kui mingil hetkel juba on tekkinud tunne, et Venemaal on ka äkki võimalik majanduse normaalne arenemine, siis sellised "tõehetked" näitavad ikka selgelt, kus liigutakse. Selle muutmine on aga meeletult raske, paljastest loosungitest ei piisa.

Õhtu Laari kohvikus

Viimasel ajal on kuidagi kahtlused tekkinud IRL-i suhtes - kuidagi liiga populistlik tundub nende asi minu jaoks. Tundub, et Keskerakonnalt on natuke isegi liiga agaralt õpitud. Põhjuseks osalt see ja ka see, et eelmiste valimiste eel Laari kohvikusse ei jõudnud, saigi sammud sinnapoole seatud. Eks oma silm (ja kõrv) ole kuningas.

Neil on seal kavas pea igal õhtul erinevate poliitikute esinemine ja ka filmide näitamine. Nagu veebist selgub, on sellenimelisi kohtasid palju, samas näeb ka kava. Sai käidud siis kesklinnas, Mosaiigi kohvikus.

Tänane esimene esineja oli Juhan Parts. Teemaks majanduse elavdamine, ettevõtluspoliitika, tugimeetmed. Ega palju midagi uut kuulda polnud, enamus on meediat vähegi jälginule juba kuuldud ja tuttav. Uue teemana kõlas läbi soov noortele ettevõtluse õpetamist koolides tõsisemalt sisse viia. Samas ka ettevõtjana olemise üldist mainet noorte seas (ja üldse ühiskonnas) tõsta. Väga teretulnud nähtus, sest kuidagi häiriv on ka internetimeedias pidevalt läbi jooksev klassivihast (ilmselt suures osas jäänuk nõukogude aja veenmistööst ja osaliselt ka euroopaliku sotsialismi mõju) läbiimbunud suhtumine ettevõtjatesse. Kuidagi ei suudeta meil veel mõista, et ilma ettevõtjateta ei oleks riigil maksutulusid ja töölistel tööd. Jõudu IRL-le sel teel.

Teiseks oli kavas film "Leitnant Julius Kuperjanovi rääkimata lugu". Faktide osas küllaltki huvitav film, enne ei teadnudki nii palju tema eluloost. Praegusel hetkel oli kuidagi võõrastav, et inimese, kes elas ja suri meie riigi eest, eluloo rääkimise taustaks oli Vennaskonna muusika. See on praegusel hetkel kuidagi solvav. Arvestades, et film tehti 2008. aastal, on see võib-olla mõistetav, kuid nagu üks kohalolnu ütles: "imelik oli selle filmi muusikavalik ikkagi - näiteks soomusrongide jutu saateks oli naaberrahva suure rohelise krokodilli lugu rongidest".

Viimaseks esinejaks oli Tarmo Kruusimäe. Tema rääkis oma tegevusest noorsootöö osas. See oli täiesti teema, millest pole meediast ise midagi kuulnud. Kuidagi tundus, et ta peab pidevalt "tuuleveskitega võitlema", mitmel hetkel oli soov vahele küsida, et mis erakonnast siis haridusminister on. Hea tunne jäi, et vähemalt keegi püüab vaeva näha isamaalise kasvatustöö osas. Liiga palju on igal pool juttu, et siit riigist peaks "jalga laskma" jne. See, osalt teatud poliitiliste jõudude vastutustundetu populaarsuse tagaajamine on kindlasti ka mõju avaldanud. Tore, kui keegi ka erakondadevälise noorsootöö osas vaeva näeb, püüdes neile tegevusvõimalusi pakkuda ja ka paljudest asjadest maailmas aru saada aitab. Liiga palju on meie poliitikute seas lähenemist, et noored on vaid materjal, millest saab kergelt sõnakuuleliku parteisõduri vormida. Olen suhtumisest sellesse ka siin kirjutanud.

Tegelikult on need õhtud küllalt huvitavad, näeb lähemalt, mida poliitikud endast kujutavad ja annab enne valimisi seisukohta kujundada. Kahju vaid, et isamaalise erakonna üritusel nii vähe rahvast oli. Kuidagi tundub, et kergem ja muretum meelelahutus konkurendi juures meeldib meie rahvale rohkem. Kahju. Selliseid asju tasub kuulata ja nendele teemadele mõelda.

Millist majanduspoliitikat Eestile on vaja?

Kriisi ajal on pidevalt üleval opositsiooni süüdistused valitsuse aadressil, et see midagi ei tee, samas valitsus kiidab ennast, et tehakse kõike hästi.
Mis on siis see, mida riik tegelikult tegema peaks (reisisaatjatest rääkimine pole ilmselt mitte kõige targem tegevus)? Meie riigis pole keegi süüdistajatest välja käinud, mida siis tegema peaks, hea on ju loopida üldsõnalisi süüdistusi. Samas kindlasti ei ole valitsus suutnud ka kõike päris ideaalselt teha, mis oleks võimalik olnud.
Milline võiks siis majanduspoliitika olla?

Eesti majanduspoliitika valimisel peab arvestama riigi iseärasustega:
- riigi väiksus
- geograafiline asukoht
- ajalugu: peame arvestama sellega, kust tuleme, selle mõju on veel ka praegu oluline


Jõukuse tõusuks on kaks allikat:
- toota (ja loomulikult ka müüa) võimalikult palju
- teenida säästudelt


Väga palju on kirjutatud (ka muidu küllalt mõistlike inimeste poolt), et heaoluks ei ole vaja suurt koguprodukti. Selline tõlgendus (a la vanaema on parem, kui palgaline lapsehoidja; kodusöök on parem kui restoranis jne. muud väited, mis iseenesest on küll õiged) on küll hea ajakirjanduse skandaalitaotluses või kirjutaja originaalitsevas vastandumises üldlevinud seisukohtadele, kuid ilmselt naturaalmajandusse ei soovi keegi tõsiselt tagasi minna, soovitakse tooteid ja teenuseid maailmaturult jne. Seega eesmärgiks peab olema rahvusliku koguprodukti tõstmine - selle arvelt saab osta tooteid ja teenuseid maalimaturult, katta sotsiaalsfääri, tervishoiu, kultuuri, kaitse jm. kulusid.

Tootmine

Majandusteoorias on toodete ja teenuste võimalik hulk ja nõudlus neile liiga seotud hinnaga, tänapäevases rahvusvahelises majanduses see päris nii ei ole. Eesti-suguse väikeriigi jaoks on turu maht sisuliselt piiramata. Me ei pea tootma kõiki tooteid vaid püüdma suure lisandväärtusega (bränditud, tehniliselt keerukate jne.) toodete ja teenuste poole. “Odavaid” tooteid on mõistlik sisse osta.

Et toota võimalikult palju on vaja:

• paindlikkus palkades ja muus töösuhtes
  Seda saavutatakse tänapäeva arenenud majandustes inflatsiooni abil, mis on elanike suhtes üks alatumaid makse, ja samas, mille mõjutamine ühisraha piires on piiratud. Samas pikemas perspektiivis ei saa see olla ühisraha riikide piires väga erinev (meil ei ole nii suurt geograafilist eraldatust; on küll väike turg, kuid selle mõju on ikka teatud piirini, mis on pöördvõrdeline majandusliku aktiivsusega ja meie jõukuse tasemega).
• tööjõu võime luua lisandväärtust:
  - haritus ja võimekus
  - haridus- ja ümberõppesüsteem
• lihtne ja efektiivne maksusüsteem - selgelt tuleb taotleda maksustamise ja sotsiaalse toetamise lahusust. Maksudega ei tohi minna sotsiaalse toetamise teele, selleks on sotsiaaltoetused. Maksunduses on vaid mõned põhikriteeriumid:

- oluline on maksu kogumise ja aruandluse koostamise kulude suhe kogutud maksudesse. Ei tohi minna teed, milles kulud nii ettevõttes kui maksu kogujas lähenevad maksuna saadud tulule (ilmekas negatiivne näide on müügimaks ühes omavalitsuses). Sama kuluefektiivsus on oluline näiteks sotsiaalrahade jagamisel: ka siin saab arvutada osa, mis moodustub jagamise tegevusele kulutatud raha tegelikult jagatud ja abivajajateni jõudvast summast (seda suhet võiks lausa regulaarselt jälgida).

- arvestada tuleb maksude motiveeriva mõjuga - mitte mingil juhul ei tohi lasta tekkida olukordi, milles maksud motiveerivad vähem tulu teenima või veel hullem takistavad seda.

Ilmekas näide on praegu kehtiv osalise tööajaga töötaja palga miinimumpalga pealt maksustamine - tahaks päris kuulda, kuidas sellise asja vastuvõtmist põhjendavad Riigikogu liikmed, kes selle poolt hääletasid (kiusatus oleks lausa öelda, et sellised inimesed ei peaks kunagi Riigikogusse kuuluma). See skeem välistab paljud osalist tööaega nõudvad tegevused väikeettevõtluses.

- Maksuregulatsioon peab olema lihtne ja ühene. Ei tohi loota meie veel nõukogudeaegse suhtumisega maksuameti tõlgendustele. Kohtu poolt seaduse tõlgendus peaks olema ka ikka erandjuht, mis viitab seaduse koostaja nõrgale tööle.

Siin näiteks: progresseeruva tulumaksuga on tööl kaks töötajat, MA väidab, et tegelikult on tööl vaid üks, teeb ettekirjutuse lisamaksude saamiseks, arestib kontod jne. Ettevõtja peab kohtus tõestama, et ta “kaamel ei ole”. Paljas see näide peaks olema piisav põhjus, miks progresseeruvat maksu meil isegi kaaluma ei peaks.

Kokkuvõtteks maksude osas:
- Eesti on õigel teel tarbimisele suunatud maksustamisega
- Selles suunas tuleb edasi liikuda, sest õige pea tulevad ka muud meie järgi - seistes saadakse meid kätte.
- Tarbimismaksude tõusuga peaks katma palgamaksude ülempiiride ja vähendamiste mõju riigi tuludele. Mingi osa sellest peaks minema sotsiaalkulutusteks - ühiskonna vananedes pole nagunii kauaks enam muid võimalusi.

Riiklik abi:
- põhiliselt riigi ja tootjate tutvustamine:
* riiklikud delegatsioonid koos ärimeestega
* messid
* toetus äri ajamisel (majandusesindused, teabetöö meie ettevõtjatele välisriikide kohta ja vastupidi jms.)

Riikliku iga kulutuse puhul tuleb kaaluda, kas erainvestor seda efektiivsemalt ei tee (ilmselt näiteks messidel osalemine, majandusesindused jms on riigi poolt efektiivsemalt võimalikud).

Teine võimalik argument: ilma riigita seda tegevust ei toimuks üldse:
- siin põhiliselt koolitus (milles ka oleks vajalik tihe koostöö eraettevõtlusega)
- ka muud investeeringud, mille tegemine erainvestorite poolt aega võtab (praegu näiteks vedelgaasi terminal, tuumaelektrijaam, Euroopasse viiv raudtee jne.)


Säästudelt teenimine

Väga oluline osa normaalsest majandusest on säästmine ja selle pealt teenimine. Riik ei tohi muid probleeme lahendada inflatsiooni abil (nagu USA 2008. aasta majanduskriisis). Sellega “karistatakse” säästvaid kodanikke, mis hiljem maksab negatiivselt kätte (ja kelle vähesus ongi üks põhiline kriisi põhjus). Kui säästud inflatsiooni tõttu vähenevad, siis soodustab see üle võimete võlgu elamist: põhimõtteliselt võib mõelda nii, et kui ühel hetkel poleks suurtes võlgades oleval riigil enam väliskaubandust, peaks riik ikkagi rahaliselt välja andma intressi, mis võib olla päris suur. Kindlasti oleks vastupidine variant meeldivam: lisaks kaubavahetuse plussile tuleks riiki tulu ka riigist välja investeeritu arvel.

Praegu teenib suur osa meie ettevõtlust ja vara välismaalastele: on siin välisomanduses olev edukas ettevõte, välismaa pensionäridele läbi fondi kuuluv ärihoone (büroo, ladu või kaubanduskeskus, millest õhtul oste tehakse jne.). Tegelikult peaks püüdma vastupidise suunas.

Säästude olemasolu looks aluse ka kohalike uute perspektiivikate projektide käivitamisele. Hetkel on selles osas põhilised riigi fondid, mille tegevus kõrvalseisjale sageli väga küsitav tundub. Sealt raha saamine (nagu ka eurorahade) on muutunud eraldi “majandusharuks”. Ka siin on eraettevõtjad ilmselt efektiivsemad.

Säästude paigutamisel on suureks miinuseks meie investeeringute haldajate väga nõrk tase ja kriisi ajal saadud väga halb maine (meediast jäi mulje, et lausa iga kohaliku võlakirjaga oli probleeme). Siin oleks äkki koht riigi aktiivseks tegutsemiseks: riik ei pea mitte rahasid paigutama, vaid looma turvalise keskkonna selle toimimiseks. Elanikul peab olema võimalus oma sääste paigutada kohalikule turule mõistliku riskiga. Mõistlik oleks siin äritegevuslik, mitte struktuurne (investeeringute haldajate vastutustundetus, suure turutegija soov oma suurena tunduvat laenuriski erainvestorite peale panna, oma sõprade mittemõistlike äripojektide ja/või mittemõistlik finantseerimine jne.).
Parandust toob vaid aeg. Riik saab siin aidata regulatsiooni osas; ka suurte palkade väiksema maksustamise osas.

Välismaal teenivate säästude arvelt teenimine on väikesele riigile väga atraktiivne. See on iseenesest ka palju lihtsam kui teenimine ekspordilt, samas meie jaoks ei ole ees sisuliselt ka mahulisi piiranguid.

Loomulkult on parem, kui säästud lähevad investeeringuteks Eestis, kuid esimese sammuna on oluline säästude olemasolu, küll nad siis leiavad tee ka efektiivsemasse kohta (ehk välismaal teeniv raha tuleb koju, kui siin riski/tasu tase atraktiivseks muutub).

Riigi poolne majanduse stimuleerimine.

Kriisi ajal sai populaarseks rääkida riigipoolsest majanduse stimuleerimisest: selliste juttudega püüti põhjendada USA ja muude riikide valitsuste sekkumist majandusse. Igal võimalusel põhjendati seda Keynes’i nimega. Paljud “targad” ka Eestis rääkisid, kuidas riigipoolsete investeeringute kordaja (multiplier, ehk arv, mitu korda suurem on tegelikult majanduses toimuv nõudluse tõus võrreldes riigi poolt tehtavate kulutustega) on 4-6.
Võttes siis kätte Keynes’i põhiteose “General Theory of Employment, Interest And Money”. Keynes räägib siin Kahn’i uurimistöödest, tuues välja sellised numbrid: kui riigi väliskaubandus on ca 20%, kui töötud teenivad ca 50% töötavatest samadest inimestest tööl, siis oleks kordaja vaid 2-3. Keynes räägib samas ka, et selliste toimingute mõju on Suurbritannias palju väiksem kui USA-s.
Mis on siis Eesti olukord: väliskaubanduse osa on (küll eri allikates ja eri aegades kõikuv) pigem 60-70%; töötute tuluga on asi raskem. Minu oma kogemus, teiste töölisi otsivate ettevõtjate jutud ja ka veebis kirjutatud kommentaarid näitavad, et nn. töötutel on küllaltki paljudel muu sissetulek. Sellest ka soovimatus legaalsele tööle minna. Mõnus on ju mustalt teenida, saada riigi käest toetusi jne. Kuigi kindlasti on ka töötuid, kelle sissetulek töötuks jäämisega kindlasti vähenes ja pigem lausa kadus, siis keskmisena tundub, et see suhe ei pruugi olla Eestis nii suur. Arvestama peab ju ka seda, et suurem osa töötuks jäänutest ei ole kõige konkurentsivõimelisem tööjõud ja normaalses (mittebuumivas) majanduses eriti suurepalgalist tööd nagunii ei saaks.
Siit tuleneb väide, et see kordaja Eestis ei ole palju suurem 1-st. Kui võrrelda seda ebaefektiivsusega riigi poolt tehtavate investeeringute puhul võrreldes erainvesteeringutega, siis ilmselt on mõistlikum see raha maksudena korjamata jätta ja lasta teha investeeringuid erainvestoritel. (Samas ei maksa unustada, et kordaja on sama ka siis, kui investeeringu teeb erainvestor - vahe on vaid selles, et riik ei saa siin öelda, millal investeeringut teha.)

Keynes’i päris keeruliselt kirjeldatud raamatut kuluks muidugi majandusepoliitikat tegevatel inimestel lugeda. See ei ole kaugeltki kergelt loetav ilukirjandus, vaid peab pingsalt mõtet jälgima. Põhiväide on temal, erinevalt enne teda levinud turgu ideaalseks pidavatest teooriatest, et turg võib saavutada tasakaalu koos töötusega. S.t. palk ei ole allapoole paindlik, ega muutu vastavaks nõudlusega, seega tekib tasakaal turul, milles on ka tööpuudus. Sellele kõigele aitab kaasa ametiühingute tegevus jne. Meie riigis toimunud väike töösuhete paindlikumaks muutmine on selles suhtes kasuks ja aitab turul tasakaalu saavutada. Loomulikult ei ole meil töösuhted lõpuni paindlikud ja mingi jäikus on siin ikkagi sees. Seega riigil on selles suunas tööd veel küll. See muutub järjest olulisemaks, kui meie palgatase kõrgemaks läheb.

Mida peaks siis Eesti tegema majanduskriisis?
Selge on, et majanduse elavdamine elavdamise pärast ei oma meie väikeses majanduses suurt mõtet. Tuleb “rehepaplikult” oodata ja vaadata pealt teiste riikide kulutusi, mis viivad kokkuvõttes ka meie tootmist ülesse.
Loomulikult on majanduse kriisiaegadel mõtekas teha riiklikke investeeringuid (infrastruktuuri jms.), kuna need on siis lihtsalt odavamad ja loomulikult aitavad leevendada majanduslanguse lööki. Kindlasti ei saa seda teha laenude arvelt, vaid “headel aegadel” kogutud reservidest. Samas on meie noore majanduse puhul reservide korjamine raske, sest kõik kulub ära ka “headel aegadel”.
Jättes kõrvale demokraatliku ebakindluse, oleks kindlasti mõistlik panna paika mingi matemaatiline valem, palju tõusva majandusega peaks riigieelarvest üle reservi jääma, palju mingi languse puhul reserve kulutada. Praktikas on selle saavutamine ilmselt pea võimatu, seega on kindlam hoida jäigemat joont mitte minna eelarvega miinusesse.

Kuidas mahulõdvendus mõjub?

Juba mõnda aega on QE2 (quantitative easing) töös. Kuigi aktsiaturud ja toorained (sh. väärismetallid) on kihutanud hooga üles, siis võib väga tõenäoliselt ei ole kogu see lõdvenemine päris varade hindadesse jõudnud.
Kui lõdevendamine hooga hakkas, siis liikus USA dollar isegi euro suhtes ülespoole. Samal ajal oli suurte riikide juhtide kokkusaamine (kus USA presidendil oleks valuutakursi muutusel veel ebameeldivam viibida olnud), intsidendid Korea poolsaarel ja nagu tellitult kriis Iirimaa võlakirjades. See kõik lubaks luua vandenõuteooria, et see oli kasulik USA-le.
Kas need muud sündmused oli juhuslikud või mitte, igal juhul nad vähendasid dollari langust euro suhtes (pigem isegi vastupidi). Samas aga ei muuda see olematuks, et novembri keskpaigast on turule tulnud "õhust" esialgsete plaaanide kohaselt minimaalselt 80 mlrd dollarit. See summa ei saa oma mõju avaldamata jätta. See mõju on kindlasti tulemas. Kui laenuandmine vähegi kiireneb ja raha kordaja taas kasvama hakkab, siis tuleb raha turule mingi hetk päris palju juurde.
Täna jäi Bloomberg'is meelde arutelu Bernanke jutu kohta lisarahast ja võimalikust reguleerimisest kui inflatsioon kiirelt tõusma hakkkaks. Saatekülaliseks olev naisterahvas ütles õige mõtte: "Me kõik teame, et Fed võib võtta vajalikke samme inflatsiooni pidurdamiseks - teoreetiliselt võiks tõsta intressi isegi 15 minuti jooksul. Kuid millal enne on Fed midagi õigel ajal teinud?"
Teoorias ja matemaatilistes mudelites võib kõik võimalik olla, kuid kahjuks keskpangad ei suuda teooriat ligilähedaseltki praktikas ellu viia.
Lisaks on antud asjas üheks suureks kaalukeeleks ka USA riigi enda suur võgnevus ja ka eravõlgnevus. Võib vaid ette kujutada, mis juhtub, kui Fed ühel hetkel enam riigi võlakirju ei osta ja samas ka intressi kergitama hakkab.
Pigem on tõenäoline, et Fed peab veel võlakirju päris pikalt ostma, samas ka intressi mitte eriti tõstes. Kasumlikkuse üle ei pea eriti pead vaevama, sest Fed laenab välja sisuliselt nullkuluga raha, seega iga (ka väga väike) intress on neile kasumlik.

Stimulus'e aastapäev.

Peter Schiff võtab sõna stiimulprogrammi nn. aastapäeva puhul. Tegelikult toob ta välja, et selle lolluse autorlust ei saa kõike Obama'le anda - see asi hakkas tegelikult juba ca aasta aega varem pihta.
Imeteldav on, kuidas mees suudab lihtsalt, sageli naiivsevõitu lihtsalt, tuua välja selle, mis on tegelikult väga elementaarne, kuid enamus maailma ei suuda või ei taha sellest aru saada. Viimasel ajal on nii meil kui mujal meedias valitsevaks suhtumine: riik peab midagi ära tegema majanduskriisi tõrjumiseks. Eestis on selle ilmekaks näiteks eilne Tarandi avaldus, milles loeb keskerakonna tegevust paremaks kui paremerakondade mittetegevust. See tegelikult näitab, et selle jutu rääkija ei saa asjadest ikka üldse aru. Kurb on, kui selliseid inimesi valitakse, sest lõpuks on kaotajaks ikka rahvas. Eestis toimuv tegevus ei mõjuta samas maailma (sh. ka Eesti) väljumist majanduskriisist, kuid kahjuks on selllised imelikud arusaamised levinud üle maailma. Rahvas ei pea mõistma majanduse toimimist, kuid persoonid, keda valitakse, peaks omama elementaarset haritust.

Ma ei taha Schiff'i juttu ümber jutustada, kes saab keelest aru, võib kuulata originaali - kindlasti on see kasulik.