See kõik peaks olema natuke vanematele inimestele teada. Noorematele peaks olema see kõik teadmistena edasi antud - et nad kunagi selle sisse ei satuks. Kahjuks ei ole. Seega on hea meelde tuletada.
En kannata yhteisvelkaa
11 months ago
Showing posts with label sotsialism. Show all posts
Showing posts with label sotsialism. Show all posts
Friday, January 04, 2019
Tšehhi päritolu Kanada naise väga hea kirjutis sotsialismist ja kommunistlikest riikidest.
See kõik peaks olema natuke vanematele inimestele teada. Noorematele peaks olema see kõik teadmistena edasi antud - et nad kunagi selle sisse ei satuks. Kahjuks ei ole. Seega on hea meelde tuletada.
Sunday, November 17, 2013
Classical Liberalism vs. Socialism vs. Conservatism (Leonard Liggio)
Hea esitlus riigirahanduse ja maksustamise ajaloost. Klassikalistest liberaalidest ja konservatiividest kuni sotsialistideni välja.
Saturday, March 13, 2010
Tööjõuturu kartellid
Euroopa on langenud streikide kätte - majanduse madalseis on teinud töötajate elu raskemaks ja on teinud kergemaks neid selliste tegevuste poole kallutada.
Karjääri-"tööliste esindajad" on leidnud hea momendi oma positsioone parandada.
Lõuna-Euroopas on seletatud töölistele, et nemad ei pea kellegi teise eest majanduse languse vilju taluma, meie põhjanaabri juures on leitud "sobiv" aeg oma positsiooni läbirääkimistel parandada.
Soome sadamate seiskumise puhul ei oska eestlasena isegi öelda, kas olla rahul või mitte. Ühelt poolt võib mõelda, et "las lollid lõbutsevad, selle tulemusel läheb vähemalt mingil määral Eesti sadamatel paremini". Teiselt poolt võib vaid muretseda meie sugulasrahva ja suure kaubanduspartneri majanduse hävitamise pärast - see ei jäta oma mõju avaldamata ka meile.
Kui alkoholi-, kütuse-, ehitus- või mõnel muul turul turul valitsevat positsiooni omavad tegijad omavahel kokkuleppeid teevad, võib selle eest karistusseadustiku paragrahvi alla sattuda. Kui tööjõuturul midagi sellist tehakse, siis nimetatakse seda tööliste solidaarsuseks ja kaitstakse seadusega.
Kui töötajat töölepingu tingimused ei rahulda, võidakse streikida ja uusi tingimusi nõuda. Kuidas oleks, kui analoogses olukorras võiks kokku tulla ka tööandjad ja leppida kokku näiteks palga vähendamises, soodustuste kaotamises või millegis muus sarnases. See oleks ju analoogne sellega, mis töölistele lubatud on.
Selle peale tulevad vasakpoolsed välja oma vana lauluga "tööjõuturu nõrgemast poolest" jne. See jutt on aga täielik nali igale inimesele, kes viimaste aastate jooksul natukenegi tööjõu värbamisega on püüdnud tegeleda. Isegi praeguse kriisi ja tööjõupuuduse tipphetkel on pea võimatu leida töötajaid paljudele "ebameeldivatele" töödele.
Selle nõrgema ja tugevama poolega on selgelt nii, et kui majandusel paremini läheb, siis on töövõtja selgelt tugevam. Kui majandusel halvemini läheb, siis on tööandjal rohkem võimalusi läbi rääkida. Ühelt poolt ongi see hea, sest see viib tööjõu kulu turu hinna tasemele. Mida vabam ja paindlikum on tööjõu turg, seda edukam on kokkuvõttes majandus. Seda ei taha paljud tunnistada, süüdistades vaba turu pooldajaid ultraparempoolsuses. Samas kuidagi vastik on, et samad organisatsioonid, mis nõukogude ajal nõukogude võimule kuuletumise eest tuusikuid ja autoostulubi jagasid, on nüüd ennast tööliste eest võitlejateks tituleerinud. Minu arust oli ametiühingute tegevus nõukogude ajal genotsiidile väga ilmne kaasaaitamine - see peaks aga aegumatu kuritegu olema. Nüüd on sama seltskond või nende järglased endale mõnusama elu nimel ohvriks toomas kogu rahva heaolu. Õnneks see meie riigis päris nii tugevaks liikumiseks veel kujuneneud ei ole.
Loogiline oleks, et töötaja ja töövõtja vaheline leping oleks ülimuslik. Kui see ühele poolele ei meeldi, peaks olema sellest võrdne väljatuleku võimalus. Kui üks pool leiab, et tal on võimalus leida endale parem töötaja või tööandja, siis selleks peaks tal vastavalt lepingule ka võimalus olema. See viiks tööjõu hinna õiglaseks - keegi ei peaks liiga vähe teenima ega liiga palju maksma. Mitte mingit õigust ei tohiks kellelgi (antud juhul siis riigil) olla öelda ühele poolele, näiteks tööandjale, et kuigi töötaja vastavalt lepingule oma kohustust ei täida (s.t. streigib ja ei tööta), on tal õigus ja töölepingut lõpetada ei tohi. See loob võimaluse väljapressimiseks ja toob tervikuna kahju kogu ühiskonnale (Soome näitel siis on sadamatööliste tegevus viinud mitmete majandusharude seiskumiseni ja sealsete inimeste sissetuleku vähenemiseni või päris kadumiseni).
Õigus kokku leppida ja kohustus lepinguid täita on suures osas kapitalismi alus. Kui see vähehaaval kaob, siis kaob ka selle süsteemi elujõud.
Karjääri-"tööliste esindajad" on leidnud hea momendi oma positsioone parandada.
Lõuna-Euroopas on seletatud töölistele, et nemad ei pea kellegi teise eest majanduse languse vilju taluma, meie põhjanaabri juures on leitud "sobiv" aeg oma positsiooni läbirääkimistel parandada.
Soome sadamate seiskumise puhul ei oska eestlasena isegi öelda, kas olla rahul või mitte. Ühelt poolt võib mõelda, et "las lollid lõbutsevad, selle tulemusel läheb vähemalt mingil määral Eesti sadamatel paremini". Teiselt poolt võib vaid muretseda meie sugulasrahva ja suure kaubanduspartneri majanduse hävitamise pärast - see ei jäta oma mõju avaldamata ka meile.
Kui alkoholi-, kütuse-, ehitus- või mõnel muul turul turul valitsevat positsiooni omavad tegijad omavahel kokkuleppeid teevad, võib selle eest karistusseadustiku paragrahvi alla sattuda. Kui tööjõuturul midagi sellist tehakse, siis nimetatakse seda tööliste solidaarsuseks ja kaitstakse seadusega.
Kui töötajat töölepingu tingimused ei rahulda, võidakse streikida ja uusi tingimusi nõuda. Kuidas oleks, kui analoogses olukorras võiks kokku tulla ka tööandjad ja leppida kokku näiteks palga vähendamises, soodustuste kaotamises või millegis muus sarnases. See oleks ju analoogne sellega, mis töölistele lubatud on.
Selle peale tulevad vasakpoolsed välja oma vana lauluga "tööjõuturu nõrgemast poolest" jne. See jutt on aga täielik nali igale inimesele, kes viimaste aastate jooksul natukenegi tööjõu värbamisega on püüdnud tegeleda. Isegi praeguse kriisi ja tööjõupuuduse tipphetkel on pea võimatu leida töötajaid paljudele "ebameeldivatele" töödele.
Selle nõrgema ja tugevama poolega on selgelt nii, et kui majandusel paremini läheb, siis on töövõtja selgelt tugevam. Kui majandusel halvemini läheb, siis on tööandjal rohkem võimalusi läbi rääkida. Ühelt poolt ongi see hea, sest see viib tööjõu kulu turu hinna tasemele. Mida vabam ja paindlikum on tööjõu turg, seda edukam on kokkuvõttes majandus. Seda ei taha paljud tunnistada, süüdistades vaba turu pooldajaid ultraparempoolsuses. Samas kuidagi vastik on, et samad organisatsioonid, mis nõukogude ajal nõukogude võimule kuuletumise eest tuusikuid ja autoostulubi jagasid, on nüüd ennast tööliste eest võitlejateks tituleerinud. Minu arust oli ametiühingute tegevus nõukogude ajal genotsiidile väga ilmne kaasaaitamine - see peaks aga aegumatu kuritegu olema. Nüüd on sama seltskond või nende järglased endale mõnusama elu nimel ohvriks toomas kogu rahva heaolu. Õnneks see meie riigis päris nii tugevaks liikumiseks veel kujuneneud ei ole.
Loogiline oleks, et töötaja ja töövõtja vaheline leping oleks ülimuslik. Kui see ühele poolele ei meeldi, peaks olema sellest võrdne väljatuleku võimalus. Kui üks pool leiab, et tal on võimalus leida endale parem töötaja või tööandja, siis selleks peaks tal vastavalt lepingule ka võimalus olema. See viiks tööjõu hinna õiglaseks - keegi ei peaks liiga vähe teenima ega liiga palju maksma. Mitte mingit õigust ei tohiks kellelgi (antud juhul siis riigil) olla öelda ühele poolele, näiteks tööandjale, et kuigi töötaja vastavalt lepingule oma kohustust ei täida (s.t. streigib ja ei tööta), on tal õigus ja töölepingut lõpetada ei tohi. See loob võimaluse väljapressimiseks ja toob tervikuna kahju kogu ühiskonnale (Soome näitel siis on sadamatööliste tegevus viinud mitmete majandusharude seiskumiseni ja sealsete inimeste sissetuleku vähenemiseni või päris kadumiseni).
Õigus kokku leppida ja kohustus lepinguid täita on suures osas kapitalismi alus. Kui see vähehaaval kaob, siis kaob ka selle süsteemi elujõud.
Sunday, January 24, 2010
Riikide osa majanduskriisis
Kui pole eraldi toodud välja teisiti, siis siin postituses mõtlen ma riigi all USA-d, riigipanga all Föderaalreservi jne. Õnneks pole suur osa sellest kriitikast kohane Eesti riigi aadressil.
Kapitalistlikul majandusel on kombeks "lainetada". Seda teadsid juba vanad kommunistid ning sellest loeti välja oma ideede õigsust ja loodeti kapitalism kõrvale suruda. Nõukogude ajal oli olemas matemaatika, milles tehti nii liiduvabariikide kui ka majandusharude (maatriks)mudeleid, mis vähemalt teoreetiliselt oleks nagu pidanud sotsialismi kapitalismist mööda viima. Kuhu see välja jõudis, teavad kõik.
Majandus, olles ühiskonna peegeldus, on oma olemuselt väga keeruline süsteem: igat näitajat mõjutab kümneid teisi tegureid, mida igatüht omakorda jälle kümned teised tegurid. Kui mõni tegelane, kes meedia toel presidendiks sai või hea karjeristina riigipanka juhib, arvab, et suudab seda kõike mõista, siis ta eksib (kuidas USA-s majanduslikku mõtlemist ohjes hoitakse, on kirjas siin blogis). Asi pole isegi terviku mõistmises, vaid selle soovimises: pigem võetakse oma populaarsuse huvides üks asi kontekstist välja ja hakatakse sellega võitlema. Tuleb vägisi meelde Venemaal toimunud võitlus kulakutega, mille tulemusel kümned miljonid nälga surid või Hiinas toimunud võitlus varblastega. Kuidagi sarnane on Obama praegune võitlus pankadega. Tegelikult on juba valijad ka saanud suurtes joontes Obama ebakompetentsusest aru: kusagil toodi välja, et vähemalt viimaste presidentide seas on Obama populaarsus peale aastast võimu kõige väiksem.
Mõned seosed siis, mida kas teadlikult on arvesse võtmata jäetud (nagu eespool juttu, on need seosed tegelikult mitte nii lihtsad, vaid tunduvalt keerulisemad) või naiivsuses pole aru saadud.
USA valitsus püüdis igati turgu mõjutada ja kriisi (selles kontekstis siis varade hindade langust) vältida. Selles kontekstis on kohane küsimus: millest üldse kriisid tekivad? Vastus: turg ei ole 100% efektiivne ja sellest tekib lainetamine nii ülespoole kui alla tasakaalu. Mida rohkem on turul reguleerimist ja jäikust, seda ebaefektiivsem on turg. Näiteks riiklik poliitika suurendada kinnisvara ehitamist, hoida intresse liiga all (või mõni hetk ka liiga üleval).
Lainetus iseenesest püüdis tekkinud kinnisvara üleküllust likvideerida, kuid riik astus vahele. Seega on hetkel palju kinnisvara, mis praeguste hindadega ei ole kellelegi vajalik. Kui hindu alla lasta ei taheta, siis peaks märgatava osa sellest lihtsalt buldooseritega maha sõitma, nagu hr. Buffett soovitas. Sellise asja puhul tekib ainult kaks küsimust: kelle majast peaks alustama ning kuidas saab vara hävitamine tervikuna keskmise inimese reaalset jõukust parandada?
Kinnisvara hinna allalaskmisel on USA-s ka üks takistus, mida sotsid ka meile importida püüdsid. Kuna laen on tagatud vaid kinnisvaraga, siis kinnisvara hinna langusel on võlgnikul kasulik laen üles öelda ja uus elamine endale osta. Kui oleks taga ka isiklik kohustus, nagu Eestis, annaks välja mõelda lahendusi, mille puhul võiks kinnisvara hinnad nõudmise-pakkumise tasemele lasta ja uuesti normaalselt arenema hakata.
Intresse hoiti liiga all, samas puhuti nii sellega kui valedega ülesse aktsiaturgu. Selles on küll naiivne lootus, et aktsiturgude tõus tõstab üldist optimismi ja seega toob vast tarbija turule ostma.
See on nii vaid kaugelt: lähedalt paistab inimestele kas oma töökohtade või tuttavate kaudu välja ka asja teine pool (raskused eluasemeturul, raskused investeeringutega töökohas jne.). Madal intress ei soosi kuidagi laenu andmist. Riik hoiab oma kahe kinnisvarafirmaga kunstlikult all (tasemel, millega antud olukorras ilma riigi abita pankrotti mindaks) selle haru intresse. Pankade ja muude investeerijate jaoks on mõtekam, kui raha reaalmajandusse panna, panna see aktsiaturule. Kui aktsiaturg tundub riskine, siis aitab carry-trade. Selle abil saab suhteliselt riskivabalt suurte summadega ka märgatavat kasumit teenida. Mis aga puudu jääb - raha ei lähe majandusse. Miks peaks siis aktsiad kallimad olema, kui investeeringuid ettevõtete arengusse ja inimeste tarbimisse ei tehta?
Madalal intressil on ka teine varjupool: suurem osa neist, kel õnnestub madala intressiga investeerida kas tootmisesse või kinnisvarasse, ei arvesta täpselt probleeme, mis tekivad intressitaseme tõusmisel. Tegelikult ei arvesta neid probleeme piisava tõsidusega vist isegi riigid oma võlgade pealt ise.
Intressitasemega on lood üldse imelikud. Ühelt poolt on see üks väheseid mõjutusvahendeid, millega riik majandust reguleerida saab. Samas on küsitav, kas seda väga vaja ongi. Minu arust peaks sellega mitte (või siis väga vähe) mängima. Teisel arvamusel olevad isikud väidavad muidugi kohe vastu, et sellega silutakse majanduse lainetust. Kui see isegi teoreetiliselt võimalik on, siis praktikas pole see küll õnnestunud: USA kriisi põhjuseks on ilmselt liiga madalatest intressidest tekkinud "mull"; Euroopas ohjas kalli intressiga inflatsiooni Trichet veel hetkel, mil eurotsoon juba 2 kvartalit languses oli. Inflatsioon aga sõltus tegelikult väga vähe eurost, ikka rohkem arenevatest riikidest. Kalli intressi tulemusel saadi aga palju ettevõtteid (või nende tootmist) Euroopast minema ja kriis veel sügavam, kui see muidu oleks tulnud.
Trichet' kaitsjad ütlevad, et tal ei olnud veel piisavat infot ja see tuli liiga hilja. Sellele oleks lihtne vastus: kui auto klaas on nii jääs, et sealt midagi läbi ei paista, siis pole vaja seda juhtima (sõitma) hakata, et pärast kellelegi otsasõitu hakata jääs klaasi süüdlaseks tegema. Sama ka intresside juhtimisega: kui ikka infot ei ole (sel pooleteist aasta tagusel juhul vähemalt Eesti meedias oli seda infot juba küll; samuti näitas seda aktsiaturgude jm. statistika kogu maailmas), et seda vähegi adekvaatselt teha, siis oleks parem see turgude hooleks jätta. Sellised juhud tõestavad, et turud on mõnest "tarkpeast" targemad, isegi kui nad natuke lainetavad.
Võngete reguleerimise osas on igal inimesel kogemusi kiikumisest. On lihtne aru saada, et kui tahad kiike pidurdada, siis pead liikuma võnkumisele vastu. Kui aga hilineda natuke, siis lükatakse hoogu hoopis juurde. Kiige peal on normaalsel inimesel abiks tasakaalumeel, mis annab küllalt adekvaatse info, mida peab tegema. Majanduses on aga täpse ja õigeaegse info saamine palju keerulisem.
Pankadega võitlus kõlab oma seletustes ilusasti, nagu sotside ideed üldiselt kõlavadki. Kes oleks siis vastu vabadusele, võrdsusele ja vendlusele? Või ehk paremale tervishoiule, paremale haridusele ja suuremale palgale või pensionile. Kahjuks aga tee, mida mööda selleni minna tahetakse, sinnapoole ei vii, vaid vastupidi. Kui rikkust on piisavalt, siis jätkub seda ümberjagamiseks mõneks ajaks (näiteks Rootsi), kui rikkust pole veel jõutud koguda, on oht jäädagi vaesusesse.
Tagasi pankade juurde. Väide: tagatud hoiustena saavad pangad ressurssi, mida need vereimejad siis atsiaturule investeerivad. Kõlab nagu väga veenvalt. Tegelikult kirjutasin ma juba eespool, miks raha aktsiaturule nii suures osas siirdus. Ühte pidi on ju riik kõik teinud, et aktsiaturg nii kiiresti tõuseks - miks siis nüüd oma "liitlastele" populismituhinas nuga selga lüüa tahetakse? Teiselt poolt: kui pangad ei tohi ise raha väärtpaberitesse panustada, siis mis saab nende tütarfirmadest, välja antud laenudest jne. Selle kõige jaoks saab kirjutada hirmus keerulised reeglid, mille jälgimist ja millest möödahiilimist hakkavad juhtima paljud inimesed pankades, kontrollima hakkab palju inimesi keskpangas jne. Kuidas need asjatut tööd tegevad inimesed suurendavad kellegi jõukust? Samas on kontrolliga juba ette teada, et see ei saa piisavalt tugev olema. Seda peaks praegune rahandusminister, kes enne juhtis regionaalpanka, mis suuremaid investeerimispanku kontrollima pidi, väga hästi teadma. Vähemalt enne praegust kriisi sellega hakkama ei saadud, miks peaks nüüd teistmoodi minema.
Lisaks küsimusele, kas mõne asjaga on riigil üldse mõtet tegeleda, tekib ka küsimus selle efektiivsusest. Peaaegu kõik ilguvad Tallinna reisisaatjate üle. See pole propagandakuludega vaesusesse aetud linnas õnneks nii suur number. Teistmoodi (kurvad, aga koomilised) on asjad USA-s. Seal esines president graafikuga, millega põhjendas 800 miljardi dollari (s.o. ca 100 aasta Eesti praeguse riigieelarve ja üle poole USA föderaalse aastaeelarve) kulutamist. Graafikul oli kaks joont, millest üks näitas prognoositavat töötute arvu ilma riigi sekkumiseta ning soodsamat prognoosi juhul, kui riik raha kulutaks. Talle see raha kulutada antigi. Praktikas joonistus nüüd juba ajaloolise infona välja kolmas joon, mis õnnetuseks oli tööhõive osalt mõlemast prognoosist halvem. Seega võib õelalt öelda, et ilma 800 miljardit kulutamata oleks valitsuse prognoosi järgi olukord tegelikust parem olnud. Seda muidugi tõsiselt väita ei saa, kuid äkki ilma riigi liigse sekkumiseta oleks praegu tulevik helgem küll.
Selle summaga on üldse imelik see, et aasta lõpus käis suur vaidlus, palju selle abil töökohti loodi. Vaidluses vaieldi 35 tuhande töökoha üle (seda suurusjärgu 650 tuhat puhul). Jättes kõrvale selle vaidluse: igal juhul tuli loodava töökoha hinnaks üle miljoni dollari!!! Samas on internet ja arvamuslood täis koomilisi jutustusi nende loodud töökohtade numbri saamise kohta. Riik rakendas seal näiteks mingeid imelikke ankeete, millesse paljud ettevõtjad kirjutasid igasugust jama (näiteks üldse oma viimaste aastate töötajate arvu jne). Riigi statistika kirjutas selle kõik aga üles oma töövõiduks.
Kriisis näevad paljud reguleerimise pooldajad turumajanduse ebatäiuslikkust. Selle asemel, et peeglisse vaadata ja mõelda, mis reguleerimisega on valesti läinud, mõeldakse vaid uusi regulatsioone välja. Kasutatakse praeguse riigipanga presidendi "suuri kogemusi ja teadmisi" Suure Depressiooni alal.
Suure Depressiooni kohta on öeldud: nagu ta nimigi ütleb, siis see oli suur. Kuna ta oli suur, siis järelikult tehti midagi valesti. Kasutama peaks pigem kogemusi majanduslanguste kohta, mis on väikseks jäänud - ju siis tehti midagi paremini. Näiteks on toodud 1920-nda aasta paiku tekkinud USA majanduskriisi, mis ilma suure reguleerimiseta nii ruttu möödus, et sellest tänapäeval isegi paljud majandusinimesed midagi ei tea.
Praeguse kriisi ajal on paljud mittedemokraatlike riikide juhid võidukalt esinenud, et kapitalism on hukkumas. Tegelikult ongi, kuid mitte turumajanduse kui sellise põhimõte, vaid piiratud vabadusega turgudega majandusmudel. Piiratud turg töötab pigem mittedemokraatlikus riigis (nagu Hiina, või minevikus ka Saksamaa). Kui see on demokraatlikus riigis, siis hakkab majandust juhtima populism ning see on juba väga halb.
Viimane aeg tõstatab selgelt küsimuse: kas demokraatlik (s.t. kahjuks enamasti praktikas populistlik) kord suudab tänapäevaste vajadustega hakkama saada?
See küsimus on aktuaalne ka Eestis. Meil on majanduspoliitika raskel ajal küllalt edukas olnud, kuid peab meeles pidama, et selle toetuseks on parlamendis vaid vähemus (küll napp, kuid ikkagi). Selle vähemusega aetava poliitika hind on rida kompromisse, mille negatiivne tulemus rahvale on mõõdetav miljarditega. Tuleviku valimistelt ei julge vähemalt mina midagi paremat loota.
Kapitalistlikul majandusel on kombeks "lainetada". Seda teadsid juba vanad kommunistid ning sellest loeti välja oma ideede õigsust ja loodeti kapitalism kõrvale suruda. Nõukogude ajal oli olemas matemaatika, milles tehti nii liiduvabariikide kui ka majandusharude (maatriks)mudeleid, mis vähemalt teoreetiliselt oleks nagu pidanud sotsialismi kapitalismist mööda viima. Kuhu see välja jõudis, teavad kõik.
Majandus, olles ühiskonna peegeldus, on oma olemuselt väga keeruline süsteem: igat näitajat mõjutab kümneid teisi tegureid, mida igatüht omakorda jälle kümned teised tegurid. Kui mõni tegelane, kes meedia toel presidendiks sai või hea karjeristina riigipanka juhib, arvab, et suudab seda kõike mõista, siis ta eksib (kuidas USA-s majanduslikku mõtlemist ohjes hoitakse, on kirjas siin blogis). Asi pole isegi terviku mõistmises, vaid selle soovimises: pigem võetakse oma populaarsuse huvides üks asi kontekstist välja ja hakatakse sellega võitlema. Tuleb vägisi meelde Venemaal toimunud võitlus kulakutega, mille tulemusel kümned miljonid nälga surid või Hiinas toimunud võitlus varblastega. Kuidagi sarnane on Obama praegune võitlus pankadega. Tegelikult on juba valijad ka saanud suurtes joontes Obama ebakompetentsusest aru: kusagil toodi välja, et vähemalt viimaste presidentide seas on Obama populaarsus peale aastast võimu kõige väiksem.
Mõned seosed siis, mida kas teadlikult on arvesse võtmata jäetud (nagu eespool juttu, on need seosed tegelikult mitte nii lihtsad, vaid tunduvalt keerulisemad) või naiivsuses pole aru saadud.
USA valitsus püüdis igati turgu mõjutada ja kriisi (selles kontekstis siis varade hindade langust) vältida. Selles kontekstis on kohane küsimus: millest üldse kriisid tekivad? Vastus: turg ei ole 100% efektiivne ja sellest tekib lainetamine nii ülespoole kui alla tasakaalu. Mida rohkem on turul reguleerimist ja jäikust, seda ebaefektiivsem on turg. Näiteks riiklik poliitika suurendada kinnisvara ehitamist, hoida intresse liiga all (või mõni hetk ka liiga üleval).
Lainetus iseenesest püüdis tekkinud kinnisvara üleküllust likvideerida, kuid riik astus vahele. Seega on hetkel palju kinnisvara, mis praeguste hindadega ei ole kellelegi vajalik. Kui hindu alla lasta ei taheta, siis peaks märgatava osa sellest lihtsalt buldooseritega maha sõitma, nagu hr. Buffett soovitas. Sellise asja puhul tekib ainult kaks küsimust: kelle majast peaks alustama ning kuidas saab vara hävitamine tervikuna keskmise inimese reaalset jõukust parandada?
Kinnisvara hinna allalaskmisel on USA-s ka üks takistus, mida sotsid ka meile importida püüdsid. Kuna laen on tagatud vaid kinnisvaraga, siis kinnisvara hinna langusel on võlgnikul kasulik laen üles öelda ja uus elamine endale osta. Kui oleks taga ka isiklik kohustus, nagu Eestis, annaks välja mõelda lahendusi, mille puhul võiks kinnisvara hinnad nõudmise-pakkumise tasemele lasta ja uuesti normaalselt arenema hakata.
Intresse hoiti liiga all, samas puhuti nii sellega kui valedega ülesse aktsiaturgu. Selles on küll naiivne lootus, et aktsiturgude tõus tõstab üldist optimismi ja seega toob vast tarbija turule ostma.
See on nii vaid kaugelt: lähedalt paistab inimestele kas oma töökohtade või tuttavate kaudu välja ka asja teine pool (raskused eluasemeturul, raskused investeeringutega töökohas jne.). Madal intress ei soosi kuidagi laenu andmist. Riik hoiab oma kahe kinnisvarafirmaga kunstlikult all (tasemel, millega antud olukorras ilma riigi abita pankrotti mindaks) selle haru intresse. Pankade ja muude investeerijate jaoks on mõtekam, kui raha reaalmajandusse panna, panna see aktsiaturule. Kui aktsiaturg tundub riskine, siis aitab carry-trade. Selle abil saab suhteliselt riskivabalt suurte summadega ka märgatavat kasumit teenida. Mis aga puudu jääb - raha ei lähe majandusse. Miks peaks siis aktsiad kallimad olema, kui investeeringuid ettevõtete arengusse ja inimeste tarbimisse ei tehta?
Madalal intressil on ka teine varjupool: suurem osa neist, kel õnnestub madala intressiga investeerida kas tootmisesse või kinnisvarasse, ei arvesta täpselt probleeme, mis tekivad intressitaseme tõusmisel. Tegelikult ei arvesta neid probleeme piisava tõsidusega vist isegi riigid oma võlgade pealt ise.
Intressitasemega on lood üldse imelikud. Ühelt poolt on see üks väheseid mõjutusvahendeid, millega riik majandust reguleerida saab. Samas on küsitav, kas seda väga vaja ongi. Minu arust peaks sellega mitte (või siis väga vähe) mängima. Teisel arvamusel olevad isikud väidavad muidugi kohe vastu, et sellega silutakse majanduse lainetust. Kui see isegi teoreetiliselt võimalik on, siis praktikas pole see küll õnnestunud: USA kriisi põhjuseks on ilmselt liiga madalatest intressidest tekkinud "mull"; Euroopas ohjas kalli intressiga inflatsiooni Trichet veel hetkel, mil eurotsoon juba 2 kvartalit languses oli. Inflatsioon aga sõltus tegelikult väga vähe eurost, ikka rohkem arenevatest riikidest. Kalli intressi tulemusel saadi aga palju ettevõtteid (või nende tootmist) Euroopast minema ja kriis veel sügavam, kui see muidu oleks tulnud.
Trichet' kaitsjad ütlevad, et tal ei olnud veel piisavat infot ja see tuli liiga hilja. Sellele oleks lihtne vastus: kui auto klaas on nii jääs, et sealt midagi läbi ei paista, siis pole vaja seda juhtima (sõitma) hakata, et pärast kellelegi otsasõitu hakata jääs klaasi süüdlaseks tegema. Sama ka intresside juhtimisega: kui ikka infot ei ole (sel pooleteist aasta tagusel juhul vähemalt Eesti meedias oli seda infot juba küll; samuti näitas seda aktsiaturgude jm. statistika kogu maailmas), et seda vähegi adekvaatselt teha, siis oleks parem see turgude hooleks jätta. Sellised juhud tõestavad, et turud on mõnest "tarkpeast" targemad, isegi kui nad natuke lainetavad.
Võngete reguleerimise osas on igal inimesel kogemusi kiikumisest. On lihtne aru saada, et kui tahad kiike pidurdada, siis pead liikuma võnkumisele vastu. Kui aga hilineda natuke, siis lükatakse hoogu hoopis juurde. Kiige peal on normaalsel inimesel abiks tasakaalumeel, mis annab küllalt adekvaatse info, mida peab tegema. Majanduses on aga täpse ja õigeaegse info saamine palju keerulisem.
Pankadega võitlus kõlab oma seletustes ilusasti, nagu sotside ideed üldiselt kõlavadki. Kes oleks siis vastu vabadusele, võrdsusele ja vendlusele? Või ehk paremale tervishoiule, paremale haridusele ja suuremale palgale või pensionile. Kahjuks aga tee, mida mööda selleni minna tahetakse, sinnapoole ei vii, vaid vastupidi. Kui rikkust on piisavalt, siis jätkub seda ümberjagamiseks mõneks ajaks (näiteks Rootsi), kui rikkust pole veel jõutud koguda, on oht jäädagi vaesusesse.
Tagasi pankade juurde. Väide: tagatud hoiustena saavad pangad ressurssi, mida need vereimejad siis atsiaturule investeerivad. Kõlab nagu väga veenvalt. Tegelikult kirjutasin ma juba eespool, miks raha aktsiaturule nii suures osas siirdus. Ühte pidi on ju riik kõik teinud, et aktsiaturg nii kiiresti tõuseks - miks siis nüüd oma "liitlastele" populismituhinas nuga selga lüüa tahetakse? Teiselt poolt: kui pangad ei tohi ise raha väärtpaberitesse panustada, siis mis saab nende tütarfirmadest, välja antud laenudest jne. Selle kõige jaoks saab kirjutada hirmus keerulised reeglid, mille jälgimist ja millest möödahiilimist hakkavad juhtima paljud inimesed pankades, kontrollima hakkab palju inimesi keskpangas jne. Kuidas need asjatut tööd tegevad inimesed suurendavad kellegi jõukust? Samas on kontrolliga juba ette teada, et see ei saa piisavalt tugev olema. Seda peaks praegune rahandusminister, kes enne juhtis regionaalpanka, mis suuremaid investeerimispanku kontrollima pidi, väga hästi teadma. Vähemalt enne praegust kriisi sellega hakkama ei saadud, miks peaks nüüd teistmoodi minema.
Lisaks küsimusele, kas mõne asjaga on riigil üldse mõtet tegeleda, tekib ka küsimus selle efektiivsusest. Peaaegu kõik ilguvad Tallinna reisisaatjate üle. See pole propagandakuludega vaesusesse aetud linnas õnneks nii suur number. Teistmoodi (kurvad, aga koomilised) on asjad USA-s. Seal esines president graafikuga, millega põhjendas 800 miljardi dollari (s.o. ca 100 aasta Eesti praeguse riigieelarve ja üle poole USA föderaalse aastaeelarve) kulutamist. Graafikul oli kaks joont, millest üks näitas prognoositavat töötute arvu ilma riigi sekkumiseta ning soodsamat prognoosi juhul, kui riik raha kulutaks. Talle see raha kulutada antigi. Praktikas joonistus nüüd juba ajaloolise infona välja kolmas joon, mis õnnetuseks oli tööhõive osalt mõlemast prognoosist halvem. Seega võib õelalt öelda, et ilma 800 miljardit kulutamata oleks valitsuse prognoosi järgi olukord tegelikust parem olnud. Seda muidugi tõsiselt väita ei saa, kuid äkki ilma riigi liigse sekkumiseta oleks praegu tulevik helgem küll.
Selle summaga on üldse imelik see, et aasta lõpus käis suur vaidlus, palju selle abil töökohti loodi. Vaidluses vaieldi 35 tuhande töökoha üle (seda suurusjärgu 650 tuhat puhul). Jättes kõrvale selle vaidluse: igal juhul tuli loodava töökoha hinnaks üle miljoni dollari!!! Samas on internet ja arvamuslood täis koomilisi jutustusi nende loodud töökohtade numbri saamise kohta. Riik rakendas seal näiteks mingeid imelikke ankeete, millesse paljud ettevõtjad kirjutasid igasugust jama (näiteks üldse oma viimaste aastate töötajate arvu jne). Riigi statistika kirjutas selle kõik aga üles oma töövõiduks.
Kriisis näevad paljud reguleerimise pooldajad turumajanduse ebatäiuslikkust. Selle asemel, et peeglisse vaadata ja mõelda, mis reguleerimisega on valesti läinud, mõeldakse vaid uusi regulatsioone välja. Kasutatakse praeguse riigipanga presidendi "suuri kogemusi ja teadmisi" Suure Depressiooni alal.
Suure Depressiooni kohta on öeldud: nagu ta nimigi ütleb, siis see oli suur. Kuna ta oli suur, siis järelikult tehti midagi valesti. Kasutama peaks pigem kogemusi majanduslanguste kohta, mis on väikseks jäänud - ju siis tehti midagi paremini. Näiteks on toodud 1920-nda aasta paiku tekkinud USA majanduskriisi, mis ilma suure reguleerimiseta nii ruttu möödus, et sellest tänapäeval isegi paljud majandusinimesed midagi ei tea.
Praeguse kriisi ajal on paljud mittedemokraatlike riikide juhid võidukalt esinenud, et kapitalism on hukkumas. Tegelikult ongi, kuid mitte turumajanduse kui sellise põhimõte, vaid piiratud vabadusega turgudega majandusmudel. Piiratud turg töötab pigem mittedemokraatlikus riigis (nagu Hiina, või minevikus ka Saksamaa). Kui see on demokraatlikus riigis, siis hakkab majandust juhtima populism ning see on juba väga halb.
Viimane aeg tõstatab selgelt küsimuse: kas demokraatlik (s.t. kahjuks enamasti praktikas populistlik) kord suudab tänapäevaste vajadustega hakkama saada?
See küsimus on aktuaalne ka Eestis. Meil on majanduspoliitika raskel ajal küllalt edukas olnud, kuid peab meeles pidama, et selle toetuseks on parlamendis vaid vähemus (küll napp, kuid ikkagi). Selle vähemusega aetava poliitika hind on rida kompromisse, mille negatiivne tulemus rahvale on mõõdetav miljarditega. Tuleviku valimistelt ei julge vähemalt mina midagi paremat loota.
Thursday, June 04, 2009
Vasakpoolsusest ja populismist majanduskriisis
Mõeldes sellele, millises rahahädas praegu Eesti sipleb, tuli pähe mőte: Mis oleks, kui eelmised Riigikogu valimised oleksid natuke teisiti läinud? Kõigil, kes viitsivad natuke mälus sobrada, peaks meeles olema, kuidas riigiteenistujatele 25 tuhat kuupalka lubati, või kuidas ''majandusteadlased'' veel paar aastat tagasi kõigi reservide kulutamist soovitasid. Ei viitsi nimesid ja fakte välja tooma hakata, las see olla nende südametunnistusel, kui seda üldse on. Selles valguses on masendav vaadata, kui paljud inimesed ametiühingute lolluse järgi jooksevad. Ametiühinguliidri teadusliku kommunismi õppimine eluloos peaks kόik enda eest ütlema. Kas tõesti on inimeste mälust kadunud 20 aasta tagused ajad. Kui ise ollakse nooremad, siis peaksid ju olema vanemad, sugulased või tuttavad.
Friday, May 22, 2009
Majanduse riiklik stimuleerimine
Nüüd on Eesti valitsemisest sotsid kõrval ja"poliitiliselt korrektne" majanduse riiklikust stimuleerimisest rääkida. Seda muidugi naljaga võttes.
Riigi osast on erinevates majandusteooriates erinevalt räägitud, kõik (ka Eesti) pahempoolsed poevad Keynes'i selja taha. See on aga minu arust vaieldamatult suurele majandusmõtlejale solvav. Ta võis küll mõnes osas vasakpoolsemate mõtetega olla, kuid kindlasti polnud ta rumal.
Majandusteooriad on üldiselt (mida vanemad, seda rohkem) lähtuvad ühest ideaalsest turust, väliskaubanduse vaatlemine on juba tõsisema taseme teema, kindlasti ei huvita maailma suurriikide majandusteoreeetikuid Eesti-suguse väikeriigi peale teooriaid arendada (USA jaoks on eksport ikka väga teistsuguse mõjuga kuiEestile).
Oluline näitaja siseriikliku tarbimise (riikliku stimuleerimise) efektiivsuse määramiseks on ekspordi osa GDP-s. See näitaja määratleb, palju tulu tuleb välisriikidest. Peaks olema elementaarselt selge, et mida väiksem on see näitaja, seda suurem on siseriikliku tarbimise mõju majanduse arengule.
Kahjuks on see number objektiivsetest asjaoludest tingituna Eesti jaoks suur, üks suuremaid maailmas. Kui USA-l on see alla 10%, siis Eesti puhul 40%-60%. See näitaja on mingitel põhjustel eri allikates erinev ning täiesti mõistetavalt praeguses majanduskriisis muutub eri kuudel päris palju.
Asja lihtsamaks tegemiseks: kui USA riik teeb mingeid investeeringuid, siis ca 90% jõuab sellest kohalikele ettevõtetele, Eesti puhul vaid ca 50%. Siia ongi "koer maetud". Eesti riik ei suuda parimagi tahtmise juures oma vahenditega stimuleerida Soome, Rootsi, Saksa jm. suuremate importööride majandusi. See arvutus on väga pinnapealne, tegelikult mõjutab lõplikku tulemust rahva soov (või hirmust tulenev vajadus) säästa jne., kuid asja olemus ja erinevate riikide erinevus sellest palju ei muutu.
Siit tulenevalt ei jää meiesugusel väikeriigil midagi muud üle, kui raskel ajal vaid säästa. Riigil pole mõtet asjatuid kulutusi teha. Kui on soov tuua lisastabiilsust ja -kindlust, siis selles vallas võiks riik vaid väga läbinähtavalt garantiidega majandada (kahjuks ka selles vallas meie valitsus väga edukas pole olnud). Poleks näiteks eriti keeruline luua süsteem, mis krediteerimise (Rootsi pankade endi) probleemidest tingituna raskes olukorras olevat eluasemelaenu turgu natuke toetaks, tagaks lihtsale Eesti perele turvalisuse ning mõistliku ja ausa majandamise korral riigile tegelikult rahalisi kohustusi ei tooks.
Eesti ekspordi suure osatähtsuse osas ründaks paljud poliitilised vastased kohe Ansipit, kuigi tema mõju ei saa siin üle tähtsustada. Peaminister on küll sõna võtnud idale orienteeritud majandamise ja transiidile orienteerituse ohtlikkuse teemal - peab tunnistama, et kas tahtlikult või tahtmatult rääkis peaminister siis suuremat tõtt kui paljud majandusmehed siiamaani on aru saanud. Idale orienteerituse ohtlikkust näeme oma põhjanaabri pealt. Neil oli veel novembris arusaam, et globaalne kriis jätab nad puutumata. Nüüd on vist juba selgeks saamas, et see puudutab neid ka, ja tänu idanaabrile veel päris valusalt. Soome on vaieldamatult väga arenenud ekspordivõimeline maa, kuid paljudest transiidi vähenemisest, potentsiaalsest puidu kallinemisest jms. tekkinud probleemidest ülesaamine on ka neile raske, mõnedes piirkondades ka sotsiaalselt väga raske, probleem. Selles kontekstis on Eesti liikunud väga õiges suunas, me peame lihtsalt suuremate naabrite hädade lahenemise ära ootama ning siis edasi minema.
Imelik on, et lugedes ennast majandusteadlasteks nimetavate inimeste arvamusi, ei saada (või ei taheta saada) sellest aru. Ega siin midagi väga imestada polegi: ka neile meeldib odav populaarsus. Ka meie pikema staaziga nn. majandusteadlased olid veel alla 20-t aastat tagasi need, kes vaid hakkasid tõlkima kõige elementaarsemaid lääne majandusõpikuid eesti keelde. Oli muidugi ka neid, kes tegelesid nõukogude poliitilise majandusteadusega, kuid vähemalt need, kes praegu sõna võtavad, ei olnud siis ka selles vallas arvestatavad. Tõsisemad pol.-ök.-i spetsialistid olid siis juba sügavamal oma mõtetega, kui praegu paljud sõnavõtjad, kes (vähemalt mulle tundub nii) poliitilist tellimust täidavad.
Valitsuskoalitsiooni lagunemine
Juba nädal tagasi tahtsin arvamust avaldada sotside valitsuses olemise üle. Muud kiired tegemised olid pidevalt ees, nüüd pole enam seda probleemi olemas.
Probleem on muidugi mujal, Eesti jaoks on oluline kiirelt mitmed otsused vastu võtta, muidu on tagajärjed halvad ning mõjutavad meie kõigi elu veel pikalt. Imestama paneb presidendi seisukoht, et on küll oluline tulud-kulud tasakaalu viia, kuid praegu võiks peaminister tagasi astuda. Peaks väga selge olema, et kui praegu on eelarve tasakaalu raske saavutada, siis mõned nädalad hiljem on see määratult raskem ( 3 nädalat hiljem "säästma" hakates oleks igas ajaühikus vaja säästa ca 10% rohkem). Kahjuks tüüpilise sotsina ei ole see oluline, olulisem on vist "ideekaaslaste" toetamine. Ei ole küll asja juriidikat uurinud, kuid selge on, et kõik "hall" peaks praegu olema tõlgendatud riigi stabiilsuse seisukohast lähtudes.
Nii et edu ja jõudu Ansipile. Kui ta sellest jamast veel ka riigi välja veab ja järgmise aasta eelarve normaalselt kokku saab, siis võib talle tänulik olla. Mehe minevik ei ole nii oluline, kui ta hetkel õige asja nimel rabeleb. Peaministri koht ei ole praeguses majanduskriisis mitte see kõige "soojem", kuigi vaieldamatult väljakutseid pakkuv.
Nüüd peab siis kiirelt kellegi ennast toetama leidma. Häid variante ei ole - minu arvates on mõned teised parteid ennast liiga määrinud, et rahvast esindada. Kuid parim variant tuleb leida. Peale eelmisi valimisi tundus, et sotsid olid kõige eetilisemaks vasakpoolseks partneriks, kuid praeguses raskes olukorras altvedamine (mitte Ansipi, vaid rahva) oli juba väga halb tegu. Oma rahva ja riigi saatusest ei peaks mingi valimisedu olulisem olema. Jääb vaid loota, et teisi parteisid ka hoolega kontrollitakse ning valitsusrahu nimel lollusi ei lasta teha. Oli ju peaminister nii maadevahetuse kui raudtee tagasiostu ajal sama - kuidas kuluks küll riigil praegu see Eesti Raudtee raha ära.
Wednesday, May 06, 2009
Astmeline maksustamine
Viimastel päevadel on ülesse kerkinud jälle progresseeruva maksustamise idee. Selle juures on osavad vasakpoolsed poliitikud esitanud populistlikke arvutusi algkooli matemaatika tasemel palju peaks mingi tulutaseme juures keegi rohkem makse maksma.
Seda matemaatikat tunduvad nad oskavat. Ega neilt rohkem teadmisi ei saa oodatagi, sest muidu poleks nad ju vasakpoolsed.
Imelik, et keegi pole käinud välja argumenti, palju selline tobe lahendus lisaks suuremale tööjõukulule ettevõtluskliimat kahjustab. Sellise maksustamisega on ettevõtjal alati risk, et mingil hetkel keegi esitab väite, et tegelikult ei olnud näiteks palgasaajaid mitte kaks, vaid hoopis üks. Kahjuks on kogu meie taasiseseisvuse aja jooksul tavaks olnud, et sellises olukorras peab ettevõtja tõestama, et ta "kaamel ei ole". Pole kuulda olnud, et kordki oleks siiamaani oma lolluste eest vastutanud ametnik. Parim, mida ettevõtja võib saavutada, on kohtus enda õiguse kaitsmine. See on aga täiesti õnne küsimus, arvestades meie kohtusüsteemi.
Sotsialistidel meeldib tuua eeskujuks Skandinaavia tavasid. Kahjuks on aga sealne eetika ja arusaam õiglusest hoopis teine kui meil. Selline võrdlus on tobe ja vastutustundetu.
Loota on, et parempoolsetel õnnestub siiski vasakpoolsete rünnakule vastu seista, sest muidu on paljudel ettevõtjatel tõesti lihtsam oma tegevust vähem tööjõumahukamaks pöörata. Jutud teadmistemahukast majandusest võib aga täiesti unustada.
Subscribe to:
Comments (Atom)
Posts
