Riigi osast on erinevates majandusteooriates erinevalt räägitud, kõik (ka Eesti) pahempoolsed poevad Keynes'i selja taha. See on aga minu arust vaieldamatult suurele majandusmõtlejale solvav. Ta võis küll mõnes osas vasakpoolsemate mõtetega olla, kuid kindlasti polnud ta rumal.
Majandusteooriad on üldiselt (mida vanemad, seda rohkem) lähtuvad ühest ideaalsest turust, väliskaubanduse vaatlemine on juba tõsisema taseme teema, kindlasti ei huvita maailma suurriikide majandusteoreeetikuid Eesti-suguse väikeriigi peale teooriaid arendada (USA jaoks on eksport ikka väga teistsuguse mõjuga kuiEestile).
Oluline näitaja siseriikliku tarbimise (riikliku stimuleerimise) efektiivsuse määramiseks on ekspordi osa GDP-s. See näitaja määratleb, palju tulu tuleb välisriikidest. Peaks olema elementaarselt selge, et mida väiksem on see näitaja, seda suurem on siseriikliku tarbimise mõju majanduse arengule.
Kahjuks on see number objektiivsetest asjaoludest tingituna Eesti jaoks suur, üks suuremaid maailmas. Kui USA-l on see alla 10%, siis Eesti puhul 40%-60%. See näitaja on mingitel põhjustel eri allikates erinev ning täiesti mõistetavalt praeguses majanduskriisis muutub eri kuudel päris palju.
Asja lihtsamaks tegemiseks: kui USA riik teeb mingeid investeeringuid, siis ca 90% jõuab sellest kohalikele ettevõtetele, Eesti puhul vaid ca 50%. Siia ongi "koer maetud". Eesti riik ei suuda parimagi tahtmise juures oma vahenditega stimuleerida Soome, Rootsi, Saksa jm. suuremate importööride majandusi. See arvutus on väga pinnapealne, tegelikult mõjutab lõplikku tulemust rahva soov (või hirmust tulenev vajadus) säästa jne., kuid asja olemus ja erinevate riikide erinevus sellest palju ei muutu.
Siit tulenevalt ei jää meiesugusel väikeriigil midagi muud üle, kui raskel ajal vaid säästa. Riigil pole mõtet asjatuid kulutusi teha. Kui on soov tuua lisastabiilsust ja -kindlust, siis selles vallas võiks riik vaid väga läbinähtavalt garantiidega majandada (kahjuks ka selles vallas meie valitsus väga edukas pole olnud). Poleks näiteks eriti keeruline luua süsteem, mis krediteerimise (Rootsi pankade endi) probleemidest tingituna raskes olukorras olevat eluasemelaenu turgu natuke toetaks, tagaks lihtsale Eesti perele turvalisuse ning mõistliku ja ausa majandamise korral riigile tegelikult rahalisi kohustusi ei tooks.
Eesti ekspordi suure osatähtsuse osas ründaks paljud poliitilised vastased kohe Ansipit, kuigi tema mõju ei saa siin üle tähtsustada. Peaminister on küll sõna võtnud idale orienteeritud majandamise ja transiidile orienteerituse ohtlikkuse teemal - peab tunnistama, et kas tahtlikult või tahtmatult rääkis peaminister siis suuremat tõtt kui paljud majandusmehed siiamaani on aru saanud. Idale orienteerituse ohtlikkust näeme oma põhjanaabri pealt. Neil oli veel novembris arusaam, et globaalne kriis jätab nad puutumata. Nüüd on vist juba selgeks saamas, et see puudutab neid ka, ja tänu idanaabrile veel päris valusalt. Soome on vaieldamatult väga arenenud ekspordivõimeline maa, kuid paljudest transiidi vähenemisest, potentsiaalsest puidu kallinemisest jms. tekkinud probleemidest ülesaamine on ka neile raske, mõnedes piirkondades ka sotsiaalselt väga raske, probleem. Selles kontekstis on Eesti liikunud väga õiges suunas, me peame lihtsalt suuremate naabrite hädade lahenemise ära ootama ning siis edasi minema.
Imelik on, et lugedes ennast majandusteadlasteks nimetavate inimeste arvamusi, ei saada (või ei taheta saada) sellest aru. Ega siin midagi väga imestada polegi: ka neile meeldib odav populaarsus. Ka meie pikema staaziga nn. majandusteadlased olid veel alla 20-t aastat tagasi need, kes vaid hakkasid tõlkima kõige elementaarsemaid lääne majandusõpikuid eesti keelde. Oli muidugi ka neid, kes tegelesid nõukogude poliitilise majandusteadusega, kuid vähemalt need, kes praegu sõna võtavad, ei olnud siis ka selles vallas arvestatavad. Tõsisemad pol.-ök.-i spetsialistid olid siis juba sügavamal oma mõtetega, kui praegu paljud sõnavõtjad, kes (vähemalt mulle tundub nii) poliitilist tellimust täidavad.
Posts
No comments:
Post a Comment