Tööjõuturu kartellid

Euroopa on langenud streikide kätte - majanduse madalseis on teinud töötajate elu raskemaks ja on teinud kergemaks neid selliste tegevuste poole kallutada.
Karjääri-"tööliste esindajad" on leidnud hea momendi oma positsioone parandada.
Lõuna-Euroopas on seletatud töölistele, et nemad ei pea kellegi teise eest majanduse languse vilju taluma, meie põhjanaabri juures on leitud "sobiv" aeg oma positsiooni läbirääkimistel parandada.
Soome sadamate seiskumise puhul ei oska eestlasena isegi öelda, kas olla rahul või mitte. Ühelt poolt võib mõelda, et "las lollid lõbutsevad, selle tulemusel läheb vähemalt mingil määral Eesti sadamatel paremini". Teiselt poolt võib vaid muretseda meie sugulasrahva ja suure kaubanduspartneri majanduse hävitamise pärast - see ei jäta oma mõju avaldamata ka meile.
Kui alkoholi-, kütuse-, ehitus- või mõnel muul turul turul valitsevat positsiooni omavad tegijad omavahel kokkuleppeid teevad, võib selle eest karistusseadustiku paragrahvi alla sattuda. Kui tööjõuturul midagi sellist tehakse, siis nimetatakse seda tööliste solidaarsuseks ja kaitstakse seadusega.
Kui töötajat töölepingu tingimused ei rahulda, võidakse streikida ja uusi tingimusi nõuda. Kuidas oleks, kui analoogses olukorras võiks kokku tulla ka tööandjad ja leppida kokku näiteks palga vähendamises, soodustuste kaotamises või millegis muus sarnases. See oleks ju analoogne sellega, mis töölistele lubatud on.
Selle peale tulevad vasakpoolsed välja oma vana lauluga "tööjõuturu nõrgemast poolest" jne. See jutt on aga täielik nali igale inimesele, kes viimaste aastate jooksul natukenegi tööjõu värbamisega on püüdnud tegeleda. Isegi praeguse kriisi ja tööjõupuuduse tipphetkel on pea võimatu leida töötajaid paljudele "ebameeldivatele" töödele.
Selle nõrgema ja tugevama poolega on selgelt nii, et kui majandusel paremini läheb, siis on töövõtja selgelt tugevam. Kui majandusel halvemini läheb, siis on tööandjal rohkem võimalusi läbi rääkida. Ühelt poolt ongi see hea, sest see viib tööjõu kulu turu hinna tasemele. Mida vabam ja paindlikum on tööjõu turg, seda edukam on kokkuvõttes majandus. Seda ei taha paljud tunnistada, süüdistades vaba turu pooldajaid ultraparempoolsuses. Samas kuidagi vastik on, et samad organisatsioonid, mis nõukogude ajal nõukogude võimule kuuletumise eest tuusikuid ja autoostulubi jagasid, on nüüd ennast tööliste eest võitlejateks tituleerinud. Minu arust oli ametiühingute tegevus nõukogude ajal genotsiidile väga ilmne kaasaaitamine - see peaks aga aegumatu kuritegu olema. Nüüd on sama seltskond või nende järglased endale mõnusama elu nimel ohvriks toomas kogu rahva heaolu. Õnneks see meie riigis päris nii tugevaks liikumiseks veel kujuneneud ei ole.
Loogiline oleks, et töötaja ja töövõtja vaheline leping oleks ülimuslik. Kui see ühele poolele ei meeldi, peaks olema sellest võrdne väljatuleku võimalus. Kui üks pool leiab, et tal on võimalus leida endale parem töötaja või tööandja, siis selleks peaks tal vastavalt lepingule ka võimalus olema. See viiks tööjõu hinna õiglaseks - keegi ei peaks liiga vähe teenima ega liiga palju maksma. Mitte mingit õigust ei tohiks kellelgi (antud juhul siis riigil) olla öelda ühele poolele, näiteks tööandjale, et kuigi töötaja vastavalt lepingule oma kohustust ei täida (s.t. streigib ja ei tööta), on tal õigus ja töölepingut lõpetada ei tohi. See loob võimaluse väljapressimiseks ja toob tervikuna kahju kogu ühiskonnale (Soome näitel siis on sadamatööliste tegevus viinud mitmete majandusharude seiskumiseni ja sealsete inimeste sissetuleku vähenemiseni või päris kadumiseni).
Õigus kokku leppida ja kohustus lepinguid täita on suures osas kapitalismi alus. Kui see vähehaaval kaob, siis kaob ka selle süsteemi elujõud.