Monday, March 07, 2011

Rahvas toetab ikkagi parempoolsust

Valimiste peamiseks, minu jaoks julgustavaks, tulemuseks on see, et parempoolse majandusvaatega erakonnad said Riigikogus 56 kohta eelmise Riigikogu 50 vastu (minu "kõhutundel" baseeruv arvamus on, et Eesti riigile ja rahvale oli parempoolsete vähemuse hinnaks majanduskriisis miljardeid kroone, kunagi peaks selle ka läbi arvutama, see oleks huvitav materjal).
See on küll vaid mõni koht rohkem, kuid eelmine kord oli neil vähemus, nüüd ikkagi mõnekohase varuga enamus. See annab lootust arvata, et Eesti keskmine valija saab ikkagi aru, mis rahvale kasulik ja hea on. Ei saa muidugi unustada, et Edgar Savisaar pani seekord sellele tulemusele ka oma õla alla.
Ilmselt rahvale on ikkagi juba kohale jõudnud, et majanduskriisist tulime me suhteliselt hästi läbi. See kriisi mõju pole laiadele rahvahulkadele veel kaugeltki möödas, loota on, et hiljem positiivne suhtumine majanduskriisiga hakkamasaamisesse veel suureneb.

Kui võtta üksikuid erakondi, siis numbriliselt kõige parema tõusu tegid sotsid. Enne Mikseri koha peale asumist oli veel kahtlusi, et nad on Riigikogusse sissesaamise piiri peal. Nüüd hüpati sellest latist suure varuga üle. Siin on kindlasti põhiline teene Mikseril, kes on selgelt noor, terav ja taibukas poliitik. Minu jaoks on tal aga üks suur viga: ta on sots. See aga on minu arust tänapäeval andestamatu, tugeva juhiga (veel küll väheste kogemustega, kuid pea need ei tule) sotsialistlik erakond on küllatki ohtlik riigi (ja eelkõige rahva heaolu) jaoks. Tuleb loota vaid sellele, et nad oma edukuse oreooliga suudavad nõrgendada Savisaart - teadupärast vene kultuuris nõrku ja kaotajaid ei armastata.

Parempoolsete erakondade omavahelises positsioonis suurt midagi ei muutunud, kuigi IRL sai natuke rohkem kohti lisaks kui Reform. Veel natuke enne valimisi käisid IRL-i juhid välja, et nad loodavad valimisi võita. Ma ütlesin juba siis, et võimalus selleks lasti käest eelmisel sügisel - see oli siis, kui tõsteti üles elektrihinnas olev taastuva energia kompensatsiooni osa, kuid jäädi vait, kui koalitsiooni juhtiv jõud "peale käratas". Selliseid võimalusi ajalugu eriti tihti ei paku. Oleks võinud ju mingi isiku rolliks teha tõe väljaütlemise ja Reformi ründamise (lapsesuu a la Gräzin või Riisalu), kui asi oleks õnnestunud, oleks kõik OK, muidu oleks võinud öelda, et "läks see mees natuke liiga hoogu, sorry", Riigikogu koha oleks võinud anda nimekirjaga ikka. Siis valiti taltsa koalitsioonipartneri roll ja sellele ka valimise tulemused vastasid. Tegelikult oleks peale Savisaare skandaali olnud võimalik rünnata Reformi päris agressiivselt ja selle eest ka toetust saada.
Minu arust on koalitsiooni võtmiseks kaks põhjust (arvestades, et erakondade vaated on päris lähedad ja suuri vastuolusi sellelt pinnalt ei teki):
  • koalitsiooni võetakse partner, kes on nö. "mugav" - kes allub ja ei tekita suuri probleeme;
  • koalitsiooni võetakse partner, kes oleks opositsioonis väga ebamugav, kuid koalitsioonis rohkem "seotud suuga". Arvestades, et IRL ja Reform on oma vaadetelt väga lähedased, siis opositsioonis olev aktiivne IRL oleks Reformile äärmiselt ebameeldiv. Kui vasakpoolne opositsioon on selles mõttes "ohutu", et rääkigu nad, mis räägivad, kuid parempoolsuses veendunud valija neid ikkagi ei vali, siis parempoolne opositsioonierakond oleks juba märgatavalt ohtlikum.
Kahjuks (vähemalt minu arvates) valis IRL esimese variandi. Sellega jätavad nad täitmata osa lootusi, mida nende valijad on neile pannud. Sellise lähenemisega jäädaksegi alati tahaplaanile, muu arvamine on enesepettus.

Nüüd polegi midagi muud, kui oodata koalitsiooniläbirääkimisi. Minu isiklik lootus (minu arvates rahvale väga kasulik) oleks Laarile välisministri portfell. Veel kaks nädalat tagasi ei olnud ta selle üle valmis veel spekuleerimagi. Muus osas võiks valitsus samaks jääda.

No comments:

Post a Comment