Eurobondidest

Andrew Lilico intervjuu Bloombergis eurobondide teemal.
Esimese asjana toob ta välja, et kui lõunalauas makstaks alati ühiselt ja võrdselt, siis viiks see õige ruttu raiskamiseni. Sama asi on ka siin - kui osa riike on vastutustundlikud, siis ühiste võlakirjade puhul saaksid ka vastutustundetud sama odavat laenu, ilma, et turg neid nende vastutustundetuse eest suurema intressiga karistaks.
Loomulikult on võimalik paberil välja mõelda mehhanisme, mis peaks nagu tagama, et toimitaks kehtestatud reeglite järgi, kuid tegelikkuses pole suudetud tööle panna isegi Maastrichti kriteeriume - ja seda mitte ainult vastutustundetu Lõuna-Euroopa vaid ka euroala suurriikide poolt. Täiesti selge on, et ei saa luua mingit skeemi, mis nagu peaks töötama, kuid mis sõltub ametnikest.
Eurobondid oleks muidugi üks väheseid variante, kuidas praeguseks juba täiesti käest ära olukorda päästa. Need peaks olema kindlasti ajutise iseloomuga. Väga täpselt peaks olema määratletud, kuidas nad aeguvad, neid ei peaks peale esmaselt kokku lepitut uuendama. Mingi variant oleks teha nad lühema tähtajaga ja leppida võlgnikega kokku, et nende uuendamine toimub vaid kokku lepitud tingimuste täitmisel. Näiteks 10-aastased võlakirjad oleks esmalt 2 aastat, siis 2 aastat ja edasi 1 aasta kaupa. Sellega saaks kontrollida kokku lepitud nõuete täitmist. Peale esialgset tähtaega (mis koosneks siis osalistest tähtaegadest) ei peaks enam uusi võlakirju välja andma ja selle projekti lõpetama. Kui lisaks esilgsele finantseeringule tahab riik-võlgnik lisalaenu, siis seda peaks hakkama küsima turult. Samuti peaks eurobondide eest saadavat laenu osaliselt hakkama asendama turult saadud laenuga.