Peaministri tagasiastumine tasub triljonites võlgasid

Just sellise tobeda lausega võib kokku võtta tänase turu reaktsiooni Berlusconi tõenäolise tagasiastumise kohta. Nagu see aitaks leida sadu miljardeid eurosid, mida on põletavalt vaja, või leida uue poliitilise jõu, mis suudaks tegelikult kokku hoidma hakata.
Tegelik olukord on sellest optimistlikust miraažist hoopis erinev:
* Itaalia vajab veel sel aastal saja miljardi suurusjärku uut raha,
* Itaalia on optimistlikult kasutanud oma kulutusteks suhteliselt lühiajalist raha, millest tulenevalt on tal vajadus järgmise aasta jooksul refinantseerida sadu miljardeid eurosid. See lühiajalise raha kasutamine on arusaadav, kuna intressid on sellel palju odavamad. Samas olukorras, mil tagasimakse allikad on ebaselged, on see eriti vastutustundetu.
* Et Itaalia saaks mingitki (matemaatilist) võimalust omada pääsemiseks, peaks alustama suurt erastamist, muutma põhimõtteliselt pensionisüsteemi jne. Selge on see, et ükski poliitiline jõud seda teha ei taha ega suuda.
* Euroopas üritatakse EFSF-i 440 miljardist eurost pigistada välja suuremat ajutist mõju turgudele. Mida suurem saab olema rakendatava mehhanismi võimendus, seda kindlam on maksumaksja raha kaotamine ja seda lühiajalisem on meetmete mõju. Sellest elementaarsest teadmisest ei taha poliitikud aru saada. Ma ei saa aru, mida nad loodavad. Kas nii, nagu kuulus nobelist, tulnukate peatset rünnakut maale või maailmalõppu järgmise aasta lõpus? Nende kurvastuseks peab ütlema, et kuigi tulnukate kohta mul info puudub, siis need skeemid järgmise aasta lõpuni (mille kohta igasuguseid maailmalõpu kuupäevi levitatakse) küll stabiilsust ei taga.
Ammu on möödunud viimane aeg võtta kasutusele ainumõeldavad baasstabiilsust tagavad lahendused ja leppida sellega, et EL-i riikide juhtkonnad teevad seda, mis on nende karjäärile kasulikum ja see omakorda tuleneb sellest, mida rahvale suudetakse müüa. Ja kindlasti ei ole see pragusel hetkel ülejäägis (ehk siis võlga vähendav) eelarve. Mehhanismid peavad olema sellised, mis on rakendatavad ilma kõigi riikide nõusolekuta - kui keegi on vastu, siis ta jääb stabiilsuse mehhanismist lihtsalt eemale.
Mida siis teha:
* peaks looma mingi TARP-i (USA pankade päästmise mehhanismiga sarnase) süsteemi. Tegelikult oleks selleks sobinud EFSF, kui oleks õigel ajal sellele mõeldud. Praegu on ilmselt võimalik uue süsteemi loomisega EFSF-st sellisel kujul loobuda, kui saadakse uue lahenduse taha piisav poliitiline toetus.
* Uus struktuur kaasaks raha kas riikidelt või alternatiivina (kui selles kokkuleppele jõutaks) Euroopa Keskpangalt (EKP-lt) (ajutine lisaemissioon). EKP poolt lisaraha emiteerimine on makromajanduslikult ja õigluse seisukohalt õigem, sest see vähendaks majanduse kokkutõmbumist rahaturu kokkutõmbumise tõttu. See oleks selles mõttes majandusele stimuleeriv. Kui oleks tagatud selle vahendi sihipärane kasutamine, siis oleks see parem ka sotsiaalselt raskemas majanduslikus olevate inimeste olukorda arvestades, mis kaudselt aitaks jällegi majandust stabiliseerida.
* Lepitaks kokku matemaatilised reeglid, mille järgi käiks finantsasutuste stabiliseerimine. Põhimõte oleks, et raskustes finantsasutustele antaks laenu või garantii, mille eest saadaks lisatagatiseks osalus samas finantsasutuses eelisaktsiate näol. Mehhanismi rakendamine oleks paika pandud matemaatiliste reeglitega, mitte ei oleks ametnike otsustada.
* TARP-mehhanismiga liitumine oleks riikidele vabatahtlik (tegelikult muud moodi ei saagi see riikide puhul olla). Liitumise puhul peaks riik panema oma osa ühisesse rahakotti, samuti võtma siseriiklikult vastu mehhanismi tööks vajaliku siseriikliku seaduste paketi. Liitumise tagaks tingimus, et aidataks vaid liitunud riikide finantsasutusi.
* Kas samas struktuuris või eraldi juriidilises kehas peaks võtma kasutusele eurovõlakirjad. Nende osas on levitatud arvamust, et see soosiks ülelaenamist. Ma ei jaga seda arvamust, kõik sõltub kokku lepitud tingimustest. Kiirelt öeldud tingimused võiks äkki olla:
- kümne euroala usaldusväärsema riigi võlakirjade tootluse keskmise alusel arvutataks välja baasintress.
- laenu antaks intressiga baasintress +3% esimese 5% SKT ulatuses. Järgmise 5% SKT osas oleks intress juba 1% kallim ja nii edasi. Selline laen ei kutsu eriti laenama, kuid aitaks vältida paanikat, et riik ei suuda oma kohustusi täita. Selles olukorras muutuks oma võlakoorma vähendamine juba riigi huviks, mis tegelikult seda ju ainult teha saabki. Igasugused jutud "troikast" jms. on tobedad, sest tegelikult on see vaid jutt ja surve avaldamine. Tegelik surve tuleb aga valitsejatele valija poolt.
- Et vältida olukorda, milles riik loobub lihtsalt oma võla maksmisest, peaks stabiliseerivad riigid kokku leppima, et juhul ,kui laenu ei tagastata, siis kehtestavad võlausaldajad riigid võlgniku suhtes täieliku majandusblokaadi. Et vältida juriidilisi vaidlusi, peaks sellega nõustuma ka laenu võttev riik.

Need sammud võivad tunduda küll äärmuslikud ja raskesti teostatavad, kuid tegelikult palju muid võimalusi enam jäänud pole. Nende kokkulepete plussiks on see, et neid saab sõlmida ilma konsensuseta - iga riik teab, kas tahab liituda või mitte, teades samas, et mitteliitumine on suur risk. Poliitikud peavad lõpuks endale teadvustama, et praeguseks hetkeks on kulutatud triljoneid raha, mida pole olemas. Samas jätkatakse sellist kulutamist ka nähtavas tulevikus. Nii ei ole võimalik enam jätkuda. Euroopa poliitikud peavad aru saama, et ei mängita liivakastis, vaid juhitakse maailma suurimat majandust.
Toodud ideedele ei ole eriti alternatiive. Välja on toodud ideed, et EKP võiks hakata USA Föderaalreservi moel raha juurde trükkima. Sel on aga üks oluline puudus: sellega me kinnistaksime euroala lagunemiseni mehhanismi, milles osa ülekulutajaid elab teiste arvel. Kusjuures euroalast hakkaks lahkuma esmalt tervema rahandusega riigid.

Toodud ideedel on veel see eelis, et nendes on küllalt suure tõenäolisusega tagatud investeeritud raha tagasisaamine ja veel kasumigagi - see võimaldaks kaasata ka maailma muid riike, mis praeguse EFSF-i toetamise on välja naernud.