Bürokraatlik lähenemine

Eelmise nädala Euroopa riigijuhtide kohtumisel lepiti muu hulgas kokku pankade kapitaliseerimises. Iseenesest on see väga oluline küsimus - põhiline oht, mida turul nähakse, on see, et riikide võlakirjade väärtuste langedes võivad ka pangad hakata maksejõuetuks muutuma. Mis omakorda levib edasi teistele pankadele ja muudele finantsasutustele. See probleem on teada olnud juba eelmisel aastal, samas mingeid tõsiseid samme pole astutud. Võlakriisi lahendusvariantide sees on pankade kapitaliseerimisele pööratud tähelepanu ka Ausa Poliitika märtsis pakutud võlakriisi lahenduse mehhanismis.
Tundub, nagu oleks ka poliitikud jõudnud omadega sinnamaale, kus teised on juba ammu olnud. Kas ikka on?

Täna tuli mulle pähe mõte, et iseenesest lahendatakse nagu sama probleemi. Lahenduse teostus on aga bürokraadil ikkagi väga erinev "normaalselt mõtlevast" inimesest:
* Eurobürokraadid kirjutavad ette omakapitali nõuded, mida pangad peavad suurendama mingiks tähtajaks. Kui need on suurendamata, siis ähvardatakse riiklikult sekkuda ja jõuga pankasid kapitaliseerida. Pange tähele: ei ole oluline pankade maksevõime, samuti see, kas pankade võlakirjainvesteeringud on tehtud USA või Itaalia võlakirjadesse. Hindamine ja karistamine on pandud bürokraatidele.
* Ausa Poliitika skeemis on asi lihtsam: on paika pandud reeglid (kui olukord viitab panga likviidsusprobleemidele), mille puhul sekkub riik (stabiilsusfond), võtab üle panga omanduse (või osa sellest) ettemääratud reeglite järgi ja kapitaliseerib panga. Selle skeemiga ei määra tegutsevale ja likviidsele pangale ette ametnikud, mida peaks tegema. Otsuse tegemine on jäetud panga omanikele. Neile öeldaks, et "Te tegite vigu võlakirjadesse investeerimisel, teil on praegu aega veel asja parandada. Kui te seda ei suuda teha, siis kaotate te rahaliselt."
Kahe skeemi võrdlemisel on näha, et poliitikute kehtestatava puhul määravad ametnikud, kuidas peaks pankasid juhtima. Teise puhul jäetaks see kohustus pankade juhtidele, öeldes samas, et juba on tehtud vigu ja nüüd peab olema väga hoolikas, muidu läheb see pankade omanikele kalliks maksma. Kumb süsteem töötab paremini? Päris kindlalt turumajanduslik, milles pankade omanikud pankasid juhivad.

Vastu võib vaielda, et pankade juhid on väga palju vigu teinud ja miks me peaks uskuma, et nüüd neid vähem tehakse? Aga seepärast, et pankade omanikel on majanduslik huvi praegusest raskest olukorrast võimalikult väikeste kahjudega välja tulla. Ise küsiks vastu: kui pangad tegid halbu investeeringuid, siis kes neid, isegi seadusandlikult, sundis selliseid otsuseid tegema? Ikka poliitikud ja bürokraadid. Kes siis veel kirjutas regulatsioonidesse, et Kreeka ja Saksamaa võlal on ühesugune risk, ümmargune 0.
Asjal ei ole vaid metoodiline erinevus, mida võiks hea tahtmise puhul pidada "maitse asjaks".

Sellega on seotud ka makroökonoomiline sisu:
Paljud lõdva rahapoliitika (ehk rahatrüki) pooldajad seletavad pidevalt, et võlgade vähendamine praeguses majanduslikus madalseisus kokkuhoiu teel vähendab omakorda majanduskasvu. Sellega saab ainult nõustuda - kokkuhoidu oleks pidanud tegema siis, kui majandusel hästi läks. Aga mis siis jäi tegemata, tuleb nüüd ära teha.
Aga tagasi pankade juurde: kõigile pankadele ühetaoliselt suuremate kapitalinõuete kehtestamine vähendab laenu andmist. Kui raske on see majandusele, võiks küsida ka nende paljude Eesti ettevõtjate käest, kellel kriisi ajal ostjad iseenesest "ära ei kadunud", kuid pangad tahtsid vähendada laenusid, püüdsid lõpetada käibe- ja arvelduskrediite. Praegusel hetkel kirjutavad selliseid otsuseid ette Euroopa riigijuhid.