USA valimisvõitlus ja kriisi olemus

Sattus ette üks huvitav artikkel, mis rääkis nagu USA valimisvõitlusest, kuid tegelikult analüüsib hoopis majanduse õnnetus olekus siplemise tagamaid.
Teema hakkab pihta Romney lubadusest, et tema saamisel presidendiks tekib majanduses (siis ettevõtetel) kindlus ja kõik laheneb.
Selles artiklis toodud esimene väide on, et erasektori mitte-eluaseme investeeringud (punane joon, sisaldab äriinvesteeringuid) on peaaegu taastunud kriisieelsele tasemele, samas kui eluaseme investeeringud (sinine joon) sipleb veel põhjade lähedal. Joonis selle kohta:

Järgnev graafik näitab erainvesteeringuid sisseseadele ja tarkvarale:

Ka see graafik näitab, et investeeringud on juba pea saavutanud ajaloolise tipu.

Järgnev graafik näitab, et era-GDP on kasvamas korralikult, riiklik osa GDP-st on nõrk. Tegelikult on juba pika aja jooksul mulle tundunud, et ka tööjõu aruannetes on riigitöötajate vähenemine just see, mis tööhõivet nõrgendab.

Nendest faktidest tuleb välja kaks fakti.
Esimene on, et majandus ei arene, kuna eluaseme turg on tegelikult juba teinud kulutusi, mida tegelikult peaks alles praegu tegema. Fed'i uus programm püüab sellele mullile veel õhku sisse puhuda. Heal juhul läheb selle mulli tühjaks vajumine seetõttu kaugemasse tulevikku, halvemal juhul see ei päästa.
Teine on see, et vabariiklaste kurvastuseks on isegi Obama ajal riiklikke kulutusi (investeeringuid) tagasi tõmmatud. Siin on probleemiks USA suur riigivõlg - sõltumata sellest, kes võidab presidendivalimised, on ta käed selles vallas mingil määral seotud. Ka siin on kulutused juba tehtud varasematel aastatel, nüüd tuleb selle arvelt kokku hoida.
Vale riigi juhtimine on nihutanud kulutusi ajas ettepoole, mille tõttu eelnevad aastad on olnud paremad, nüüd tuleb kannatada välja need aastad, mille arvelt on kulutused juba tehtud. Kui seda üritatakse mulli puhumisega kompenseerida, siis selle õnnestumise korral on tulemas veel hullem õnnetus kui praegu.