Ülevõlgnevuse olukorras (nagu paljudes majanduse arengut puudutavates) on seisukohad erinevad. Asi on tegelikult selles, et olukord majanduses on harva päris must-valge - iga samm on ühelt poolt võetuna mingis mõttes hea, teiselt poolt võttes halb. On vaja teha otsus: kompromiss või valik. Võimul olevad poliitikud on teinud võlakriisis sellise valiku, et leevendada tekkinud halva olukorra mõjusid ja normaliseerida olukord tasapisi. Turusuhteid pooldavad inimesed on olnud seisukohal, et pankrotiolukord tuleks vastavalt lahendada ja lasta majandusel tänu sellele edasi areneda. Selle lähenemise kasuks räägib see, et kuigi tagasilöök tuleb kohe, on ta palju lühemaajalisem. Inimesel on talutavam (kuigi raskelt) mingi ebameeldiv olukord mõne kuu jooksul kui aastate jooksul. Väga raske on nende valikute õigsuse üle vaielda ja kohtunik olla. Asja muudab ka tagantjärele raskemaks veel see, et ellu viidi vaid üks plaan, teine jäi vaid "oleksiks".
Kindlalt saab aga võtta ellu viidud plaani planeeritud näidud ja selle, mis siis tegelikult välja tuli. Kui see midagi muud ei näita, siis vähemalt seda, et selle plaani koostajad olid ebapädevad või valetasid sihilikult.
Üks selline ajalooline info on nn. Troika poolt Kreekas tehtud prognoosid ja nende pidev muutumine, võrrelduna tegelikkuses toimunuga. Tulemuseks ongi noorte seas juba pea 60%-line töötus. Siis pole ka ime, et minnakse tänavale Molotovi kokteiliga.
Seda näitab päris hästi järgnev joonis
ZeroHedge kirjutisest:
Posts
No comments:
Post a Comment