Riik ingelinvestorina või riskikapitalistina

Täna on algamas mõne tunni pärast arutelu "Start-up või Rehepapp?" See on juba kolmas suures osas sarnase esinejate-kuulajate seltskonnaga üritus sel teemal.
"Rehepapluse" puhul ei oska midagi muud öeldagi, kui vaid seda, et mulle kõlab "serial enterpreneur" kuidagi sarnaselt sõnaga "serial killer". Ja küsimus: kui Gates, Jobs, Page, Brin ja muud oleks iga aasta järel midagi uut aretama hakanud, siis oleks tänapäevane maailm kuidagi teistsugune olnud.
Teine teema on kriteeriumid, mis peaks olema paika pandud ja mille alusel ametnikud peaksid oma otsuseid tegema. Julgen väita, et vähemalt sügavalt läbimõeldult neid Eestis hetkel veel pole. Sel teemal on nendel teemadel toimunud esinemistel juba palju asjalikku räägitud.

Mul on peas olnud see teema makrotasandi mõttena. Mõtetele on andnud alust enda kogemus nende teemadega igapäevases elus.
Lähteülesanne: riigis on mingi kogus häid ideid, nende teostamiseks võimelisi inimesi, kapitali, mis oleks vajalik nende ideede teostamiseks ja suures maailmas konkurentsivõimeliseks muutmiseks. Kui siia lisada teatud kogus maksumaksja raha (nii teenuse finantseeringuna kui lisafinantseeringuna), siis peaks olema eesmärgiks sellest maksimaalse tulemuse (rahva rikkuse, maksutulu jne.) saavutamine.
Poliitiliselt on asi lihtne: poliitik käib välja loosungi: "Andsime X summa raha uute ettevõtete toetuseks. Oleme väga ettevõtlussõbralik, loome uusi töökohti. Valige meid!"
Alustava ettevõtja poolt on asi samuti küllaltki selge - lisaraha tähendab, et on vaja kaasata turult vähem raha, samas saab sellele pakkuda ka vähem tootlust.
Kui võtta aga selliste projektide finantseerimise turgu tervikuna, siis tähendab võimalus pakkuda erainvestoritele sama riski puhul vähem tootlust (kuna riik teatavasti normaalset tulu ei oota). Küsimus on veel, kas risk riigi osaluse puhul väheneb või suureneb. Kui riik oleks range erainvestorina nõudlik projekti ettevalmistuse osas, pakuks maksumaksja raha eest õpetust, kuidas seda paremini teha jne., siis võiks öelda, et projektid muutuksid konkurentsivõimelistemaks ja tõenäosus nende eduks suureneks. Praktika on aga risti vastupidine. Olen ise näinud, kuidas riigiametnikud pakuvad variante kehtestatud piirangutest möödahiilimiseks, kuidas käiakse välja, et tootlus ei saa investorile suurem olla, kuna riik suuremat tootlust ei oota.
Tootluse osas on lääne "aabitsatarkus", et esmase finantseeringu puhul peab ettevõtja tegema valiku, kas ta tahab projekti käivitamise ajal suuremat palka või tahab säilitada endale suuremat osalust projektis. Lausa naerdakse nende ettevõtjate üle, kes esmase palga nimel on loobumas tulevikus suurt tulu lubavast projektist suuremast osalusest. Eestis on kahjuks olukord, kus ettevõtja saab riigi "lõdvale" rahale toetudes mõlemat - alates algusest suurt palka ja veel ka kontrolliva osaluse.
Olukord, mille puhul tootlus algul, kui projekt ei ole veel suuteline toodet (teenust) pakkuma on väiksem, kui selles faasis, kus on vaja lisafinantseeringut vaid mastaabi (reklaami ja investeeringute toel) saavutamiseks, on majanduslikult mõtlevale inimesele tobe. Iga investeerimisega tegeleva inimese jaoks on selge, et moonutamata turul on risk ja tulu omavahel võrdelises seoses.
Selle kunstlikult madalaks viidud tootluse ja projektide nõrga ettevalmistuse tõttu on tekkinud olukord, kus ka riik ei saa finantseerida uusi projekte, kuna nõutavat kaasfinantseerimist erainvestorite poolt ei suudeta leida. Väga tõenäoline on, et selle peale mõeldakse (nägemata oma möödalaskmisi) ja erainvestorite osaluse nõuet (mis peaks nagu kindlustama projekti suurema elujõulisuse) leevendatakse. Samas on jutt turul raha puudumise osas ebapädev - ka veel vaeses Eestis on mitmeid investoreid, kes soovivad investeerida sobivatesse projektidesse päris suuri summasid.
Pika jutu kokkuvõte on: tegevus, mis peaks aitama ettevõtlusel areneda, on vähemalt ühe külje pealt vaadatuna seda tegevust takistav. Kui vaadelda häid ideid ja nende võimekaid teostajaid väga väärtusliku piiratud ressursina, siis saab ka öelda, et riik raiskab neid rahast väärtuslikemaid ressursse oma saamatusega.
Kas suurem on negatiivne pool turu moonutamisena või abi mõnedele ettevõtetele vabamalt areneda, see on raske küsimus, millele ei ole nii kerge üheselt vastata.