Olen jaganud sotsiaalmeedias erinevaid selgitavaid esitlusi tervise ja seda mõjutava toitumise ja elustiili kohta (põhiliselt kahe mehe poolt). Need on sageli lihtsad. Nende aluseks on tänaseks ka rohkem või vähem teaduslikku alust omavad seisukohad. Need võivad olla küllaltki erinevad sellest, mida veel mingid kümned aastad tagasi õigeks peeti. Sageli õppisid ka praegu töötavad arstid neid eelnevaid asju.
Ja kui siis täienduskoolitus piirdub sellega, mida ravimifirmd pakuvad ...
Ravimiärist. Juba uusaja algusest peale on mõtlejad defineerinud seda, mida teaduslikuks peetakse. Ravimiäri on suutnud oma lobby'ga viia asja veel palju kaugemale. Tulemuseks on see, et nn. "teaduslikuks raviks" peetakse vaid seda, mille tõestamine (see tähendab kasu ja kahju tõenäosuste mõõtmine ja tootearendaja huvides tõlgendamine) on võimalik (majanduslikult) vaid patenteerimist võimaldavate ainete puhul. Nende abil on hiljem võimalik kulutuste jagu ja rohkemgi raha tagasi saada. See mehhanism välistab üldjuhul samal tasemel "teadusliku tõestamise" vitamiinide, looduses juba olevate ainete või elustiili puhul.
Kirjutan siia vahele oma probleemide ja teadmiste ajalugu - see võimaldab võib-olla paremini asju mõista. Ma arvan (pigem usun teadlasi), et inimesed mõistavad samat teksti ja pilti erinevalt. Sõltuvalt nende eelnevatest teadmistest ja uskumustest. Ma arvan, et see aitab asju paremini mõista. Aga jutu keskel on lingid välisele infole (inglise keeles). Soovi korral saab ka vaid neid lugeda.
Endal on probleem olnud (selle teadvustamine on ajas selles järjestuses muutunud): kaal, vererõhk, veresoonte seisund. Lõpuks kipub see kokku jooksma tahapoole - esimesed on vaid sümptomid.
Hiinlastel on ütlus: "Õpetaja tuleb siis, kui õpilane on selleks valmis." Kahe meheni, kellest tahaks siin kirjutada, jõudsin teatud arengu tulemusel. Olen kaalu, treenimise jne. (juba rohkem tervise teemade poole) kohta lugenud päris palju juba pea 10 aastat. Sageli on juttude taga kellegi soov midagi müüa. Siis peab püüdma analüüsida ja sisulise asja välja filtreerima.
Esimene vihje praktikas, et süsivesikud mõjutavad lisaks kaalule ka vererõhku (ja mitte pikaajaliselt, vaid juba samal päeval - siis vastava ainevahetuse ajal) sain 2012. Minu puhul on süsivesikute mõju ilmselt geneetiliselt suurem keskmisest (geeniuuringus pole seda näinud - tuletan kaudselt). Kirjutasin sellest tsüklilisest süsivesikute piiramisest ka veebis. Kaalule mõju oli siis selge, kuid muule tervise osale ma väga ei mõelnud. Asi sobib rohkem pilti tagantjärele mõeldes.
2014 oli mul üle kuu-ajane periood, mil vererõhk oli küllalt normaalne ilma ravimiteta (muidu on pea uimane juba samal päeval, kui selle päeva rohtu ei võta). Siis oli mul mitmeid versioone, kuid üks (toidulisandina vitamiinid ja mineraalained) oli kirjas raamatus, mis mul juba sel ajal riiulisse ilmus. Paks tervisest rääkiv raamat ühelt laiemalt asja vaatavalt USA kliinikult ei saanud mul kohe süvenemisobjektiks. Selline spetsiifiiline asi peaks arstide lugemisvarasse kuuluma - äkki neil on seda kergem lugeda. Seal nad kirjutasid, et kui ilmnevad esimesed vererõhu märgid, siis nad testivad glükoosi taluvust ja insuliini resistantsust (GT-IRT test) ning püüavad seda mineraalide, vitamiinidega ja elustiiliga parandada. Suurel enamusel juhtudest see ka töötab. See ei aita mitte ainult vererõhu (mis on tegelikult sümptom) osas, vaid minu jaoks loetamatute tervisehädade vastu.
Enne seda soovitas mul üks spordiarst vererõhu rohtu vahetada ("perearstid oskavad seda väga hästi" - ütles ta mulle). Mul jäi see tegemata, kuid oli teadmine, et kogu viga parema lahenduse puudumisel on mu enda tegematajätmine. Seda kuni 2018. aastani, mil pidin autojuhilubade tõendi jaoks ikkagi perearstile minema. Sel oli lisaks sinnamineku põhjusele kaks tulemust: mu vererproovid polnud kõige paremad (mille tõttu järgnevalt viidatud meeste töid rakendama hakkasin - tundub, et veri näitab selle tulemuslikkust) ja arsti(de) katsetused vererõhku ravimitega kontrollida.
Vererõhu osas prooviti algul vana ravimi doosi 2x tõsta - mõju oli vaid mingid päevad. Siis kirjutati uus ravim ja see pidi mind pea ära tapma. Vererõhk läks küll alla, kuid südame töö ka peaaegu seiskus. Õnneks oli mul soovitajaid ja viimasel hetkel, kus endal natuke mõtlemisvõimet veel oli, jätsin peale 3 päeva selle ravimi kõrvale. Arst ei teinud seda ravimit välja kirjutades ja puhkusele minnes EL-i õigusruumis midagi valesti. Pärast abi otsimist sain tasulise kardioloogi juurde pea kuu aega hiljem. Kui ka tema ütles, et nii (proovides, mitte mõeldes) vererõhuravimeid välja kirjutataksegi, oli selge, et selle suuna pealt suurt abi loota polegi. See arst oli muide suur spets - ma tajusin, et tal olid kõigi tema teema ravimite kasutusjuhendid pea iga pisiasjani "peas" (mõnda olin ma selles olukorras ise lugenud ja sealt teadis ta igat pisiasja). Ravimeid kirjutatakse välja mõtlemata hetkegi vererõhu tõenäolise põhjuse (veresoonte jäikus, palju verd, süda lööb liiga tugevalt - neile mõjuvad erinevad ravimitüübid) peale. Mul on kuri kahtlus, et valituks saab sageli ravim, keda müüv firma viimati esitluse korraldas. Jälle üks põhjus "õlekõrrest haarata".
Aga siis lubatud mehed: Dr. Berg ja Dr. Steven Gundry.
Nad ei räägi tegelikult täpselt sama asja. Arusaamine protsessidest meie sees on aga küllalt sarnane.
Dr. Berg on "dr" selles mõttes, et ta on olnud kiropraktik. Ta ei esita enda väljamõeldud asju, vaid viitab sageli isegi (meditsiini)entsüklopeediatele. Tema kogu lähenemise võib võtta kokku sellega, et valdava enamuse tervisehädadest põhjustab insuliin (mitte siis kõrge suhkrutase, mis tegelikult tekib alles palju hiljem kui kõrge insuliinitase). Abiks on mahe ketogeeniline dieet. Mahe seepärast, et "ajades endast läbi" palju taimi (põhiliselt) saame sealt muidu igasuguseid mürke. Teine abiline on intermittant fasting. Ma ei oskagi seda mõistena tõlkida, kuid mõte on selles, et päevas peaks olema võimalikult pikk aeg, mille jooksul ei söö (ega ka näksi) midagi. 16, 18, 20, 22, 23 tundi. Viimane oleks juba üks söögikord. See läheb väga vastuollu peavoolu seisukohtadega, aga sel asjal on nii evolutsiooniline loogika, kui ka biokeemiline loogika, mida dr. Berg ka lahti räägib. Minu arvamus on, et pikalt söökide vahel pausi pidamine eeldaks süsivesikute väga vähest tarbimist (muidu nende ainevahetus tekitab pidevalt nõrkust ja isu), aga olen ka kuulnud ja lugenud, et seda tehakse ka söödavaid asju muutmata. Siin on ilmselt asi individuaalne, sõltub päevakavast ja paljust muust.
Söögi puhul peaks siis vältima kõrgema glükeemilise indeksiga toite, mis lihtsustatult välistab suhkrud, viljad, kartulid, puuviljad (marjad on väheses koguses harva lubatud - tema mõiste on net zero carb) jne. Kui ollakse juba rohkem harjunud, siis peaks ka vähendama proteiine - organism neid ületarbimisel ei säilita, vaid muudab suhkruks, mida rasvana säilitada saab.
Dr. Berg on oma tihedalt juurde tulevate videotega:
Dr. Bergi kohta võin öelda, et tema soovitused on kokkuvõttes väga lihtsad. Asi tahab vaid harjumist. Tema ise mingeid erilisi teooriaid välja ei mõtle.
Ise olen Dr. Bergi soovitusi halva distsipliiniga (ca pooled päevad) jälginud aasta aega. Kaalu alanemine ja verenäitajate paranemine on selge kasu.
Dr. Steven Gundry on meditsiinis muidugi tõsisem tegija. Tema taustaks on südamekirurgia. Ja selles oli ta maailma tipptasemel. Eestis ei saa ilmselt ükski südamekirurg sarnaste tulemusteni jõuda, sõltumata ta võimetest (meie väikese arvu tõttu). Aga nähes muresid, kui haigused olid juba väga tõsised, aga samuti mõningaid seisundi paranemisi, otsustas ta valida uue karjääri ja püüda võidelda nende (ja muude) probleemidega enne, kui viimaseks päästeks on kiire operatsioon. Praegu on tal Kalifornias vastav kliinik. See tähendab, et tal on endal patsiente, kelle pealt ta näeb asjade toimimist. Aga samuti ka iseseisev uurimisvõimekus oma kliiniku näol.
Oma juttudes on ta maininud juhtumeid, kus arterid lähevad puhtamaks (ta on neid näinud piltidel, aga ka ise katsunud), Alzheimer taandub, ALS stabiliseerub jne. Kõik see on peavoolu meditsiini jaoks võimatu - soovitatakse vaid elu lõpuni patendiravimeid süüa ja leppida vananemise ja peatse surmaga.
Tema raamatud näitavad tema käsitluse arenemist. Ühelt poolt muutub arusaam terviklikumaks. Teiselt poolt muutuvad soovitused minu arust lühemaks (selgemaks?). See on ka vajalik, et inimesed suudaks neid jälgida.
"Dr. Gundry's Diet Evolution: Turn Off the Genes That Are Killing You and Your Waistline" on lihtsustatult sellest, kuidas inimese (ja enamuse loomade) organism on evolutsioonis kujunenud valmistuma talveks (koguma energiat ja vett) ning siis seda raskel aastaajal tarbima. Kaasaja ühiskonnas on (magusad) toiduained aga aastaringselt saadaval ning nii valmistutaksegi kogu elu "talveks", mis aga ei tule. Tulevad vaid haigused ja varajasem surm.
"The Plant Paradox: The Hidden Dangers in "Healthy" Foods That Cause Disease and Weight Gain" räägib, nagu raamatu nimigi viitab, taimede püüule vältida nende ärasöömist. Taimed, mis ei suuda põgeneda, kasutavad enda kaitseks keemilist relva - lektiine (eesti keeles on siin muidugi negatiivsest mõjust vähe kirjutatud). Need relvad on nii efektiivsed, et mingeid putukaid nad tapavad. Inimesi ei tapa, kuid tekitavad põletikke ja autoimmuunseid probleeme. Taimetoidulised loomad on sageli nende vastu kohanenud. Dr. Gundry soovitab lektiine toidus igati vältida: see välistab viljad, oad jm.
"The Longevity Paradox: How to Die Young at a Ripe Old Age" on mõnes mõttes eelneva kahe edasiarendus ja kokku võtmine. Olen seda raamatut lugenud (tegelikult autos kuulanud) 2019 juunis.
Selle raamatu kandev teema on, et meie tervis (aga ka närvikava, vaimne võimekus jne.) on väga tugevalt sõltuv meie soolestikus elavatest bakteritest (Gundry: 99% meis olevatest geenidest on bakterites, meie oma DNA-s vaid 1%). Nad annavad meile edasi nii halbu kui ka häid aineid. See arusaam võib ühelt poolt tunduda meile meie tähtsust vähendav, kuid teiselt poolt annab võimaluse ka oma tervist mõjutada (emalt-isalt saadud geene tänapäeval veel muuta ju ei saa).
Siin raamatus on kuuajane toitumise tsükkel, milles on 5 päeva omalaadset dieeti (paastu?). See on mõeldud bakterite nõrgestamiseks. Lihtsustatult võib seda kirjeldada kui keto-veganlust. Sel perioodil süüakse põhimõtteliselt ketot, kuid ei sööda loomseid proteiine. Loomse proteiiniga soovitab ta üldse mõõdukas olla (nagu ka Berg). Muudel nädalatel on kaks päeva, mis põhimõtteliselt saavad intermittant fasting'uga kaetud. Erinevalt Bergist on temal rohkem juttu paastumise (mingid ained, kalorid) kasulikest mõjudest. Samas on mingitel perioodidel tema dieet sallivam näiteks hooajaliste marjade söömise koha peal. Ta räägib ka pikalt toiduainetest, mis soodustavad bakterite halba mõju. Aga samas ka toitumisest, mis häid baktereid ja soolte paremat seisundit toetab.
See raamat võiks olla üldharivana loetud igal inimesel, kuid tal on ka väga palju viiteid uuringutele, mis oleks ilmselt heaks lugemismaterjaliks ka spetsialistile. Kirjutasin algul, et neid teemasi uuritakse vähe. Aga äkki asi on muutumas - Gundry räägib mitmetest uuringutest, mis on tehtud 2016, 2017 ja 2018.
Olen hetkel tema 5-päevalist tsüklit tegemas. Tunne on kerge ja vererõhk on viimastel aastatel nii väikest numbrit näidanud vaid kahel korral: üks päev, kui mul ravimi doosi kaks korda suurendati (järgmisel päeval läks tagasi) ja teine kord, kui mul ravimiga süda pea seisma pandi. Eks näeme, kuidas asi edasi areneb.
Sellist raskemat dieeti aitab algul paremini taluda MCT õli. Sellest koosneb suures osas näiteks kookosõli. Oma olemuse poolest on ta kergelt ketoonideks (energiakandjad, millest ka nimetus keto-dieet) muudetav. Seega soodustab ta ketoosisesse (see on siis režiim, milles energiat ei saada suhkru-põhiselt, vaid rasvast ketoonidena, mis on looduses olnud normaalne režiim enamus aega) minemist. Kui osta, siis oleks vaja vältida palmiõlist tehtut (õige on kookosõlist). Soovitavalt ka C8.
Dr. Gundry veebis:
Panen siia viite ühele päris huvitavale südame-veresoonkonna haiguste statistikast rääkivale videole. Kerge iiri aktsendiga inglisekeelse jutu illustreerimiseks on head pildid ja tabelid. Siin räägitakse, kuidas veresoonte kaltsifikatsiooni edasiarenemist pidurdada. Millest see tegelikult sõltub ja kõike muud, mida ka mujal siin minu poolt viidatus.
Siinsel esinejal on üks väide kaltsifikatsiooni tagasipööramise kohta. Ta ütleb nimelt, et see polegi oluline. Oluline on, et olukord ei halveneks (vähemalt kiiresti). Stabiilsed lubjastunud põletikukolded soontel ei ole ilmselt eriti suureks infarkti ohuks. Samas vererõhk jääb sellisel juhul ikkagi kõrgeks. Ma pole arst ja ei oska täpselt väita, paljude hädade puhul on vererõhk põhjuseks. Siin vähemalt tundub, et korrellatsioon on lihtsalt koosesinemine ja see tuleneb samast põhjusest. Selliseid juhtusid peavad inimesed sageli põhjusteks. Inglise keeles on selleks kõlav ütlus correlation doesn't mean causation. Nagu ka siin videos mainitakse, on kaltsifikatsiooni tagasipöördumise kohta vaid üks uuring (eespool mainitud põhjustel). Ilmselt on põhjust arvata, et see on küllatki individuaalne. Mingitel juhtudel võib see mingis mahus tulla, kuid kindlat retsepti selle jaoks (tänapäeval) ei ole. Samas on loomulikult kindlasti kasuks, kui ka märagatavat halvenemist tegurina kõige suuremas surma põhjustajas ei tule.
Kõik need jutud ei oma suurt tähtsust, kui ise asjas distsiplineeritud ei ole. Ma olen leidnud, et suureks abiks on suhtumine, et toit on vaid elamise jaoks (mitte elamine toidu jaoks). Palju raskem on ilmselt inimestel, kes otsivad toidust naudingut. Igasugused vabandused stiilis "üks päev ei loe midagi", "homsest olen õigel teel" jne. on palju halva aluseks. Ise ei ole ma kaugeltki kõige distsiplineeritum inimene. Peab suhtuma söömisesse, et see võib olla kas eluks vajalike ainete saamine või enese aeglane tapmine. See viimane on tõde, mida ilmselt endale välja öelda ei taheta.
Psühholoogiliselt võib abiks olla arusaamine, mis iseenesest on õige ja mida propageerib ka Dr. Berg: dieet (elustiil) ei ole eesmärgiga vähendada kaalu, vaid eesmärgiga olla terve. Kaalu vähenemine on kõrvalnähtus.
Eelnev lähenemine on kasulik, kui kaal oleks nagu pisikestest kõrvalekaldumistest hoolimata õigel teel (või pole konkreetse inimese puhul kunagi probleemiks olnudki). Siis on kerge tulema arusaam, et kaaluga ei juhtugi midagi hullu, kui mingid korrad midagi sobimatut süüa. Ja kaaluga tegelikult ei juhtugi, kuid tervisele pole see ikkagi hea.
Kõige eelneva puhul oleks hea arutada asja arstiga. Põhilised soovitused ei välista peavoolu meditsiini. Pigem on need koos sageli paremini mõjuvad. Aga küsimusele, kust sellist arsti leida (otsida), ei oska ma midagi USA-st lähemat soovitada. Kui keegi leiab, võiks siia alla kirjutada - teistele ka äkki hea.
Posts
No comments:
Post a Comment